Inglismaa

On omamoodi irooniline, et kuigi juugend sai algtõuke prerafaeliitidelt ja "Arts and Crafts" liikumiselt, ei olnud stiil Inglismaal eriti laialt levinud ja ei olnud ka nii revolutsiooniline kui teistes maades.

Walter Crane ei olnud üksi oma juugendi süüdimõistmises. Suurem enamus inglise disaineritest, kelle tööd inspireerisid hilisemat arengut mandril, jagasid Crane`i vastumeelsust mandri-juugendi suhtes. Inglise disainerite lähtekohaks oli Morrise ja "Arts and Crafts" liikumise esteetika, mis tugines gooti arhitektuuri "aususele" ja "sobivusele" ning ideele, et hea disain tuleneb objekti funktsiooni ja selle loomiseks kasutatud materjali olemuse mõistmisest.

Enam kui veerandsajandiline järk-järguline pidev areng, mis tugines nendele ideedele ja jaapani kunsti varajasele assimileerimisele (1860ndail), tähendas, et 1890ndateks olid inglise disainerid teinud märkimisväärseid samme uue stiili loomiseks, mis siiski oli enam ohjeldatum, funktsionaalsem ja oma ideedelt lihtsam kui teised samalaadsed stiilid Euroopas.

Olles täiesti valitsev disainis on arusaamatu, miks inglased ettevaatlikult vältisid arenguid mandril. Nad pidasid juugendit kahjulikuks ja soovimatuks välismaiseks stiiliks, moodsaks vaimusegaduseks, mis moonutas nende ideid ja ideaale nende jaoks mõeldamatul viisil.

Edward William Godwin (1833 – 1886) oli sarnaselt oma sõbrale Whistlerile vaimustuses jaapani kunstist ja ta tegi kavandeid mööblile, mida tavaliselt kutsutakse "Anglo-Japanese". White Houses`is (1879), mille ta ehitas Whistlerile, kasutas ta selgelt äratuntavate jaapanipäraste vormide laenamise asemel nende lihtsust ja kainet funktsionaalsust, et sulatada inglise koduarhitektuuri traditsioonilisi momente peene, õrna, hajuva Jaapani vaimuga.

Vaatamata kriitilisele suhtumisele juugendisse võib enamuse Walter Crane`i varasemast loomingust paigutada juugendi alla. Pühendunud sotsialistina, nagu tema sõber Morriski, oli ta üks "Arts and Crafts" liikumise juhtfiguure ning arendas oma arvukates raamatutes ja artiklites teooriaid kunstiliikide ühendamisest. Crane lõi arvukalt kavandeid tapeetidele, kangastele ja keraamikale, kuid tänapäeval hinnatakse teda rohkem lasteraamatute illustreerijana.

Teoreetik ja tööstusdisainer Christopher Dresser uskus, et "ükskõik, mis ala disaineri esmane eesmärk on muuta asi, mida ta loob, kasulikuks (vajalikuks)". Tema enda looming, mis on lihtne oma vormilt ja kaunistamata pindadega, ilmutab tollele ajale ebatüüpilist funktsionaalset purismi.

Nagu paljud teisedki "Arts and Crafts" liikumise isiksused, oli Arthur Heygate Mackmurdo nii arhitekt kui käsitöö disainer. Ka tema oli William Morrise sõber. Aastal 1874 külastas Mackmurdo koos Ruskiniga Itaaliat. Aastal 1882 asutas ta Century Guildi, et taastada arhitektuuri ja käsitöö "õige koht maalikunsti ja skulptuuri kõrval". Aastast 1884 hakkas Mackmurdo välja andma kunstile orienteeritud kirjanduslikku ajakirja "Hobby Horse", mis pidas väga tähtsaks kunstide sünteesi ja andis suure panuse trükikunsti arengusse. Ajakiri mõjutas tugevasti mitmeid rahvusvahelisi väljaandeid.

