Väike ilves, Suur Murr ja teised

ISBN 9949-10-166-2

2003

Raamatu esikaane pilt

Raamatu tagakaane pilt

Üks pilt sellest raamatust
(ülejäänud pildid ja fotod on internetiversiooni kandmata)

© Tekst, pildid ja kujundus: Valeria Ränik

© Fotod: Eero, Ville ja Valeria Ränik

© Küljendus: Eero Ränik

SISUKORD:

Mets (lk 5)
KIKU JA LÕHNARÖÖVEL (lk 7–10)
ÜKS VÄIKE MURRY JA SUUR VÕIMAS MURR (lk 11–15)
KEŠKA JA KURI NUNNU (lk 17–22)
VÄIKE ILVES JA MITU EMA (lk 23–61)
KIKU JA KOLE KOLL (lk 62 –65)
TEMA JA RÄNDAV PUU (lk 66–73)
MURRY JA SAATUSLIK KINGARIIUL (lk 74–77)
ÜKS KARVANE JÕULUIME (lk 79–111)
Nõel heinakuhjas (lk 113)

AUTORILT (lk 114–119)

Lisainfot raamatus kirjeldatud sündmuste kohta vaadake SIIT, autori kodulehekülg: https://webzone.ee/valeriaranik.

Pilt selle raamatu peategelasest 15.11.2002 Elistvere metsas

Mets
tuhandeaastane rahuriik
kus kehtib vaid kolmepäevane
jõuluvaherahu
selle va tänamatu
Looduse murelapsega

KIKU JA LÕHNARÖÖVEL

Kassipoeg Kiku oli üksi kodus. Oma uues kodus, kuhu ta toodi nädalapäevad tagasi. Uus kodu oli suur, või tundus see nii, sest Kiku ise oli väike. Igatahes ei teadnud ta siin veel paljusid asju. Mõnikord tundus, et selles kohas oli ta juba käinud, kuid siis lõi ikka ninna mõni tundmatu lõhn. Esialgu, kui Kiku toodi pappkasti sees siia, olid kõik lõhnad talle uued ja võõrad.

Samas kodus elas üks Lõhnaröövel, keda Kiku endises kodus polnud. Sellepärast ehmus Kiku koledal kombel, kui teda esimest korda nägi. Lõhnaröövel liikus mööda tuba ja neelas lõhnu, aga ka toiduraasukesi ja liivaterakesi, lõngajupikesi ja kassikarvu põrandalt. Kiku kartis, et Lõhnaröövel, see kuri elukas, võis tedagi alla neelata. Kiku nuttis ja värises iga kord, kui Lõhnaröövel ärkas ja oma jubedat häält tegi. Oleks siin Kiku ema, siis poleks Kiku nii väga kartnud. Kuid oma ema polnud Kiku enam palju öid-päevi näinud. Nüüd polnud kodus ka pererahvast. Kodus ei olnud kedagi peale Kiku ja Lõhnaröövli.

Kiku ei teadnud, kus Lõhnaröövel ööbis. Ta vaatas ringi, ega kusagilt ei paista üht suurt sinist pika londiga kolli. Või vähemalt kolli ilma londita. Sest sinine Lõhnaröövel oskas oma londi kerest lahti võtta ja tagasi panna.

Kiku märkas, et riidekapi uks oli praokil. Üheainsa hüppega oli ta sees pesuriiulil ja püherdas mõnuga. Kiku oli sündinud riidekapis, kuid sellest ajast peale, kui ema ta põrandale mängima tõi, ei lastud teda enam riidekappi tagasi. Püherdanud isu täis, piilus Kiku sisse teisest kapiuksest, kus rippusid pikad mantlid ja lõhnas iseäralikult. Kapi põrandal oli palju ruumi ja Kiku astus sisse. Siin oli jahe ja hämar. Kiku liikus mööda seinaäärt, nuusutades riideid. Üks mantel oli eriti pehme ja mõnus nätsida. Vastu tuli kapi tagumine nurk. Kiku pööras ümber ja liikus nüüd piki tagaseina. Üks kleit oli väga pikk ja Kiku mässis ennast selle sisse. Ent ennast lahti kerinud, nägi ta otse enda ees õudset suurt sinist Lõhnaröövlit! Ja selle lont rippus kapi seinal, hambuline karvalõust otse Kiku kohal irevil...

Kiku tahtis karjuda, kuid mõtles, et siis võib Lõhnaröövel ärgata, ja ehmus oma mõttest veel enam.

Oi mind õnnetut kassipoega! mõtles ta nuttes ega julgenud liigutada, sest siis võis jube elukas teda jälitama hakata. Kes küll aitaks mind, ilusat väikest kassipoissi?

Tal hakkas endast kohutavalt kahju, kui ta mõtles, et Lõhnaröövel võis teda, nii pehmet ja armsat, oma ema ja mõlema pererahva lemmikut, äkki niisama lihtsalt nahka pista.

Mida sa kardad, pisike? kuulis Kiku enda kõrval kellegi teise kassi mõttehäält. Kassid kuulevad ju alati üksteise mõtteid.

Ma olen kapis, seletas Kiku. Ma tahtsin nii väga kappi, aga just siin...

Ära karda, vastas teine kass. Kui sa mõtled toda pika sabaga londikolli, siis on ta saba praegu kindlasti ümber kere keritud. Ja ta ei ärka kunagi enne, kui saba kapist välja tuuakse ja ühte seinaauku sisse pannakse. Sellele kollile võid praegu julgelt käpaga pihta anda.

Kiku roomas Lõhnaröövlile ligi ja puudutas teda ettevaatlikult. Näinud, et koletis magas sügavalt, virutas Kiku talle käpaga. Siis võttis julguse kokku ja hüppas otse irvitavale londisuule ning hammustas seda karvust.

Tubli, kiitis kusagil teine kass.

Kus sa oled? küsis Kiku mõtteis.

Siinsamas seina taga, vastas kass.

Kas sa oled Ema? lootis Kiku. Talle meenus, et ükskord rääkis tema ema loo lahkest Kõikide Kasside Emast.

Eks ma ole olnud paljude kasside ema, vastas naabrikass. Mõned minu pojad on juba ise emad ja vanaemad ja mõned on veelgi vanemad.

Kas ma näen sind kunagi? küsis Kiku. Äkki oled sa minu ema moodi?

Küllap me kohtume, kui sa suuremaks saad ja sind õue lubatakse, lootis kass. Aga seni võid mind alati kutsuda, siis saan sulle ehk mõnikord nõu anda.

Sa oled nii lahke, mõtles väsinud Kiku. Ta sulges silmad, lootes, et nii saab ta näha vana ja tarka naabrikorteri kassi.

Kui pererahvas oli koju tulnud, magas Kiku kapis tolmuimeja kõrval.

***

ÜKS VÄIKE MURRY JA SUUR VÕIMAS MURR

Murry oli halli-valge-kirju kass. Tal olid valged käpad ja valge kõht, hall triibuline selg ja uhke mustriga saba. Ümber kaela jooksis lai valge vööt – nagu sall, mis oli keeratud ühe ja siis veel pool ringi. Valge tõusis kolmnurgana Murry laubale ja moodustas halliga kohtudes välgusarnase joone. Välgu märk nagu nõiapoiss Potteril, öeldi Murry peres. Hämaras oli seda välgukest eriti põnev vaadata – näis, nagu kohtusid Murry otsa ees valgus ja pimedus. Küllap ootas Murryt ees mingi eriline saatus?

Murry polnud kunagi väljas käinud ega tundnud teisi kasse peale oma ema, kuid see oli nii ammu, et Murry ei mäletanudki enam, kus kohas oli ta ema karvades valget, kus musta. Vaid mõnikord harva tundis Murry unes veel ema lõhna. Mõnda kassi nägi Murry küll üle õue kõndimas. Üks kõuts tuli kord aknale istuma – küll Murry imestas! Hiljem tahtis ta kõutsiga lähemalt tuttavaks saada, kuid just selle kõutsi pärast ei lastudki Murryt õue. Kõuts nimega Punkar oli lahke ja viisakas, kuid haige. Kord tuli tema karv seljast maha, ainult üks kitsas riba turritas piki selga nagu kukehari. Tervelt pool aastat käis Punkar palja seljaga, kuni talle uus pehme karv selga kasvas. Kuid silmad jooksid tal ikka veel mäda ja Murry pererahvas ei tahtnud, et nende noor ilus kiisu õuekõutsi käest pisiku saaks.

Murryl oli nüüd jooksuaeg. Murryle meeldis, kui keegi pani käe või jala ta seljale ning kiigutas teda õrnalt. Murry tegi ennast pehmeks ja lapikuks, laotus maha ja kissitas silmi. Iga natukese aja tagant kostis ta suust mõnulev "murr". Selle pärast ta omale nime saigi, tuli ta ju siia majja juba üsna suurena. Tema perenaine kolis välismaale, ja ega tal polnudki Murry jaoks aega, perenaine ei pannud kassile nimegi.

Murry polnud veel õppinud ennast vastu pererahva jalgu hõõruma ega sallinud süles olemist, kuid juba hakkas ta oma pererahvasse kiinduma. Temaga räägiti õrnalt ja tõtati appi, kui Murry käpp oli mänguhoos kuhugi kinni jäänud. Mõnikord ei tehtud Murryst nagu välja ja see oli hea, sest Murry ei julgenud inimeste nähes süüa ega oma mänguasjadele läheneda. Kui mõni pereliige magas, siis tuli Murry hiilides mööda tekiäärt lähemale, nuusutas magaja nägu ja lakkus vargsi ta nina. Inimese ärkvel olles ei teinud ta seda kunagi.

Murry ei tormanud karjudes ringi, nagu räägiti tema ema teinud olevat. Ema kisa peale avati uks ja hingati kergendatult, kui kass oli nagu meteoor uksepraost õue vuhisenud. Murry iseloom oli teistsugune. Sündinud keset talve, oli ta kevadisel, närvilisel ja porisel kassipulmaajal veel muretu kassipoeg. Suuremaks sai Murry küpsel palaval suvel, mil elu oli nii ilus – ja Murry unelmad samuti.

...Murry istub aknalaual ja nuusutab aknapraost tulevat värsket õhku. Selle sees on midagi, mis paneb laulma. Linnudki siristavad. Raadio laulab: "Amor, amor..." See kõlab kui kassikeel ja jääb hästi pähe. Kaugemalt karjamaalt kostab agulisse jämedahäälne "am-muur". Siis laulab raadio taas: "Amore mio"... Justkui kasside soovikontsert! Oleks ime, kui selle peale ei läheks lahti üks kassisoolo.

A-murr? proovib Murry häält. A-murra-miu? A-murra-murr? Murraa! Lauluviis käes!

...Murry ärkas sügisel ahju juures ja lõi laulu lahti.

"Tule murrita kassi!" kutsus noorem vend vanemat. "Tee õrnalt, ega sa jalgpalli mängi. Kuuled, kiisu murrib nii ilusasti."

"Ma ei tee talle üldse haiget", seletas vanem vend. "Ma ju ei võta tal hammastega natist kinni, nagu mõni kõuts."

"Vaata, Murry kallistab sinu sussi! Ta on selle juba päriselt... ära murrinud, suss on nii karvu täis!"

Murry tundis hinges niisugust õrnust, et oli valmis kallistama kõiki mööblinurki, kingi, kardinaid, raamatuid ja pingijalgu. Pärast seda meeldis Murryle selili veerelda ja oma käppi ning saba lakkuda. Vahel hõõrus Murry ennast vastu esemeid liiga tugevasti ja miski kukkus maha, kuid temaga sellepärast ei riieldud. Murry armastas kõiki ja kõike, nagu poleks ta väike alaealine Murry, vaid suur võimas Murr, kasside kangelane ja noorte kiisude kaitsja.

Murry uskus, et Murr oli kusagil olemas. Küll tema teadis kõike ja kuulis kõikide kiisude palveid. Sellepärast kordaski Murry ta nime kui võlusõna. Milline oli tema unistuste Murr, seda Murry ei teadnud. Ta polnud Murri veel uneski näinud. Suurel Murril oli kindlasti palju tegemist, sest kõik kiisud ootasid teda. Kas ta kõigile külla jõudiski?

Murry harjutas hoolega murra keelt, selle murri murret, mida kassid räägivad ainult jooksuajal. Murra on kasside püha keel, milles avaldatakse armastust.

Murr-räu, vastas Murry õrnalt igale pöördumisele. Tähendas see inimkeeli "olgu Murr tänatud" või "elagu Murr", kes seda täpselt teab.

"Nädal otsa ei kuule muud kui kurra ja murra," ütles noorem vend vanemale. "Murry on armunud – äkki sinusse?"

"Või sinusse?" muigas vanem vend. "Sina kurramurrid temaga päevad läbi."

Murry kuulas hoolega – nemadki rääkisid Murrist.

Murry tundis seljas niisugust raskust, nagu vajutaks miski teda vastu maad. Juba mitu päeva ei saanud Murry hüpata laua peale, sealt riiulile ja edasi ahju otsa. Murry roomas mööda põrandat nooremale vennale järele ja pakkus talle oma selga.

"Jälle tahab seljamassaaži," ütles noorem vend liigutatult. "Minu murri-tõbine kiisu!"

"Tal on jah mingi murr kallal," itsitas vanem vend.

Oleks nende jutt ainult tõsi! Või oli see tõsi? Keegi või miski Murryl seljas ju oli?

"Kunagi toome me sulle külla ilusa kassipoisi," lubasid vennad, "siis saad sinagi endale pesatäie väikesi murrikesi."

