Nurmenukutee viib mõistuse
ehk
mülkad ja paradiis Matsalus

Jalgsimatk 4-5. juunil 2004

Matka osalised: Sulev, Tuuli, Tõnis

 

ESIMENE PÄEV - märg ja vesi
4. juuni 2004

Põrutasime bussiga kolmekesi Lihulasse. Sealt ostsime veel pisut toidutagavara kaasa ja võiski alata meie seiklusrikas rännak Matsalu looduskaitsealale... Kuna kaasavõetud varustus mängis esimesel päeval väga suurt rolli, siis toon siinkohal ära selle pisut põhjalikuma kirjelduse:


Sulev ja Tõnis oma varustusega


Tuuli - minek!

Sulev:
- 4/5-inimese telk
- meditsiinitarbed (rändasid asjaolude sunnil üsna pea Tuuli kotti)
- hirmkallis seljakott
- veekindlad ülikallid matkasaapad
- katelok ja priimus
- miinus-üheteistkümne-kraadi magamiskott
Tõnis:
- veekindlad megakallid matkasaapad
- miinus-üheteistkümne-kraadi magamiskott
- pööningult leitud lebomatt
- tohutu toidutagavara, sh pooleteistkümne liitrine piraat-Cola.
- digifotoaparaat
Tuuli:
- kogu meie veevaru (ca 3 liitrit stabiilselt)
- saja kroonine pluss-kümne-kraadi magamiskott
- plätud ja auguga tennised
- Zenit-fotoaparaat

Nagu eelpool toodust isegi järeldada võite, oli huumor sellise matka jaoks juba sisse programmeeritud. Aga kõigest tuleb rääkida õiges järjekorras, sestap alustagem ja vaatame, mida huvitavat neil kahel päeval siis juhtus. :)


Start Lihula poest.
 

Peale Lihula poodide külastust, kust ostsime tee peale kaasa kaks leiba, võtsime suuna Lihula linnuse varemete juurde.

Lihusa linnamäel
Linnuse keldris
Keldrist jälle välja
... ja uuesti mäest alla


Varjud teel


Kohalik mees Lihula lähistel

Sealt on ikka võimas vaade, aga pikemalt me seal peatuda ei kavatsenud ja nõnda liikusime alla maanteele, mida mööda jõudsime varsti Penijõele, kus asub Matsalu looduskaitseala keskus.


Matsalu looduskaitseala keskuse juures

Meie muidugi mingid muuseumisõbrad keegi ei ole, sestap otsustasime kohe suunduda esimese linnuvaatlustorni juurde. Kitse nägime seal kaa.

Vaade alla
Vaade ülalt

Tuuli teeb oma Zenit-kaameraga
esimesi pilte

 
Edasi olime kaardi pealt välja otsinud, et tahame minna Suitsu vaateplatvormile. Meil oli nüüd valida, kas minna mitu kilomeetrit tuldud teed tagasi või valida praeguse vaatlustorni juurest nn "märja soki turismi rada" Pilt ---->

Seal oli veel silt, et kindlasti peaks raja läbimiseks kasutama kummikuid ja vahetussokke. Meil muidugi kellelgi kummikuid ei olnud, aga:

nii minul kui Tõnisel olid jalas väidetavalt
veekindlad tuliuued matkasaapad:

Tuulil plätud:
 

Me Tuulile ei öelnud alguses, et too on see märja soki rada... :) Ja hakkasime siis minema.

Alguses oli tore, mööda kraavikaldaid on lihtne. Aga päris mitmest elektrikarjusest tuli üle ronida. Vat. Aga siis ühes kohas järsku kadus üldse tee ära nagu. Võtsime oma kaardid välja ja kompassiga hakkasime huupi liikuma. Peab ütlema, et seal on üsna kõrkjane. Seal on märg ja seal on laukad ja ausalt öeldes on seda kõike seal sadade hektarite viisi. Et ühesõnaga üsna masendav maastik - iial ei tea, kust jalg sügavamale võib vajuda. Meil muidugi Tõnisega õnnestus kuidagi niiviisi kõndida, et ükski veesilm ei olnud üle saapa ääre - ja nii ei saanud me üldse eriti märjaks. Aga Tuulil vaesekesel muidugi oli plätu peagi üsna märg ja siis me kogu aeg õrritasime teda, et "mis vesi? kus?" ning pläterdasime siis oma kallite saabastega veelaukast läbi... :)

