Mis ei mahtunud mu raamatusse "Hundijutud ja karulood"?

(Raamatus "Hundijutud ja karulood" (2005) kirjeldatud metsloomapidamisasutuste loomauudiseid sellest failist lugeda ei saa, sest millegagi tuli üllatada ka paberraamatu lugejat.
Siin 2005. ja 2006. a-l kirjapandu ei pääsenud aga raamatusse, sest "Hundijutud ja karulood – 2" jaoks leidus liiga palju uut ja päris põnevat materjali. Pealegi on selles failis esitatud peatükkide läbivaks teemaks tsirkus ja kino. Need on liiga omaette teemad, et neid metsloomapidamise ja -reintroduktsiooni teemalisse raamatusse kaasata, ja minu lemmikteemad pole need samuti mitte. Ei käi ma tsirkuses ega kinos (isegi siis, kui seal hunte-ilveseid näidatakse) ning teatrisse ei meelita te mind isegi kassidega (ehkki kirjutasin kord kassiteatri teemal ka siin...

Selle teksti keskel tuleb vahepeatükk, mis räägib sellest, miks virtuaalraamat on parem kui paberraamat, ja teksti lõpus tutvustatakse "Hundijuttude..." teise osa tegelasi, kellest polnud juttu esimeses raamatus, ja siin on nendest pilte, mida ei ole raamatus. Need tegelased on nii mõnele meie maa "tegelasele" nagu rusikas silmaauku, ja nõnda oligi mõeldud, head pihtasaamist.)

*

"Hundijutud ja karulood" (2005, 2010) – paberraamatu SISUKORD

*

"Hundijuttude ja karulugude" jätkuossa (2010)
paigutamata jäänud peatükid

Film ja "tsirkus" Līgatne pargis

21.8.2005 Keskpäeval tekkis interneti sõiduplaane sirvides mõte, et jõuaksime Velga juurde veel enne õhtut – bussiga Valka, kiirkõnnil Lugažisse, rongiga Līgatnesse, 11 kilomeetrit jala ja homme terve päev looduspargis.

Nii hea turvaline oli kõndida pimedas, mets ümberringi – nagu tuleksin koju. Kõnniksin lõpmatult ja "läti kilomeetrid" (vt "Hundijutud ja karulood" lk 107) juba hakkasid mulle meeldima. Veidi kahju oli lõpuks pärale jõuda, kui ilus öö oli alles algamas. Tegin üllatusest rumala näo, kui hommikul Elmārs oma küsimustega meid ründas: "Kuidas sa pimedas käia ei karda? Kuhu sa eile kadusid? Nägin sind lapsega seal ja seal, aga kui oma autoga läksin, ei olnud teid enam maanteel? Kuidas sa seda teed? Kuidas sa metsas käia ei karda?" Mida oleksin pidanud kartma pimedas metsas, kus peale loomi ei näe mind keegi? Needki teevad vaid sahinat, harva kui mõni ka ennast näitab. Inimesi tasuks ehk karta, kuid nemad ei näe ju pimedas! Velga tiris mind eemale ja vehkis Elmārsi poole käega: "Ta lihtsalt on meil selline napakas!"

Lätis "karuemaks" hüütav Velga Vītola on töötanud Līgatne looduspargis alates 1981. a-st, kuid Pauguris, kus ta 2001.–2003. aastatel oma karusid kasvatas, ta enam ei ela. Nüüd asub seal nn Metsakool.

Mõned meist mäletavad loomamuinasjutufilmi "Bambi lapsepõlv" (1985), kuid vähesed teavad, et seda filmiti 1983. aastal Līgatne pargis.

Kuulsus ebatavalisest, metsloomadega "sina peal" olevast talitajast levis peagi läti loodusringkondades ja kinoreportaaži kaudu Leetu. Kui Moskvas otsiti loom-osatäitjaid Bambi-filmi jaoks, jõudis teade Velga hirvedest režissöör Natalja Bondartšukini hoopis Krimmi kaudu, ja 1986. a kevadel pääses Velga pilt filmi-Bambiga põhjaliku artikli saatel üleliidulisse ajakirja "Rabotnitsa".

Hirved usaldasid vaid oma toitjat, nii tõi emahirv talle ilmale Velga käte vahele, kes väikesest loomast filmitähe kasvatas. Ometi sõltus võtteplatsil kõik temast – inimesest, kes ei tohtinud kaadrisse sattuda. Eriti keeruliseks osutus stseen, kus juba suur Bambi pidi haarama sarvede vahele püssi ja selle eemale paiskama. Koos hirvedega aedikus hüppama harjunud Velga koerad võisid kaadris küll olla, kuid hirve mänguhimu kestis koerte omast vähem aega. Tuli nuputada, kuidas juhtida loomamängu inimestele vajalikus suunas. Loomahooldaja püsis võtteplatsile kaevatud augus, kust ta käsutas koeri ning sai alatasa riielda, kui teda oli vilksamisigi näha. Nalja sai ka hirvetall Gobo valgeks värvimisega. Moskvas toodud värvipihusti pakase käes tööle ei hakanud ja kasutusele võeti Velga jahuvarud.

(Piltidel pole hirv, vaid 2005. a sündinud põder Antiņš, ehkki temaga sai "tsirkust" küll, vt paberraamatust (2010))

(Minu pildid – V.R.)

22.8.2005 Velga rääkis Kaunase tsirkuse karupojast, keda ta pole küll näinud, kuid ilmselt armastas ta ka teda, nagu kõiki maailma karusid. Velga ei uskunud esialgu Kaunase karudresseerija sõnu alles 1-kuuse Līzīte kohta: mitte kunagi ei saa temast ja ta õest Ilzītest sõpru. Ometi nii see ka läks.

Dresseerija teadis karu psühholoogiat ja ta pidi oskama esimesest pilgust mõista looma meeleolu. Ometi kasutab tsirkuse töötaja oma teadmisi kasu saamiseks ja teistele meelelahutuse pakkumiseks, mitte oma teadmiste levitamiseks ega looma ning inimese lähendamiseks. Kiskja mõistmise kunst on hoopis saladus, muidu poleks see tsirkus. Mina tsirkust ei vaata, sest peale loomi ei paku mulle seal miski huvi, loomi aga ei näe seal nende loomulikus keskkonnas, ei näe nende loomulikku käitumist. Teisalt ei istu mulle tsirkus sellepärast, et mulle ei meeldi valed. Trikid ja saladused tunduvad olevat vale üks osa.

Looduspargid, kus loomi eksponeeritakse nende loomulikele elutingimustele lähedases olukorras, on juba samm edasi võrreldes traditsioonilise loomaaiaga. Veel ühe sammu edasi on teinud pargid, kus loomad viibivad oma loomulikus keskkonnas ning inimesed saavad loomade keskel liikuda kas trellitatud sõidukites või maapinna kohale ehitatud jalutusteedel. Inimesele on loomulik suruda ennast "puuri" (ruumidesse või autodesse), loomad liiguvad aga vabalt. Ka tsirkuses oleks keegi-kuskil võinud sooritada "pea peal seisu": mitte sundida loomi inimest matkima. Kasulikum oleks korraldada "numbrid", mis eksponeeriksid looma mõnd looduslikku omadust või pööraksid inimese tähelepanu sellele, mida tema ise teeb looma moodi. Põnevust, mida inimene on looma ahistamist ja allutamist vaadates tajuma harjunud, on võimalik tunda ka looma tema loomulikus keskkonnas jälgides või temaga suheldes ning looma kohta huvitavaid asju õppides.