***

KEŠKA JA KURI NUNNU

...Kassipoeg avas silmad, nägi oma ema ja mõtles: Kas see kõik on minule? Nii suur, soe ja hästi maitsev! Aga ei, ema pidi jätkuma ka tema õdede-vendade jaoks, keda kassipoeg enne patjadeks-tekkideks pidas, sest ta magas kord nende peal, kord all, kord jälle kobaras segamini. Küll saputas ta neid, et nad kohevamad oleksid, küll jälle trampis siledamaks, ja mõnikord juhtus, et sedasama tehti ka temaga...

Keška avas silmad ja nägi, et ta oli oma hämaras kööktoas, oma lemmikmagamiskohal. Ta oli jälle vana ja nägi oma lemmik-unenägu.

Keška oli kogenud ja haritud kass. Ta teadis, et mitte ainult kassid ja koerad, vaid ka inimesed rääkisid eri keeli. Keška esimeses kodus räägiti üht ja naaberkorteris teist keelt. Nagu koerad ja kassid, nii leidsid inimesedki mõnikord ühise keele, kuid mitte alati.

Halli-kirjut Keškat peeti algul väikeseks kõutsiks ja ta sai isase kassi nime. Koos nimega kolis ta uude koju. Seal selgus tõde, kuid nimi jäeti alles, sest ega nimi ei riku kassi.

Keškal oli siiani meeles, kuidas perenaine haaras teda une pealt natist kinni ja tassis tagasi naabri ukse taha. Seal raputas ta kassipoega naabri näo ees ja pahandas kõva häälega, võõrsõnu segi ajades, et "keška koška" või "keska kiska". Väike kass taipas, et tema oli milleski süüdi, kuigi ei teadnud, milles. Ta ei saanud kunagi aru, miks inimesed ei salli emaseid kasse. Keškaga harjuti lõpuks ära, kuid tema tütardel, keda Keška noorena hästi ära peita ei osanud, läks päris halvasti.

Uus perenaine, kellele pärandati korter koos kassiga, ei teinud kunagi Keška pisiperele liiga. Perenaisel olid küll omad vead... Keškal võttis hulk aega, et olukorraga harjuda. Uus perenaine rääkis mõlemat inimkeelt ja ta oskas samuti kassikeelt – mitte küll püha murrat ega tänava kräumäud, isegi mitte igapäevast nurrnäu-keelt, vaid kõige ülemat salakeelt, milles vahetasid mõtteid kõik maailma kaslased.

Loomulikult teadsid Keškale osaks saanud aust kohe kõik kassid. Keškale saabus kasside õnnesoove – nii siiraid kui kadedusega pooleks. Päevade kaupa võttis Keška vastu nii sõbralikke hoiatusi kui ka iroonilisi õpetussõnu... Et perenaine sai kassidest hästi aru, oli supermugav, ja Keškast oleks võinud saada maailma kõige õnnelikum nurruv pensionär, kui see imeasi ainult kassidega piirduks...

Vana kass tõusis oma magamisasemelt ja raputas ennast muremõtetest lahti. Piimaauto ootas, sinna ei tohtinud ometi hiljaks jääda!

Keška libistas ennast läbi luugi õue. Lumi sulas ja sadas lörtsi. Keška väristas ennast – see on see kassi elu! Ometi oli ta vaba, mitte nelja seina vang, nagu oma printsi ootav naabri-Murry või pisi-Kiku, kelle unistustelossiks oli riidekapp! Keška tundis oma linnaosa nagu omaenese karvamustrit.

Keška jooksis välja tänavale ja üle tee, siis ümber nurga ja piki laia tänavat ristmikuni. Siin tuli peatuda ja autod läbi lasta, samal ajal sihtisid kassi oma toigastest tropis kisavad inimlapsed – õnneks olid nad oma aias võre taga kinni. Teise tänava lõpus oli samasugune võrega aed, ka seal sihtisid kassi tropis lapsed, kuid nemad karjusid teises keeles. Ka liikusid nad veidi teistmoodi. Kui ühes aias sihiti väljasirutatud käest, siis teises nagu visati midagi ja heideti ise maha.

Suuremad lapsed ei olnud võre taga kinni ja Keškal tuli hoolega jälgida, et õigel ajal eemale põigata. Nood suuremad inimhakatised olid vahel isegi autodest ohtlikumad. Päris suured olid täiesti lootusetud. Ei nemad hoolinud millestki. Karjugu appi inimene või loom – nemad astusid aina mööda. Ei nemad olnud iseenesest kurjad, kuid Kuri hoidis neil silma peal. See aimus pani Keška üleni värisema, sest nii olid lood Keška kõikide perenaistega, kes kadusid ikka lõpuks Kurja lõugade vahele... Või oli see vana kassi hirmuunenägu?

Kõige vähem pelgas Keška koeri, neid tundis ta liiga hästi, eriti toda suurt musta, kes valvas inimeste maja – loomulikult inimeste ja mitte kasside eest. Õue väraval oli silt – kuri koer, ka koera pilt oli kõrvale joonistatud. Samasuguseid ja veidi teistsuguseid silte oli iga värava peal. Mõnel pildil oli koer kuri, mõnel sugugi mitte. Nii oli ka sellel väravasildil, kus kellegi lapsekäsi oli "koerale" risti peale tõmmanud ja sõna "nunnu" asemele kirjutanud.

Kuri Nunnu jooksis Keškale vastu ja liputas saba. Plats on puhas? Kõik korras? küsis kassipilk. Keška jooksis koerakuudi taha ning võttis kuuri ja kuudi vahelt välja tugevast plastist laia põhjaga topsiku. Oli viimane aeg see hambusse võtta ja üle plangu karata, sest piimasaba oli juba piisavalt lühike.

Piimasaba lõpus seisid alati samad vanad inimesed ja nad olid Keškaga ammu harjunud. Mõni tegi pai, mõni paitas vaid pilguga, ja piimavalaja ei keelanud Keškale kunagi piima, sest kassil oli oma jooginõu kaasas. Kes oleks nii targale loomale piima keelanud?

Piim joodud, lakkus Keška rahulolevalt vurre ja tõmbas käpaga üle kõrva. Oi mis ma teen? imestas ta. Või on mul külalisi oodata?

Piimasaba hajus laiali ja auto hakkas õuest välja tagurdama. Keška võttis oma topsi ja viis selle tagasi seinaprakku koera valve alla. Kõige tähtsam tehtud, võis koju magama minna.

Kuri Nunnu vaatas kassi ja väristas lõuga.

Selge, taipas kass, perenaine väljas, hakka siis pealegi haukuma!

Koer niutsatas kannatamatult:

Tead ju, pererahvas peab minuga rahul olema!

Nunnu ägeda haukumise saatel hüppas kass üle plangu ja suundus koju. Perenaist pole ega tule enne homset, seda teadis Keška ette. Tulles on perenaise kätel võõras õudustäratav lõhn. Oleks see kas või saja võõra kassi lõhn, elaks Keška selle kergemini üle. Kuid seda lõhna...

...Keška kargas oma magamisasemelt püsti. Hiiglasuur kassisarnane loom, poolläbipaistev ja kuuvalguses sädelev, seisis ta ees. Et vanas puumajas on alati kummitanud, ei kartnud kass öiseid külalisi, kuid seda – ei, tulgu kes tahes, ainult mitte see jube kuju!

Kus Tema on? küsis külaline.

Tema... läks... kogeles Keška.

Kohutav külaline muigas: Mida sa kardad, et murran su maha või? Ega ma ometi mõni hunt ole. Vaata, olen tõeline nunnu, kas pole?

Tema läks... sinu lapsi... kõlistas Keška hambaid.

Tänan, muigas särav hiidkassikuju. Ei tülita pikemalt...

Õudne olevus lahustus õhus ja Keška seljas värises viimne kui karvaots.

Mida kõike pean ma vanuigi taluma? nuuksus Keška mõtteis. Pai Kasside Ema, mille eest mulle sellised katsumused? Olin oma emale hea kassipoeg, kuulasin kõikide oma perenaiste sõna, sallisin nende tüütuseid-lapsi ja olin oma poegadele hea ema. Ära ütle ometi jälle, et s e e on suur au!

Küllap ikka on, tütreke, kostis kusagilt kaugemalt kassi kõrvu.

***

VÄIKE ILVES JA MITU EMA

Oli novembri keskpaik, kuid vahepeal oli sadanud palju lund. Mets oli valge ja tühi, kusagil ei jooksnud hiirekestki. Väike ilves astus lumes hoolega, tagakäpp esikäpa jäljesse, parem parema ja vasem vasema sisse. Mitu päeva oli ta juba üksi? Väikese ilvese kasukas oli kammitud laitmatuks, kuid kuklatagust ei olnud keegi aidanud tal korda teha ning ainult unes tundis ta veel oma kõrvatagustel ema keele õrna puudutust. Väikesel ilvesel oli veel hiljuti külm ja ta tundis nälga, nüüd muutusid külm, märg, hirm, nälg ja üksindus lihtsalt väsimuseks, mis enam isegi ärgates üle ei läinud.

Ees paistis lagendik – ta oli kohal. Väike ilves polnud enne nii lagedal maal käinud. Lagendiku taga paistis metsatukk ja sealt vaatasid talle vastu säravad ilvesesilmad. Kunagi varem polnud väike ilves kohanud nii palju ilveseid korraga.

Üks kõige suurem ja tugevam ilves jooksis künkalt alla tulijale vastu, kuid peatus millegi ees, mis oli nagu tugev ämblikuvõrk. Väike ilves tuli aegamisi suurele suguvennale ligi.

Meie väikene sugulane, ütles mõtteis suur ilves, me teame juba sinust.

Väike ilves tammus ühelt käpalt teisele ega leidnud midagi vastata. Suguvend oli ilus, julge ja õiglane, just sellisena oli väike ilves teda endale ette kujutanud. Künkalt tuli alla teinegi ilves, väiksem ja kohevam – tema meenutas väikese ilvese ema. Kolmaski ilves lähenes uudishimulikult – noor soojade silmadega ilvesepoiss. Eemal lamasid teineteise kaisus veel kaks: noor nägus neiu ja teine, vanem ilvesepoiss, peaaegu täiskasvanu. Nemadki vaatasid tulijat lahke huviga.

Ei tea, millal lumi sulama hakkab? kogeles väike ilves.

Homme hakkab sulama küll, kuid tuleb varsti taas, vastas suur suguvend, ja siis jääb lumi maha veel kauaks-kauaks.

Väike ilves hakkas taas lõdisema, nagu oleks tal külm. Tegelikult ei tundnud või ei märganud ta enam külma.

Ema ütles, et kui lumi lõpuks ära sulab, hakkavad mulle tugevad hambad suhu tulema, seletas väike ilves. Oma praeguste hammastega ei saa ma jänestki kätte.

Suur ilves lahkus kiiruga paigalt ja oli kohe tagasi, tihase tiib hambus. Tiib mahtus läbi võrgu, kuid selle küljes oli nii vähe liha. Väike ilves näris hoolikalt tiiva konte, kuni veel andis sealt midagi välja imeda.

Homme tuuakse meile süüa, ütles suur ilves. Kui tuled siia meie juurde sisse, saad sinagi süüa.

Väike ilves läks piki võrku, otsides sissepääsu. Suur ilves ja ema meenutav ilves käisid koos temaga teisel pool võrku. Ühes kohas oli see juba kord lõhutud ja ära parandatud. Suur ilves lõi, näris ja raputas seda kohta, kuid võrk alla ei andnud. Veel ühes kohas olid võrku maas kinni hoidnud lauad veidi laiali nihkunud. Suur ilves kaevas maad ja näris laudu mis jaksas, kuid kasutult.

Ega see võrk polnud alati selline, teadis suur ilves. Siit on tuldud ja mindud... kunagi ammu, kui ma veel sinu suurune olin, ja hiljem ka...

Nad olid taas samas kohas, kust nad oma ringi alustasid. Kõik olid kurvad.

Küsi Kõikide Ilveste Emalt, pakkus ema meenutav ilves.

Ta vaatas suure ilvese poole alt üles. Suur ilves oli tema kõige vanem poeg – seda teadis väike ilves ka küsimata, sest nad olid nii sarnased. Suur ilves jäi mõttesse, pea viltu ja silmad maas, nagu ilvesed alati teevad, vahetades mõtteid kaugel olevate suguvendadega.

Ilveste Ema juba saatis abi, teatas suur ilves viimaks. Kuid... asi on ikkagi väga jama. Sina, väike ilves, pead Teda ootama. Ära karda siis midagi ja kuula Tema sõna. Tema on juba lähedal, see on kõik.

Suur ilves näis kurb ja range, suure ilvese ema ka. Väike ilves tammus ühelt käpalt teisele ega osanud midagi kosta. Ta oli metsa kõige kuulekam väike ilves, muidugi kuulaks ta Tema sõna. Kuid Tema ei olnud ju Ilveste Ema?

Kes Tema on? küsis väike ilves.

Tema on Tema, vastas suur ilves tähendusrikkalt. Tema tuleb hommikul mind... meid vaatama. Tema ei tea sinust veel tuhkagi. Oota hetk, me käime korraks ära...

Väike ilves ootas ja ootas, siis läks piki võrku edasi. Seekord ei vaadanud ta enam võrku, vaid ümberringi. Ta märkas lähedal veel mitut samasuguse võrguga ümbritsetud ala. Ühe võrgu tagant vaatasid teda kaks põtra, teise tagant kolm armsat metskitse. Väike ilves tuli metskitsedele lähemale ning märkas, et all võrgus oli auk, just paras auk sissesaamiseks. Väike ilves astus kitsede elualale ja kitsed kargasid eemale, jäädes külalist pingsalt jälgima. Väike ilves jalutas kitsede kodus natuke ringi. Sadas tihedat lund. Ilm hakkas soojenema ja lumi tegi väikese ilvese selja märjaks.

Ma olen väike märg ilves, mõtles ta, pöördudes kitsede poole. Mina ei püüa veel teie sugu.

Näeme, et oled ilves, vastas üks, kõige suurem kits. Ja väike oled sa tõesti, talveks tasus küll juba suurem olla. Ja mis märga puutub...

