Näivihu…

91Näivihu kui kuuketta peegelpilt veepinnal.

See juhis põrmustab tavailme kiinde, kaheksa maist huvi ning eneseahmusegi.

See on õpetustee alus.

Nii on minu südame nõu.

Käesolev värss käsitleb näivihu harjutust. Üldiselt kasutatakse “näivust” märkimaks midagi petlikku, mittetõest või mitteolemuslikku. Kuid meie tegelikkustaju on paradoksaalne. Segadusolekus tajume me kõike tõelise ning haaratavana, seega meie tajud ning tegelikkuse tõene olemus on teineteisest üsna kaugel. See on üks oluline erisus. On võimalik analoogiate ning näidete abil tõestada, et nähtused on pettekujutlused, kuid pole võimalik tõestada, et nad on vastavalt meie tajudele tõesed, tegelikud või aineselised. Süüvides sellesse, võime jõuda tõdemuseni, et kõik nähtused on pettekujutlused ning neil puudub olemuslik alus.

Näivihu harjutus aitab meil suhtuda kõikidesse nähtustesse samuti kui kuuketta peegelpilti veepinnal. Kuuketta peegelpilt võib olla selge ja üksikasjalik ning paista üsnagi realistlik. Kuid igaüks teab, et peegelpilt pole päris Kuu. Selle analoogia abil võime vaadata kõike kui peegelpilti ning näha, et kõik ilmed on ajutised ning alluvad hetkemuudatustele. Kui mõistame ilmete sarnasust peegeldustele, siis meie kiine neisse kaob, sest õigupoolest pole midagi, millese võiks üldse kiinduda. Seeläbi vabaneb meie tunnetus ootustest ja hirmust. Kui selliselt kõik ilmed ületatakse ja puhastuvad, kogeme suurt õndsust ning seletamatut rõõmu. Selline harjutus purustab tavailmete kiinded ja eneseahmuse, nii öeldaksegi selle kohta, et see on õpetustee alus.

Võime kasutada ka muid kõnekujundeid, et ennast sarnaselt uurida. Näiteks mõned järgmised:

Kui asju selliselt uurida, siis ühtlasi laguneb laiali meie seotus kaheksa maise huviga. Kas me järgime budalust, oleme mitte-budistid, oleme haritud või mitte-haritud, igaüks, alates presidendist kuni tänavahulguseni, soovib vältida valu ning leida rohkem mõnu, olla vaba süüdistustest ja häbist ning kasvatada kuulsust ja kiitust. Kuid millist jäävat tulu me sellest lõputust ponnistusest leiame? Hoolimata kõigest, mis me ette võtame, ikkagi tuleb mure ja vaev. Mõelge selle üle põhjalikult ning otsustage ise, kas see on pädev või mitte. Buddha ütles: “Pange minu õpetused proovile nagu kullassepp tuvastab kulla ehedust.” Sulatades, hõõrudes ja lõigates saab üks kullassepp aru, kas tegemist on puhta kullaga. Nii pole darma tähendus meile vaid usk või pühendumine. Kui pärast järeleproovimist leiate, et need õpetused on tõesed, siis me peame neid järgima ning toimima õpetuste kohaselt. Peame meeles pidama, et “ise” on kahte liiki. Üks neist on üllas ise, mida me soovime kasvatada darma õpetuste õppimisega, olelusringi olemuse mõistmisega, olelusringist vabanemise tööga, hoolivuse, kaastunde ja boditšita avamisega ning kogu olevuse hüveks valastusse jõudmisega. Selline “ise” on kasulik mõiste: “Ma jõuan lõplikku valastusse ja olen kasuks kogu meelelisele olevusele.” Teist liiki ise on seotud sõgedusega, kiindega, vihaga, vimmaga, ahnusega, uhkusega, ülbusega, kadedusega jne. Sellest pole tulu ja kasu. Meie harjutuste eesmärk on vabaneda meie ahmusest sellesse isekasse isesse, kuna see on olelusringi ja kannatuste juurpõhjus.

Kuna kõik on ristsõltuvuses, siis kaks “mina” on vaid mõisted ning neid pole olemuslikult olemas. Bodisatva, kes seda läbi näeb, võib kasutada seda “mina” lipikut boditšita harjutamiseks. Olelusringi olevus, kellel pole piisavalt viisust, ahmavad ise kui midagi tõest ning kiinduvad sellesse. Sellest kiindest saab harjumus ning kiine ja härm toimivad omasoodu. Sellisel kombel jätkub olelusringi olevuse ringkäik.