Tõnis märja soki turistina
Tuuli esimene plaaster
Keset laukaid mühas kullerkupumeri
 

Aga me ei suutnud seal ikkagi väga hästi orienteeruda, sest tulime sealt peale umbes tunni-pooleteistkümnest ukerdamist kuidagi viltu välja ja jõudsime pisut teise kohta kui olime plaaninud. Suur silt oli "Allika puisniit". Koht oli muidugi ilus nagu puisniidule kohane. Seal on selline vahva heinaküüni moodi maja, ilmselt oligi küün. Heinad olid sees ja rookatus oli peal. Ja vankrike oli sealsamas. Tegime pilti kaa.

Heinaküün Allika puisniidul
Ja hoplaa...
Nii tore on! :)


Koll


Suitsu jõgi


Väike puhkepaus

Siis hakkasime edasi põrutama, järjekordselt leidsime matkaraja noolekese, mis meilegi mõneti üllatuslikult näitas Suitsu vaatetorni poole (sinna ju olimegi teel!). Loomulikult kasutasime kohe vastavat juhist ja peale laugaste läbimist ja elektrikarjuste mitmekordset ületamist jõudsimegi välja Suitsu vaatetorni juurde. Seal on veel enne Suitsu jõgi ja selle ääres imeilusad saja aasta vanused kalurionnid.

Mehed Suitsu jõel vanasti...
... ja nüüd.
Tõnis Suitsu vaatetorniga

Otsustasime teha ka kohe esimese söögipausi. Panime katelokki vett ja konservist riisi peale. Ise läksime aga torni otsa, et kaeda mis säält siis paistab. Kõrkjaid paistis palju. Sulev läks varsti jälle alla, aga selgus et riis oli juba osaliselt põhja kõrbenud. Kutsus siis teised kah alla, aga tegelikult maitse ei olndki paha, kõik söödi ära ja jäi veel puudugi.

 

Peale väikest päikesevõtmist suunduti edasi järjekordsele matkarajale...

Matkarada
Mingi silt...
Siseneme ohtlikule alale

 

 


Tegelikult jätkas Tõnis oma reklaamfotode klõpsimist...

... mis viis meid "kolme karu majakeseni".

Kolme karu maja
Mu sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing...

Enne matka olime teinud tegelikult plaani, et võibolla selles majas ööbime, kuid nüüd muidugi oli kell alles pärastlõunas ja meil mõte kõvasti edasi liikuda. Maja muidugi oli äge, seest kuiva heina täis ja seal oleks kindlasti äge olnud. Ent valisime võimaluse mööda rada edasi minna.


Teeäärne maja vajab renoveerija kätt


See, mis edasi tuli, oli tõeliselt ekstreemne. Nagu öeldud, on kogu Matsalu sealne kant väga madal. Eriti ilmekalt tõdesime seda järgmiste kilomeetrite juures, kus tee viis meid läbi kõrkjaid täis kasvanud metsa, mille aluspõhi oli sõna otseses mõttes veega kaetud. Tee oli seal küll olemas, ent pigem võiks seda nimetada poole-sääreni-sopaks. Ma ei jõua üles lugeda, mitu korda mu suurepärane matkasaabas üleni porimülkaseks sai, aga kõige peamisem on muidugi see, et kordagi ei tulnud õnneks vesi üle sääre. Eks me siis Tõnisega muidugi jälle lõõpisime Tuuli kallal, et noo, mis sopp, aga tegelikult oli muidugi jube raske osa ka meie jaoks - pidi väga valima neid mättaid, kuhu võiks üldse astuda. Tuuli plätud olid selle lõigu alguseks juba täiesti läbimärjaks saanud, seetõttu otsustas ta nüüd plätud üldse jalast ära võtta. See, kuidas sopp ulatub poolde säärde ja kõrkjad on jalad katki kiskunud, paistab piltidelt hästi välja.