Kitsed on lobisejad, teadis väike ilves, kuid see ei häirinud teda.

Ega nood suured ilvesed meid ka ei püüa, jutustas kõige väiksem ja nägusam kits. Nad ei pääse ju meie juurde ja ega nad seda vist eriti tahagi. Meie käime siin võrgu juures ilveseid vaatamas ja nemad vaatavad meid. Nad isegi meeldivad meile. Ja muidugi meeldime meie neile hullupööra. Nemad ei ole oma elus veel ühtegi kitse ise kätte saanud, kuid kui minu tädi ära suri, viis Vana mu tädi keha ilvestele ja nemad lasid tädil hea maitsta.

Kes on Vana? küsis väike ilves.

Vana on kahejalgne, vastas suur kits.

Vana toob meile süüa, seletas väike kits. Ta teeb meile kõigile pai, aga ilvestele ei tee.

Nüüd sekkus jutu vahele kolmas, keskmine kits.

Vana ei tee jah, ütles ta, sest Vana kardab omaenda ilveseid. Vana ei tea, et ilma loata ei tee ilves kitselegi viga, rääkimata veel kahejalgsetest! Ainult Tema teab seda ja teeb kõike vastupidi: ilvestele teeb pai, aga meieni ei jõua Tema ilmaski, sest Tema vaatab ja näeb ainult ilveseid.

Pole õige, vaidles vastu väike kits. Tema tegi mulle kord pai, kui ilvesed hommikul magama läksid.

Ja sellepärast see riid siin neil alalõpmata käib, jätkas keskmine, kõige jutukam kits. Sellepärast ei salli Vana Teda, ja See Teine ei salli ka, kuigi teeb lahket nägu. Kõik sellepärast, et nemad on kogu aeg siin, aga Tema on võõras, Tema käib siin ilveste pärast, Tema on terve öö siia teel ja Suur on ammusest ajast Tema suur sõber. Suur on Temast nii sisse võetud, et on lausa kade. Ei ta jagaks Tema paitusi kellegagi, oma poegade, venna ega oma emagagi mitte! Kuid Temale meeldivad nad kõik ja Tema kutsub ning kiidab neid kõiki. Vana ja See Teine arvavad, et nende tuttkõrvad peaksid ainult nendega sõbrustama, aga näed, tuttkõrvad otsustasid teistmoodi.

Tema ei olegi siis "tuttkõrv"? küsis väike ilves.

Ega ei ole küll, vastas keskmine kits. Kuid vahel vaatan ma Teda ja mulle tundub, et on ikka ka. Tema tunneb Suurt Kõikide Ilveste Ema, üksi see ajab mulle hirmu peale. Sest Kõikide Ilveste Ema on tõesti suur! Isegi Kõikide Metskitsede Ema kardab teda, kuigi nad on terve igaviku sõbrannad olnud. Kuulsid sa seda ammujuhtunud lugu, kui keeristorm tappis üle maa palju ilvesepoegi ja Ilveste Ema tuli neile järele. Nad olid siis ikka veel piimakutsikad ja Ilveste Ema pakkus neile oma nisadest piima. Kuna neid oli palju, venitas ta ennast nii pikaks, et maa ja ilm olid teda täis. Sellest peale kutsutaksegi teda Kõikide Ilveste Emaks. Pärast seda ei usu ma ühtegi kitse, kes ütleb, et ta ilveseid ei karda, kui nende Ema on juba nii võimas ja suur!

Väike ilves tammus taas käpalt käpale, või pani kitsede jutt teda käppi sõtkuma, nagu ta alati emale mõeldes tegi?

Ma olen selle metsa väike ilves, ütles ta, ja ma ei ole kunagi näinud Suurt Ilveste Ema.

Kõige suurem kits poetas hoolimatult:

Kui sa juba nõnda lõdised, võib juhtuda, et näed teda varsti.

Keskmine kits tahtis ilmselt veel millestki pajatada, kuid väike kits hüüdis äkki:

Põgene, väike ilves, Vana tuleb!

Kuidas ta küll ei märganud, et päev hakkas koitma? Nüüd nägi Vana väikest ilvest metskitsede koplis. Väike ilves ei saanud aru, kuidas Vana õieti välja nägi, talle piisas üle õla silmatud varjust. Väike ilves hakkas astuma, muudkui tagumiste käppadega esikäppade jälgedesse, kuid ilukõnnakuks enam aega ei jätkunud. Juba hüüdis Vana talle midagi järele. Väike ilves astus august välja ja võttis suuna metsa poole. Ta tahtis joosta, kuid millegipärast ei saanud. Enda meelest pistis ta lõpuks jooksma küll, sest metsa jõudnud, ei kuulnud ta enam jälitaja samme.

Rahunenud ja välja puhanud, kõndis väike ilves tagasi suguvendade juurde. Vana oli lahkunud ja Tema veel tulemata. Suur ilves rääkis lahkelt ja lõbusalt, nagu oleks ta tahtnud väikese ilvese tuju tõsta. Või oli ta elevil Tema tulekut oodates?

Ilveste Ema ütles, et sa tuled kindlasti meie juurde, sa pead ainult natuke ootama, teatas suur ilves. Enne viiakse sind aga kahejalgsete juurde ja pannakse kinni. Kuid ära karda, sest Tema kaitseb sind seal.

Suure ilvese ema rääkis veel lahkemini:

Tule jah meie juurde, tütreke, tule meie noorema ilvesepoisi sõbrannaks, siis saate te külmadel öödel teineteist soojendada ja mängida... Mul oli mitu ilusat tütart, kuid nad võeti mult ära, tule siis sina mulle väikeseks tütreks!

Ma tulen siis, ema, lubas väike kuulekas ilves.

Ja siis nägi ta Teda põtrade kõrval seismas. Tema, pealtnäha harilik kahejalgne, vaatas väikest ilvest ega liikunud paigast. Kitsedel oli õigus: mingil moel oli Tema nii kahejalgne kui ilves korraga. Väike ilves lõi silmad maha ja hakkas käppi sõtkuma.

Ema, isa, mida ma tegema pean?

Ent juba oli Tema kuhugi kadunud.

Mine metsa servale suure puu alla ja oota, õpetas suur ilves ja mõlemad kiirustasid kuhugi, vististi Tema juurde.

Väike ilves ootas ja ootas, talle meenusid kuuldud jutud ja ta lõi araks. Kõik tundus nii harjumatu. Alles oli ta oma ema väikene ilves. Ainult viis korda oma elu jooksul nägi ta, kuidas ilus ilveseküünesarnane kuu kasvas suureks ilvesesilmaks ja kahanes küüneks tagasi. Ema ütles, et kuu kasvab ja kahaneb nii sama palju kordi, kui palju on ilvesel küüsi nii esi- kui tagakäppadel, alles siis saab väikesest ilvesest suur, ta küüned on tugevad ja hambad teravad. Alles hiljuti oli ta piimakutsikas – nii väikesed ilvesed ei tülita veel Suurt Ilveste Ema. Kelle käest tuli nõu küsida? Mets oli teine suur sõber ja kaitsja, mets oli oma, nüüd oli mets ema asemel, kuigi metsa emalik hool tundus teistsugune. Ega mets ilvest peta, ütles kord isagi. Kus oli ta nüüd? Väike ilves tõusis üles ja kõndis metsa, ikka tagakäpad esikäppade jälgedesse, ilusasti ja väärikalt – nagu noor metsapreili ikka.

Ta käis ja käis, ikka jälgi segamini ajades, nagu ema õpetas, kuid see ei aidanud. Äkki oli Tema väikese ilvese läheduses ja samas oli ka jõud üsna otsas. Ehk oli Tema tõesti ilves, kuidas muidu oskaks Tema tulla nii lähedale, nii kuulmatult ja nii otse, jäljehaakidest eksitamata? Väike ilves astus veel paar-kolm sammu, ikka ennast ringi keerates, nagu alustaks ta uut haaki, ja siis heitis külili maha. Nii kurvalt, nii paluvalt vaatas väike ilves Teda, suure ilvese sõpra ehk õigemini sõbrannat, sest Temaski oli midagi emalikku.

Kas võtad mu hinge? mõtles nõutu väike ilves.

Kuid Tema ei võtnud. Tema istus väikese ilvese kõrvale maha ja nüüd polnud Tema enam nii suur nagu püsti seistes.

Kõik saab korda, väikene, ütles Tema nii mõtteis kui häälega, mis oli hoopis teistsugune kui Vanal. Temal oli ilvese hääl, kuigi Tema kõneles kahejalgsete moodi.

Väike ilves kahtles ja värises ikka veel ning Tema istus lumes väikese ilvese vastas.

Kui sa... ei tee... siis ma ehk lähen, mõtles väike ilves, justkui luba küsides.

Väike ilves tõusis ja tegi sammu... Nüüd tegi Tema ühe ettevaatamatu liigutuse ning väike ilves kargas ehmatusest üles kõrgetele maast välja väänatud puu juurtele.

Tema tõusis püsti ja palus:

Anna andeks, pai metsakiisu. Ma ei tahtnud sind ehmatada.

Taas polnud Tema kõrge ega hirmutav, sest väike ilves nägi ainult Tema nägu. See oli küll karvutu, kuid see oli siiski ilvese nägu – vähemalt tundus see nii.

Kus on su ema, sa vaene tillu? Või sellepärast tulid sa sinna ilveste juurde?

Väike ilves ei julgenud midagi vastata. Ema õpetas, et kahejalgsed ei oska mõtete keelt, ning väike ilves urises vaikselt. See pidi sobima!

Ent selle peale tõmbas Tema õrnalt oma karvutu käpaga mööda väikese ilvese jalasäärt. Imestusest tõmbus väikese ilvese keha pingule ja Tema vabandas:

Ära pahanda, metsa ilu, soo kalleim mari, ma tunnen sind. Käisin kord sinu pesa lähedal ja su ema tassis sind minu eest eemale, sest olid veel liiga väike teistele näitamiseks. Ära karda, sa ema silmatera ja aare...

Väikesele ilvesele meenus soe suveõhtu, mil ta kõlkus poolunes kaelapidi ema armsate, õrnade hammaste vahel, nii et uni tuli peale. Väike ilves võitles kinnivajuvate silmalaugude raskusega ja naeratas tahtmatult.

Tema võttis välja ühe toidupala, mis nagu lõhnas liha moodi ja samas ei lõhnanud ka. Tema toppis selle väikese ilvese suu ette, kuid väike ilves ei julgenud seda süüa.

Sa oled väike märg ilves, taipas Tema. Sul oli nii külm, et sa ei jaksa enam süüagi.

Algas päev ja küllap läksid väikese ilvese isa ja viis sõpra-ilvest juba päevaunele, ainult väike ilves võitles veel une ning väsimusega. Väike ilves jälgis Teda, kes rääkis kellegi nähtamatuga, käpas mingi arusaamatu piiksuv asi.

Väike ilves tundis, et miski ei meeldinud Temale. Millegagi ei olnud Tema nõus, vaid pahandas ja vaidles ning istus siis kaua vaikselt, vaadates kord väikest ilvest, kord temast mööda.

Sa võtad siis mind... ilusat, armsat väikest... kogeles väike ilves.

Ma ei saa sind võtta nii, nagu tahaksin, mõtles Tema vastu. Ma viiksin sind kuhu iganes, kuid mitte sinna. Ent kui sa ei põgene, ei saa ma sind siia samuti maha jätta.

Väike ilves hüppas puujuurtelt maha ja peitis ennast lohku, üle lohu põiki kukkunud puutüve alla.

Siit ei saa sa mind kätte, lootis ta.

Või mängid peitust? rõõmustas Tema ja võttis seljast selle, mis asendas kahejalgsetel karvu. Nüüd teadis väike ilves, kuidas see käis – ta esiisade mälu ja hirm visatud asja ees ärkasid temas üles ning tegid talle korraks jalad alla. Kuid juba langes visatud asi väikese ilvese üle ja juba puudutas Tema väikest ilvest, olgugi hoolitsevalt ja õrnalt, läbi jubeda katte.

Ema, mõtles väike ilves abitult, viimases lootuses, kinnisilmi.

Ära karda, lapsuke, palun, ära mind ometi karda, vastas Tema ja mässis väikese ilvese katte sisse kinni.

Väike ilves pani kuulekalt käpad kokku, surus need vastu kõhtu ja muutus nii ümmarguseks ning väikeseks nagu kunagi suvel oma pesas magades. Siin oli pime ja soe ning väike ilves kuulis vaid Tema häält. See hääl tegigi ta kuulekaks ja selle vastu ei saanud väike ilves midagi parata.

Tema proovis astuda nii pehmelt, et väikest ilvest mitte üldsegi kiigutada, kuid nüüd ümbritses väikest ilvest võõras lõhn. See polnud ebameeldiv ega kange, kuid ikkagi läbinisti võõras. Väike ilves hakkas rabelema. Tema tegi katte väikese ilvese ümber pisut vabamaks ning jättis suuremaks augu, kust tuli metsa värsket kosutavat õhku. Tema hääl rahustas väikest ilvest ja ta hakkas koguni nurruma.

Mõne aja pärast seisis Tema paigal ja rääkis teiste kahejalgsetega. Väike ilves istus Temal liikumatult süles. Nüüd ei meeldinud talle sugugi oma turvalise ja sooja katte seest lahkuda. Väike ilves suruti mingisse võrguga piiratud madalasse ja kitsasse kohta, kus ta vahtis tardunud pilguga enda ette ja hoidis küüntega kinni juba omaseks saanud kattest. Tema ise vabastas väikese ilvese küüned ükshaaval katte seest ja tõmbas katte väikese ilvese jalgade alt ettevaatlikult välja.

