Minu kaikavedu Elistvere pargi endise juhatusega
(kuhu kaovad loomad?)
ehk
VAIKIV AJASTU KESTAB SIIN IKKA VEEL

See kaikavedu algas salapäraselt kadunud ilves Maidust. Ta sündis 31.5.1996. a Tallinna Loomaaias ja sai nimeks Kert. Tallinna Loomaaia poolt Euroopa registritesse edastatud andmetel elab ta Elistveres praegugi, nagu ka tema õde Ene (sünd. 2.6.1997, sünnidokumentides nimeks Lethe) ja nende vend Mait Esimene (sünd. 2.6.1997, sünnidokumentides Sandor), kes leiti Elistvere aedikus 1998. a suvel surnud ja lagunenuna, kuid teada tohtisid sellest vaid omad inimesed. Mait Teine ehk Kert kadus aedikust aga 2000. a mais, kuid veel ligi 4 aastat kiusati leheartiklites Maidu (tegelikult esimese Maidu) nn ristiisa Mait Klaassenit, kes oma "ristilapse" eest piisavalt ei hoolitsenuvat. Et Maite tegelikult ei olnud, tohtisid teada vaid pargitöötajate lähedased tuttavad – sellist situatsiooni poleks saanud tekkida ei Tallinna Loomaaias ega üheski muus ametlikult tegutsevas kultuurimaailma (Euroopa) loomaasutuses, sest seal pannakse kirja kõik loomadega toimuv, ei seal varjata õnnetusi ega eutanaasiajuhtumeid.

Siin on litereeritud katkend ühe ajalehe reporteri (edaspidi R) loomulikult avaldamata jäänud sõbralikust vestlusest Elistvere pargi perenaisega 28.6.2003:

R: Palju neid ilveseid siis seal on kah?

Asta Sarv: Neli.

R: Neli tükki?

Asta Sarv: Jah.

R: Aah. Ma lugesin seal väljas, et olid mingid nimed ka, mingi Mait ja-ja-ja...

Asta Sarv: Ee, no tegelikult ei ole see nii, sest et me ei hakka seda parandama, aga meil ei ole siin mitte midagi aidata, see skeem on valmis tehtud ja ha-ha, tead asjad muutuvad ju, jaa. Meil on Ene, Johanna, Joosu ja Hüpik.

R: Ahah.

Asta Sarv: Jah, jaa-jaa, just nii jah.

R: Aga need, noh... Kas need osad on siis väiksemad, või osad on pojad või?

Asta Sarv: Nojah, on ikkagi, ikkagi on jah, poegi ka, aga päris poegi ei ole, nad on juba kõik...

R: Ahah.

Asta Sarv: ...suured ilvesed, noored ilvesed.

R: Jah. Just. A kes see Mait oli, kellest seal kirjas oli?

Asta Sarv: No see oli ka ilves.

R: Aah, a mis temast sai siis?

Asta Sarv: No osad me esimesed ilvesed me saime loomaaiast, ja siis me anname neile tagasi oma võlga.

R: Ahaa.

Asta Sarv: Jah. Sest kui nad siis paljunevad, siis me ikka jälle kingime nad ära või vahetame loomi.

R: Et siis tema läks loomaaeda või?

Asta Sarv: Ja-jah. Ja sealt läks Hispaania rahvusparki hoopis.

R: Aah?

Asta Sarv: Jah.

Tallinna Loomaaia töötajad üllatusid väga, sest juulist 2001 kuni oktoobrini 2002 hoolitsesid nad Elistvere 2 noore emase ilvese eest, kes tõesti Hispaaniasse, kuid hoopis Santillana del Mari eraloomaaeda läksid ja kes polnud 7-aastane isane ilves Mait. Ja rohkem polnud loomaaed loomapargilt ilveseid kordagi võtnud. On ju loomaaia loomakäibe aastaaruanded internetis olemas, on ülemaailmne euroopa ilveste tõuraamat, muud andmebaasid... Seal on nii Ene ja mõlemad Maidud kui ka nende Hispaaniasse saadetud tütred koos nende järglastega. Ainult Asta Sarve "valitsemisajal" Elistveres sündinud ilvesed puuduvad sealt.

Kõik, mida ma algul soovisin teada (tollal ei huvitanud mind veel teised loomad), oli:
Mis tegelikult juhtus ilves Mait Teisega ning kuhu kadusid 2000. ja 2002. a ilvesepesakonnad?

Siis tahtsin ma teada:
Kust tegelikult ilmus Elistvere metsa äärele pooltaltsas ilvesepoeg, kelle püüdsin kinni 15.11.2002. a ja kellel lasti pargis arusaamatul või lausa salapärasel kombel surra?
Miks sarnanes see ilvesepoeg pargiilvestega nii väga ja miks minu märkus sel teemal pargitöötajaid nii ehmatas?
Mis ohtu pargile nähti selles, et õppisin ilveseid nägupidi tundma?
Kas oli mingi seos pargi esimese perenaise Kersti eksabikaasa surmal ja ilvesepoja sama ööpäeva jooksul parki ilmumisel? (Ilvesejäljed olevat tulnud tema talu poolt metsa poole ja alles siis loomaparki.)
Miks aeti pargi töötajate endi poolt tapetud toonekured ilvesepoja süüks?

(Kes viskas ilveseaeda marutaudi surnud kähriku, seda ma enam ei küsi, sest seda näitab pargitöötajate nimekiri, kes kõik ilma kokku puutumata marutaudi surnud ilves Äpuga ikkagi marutõvevastastele süstidele läksid.
Tollest ilvesepojast, kel polnudki marutaudi, võib lugeda siit.)

