Eessõna eestikeelsele tõlkele.

Tõtt öeldes pole mul kunagi olnud plaanis ühtegi raamatut tõlkima hakata. Läks aga teistmoodi, oma elu kolmandal kohtumisel Gjatšen Rinpotšega kukkus nii välja, et justkui andsin avalikult lubaduse käesolev raamat ära tõlkida. Pärast proovitõlget selgus, et arvatavale kirjastajale tõlge ei sobi ning seega sain vabaks väljaandmise kadalipust ning aega muude tegemiste kõrvalt jõudumööda tõlkimisega tegeleda. Järgnevalt mõned tõlkimisega seotud tähelepanekud, mis mind aastakümneid on saatnud ning mida siinkohal sobiv sõnastada.

Budaluses kasutatakse suhtelise ja lõpliku tõe mõistet ning lõpliku tõeni jõudmine tähendabki olelusringist vabanemist. Keeleliselt on kasulik teha vahet terminitel, mis märgivad suhtelist tõde ning nendel, mis osutavad lõpliku tõe suunas. Hea analoogia on vesi ja jää. Kuigi jää on külmunud vesi, siis ometigi ei nimetata jääd veeks. Erinevalt veest ja jääst, mida meie kultuuriruumis võib väga erinevates vormides kohata, on tunnetuse või metafüüsika mõisted uuema aja leiutis—ajalooliselt on läinud nii, et meie maarahval polnud võimalik vastavat terminoloogiat, juhul kui see isegi kunagi olemas oli, ei formaalselt kinnistada, ega järeltulevatele põlvedele edasi anda. Ehk siis, need nimetused, mida eesti keeles kasutatakse, on eelkõige seotud argitõe kirjeldamisega. Sellest polegi probleemi, kui lõpliku tõe mõistel, nt “tühjus”, on olemas üldarusaadav analoog suhtelise tõe tasemel. Kui aga vastavat mõistet pole, nt darma, buda, boditšita, meditatsiooon jne, on paratamatult vaja uusi sõnu. Kõige lihtsam viis on kasutada eesti keele hääldusele kohandatud foneetilisi laene, nagu eelpoolt toodud kolm sõna. Teine lähenemine on terminid sõna-sõnalt tõlkida: nt seadmus, virgunu, virgumismeel ja mõtlus. Kolmas lähenemine on püüda leida sisulisi vasteid või need tuletada, kui see tundub sisuliselt või kõlaliselt otstarbekana. Tõlkija ei pea sõna-sõnalisi tõlkeid kuidagi “täpsemateks” või “teaduslikumaks” kui esimene ja kolmas lähenemine. Igas keeles on sõnadel palju tähendusi ja lisaks veel nö sugulasi (sama sõnatüve tegu-, omadus- ja nimisõnad ning liit- ja tuletissõnad). Kandes sõnu mehaaniliselt üle ühest keelest teise, on tulemuseks vaid rohkem segadust. “Seadmus” või “seadus” on eksitav, sest Buddhadarma pole, erinevalt seadustest, inimeste või Buddha Šakjamuni poolt väljamõeldud reeglistik, vaid mittekoosteline tegelikkus ning selleni jõudmise järeleproovitud võtted. Virgumine ja virkus on toredad küll, aga need ei tee kedagi veel budaks, meditatsiooni üheks põhialuseks on oskus mitte mõelda, miks siis nimetada seda mõtluseks? See mis paali, sanskriti või tiibeti keeles on aastasadadega paika loksunud, pole saavutatav matkides võõrkeelseid sõnatuletus ja -seletus võtteid emakeelde.

Lõplikku ja suhtelist tõde väljendab eesti keeles sõnapaar “olemus ja loomus”, millele inglise keeles vastab darma tekstides enamasti sõna natural. Loomusel on eesti keeles etümoloogiliselt “saagi” tähendus. Budaluses õpetatakse, et olendi “iseloom” on tema karmiline saak või karma tulem. Kuna Buddha õpetas, et kannatustest vabanemiseks tuleb avada meie budasus, ehk budalik olemus, siis natural pole loomuse tähenduses, vaid märgib midagi sügavamat ja olemuslikku. Kui budasus oleks “loomulikult” avanev, siis poleks vaja mingeid darmaõpinguid ning sansaara kannatustest pääsemine toimuks iseenesest.