Väike ilves oli kahejalgsete koopa sees, koopa kõige soojemas ja varjulisemas kohas. Ta oli kinni, võrk ümbritses teda igalt poolt. Nüüd läks täide see, millest rääkis suur ilves. Kas ilvesed said juba süüa? Vaevalt jõudis väike ilves sellele mõelda, kui läbi võrgu pudenes mitu väikest ja kutsuvalt lõhnavat lihatükki. Ent väikese ilvese sääred tõmbusid pingule: ta tundis ära Vana hääle, nägi Vana varju, sest Vana oligi see, kes talle lihatükke poetas. Väike ilves pigistas silmad kinni, mõeldes, mida teha, ning taas aitas teda kimbatusest välja Tema rahustav hääl.

Väike ilves julges ümbrust uurida. Võõrad lõhnad ujusid ümberringi, kuid imelikul kombel ei häirinud see väikest ilvest. Koopa sees oli mitu ava, kustkaudu pääses sisse napp talvevalgus. Koopa sees liikus mitu kahejalgset, kellest väike ilves ei saanud haarata pilguga rohkem kui kaht pikka liikuvat jalga. Kui mõni jalapaar lähenes talle ja peatus ta kõrval, urises väike ilves vaikselt, kuid hoiatavalt. Seepeale jalad eemaldusid, välja arvatud üks jalapaar – need olid Tema jalad. Tema istus väikese ilvese kõrvale maha ja vabandas liiga kiire lähenemise pärast. Teinekord istus Tema maha juba eemal ning lähenes alles siis – siis nägi väike ilves Teda tervenisti ega kartnud enam.

Korraks kadusid koopast kõik, ka Tema. Väike ilves ei saanud enam kiusatusele vastu panna ja lõi hambad lihasse. Tükk sulas suus ära ja peale tuli nii õnnis rammestus, et väike ilves nägi avasilmi elavat und. Ta nägi metsa ja ema ja kõrget kiikuvat rohtu, tal oli soe ja mõnus ning ta unustas, kus ta viibis.

Ärganud ilmsi unest, nägi väike ilves taas Teda ja teisi ning sai äkki aru Tema poolt kahejalgsetele räägitud jutust: väike ilves on maitsnud liha, väikese lõug on lihamahlaga koos! Tema oli nii rõõmus, teisi ei liigutanud see jutt aga põrmugi. Väike ilves vaatas Teda ja neid ega märganud, et ta silmad olid sel hetkel kinni. Ta nägi kõiki kahejalgseid mustjashalli ja Teda päikesest sädeleva järvevee värvi olevat. Väike ilves avas imestunult silmad – kõik oli endine: poolpime koobas ja kahejalgsed, kõik ühte värvi.

Kõikidel kahejalgsetel, ka Temal, olid kaasas tirisevad, piiksuvad ja vilkuvad asjad, millega räägiti. Varsti hakkas väike ilves sellega harjuma ja taipas, et tirisejate abil räägiti kellegagi, keda ei olnud koopas. Tirisejad asendasid kahejalgsetele mõttekeele oskust. Kui kahejalgsed tegelesid oma tirisejatega, ei pannud nad mõnd aega tähele väikest ilvest, kes tahtis magada. Kuid väikese ilvese jalgealus võnkus kahejalgsete sammudest. Ühel hetkel tundis väike ilves ennast sellepärast õnnetuna ja tahtis ära, kuid siis istus Tema väikese ilvese juurde maha ja tõmbas oma käpaga õrnalt, nagu ema tõmbas kunagi oma keelega, piki väikese ilvese nina.

Kõik saab korda, mu väike ilves, ütles Tema. Nad lähevad varsti ära.

Tema jäi väikese ilvese kõrvale istuma ja väike ilves julges natuke magada. Tema pistis oma pikki esikäpavarbaid läbi võrgu, libistas nendega mööda väikese ilvese käppi ja kiitis neid vaikselt. Väike ilves nägi unes, et ta oli metsas ja ema lakkus teda, siis kuulis ta läbi une Tema mõttehäält vestlemas kellegi nähtamatuga.

Ta on võrratu, rääkis Tema, iga ta liigutus reedab seda, kui väga on tema ema teda imetlenud ja hoidnud.

Nojah, vastas nähtamatu, sinu liigikaaslaste hulgas seda juba kuigi tihti ei kohta.

Nemad usuvad, et metsloom peab inimest kartma, kaebas Tema. Et mis loom see selline on, kes laseb ennast sülle võtta ja paitada. Aga ta on ju väike ja nõrk. Nemad veel imestavad, miks pisike nende metskitsi maha ei ole murdnud, oma piimahammastega! Vana räägib, et ta polevat üldsegi väike, vaid eelmise suve ilves ja et tema olevat murdnud nende kolm kurge, sest kes see muu!

Hirmul on suured silmad, mu laps, vastas hääl.

Vana ajab, et ilvese, rebase ja koera jäljed on kõik samasugused...

Selle Vana loomatundmine on meile teada, ütles hääl itsitades.

S e d a haigust, mida nad kardavad, ei saa väikesel olla, väitis Tema, sest ta ju neelatab, kui ma teda lõua alt silitan. Kardavad nad kätt puuri pista, et talle juua anda – olgu, mina võiksin ju seda teha? Aga ma ei tohi midagi teha, sest nüüdsest on väikene nende oma ja kõiki loomi toidab ning joodab siin ainult Vana! Neil on kergem kuulutada kõik metsa loomad marutaudis olevat, kui endale oma loomakartust tunnistada. Nemad ütlesid, et neil ei ole tema jaoks joogitopsi, sest kust ilves metsas joogitopsi saab. Ega ta ei tahagi juua, ütlesid nemad. Või usuvad nad, et ta ei jooks nagunii?

Joodetagu siis oma käte vahelt, itsitas nähtamatu. Ole mureta, tuleb aeg, kui neid seda niikuinii tegema pannakse.

Lõpeta oma sünged naljad, Ema. Ma ei anna teda veel sulle.

Neile juba andsid...

Väike ilves tegi silmad lahti, et näha, kellega Tema rääkis, kuid koopas oli vaid Tema, kes silitas väikese ilvese koonu ja põski. Tema vaatas väikest ilvest just nii, nagu ema kunagi tegi, kui ta oma pesas ärkas.

Metsa kallis kiisu, ütles Tema, nemad tahavad, et ma siit ära läheksin, kuid ma olen sinuga nii kaua kui saan. Palun, söö natuke, siis sa paraned ja kõik saab korda.

Väike ilves nuusutas õhku: võõraid lõhnu oli koopas juba palju vähem ja seda tugevamini tundis ta liha lõhna.

Soovid sa, et ma... Soovid sa tõesti? kõhkles väike ilves. No ma siis söön.

Nüüd ei saanud väike ilves enam pidama enne, kui sõi kogu liha ära. Mõni tükk oli õige vintske ja nõudis tööd, kuid väike ilves tuli sellega toime ja sai Temalt kiituse.

Tema kammis väikese ilvese kukalt. Väike ilves urises korraks, kuid kohe muutus ta urin mõnusaks üminaks.

Sa lähed soojemaks, rõõmustas Tema. Kuid su selg on ikka veel märg. Jaksad sa seda lakkuda?

Väike ilves ei jaksanud. Tema käis väljas ja tõi lund, kuid väike ilves ei tahtnud seda. Lumi sulas ära ja imbus väikese ilvese küljealusesse. Tema tõi jälle lund, sulatas seda väikese ilvese käppadele ja väike ilves lakkus oma käpad üle.

Tema seletas:

Nüüd said sa juua, ja nüüd peseme silmad puhtaks.

Tema eemaldas väikese ilvese silmanurkadest kõvaks tõmbunud rähma. Väike ilves raputas veidi pead, kuid lõpuks lasi sel sündida.

Nüüd tuleb sind vaatama üks... aga ta ei tee sulle midagi head ega halba, ütles Tema, jälgides läbi koopaava kellegi liikumist. Ära karda midagi, küll mina kaitsen sind.

Koopa sisse astus suur kahejalgne, tema järel ka mõned teised. Suur kahejalgne pöördus väikese ilvese poole lahkelt ja lõbusalt. Võib-olla olid ta silmad sama lahked kui hääl, kuid väike ilves nägi temast vaid pikki jalgu. Väike ilves avas suu ja turtsus ning sisises, näidates tulijale oma kõiki pisikesi ilusaid ilvesepojahambaid. Kohe aga tuli väikesele ilvesele appi Tema ja lõua alt sügatuna hakkas väike ilves turtsumise asemel hoopis nurruma. Siis kuulis väike ilves taas Vana erutatud häält: kindlasti klaaris ta kitsede ja kurgede asja. Suur kahejalgne sammus edasi-tagasi ja uuris väikest ilvest igalt poolt. Siis tegi ta järele hiire piiksu. Väikese ilvese kõrvad hakkasid tõmblema, kuid mitte kuskil ei paistnud ühtegi hiirt. Suur kahejalgne oli teda petnud! Siis kummardas suur kahejalgne järsku väikese ilvese kohale ja rääkis range häälega mingit juttu, kindlasti kurgedest, keda väike ilves ei püüdnud. Väike ilves pigistas silmad kinni ja tundis jälle puudutust. Kinnisilmi nuusutas väike ilves puutujat – see oli Tema. Nüüd võis väike ilves lõdvestuda ja end turvaliselt tunda.

Kahejalgsed olid läinud ja Tema oli kurb, seda tundis väike ilves ka läbi une.

Väike näitas neile, milline on tegelikult üks ehtne ilves, seletas Tema mõttehääl. Aga nemad ei näe teda, vaid mingit müüti metsloomast, tobedat väljamõeldist, mis neile koos emapiimaga sisse joodeti. Ise vanad, aga on nagu pimedad kassipojad.

Ühel päeval avanevad ka nende silmad, vastas salapärane hääl.

Mine metsa, Ema, pahandas Tema. Jälle räägid sa sellest...

Ma olengi metsas, itsitas hääl, sest ega ma teie haisvates koobastes omatahtsi ei käi.

Väike ilves avas silmad ja taas polnud koopas kedagi peale Tema, kes tervituseks sügas väikest ilvest kõrva tagant. Väike ilves kissitas mõnu pärast silmi ja lükkas Temale ette ka teise kõrva.

Sa oled nii pehme, ütles Tema, nagu üks suur villpea nutt. Mäletad sa neid taimi soos? Neid kutsutakse veel ilvesepeaks, ilvesheinaks ja ilveshännaks.

Väike ilves nägi enda ees värsket eredat rohtu, soojust kiirgavat taevast ja kiikuvaid villpea nutte. Ta ümises mõnust, nihkus Temale lähemale ja asetas oma põse Tema ettesirutatud esikäpavarvastele. Uni tõotas tulla nii ilus.

Temagi nihkus väikesele ilvesele lähemale ja puudutas suuga ta põsekarvu, mis tungisid läbi võrgu.

Kuidas sa, metsa ime, oskad olla nii tõeline, süütu ja puhas? imestas Tema. Sa olid alati mu suurim unelm ja sa polegi unenägu. Miks pean ma jätma võõraste kätte oma parima muinasjutu?

Väike ilves magas ja Tema istus ta kõrval maas, hoides väikese ilvese pead.

Ärgates ei tundnud väike ilves enam suurt väsimust. Üle pika aja sirutas ta käpad välja ja ringutas. Ta pikad männivaigukollased küüned käisid sisse ja välja ning käpad hakkasid iseenesest sõtkuma, nagu ootaks teda ees pikk muretu mõnulemine ema nisa otsas. Väike ilves nuusutas üle koha, kus oli hommikul liha.

Tema läks Vanale järele ja varsti ilmusid nad kahekesi tagasi, lihalõhn kaasas. Väike ilves seisis juba täiesti püsti. Vana pingutas veidi võrgu kallal ja tekitas serva prao, kuhu ta poetas liha. Ta rääkis nüüd lahke häälega ja väike ilves imestas väga. Suur lihatükk kukkus väikesele ilvesele otse sülle ja ta imestas veelgi rohkem – oli see kõik tõesti temale? Ometi ei söandanud ta Vana nähes veel sööma hakata.

Tema rääkis Vanaga väikesest ilvesest, siis istus taas väikese ilvese kõrvale, silitas veel kord väikese ilvese pead ja käppi, isegi küüsi katsus Tema ükshaaval läbi naha ja karva kihi, kiites nende ilu ja teravust.

Sa jääd siia üksi, ütles Tema, kuid ära karda midagi, sest ma mõtlen sulle ja kaitsen sind mõtteis. Küll ma siis kunagi jälle tulen, kasvõi salaja, kui nad muidu ei luba, peaasi, et sa ootad mind ära. Palun, ära proovi puurist vabaks pääseda, sest siis peavad nad sulle haiget tegema ja siis ei jõua sa enam ilveseaeda. Aga ilvesed ootavad sind seal väga, eriti Poiss. Ma lähen nüüd korraks nende juurde ja räägin sinust. Ma ei saanud sind otse nende juurde viia, sest siin on juba selline kord. Palun anna andeks ja parane. Ma armastan sind, väike ilves.

Koopaavas vaatas Tema veel kord tagasi – Temal oli äkki nii imelik nägu, nagu poleks Tema enam ilves. Väike ilves seisis, lihatükk jalge ees maas ja vaatas veel kaua Temale sinna järele, kus alles oli valendav koopaava. Hakkas pimedaks minema. Väike ilves heitis pikali ja asetas koonu lihatükile. Tal polnud enam kuigi suurt isu, und polnud ka. Väike ilves kuulis veel mõnd aega Tema mõtteid ja Tema juttu suure ilvesega, kuid siis hakkas Tema hääl kaugenema ja hajus vaikusesse.