Velga ütles, et talle ei meeldi teha "tsirkust" ehk minna teiste nähes karupuuri, tehku reporter oma ihaldatud kaadrid parem siis, kui rahvas ei näe. Velga tahab olla oma loomaga omaette, sest ainult siis oskab ta olla täiesti rahulik. Rahva nähes ei saa ta peast mõtet: kui rahvas või tema ise teeb midagi valesti, võib karu olukorrast teistmoodi aru saada, ehmub ja teeb samuti vea, ning süüdi jääb alati karu. Velgal on sellisteks puhkudeks oma lastega kokku räägitud: kui midagi läheb viltu, lükaku nad puuriuks kinni, sest ema saab puuris alati hakkama, kui aga pääseb lahti ehmunud loom, lastakse ta metsas maha. (Küllap harjuks Velga inimeste pilkudega, kui teised mõistaksid tema ja karu suhete siirust ega võtaks toimuvat nagu "tsirkust", kuid inimestel pole seda vaatepilti lihtsalt millegi muuga võrrelda.)



Pildid Velga erakogust, 13.10.2009. See "tsirkus" kordub iga aasta: põder ei allu uinutitele, aga millegipärast on vaja kas "küüsi" lõigata või sarvi saagida. Ilma eriliste suheteta oma kasvatajaga ei saanuks see põder ka näiteks hädast lahti – kord, vihastanud publikule, tõstis ta sarvedega üles raske raudvärava. Raamist lõikas Velga ta kerge vaevaga välja küll, kuid suur keerdus traatidest sasipundar jäi sarve ümber kinni ning tuli taas "saenumbrit" korrata.

Kaua aega on väidetud, et hunt ega ilves pole tsirkuseloomad, neid lihtsalt ei suudetavat käsku täitma panna. Tegelikult kubiseb ajalugu sellistest tsirkusenäitlejatest. Nipp on selles, et loomad ei taha täita käsku, vaid mängida omaenda valitud mängu (ilvesed, kassid). Aga hundid? Tsirkuse areen on ümar ja hunt tunneb seal ennast sisse piiratuna. Ukraina tsirkus, kus ka ilves ja hundid esinesid, käis Leeduski. Nii hunte kui poolhunte kodus pidanud Petras Dabrišius taipas esmapilgust, et need olid hübriidid – koerhundid.

Traditsioonilised loomaaiad ja tsirkus arenevadki lõpuks ühte, nagu on kõikvõimalike loomade kollektsioonide asemele tulnud teatud liikidele spetsialiseerunud väikeloomaaiad ning interaktiivse õppeprogrammiga loomamajad. Veel üks samm edasi oleks Petrase hundiõue ning "põrandata metsamaja" (vt "Hundijutud ja karulood", 2005, lk 108) mõtte arendus, mis tooks inimese loomadele veelgi lähemale. Appi võiksid tulla interaktiivsed õppekeskkonnad, kus igavad teadused osavõtjatele põnevaks muudetakse. Inimesel võiks lasta proovida, mis tunne on olla loom. Kuidas tunneks inimene ennast tehes rebase liikumiskiirusega kaasa rebase jahiraja kõiki ringe ja "haake"? Taustaks võiks näidata rebase kõrgusel tehtud filmi metsast. Nii inimesel kui ilvesel on tagajäsemed esijäsemetest pikemad, kujutagu siis ette, kuidas ta kõnniks ilvese moodi ja kuidas tunduks paljale nahale maapinnapuudutus – see on tegelikult midagi muud, kui me endale tugitoolis istudes ette kujutame. Tavalise kuuldeaparaadi ja öökaamera abil võib lasta inimesel kuulda ja näha nagu loom. Tähelepanu tuleks suunata loomade ruumitaju mõistmisele, kehakeele sõnumi lugemisele, looma sisemisest maailmast arusaamise viisidele.

Siis saaksid noored inimesed ise aru, et iga elusolend on lõpmata huvitav ja et loom on midagi hoopis muud, kui neile õpetatakse ja seisab vanades heades, kuid nii ohtlikult paljudes ökoloogiaeelse meelestatusega raamatutes. Uute raamatute kirjutamisega on enam kui kiire, ja ikka võib juhtuda nii, et juba järgmise inimpõlvkonna jaoks on karud, hundid ja ilvesed loodusest hävinud puuriloomad – ka Lätis ja Eestis.



(pildid Petrase perearhiivist)

*

Ükskõik, kas teeme raamatud ühe kuuga valmis oma arvutis või aastaga kirjastuses, ikka muutub või selgub midagi just maketi trükikotta jõudes ja autor rääkigu inimestele, miks raamat "valetab". Nagu nüüd ühe kassi puhul (lk 38) – kass, kes kasvas ilvesepojaga, oli praegu ilvestega sõbrustava kassi ema, ja kui tütar on siiami kassi nägu, siis ema seda ei olnud. Või nagu juhtus Līgatne pargi autoteede sulgemise kellaajaga (lk 8) – teed pannakse kinni kl 17, mitte enam kl 23, ja ei avata enam kl 6, nagu tollal, vaid 9 või veelgi hiljem. Autode hulk on Lätis viimaste aastatega mitmekordistunud. Ajapiirang on tore võimalus säästa loomade kõrvu ning sundida rahvast veidigi jalgu harjutama – vähemalt Līgatnes, vähemalt õhtuti. Pealegi on vaatetorn jälle avatud ja sellist ellujäämisetrenni nagu on sinna üles saamine tasuks soovitada meie regiooni rasvunud elanikkonnale samuti.

Nagu alati, torkavad alles hiljem tekstis silma "näpukad", nagu lk 6 "näis välja tragi" pro "näis väga tragi" ja lk 7 "jälginud olen" pro " jälginud olin", lk 8 Gaujasmalas pro Gaujasmala, lk 35 "nad" pro "need", lk 43 "ilveseaeda" pro "ilveseaedikut" ja lk 108 "Laukstėniai" pro "Laukstėnai", Julise kohta on (lk 109) kirjas "Julio", Šarchanase asemel "Šarhan" (lk 112), aga Renda kohta "Rendus" (lk 23). 15 päeva asemel on 5 päeva (lk 116), aga 2 nädalat (lk 105) tuleks asendada 3,5 ja 4,5 nädalaga. Lk 108 – 55 km asemel peaks olema 57, "väikesed" (lk 119) on ühe "e", Mandžuuria (lk 5) ühe "u" ja "pöörduda" (lk 129) on "r" kaotanud. Lk 101 sisaldab lausa 2 näpukat: "Vilkis" pro "Vilkijs" ja "2003. aastal loendati Soomes 6 hunti" pro "2003. aastal loendati Soomes 156 hunti". Ka lk 4–5 kirjeldatud loomade koosseis on nüüdseks muutunud ja Eestis metsloomarehabilitatsiooniga tegelevate asutuste hulk (vrdl lk 126–128) on vähenenud 3st 1ni.

"Hundijutud ja karulod. Teine raamat" jõudis vaevu ilmuda, kui märkasin juba esimese vea: lk 121 on "elu", kuigi pidi olema "ellu" ning nimes Katinelis peaks olema täpiga e. Hoiatan tähenärijaid, et Lusis (ilma kriipsuta u) ei ole viga, tegemist on hispaanlaste pandud nimega nende keeles kasutatavas kirjakujus, olgugi et silmas oli peetud läti sõna "ilves", mis käib kriipsu-u´ga.

11 päeva pärast raamatu ilmumist, 26.2.2010. a-l lasti maha selle üks tegelasi hunt Akels, kes põgenes metsa. Kindlasi surevad või kolitakse mujale veel mõned loomad, vahetuvad ka loomahooldajad, paberraamat jääb aga samaks ja uudiseid saab jälgida vaid netisaidil – selle poolest ongi virtuaalne raamat paberraamatust ausam ja ajakohasem. "Hundilugude..." teise osa trükimiseks tapeti vähemalt 3 puud ja autoril (kes on ennegi raamatuid avaldanud ja elab ahiküttega majas) tuleb seegi loodusele kuidagiviisi heaks teha, kas toasooja pealt säästes või eelistades saepurubriketti (puud raiutakse 1 kord, kasutatakse 2 korda). Paberlehti ei telli ma alates 2000. a-st ja paberraamatutega kohtun ainult voodis, pärast 12–18 tundi arvutis lugemist/kirjutamist. Nii et vähemalt minu jagu puid võiks metsas kasvama jääda. Arvan, et raamatusõpru tuleb rohkem harjutada arvutiekraani-teksti lugemisega, või leiutada selline raamatupaber, mille tegemise jaoks puid ei vajata. Raamatuid tuleb trükkida väiksema trükiarvuga, leheruumi kasutada maksimaalselt, ja pärast läbimüüki riputada tekst internetti kõigile kasutamiseks, nii on lugejad targemad ja puud terved.