Tuuli võtab plätud jalast
Tee on väga pehme
Tärkab lootus, et
koledam osa teest on läbitud.
Plätude pesemine.
Aga parem osa alles algab
Tuuli jalad


Uue Mehhiko seriaali reklaamfoto


Pullid hakkasid meile järele tulema. Viimane pilt enne põgenemist.

See oli õudne. Õnneks varsti jõudsime järjekordsele metsa-kõrkjatemere vahelisele enamvähem tasasele suhteliselt vähese märjaga maale ja varsti saime ühe pisut kuivema teeotsa peale. Muide nägime jälle kitse aasal kepslemas. Ei oleks jõudnud kokku lugeda ka neid konni, mis meie jalgade ja lausa varvaste vahel hüppasid... tekkis omapärane tunne, et oleme jõudnud justkui paradiisi... loomad elavad rõõmsalt meie ümber ja linnud laulavad nõnda, et vaikusehetke ei kuule mitte hetkekski.... Selleks ajaks oli meil Cola juba lõppemas ja me mõtlesime, et tore oleks varusid mõnes poes täiendada. Ühelt kohalikult tädilt saime teada, et ega poodi lähemal polegi kui Tuudil ja sinna vist lähim tee on meil tuldud teed tagasi minna. Tänan, ei!

Kohalik naine
Kohalik mees
Sulev räägib mehega juttu


Tõnis märkas, et Matsalu mõisa hoone uks on avatud. Sai sealt kauneid pilte.


Natüürmort Matsalu mõisast .

Läksime hoopiski Matsalu-nimelise küla suunas. Seal on keset küla metsikult suur, kuid ilmselt mahajäetud mõis. Tõnis käis seal uudistamas ja klõpsis mõned pildid, kuid meie viskasime oma kotid mõisatiigi keskel asuvale saarele ja otsustasime käia ära Keemu sadamas.

Keemu sadamas asus järjekordne linnuvaatlustorn.

Vaade Keemu sadama tornist
Seal tornis olid TOOLID!
Nautisime istumist.

Aga tähtsam oli hoopis see, et esimest korda saime ka merele lähedale. Muidu olid ju olnud ainult meeletud kõrkja- ja pillirooväljad. Sadamast viis väike rajake muuli peale ja nii me seal muuli tipus siis kivide peal istusime ja oma jalgu vees jahutasime (kuna seljataga oli tegelikult päris pikk ja vaevarikas rännak).

Sulev sulistab vees
Tuuli jalad
 

Varsti oli aeg jälle kottide juurde tagasi minna. Olgu öeldud, et vähemalt mina olin selleks ajaks juba üsna väsinud ja nii me siis otsustasime "lahtiste silmadega" ringi käia, et otsida juba ka sobivat ööbimispaika. Alguses mööda maanteed, vahepeal mööda karjamaid ja hiljem jälle mööda kruusateed kõndides aga kujunes järgnev lõik üsnagi pikaks. Peale kõige muu tabas meid Cola-varude lõppemine.

Sulev ja Tuuli uurivad kaarti

Meil oli tekkinud kaks tühja plastikpudelit ja otsustasime taludest vett küsida, muidu ähvardas olukord meid janusse jätta. Esimeses talus kust küsima läksime, ei paistnud kedagi kodus olevat. Küll aga oli õue peal kaev. Aga vaat meie eksole - puhtast VIISAKUSEST ei julenud ikkagi ise kaevu kallale minna....

Oh meid, eksole. See-eest saime vett ühest järgmisest majapidamisest. Tee peal aga kohtasime huvitavat rahvast - näiteks onu koos ühe lambaga. Varsti jõudsime Pagaranda, kus olid vaatamisväärsustena eksponeeritud nn näärikivid. Seal oli küll selline asi, et oli tee ja siis oli okastraat, aga oli ka nagu silt, et vaat siit 200m ranna poole on näärikivid. Vahepeal oli selline lage maa, lammaste poolt ära söödud ja siis seal rannas olid need suured kivid. Väidetavalt olla pikne löönd nääriööl suure kivi tükkideks. Käisime vaatamas kaa.

