Phoova…

92Phoova kui taevasse tõusnud hiiglaslik garuda.

Hetkega jõuab ta puhtale maale.

See õpetustee käskjalaks on.

Nii on minu südame nõu.

Viiendaks joogaks on phoova, harjutus, milles on võimalik väljutada oma teadvus peatipust ning suunata see puhtale maale. Garuda on müütiline lind, keda peetakse väga vägevaks ning kes lendab ülikiiresti. Piltidel kujutatakse teda sageli maandumas madu noka vahel. Garuda kujutab seega viisust, mis hävitab isekuse ja sõgeduse mao. Käesolevas värsis seostatakse phoova garudaga—suremise ajal kannab see meid kindlalt ja kiirelt puhtale maale kui üks tõhus käskjalg.

Nagu eelnevates värssides, kus tunnetusest ja teadvusest pikemalt juttu tehti, on tunnetus midagi sellist, mida tavainimestel pole võimalik otseselt näha, kuid sellest hoolimata toodab see lakkamatult mõtteid. Antud mõtteline teema on suur ja sügav, tunnetust pole võimalik tehnoloogia abil määritleda, samas jätkub see läbi erinevate elude. Valastumata olevus ei mäleta seda jätkuvust kuidagi, mis ei tähenda, et tunnetust poleks olnud. Budad ja suured bodisatvad on vahetult tunnetanud tunnetust ning seda täpselt kirjeldanud. Nad on näidanud palju võtteid, mis vabastavad meelelise olevuse murest ja vaevast. Phoova on eriline harjutus, mida kasutatakse suremise ajal või enne seda, kandmaks teadvust puhtale maale, või jõudmaks mahamudra saavesse. Mõlemal juhul on tulemuseks harjutaja tunnetusvoo eraldumine olelusringist.

Phoova liike on palju, kuid ülim phoova on mahamudra harjutus. Jõudmine selle harjutusega darmakaija saaveni on kõrgeim õpetustee. Olemas on ka sambogakaija ja nirmanakaija phoova ning ka tavaline phoova. Tavalises phoovas, mida harjutatakse suremise ajal, kehastub harjutaja jidamiks ning seejärel jälgib vaimusilmas enese teadvust naba- või südamepõimikus oleva kirjamärgi või tilgana (bindu). Kasutades phoova võtteid, kannab seejärel harjutaja oma teadvuse buda tunnetusse. Sellisel teel on võimalik vabaneda olelusringist ning jõuda buda seisundisse.