Juba siis hakkas mulle tunduma, et Elistvere pargi tagamõte ei olnud loomaaed, mis õpetaks inimestele tundma ja armastama loomi, vaid park, kus eksponeeriti eeskätt neid loomaliike, keda jahitakse, ja mitte lihtsalt neid, kes meie maal elavad. Teine asi, mis riivas silma – kohalik negatiivne, intriigirikas, hoopis teistsugune atmosfäär kui mulle tuttavates naaberriikide loomaparkides. Elusolenditest ja nende huvidest kõrgemale seati Elistveres külastaja, töötaja ja järelvalveametniku huvid. Põhirõhk oli ikka ja alati sellel, kuidas jätta inimestele vajalik mulje, riigilt vahendeid välja kaubelda ja omavahelised võimusuhted ära klaarida. Loomade abil, kui vaja.

Loomaaedade töötajad kohtlevad hoolealuseid nagu lemmikloomi või oma lapsi, mitte nagu ulukeid, eksponaate või numbrinäite. Kuid maale rajatud loomaaed toetus maal normiks võetud loomakohtlemisele: on küllalt peetud ja tapetakse ning tulevad uued, sest kesse põllumajandusloomalgi vanaks elada laseb, loom peab kasu tooma või milleks temaga jännata (endiste sovhoositöötajate mentaliteet ja erialane ebakompetentsus). Kui mõttetult kiiresti vahetusid loomapargi asukad, saab aimu siit.

Nii nagu loomadega, kes ajakirjanduse kaudu parki uusi külalisi tõid ja seejärel "kuhugi kadusid", asendudes sama liigi uuematega, nii tehti ka inimestega: esialgsed töötajad kasutati ära mõne teise vastu ja "visati minema", nii et kui mõni järjekordne artikkel võttis kokku pargi ajaloo, ei mainitud enam neid inimesi ega isegi mitte nende teeneid. (PS: Uue juhatuse ajal, 2012. a augustis, nimetati neid ühes leheartiklis lõpuks ikka.) Mille eest – mõni kippus oma arvamust avaldama, mõni lobises välja pargitöö ebakohti. Ennekõike loomadest mõelnud töötajad tehti selle eest teiste silmis maha, lavastati süüdi, laimati, söödi välja ning nad ei saanud või ei tahtnud enam oma nägugi parki näidata. Kõige imelikum näis see, et enamiku neist otsustati peagi uuesti üles otsida, "puhtaks pesta", üle moosida ja kellegi teise vastu veel kord kasutada ära ning need inimesed lasid sel pahaaimamatult sündida. Mina ei lasknud. Katkestasin suhtlemist loomapargitöötajatega ja käisin ainult ilveste juures. Öö varjus nägin igasuguseid asju ja peagi leidsid mind inimesed, kes soovisid mulle loomapargis toimuvast asju rääkida, nii olin pidevalt kursis.

2005. aastal jätkus me kaikavedu mu süütust kommentaarist "Metsalehes".

Mis ühisvastutus võis siduda "Metsalehe" töötaja, kes oma nimegi avaldada ei julgenud, loomapargiga, et ta pidas nii oluliseks Asta Sarve iga sõna kaitsmist? Ka siis, kui see oli ilmselge vale? Hoidsin koos oma paljude mõttekaaslastega loomapargil pidevalt silma peal, soovides, et selle töötajad õpiksid kui mitte ausad, siis vähemalt täpsed olema. Hakkasin loomapargi lugusid oma kodukal kajastama ja tehti mulle selle eest mida tehti, aga vähemalt Enele, kes tollal juba mitu korda prooviti kaotada, sai osaks pikk ja väärikas elu oma perega koos. Nimelt mainisin sageli, et ei näinud aedikus Enet ja pargi perenaine, kinnitamaks, et kirjutan kodukal jama, muudkui näitas teda reporteritele. See oli minu üks ilveseelu päästvatest valedest, mida tohin praegu üles tunnistada.

Iga ilves on isiksus, tal oma nägu ja ainult temale omane käitumine. Igal loomal on oma nimi, sünni- ja kolimisaeg, eluruumisuurus ja elulugu, keegi ei tohi kaduda ega segi minna. Näiteks kirjutas "Vooremaa", et ilveste püüdmise õhtul tuli sööma vaid ilves Ene, videol oli aga näha, et söömas käis hoopis Joosu (ja sai peagi uinutava süsti, kuigi söönud ilvest uinutada on keelatud). "Vooremaa" väitis, et ilves Enet ärakolimine ei ähvardanudki, "Metsaleht" aga, et just Ene taheti ära saata. (Tõsi, leedulaste videol oli näha, kuidas Joosu astus meelega Ene ja püssi vahele ning hakkas ise sihtija poole tulema.)

Kord lubati Ene saata "kuhugi välismaale", näiteks Inglismaale vm olematule projektile (nagu kirjutas 2004. a detsembris "Tartu Postimees"), ja siis selgus, et pargi tegelased ei olnud kuulnudki reaalsetest ilveste metsastamisega tegelevatest projektidest Euroopas, mida oli ainult kaks – kuhu siis taheti Ene saata? Ega ometi samamoodi, nagu 1999. aastal kahe põdrapojaga tehti – räägiti, et nad saadeti Riia loomaaeda, olles tegelikult surnud, ja siis sai park võimudelt hoiatuse.

Seejärel taotleti ministeeriumiluba Ene samahästi kui niisama, ilma ettevalmistuseta, metsa saatmiseks, seekord Saaremaale, ja see keelati ära. Leedus elas 23-aastane ilves, Tallinnas ja Lätis tunti uhkust oma 21- ja 22-aastase üle, kes olid pealegi suurepärases füüsilises vormis, Krakovis elas 28-aastane, aastaid varem Riias 27- ja Bratislavas 29-aastased ilvesed, aga Elistveres ei tahetud pidada ligi 7-aastast – justkui poleks jutt II kaitsekategooria loomast, vaid mõnest tavalisest lehmast, või hoopis mõne võimumehe mersust: paar aastat peetud ja vahetatakse uuema vastu.