Aga siis vaatasime veel, et seal okastraadi juures kadakate varjus oleks just hea koht telk üles lüüa. Nii tegimegi - panime telgi üles ja siis otsustasime suplema minna. Seal on vastikult teravad kivid põhjas, ja jube aeglaselt läheb sügavaks - selline asi võtab mõnu ära. Aga lõppeks ikkagi hüppasime kõik vette ja ujusime seal natuke. Väga külm ei olnudki.

Telgi juures tegime süüa. Peaasjalikult Netscage 3-in-1 kohvi ja võileibasid. Siis tuli aga mõte teha veel ka nurmenukuteed. Ma ei tea mis see oli, mis välja tuli, igatahes selline tumekollane vedelik. Jõime kõik.... mis edasi juhtus, meenub ainult häguselt. :)

Teeme süüa
Öö tuleb
Uni tuleb

Kerisime telki magama, kuid meie jutt oli täitsa segane. Ma ei teagi, kas see oli nüüd tollest nurmenukuteest või lihtsalt väsitavast päevast... Lõõpisime jälle Tuuli kallal, et tal on odav magamiskott... Tõnis: "ikka KORRALIKU varustusega peab matkale tulema".

Kuna Tuulil polnud hirmkallist magamiskotti,
tuli tal öise külma kartuses
soe rätik pähe siduda

Kõike muidugi naljaga pooleks. Aga ikkagi. Tuuli hakkaski öösel külm, seevastu Tõnis ja Sulev võitlesid metsiku palavusega. Peale kõige muud selgus, et Tõnise lebomatt läheb kortsu nagu salvrätik... :) Hommikul oli Tõnis igatahes väga vihane ja lubas selle lebomati ära visata.

 

 

 

 


Hommikul oli söögiks hernesupp


Peale sööki tuli paika panna edasine marsruut

TEINE PÄEV - kuiv kruus ja krõbe pinnas
5. juuni 2004

Hommik oli imeilus. Päike, soe, merevesi peegelsile ja hiirvaikne. Ärkasime umbes kella 9 paiku, panime kohe hernesupi hakkama ja Tõnis-Tuuli läksid mere äärde lilledest ja joogast pilte tegema. Kui olime supi ära söönud, siis avastasime, et ega meil tegelikult eriti rohkem süüa kaasas polegi. Pealegi hakkas ka vesi otsa lõppema. Need probleemid vajasid päeva jooksul kindlasti lahendust. Kõige rohkem kipitas aga kurgus muidugi Cola-nälg... :)

Seal mereääres kasvasid
mingid lilled. Mina ei tea, mis
lilled need täpselt olid, aga
nendest sai ilusaid pilte...
Tõnis proovib joogat
Tuuli tantsib lilledega

Varsti panimegi telgi kokku, asjad kotti ja tulime sealt okastraadi vahelt jälle tee peale. Saime umbes kümme meetrit edasi kõndida, kui silmasime sama aia peal silti "ALAL VIIBIMINE KARISTATAV". Vaat nii.

Olime hommikul otsustanud, et valime kõige pikema võimaliku tee. Et läheme ikka Virstuni välja. Ausalt öeldes üsnagi hullumeelne plaan, vahemaa tundus isegi kaardi peal tohutu. Aga noo, otsustasime proovida.

Hobused teeääres said
meilt küpsiseid.


Tee äärde jäävad väga ilusad paigad

 

Selle päeva kohta peab ütlema, et erinevalt eilsest kujunes täna põhilisteks võtmesõnadeks just meeletu kuivus ja kruusateed. Ehk siis ei olnud enam seda märga mis eelmisel päeval. Ja eks kimbutas ka janu. Saleverest saime ühe talu juures omal veepaagid jälle täis lasta ning edasi suundusime Salevere Salumäele - see on selline ümbritsevast tasasest maast äkki ligi 15 meetrit kõrgemal asetsev seljandik, kus oli ka allikas. Tegime pilti. Päris huvitav. Sellise linnuse moodi koht.

Salevere Salumäel
Panga seinast voolab välja
allikas - ideaalne leid
janus matkalisele
Astang on väga kõrge


Žigulii-mees ründab

Edasi tuli jälle väga mitu kilomeetrit mööda kruusateed kõndida, kus meile esines kohalik noormees žigulii roolis, kes meist kahel korral külg ees mööda tuhises ja meile kivisid silmadesse tahtis paisata. Aitähh sulle!