*

Metsloomade Waldorf-koolitus (seisuga 2006, seega ärge küsige, kas needsamad loomad elavad ikka veel seal. Näiteks ei saadeta Juta ja Arturi hundikutsikaid enam filmistuudiosse, vaid koolitatakse Tveri oblastis vabadusse minekuks, teiste kohta ei ole ma juhtumisi viitsinud infot otsida.)

1985. aasta, mil esilinastus film "Bambi lapsepõlv" ja oli valmimas selle järg, "Bambi noorus", oli Gosfilmfondi zoobaasi jaoks raske aeg, sest lavastajad on suures osas langenud armastusseriaalide ja kuritegevust käsitlevate filmide moe küüsi ning loomi ähvardas laialisaatmine. Tööd jätkub siiski mõnevõrra praegugi, tellimusi tuleb ka välismaalt ja tänu sellele loomadel hinge sees hoitaksegi. Töötajate endi palk on kesine, kuid loomade ülevalpidamiseks julgetakse seal raha küsida küll: hundi filmimise eest 250, karu eest 300 ja ilvese eest 500 dollarit päevas (looma tööpäev kestab 2–3 tundi).

Too zoobaas asub Moskva oblasti piiril, õieti juba Vladimiri oblasti metsas Petuški linna lähedal Leonovo külas. Seal elavad ilves Basja, metssiga, kährik, herilaseviu ja kääpakotkas, on karusid-hunte, sõralisi, mäkru, öökulle, kanu ja hanesid. Viimased käivad ringi vabalt ja mitte ainult ei kiusa rebaseid (paistab, et meelega), vaid valvavad koerte asemel zoobaasi, aga üks karu pühib ise luuaga oma puuri, sest filmi jaoks õpitu ei taha ununeda.

Karudest see zoobaas 1947. aastal alguse saigi. Paljude loomafilmide režissöör Aleksandr Zguridi kasvatas oma Moskva korteris küll rebaseid, küll hunte, kui aga sattusid tema juurde kaks karupoega, hakkasid naabrid kaebama, et karud veeretasid öösiti mööda põrandaid puuhalge. Kui mees toitis üht karutita, röökis teine kannatamatusest ja segas naabreid. Kuna lavastajal polnud muud kohta, kus loomi hoida, anti talle Petuški taga metsas "suvilakrunt", kus ta tohtis harjutada filmivõteteks metsloomi ja jättis nad hiljem sinna edasi elama. Sellest ajast peale osalesid zoobaasi loomad ligi 3000 filmis. Oli aegu, kui aastas tehti kuni 25 loomafilmi.

Kõige kuulsam filmistaar oli Linda, kes mängis kõiki hundiosi 1980ndate lõpust kuni 1990ndate keskpooleni, siis pühendus perele. Hiljem hoiti Lindat omaette aedikus, sest "poiste" suhted olid keerulised. Papa oli karistaja ja lepitaja, kelle "sõna" teised kuulama pidid. Tšip polnud võimuahne, temale meeldis hoopis koos zoobaasi direktoriga duetti "laulda". Kord aga, kui Papa viidi ravile, võttis hunt Hilõi ("nigel", "nõrguke") oma aedikus võimu, kuid see oli anarhia ja Papa tagasi tulles jäi Hilõi kurvaks, norutas nurgas ja ulgus. Sellest ajast peale, kui hundikari puurist välja lasti, jooksis kõigi ees metsa filmiplatsile Linda, tema järel Papa, ja Hilõi alles viimasena.

Veel mõned aastad tagasi usuti, et hundid ei allu dressuurile ja vajaliku kaadri pärast istusid filmimehed tundide kaupa varjul oodates, kuni hunt juhuslikultki sooritaks midagi filmi jaoks vajalikku. Isegi silitada hunti ei peetud võimalikuks ja loom asendati topisega. Petuški metsas filmitakse hunte ilma pettusteta, kuid ühe episoodi harjutamiseks huntidega kulub 3–4 kuud. Zoobaasi direktor Tatjana Jarkina lähtub hunte harjutades põhimõttest, et inimene ei tohi hundile midagi peale suruda, isegi mitte oma seltsi – hunt tuleb oma kasvataja juurde, kui ise tahab. Kui inimene on kordagi eksinud, kaotab hunt usalduse tema vastu, sel juhul ei asendata filmiplatsil hunti, vaid inimest. Kord soovis üks näitleja enda tarvis efektset pilti teha ja tõmbas hundi familiaarselt endale lähemale. Hunt vaatas näitlejat nii, et Jarkina hoiatas: koostööd enam ei tule. Järgmisel päeval hammustas hunt näitlejat ega tahtnud enam ta poole vaadatagi.

Ka muidu väga inimsõbralik 100-kilone metsseaemis, kes on isegi ameerika filmides näidelnud, nügis ühte talle ebameeldivat näitlejat nii, et tolle jalad olid sinikaid täis. Filmis pidi loom jooskma tegelasest 100 meetri kaugusel mööda, kuid ta suundus järjekindlalt näitleja poole ja ründas teda. Kui aga näitleja riided (koos tema lõhnaga) pandi selga teistele meestele, ei teinud loom neile midagi. "Miks pidi Dunjaša nii väga vihkama seda ameeriklast, pealtnäha toredat inimest?" mõistatas Tatjana Jarkina. "Ja muide, sedasama meest ründas korduvalt ka meie kotkas Jašma, kes pole 50 aasta jooksul ühelegi inimesele liiga teinud."

Üks nugis keeldus töötamast talle määratud partneriga, vaid jooksis muudkui teise näitleja juurde ja tahtis olla vaid tema süles. Hundikari võttis ühelt grimmeerijalt alati ära kohvri ja puistas selle tühjaks. Sellesama kohvri sisu vastu inimese taskutes ega teise grimmeerija kohvrist ei huvitunud hundid üldse. Ka metssiga tuhnib alati taskutes, ning teda ei huvita sisu, vaid tegevus ise.

Ilvest ei saa sundida ega meelitada, küll aga "üle kavaldada". Zoobaasil saab kuulda, kuidas toimus kord ilvese "kiirtaltsutamine": näitleja Leonid Jakubovitš tuli pisut enne võtete algust, läks ilvesepuuri, istus toolile ja hakkas vestlema inimestega läbi võre. Ta käitus nagu omas kodus ega pannud ilvest üldse tähele. Loom vaatas teda tükk aega ja tuli ise ligi tutvust sõlmima. Alles siis paitas näitleja teda ja ilves oli nõus temaga filmiplatsile minema.

Kord harjutati metsas hüppamistseene ja äkki kargas ilves hoopis põõsasse. Selgus: kohalik mees üritas kadakat maha saagida, pani ilvese eest jooksu ega tulnudki enam zoobaasi vargile. (Selle loo kinnituseks tuli Tatjana Jarkina ilvesepuuri ja suudles ilvest ninale. Ning reporter oli sunnitud tunnistama, et pole see ilves üldsegi kurja pilguga, nagu talle hetk tagasi tundus, õigemini – oli lapsena sisendatud.)