Tabivere valla "Sõnumileht" (nr 2, 2007) kirjutas: "Küsimusele, kuidas perenaine oma hoolealustel vahet teeb, kas kasukatähnide arvu ja värvi või käitumise järgi, vastab Asta, et põhiliselt ikka näo järgi." /Siin viidatakse minu 2005. a lõpus toimunud jutuajamisele Asta Sarvega teemal, kuidas ma ööpimeduses ilvestel vahet teen, kui ta seda isegi päeval teha ei suuda. Eredaid kasukatähne pole Elistvere ilvestel ollagi ja kõige tähtsam erinevus – kõnnaku järgi – jäi lehes mainimata./ ""Nad on ju nii erinevad. Näe, seal paistab üheksa-aastane Ene, meie kõige vanem ilves. Tema mossis ja tõredat nägu ei aja ühegi teisega segamini," räägib Asta". See ajas mu lapsed naerma, sest Ene oli olnud meiega õrnus ise. Ometi võis mossis ja tõre nägu olla tõsi. Nägin ühes teises loomapargis, et minuga alati leebe olnud ilveseneiu jäi teiste külastajate pildile nagu tõre koletis – eks ilves näe inimese olemust ja vastab suhtumisele samaga. Polnud kellelegi saladuseks, et Ene ja Asta ei armastanud teineteist.

Tean, et Asta Sarv tõesti pingutas, õppides ilveseid nägupidi tundma, mis on ka raske, sest omas veres paljunevad loomad kipuvad olema ühte nägu. Vanemaid loomi tundis ta tõesti, rohket järelsugu ajas segamini, mida ka mõnikord isegi üles tunnistas. Samas kordas ta, nagu ka pargi teine giid Heli, külastajatele, et ilves Mait "on ikka veel kuskil siin" ja küsimusele, kus Ene on, tuli vastuseks: istub nagu ikka oma puu otsas (mille Ene oli juba 2005. aastal hüljanud). Nii mina kui loomapargi tolleaegne talitaja Liina ei julgenud kaua Asta Sarvele öelda, et Johanna oli tegelikult Johannes. Õnneks kujunes nii, et ülemäärane isane otsustati jätta tagavaraks, "kui Joosuga peaks midagi juhtuma". Vedas ka Johannese suurel sõbrannal Hüpikul, nad moodustasid beeta-paari. Aga noorematega hakkasid toimuma veidrad lood. Külastajatele teatatav aedikuilveste arv (tavaliselt 7 või 8) klappis pikemat aega ja nimedki öeldi samad – kelle asi, mis loomad seal tegelikult elasid ja kuhu kadus neid iga aasta umbes täpselt juurdekasvu ulatuses. Nii teevad jahindusspetsialistid looduses, kuid loomapidamisasutustes ei ole selline käitumine tsiviliseeritud maailmas aktsepteeritav.

16. detsembril 2005. a kohtusin Asta Sarvega ja üritasime selgeks rääkida mitmeid asju. Siiski jäi mulle arusaamatuks, milleks perenaine minuga ühendust võttis. Vastutasuks mu lubadusele mitte kasutada diktofoni oleks ta võinud olla avameelsem. Minu põhilistele küsimustele nagu ilves Maidu ja 2 pesakonna (2000, 2002) saatus, ilves Äpu huku põhjustaja jt jäi toogikord vastamata, justkui oleks see kohalik mini-"Estonia" saladus. Selle asemel pidime arutama, miks kirjutasin "halbadest" inimestest hästi ja vastupidi. Mind ei huvitanud inimesed, saati siis nende lahterdamine "headeks" või "halbadeks". Oma raamatutes kirjutasin niisugustest loomahooldajatest, kelle loomamõistmine ületas tavapärase taseme, kes tegid loomadega imeasju ja tõid loomade nimel ohvreid. Või siis nagu Elistveres, kus ei mõistetud loomade sisemaailma karvavõrdki ja toodi inimeste huvidele ohvriks loomad. Olnuks loomapargis kõik korras või vähemalt tavatasemel, et maininuks ma seal töötanud inimesi, vaid oleksin kirjutanud ainult loomadest.

Iga looma toomine, mujale kolimine, kadumine või surm peaksid olema avalik info ja iga huviline peaks saama oma küsimusele vastuse. Ja kui ma just liiga ei nõua, peaks see alati tõele vastama.

Üritasime siis läbi viia "ilventuuri" ehk täpsustada, millised loomad läksid 9. ja 12. detsembril Võrumaale ning millised kohale jäid. Esialgu läksid isegi minul 2 ilvest sassi, sest üks neist ei näidanud ennast. Esimeses parki saadetud nimestikus pidin oletama huupi, kumb õde Võrumaale läks, kuni sain Alaveski pargi loomadest värsked pildid. Sellest lähtudes parandatud ja hiljem jätkatud Elistvere loomapargi kõikide ilveste nimestik näeb välja nii:

Mait-1 – sünd. 2.6.1997, Tallinna Loomaaias nimeks Sandor, toodud Elistverre 20.2.1998, leitud samal suvel surnuna.

Mait-2 – sünd. 30.5.1996, Tallinna Loomaaias nimeks Kert, toodud Elistverre 30.9.1998, kadus aedikust mais 2000.

Ene – sünd. 2.6.1997, Tallinna Loomaaias nimeks Lethe, toodud Elistverre 20.2.1998.

Joosu – sünd. 24.4.1999, viidi Leetu 16.3.2005.

2 Ene tütart – sünd. 24.4.1999, viidi 13.7.2001 Tallinna Loomaaeda ja edasi Hispaaniasse 9.10.2002.

Johannes (kuni 2003. a nimetati Johannaks) – sünd. mais 2000.

