Olles liiga otsekohene…

Olles liiga otsekohene, kogud vaenlasi.

Kohatu käitumine küpsetab rasket karmat.

Kõigiga läbisaamine on pealiskaudsus.

Halvem sellest tüli kõigiga.

Seega tähtis on eri võtete vilumus ning vabadus valedest, petust ja pahelistest mõtetest.

Selles värsis näidatakse, kuidas olla oskuslik. Kui olla liiga otsekohene, siis pole vahet, kas meil on õigus või mitte, sest me kogume endile palju vaenlasi ning keegi ei kuula meid. Rohuna selle vastu tuleb kõigepealt mõista, et keegi pole veatu, kõik inimesed teevad palju vigu. Kõigil on häid teadmisi ja häid omadusi, kuid samuti on ka puudujääke. Kui kõigist mittetäiuslikest inimestest teha endale vaenlased, siis ei jää enam kedagi üle. Vastastikusest nägelemisest ja kahjustamisest tuleb ainult halba karmat. Vältides aga vastutust ja mitte midagi tehes võime kõigiga hästi läbi saada. Toimides nii, saame vaid pinnalise tulemuse nagu näitab järgmine lugu.

Ühes väikses külas elas kord vanem härrasmees, kes tahtis elada üksi ning mitte teha kellegagi või millegagi tegemist. Külavanem aga soovis haarata teda kaasa küla asjadesse ning läks vanamehe juurde ning ütles: “Kuna me peame üksteisega kooskõlas elama ning üksteist toetama, siis tule meiega koos einetama.” Mees vastas: “Ma ei taha tulla. Ma tahan üksi olla. Ma ei taha, et keegi mu läheduses oleks.” Külavanem aga ei taganenud oma soovist ning mees läks kohtuniku juurde ja ütles: “Inimesed ei anna mulle rahu. Ma tahan elada vaikuses ja rahus. Kohtunik, palun selleks luba.” Kohtunik ütles: “Jah, sul on õigus.” Seejärel läks külavanem kohtuniku juurde ja ütles: “Me soovime seda meest aidata, kui ta peaks hätta jääma. Me tahame temaga sõbrad olla ja teda toetada ning liita ta meie seltskonda. Kohtunik, palun luba nii talitada.” Kohtunik ütles: “Jah, see on väga hea.” Kohtuniku abi kuulis seda ja ütles kohtunikule: “Need otsused ei saa mõlemad õiged olla.” Kohtunik ütles: “Jah, ka sinul on õigus.” Nii ei leidnud kellegi küsimus lahendust.

Eriti töötegemise olukorras käituvad mõned inimesed korralikult, teised aga mitte. Me ei tohiks kaasa minna millegagi, mis halvendab olukorda, teha tuleb õiget asja. Aga isegi Buddha ei saanud kõigiga hästi läbi. Näiteks tema nõbu Devadatta polnud temaga kunagi rahul. Oli veel üks munk, kes kaksteist aastat õppis Buddha juhendamisel ja ütles siis: “Me oleme võrdsed. Ma pole sinuga nõus.” Seega isegi Buddha ei olnud kõigile meele järele, kuid ta tegi seda, mis oli õige.

Kui keegi loob halba karmat, siis sellega ei maksa kaasa minna. Tuleb lähtuda oma elutarkusest ja oskustest. Kui teised meiega tulevad, siis on suurepärane. Kui keegi meiega ei nõustu, mida me saame siis teha? Mitte just palju. Tuleb olla elutark — teada, millal on kohane rääkida, millal asju tuleb arutada ning millal teisi järgida. Me ei saa teiste mõtlemise eest vastutust võtta, kuid me saame vastutuse võtta iseenda mõtlemise eest. Õppides kõiki neid hinnalisi darma õpetusi, eriti seda, mis puudutab boditšitat, on meil võimalik omandada oskused, mis aitavad mõista, kuidas tuleb tegutseda. Oma mõtetest tuleb petmine ja valskus eemaldada. Neist ei tule kasu meile ning ilmselgelt pole neist kasu ka teistele. Oluline on hoida selliseid pisiasju püsivalt oma teadvuses.