Kui jõudsime Mõisakülla, võtsime teeäärsel pingikesel istet ja sõime ära oma viimase söögitagavara - igaühele väike tahvel shokolaadi. See andis jõudu - kõmpisime muudkui edasi ja edasi, ühest hiiglama suurest veskist läksime mööda ja järsku - meie ees avanes imeilus rand!

Oo milline vaade!

Tõnis jätkab saapafotode seeriat
Otsustasime kohe muidugi jälle ujuma minna, kuid selgus et merepõhi on ootamatult mudane. Sellepärast leotasime natuke ainult jalgu. Ning mis veelgi tähtsam - üle mere paistsid Virtsu tornid... tõsi, TUNDUS et vahemaa on veel palju pikem (plaani järgi ~10km, kuid paistis et tegu on silmaga üle 30km)... See tekitas nn naeru läbi pisarate küll... :)

Aga me läksime edasi. Vahepeal eksisime. Siis tulid kadakad ja tee kadus üldse ära.

Kus me küll oleme?

Tõnis pressis end läbi mingite okste. Mina järgi. Suvalisest mäest üles ja järsku, peale umbes pooletunnist eksirännakut jõudsime jälle õige tee peale välja.


Peremees Tõnn kaitseb oma maavaldust


Siis me jälle kõndisime hästi palju maad, ikka mööda kruusateed ja ikka selline hästi kuiv oli ümberringi. Lõpuks jõudsime ühtede suurte elektriliinide ja (vist) ilmavaatlusmasti juurde. Seal siis otsustasime ka veetagavaradele ots peale teha. Keetsime kohvi endile. Ja unistasime Coca Colast...

Teise matkapäeva lõunaks hakkas Sulev Coca-st juba võõrduma, kuid seda suuremaks läks isu kohvi järele...
Meie kõige viimaseks toiduaineks oli lahustuva kohvi pakk, mille Tõnis õnnetul kombel hoopis oma riietele ümber kallas...
 

Järgnev lõik oli jällegi üsna metsik. Tõnis: "Ma pole sellist maastikku kunagi näinud! Kõrged männid ja terve metsaalune on paksult kadakaid täis". Selline nõiametsa tunne tekkis tõesti. Siis aga algas jälle ekstreemrada - umbes kolm kilomeetrit mööda traktoriga rallitatud väga kitsast metsateed. Metsikud ja kõvaks kuivanud roopad tegid astumise päris vaevarikkaks. Meie Tõnisega ikka oma matkasaabastel, Tuuli plätudel.

Aga lõpuks, me ikkagi jõudsime. Me jõudsime välja Virtsu lähedale, kus on too suur sild... Ei saaks muidugi öelda, et mööda asfalti tore kõndida oleks, kuid siiski lõpp juba kusagil justkui helendas... Kuni me nägime Alexela tanklat ja selle hoovis.... cola.......

Sulev näeb Coca Cola silti...
Minut hiljem
Pilt kahest heast asjast
 

Ostsime sealt ka mõned saiakesed ja kuna tahtsime jõuda Kuressaare-Tallinn bussi peale, siis pidime sealt veel mitu head kilomeetrit kõndima sadama suunas.... Aga me jõudsime. Me olime väsinud, aga õnnelikud. Jah. Ja nüüd on see tehtud, eksole.

See pilt on viimane, mida
Tõnis oma fotokaga teha sai,
sest just seejärel saab tema
fotoaparaadi mälukaart täis

Kogu matka võib aga iseloomustada küllaltki ekstreemsena. Mina pean küll ütlema, et väsisin ikka päris ära, eriti jalalabad. Ma tassisin muidugi kogu aeg ka suurt telki, aga ikkagi. Seda õnnelikum ma olen, et selle lõpuni tegin. :)

 

 

MATKA MARSRUUT

Lihula-Penijõe-Matsalu-Salevere-Mõisaküla-Virtsu

Esimene päev: ca 28km
Teine päev: ca 29km
---
Seega kokku umbes 57km