Hirm metsloomade vastu on nagu meelemürk ja selle mõju all olijad on justkui zombid, kes vaatavad, aga ei näe. Ühes Leonovos filmitud stseenis näeb tegelane unes, kuidas ta lamab teki all ja tema peale hüppab ilves, kes hakkab tekki rebima. Näitleja keeldus mängimast, kuni kaks loomadresseerijat ronisid koos temaga teki alla ning hoidsid värisevat meest kinni. Võttegrupp ei saanud hästi naeru vaos hoida, sest "zombi-stsenaristi" kavandatud teki tükkideks kiskumisest ei tulnud midagi välja. Ilves seadis ennast mõnusalt mehe peale külili ja hakkas õrna häälega nurruma.

Mida sulelistele-karvastele õppida või teha meeldib, otsustavad loomad ja linnud ise. Kotkas oskab näiteks haukuda. Hakipoeg Rocky ja kassipoeg Frosja on algusest peale elanud koos, kui aga kass hakkas puurist väljas käima, hakkas igatsev hakk teda nimepidi hüüdma ja õppis rääkima. See lindude võime on teada, kuid rääkivate ilveste juhtumeid on maailmas kirja pandud vaid mõni. Kui kaslastele sihikindlalt rääkimist õpetada, on ebaõnnestumine kindel. Zoobaasi ilves kutsub oma hooldajat "mammaks" täiesti vabatahtlikult ja seda ilvest (kes pealegi sööb liha kõrvale hapukapsast) on ka teadlased uurinud – lisaks Karaganda loomaaia elevandile, Bakuus elanud kõutsile ja neljas Venemaa linnas elavatele koertele, kes kõik oskasid või oskavad hääldada sõnu või lauseid.

Räägitakse, et üks zoobaasi metssiga veerles mõnuga odekolonnis, kui filmiti looma jahil tabadasaamist. Ent lugu, kuidas karu Miki Potapõtši alkoholismist raviti, leidub internetis nii vene, saksa kui ka poola ja ungari keeles. Karupoja ostis endale ärimees, kes peagi vangi pandi ja karu eest hoolitses edasi villa vaht onu Miša. Ligi 3 aastat jagas karu oma kasvataja eluviisi: jõi ennast täis ja laaberdas villa õues, vahel pääses ka tänavale, kus ta inimesi taga ajas. Kord oli ta naisterahval, kes talle tänaval süüa ulatas, äärepealt käe otsast rebinud ja kohalikud pöördusid zoobaasi poole palvega karu ära viia. Onu Miša korraldas lahkumispeo ja zoobaasi töötajad nägid, kuidas loom viinaklaase üks teise järel tühjendas, hoides neid käpa vahel nagu inimene. Siis kallistasid onu Miša ja karu teineteist ega tahtnud kuidagi lahku minna. Mees nuttis ja karu ähkis ning nuuksus. Siis toppis mees karu käppade vahele lohutuspudeli. Karu avas hammastega korgi, kallas suhu poole ja ülejäänu ulatas peremehele tagasi.

Järgmisel hommikul oli karu pohmellis ja keeldus söömast. Enne sõi ta seda, mis peremehe laual juhtus olema – leiba, porgandeid ja kapsaid, vahel harva sai vorstiviilu. Karu oli väga kõhn ja tema tagumised käpad ei tahtnud korralikult liikuda. Ravida otsustati teda vähehaaval alkoholist võõrutades – söögikaussi kallati 100 grammi viina ning iga päev vähendati "kastet" 10 grammi võrra. Söögiisu paranes kohe ja kuu aja pärast jõi karu viina asemel piima. Ta pilk muutus selgeks ja loom hakkas kiiresti juurde võtma. Ta jäi siiski väiksemaks, kui temavanune karu olema pidanuks, ja ta rikutud psühhika tõttu peavad zoobaasi töötajad temaga ettevaatlikud olema.

Karupoeg Toptõžka aga lunis Tatjana Jarkina ärimehest omaniku käest välja ühes hotellis. Pidevalt reisinud abielupaar vedas karu igale poole kaasa ja väitis, et nad armastavad karu väga. "Mitte teda ei armasta teie, vaid ennast," vaidles Jarkina. Rändav eluviis kasvueas oli oma töö teinud: enne filmiplatsile minekut karu uriseb, viskub pikali ja peksab pead vastu maad. Samas meeldib talle filmis näidelda ja ta täidab meelsasti käske. Samuti meeldib talle, kui öeldakse: "Toptõžka on huligaan", siis näitab karu inimestele keelt.

Kaljukits Grišal on oma kaks emast, kuid tema vaatab naabri, maraliemase Malõška poole. Kui isamaral peab pulmi, kiusab kaljukits teda – topib pea ajalippide vahelt läbi ja teeb naabrile lõustu. Maral karjub ja lõhub aeda ning töötajad lapivad seda vaata et iga päev.

Külastajaid tavaliselt sisse ei lasta – tulijal peaks loomadele ikka asja olema – sellepärast lubatakse loomad sageli puuridest välja ja mõni võtab ette pikema retke. Kord ostsid külamehed poest pudeli, kallasid klaasi, ajasid juttu – klaas oli äkki kadunud. Vana rebaseisand Serõi viis selle ära.

Zoobaasil töötab kümmekond inimest – sealsamas külmades lagunevates ilma mugavusteta puumajakestes, sõna otseses mõttes õhust ja armastusest. Keegi ei kipu ära ja puhkust välja ei võeta. "Kes saaks jätta kuuks ajaks maha oma loomi?" kommenteeris Tatjana Jarkina. Inimesed ja loomad elavad nagu üks pere – rohelises metsloomaaias, mis meenutab Waldorf-kooli ja mitte sugugi tsirkust.


(Foto Leonovo zoobaasi erakogust)

2002. a kevad: Zlata hoiab Pušistikut ja Tatjana Jarkina Alfi. Kirja kausil ei tasu uskuda: 3-kiloseid hundipoegi tuli lihtsalt millegagi kanda ja nad mahtusid kahekaupa karutoidunõudesse

Hundid tulevad Peipsi tagant – mu arvutisse

"Hundid on emotsioonikad ja väga lõbusad loomad, 2/3 nende aega läheb mööda mängides," meenutas 2006. aastal Julia Magerina, keda kõik sõbrad ja sugulasedki Zlataks kutsuvad. Ta on lõpetamata bioloogiharidusega koerainstruktor, eriti paeluvad teda sõnakuulmatud ja agressiivsed koerad, kellega ta imesid teha oskab. Selle ande avastas ta oma koeraga abi otsides – väike õpetus saadud, pani ta edukalt paika aastaid tervet perekonda terroriseerinud ärahellitatud peni.

2001. a sügisel Peterburi loomaaeda talitajana tööle asudes oli Zlata 19-aastane. Ta hoolealusteks said karud, tiigrid, mangustid ja hundipere – 2-aastane Artur, 3-aastane Juta ja nende 5-kuune tütar Leedi. Artur toodi loomaaeda nõrga ja närvilise kutsikana, kellest kasvas arg ja ettearvamatu loom. Temaga ei üritatudki sõprust sõlmida, ka Jutaga ei suheldud peale seda, kui huntidel moodustus perekond. Nimelt pugesid loomad iga lähenemiskatse puhul peitu või hoopis ründasid trelle, üritades hooldajaid hammustada. Kuid juba 3 nädala pärast tekkis Jutal uue talitajaga sõbralik suhe, veel nädala pärast tuli Zlata puuri sisse... Artur võttis ta omaks alles poole aasta möödudes.