2 ilvesepoega – sünd. mais 2000, kadunud aedikust mais-juunis 2000.

Äpu – sünd. mais 2001, suri marutaudi 14.12.2002.

Hüpik – sünd. mais 2001.

2-3 ilvesepoega – sünd. mais/juunis 2002 ja "kadunud" aedikust mõne nädala vanuselt.

Ene poeg (mai 2003), kolmikutest suurim, viidi Leetu 16.3.2005, reageeris hüüdnimele "Nurri".

Ene tütar (mai 2003), kolmikutest keskmine – kadus aedikust 2004. a kevadtalvel (hukkus puu otsast kukkumise tõttu, mingi nimi pandi 2006. a-l tagantjärele).

Ene poeg (mai 2003), kolmikutest väikseim – kadus 2006. a talve lõpus (hukkus puu otsast kukkumise tõttu, nimeks pandi Kaspi).

Hüpiku esimene tütar (juuni 2003).

2004. a aprilli viimastel päevadel sündinud ja kohe aedikust kadunud Ene ja Hüpiku pojad, mistõttu paaritusid mõlemad emased mai alguses uuesti.

Ene tütar (juuli 2004).

Ene poeg (juuli 2004), viidi Leetu 16.3.2005, reageeris hüüdnimele "Poisu".

Hüpiku teine tütar (august 2004) – Võrumaal, Alaveski loomapargis (seal nimeks Asta).

(Tal oli pesakonnakaaslane, kes peagi kadus.)

Ene tütar (juuli 2004) – Võrumaal, Alaveski loomapargis (seal nimeks Esta).

Ene tütar (mai 2005) – kadus 2007. a esimestel päevadel.

Ene poeg (mai 2005) – nähtud viimati 2010 a alguses.

Kata (mai 2005) – kadus juunis 2008 koos vastsündinud pesakonnaga.

Kriimu (sünd. 2006) – ainus ilvesepoeg 3-lt suguküpselt emaselt, kes ellu jäeti. Kui ta oli publiku tõmbenumbrina on oma osa täitnud, polnud teda enam vaja. Viimast korda nähtud 15.4.2007.

4 poega (sünd. 2007) – neist on suureks kasvanud 2.

2 poega (sünd. 2008).

2 poega (sünd. 2009) – alles jäi 1.

2007.–2009. a poegade kohta – nii palju nähti neid juba ringi liikumas (palju neid tegelikult igal aastal sündida võis, jääb ainult oletada).

Samasugused nimestikud olen koostanud või üritanud koostata ka kõikide teiste loomapargis esindatud liikide kohta, vt siia. Seal on rohkem fakte ka ilvestest. Ja BALTI RIIKIDE (ja Soome) KÕIKIDE PUURIILVESTE REGISTER (60 aastat) avaneb siit.
Seal on juttu ka sellest, mis nendest Elistvere ilvestest saanud on, ja palju muud, millest ajalehed juba ei pajata. (Seal ei kirjuta ma sellest, mida mulle ja mu perele nende asjade avaldamise eest tehti või teha üritati, see on rohkem memuaaride aine.)

Alles 2006. a talve lõpuks said loomapargi noored ilvesed lõpuks ometi endale nimed. Õnneks polnud nende seas kolmandat Maitu ega Kerti, kuid, nagu väideti ilveseloos RMK kodulehel (8.2008) oli ilveste seas üks lihtsalt "Viire" ja teine "Viire (2 a)", mis oli iseenesest võimatu, sest 2008-2=2006, seega "Viire (2 a)" pidi olema Kriimu, keda enam ei olnud. Teiste ilveste vanus oli mainimata, rääkimata juba selgitustest, kes oli kes. Muidugi oli seal elavate kirjas tolleks ajaks juba ammu lahkunud ilvesed Kaspi ja Kata, ka Betti olemasolus võis kahelda, sest ma ei teadnud kindlalt, kumba nimetati seal Bettiks ja kumba Viireks. Teadjamad inimesed ütlesid, et Bettit aedikus polnud. Ene ja Johannes olid küll olemas. Hiljem koristati see kirjutis internetist, kuid riputasin selle koopia uuesti välja, nagu muudki artiklite koopiad, mis hakkasid eri kohtadest salapäraselt haihtuma.

Mina ja muud pargiilveste sõbrad oleme ilma nende "inimeste nimedeta" hästi hakkama saanud, meil on kasutuses olnud teised nimed, mida ma tahaks avalikustada niikaua, kuni mu ausus võib mõnele nimekandjale kuidagi kahju tuua. Pole vahet, tunnevad loomad oma paberil olevat nime või mitte, peaasi et ilveste ja nimede arv omavahel klapiks ilma et nimi järgmiste sugupõlvede esindajatele rändab ja giid räägib publikule, et see on ikka veel seesama loom.

Olen õpetanud ilveste eristamist küllalt paljudele, kes võimalust mööda on jälginud, kas konkreetsed loomad ikka veel oma aedikus elavad. Aeg-ajalt kadus jälle mõni, samas ikka ja jälle silkasid metsas ning lausa lagedal uskumatult inimlembesed ilvesed (2002, 2006, 2007, 2008, 2009, 2010...), keda Asta Sarv pole kordagi pargi omaks tunnistanud, isegi mitte siis, kui mõni käis inimesi pelgamata ümber ilveseaediku ja üritas tagasi sisse saada. (Nagu ka paljud muud loomad seal pargimetsas, keda mul aastate jooksul õnnestus kohata – rebaseid, metskitsi, kährikuid, kärplasi, siile – kõik nad olid kuidagi liiga vähe metsikud ja nõudsid sissepääsemist tagasi koju.)