Läks pimedaks. Kusagil ei liikunud enam kedagi. Koopasse ei kostnud isegi metsahääli. Ainult mõnikord harva lähenes koopaavale kiiresti ere valgus, kostis kohutav hääl ja koobas läks hetkeks üleni valgeks. Seejärel kaugenes ja vaibus hirmutav valgus sama kiiresti, kui oli tekkinud. Esialgu kartis väike ilves seda valgust väga, aga siis hakkas harjuma, sest hiired, kes nüüd mööda koobast sibasid, ei kartnud lähenevat valgust ega isegi väikest ilvest, ju nad siis teadsid, et temast ei olnud nende püüdjat. Vähemasti ei tundnud väike ilves ennast enam nii üksi. Hiiri vaadates näris väike ilves aeg-ajalt oma suurt lihatükki ja oli hommikuks sellest jagu saanud.

Ikkagi tundus öö hirmus pikk. Väike ilves mõtles oma suguvendadele ilveseaias, metsale, emale, isale ning Temale. Öösel kuivasid väikese ilvese karvad ära ja ta ei pidanud enam nurgas kössitama, vaid sirutas ennast vabalt välja. Tal oli nüüd soe, kuid ta ei saanud enam kusagilt vett. Mõnikord pani ta silmad kinni ja nägi lühikest und. Ärgates leidis ta ennast endiselt üksinda võrguvangis ja oli ikka veel öö.

Läks valgeks ja väljaspool koobast kostis taas kahejalgsete samme ning hääli. Kaua aega ei tulnud väikese ilvese juurde keegi, siis ilmus Vana ja poetas läbi prao veel natuke liha. Vana ei olnud nii hirmus, nagu ta eile tundus, olgugi et väike ilves nägi vaid kahte pikka jalga. Pealegi olid need jalad täna teist värvi kui eile! Ometi oli jalgadel Vana lõhn, mis polnud enam nii hirmutavalt võõras, ka Vana hääl oli juba tuttav. Siiski ei söönud väike ilves enne, kui Vana oli ta juurest lahkunud.

Läks kaua aega, enne kui koopasse jälle tuldi. Neid "jalgu" nägi väike ilves eile üsna vähe aega, nüüd jäid nad koopasse kauemaks. Kahejalgne käitus koopas sama enesekindlalt kui Vanagi ja väike ilves aimas, et tegemist oli Selle Teisega, nagu kitsed teda nimetasid. See Teine oli suur, raske sammu ja kõva häälega ning väike ilves kartis teda algusest saadik, eriti tema pilku, mida tundis ta isegi kinnisilmi. See Teine ei kummardanud väikese ilvese poole, mahaistumisest rääkimata, vaid hindas olukorda ja kamandas kohale teised. Koopasse tungis mitu kahejalgset, väike ilves tõsteti maast koos teda ümbritsenud võrguga ja raputati teise, avarama võrgu vahele. Väike ilves ei jõudnud veel otsustada, kuidas sellesse suhtuda, kui ta tundis vee lõhna. Võrgu küljes oli üks lohuga kivi meenutav asi ja lohu sees oli vett! Väike ilves ei oodanud isegi kahejalgsete lahkumist, vaid jõi ja jõi, kuni jäi lõpuks magama, pea "kivi" peal, vurrud lohus.

Läbi une kuulis ta Selle Teise häält, kes rääkis oma tirisejaga. Äkki hakkas väike ilves kahejalgsete juttu mõistma: See Teine rääkis väikesest ilvesest, See Teine rääkis Temaga! Nüüd kuulis väike ilves Tema mõtteid, nagu oleks Tema jälle lähedal, ja tundis Tema muret: See Teine keelas Teda väikese ilvese juurde tulemast. Tema on võõras, ütlesid kitsed.

Väike ilves avas hetkeks silmad ja ehmus: Selle Teise ümber lahvatas leek, mis mattus süngesse äikesepilve. Väike ilves ei julgenud enam Selle Teise poole vaadata, sest isegi kissitades nägi ta seda kurjakuulutavat pilve Seda Teist saatmas. Sel päeval ei tõusnud väike ilves kordagi püsti – ta tundis jälle imelikku väsimust, nagu oleks keegi võtnud talt ära kogu ta elujõu.

Siis lahkus See Teine koopast ja hakkas taas pimenema. Vana astus korra läbi ja viskas veidi liha. Seekord ei olnud tal üldsegi jututuju. Väike ilves teadis, et Vana oli Selle Teise käest riielda saanud.

Taas lähenes ja kaugenes ere valgus, kuid hiiri välja ei tulnud. Näis, nagu kartsid hiired nüüd midagi. Oli nii vaikne, hoopis teistmoodi vaikne kui metsas. Nüüd ei osanud väike ilves selles vaikuses enam kuidagi üksi olla. See oli üks rõhuv ja väsitav vaikus. Väike ilves mõtles, et ees oli lõpmatult pikk talveöö, ja ta hakkas uuesti lõdisema. Mitu sellist päeva ja ööd pidi ta veetma üksi siin vangis? Oleks tal vähemalt õde või vend! Miks pidi ta sündima oma emale ainsa tütrena? Millal ometi pidi ta saama teiste ilveste juurde? Väike ilves tahtis neid näha. Ta pani silmad kinni ja palus endale unenägu, kuid öösel magavad ilvesed vähe ja unenägudeks polnud veel õige aeg. Väike ilves tahtis aiailvestega rääkida, kuid see ei tulnud tal välja. Ta oli kaugekõnedeks veel liiga väike ja ema ei õpetanudki talle seda.

Kus oli Tema? Väike ilves tundis puudust Tema pilgust, häälest, puudutustest ja mõtetest. Väike ilves pigistas silmad kinni ja mõtles Temale, siis isale, emale, hiirtele, kolmele kitsele, kahele põdrale, koguni Vanale – tuleks ometi keegi, tuleks või unes!

Aeg venis. Nüüd läksid kõik ilvesed magama, ainult väikesel ilvesel polnud und. Isegi ere valgus ei lähenenud enam koopale.

Väike ilves värises ja nuttis, nagu nutavad päris väikesed ilvesepojad. Samamoodi nuttis ta ka metsas oma esimesel üksioleku öösel ja siis tuli väikese ilvese juurde ta isa, kelle tööks oli terve suur mets korras hoida. Isa püüdis väikesele ilvesele orava, lohutas-õpetas ja läks oma teed. Väike ilves ei julgenud kaasa tulla ja isa teda ei kutsunud. Väike ilves teadis, et kui tema isa on kurb või õnnetu, läheb ta lihtsalt ära. Väikesel ilvesel hakkas oma isast nii kahju, et ta otsustas mitte enam kunagi nutta, siis isa arvaks ehk, et väikese ilvesega on kõik korras. Mitu päeva ja ööd oli ta nutmata vastu pidanud?

Nüüd ei vastanud väikese ilvese nutule enam keegi, ainult tema enese nutukaja käis koopas ringi. Isegi häälekaja oli siin vangis.

Ema, kuhu sa ometi jäid? kutsus väike ilves. Oled sa Ilveste Ema juures? Tule veel korrakski mu juurde tagasi!

Väike ilves lõpetas nutu ja häälekaja oli vaibunud. Nüüd kuulas väike ilves, kas ema ometi vastab. Võib-olla oli ema nii kaugel, et ta lihtsalt ei kuulnud? Või rääkis ema juba temaga, kuid nuttes ei kuulnud ta ema häält? Nüüd kuulas väike ilves öövaikust. Ta otsustas sellega kokku sulada, ema ju õpetas talle metsa ning metsavaikusega kokku sulamist. Väike ilves heitis külili ja tegi nii, nagu ema õpetas. Silmad hoidis ta lahti, sest aimas, et midagi oli pöördunud tagurpidi: kinnisilmi ei tulnud und, võib-olla näeks ta seda just lahtisilmi?

Väike ilves ei hoolinud enam sellest, et ta oli kõigest nii väike ja et ilvesepojad ei tülita Suurt Ilveste Ema. Kindlapeale annaks Kõikide Ilveste Ema talle andeks, sest ta oli nii lahke ja nägi kindlasti, kui õnnetu ja üksildane oli nüüd üks viie kuu vanune ilves.

Kallis Suur Ema, mõtles väike ilves, aita mind, palun. Aita mu ema ja isa ja Teda ja teisi ilveseid... Äkki on hoopis nendega midagi lahti? Aita neid, et nad mu juurde ometi tulla saaksid...

Koopaavad hakkasid aeglaselt valgenema, kuid väike ilves ootas veel und. Või oli tema unetus ainult uni? Väike ilves tõusis püsti. Ta tundis, et ta tohtis nüüd minna. Ta astus edasi ja võrk ei pidanud teda kinni. Ta tegi koopas väikese ringi ja hüppas kõrgemale, avale. Seda kattis mingi tihe ja habras lõng, kuid seegi ei pidanud teda kinni.

Väike ilves seisis väljaspool koobast ja vaatas ringi. Seal mööda suurt hästitallatud rada käiski õhtuti imelik lärmakas valgus. Sealt mööda väiksemat rada tuli väike ilves kaks ööd ja kaks päeva tagasi siia koopasse – Tema süles. Seal väikese raja lõpus oli ilveseaed, kitsed, põdrad ja mets, seal oli järv ja soo ning väikese ilvese isa!

Väike ilves läks mööda väiksemat rada ja märkas, et millegipärast ei jätnud ta üldse jälgi – või oli rada selleks liiga kõvaks tallatud? Ta jõudis juba nii kaugele, et nägi ilveseaeda, kui miski teda äkki tugevalt tagasi tõmbas. Ta oli taas kahejalgsete koopas võrgu taga!

Koopas oli juba üsna valge. Varsti võisid sinna ilmuda kahejalgsed. Väike ilves otsustas veel proovida – ta läks läbi võrgu, läbi koopaava, üle laia raja ning jõudis ilveseaiale juba päris lähedale, kui teda taas tagasi tõmmati. Väike ilves urises ärritatult.

Ta proovis uuesti. Nüüd astus ta koopast välja ja vaatas tagasi: koopaavast väljus ja tema taga lohises mingi väät! Väike ilves astus veel mõne sammu ja väät tõmbus pisut pingule. Väät tõmbas teda koopasse tagasi! Väike ilves lõi väädi pihta käpaga.

Ei tohi, kuulis ta kellegi hoiatust.

See polnud lihtsalt puuvõõrikuväät, see helendas nagu kuuvalguses. Ka seda häält oli väike ilves juba kusagil varem kuulnud. Ent jälle ei näinud väike ilves enda ümber kedagi. Ta jätkas teed ning see lõppes kahejalgsete koopas.

Väike ilves vaatas hoolega enda ümber – vääti ei paistnud kusagil. See tekkis alles siis, kui ta liikuma hakkas. Kusagil suure raja läheduses hakkas see pingule tõmbuma... Väike ilves lõi käpaga, urises, turtsus väädi peale, kuid sellega ei juhtunud midagi.

Ei tohi, sa üleannetu piimakutsikas, ütles hääl.

Miks? küsis väike ilves.

Sest sind on seal koopas vaja, ütles nähtamatu.

Kellele? ei uskunud väike ilves.

Rahune, kannatamatu, ja mõtle järele, soovitas hääl.

Väike ilves jätkas oma teed ja varsti oli ta taas koopa sees võrgu taga. Väike ilves tahtis tagasi koju, metsa! Ta proovis veel ja veel, kuni oli väsinud ja tahtis nutta. Nüüd ei jaksanud ta enam kõndida isegi koopaavani. Esimest korda elus tundis ta viha ja see andis talle jõudu. Väike ilves lõi hambad väädi sisse.

See ongi siis üks väike kuulekas ilves, kuulis ta jälle sedasama häält.

Ma p o l e väike, ütles väike ilves põikpäiselt. Ma pole enam kuulekas. Ma vabanen vangist.

Väike ilves lõi pea uhkelt kuklasse ja läks edasi, kuid väät tõmbas teda nüüd eriti valusalt tagasi ja seekord juba ava juurest.

Tahad sa seda tõesti? Hääl tundus kurb. See on nüüd muidugi sinu otsustada, kuid mõtle hoolega järele.

Väike ilves vaikis, väät põiki hambus. Ta hakkas mõistma. Ta oli maas ava ees. Ta selja taga oli üks sirakil vangis ilves. Sealt see väät tuligi, et väike ilves liigsuures ja vabas maailmas ära ei eksiks ning oskaks tagasi tulla. Väike ilves vabastas väädi hambust ja palus vabandust. Ta tahtis vabadusse, kuid tema ei tohtinud seda vääti närida. Kui keegi seda üldse teha tohtis, siis ainult...

Mu väike ilves, kuulis ta ava poolt ema nurrumist.

Ema, vastas väike ilves. Sa tulid ometigi.

Ema seisis aval ja julgustas teda, nagu kunagi päris väiksena, endale järgnema. Väike ilves hüppaski avale ja sealt koos emaga maha.

Tule vabasse maailma, väike ilves, ütles ema ja hammustas väädi katki.

Nad hüppasid koos, lakkusid teineteist, veerlesid selili ja hullasid nagu kaks muretut ilvesepoega. Nad rääkisid juttu, kallistasid ja mängisid otse lagedal kahejalgsete koopa ees, kuid kahejalgsed ei märganud neid, ja nad naersid kahejalgsete üle, nagu ainult vabad ilvesed oskavad naerda. Seejärel püherdasid nad jälle lumes ja õrnutsesid, kuni kusagilt kõrvalt kostis taas sama hääl:

Nüüd, tütreke, luba ka minul meie väikesele ilvesele tere öelda.

Väike ilves jäi nagu võlutult paigale.

See oli Ilveste Ema. Küll ta oli lahke, ilus ja suur! Iga ta karvaots sädeles nagu kuuvalguses, kuigi päev oli alanud juba ammu ja kuud ei paistnud. Ilveste Ema muigas ning väike ilves meenutas ema sõnu: Suur Ilveste Ema muigab alati.