Hunt ei muutu puuris vähem ettevaatlikuks ega usaldavamaks inimese suhtes, arvab Zlata – hoopis vastupidi. Hunt elab pidevas hirmus oma territooriumi pärast, mille üle tal võimu ei olegi. Kui puuri toodi mõni uus mänguasi, ei julgenud hundid kaua oma peidupaigast välja tulla. Ent olles inimese kõrval, kes nende eest hoolitses, neid kaitses ja armastas, ei kartnud hundid varsti peaaegu midagi. Zlata kasutas sama taktikat nagu tutvudes võõra, dominantse või omanike poolt allasurutud koeraga, kes võtab silmsidet kui ähvardust. Ta kükitas maha ja vaatas loomast mööda, silmad poolkinni. Hiljem hakkas Zlata matkima hundihäälitsusi ja tasapisi hakkas "hundikeelest" ning -miimikast aru saama. See toimis vaistude tasandil, nimelt ei osanud Zlata vahel seletada, miks ei tasunud emahunti puutuda, mismoodi Juta talle oma tujudest märku andis.

"Mis te nüüd, kuidas neid karta võib?" vastas Zlata inimeste kõige sagedamini esitatud küsimusele. "Nad on ju õrnus ja headus ise! Nendest tuleb lihtsalt aru saada, nendega mitte konflikti minna – ja ongi kõik."

Veel oli hunte toites kasu kiirest reaktsioonist, sest liha sisseviskamise ajal üritasid hundid seda käte vahelt kinni haarata ja mõnikord isegi pistsid pea läbi ava välja. "Nähes toitu ei paistnud nad ettevaatlikkusega eriti silma," muigab Zlata, "kuid et nad oleksid mind meelega hammustanud – seda ei tulnud neile pähegi."

Kord jäi selle "hüppamismängu" ajal Juta tagakäppapidi avasse kinni, pea allapoole rippuma. Zlata üritas käppa kiiresti vabastada ja hundikihvad laksusid mõne millimeetri kaugusel ta paljastest kätest. Hunt näris oma käppa, kuid Zlata käest käis ta ainult niutsudes keelega üle. Teinekord läksid Juta ja Artur kaklema ning Zlata puhastas vesinikuga isahundi haavu, mida loom tal ka teha lubas – läbi võre, sest vaatamata juba tekkinud usaldusele ei julgenud Zlata Arturi puuri minna.

"Kõik minust puuris tehtud pildid on ainult Jutaga," kahetseb ta nüüd, kui need 3 ta elu kõige õnnelikumat aastat mööda said. Artur ei usaldanud fotoaparaate, eriti võõra käes, kuigi mitte ükski loom ega inimene polnud Zlatat varem nii usaldanud, nii väga tema tuleku üle rõõmustanud nagu Artur. "Ma tohtisin teda sabast tirida, kammida, karvust katkuda, mänguhoos pikali lükata, isegi sülle krahmata! Vahel istusin puuri kõrvale, ajasin käed õlgadeni trellidest läbi, haarasin Arturil kaelast kinni, tema aga viskas pea kuklasse ja "muigas", nii rahulolevalt... Või istusin ma, selg vastu trelle, ja päevitasin, jäin koguni magama, aga mu varjus, külg vastu mu selga surutud, lamas tema... mu Turik... Sageli toetas ta veel pea minu käele. Või võttis, nii hellalt, minu käe oma suurte hammaste vahele – ja hoidis... Nõnda õrnalt käitus ta ainult minuga. Kõiki teisi tahtnuks ta justkui nahka pista..."

Kuidas hundid vabatahtlikku allumist näitavad? Nad löövad silmad maha, suruvad kõrvad pea ligi, tõmbavad huulenurgad tahapoole, justkui süüdlaslikult naeratades, ja lömitavad maha, saba jalge vahel. Kui neid sel hetkel paitada, pööravad nad ennast selili ja niutsuvad nagu kutsikad. Samamoodi teevad ka koerad. Aga kuidas on lood sõbralikult lehviva koerasabaga? Kui võsavillemi saba on üles tõstetud, on loom hoopis valvel või ärritunud, ja kui ta veel inimesele silma vaatab, on hunt rünnakuks valmis.

"Huntidega on mul siiani lihtsam suhelda kui inimestega," tunnistab Zlata. "Kui juba Moskva loomaaia üsna metsikud hundid mind tervitama jooksid – siis tunnen ma ju nende etiketti piisavalt hästi?"

Zlata toetas pea Juta kõhule ja tõmbus koos hundiga ühte kerra, teinekord haaras aga emahundi kaissu ja viskas õhku. Nad mängisid "kulli" ja peitust ning mängud läksid üle maadlemiseks, kus võitis see, kel õnnestus teisele peale istuda. Zlata käed olid täis kriimustusi, sest isegi meelega õrnalt näksates jätsid hundihambad paljale nahale jälgi.

Zlata aitas hunti poegimise juures – kummalgi korral tõi Juta ilmale 6 kutsikat. Mõlemad pesakonnad müüdi filmistuudiole – esimene 33-päevaselt ja teine, vaatamata talitaja protestile, kõigest 23 päeva vanuses, ning 2 hundikutsikat hukkusid.

Ema otsis poegi, isal oli aga hea meel, sest ta oli kutsikate pärast kade. Juta kannatas piimapaisu ega tohtinud vett juua. Hunt asetas inimkäte vahele oma kuumad, piimast pakatavad nisad, ja nädal aega lüpsis Zlata tal tundide kaupa piima – pool klaasi päevas.

"Sain tunda hundihambaid, maitsesin toorest liha ja jõin hundipiima – kas see pole siis veresugulus?" arutab ta. "Nemad oli minu hundikari. Usaldasin neid loomi rohkem kui isegi oma venda või armsamat. Juta jaoks olin isane, kolmas tähtsuse järjekorras, aga Artur pidas mind emaseks. Enamasti on karjajuhiks isane, emahunt valitseb pärast oma paarilise surma, aga ühevanuste rühmades valitseb emane – kuni moodustub kindel paar. On olemas eraldi võimuredel nii isaste kui emaste seas. Aga üksikhunt – see on kas vana või vigane, paarilise või karjausalduse kaotanud loom, maailma õnnetuim olevus, kes kardab kõike ja kõiki."

Leedi müüdi maha 3-aastaselt, mil tal tekkis konflikt oma emaga, ja Zlatat lahutati ta hundiperest pelguses tema pühendumuse ees – kuigi palju kultuursemini, kui tehti minuga Elistveres. Juhtumisi oli see aeg, mil Peterburi loomaaed sai rahvusvaheliselt tuntuks oma sisemise võimuvõitluse ja intriigide poolest. Töötajad ei tohtinud külastajate loomi puudutavatele küsimustele vastata, veel vähem loomapaitamisega vahele jääda. Ent sai siis Zlatast õnnetu inimene, nagu karjast välja aetud hunt? Ta otsis teisi, kes juhtusid oma hoolealustesse "liialt kiinduma" või olid lausa avastanud "sugulussideme" mõne metsloomaga: selliseid inimesi olevat 0,01% ja tavaliselt ei lasta neil nende tegevust jätkata. Zlata kirjeldas seda aega nii:

"Mõned hakkavad jooma. Mina põgenesin töösse – olen ju künoloog. Huntidest kartsin mõeldagi... Ometi nägin neid unes, kus jooksin neljal käpal, noor, kiire ja tugev, ning hundid riivasid mind oma õlgadega – hellalt, edasiaitavalt...

Praegu on Jutaga veel 2 kutsikat, keda ei õnnestunud müüa. Juta ja Artur elavad ikka veel Peterburis ja ma igatsen nende järele meeletult... Ma proovin küll nendele mitte mõelda ega tule neid vaatama, et mitte näha valu ja etteheidet Arturi silmades – miks pole ma nendega? – ega viha ning igatsust Juta pilgus, sest tema ei saa mulle ikka veel andeks anda mu lahkumist.

Huntide poole tõmbas mind lapsest saadik, kuid pärast seda... tundsin, nagu oleksin hunt inimese nahas – kahetsusväärne looduse eksitus. Ma reageerin ja tegutsen nagu hunt, inimestes aga hindan just hundi omadusi: ausust, truudust, siirust, õrnust ja armastust.