Näitena liikumisest suhtelise ja lõpliku teljel, võrdlen vaimse tegevuse subjekti tähistavaid sõnu kolmekihilises tabelis.

Tabel 1. Eesti metafüüsilised sõnad

ihu alustüviverbnimisõnaomadus-adverb
keskusolem   sõna 
südahing, vaimtunnetundma, tunnetamatunne, tunnus, tunnetus, tundmustundlik, tundeline, tuttavtundlikult, tundeliselt
peamõte

tea[a]

teadma, teadvustama, teadvustumateave, teade, teadvusteadlik, teatavteadlikult, teadvalt
kõrisoov, suvameelmeeldima, meelima, meelisklemameel, meelisklus, meelas, meelis, meeldivmeelalt, meeldivalt

[a] taju”, “aim”, “aist”, “adu”, “oim”, “täo” jt murdesõnad on sünonüümid erineval määral toodud sõnakolmikuga: “tunne–tea–meel” ning nende eraldi välja toomine antud kontekstis ei lisaks midagi uut.


Tabeli vasakpoolsed kaks veergu: ihu ja alus vastavad järgmistele küsimustele:

  1. Milline olem on toodud tegevuse kandjaks?

  2. Kus toimub antud tegevus ihulises mõttes” Siin on kasutatud budaluses üldlevinud kolme põimikut: pea, süda ja kõri.

Antud esitlus võib tunduda ehk kunstlik: “meelas kõri” või “teadlik pea”, pole kindlasti mingid loomulikud väljendid, aga “meelalt neelatama” või “teatav mõte tuli pähe”, on igati loomulikud. Süda on kõige alus, ning tulenevalt sobib igasse konteksti, samuti nagu vesi võib olla nii vihm kui jää.

Toodud võrdlustabelist võib teha järgmised lihtsustatud järeldused:

  1. tunne” on eesti keeles see, mis ühendab subjekti (alus) ja objekti (sihitis). Keeleliselt on “tunnus” see, mille alus sihitisest enesesse võtab, ehk alus tuvastab sihitise tema tunnuste põhjal. Filosoofilises kontekstis või metafüüsikas räägitakse “maailmatunnetusest”, mitte “teadmistest” või “meeleolust”.

    Võrreldes väiteid “ma tunnen teda” või “ma tean teda” või “ta meeldib mulle”, siis esimene väljendab aluse ja sihitise vahel kõige tugevamat sidet. Viimane väide väljendab aluse soovi sihitise suhtes, keskmine on neutraalne. Verbi transitiivsuse aspekt illustreerib seda selgelt. “tundma” on kasutuses nii transitiivse (sihitisverb) kui intransitiivsena (olekuverb): “tunnen tööd/inimest” ja “tunnen rõõmu/valu”, “teadma”, “meeldima” aga üksnes transitiivsena, intransitiivse kasutuse jaoks on eraldi olekuverbid nagu “teadvustuma” ja “meelisklema”. Seda puudust on darmakirjanduses kompenseeritud tuletisfraasiga “teadvelolek” tähenduses “teadlikkus”, mitte “teadvusel olek”. “Teadlikkus” üksinda eeldaks justkui sihitist, mida aga mitteduaalne kasutuskontekst välistab.

  2. Olemuslikus kontekstis tuleks seega rääkida “tunnetusest”, mitte “teadvusest” või “meelest”. Olles teadvusetu (meelemärkuseta), ei saa rääkida meeleolust, kuid tunnetus võib siiski toimida. Viimane on keeleliselt korrektne ning vastab ka darma tunnetusteooriale.