Nii tähtsad kui need kunstnikud ka polnud juugendi arengus nii Inglismaal kui ka mandril, oli kõige mõjukam kunstnik 1890ndail ja võib-olla üks kõige esinduslikumaid juugendi liikumises üldse, vaatamata oma lühiajalisele karjäärile, graafika geenius Aubrey Vincent Beardsley (1872 – 1898, suri varakult tuberkuloosi). Lapsena näitas ta mõningaid võimeid muusikuna ja kopeeris müügiks Kate Greenaway (1846 – 1901) joonistusi. Beardsley talent joonistajana sai selge julgustuse ja ülistuse Burne-Jones`ilt, kes ütles talle : "Ma harva või pea mitte kunagi ei soovita kellelgi hakata tegelema kunstiga kui ametiga, kuid teie puhul ei saa ma seda teha teisiti".
Burne-Jones pidas nähtud joonistusi maalide ettevalmistavateks piltideks, kuid Beardsley pidas neid valmisolevateks sellistenagi. Teadlikuna sellest, et haiguse tõttu on talle vähe aega antud, piirdus Beardsley kavatsetult illustratsioonide "alaväärtusliku" alaga ja töötas peaaegu tervenisti must-valges. Erinevalt teistest kunstnikest ei kartnud ta tehnoloogiat. Beardsley märkas, et tema stiil pole mitte ainult suurepärane paljundamiseks, vaid, et tema meetod hoidis kokku aega ja võimaldas loomingu laialdast levikut.

Esimene suurem tellimus oli aastal 1892, kui Beardsley`d paluti illustreerida Malory "Morte d`Arthur". Umbes 550 illustratsiooni, leheäärist, initsiaali ja vinjetti illustreerivad kiirust, millega ta töötas ning samuti tema kunstilise arengu kiirust. Beardsley sulatas oma ainulaadsesse stiili nii erinevad allikad nagu Burne-Jones, Morris, Whistler, jaapani gravüürid ja kreeka vaasid.

Aprillis 1893 ilmus ajakirja "Studio" esimene number, millele Beardsley kujundas kaane. Ajakirjas leidus artikkel temast endast ja reproduktsioon tema joonistusest Wilde`i "Saloméle" (oli kirjutatud prantsuse keeles spetsiaalselt Sarah Bernhardt`ile). Wilde hindas joonistust nii kõrgelt, et palus Beardsleyl illustreerida raamatu ingliskeelset tõlget. Raamat ilmus trükist 1894 ja tõi Beardsleyle üle öö kuulsuse ja ka kurikuulsuse : tema tulised kriitikud nimetasid tema joonistusi "groteskseteks, arusaamatuteks ... eemaletõukavateks".
"Saloméga" astus Beardsley kunst küpsesse faasi. Kõik looduslikud kujutised on "paljaks kooritud" jättes alles vaid kahemõõtmelise dekoratiivse pinna “paljad kondid”. Tema elegantselt moonutatud figuurid olid kontrastis väga ornamentaalsete ja abstraktsete joontega ning puhta musta värvi pindadega. Samal ajal muutusid figuurid nende loomuvastaste, paheliste, rikkaliku kujutlusvõimega kompositsioonide sisuks ja vormiks.

Varsti pärast "Saloméd" ilmus trükist ajakirja "Yellow Book" kolmas number. Seda finantseeris Wilde ja Beardsley oli selle kunstiline toimetaja ning aktiivseim illustreerija. Pärast skandaali puhkemist Wilde`i ümber aprillis 1895 lõppes ajakirja ilmumine. Beardsley leidis kiiresti uue toetaja. Aastal 1896 hakati kollektsionääridele ja bibliofiilidele välja andma ajakirja "Savoy". Ajakirja ilmumine lõppes peale kunstniku surma 1898. Ajakirjas avaldas Beardsley ilusad ja antiikkunstist inspireeritud illustratsioonid Catulluse (87 – 54 e.Kr.) poeemile number CI "Ave atque Vale" ning illustratsioonid "Under the Hill" (1896, tema enda erootiline novell) jaoks, mille gravüüridel oli samasugune rikkalik tonaalsus kui illustratsioonidel raamatule "The Abbot" (1896).

Ajakirjas "Yellow Book" hakkas Beardsley avaldama oma hammustavalt satiirilisi moodsa elu tegelaste pilte. Nagu tööd, mis olid inspireeritud kirjandusest või keskajast, on needki vallutatud erotitsismist. Publik märkas tema seksuaalset loomust, mis oli senini olnud "teadlikult või teist viisi tagasi hoitud".