Mulle meenub piiritu õrnus maailma kõige parema hundi, mu Arturi, silmis, ja ma tean, et selle eest on võimalik ainult tänada, isegi armide eest mu kätel. Ma hoidsin käes hunti... see on minu jaoks suurim õnn maailmas. Hundid võtsid mind oma pere liikmeks, ja ma olen tänulik saatusele selle kingituse, selle usalduse ja armastuse eest.

Nüüd kolisin viimaks Moskvasse, oma arvukate armsate sõprade juurde... Minu 7 hundipoega – 3 Juta teisest ja 4 kolmandast pesakonnast – elavad ikka veel Petuškis Moskva lähistel, hakkan neil külas käima!"


(Kõik pildid Zlata huntidega on pärit erakogudest.)

Juta ja Zlata käsi

Zlata käis oma hundipoegi vaatamas ka varem, sõit nende juurde kestis siis 12 tundi. Nõnda kirjeldas ta oma esimest külaskäiku, mil tema nooremad "lapsed" olid 7-kuused, vanemad pooleteiseaastased:

"Tingimused, milles töötavad Jarkina ja need kaks neiut seal zoobaasil, on lihtsalt kohutavad: plankaiad viltu, värvimata hooned on lagunemise piiril, uksed suletakse kokkukeeratud traadi abil... Aga loomadel on seal tore – avarad aedikud, vaikus ja rahu, toidupuudust ei tule, inimesed armastavad neid, kammivad, jalutavad nendega metsas – kas pole see õnn?

Tugeva kehaehitusega elurõõmus noor naisterahvas jättis veeämbrid trepiastmele seisma ja viis mind loomade juurde. Nägin puuride rida, igas puuris üks hunt, aga see üks jälgis mind ärevil pilguga – peenike, kõrgejalgne valgete põskedega noor emahunt, kes sarnanes nii väga mu kalli Jutaga! "See on meie Blondi," tutvustas talitaja. Mulle meenus habras heledakarvaline, tähelepanelike silmadega hundikutsikas ja ma lihtsalt pidin silitama ta siidist laupa, embama teda kaelast... Blondi on küllaltki taltsas, kuid mina tean, kuidas hunt võib vahel võõra inimese lähenemisel vihaseks saada. Sellepärast olen talle tema usalduse eest eriti tänulik.

Blondi kõrval istusid puuris 3 hunti – üks juba vana, teine parimas eas, kolmas täiskasvanud emahunt, kes saatis meid oma suurte silmadega. Teisel pool puuriderida avanes aedik, kus kiunudes jooksid ja mängisid üks väikest kasvu hallikas emane ja hiiglasuur hallikas-kuldse karvaga isahunt. "Need on Iia ja Lizun," ütles saatja. "Iia on liider, sellepärast panime Blondi eraldi, varsti on jooksuaeg, lähevad veel kaklema."

Ma hoidsin neid kutsikaid oma kätel... Juta tõi nad ükshaaval ja asetas mu pihkudele...

Kiunusin vaikselt ja ebakindlalt. Kuidas tormasid nad siis mulle vastu, tantsisid tagakäppadel, kargasid teineteisest üle, toppisid käppi läbi võre, vingusid, haarasid oma hammaste vahele ja limpsisid mu käsi!

Taipasin, miks hundipoissi Lizuniks (Lakkujaks) hakati kutsuma – mina panin talle nimeks Pušistik (Tupsuke), sest tal oli kõigist kõige pikem ja kohevam karv – nüüd pani ta käpad mu õlgadele ja lakkus mu näo üle...

Kitsas rada esimeses lumes tõi meid 4 "teismelise" hundi aediku juurde. Veel nõnda lapsikud, naljakad, läksid nad rõõmu pärast pööraseks: piiksusid, näksasid mu käsi ja, nagu kutsikad, sirutusid mu nägu lakkuma. Kui aga kummardasin neile lähemale, nad lausa kiljusid ja asusid pesema mind oma pikkade karedate keeltega! Kõige suurem ja kohevam, väga ilmeka näoga hunt, uduhallika laiguga ninajuurel ja säravate pruunide silmadega, reageeris kõige rohkem õrnusele mu hääles. Tundsin ta ära esitlematagi – minu lemmik Serõi, Serjoža, tema oli algusest peale kõige paksem ja püsimatum... Kui ma neid nuttes viimast korda süles hoidsin, olid nad veel pisikesed soojad karvakerad süütute tumedate nööpsilmadega, nüüd aga hüppasid minu ümber 4 nii erinevat, nii kaunist noort hunti!

Ühe emahundi ilu paelus mu pilku – ere, otsekui lill, peenike, kerge, täielik kunstiteos – ta oleks nagu Juta ja Blondi väike koopia, aga tal oli kiuslik, tema vanema õe Leedi moodi iseloom. Tema hammustused olid küllaltki jõulised, korraks ei kannatanud ma välja ja räuskasin tema peale, kuid sel polnud erilist mõju..."


(Needki pildid on pärit nendel kujutatud inimeste erakogudest: vasemal on Lätis Kurzemes elav Zaiga, kellest on juttu "Hundijuttude..." mõlemas osas, ja pilt on tehtud 26.7.2005. a-l.
Paremal on Jana oma koduhuntidega (vt artikli lõpust ja raamatu teisest osast.)

Filmikunst nõuab hundiohvreid

Zlata mäletab kõigi oma treenitud koerte nägusid, iseloomujooni ja käitumist peensusteni, aga inimeste näod lähevad sassi. Inimesed, kes on ta elust läinud, muutuvad võõraks, ununevad ja jätavad Zlata ükskõikseks – koerad ja hundid mitte kunagi.

Kord jagas Zlata sõpradega oma rõõmu taaskohtumisest hundipoegadega, kes võeti temalt ära 23 päeva vanuses: "Jalutasin Serjožaga mööda zoobaasi tervelt 2 tundi, ta oli vaid 7-kuune, kuid juba saksa lambakoera suurune!"

Nendest hundipoegadest õppis Zlata kindlalt eristama ainult Serjožat, teised jäid nimeta. Emahunt Juta aasta võrra vanemad pojad kasvasid Zlata hoole all 10 päeva kauem – hundikutsikad arenevad selles vanuses väga märgatavalt. Pušistik, Blondi ja Iia, kes elavad siiani zoobaasil, jäid Zlatale väiksena eriti hästi meelde, nagu ka ülejäänud – Alf, Filja ja Roma, kes langesid ebaõigluse ohvriks Juta järgmise pesakonna sündimise aegu.

"Vesjegonski emahunt" (2004) on film Boris Vorobjovi samanimelise raamatu järgi, mis jutustab Uglitši lähistel Vesjegonskis tõestisündinud juhtumitest. Jutustus ilmus 1987. aastal ajakirjas ja 2 aastat hiljem raamatuna, kust tekstist visati välja tähtsamad süžeeliinid, nägemused ja "loomamüstika", nii et autori enda sõnul tasub lugeda vaid 2003. aastal Tveris uuesti ilmunud varianti. Muide, see ütleb, et peategelase vanavanaisa käis jahil oma koduhundiga ning ükskord kadusid nad koos jäljetult. Psühholoogiline draama sai alguse, kui peategelase ellu ilmus salapärane emahunt.

Ühel päeval pandi kirjanik fakti ette, et ta raamatu ainetel hakatakse filmi tegema. Raamatust jäeti alles vaid hundid, kurdab autor. Tema sõbrast-peategelasest, kes hoopis jahimehetegevusest loobus, sai filmis hundinahkadega äritseja. Päris häbi oli raamatuautoril juurdetoodud karuepisoodi pärast: jaanuaris kolav karu peaks olema katkutud, räpane, kuid kaadrisse ilmub hoolitsetud loomaaiamõmmik.