Tule siia, pisike, kutsus Ilveste Ema. Ta hääl tundus samasugune nagu ema keele pai kõrva taha. Ja nüüd palun naerata täie suuga, sest s e l l e s polnud midagi hullu ja midagi hullemat ei saa enam samuti juhtuda.

Ilveste Ema kutsus ta endaga kaasa. Nad imbusid läbi aiavõrgu, justkui oleksid nad õhust, ja sattusid viie ilvese ringi.

Ma tulin, ütles väike ilves suurele suguvennale.

Suur ilves vaatas teda kahtlevalt-kurvalt, ka teised ei rõõmustanud, kuigi naeratasid väikesele ilvesele lahkelt vastu:

Sa tulid, sa ikkagi tulid, pisike!

Ilveste Ema ei valetanud, ütles suur ilves mornilt. Sa tulid tõesti.

Häbematus, muigas Ilveste Ema. Nagu ma kunagi oma lastele valetaks.

Tegid siis nalja, ei andnud suur ilves alla. Oleksin tahtnud, et väike tuleks siia koos oma kõikide karvadega, kõrvadest rääkimata, mitte kuupaistes särades nagu sina.

Sa olid alati üleannetu, riidles Ilveste Ema muiates. Kõrvad olid tal ilusad küll, aga karvadest asja ei saanud. Poolsuvised karvad olid tal ju veel seljas. Tõin ära selle, mis päästa andis.

Väike ilves vaatas oma käppi – nad särasid kergelt vastu. Olid need nüüd tema kauaoodatud talvekarvad? Suvekarvad pidid ju jääma ta elutu keha külge kahejalgsete koopasse?

Väike ilves vaatas tagasi – koopa ees kivil oligi üks elutu poolsuvekarvas ilves. Suur kahejalgne tõmbas mingi terava ja särava asjaga ning ilvese pea tuli otsast ära! Väike ilves puges hirmunult Ilveste Ema sooja pikakarvalise kõhu alla.

Ära karda, lohutas Ilveste Ema naerdes, sa oled ju siin!

Suur ilves röökis vihaselt ja kargas võrgu najale püsti.

Isa, hüüdis ta nii mõtteis kui täiel häälel, kuhu sa jäid, meie rongaisa? Sina saatsid meile meie väikese õe, sina ütlesid talle, kust leida meid ja me hõlbutoitu? Sina ise ju meist ja meie toidust enam ei hoolinud? Miks sa ise ei teinud midagi oma tütre heaks?

Mets oli vait.

Mõnikord ta ka vastab, ohkas suure ilvese noorem vend. Kui ta meid maha jättis, olin ma alles oma praeguse käpa suurune. Suur vend oli mulle isa eest, nii noor, nagu ta tollal oli.

Minu isa on siis teiegi isa, imestas väike ilves. Mina ei teadnudki. Mul on kaks suurt ilusat venda ja vennalapsed... Ja minu teine ema ning tema tütred, kes temalt ära võeti...

Kas siis sinu ema sulle sellest ei rääkinudki? küsis suure ilvese ema.

Ema lubas isa sünnisaladusest alles siis rääkida, kui ma suureks saan, tunnistas väike ilves. Ma tundsin ennast metsas nii väga üksi, kuid ma polnudki üksi!

Sa elasid vähe, ütles ilveseneiu, kuid sa elasid metsas. Üks päev metsas on väärt tervet kuud siin.

Miks ei saanud sa pisutki kannatada, kahetses noor ilvesepoiss, siis oleksid sa tulnud meie juurde ja meid oleks jälle kuus!

Väike ilves tundis midagi imelikku. Nagu ta maine keha oli nüüd kahes eraldi kotis, nii oli ka tema olemus justkui kaheks jagunenud. Ta oli Ilveste Ema kaisus ja samas teisel pool järve, mis ilveseaiast vaadates sinetas ähmaselt läbi raagus metsa. Nüüd teadis väike ilves asju, mida ta kehas elades ei teadnud, kõik asjad olid nüüd äkki ühes kohas ja korraga.

Mu isa nutab, teadis ta nüüd. Isa on teisel pool järve, ta pole kolm päeva oma kohalt liikunud! Ta on selle metsa suur vägev ilves, kuid ta on nii üksi. Ta igatseb teie ja minu järele. Suur Ema, lähme tema juurde!

Siin on rohkemgi nutjaid, mu pisike, vastas Suur Ema justkui mokaotsast.

Väike ilves vaatas kui läbi udu tagasi ja nägi Teda. Lumi oli läinud. Tema istus maas samas kohas, kus ilvese keha koost lahutati, ja tõmbas mööda kivi puupulgaga, mis vere värvi jälje jättis, ikka otse ja siis risti-põiki.

Selle eest võetakse Temal endal pea maha, muigas Ilveste Ema, ja rahustas kohe: Ära muretse, ega ei võeta ka. Nende jaoks ei ole Tema ilves – õnneks.

Kes Tema on? küsis väike ilves. Kas ikka tõesti kahejalgne?

Ilveste Ema naeratas nii, et tema suunurgad kadusid kolmekordse põskhabeme varju.

Meie ütleme selliste kohta püstiseisjad, seletas ta. Tema on kah üks Ilveste Ema, ilvese hing kahejalgse nahas, meie usaldusisik nende ilguste hulgas.

Miks kahejalgsed mu pea maha võtsid? küsis väike ilves. Kas selleks, et ma tagasi keha sisse tulla ei saaks?

Nii taibukad nemad ka pole, vastas Ilveste Ema. Su pea saatsid nad endast targemate kahejalgsete juurde. Nood otsisid sealt ühte kurja tõbe, mida seal polnud. See on selline tõbi, mis argu loomi julgeks ja rahulikke kurjadeks teeb. Nad uskusid, et kõik ilvesed on juba sündides jõle kurjad, ja kuna sa Teda ei hammustanud ega kriimustanud, uskusid nad kindlalt, et sul oli see tõbi.

Ma armastan Teda, vaidles õnnetu väike ilves.

Ütle seda siis neile, muigas Ilveste Ema. Või ära ütle, tulemus on sama. Siis, kui su peas mingit haigust ei leidunud, vaadati sinu kõhtu ja leiti sealt üks pisitühine haigus, millest oleksid isegi lahti saanud, kui vaid... Saad aru, see polnud minu võimuses. Siis nad kohkusid ja põletasid su keha ära. Temale jäi sinust mälestuseks vaid mõni karvake. Aga et nad kartsid sind või mõnd haigust sinus, nad kartsid sind isegi puuris, ja et Tema ei kartnud, selle eest nuhtlevad nad Teda veel küll ja küll.

Väike ilves tuli Temale ligi ja vaatas otse Tema silmadesse.

Tema ei näe mind, kurvastas väike ilves.

Mõnikord näeb ja mõnikord mitte, vastas Ilveste Ema. Tema on pooleldi ilves. Kui Tema nõnda, kahejalgse moodi käitub, ei näe Tema meid.

Väike ilves vaatas tagasi ja nägi, mis värvi oli kahejalgsete mõttemaailm. Määrdunud roheline kadedus segunes mustjaspruuni vimma ja pruunikaspunase kättemaksuihaga ning kogu ümbrus oli täis suitsuhalli, rasket udutaolist nõutust. Kui palju inetusi oli siin korda saadetud ja kui palju koledusi oli veel ees!

Kõik minu pärast? imestas väike ilves.

Seda õelust jätkub neis Tema vastu veel kauaks, vastas Ilveste Ema, kuni nad lõpuks Kõikide Loomade Emade kohtu ette astuvad. Siis aga saab Temast nende kaitsja!

Praeguse seisuga ma seda ei usuks, segas vahele suure ilvese mõttehääl.

Ilveste Ema otsustas, olgugi laialt muiates, näidata üles rangust.

Ära katkesta Ema juttu, poja, ja ära kuula pealt, mida ma su väikeõele õpetan, hoiatas teda Ilveste Ema ning jätkas: Kõige põnevam ongi see, et Tema ise ei tea, kes Tema on ja miks Tema selline on. Tema võib seda ainult aimata, uskuda või mitte, teised aga ei oska Temasse kohe kuidagi suhtuda. Sina olid neile vaid üks tüli kaelas ehk üks jahimeeste lõbuks loodud loom, hirmus õel verejanune kiskja ja kes kõik veel, sa kuulsid ju. Ütleme ausalt: nemad nägid sinus vaid iseennast. Temale said sa aga lapseks, ja oma lapsena leinab Tema sind niikaua, kuni taas kokku saate.

Väike ilves aimas, et jälle oli jupp aega möödas. Ilveseaia lähedal oli kuusk, mida seal varem ei kasvanud, ja kuuse ümber kilkasid väikesed kahejalgsed. Kolm kitse vahtisid neid, kuid suur ilves pööras tüdinud ilmel pea ära – metsa poole. Sest ilves vaatab alati metsa poole.

Seal metsas oli ka Tema. Kohas, kus Tema väikese ilvese sülle oli võtnud, põles nüüd väike tuluke, nii ilus, et väike ilves jäi seda vahtima. Tema nuttis, kuid mitte enam väikese ilvese, vaid... mitme ilvese pärast.

Ma olen siin, kordas väike ilves, kuid Tema ei kuulnud.

Nii on sellega alati, kostis Ilveste Ema hääl juba kaugemalt.

Ma olin hea väike ilves, ma pole ema ega isa kurvastanud... Nüüd tahtis väike ilves ka ise nutta. Kui ma kohtasin hiirt või konna, siis küsisin ma metsalt luba. Enne, kui ma nad kinni püüdsin, võtsin ma nende hinged kenasti üle, nagu ema õpetas, et neile mitte üldsegi haiget teha. Aga Temale tegin ma haiget ja nüüd on Tema minu pärast nii õnnetu! Suur Ema, lohuta Teda, palun!

Ilveste Ema muigas – väike ilves lihtsalt teadis seda.

Või mina, vastas Ilveste Ema õrn lahke hääl. Ise sa hüppasid eest ära, lapsuke, lohuta Teda nüüd ise. Kutsu mind, kui midagi vajad, kuid võib-olla saad isegi hakkama.

Taas olid nad kusagil teises ajas ja kohas.

Ma olen siin, mõtles väike ilves. Ta seisis otse Tema ees ning naeratas laia suuga, nagu õpetas Ilveste Ema.

Mu ilveslaps, sa polegi enam kurb? imestas Tema.

Ei, enam mitte, lubas väike ilves. Ma jään sinu juurde ja käime igal pool koos!

Sa astusid metsas nii ilusasti ja nii muretult, meenutas Tema, enne kui mind märkasid.

Nüüdsest astun ma sinu ees, lubas väike ilves, ja kaitsen sind. Kes saab mulle enam midagi viga teha?

Ja ta astus edasi, hoolikalt oma samme sättides: ikka tagajalad esijalgade jälgedesse, parem parema ja vasem vasema omasse.

Ma olen ikka väga õnnelik väike ilves, mõtles ta muiates. Mul on nii mitu ema!

***

KIKU JA KOLE KOLL

Uks avanes näugumist meenutava kriuksuga – isegi uksed tegid selles majas kassihäält järele. Uksepraost astus tuppa aravõitu kollane Kiku, kelle pererahvas läks pühadeks maale. Poolepikkune kõuts usaldati koos krõbinate paki ja liivakastiga Keška perenaise hoolde.

Nii täitus Kiku ammune soov kohtuda silmast silma naaberkorteri kassiga. Iga päev suhtlesid nad läbi seina ja Keškast sai Kikule peaaegu vanaema. Nüüd nuusutasid nad teineteist põhjalikult üle ja Keška hakkas naljatlevalt pärima, kuidas elas Lõhnaröövli poeg Tolmuhari.

Ründasin vöödilist kolli ja näitasin talle, kes on korteris peremees, vastas Kiku.

Ent Keška jutt oli vaid sissejuhatuseks. Maailmas oli tolmuharjast hullemaid kolle. Vähemalt üks kole-mis-kole koll pidi Keška korteris ringi liikuma, üldse pidi siin korteris kõvasti kummitama. Loomulikult ei uskunud Kiku seda juttu ja talle näis, et Keška justnagu muigas. Kassid ei muiga kunagi, teadis Kiku.

Keška perenaine oli lahke ja kannatlik ning Kiku hakkas käituma nii, nagu oleks ta kodus. Rõõmsalt ajas ta taga perenaise pakutud mänguasju, ajas neid "väravasse" ehk madala kapi alla ja käis siis perenaise järel, paludes: ole hea, võta välja, ma enam ei tee. Muidugi tegi ta kohe jälle, sest see oli juba selline mäng.

Perenaine oli väsinud näoga ja murelik. Ta mõtted olid kusagil mujal ning Kiku ei aimanud algul, kus. Kui ta perenaist hoolega vaatas, tajus ta, et perenaine mõtles mingisugustele suurtele loomadele.

Kiku turnis kardinapuul ja jäi küüntpidi kardinasse kinni, ta siples ja karjus ning perenaine vabastas ta. Siis luges perenaine Kiku käpale sõnad peale: Varesele pai ja harakale kalli, kiisule Whiskasi ja kutsale Pedigreed, meie Kiku käpp kasvab suureks ja laiaks. Käpp ei valutanudki enam ja Kiku ei saanud aru, kas Keška turtsus nende sõnade peale või üritas hoopis naeru pidada.

Siis kukkus Kiku koos tassiga riiuli pealt maha ja tass lõi talle valusalt kõrva pihta. Perenaine silitas Kiku pead ja valu oli kadunud otsekui nõiaväel. Siis ütles perenaine neidsamu sõnu kiisust ja kutsast ning lõpetas nii: Meie Kikule kasvavad kõrvatutid!

Kiku läks Keška juurde. Ta raputas pead ja katsus käpaga kõrvu: ega ometi veel, ega... Midagi oli viltu. Keška perenaine oskas kassisõnu...