  3. Mõttetegevuse kontekstis tuleks rääkida “teadvusest”, mitte “tundeist” või “meelest”. Ei saa mõelda, ilma teadvustamata või teadvust omamata. Samas teadvus ei tähenda teadvustamist või mõtlemisvõimet.

  4. Soovide ja ajendite kontekstis tuleks rääkida “meelest”, mitte “tundeist” või “teadmisest”. Midagi võib meeldida, ilma et me sihitist kuidagi tunneksime või isegi teaksime või teadvustaks.

Toodud jaotust tuleks võtta orientiirina liikumises lõplik–suhteline tähendusteljel. Käesolev tõlge juhindub toodud jaotusest. Samas ei saa järeldada, et tänapäevane keelekasutus lähtuks alati toodud erisustest. Darma kontekstis on näiteks üldlevinud sõna “meel” kasutamine mind otsevastena hoolimata kirjeldatava aspekti asetusest lõplik–suhteline kontekstis.

Rääkides olelusringis ekslevatest olenditest, on sageli kasutatud fraase “tajuvad olendid”, “sensoorsed olendid”, ülaltoodud mõttekäigu põhjal oleks täpsem öelda aga “meelelised olendid” või “meeleline olevus”.

Rääkides mistahes nähtustest budaluse kontekstis, siis need ilmevad alati subjektiivses tunnetusruumis, mitte mingis välises või objektiivses ruumis nagu meie kultuuriruumis õpetatakse. Loomulikult kasutatakse darma kontekstis näiteid ookeanist ja taevast ja ilmaruumist, sest need mõisted on arusaadavad enamusele inimestele. Samas ei mõelda nende all kuskil “objektiivselt” eksisteerivat ookeani, taevast jne, vaid seda nagu need nähtused on meile inimestele tunnetatavad. Rääkides üldistavalt ja olemuslikult, pole ka vahet kas kasutame ainsust või mitmust: “meeleline olevus” ja “meelelised olevused” on seega samatähenduslikud.

Darma kontekstis on enamasti kasutatud sõna “keha”. “Keha” algtähendus on “surnud ihu”, ehk siis tunnetuslikus mõttes “mittetunnetav ihu”. Sõna laialdane levik on põhjustatud materjalistlikust[2] maailmavaatest, milles postuleeritakse võimalust seletada nähtusi mitte tunnetuspõhiselt, vaid “objektiivsete loodusseadustega” nö “objektiivse silma” või jumaliku välisvaatleja perspektiivis. Budaluses teadupärast eitab igasuguseid irdseid, “iseeneslikke” nähtusi. Tunnetusteoreetiliselt võiks öelda, et vastav seletusmudel on teadusliku mõtlemise hälve, millest on kahjuks saanud kultuurinorm. Budaluse ruum e tunnetusruum on olevusel alati ihuline. Meelelise olevuse tunnetusruum on piiratud, budal kolmetine nirmanakaija, sambogakaija ja darmakaija ühendus. Darmakaija e buda “tunnetuse kõiksusihu”, sisaldab kõiki nähtusi, mida on võimalik tunnetada ning ka teispidi, sisaldades kogu võimalikku tunnetust olles seega kõiketeadmine v kõiksustunnetus.

Sõna “hing” on üldiselt eesti budaluse kõnepruugis välditud. Samas ei vaidle ilmselt keegi selle vastu, et hingamisharjutused on keskendumise aluseks. Keeleliselt osutab eesti keel üheselt hingamise ja hinge seotusele, tiibeti traditsioonis räägitakse “tuulest” ja “tunnetusest” (sems rlung), mis märgib sama nähtust (elujõu kandja) kui “hing” ning miks peaks seda tõlkima kui “tuulemeelt” või “meeletuult”?

Muid tõlkimisel kasutatud juhtjooni:



[2] Sageli pannakse võrdusmärk “materjalismi” ja “teaduslikkuse” vahele, mida ei oska tõlkija muud moodi seletada, kui poliitilis- organisatoorsete oludega.