Filmirežissöör Nikolai Solovtsov on teinud palju aimefilme loomadest, ka ühe mängufilmi karudest, tema lemmikutest, kellest ühte ta jalutas rihma otsas ja näitas hiljem karuküünejälgi küljel. Tema sõnul osatakse loomi korralikult dresseerida ainult Ameerikas – seal tegevat rotidki seda, mida režissöör tahab. Heitnud pilgu Leonovo zoobaasi huntidele, arvas ta, et puuris istuvate loomade psüühika ei saa olla korras, ja otsustas oma filmi jaoks näitlejad ise üles kasvatada – sealsamas puurides. Hundipojad lahutati emadest võimalikult vara – 12 kutsikat osteti Peterburi loomaaiast, 5 võeti pesast Smolenski oblastist.

"Film on hea," kirjutas Zlata, "kuid vaatajad ei kujuta ettegi, kuidas režissöör ja näitlejad käitusid võtetel loomadega. Tatjana Jarkina, zoobaasi direktor, on fantastiline inimene, tema käis hundipoegadel ise järel ja toitis nooremat pesakonda pudelist. Ka need teised 2 neiut töötavad seal poolmuidu, hoolitsevad, jalutavad loomadega ja dresseerivad neid. Nad ei usaldaks mitte mingil juhul seda tööd võõrale inimesele, sest nende suhtumine filmimeestesse on enam kui negatiivne."

Zlatal pole midagi kaotada, kuid teised, zoobaasi töötajad, ei tohi kas või loomade ellujäämise pärast filmimeestega suhteid rikkuda. Alles mõned aastad tagasi ähvardasid kõrged ülemused zoobaasi kinni panna ja loomad maha lasta. Tookord oli abi asja meedias kajastamisest ja vahel tsiteerivad ajakirjanikud ikka veel Jarkina sõnu: "Inimesed, te olete loomad!" Kuid suurim oht möödas, räägitakse tõtt läbi lillede, nagu ütles televisioonis üks töötaja-neidudest: hunt Mašast on pärast seda filmi ainult luud ja nahk järel. Ütlemata jäi, miks või milleks – nälginud looma kaadrisse saamiseks.

Teine töötaja, Anna, seletas pikemalt: varem, kui oli vaja filmida rahulikult istuvat hunti, siis naelutati loom sõna otseses mõttes paigale. Ta paksu karva vahele peideti kaelarihm, selle külge olid kinnitatud nöörid, mis kinnitati vaiadega maha – nagu telk. Nüüd aga, juba mitu aastat, treenivad zoobaasi töötajad hunte nii "kavalalt", et loomad teevad kõike vajalikku ilma piinamisvahenditeta.

Miks siis olid filmitegijad oma meetoditega ikka veel möödunud sajandis? Neile ei meeldinud, et hunte dresseerisid samad inimesed, kes neid ka toitsid ja nende tagant koristasid, nagu kahjustaks see hundikäsutaja autoriteeti. "Naiste rida on kutsikaid piimatada," öeldi ajakirjanikele, "aga kiskjaid kantseldada on meeste töö." Stseenis, kus lastakse hundi pihta, sidusid mehed hunt Roma jala külge õngenööri ja tahtsid hüppe ajal sellest järsku tõmmata. "Et loom võis nende efektse kaadri pärast ilma käpata jääda, ei huvitanud neid kuigivõrd," pahandas Zlata.

Zoobaasi neiud keeldusid loomade julma kohtlemise pärast filmivõtetel töötamast. Filmigrupp lahkus skandaaliga, ja kuna esimene ports hundikutsikaid oli ostetud zoobaasi filmistuudio poolt, võeti kaasa 3 hunti – Alf, Roma ja Filja. Blondi ja Iia pääsesid vaid filmitegijate kartuse tõttu, et isased võinuksid nende pärast kaklema minna, ning Lizun oli ehk liiga inimsõbralik. Hundid viidi Uglitši kanti, kus tavalises külas asunud võtteplats piirati ümber 600 meetri pikkuse nailonvõrguga.

Nagu loomafilmides ikka, märkab vilunud loomasõbra pilk, et ühe hundi osa täidab mitu erinevat looma. "Tavavaataja ei märka midagi," arvas üks näitleja. "Tema ootab, et põnevus üles krutitakse ja õigel ajal pauk käib. No ja psühholoogiat on ka vaja, et vaataja haledaks teha."

Pooled infoallikad nimetasid Vesjegonski emahundi peamist osatäitjat Romaks, pooled Iiriseks. Milleks pandi zoobaasist ära viidud loomadele teised ja teatati reporteritele kolmandad, võltsmeelitusnimed?

"Lehes mainitud Puzikust ja Stešenkast ei oska ma midagi öelda, pole sellistest loomadest kuulnudki," tunnistab Zlata. "Filmis esineb kindlalt 4 hunti: Roma peaosas, Blondi, kõige taltsam ja õrnem, mängis usalduse ja sõpruse stseenides, aga Filja ja Alf – hirmu ja umbusalduse episoodides. Alf (keda filmimehed Trusiks (Argpüksiks) kutsusid) oli kõige agressiivsem ja seltsimatum. Lõpuks pani ta nende aedikust plehku ja nagu ma kuulsin, pole siiani kinni püütud. Mida tehti lõpuks Filja ja Romaga, ei ole teada."


Hunt Zlataga

Hunt filmimeestega

Hundipoegade kasvamise aegu käis peaosatäitja Oleg Fomin neid kord nädalas vaatamas. "Ikkagi," tunnistas ta üles, "meil oli kogu aeg hirm, sest nad on ikkagi kiskjad ja olid kogu aeg kõrval. Võib-olla just hirmutunne provotseeris hundikutsikas Romat..." Episoodis, kus hundid ajavad jahimeest taga (on selline situatsioon üldse võimalik?), kargas Roma Fominile kallale ja hammustas teda tuharast. Näitlejat päästsid vigastusest kahekordsed vatipüksid, teatas ajaleht.

Mõnda inimest vihkab hunt juba esimesest pilgust, kuid siin oli tegemist "peretüliga". "Neiud ütlesid, et Fomin kohtles hundipoegi nagu koerakutsikaid," seletas Zlata, "õrritas neid... Lehes on öeldud: korraldas naljalahinguid. Nende lahingute pärast ei kannatanudki Roma lõpuks välja ja tegi nii, nagu hunt mõne liiale läinud karjaliikmega ikka teeb – paneb ta paika. Roma oli vaevalt aastane hundipoiss! Teate, kui inimest hammustab alla 2-aastane hunt, siis on see inimene ise rumalalt käitunud. Teises lehes kirjutati, et Fominit pures emahunt, ja pealegi – kätte! Kui hunt oleks tahtnud inimest tappa, oleks ta teda pähe või kõhtu purenud, aga igal juhul mitte taguotsa! Pealegi küllalt nõrgalt. Oleks ta tahtnud, oleks ta ainult korra pead raputanud – ja oleks näitleja poolest tagumikust ilma jäänud. Ei kannata hundid familiaarset suhtumist, eriti isased! Huntidega tuleb käituda inimese moodi..."

Enne kohtumist näitlejaga kannab dresseerija selle riideid, et loomad harjuksid ette ära. Kui on vaja inimese ja looma võitlusstseeni, siis treenitakse seda kuude kaupa dresseerija peal. Üks neist, Alla Dedjajeva, rääkis, et filmimisplatsile võeti 3 hunti, aga neljas tuli ise puurist välja, tuli ise platsile ja istus kannatlikult, oodates, ehk tedagi kutsutakse. Iga hüppe eest sai hunt tükikese, järgmise tükiga meelitati teda oma kasvatajale kaela kargama. Tükke kaadris näha ei ole, kõrvalt vaadates ründab loom nagu päriselt, ainult dresseerija näeb, et loom mängib.