Minu perenaine? ärritus Keška. Loomulikult et oskab! On mind ikka saatus naabritega õnnistanud: üks on mingi kõutslaulja austaja või ma ei teagi, kellest ta sonib, ja teine kass-naaber ei tea maast ega ilmast midagi.

Miks su perenaine minuga nalja tegi? küsis Kiku.

Neil on sellised haiged naljad, seletas vana kass. Ja ma kardan, et nakatun ka ise... Või kellel neil? Tuttkõrvadel, loomulikult, sa õnnis teadmatus! See on ju Tema! Nii inimesed kui kassid kutsuvad teda – Tema! Kuulsid ju? Tema on libaloom, ilves-inimene! Siin Tema juures käivad koolnud ilvesed! Tema olnud mingite suur-nõidade õpilane, aga ta pojad tegid lohakalt järele, jäid libasse ja hulguvad metsas! Või... tegelikult ma ei tea, nii on mulle rääkinud kurjad kassid.

Ilvesed käivad siin? kohkus Kiku. Kas nad tulevad täna ka siia? Mis meist siis ometi saab?

Võivad iga hetk tulla, vastas Keška.

Ta teeskles ükskõiksust ja Kiku seljas tõusis püsti viimne kui karv.

Meie läheme sahvrisse, seletas Keška, sest seal on süüa, ma vähemalt loodan, ja mis meil seal viga on. Vaimud ei söö ega murra – jäta meelde, sest mul endal läheb see iga kord peast... Tegelikult on mul hea meel, et minuga on siin üks vapper kassinoormees.

Kuidas küll minu pererahvas ei... pomises Kiku.

Ega need inimesed tea pooli asju, mida me, kassid, teame, seletas Keška. Ja Tema ei tea isegi, kas Tema o n selline või Temale ainult tundub nii. Iga kord Tema arvab, et nägi und! Teiste jaoks on Tema üks eluvõõras ja lahke kuju, sest inimesed ei julge endale kunagi tõtt tunnistada. Neile on õpetatud, et pooli asju ei ole olemas. Seda on mugav uskuda. Tema t e a b asju, mida olemas ei ole, ja teised teavad, et Tema t e a b. Tema käest käiakse nõu küsimas, tuleviku kohta ja... igasugu jama palutakse endale. Aga Tema ei tee. Ütleb, et ei oska ja usub vist seda isegi. Mina näen, et Tema oskab küll, aga Tema ütleb, et...

Keška hirmust tardunud pilk sundis Kikut tagasi vaatama. Tugitooli alt nurgast jälgis neid laialt naeratav ilvesepea, lõug rahumeelselt esikäppadel ja viimne kui karvaots justkui kuuvalguses säramas. Tuul oleks justkui minema pühkinud toa keskelt ühe vana ja ühe noore kassi. Ainult sahvriuks kriiksatas nagu irvitaks, ja kohe lükkas perenaine selle abivalmilt ning hääletult kinni.

***

TEMA JA RÄNDAV PUU

...See on unenägu või taas ellu ärganud mälestus varasest lapsepõlvest, ometi on kõik nii selge, nagu oleks see päris. On jõuluhommik, mis sest, et jõule ei tohi olla. Suur lumine mets ei tea midagi inimeste käskudest-keeldudest. Metsaonn on alles kütmata, hagu metsa alt toomata. Kuuske sees pole, ehetest rääkimata. Jõulukinke ei ole loota – või siiski? Jõuluimesid on ju alati juhtunud. Õues kasvab suur kuusk, lumi iga oksa peal suurte kuhjadena – nagu jõulupildil, ainult et päris. Ja kuuse all, kust pilk otsib kingitusi, on hoopis kaks elusat ilvesepoega! Nad hüplevad ümber kuuse, kargavad mängeldes kõrgele, okste pihta, nii et lumi lendab ja sädeleb! Muretutel metsa lastel on lõbus ja soe...

Taas olid jõulud ja tuba kütmata. Tema avas silmad ja Tema kõrval istusid kaks ilvesepoega – muidugi mitte nood, kes mängisid unenäos. Need olid kaks kurba kuupaistevärvi kuju. Üks oli väike ilves ja teine noor ilvesepoiss – toosama, kes tahtis endale väikest sõbrannat. Väikese ilvese surmast oli möödas vaevalt kuu aega, kui ilvesepoiss lahkus oma perest ja aiast. See oli neljale aiailvesele nii uskumatu ja kurb, et ka kõik metsailvesed ümberringi jäid kurvaks ning tundsid kaasa. Ilvesepoiss oli ka ise nõutu, et nii juhtus, ometi sai ta nüüd kokku väikese ilvesega. Nad olid rõõmsad ja lahutamatud, kuni said teada, et väikesel ilvesel oli ees uus edasiminek.

Miks te mind üles ei äratanud? küsis Tema. Oleksin saanud koos oma väikesega kauem olla.

Sa pidid ju ka magama, seletas ilvesepoiss. Sa pole ju veel nagu meie.

Kuidas ma ise selle peale ei tulnud? imestas Tema. Teadsin ju alati, et ühel päeval minnakse edasi. See aeg sai nii ruttu otsa.

Ma olen siis ikkagi teie kõrval, lohutas väike ilves, ainult et teie ei näe mind enam.

Me näeme siis ainult väikest ilvesekarva kera, nagu see väikese ilvese ema kera ta kõrval praegu, ütles ilvesepoiss. Kuu aja pärast muutun mina samuti valgusekeraks ja hiljem ei jää meist keragi järgi.

Aga me oleme sinu kõrval nii kaua kui saame, lubas väike ilves.

Ja siis kohtume ikka kusagil, lootis ilvesepoiss.

Miks see kõik üldse nii pidi minema? kahetses Tema. Miks ei võinud te kasvada suureks ja saada tunda elu suurimat õnne, nagu tundsid teie vanemad siis, kui te pesas olite? Ja miks ei saanud keegi päästa neid ilvesepoegi, kes vahepeal siin-seal emata jäid? Inimesed teatasid mulle neljast. Mitu oli neid veel, kellest ei ole teatatud? Emal ei olnud aega sel teemal rääkida! Ilveste Ema elab väljaspool aega – ju ta siis jälle tegi meiega nalja?

Neid oli rohkem, vastas väike ilves. Suur Ema hoolitseb nende eest, kogu aeg...

Miks ta siis varem ei hoolitsenud? Miks ta õnnetusi ära ei hoidnud? Ja see viies, see jõululaps... Mitmes aps see Emal nüüd juba järjest on?

Tekkinud mõttevaikuses oli kuulda, kuidas kaugemal olnud ilvesed teritasid äkitselt oma kõrvu. Isegi suurimad unistajad tõstsid oma lohakil kõrvatutid täiesti püsti. Siis palus Tema:

Selgita meile, Ema.

Ilveste Ema särav kontuur ilmus pimeda toa keskele. Ilveste Ema ei muianud.

Kas väike ilves on valmis? küsis ta karmilt. Või hakkame viltu läinud asju klaarima, ja ülejäänud asjad jäävad ka seisma?

Üks liik elab Maa peal niikaua, kuni ta haldajad-vaimud teda emalikult osavalt hoiavad, ütles Tema. Olen varemgi neid asju küsinud, kuid sinult ei kuule muud kui vaid nalja.

See veel puudus, et Ilveste Ema enam nalja ei teeks, muigas Ilveste Ema väsinult. Siis tulekski meie liigi lõpp. Parem jagame kohustused: teie nutate, mina naljatan. Sest kui mina nüüd nutma hakkaksin, jääks mul kahe silma vahele veel rohkem asju, kui neid niigi jääb.

Neid asju on liiga palju, ütles Tema. Sind lihtsalt ei jätku igale poole.

Ma pole ka enam noor, kas tead. Ise te ütlete "K õ i k i d e Ilveste Ema", mõelge siis ajaviiteks, mida see sõna tähendab.

Kui kaua ilvesed juba Maa peal elavad? küsis ilvesepoiss.

Hea küsimus, muigas Ilveste Ema. Jääaja elasime üle, küllap saame hakkama ka ühe tobeda talvega. Kuigi on asju, mis minust ei sõltu. Ma olen kõigest I l v e s t e Ema. Ma pole mingi "Suur" ega "Võimas" ja ammugi mitte Maailmavaim.

Vaikuses oli kuulda, kuidas kaugemalt uudishimutsejate kõrvad taas abitult lonti vajusid.

Tule nüüd, väike ilves, kutsus Ilveste Ema. Su arukas sõber tohib sind saatma tulla.

Väike ilves hõõrus end vastu Teda – viimane õhkõrn puudutus – ja siis tuli tal veel midagi meelde.

Ema, küsis väike ilves, kas sa tead midagi kasside Suurest Murrist?

Suur naerutuju oli Ilveste Ema juurde tagasi jõudnud:

Mis "suured" asjad sul ometi peas on, mu pisike?

Üks kass, kogeles väike ilves, küsis mult... See kass väga ootab ja...

Ilveste Ema naeris ja püherdas maas keset pimedat tuba.

Kass küsis sinult? Ma pole ammu midagi nii naljakat kuulnud! Kass ei pidanudki sind oma Suureks Murriks, oled ju tema kõrval nii suur? Kass ei karanud sind nähes üles? Kass julges sind kõnetada? Kass usaldas sind? Ja sina ütled seda mulle just praegu? Oi, pisitillu, teaksid sa vaid, kui head meelt sa mulle nüüd tegid! Ma aimasin küll, et sa andekas oled, sest ainult vähesed ilvesepojad oskavad rääkida oma toidu... vabandust, kitsedega. Mul oligi sinu jaoks hea õppekoht varuks, kuid et sa oled nii andekas!

Väike ilves ei julgenud Ilveste Ema poole vaadata.

Ma olen küll väike... või ikka veel üsna väike ilves, kogeles ta, aga...

Aga juba oskasid meie tuju paremaks teha. No mis ma ütlesin! Sinust saab alles suur väike ilves, küll sa veel näed! Ja sinu targale sõbrale on mul üks väärt ülesanne olemas.

Aga see kass? Ma lubasin talle, et küsin...

Ilveste Ema lõpetas veerlemise ja asetas oma koonu esikäppadele. Ta näis alandlik ja süütu.

Näed nüüd, ütles Ilveste Ema, pöördudes Tema poole. Ka meie Näuguv Täiuslikkus Kasside Ema ei jõua kõikide oma lastega tegelda.

Aga see Murr? On ta üldse olemas?

Ilveste Ema pilgutas tähendusrikkalt silmi.

Küll neid noori üksildasi tüdrukuid, ütles ta mõtlikult ja samas kelmilt. Mida kõike nad endale pähe võtavad. Ja kuidas sa ütledki neile, et... Õnneks ei ole see meie rida. Mul on siit lõuna pool kogu rahvas "murris" – nii "murris", et ei näe enda ümber ohtu ega taipa, et pulmalaulud kostavad kahejalgsete kõrvu. Aga Ilveste Ema olgu igal pool ees ja taga ning kaitsku!

Tekkis kurb mõttevaikus.

Ma palun sult andeks, kuigi ma ei saa sinust ikka veel aru, ütles Tema.

Võta heaks, sinuga on lust vaielda, vastas Kõikide Ilveste Ema. Sa oled samasugune, nagu meie suur sõber seal aias... Olete paras paar.

Ema, räägi mulle ühe suure puu kohta.

Oli see Ilveste Puu?

Tundub, et mitte. Ilvesepojad olid all küll.

Kas sa üles ka vaatasid? Vahest oli see Suur Ilveste Puu?

Tookord ei vaadanud. Nägin kord sedasama puud hiljem, ühes teises kohas, siis vaatasin üles küll.

Ühes t e i s e s kohas? jahmus Ilveste Ema. Sa räägid Maailmapuust?

Kahe ilma kõikide ilveste kõrvad kerkisid korrapealt kikki ja tekkis hirmuäratav vaikus.

Ei tea, ütles Tema.

Kõikidele teistele puudele on igiammu rändamiskeeld peale pandud, sõnas Ilveste Ema. Kuidas see lugu oli?

See oli ühes teises metsas, kuhu ma pärast enam kuigi tihti ei sattunud. Aga see kuusk nagu kutsus mind tagasi ja ükskord läksingi teda otsima. Kuid teda enam ei olnud. Ka onnist ei olnud midagi järel, ometi oli see õige koht. Otsisin mullas jälgi ja küsisin inimestelt – seal kohas polevat kunagi kuuske kasvanud. Siis eksisin kord väikese ilvese metsas. Tean toda metsa sama hästi kui seda tuba... Seal oli seesama kuusk.

Oled sa kindel, et just seesama? küsis Ilveste Ema.

Puud ei lähe mul kunagi segi. Üheski liigis ei ole kahte täiesti sarnast puud. Kui leidukski kaks väga sarnast, siis puudutades on alati teine tunne.

Sul on ilvesemälu! Kas sinulgi tuleb himu pead vastu puid hõõruda, ah?

Ära naljata, Ema, olen niigi peast segi. Ma ei mäleta enam, kumb minu lastest väiksena midagi tegi ja ütles või kus kellel milline sünnimärk oli, aga kassimustreid ja ilveste nägusid mäletan ega eksi.

Nii et sama puu oli? Ilmatu suur? Koort kraapisid?

Paitasin küll. See polnud õieti koor. Ma ei tea, kuidas öelda. Nii suurel puul oli koor sootuks teiseks muutunud. Alumised oksad algasid väga kõrgel ja olid maa poole kaldu nagu püstkoda või telk. Lagendik ümber kuuse oli mättaid täis. Kuusk seisis nagu künkal. Need olid juured, mis mulla sisse ei mahtunud.

Oli tal siis rändamisega nii kiire?

Ema, kelle üle sa irvitad?

Oma kutsikapõlve pesapuu üle. Kes keelab? Minugi küüned on selle koort märgistanud, otsi teinekord tähelepanelikumalt.