Niisiis, ilvesed sündisid muudkui juurde, kuid ei surnud, ei põgenenud, neid ei viidud mujale ning neid oli ikka ja alati 7, või siis harvemini 8.

Miks peaks just ilvestest eraldi (lehes, siin lehel, kus iganes) tõtt kirjutama? – Kõiki muid pargiloomi võib korraga näha ja teada, palju neid on, aga võssa varjunud ilveste arvuga saab vassida palju kellelgi vaja. Samas on ju ilves seal ainus erilise staatusega loom, kes meil on küll II kategooria kaitsealune, mujal Euroopa Liidus aga I kategooria oma ehk rangelt kaitstav liik. Puuriisendid kantakse rahvusvahelisse tõuraamatusse, nende pärinemist jälgitakse ja elulooandmed pannakse kirja ÜHE PÄEVA TÄPSUSEGA – kogu maailma loomaasutustes elanud või vangistusest läbi käinud ilvesed, kes kuuluvad liiki "Euraasia ilves", on kirjas Hollandis. Loomulikult ka Tallinna loomaaia omad, seal on isegi Alaveski loomapargi isaloom. Euroopas kirjas on ka Ene ja mõlemad Maidud ning kunagi küsitakse Elistverest nende "väljamineku" andmed.

Lisainfot ilveste eristamise juurde: kulmu- ja laubamustrid on igal ilvesel omapärased ja muutumatud alates täielikust väljakujunemisest ligi poole aasta vanuses. Need muutuvad ainult veidi seoses talvekarvastumisega, mil tumedad osad heledamateks ja heledamad eredateks muutuvad, tumedate kõrval palju rohkem silma paistes. Seega, kui kodukassi identifitseerimiseks piisaks ühest, siis ühe ilvese jaoks võib vaja minna 2 kuni 4 pilti, mille kõrvutamine näitab, et tegemist on ikkagi sama ilvese ja mitte mingil juhul näiteks tema pealtnäha täiesti identse kaksikõega. Neid mustreid töödelda on palju kergem kui sõrmejälgi, ja need on sama kordumatud kui inimese sõrmejäljed. (Harjutamiseks kasutasin oma tollal ca 4300 ilvesepilti sisaldavat kogu – õppinud nägupidi eristama umbes 4000 ilves-isendit, ei saanud ma nõustuda Elistveres kuuldud arvamusega, et kõik ilvesed on ühte nägu. Ilveste näod erinevad samavõrd nagu inimeste omadki.)

Vahet võib ilvestel teha mistahes kehaosade mustrite järgi, kuid kulmu- ja laubamustrid on selleks kõige sobivamad. Pealaemustrid varieeruvad ühe pere ulatuses piisavalt palju, et jätta need välja põlvnemise väljaselgitamisest, kulmu- ja laubamustrid aga näitavad täpselt, kas ilvesed on omavahel sugulased ja umbes kui kaugelt. Ilvese suguvõssa kuulumine on tuvastatav isegi karusnaha järgi, kui selline kusagilt jahifarmist või metsast peaks laekuma. Kogu Tallinna-Elistvere ilvessuguvõsa mustrid on kaardistatud, kaasasin selleks isegi Hispaanisse viidud ilveste värskemad fotod. Tuttavad on pildistanud ka topiseid, kes esialgu ei näidanud kuuluvust antud suguvõssa (v.a Kaspi topis, mis seisab nüüd Elistveres).

Kuhu võivad kaduda ilvesed, kes loomulikul teel oma aedikust välja ei saa? Kas näiteks UFO – 2000. a mais, mil haihtus aedikus Mait Teine, nähti Tabivere valla kohal taas ühte UFOt. Isegi selline oletus oleks parem kui salastatus ja valetamine. Või näiteks lugesin lehes, et Kuristal toimuvad urukatsed, kus jahikoerad üle Eesti ajavad taga "Metsapiiga" koerakasvanduses Elistveres sündinud rebast. Ka Alaveski pargi omanik ütles 19.8.2008 nelja tunnistaja kuuldes, et ta osutab (formaalselt küll väljaspool oma loomaparki) jahikoerte väljaõpetamise teenust oma metssigadel. Märtsis 2004 kirjutasid lehed, et Eestis on koerad, kes on spetsiaalselt välja õpetatud ilveste püüdmiseks ning see viib mõttele: kus ja mis ilveste abil nad seda õpivad ja kust need ilvesed saadakse (Tallinnast igatahes mitte)?

Kuhu kaovad kaitsealused ilvesepojad, kui isegi mittekaitsealuste kassipoegade "kaotamine" on seadusega keelatud? "Virumaa Teataja" 5.5.2007 vahendusel kiitles Asta Sarv loomapiinamisega: "Loomapargi töötajad käivad iga päev, binokkel käes, ilvesepuuris, et jälgida kahe trullaka emailvese tegevust." Nagu ei teadnuks ta, et ilvesed ei talu sissetungimist oma alale ja seda enam pesade läbiotsimist. Oludes, mil maa oli paljas ja poegi polnud veel kuhugi peita – mis muud kui terror loomade vastu. Ja mille nimel? Miks ei saanud kannatada kesksuveni, mil ilvesed toovad ise oma pojad võre lähedusse näitama? Järelikult, ilvesepoegi otsiti, et nad hävitada?

Oleks seal keegi aastaid tagasi peaga mõelnud või targematelt peadelt küsinud, kuidas maailmapraktikas erisoolised ilvesed vajaduse korral ühe käetõmbega eraldatakse ja poegade sigimist ära hoitakse. Aediku ehituse üks lihtne omapära oleks päästnud ilveseid kannatamast ja inimesi pattu tegemast.

