Kõik vara…

Kõik vara kui mesilinnu mesi.

Kleebib meid sansaarasse ja teiste poolt vabalt viidav.

Palju on mõttetut kadu ja raiskamist.

Adu vara olemust seda darma tarvis andes, helde käega käitudes.

Me pühendame väga palju energiat vara kogumisele. Me mõtleme välja igasuguseid projekte ja talume raskusi, isegi riskime oma eluga, ainult selleks et rikkust ja vara koguda. Kui meil siis on teatud varaline seis, siis pühendume omakorda selle kaitsmisele. Samas on selge, et enamus kogutud varast on tegelikult teiste kasutada, enestele ei hoia me sellest just paljut. Me töötame kõvasti, et teenida raha ja siis varem või hiljem me kaotame sellest enamuse. Selle lühikese elu jooksul pole meil palju võimalusi kasutada meie materiaalset rikkust tulusal viisil.

Illustratsiooniks üks lugu Buddha ühest eelmistest eludest:

Elasid kord tuhanded mesilinnud, kelle mesilasema oli bodisatva. Need mesilinnud kogusid suure hulga mett, aga siis mõne aja pärast tuli meekorjaja nende taru juurde ja võttis kogu mee. Mesilased olid murest murtud! “Me töötasime kõik need aastad ja nüüd pole meil midagi, millest rõõmu tunda. Mida küll teha?” Nad kolisid teise kohta ja korjasid taas, taludes kuumust ja vihma, mõned aastad mett. Taas, mõne aja pärast tuli inimene ja võttis kogu mee. Lõpuks ütles mesilaste ema: “Kuulake nüüd mind, mul on teile midagi öelda. Päevast-päeva teeme rasket tööd, korjates erinevate taimede ja lillede õietolmu. Aga keegi alati võtab selle meilt ära. Selline on sansaara olemus. Isegi praegu, ükskõik kui palju me ka töötame, korjame õietolmu ja toodame mett, kordub see taas. Selles elus pole ühtegi päeva, mis oleks täidetud vaid õnne ja rahuga. Mida me koheselt peame tegema, on pöörduda budasse, darmasse ja sangasse, ütlema lahti sansaarast ja järgima hinnalisi darma õpetusi. See on ainuke tee ,mis tõepoolest toob rahu ja õnne.” Kõik mesilased tegid nii nagu mesilasema ütles ja heitsid oma kiindumuse mee tegemisse. Nad pühendusid siiralt darmale ja sellest päevast sai alguse rahu ja rõõm nende eludes.

See ei tähenda, et me ei tohiks omada mingit vara. See tähendab, et me peame loobuma oma kiindumusest varasse ja rikkusesse, kasvatama rahuloleku tunnet ning kasutama oma olemasolevaid rikkusi paremini nii eneste kui ka teiste tarvis. Selliselt ei saa varast ja rikkusest tekkepõhjust kannatustele.

Seega tuleb oma vara ja rikkuse olemust kasutada darma hüvanguks. Näiteks, kui midagi on liiast, tasub toetada neid, kes siiralt tahavad harjutada, kuid kellel varaliselt pole võimalik eraldusse minna. Buddha aegadest on palju luguside, mis vestavad suurepärastest inimestest, kes hinnaliste õpetuste säilitamiseks ning edendamiseks toetasid munki ja nunnasid, ehitasid kloostreid ning rajasid darma õpinguteks ja harjutamisteks vajalikke kohti. Näiteks üks lugu:

Elas kord peremees nimega Dawa Sanpo. Tal oli suur perekond ja silmapaistev positsioon kogukonnas. Ühel päeval üks buda munk, bikšu, palus tema maja juures almust. Pere andis mungale annetusi ja küsis seejärel, kas ta ei tea mõnda viisi, mis tooks rikkust. Munk andis neile Džambala kuju ja palus paigutada selle varakambrisse ning teha sellele annetusi. Munk kinnitas, et vastavalt talitades, nende rikkus kasvab. Peremees Dawa Sangpo järgis juhendit ja tegi annetusi. Džambala kuju kasvas aina suuremaks. Pärast leidsid nad majast palju väärisesemeid, kulda, hõbedat ja muud.

Sellise tulemuse andis järgmine karmiline alus: oma eelmises elus oli Dawa Sangpo sündinud peres, kus isa oli elukutseline varas. Lapse kasvades üritas isa õpetada teda varastama, röövima jne, kuid poiss ei kuuletunud. See vihastas tema isa ning ta ajas oma poja kodust minema. Poiss läks õpetaja juurde ja andis tõotuse mitte kunagi varastada, ning pidas sellest ka rikkumisteta kinni. Hiljem, kui ta sündis peremees Dawa Sangpo kehas, siis kohtus ta sama õpetajaga, kes oli ümbersündinult see munk, kes andis Džambala kuju ja juhised.

Käesolev raamat on ka heaks näiteks. Selle ette valmistamine ja trükk nõudis teatud kulutusi. Kuid tänu teiste lahkusele, on ta meie ees ning me võime viisuse omandamamiseks seda lugeda ning sellest õppida. Raamat loob võimaluse ka teistele harjutamiseks ning viisuseni jõudmiseks. Põhjuse ja tagajärje olemuse nägemine peaks meid innustama andma tõotust mitte varastada, hoiduda vargusest ning enamgi veel, olla helde ja lahke. See kõik tuleb kasuks meile enestele, mitte kellelegi teisele.