Kõige ütlemine või tegemine…

Kõige pähe tuleva ütlemine või tegemine on kõigi pahede salveks.

Kaalu enne kui tegutsed.

Kuni tegevus see vilja annab, jätkamist oluliseks pea.

Ära ütle kõike välja või tee teoks, mis pähe tuleb. Enamasti on meie pähekerkivad mõtted negatiivsed, olles seotud uhkuse, kadeduse, viha ja kiindega. Häid mõtteid pole eriti palju. Halvad mõtted tekivad ilma igasuguse pingutuseta, nagu voolav vesi, sest me oleme selle käitumismustriga ära harjunud. Vooruslikud mõtted on palju harvemini esinevad, sest nad nõuavad üksjagu tööd ja märksust. Kui mõtted tekivad, siis tuleb neid uurida. Enne iga oma ütlust või tegu, tuleks hoolikalt need läbi kaaluda. Vaata oma ajendit. Kui mõtted on halvad, siis puhasta nad ja rakenda muid harjutusvõtteid. Tugeval halval mõttel on kalduvus sundida sind tegutsema. Siis, mõne aja möödudes, tunned kahetsust. Seega on parem oodata. Sellega ei taha öelda nagu peaksime oma viha maha suruma. Pigem on siin tegemist ühe harjutusmeetodiga, mis näitab meile meie piiratust ning võimaldab mõtteid puhastada ning kasvatada häid omadusi.

Mida iganes sa ka ei teeks, peamine tegevus on oma mõtete jälgimine. Hinga sügavalt sisse mõneks sekundiks. See on märksus. Kui telefon heliseb, siis lase sellel kolm korda heliseda. Esimese helina peale kasvata üllast suhtumist ja mõtle: “Helin näitab kaduvust.” Teine helin kuula niisama ära. Telefon võta alles pärast kolmandat helinat ja lausu: “Halloo.” Sõites autoga, kipume me kõik veidi kiirustama. Selle asemel, istudes autosse, hinga sügavalt sisse. Jälgi oma mõtteid ja juhi rahulike mõtetega. Toimides sarnaselt võib igast tegevusest teha meditatsiooni harjutuse.

Meil on väga palju erinevaid võtteid ja harjutusi. On võtted, mis aitavad pidurdada halbade mõtete tekkimist. Juhul kui nad ikkagi tekivad, on võtted, mis võimaldavad neid muuta ilma maha surumata.

Viha maha surumisel pole head tulemust. Selmet vaata oma vihale näkku. Kas see on sulle kuidagi kasulik? Kas see teeb teistele midagi head? Uuri ja kaalu seda, kuni näed viha tegelikku olemust. Isegi kui on küllaldaselt põhjusi olemaks vihane, siis vihast kantud tegevus toob ikkagi kannatusi. On ütlus: “Kas tahad, et sul oleks õigus või tahad, et oleksid õnnelik?” Hoides kinni oma viha põhjustest, pole võimalik kunagi õnnelik olla. Isegi kui viha on õigustatud, puhasta see, nii on parim toimida.

Sageli me alustame mingi projektiga ja siis heidame selle kõrvale. Alustame siis järgmise projektiga ja seejärel taas heidame selle. Nii ei saavuta me enestele midagi ja meil pole ka midagi, mida teistele näidata. Kui kord oleme asja kaalunud ja jõudnud otsususele, et asja tasub ette võtta, siis me peame sellega tegelema, kuni valmimiseni — nii on kasulik meile endile ja ka teistele. Selline toimimine märgib üllast inimest, näitab tugevust. Teised hakkavad sellist inimest usaldama.

Kui pole võimalik alustatut lõpetada, on parem seda ülesannet endale mitte võtta. Kui eneseuhkusest ajendatuna lubada, et teed midagi, siis inimesed jäävad sinule lootma. Kuid, kui tegelikult pole võimalik alustatut lõpetada, siis usaldus kaob. Ükskord ennast sidudes ja võttes vastutuse midagi teha, tuleb meil see ka ära teha raskustest hoolimata. Kui see pole võimalik, tuleb seda öelda. Selliseid asju peab värsside autor silmas.

Mõnikord mõeldakse, et sellised pisiasjad on mõnevõrra tüütud, kuid need on väga ja väga olulised. Nende pisiasjade kaudu loome aluse oma darma harjutamisele. Isegi kõige kõrgema mahamudra ja džogtšeni perspektiivis on meil vaja mõista selliseid pisiasju. Mahamudra pole sellest midagi eraldi seisvat. Nagu ütleb Südasuutra: “Tühjus on kuju ja kuju on ühtlasi tühjus. Kuju pole midagi muud kui tühjus ja tühjus pole midagi muud kui kuju.[3] Nendest õpetustest mingit kõrgemat või prestiižikamat perspektiivi pole enam võimalik leida. Kui meil on üksikasjalik arusaamine nendest asjadest, eriti sellest, kuidas säilitada oma tegevustes korda, siis mahamudrani jõudmine saab olema väga ladus.



[3] Antud kontekstis tuleb “kuju” mõista, kui “viisi, kuidas me oma asju ajame”, ehk täpsemalt “tegutsemise kuju”, milles tuleb tähelepanu pöörata “tüütutele pisiasjadele” (tõlk).