*

2007. a lõpus nõudis ministeerium Elistvere loomapargilt aruannet 2005.–2007. a jooksul riigieelarvest eraldatud miljonite kohta ning tõrkus eraldamast järgmised miljonid enne, kui loomapargi kulud ja tegevus läbipaistvamaks muutuvad. Küll seda faktide moonutamist, hüsteerilist repoteritega manipuleerimist ja annetuste kergeuskliku lugeja taskust välja pressimist, mis siis lahti läks. Ja kuivõrd intelligentselt reageerisid võimud – loomapargile pakuti korrata 2001. a lõpu stsenaarium, mil puudujäägi katmise eesmärgil anti park teise asutuse hallada ning alustati justkui uus elu. Oli väike võimalus, et loomaparki tööstiil muutunuks koos juhtkonna vahetusega rohkem läbipaistvaks ja ausaks, kuid palju suurem näis olevat tõenäolisus, et uus haldav asutus saadab kohale juhataja, kes pole varem loomadega töötanud (nii see ka läks, juhatajaks sai metskonna ärakoondatud turundusjuht). Uut juhatajat pidi välja õpetama Asta Sarv, mis tähendas, et kõik tema valed pidid minema uuele ringile ning enne kui uus juhataja oma silmad avaks ja oma peaga mõtlema hakaks, võis kuluda aastaid paar-kolm.

Katsumaks, millised ausad sammud või endistlaadi provokatsioonid mu tembule järgnevad, saatsin Elistverre (nii uuele kui vanale) järgmise uus(a)astakaardikese:

Sama pildi said Eestis kõik peamised ilvestega tegelevad isikud. Jätkuõrrituseks saatsin veel kirjakese:
Kellelt: Valeria Ränik - - - (NB: see meiliaadress enam ei kehti)
Kellele: elistvere@hot.ee, elistvere@rmk.ee, Sirje.Saul@rmk.ee, alaveski@hot.ee, kaja.kybar@nigula.ee, tiit.maran@tallinnlv.ee, peep.mannil@metsad.ee, harriva@ut.ee
Teema: mõtteid kaunterinäidu ümber
Aeg: 08.01.2009 17:44
Veel kord head alanud Uut kõigile, kes vahepeal ilveste kohta kordagi valetanud ei ole. Neid on paraku vähem kui kirjasaajaid, kes on siinmail otseselt või kaudselt Lynx lynx-idega seotud või tegelevad isikud. See pole list ehk pole see nõnda mõeldud, ja ma ei tea, kas hakkan seda edasi kasutama. Kui vorm hakkab vastu, teatage julgelt, sel juhul, teile mõne huvitava info leidmisel, teavitan teid isiklikult nii, et teised ei loe. Või kui teate kedagi, kellele ilvestega seotud info huvi pakub, teatage samuti. Ka omad uudised võiksite vahetada, sest tähelepanekuid on meil küllalt, kuid v.a metsad.ee ei tegele meist ilvesinfo levitamisega rahuldaval tasemel keegi. Vabandust, kui kellegi kirjalik/tasemel tegevus mul 2 silma vahele jäi, tehke targemaks. Ent kui võrdleme praegust eesti keeles saadaval olevat teavet ilveste kohta, siis pole see 10-a tagusega võrreldes oluliselt mahukamaks läinud, ja osa infost, mis levib, on vananenud või meelevaldsest vaatevinklist, millel pole ilvestega kuigi palju ühist. Selles on osaliselt süüdi ka minu laiskus, sest näe, kes minu vanu lugusid jälle lugemas käis ja kellele mul midagi värsket pakkuda polnud -
12:35:39, 08/Jaan./09 elistvere.lib.ee
Tuli lehelt – http://www.neti.ee/cgi-bin/teema/H...
Ent kodukas ise on tänaseks juba sama iganenud infovahend blogide-listide-suhtluskeskkondadega võrreldes nagu on seda lauatelefon piipari või mobiili kõrval (või nagu suuline klatš kommuuniloba kõrval, kuidas kellele meeldib). Ka "Ilves ilves" on nüüd internetis, kuid "Ilves ilves-2", olgu paberil või interneti kujul, oleks juba ette teada ajale jalgu jäänud ehk liiga aeglane infoedastusvorm, minu meelest. Ehkki see ilmub nii klassikalisel kui võrgu-kujul, sooviksin leida midagi operatiivsemat, või mis veel parem sõna selle kohta olekski. Ehk keegi soovitaks?
Nii et Heli(stvere.lib.ee), palun vabandust, käisin välismail, kolasin lumistes ja vesistes metsades ning inforikastavatest kogemustest polnud puudust. Seetõttu ei saanud mahti välja riputada oma saidile midagi sellist, mis sind/teid seal saidil ehk huvitaks. Ega see tulemata ei jää, materjali on ropult ja aega on ilgelt palju (nagu paistab, et ka meie teatud kaikavedu on aegumatu).

Normaalne kirjalugeja (nagu on valdav enamik sellest kirja saajate nimestikust) ei eristaks selle kirja sisu mõne looduslisti infovoost ega hoiaks seda meeles kauem kui mõne minuti, eriti kui ta polnud see, kes 1. ja 8. jaanuari vahel jõudis ilveste kohta valetada. Muidugi, uus juhataja kordas pahaaimamatult endise perenaise sõnu, öeldes Poola WWFi esindajale, kes küsis loomi projekti jaoks, et ilves Johannes oli saadud Tallinna loomaaiast. Internetis rippuvates üleeuroopalises andmebaasides oli muu info. Loomapargis ootas ehk keegi, et süüdistaksin uut inimest valetamises ja läheksin temaga riidu, kuid mul polnud niisugust plaani.