Kõik loomad on andekad, kuid oskuste lihvimine nõuab aega, arvab Jarkina. Loomad ei tööta vaid liha pärast, sama tähtis on kiitussõnad, ühised jalutuskäigud, mängud, ka kallistused ja suudlused. Hunt ei hakka kaamera ees tööle kohe, vaid võtab mõnd aega platsi omaks. Saba jalge vahel ei tähenda hirmu, vaid soovi uurida partnerit, teda paremini tundma õppida. Hundid on üldse suurepärased näitlejad, ainult et nemad ei jumalda filmimehi, hoopis dresseerija on neile kõige tähtsam isik. Filmitähes tekitab see kadedust ja ta vihkab konkurenti – jääb see siis tema meelest loomale märkamata?

*

Aga nendest inimestest ja nende hoolealustest metsloomadest SAAB pikemalt lugeda raamatus "Hundijutud ja karulood. Teine raamat" (2010), need on selle raamatusarja UUED TEGELASED: Edvardas Legeckas, Laetitia Becker ja loomapäästjad Murašovid.

Klaipedalane Legeckas on niivõrd erakordne kuju, et väga lühidalt teda siin tabavalt kirjeldada ei saagi. See loomapidaja ei mahu mitte mingisugustesse raamidesse (vt "Hundijutud ja karulood. Teine raamat"). Siin on ainult 2 pilti Edvardase erakogust, kummalgi on Tallinnas sündinud tiiger Banga, Speiga ja Bronto tütar ning Brita õde. Metsajalutuskäigu pilt on tehtud 7.2.2007. a-l.

Kirjutasin oma raamatus (nii 2005. kui 2010. a-l) Pažetnovite karupoegade rehabilitatsioonikeskusest, kuid sealsamas Tveri oblastis asub ka Murašovide metsloomade taastusasutus, samuti nö Badridze-Bologovi hundikeskus, millega on seotud Euroopa legendaarseim "hundiema", prantslanna Laetitia Becker. Tema on teinud teoks sama, millest kirjutasin 10 a tagasi oma "Eesti ilves"-projektis – hakkas kasvatama metsloomaorbusid mitte majas ega aedikus, vaid metsas. Selleks läks ta koos oma hoolealustega metsa hundikarja elu elama ja õpetas oma karvastele lastele kõike, mida metsikud hundid oskama peavad, kaasa arvatud inimeste kartmist. Prantsusmaal tahetakse tema teadustöid, mitte hunte, ka Eestis poleks võimalik nii looduslähedame loomaaitamine, isegi mitte suure saladuskatte all, aga Tveri oblastis on veel palju häid võimalusi keelamata, sest see on heas mõttes "hundiseaduste" maa. Ja kes on hundivabadust maitsnud, et taha enam mingi hinna eest naasta inimühiskonna seaduste ega mugavuste maailma, teab Laetitia.



(pildid L. Beckeri erakogust)

Otsige üles "Eesti Päevalehe" 29.7.2010 numbris avaldatud ja Pažetnovi karudele pühendatud pikk asjalik artikkel, mis on internetiski olemas. Nii põhjalikult ja ausalt käsitleti meie ajakirjanduses seda teemat esmakordselt, ja kuigi seal pole mainitud just siis äsja likvideeritud karuaitamisasutus Nigulas, saab lugeja niigi aru, kellele tänuavalduseks artikkel tegelikult mõeldud oli. Sama mõte oli mul Nigula peatüki oma raamatu teise ossa paigutamisel – ametnike käigud olid ette aimata ja oli viimane aeg võimalus jäädvustada raamatus see meie maa ainulaadne asutus.

Mitte sugugi vähem põhjalik intervjuu hundikasvataja J. Badridzega asub SIIN.

Ja lõpuks Murašovid:
30 aastaga on Aleksei ja Jana terveks ravinud ning loodusele tagastanud üle 3000 elusolendi, neist on 80% linnud (97 liiki), loomad (12 liiki), lisaks 7 liiki kahepaikseid ja 5 liiki madusid. Jana ja Aleksei kolisid Želnino külla pealinnast 20 a tagasi. 2005. a-l nende koduleheküljel seisis: rehabilitatsioonikeskuses hetkel taastumas 33 isendit, lisaks püsikoosseis: 2 koera ja 8 kassi, kelle suvitajad maha jätsid, 2 hunti ning 2 kulli ja 2 kakku. Kuna viimased pole ise enam võimelised loodusesse minna, paaritatakse neid teiste keskuse patsientidega ja lastakse vabadusse nende pojad. Mõned uurimisinstituudid, kus tehakse loomkatseid, annavad Murašovidele ära oma katsealuste korjused, muidu ei saaks vaid harvatest honoraridest elav pere oma linde ja loomi toita. (P.S. 2010: Nüüd seoses instituutide "vaesusega" jäi ära seegi toiduallikas, kuid loomaaitajad ja nende sõprad leidsid uue ning kõik loomad jäid ellu.) Murašovide elu näitab, et head on võimalik teha ka täiesti tasuta, oleks vaid soovi – võrrelgem, kui palju hätta sattunud metsloomi pandi Eestis "magama" õigustades seda nii, et "selle napi raha eest ei tasu nendega jännata", kui palju metslinde tapeti ainult sellepärast, et nende tiivad sügiseni ei paranenud ja üle talve ei tahetud linde toita ("Hundijutude" esimese raamatu lõpus on sellest õige natuke juttu, ja kes kogu tõtt teavad, on siiani hirmust sõnatud). Murašovid hoiavad iga lindu kas või mitu aastat, kuni ta terveks saab või korvab loodusele oma populatsioonist eemaldamist metsaelu jaoks järglasi tuues ehk mitmekordselt.



Pildid Murašovide erakogust – kedagi ei kanta niisama maha, needki linnud said terveks.

Hundid Gerda ja Kaj korjati väikestena üles Moskva lähistelt Odintsovost. Seal toitus nende ema prügimäel hiirtest-rottidest, lihajääkidest ja maanteel hukkunud loomadest, kuni jäi auto alla. Hundikutsikad leiti kraavist nutu järgi alles nädala pärast. Nüüd aga kolavad Kaj ja Gerda talviti vabalt suvilate vahel – see osutus tõhusaks kaitseks tühjas külas varem nii tavaliseks saanud röövkampade eest. (P.S. 2009: Gerda sai metsikult hundilt 3 kutsikat, kellest jäid ellu 2.) Kaj, Gerda, Groza ja Gruša metsa elama ei lähe, kuid nende järglased ükskord küll. (P.S. 2010: Gerda sai metsikult hundilt 5 kutsikat ja kõik saadeti Bologovi juurde metsikuks eluks ümber kasvatama.)

Juba aastakümneid paljundatakse Venemaal ilveseid kasvandustes – loomulikult mitte vabadusse harjutamiseks ega loomaaedade jaoks. Kitsastes puurides loobuvad ilvesed pahatihti poegade eest hoolitsemisest ja personal ei viitsi nende tegeleda, isegi olukorras, kui ilvesepojad on lemmikloomadena nõutav kaup. Kui ilvesepojad kasvavad suuremaks ja nende sobivus korteris elamiseks muutub küsitavaks, hakkavad omanikud neid igale poole pakkuma, siis selgub, et pakkumiste hulk ületab paljukordselt võimaluste hulka ja loomad pannakse magama. Kolmas variant – pärast loomkatseid uurimusinstituutides ei vaja seal suureks kasvanud ilveseid samuti keegi, samas on metsades ilves väga haruldaseks muutunud – nii Venemaa Euroopa osas kui Siberis.

Nende loomade päästmiseks ja metsaeluks ümber kasvatamiseks on Murašovid loonud spetsiaalse metoodika ja kutsunud inimesi üles saata nende kätte ülearused ilvesed. Nad on pidanud 8 looma: 2 surid väikesena, 2 õnnestus edukalt taasmetsastada, 2 elavad peres ja 2009. a lõpuks lisandus neile veel 1, kopraraudadest päästetud ilvesepoeg (teist samasugust päästa ei õnnestunud).



(pildid Murašovide perearhiivist)

VALERIA RÄNIK (kodulehekülg)