Nagu Huysmans’i dekadentliku romaani "A Rebors" kangelane Des Esseintes, vältis ka Beardsley loodust. Beardsley eelistas töötada öösiti oma mustaks värvitud ruumis, mille seintel rippusid jaapani erootilised gravüürid. Päeva ajal jäid kardinad suletuks ja ta töötas "kahe preestrite poolt kastutatavate altariküünla valgusel kullatud pronksist ampiirses küünlajalas rokokoo laual, mis oli samuti must". Beardsley astus veidi vähem kui aasta enne oma surma katoliku usku, kuna tema verejooksud teda üha enam "vapustasid ja tegid töövõimetuks". Ta kirjutas Prantsusmaale oma toimetajale palvega hävitada "kõige püha nimel kõik siivutud joonistused". On ütlematagi selge, et Beardsley soovi ei täidetud.

Beardsley varju jäi veel teinegi hea joonistaja – Charles Ricketts (1866 – 1931). Tema oli Wilde`iga palju tihedamalt seotud ning lõi illustratsioone ja köitekujundusi enamusele viimase töödest. Ricketts oli maalikunstnik, skulptor, lõi kavandeid kostüümidele ja lavakujundustele, oli ajakirja "Dial" asutaja ja peamine illustraator, kirjastuse "Vale Press" rajaja.

1882 alustas tegevust arhitektina Charles Annesley Voysey (1857 – 1941). Ta oli Mackmurdo õpilane ja töötas varem sisekujundajana, mööbli, tapeedi, tekstiili ja metallitöö kavandite loojana. Oma esimese maja ehitas Voysey aastal 1888. Teda mõjutasid arhitekt Philip Webbi (Red House) ja Richard Norman Shaw (1831 – 1912) looming. Voysey jagas oma õpetaja Mackmurdo Jaapani-armastust ja lisas oma ehitistele jaapani arhitektuurist laenatud elemente – vaheseinad, võrestik. Tema spetsialiseerus maa- ja eeslinnamajadele. Voysey arendas välja oma lineaarse stiili, kus polnud kohta ornamendile ja oli moodsa arhitektuuri üks eelkäijaid.

Charles Robert Ashbee oli samuti arhitekt ja dekoraator, kes tegi "kontrollitud, pehmendatud" kavandeid interjööridele. Ta oli üks "Arts and Crafts" liikumise asutajaliikmeid ja Guild of Handicrafts juhtdisainer. Hiljem hakkas Ashbee uskuma masinate ratsionaalsesse rakendamisse.

Charles Harrison Townsend (1852 – 1928) kasutas oma ehitistes asümmeetriat ja pinnaornamenti, näiteks Whitechapel Art Gallery (1897) ja kirik Great Warleys Essexis (1904), ning oli inglise arhitektidest kõige lähemal juugendi vaimule. Kõige tuntum inglise arhitekt mandril oli aga Hugh Baillie Scott (1865 – 1945). 1897 paluti Baillie Scottil koos Ashbeega luua mööbel ja sisekujundus Hesse suurhertsogi joonistus- ja söögitubadele Darmstadti lossis. 1901 sai Baillie Scott auhinna "Kunstisõbra maja" võistlusel Saksamaal, kus ta edestas Charles Rennie Mackintoshi.

Inglismaal levinud naise kujutus erines dramaatiliselt sellest, mida harrastati mandri-Euroopas. Mandril olid levinud eelkõige jõuetud iludused või “femme fatale`id”. Inglise “kangelannad” olid välimuselt palju sõjakamad (sõjariistus).

Inglismaa põhiline osa juugendi arengus oli rohkem uuele stiilile tee rajamine. Juugendi eelse stiili areng ja "Arts and Crafts" liikumise ühekülgsus (saarlaslikkus) näitasid seda, et peale Beardsley polnud Inglismaal rohkem tähtsamaid rahvusvahelise juugendstiili viljelejaid kui võrrelda Euroopa teiste maadega XIX sajandi lõpu aastail. Ka hiljem järgisid inglise disainerid "Arts and Crafts" liikumise pärandit ning seega erinevalt Euroopa teistest sarnastest liikumistest polnud nad võimelised leidma midagi ühist tööstusega.

Sisukord
Järgmine osa