Oma lohakus, et kirjast ei paistnud selgemini välja, milles seisis mu laiskus: minu ilves-uudiste sait pajatas ikka veel ibeerlaste 2007. a pesakondadest, rootsikeelsete materjalide virnad olid eestistamata ning "Peep.metsad" oli minust palju töökam ilves-info levitaja. Nii on see praegugi, ehkki elu on edasi läinud. Nii Peebul kui Kajal on ammu teised meiliaadressid, nii Leedu kui Poola ilves-projektid on vaatamata ületamatuna tundunud bürokraatiale hoogu võtnud. Poola esindajate sõnul pöördusid nad Elistvere poole veel mitu korda ja loobusid selle tõttu, et seal ei suudetud ilveste päritolu ega pärinemise kohta infot anda. Loomapargi töötajad ei teadnud, kes oli kes. Mina küll teadsin, kuid euroametnikud nõudsid lisaks ilveste DNA proovidele ka pabereid.

Pühendudes raamatutele, jätsin oma saidid unarusse, milles raamatukogutädil Helil või kes sealt raamatukogust mu kodukal käis, oli võimalus selles uuesti veenduda. Kuid ma kohe ei tulnud mõttele, et "Heli.lib.stvere" tõlgendab minu lauset nagu ähvardust. (Ka materjale loomapargi igasuguse tegevuse kohta mul oli ja on, kuid ma ei pidanud seda silmas.) Proovisin lihtsalt oma patuse uudishimuga ennustada, kuidas mulle vastu töötama hakatakse. Näiteks vana äraproovitud skeemi järgi: lavastatakse süüdi või tõmmatakse lõksu ja kompromiteeritakse enne kui jõuaksin oma infot kasutama hakata. Nii et ma näiteks ei jutustaks uuele juhatajale, mida pargis varem loomadega tehti ja kelle käsul, sest vana perenaine ajas kõik oma teod endise projektijuhi süüks. Aga ka seda mul plaanis polnud. Samas, kui Asta Sarvel polnuks kavatsust uuele juhatajale valetada, siis ei pidanuks ta minu kirjast midagi endale ohtlikku välja lugema.

Ja kohe laekus "Postimehe" toimetusse mingi provokatiivse sisuga kiri, väidetavasti minu allkirjaga.

Tsiteerin oma kirjavahetust "Postimehega" (teretused ja viisakad-infotühjad lõpud on ära lõigatud):
Kellelt: Madis Filippov
Kellele: valeriaranik@hot.ee - - - (NB: see meiliaadress enam ei kehti)
Teema: Elistvere ilvesed
Aeg: 12.01.2009 13:45
Lugesin Teie internetilehekülge Elistvere ilvestest (kuhu kaovad loomad?). Teema tundub huvitav ning vääriks minu arvates laiemat kõlapinda.
Kui Te olete nõus sellel teemal Postimehega vestlema, siis palun saatke mulle oma telefoni number ja ma võtan Teiega ühendust. Kui Te ei taha antud teemat üles võtta, siis palun andke samuti teada, et teaksin, kas kiri ikka jõudis Teieni.

From: Valeria Ränik [valeriaranik@hot.ee]
Sent: 12. jaanuar 2009. a. 21:03
To: 'Madis Filippov'
Subject: RE: Elistvere ilvesed
See olete Teie – 12:38:52, 12/Jaan./09 ttgw2.postimees.ee – ?
Kirja saatsite kl 13.45, nii et viibisite tund aega probleemi sees, mis täidab mu elu juba peaaegu 8 aastat. Telefoniintervjuust jääks siin igal juhul napiks või saavutaksime jama tulemuse.
Seal leheküljel on tegemist ainult tsiteerimisega – mida Asta Sarv ise reporteritele ütles, ja see on väike osa sellest, mida nägin, kuulsin või taipasin seal. Kodukal on muidki Elistvere teemalisi kirjutisi ja veel enam on oma järge ootamas. Omaette teema, miks olen koduka uuendamisega viivitanud – Elistverel on uus omanik ja uus juhataja, tahtsin anda neile aega, et nad saaksid oma seisukohad välja kujundada ja midagi paremaks muuta. Kuid hetkel tundub, et asjad lähevad edasi vanaviisi ning ma hoiatasin Elistvere uusi ja vanu, et ma ei pea enam kauem armuline olema. Ühe võimaliku vastuaktsioonina nägin ette, et korraldatakse nagu tavaliselt "Tartu Postimees" kohale ja pestakse ennast puhtaks. Ja kohe kirjutasite Teie – kas tohib küsida, kes Teid mu kodukale juhatas?

Kellelt: Madis Filippov
Kellele: Valeria Ränik valeriaranik@hot.ee
Teema: Re: Elistvere ilvesed
Aeg: 13.01.2009 13:21
Kodukale juhtusin, kuna Te olite pöördunud Postimehe uudistetoimetuse juhataja Küllike Roovälja poole ja tema siis suunas selle teema mulle.
Järelemõeldes, on Teil õigus – seda lugu peaks tegema kohapeale tulles, et saaks vahetult vestelda nii Teie kui Elistvere esindajatega ning teha värskeid pilte. Kuna aga Elistvere asub Tartu lähistel, siis pole ilmselt mõtet mul Tallinnast hakata kohale sõitma, vaid pigem võiksite pöörduda Tartu Postimehe poole. Ka nende lood ilmuvad vahel üle-eestilises Postimehes, kui leitakse, et teema vajab laiemat kõlapinda.

Kellelt: Valeria Ränik
Kellele: madis.filippov@postimees.ee
Teema: RE: Re: Elistvere ilvesed
Aeg: 13.01.2009 14:13
Äärmiselt huvitav. Mina pole Küllike Roovälja ega kellegi teise poole pöördunud. Ilmselt selle taga ongi Asta Sarve vastutöö ja plaanis võib olla teha hoopis artikkel sellest, kuidas neid õiglaseid kiusatakse, ning kuna mina ei soovi sel teemal niisama lobiseda, läheb kirja järjekordne eneseõigustamine – justnimelt enne, kui ma mingid täiendavad materjalid välja toon. Nii et palun aadresseerige mulle see kiri, millega ma olevat Küllike Roovälja poole pöördunud (kas meil võltsitakse juba kirju või esines keegi minuna telefonis – seda lugu tahaks küll lahti harutada.)

From: Madis Filippov [madis.filippov@postimees.ee]
Sent: 13. jaanuar 2009. a. 16:10
To: Valeria Ränik
Subject: Re: Elistvere ilvesed
Küsisin Küllike Roovälja käest üle, kust ta selle kirja sai. Kuigi Rooväljale jäi meelde justkui oleksite Teie temale kirja saatnud, aga Te ütlete, et Te seda ei teinud, siis saatis selle ilmselt tõepoolest keegi teine. Kirju tuleb niivõrd palju, et vahel ei jää kõik meelde. Küsisin ka originaalkirja, et Teile edasi saata, kuid ta oli selle juba ära kustutanud.

Endine politseinik K. Rooväli oleks pidanud suhtuma vihjetesse tähelepanelikumini, loomulikult juhul, kui ta mingil viisil ise selles mängus ei osalenud. Minul on kõik vihjed aastate viisi ilusti alles ja hästi peidetud. Kiitus netisulidele – kui varem on nad ühte minu kodukat "korrigeerinud" (koristades sealt just Asta Sarve mainivaid faile, mis tegelikult ei asunud seal ja jäid selle tõttu endiselt võrku rippuma), siis nüüdseks on nad õppinud e-kirju võltsima. Palun, arendagu ennast veel veidi, häkkigu siia sisse ja sisestagu ilveste nimestikku puuduolevad nimed ning mis nendest loomadest sai.

Loodetavasti ei pahanda hr. Filippov kirjade tsiteerimise ega mu "listikirja" saajad oma niigi avalike aadresside avaldamise pärast. Täienduseks pean mainima, miks olen nii väga valetamise vastu. Aastatel 1990–1994 pidin ise valetama ja sain kogeda, kuidas see mõjub. Vale oli üksanus, kuid seda tuli muudkui korrata. Kokkulepe oli, et kordaksin seda eluaeg, mina aga loobusin 4ndal aastal, olles juba ette nõus kõigega, mis sellega ka ei kaasneks. Sarnast kogemust ei soovi ma enam endale ega teistele. Nüüdseks, aastaid muretult elanud, ei saa ma enam inimestest hästi aru, miks neil on raske valedele lõppu teha. Sain sellega hakkama ja see polnud raske. Kõik tundus korraga teisiti. Raske oli hoopis suhelda inimestega, kes soovisid, et valetaksin edasi, kes veensid ennast, et nad on mu ülestunnistuse unustanud ja et asi on ikka nii, nagu nad uskuda tahtsid – nii tundus ilusam. Lõpetasin suhted selliste inimestega – mu endine vale oli nende poolt vabatahtlikult omaks võetud ja seega juba nende probleem.

Peale selles failis kirjeldatud seikade on mul ilveste kohta olemas veel paar asja, mida avaldan siis, kui nende konkreetsete loomade elu on loomulikult lõpule jõudmas ja ma ei pea uuesti kogema, kuidas mu avameelsus osutub pahatahtlike käes tapariistaks. Soovin, et need ilvesed elaksid igavesti, kuid ootan väga hetke, mil tohin lõpuks tõtt kirja panna.

Kõige muu osas ei näe mingit põhjust, miks ma ei julgeks või ei tohiks näidata kõigile kõik oma mõtted, kirjad, teod ja soovid, millised need ka poleks. Ma ei näe põhjust, miks ma ei saaks või ei tohiks küsida teiste käest, miks nad valetavad ja mispärast nad pole sellest lihtsalt niisama äkki loobuda otsustanud, kas või ainult kogemaks, kui kergeks muutub siis nende elu? Miks, kui neile väljapääsu kohta vihjata, asuvad nad oma valesid uute väljamõeldiste ja alatustega kaitsma ehk mässivad ennast veel rohkem sisse – vaimne lasteaed mingisugune.

Mulle meeldiks elada maailmas, kus pole sõnu, vaid kõik näevad ja tajuvad teiste mõtteid. Ühe sõnaga – elada nagu loomad, sest nemad näevad meid läbi ja sõnu ei vaja ning nad on selle poolest täiuslikumad kui oma sõnade (=valede) abil loodusekrooniks trüginud homo sapiens.

P.S. 12.2009:
Mis puutub mu 8.1.2009 kirja peateemasse, siis praeguse seisuga võiksin lisada, et uurisin küll bloginduse ja foorumite-suhtluskeskkondade olemust ja seis pole meelitavam kui listinduses, tavaline kodukas on ikka kõige täiuslikum vorm. Orkut seostub mul oma arenguperspektiivituse tõttu nõukogudeaegse lindimakiga, muude facebookide-twitterite puhul ei ütleks isegi nii hästi. Niisiis tuleb jääda kodukate juurde või leiutada midagi veel olematut. Tavaliste vahenditega ei liigu info isegi interneti ajastul piisavalt efektiivselt ja esineb ikka veel olukordi, kui ühes kohas otsitakse tikutulega ilvest, ja teises, lausa lähedal, otsitakse, kuhu ülearused ilvesed paigutada.

Järgmist uusaastakaarti ma seekord postiga saatma ei hakka, panen siiasamasse - - - - - - -

P.S. 12.2012:
Seis on ikka veel sama: Elistvere pargi töötajad pole ikka veel oma ilveseid eristama õppinud. Uurimistööd teeb ja kvaliteetset ilvesealast infot rahvale jagab ainult Peep Männil. Kiitust väärib (mitte ainult ilvestega seotult) ka Tallinna loomaaed.

*

VALERIA RÄNIK (kodulehekülg ja kontaktandmed)