Teinekord ei olnud seda puud enam. Isegi lagendikku ma enam ei leidnud. Siis, kui hakkasin ära minema, olid iga mätta peal ussid, nii palju ei saa pärismetsas korraga olla.

Ja nüüd nägid sedasama puud taas ega mõelnud, mida Puu sulle öelda tahtis? Mõtle siis nüüd. Teie ilm hakkab valgeks minema, meil on aeg minna, sina jääd oma kasside seltsi ja...

Nad olidki läinud.

***

MURRY JA SAATUSLIK KINGARIIUL

Murry polnudki nii rumal kui temast arvati. Ta sai äsja ühe aastaseks ja oskas juba nii mõndagi. Kui noorem vend oli ära ja vanem vend istus arvuti ees nagu kohale naelutatud, võis Murry veidikeseks kolama minna. Murry hüppas peeglikapile, sirutus ukse poole, vajutas käpaga lingile, tõmbas, jäi ukselingile rippuma ja siis hüppas alla. Uks praotus, Murry kadus. Keegi ei näinud ega kuulnud.

Murry luusis ühises koridoris. Õueuks oli riivis, tänavauks lukus. Viltu vajunud kassiluuki oskas avada ainult Keška. Koridoris oli palju võõraid ja huvitavaid lõhnu ning nendest ei saanud Murryl isu kunagi täis. Ka mõne kassi lõhna leidis ta siit. Üks kass oli vana emane, teine väga noor isane. Kuid kõige tähtsam oli siin, naabri ukse juures kingariiulis!

Murr, äu? laulis Murry. Kus oled, Murr?

Teist nii oivalist lõhna maailmas pole. Murry teadis, et naabri kingadele jättis oma lõhna keegi suur õilis loom. Mingi nõrguke vaist ütles Murryle küll, et see polnud Suur Murr, kuid Murry lootis ja unistas ikka. Ka siis, kui see polnud Murr, oli see loom kindlasti sama vägev ja õiglane, sama vapper ja usaldusväärne – kui Murry saaks korrakski teda näha!

Murry hüppas riiulisse ja kallistas, nuusutas ja näris talle armsaks saanud kingapaari.

A-murr, nurrus Murry.

See on minu isa lõhn, ütles keegi Murry selja taga.

Nii suurt, nii kohevas ja säravas karvakasukas looma ei olnud Murry uneski näinud! Nii lahket ja ilusat silmapaari ei saanud maailmas teist olla, ent kui kõnetaja, Noor Murr, oli juba nii kaunis, siis milline võiks olla ta isa? Ja millised kõrvad tal olid – pikad tihedad mustad tutid olid kummagi kõrva otsas püsti!

Väu! ümises Murry vaimustuses. Oo, Murr!

Alles eelmine kord kohtas ta siin Suure Murri nägusat tütart, kes oli abivalmis ja viisakas, nüüd tuli Noor Murr – milliseid sünnipäevakinke oli Murryle saatuse poolt varuks!

Noor Murr näis kuidagi häbelik ja hakkas käpalt käpale tammuma. Ta oli ju alles uje noormees ja polnud ehk varem tütarlaste imetlevaid pilke kogenud.

Siin on minu isa lõhn küll, seletas Noor Murr, kuid mu isa ei saa ise tulla, sest ta on kinni. Muidu tahaks ta küll ükskord välja pääseda ja siia tulla, kuid... ta on tõesti kinni. Mu isa on suur aiailves, Tema suur sõber ja muidu ka suur...

Ilves! vaimustus Murry veel rohkem. No muidugi, Suur Murr on ilves! Olgu või jaaguar! Murr-räu! Au Murrile!

Ma palun väga vabandust, ütles Noor Murr. Ma pean kahjuks minema, sest Suur Ema kutsub mind...

Ja läinud ta oligi, ühtegi käppa liigutamata!

Murry oli ülimalt õnnelik. See kingariiul, ta õnnepalee – kuidas armastas Murry siin igat nurka! Murry lõi hambad kinga ja urises, inises ning nurrus õndsusest.

"Murry," kuulis ta riiuli omaniku häält, kuid see hääl kostis nii kaugelt. "Kiisu!"

Noh, ega kõike ei peagi kuulma, mida inimkeeli öeldakse...

"Hei, kirbuvabrik!"

Murry turtsus ärritatult – mõelda vaid, jälle sai see tüütus ta kätte tema õnne tipust!

"Nurrumajandus! Karvanuustik!"

Küll alles narritakse! Või "vorstiröövel"? Meelega ei tee välja! Või "karvakrae"? Kiuste närin edasi! Ah "rotisahver"? "Hiirekuningas" sobiks ehk veel, ütle nüüd "hiirekelder"!

"Hiirekelder."

Nüüd said sul sõimusõnad otsa, mis?

Milliseid sõnu tarvitas Tema noore, süütu ja ilusa kiisu kohta, va häbematus! Ja seda kõike öeldi temale, Murryle, kellel on olnud au... Ent tegelikult – hoopis Tema pidi ju Suure Murri suur sõber olema?

Murry hambad lasid kinga lahti.

"Kass", ütles Tema vaikselt, kuid nõudlikult.

See oli see lõpp, nõnda lõppes see alati! Kui juba öeldi "kass", siis enam nalja ei olnud.

Mää? kostis Murry pahaselt. Mida ma taas teinud olen, no mida?

Kulla Murry, seletas Tema, nende kingadega on hea puu otsa ronida. Saad aru, mul on neid kingi vaja. Nood teised on rohkem karjääriredeli jaoks, näri neid terviseks.

Su redelikingadel pole ju s e d a lõhna, ahastas Murry.

Sest nood kingad ei sobi metsa jaoks, taevaredelist rääkimata, vabandas Tema. Anna see king, palun, siia, ma pean seda parandama.

Murry läks koju ja ta saba võbeles vihaselt. Õnneks jäi nooremal vennal voodi korda tegemata. Murry ronis lina alla, nagu alati, kui ta tahtis tunda end turvaliselt ja üksi, keris ennast kerra ja magas. Kes teab, mida teevad kassid siis, kui nad pealtnäha magavad?

***

ÜKS KARVANE JÕULUIME

...Seegi on lapsepõlvest. Kell näitab 7.20 – on viimane aeg tõusta ja kooli minna. Kellal ei ole numbreid, on ainult kriipsud ja seierid. Tema võtab kella ja keerab selle külili, nüüd näitab kell 10.35 ja siis on mõnigi vastik tund juba möödas. Tema keerab kella tagurpidi ja see näitab 13.50 – nüüd on ainult üks tobe tund järel. Teisel küljel lamades näitab kell 16.05 ja see on kõige parem aeg: siis on kool läbi ja homseks õpitud ning võib teha mida tahes. Ent ükski aeg pole õige. Kell pole kunagi õige. Kes ütles, et kell on nii ja nii palju? Inimesed on selle välja mõelnud. Kell on pettus ja aega ei ole olemas. Miks muidu venib mõni tund terve igaviku ja samas võib pikk suvepäev kaduda käest nagu üksainus hetk?

Tema keerab kella õigesse asendisse ja vaatab kella peegeldust riiuliklaasis. Kell näitab 17.40 ja nüüd võib juba vanaema koju oodata. Vanaema nähes ei saa teha paljusid asju, kuid ometi on see hea, kui vanaema on juba kord töölt tagasi. Sest kes teab, kes on kodus siis, kui kodus kedagi pole. Muidugi on tiiger voodi kohal vaibal alati kodus. "Tiigrike, tiigrike seina peal," palub Tema, "kas sa kaitsed mind?"

Ent Tema polnudki üksi kodus! Voodi jalutsis istub üleni särav kuupaistekarva loom, kes sarnaneb üksjagu tiigri, üksjagu lumeleopardi ja lõviga, kuid kõige rohkem meenutab ta suurt kõrvatuttidega kassi. Loom naeratab Temale täie suuga ja ütleb, kuigi ta suu rääkides üldse ei liigu: Mind võid kutsuda Emaks. Sest teatud mõttes olengi ma sinu ema.

...Nüüd on sellest nii palju aega möödas. Ometi oli see alles eile, sest aega ei ole olemas. Kõik oli eile, ka imeilus lumine mets, nagu jõulupostkaardilt ellu astunud, ja algav sula, ja taevapisarad nägu paitamas, ja väikese ilvese jäljed sügavas lumes...

Lae all nurgas hõljus kaks männikäbisuurust oranži kera.

Sina olid mu jõuluime, ütles Tema ühele neist. Minu jõulud olid siis, metsas, novembris. Teadsin ette, et jõulud ei tule õigel ajal, ja nii see ka läks. See oli jõulutunne, kui ma sind süles kandsin. Nagu oleksin uuesti lapse saanud. Mu lapsed said suureks ja küll olin õnnetu, kui mulle enam uut last ei tulnud. Tahtsin, et kogu aeg oleks keegi väike, aga lapsed kasvavad ju.

Aeg oli vale ja jõule ei olnud, kalendris seisis aga süütalastepäev. Tema sirutas käe riiuli poole ja libistas sõrmedega üle helikassettide – see siin, "Jõulud kodus", legend jõuluküünlast: üks talumees ei tundnud ära ja saatis tagasi jõululapse ning ükski küünal ta majas ei võtnud enam tuld. Viitsimata end liigutada, kuulas Tema veidi esimest lugu – sõrmedega, sest nüüdsest oskas Tema ka seda.

Teaksin vaid, mis koolis ma unes käin, ütles Tema teisele oranžile kerale. Pool elu on kusagil varjus. Mõnikord nagu meenuks veidi, mis unes oli, enamasti ei mäleta midagi, ja siis näen, et on midagi õpitud. Milleks? Looduse suurim usaldusavaldus mulle, ilveselaps, läks ilvestemaale tagasi, sest ma ei osanud teda aidata ega kaitsta. Veel üks pooleaastane ilvesetüdruk läks eile sinna. Viis päeva istus ta taluõues jõulupuu oksal – puu ehtsaim ehe, metsa kalleim kink inimesele. Talus valmistuti jõuludeks, tapeti loomi, aga ilveselaps suri nälga. Talurahvas ei tundnud ära oma jõuluimet. Eile käisin metsas ja panin ilveselapsele küünla, jätsin sõrmed tulle ja valu polnud. Jälle üks oskus käes, millega mul pole midagi peale hakata. Milleks peaksin oskama trikke, kui ma ei saa nende abil mitte kedagi päästa?

Kera tuhmus hetkeks ja läks jälle heledaks, justkui plingiks vastuseks.

Aga sa päästsid ju Suure, isegi kaks korda? kostis kusagilt kaugelt.

Kuid tema poega ei päästnud, vähemalt teist korda mitte, kurvastas Tema.

Avanes kassi häält matkiv uks ja tuppa jooksis Keška, hiir hambus. Ta asetas hiire Tema ette ja taganes häbelikult.

Aitäh, ütles Tema.

Söö, palus Keška, sa peaksid vahel ikka sööma ka.

Kas kassikrõbinaid tahad? pakkus abivalmis Kiku.

Ei, söögu ikka hiiri, arvas Keška, ehk oleks juba aeg harjutama hakata. Sest varsti paneb ta jälle metsa ega tea, millal ta sealt tagasi tuleb. Mida ta metsas sööb, krõbinaid või?

Kui kaua ma kevadel ära olin? küsis Tema.

Sel aastal jäi sul "kevad" vahele, vastas Keška, läksid ja tulid, aga eelmisel aastal küll... Ei ma enam uskunud, et sind näha saan.

Siis kaotasid sa ära oma kaelarihma, meenus Temale. Palun, ära ole enam nii hooletu. Ilma kaelarihmata pole sa kellegi kass ja sind viiakse kasside varjupaika.

Või varjupaika! ärritus Keška. Kardan ma seda varjupaika või midagi! Muretsesin sinu pärast, et mida kõike seal sinuga juhtuda võis! Sa pole metsas mulle kordagi mõelnud...

Kallis kiisu, ei mina mäleta midagi, mis metsas juhtus. Tead ehk sina sellest, või oled kuulnud?

Mida ma, vana kass, ikka tean või kusagil kuulnud olen... Keška oli ikka veel pahane. Ehk jäi su mälu metsa puu oksale rippuma, mine too ära!

...Kas Tema ikka tõesti ei mäletanud midagi oma metsas käimistest? Paljud asjad tulid aeg-ajalt meelde ja mõni näis hirmsasti tuttav, ehk nägi Tema seda unes? Oma metsaunenägudes võis Tema näha ka kinnisilmi, justkui oleks kogu Tema keha olnud üksainus silm. Kui palju asju ja olendeid Tema ümber siis kõlas, nagu mahtunuks Tema kõrvu kogu suur mets. Puud olid nii kõrged, rohi pikk, noor ja pehme. Muld oli niiske ja hellalt liibuv, õhk kerge ja soe. Tema süles oli kaks hallikat karvakera, kes sõtkusid käppi ja näksasid Teda oma hambutute suudega ning nende silmad olid veel avanemata...

Ärganud suveunenäost kütmata talvetuppa, istus Tema arvuti ette. Siit algas Tema inimestemaailm, ja lõppes see enamasti samuti siin.

Tahaksin teada, kus olen ma siis, kui mind siin pole, ütles Tema mõtteis kõigile, kes kuulsid.

Selline oled sa alati olnud, ohkas Keška, ja su vanaema muretses sinu pärast – kõik need aastad, kui sa meil ainult külas käisid. Et kelleks sa küll oma poegi kasvatad ja... Su vanaema nägi sind oma mõtteis nii, nagu istuksid sa muudkui nende sahisevate asjanduste kohal, aga su mõtted on ei tea kus. Nüüd klõbistad küüsi vastu toda asjandust, ööd-päevad segi, ja kus sa siis oled, ei tea sina isegi.

Tema silitas oma arvutilogu, paitas pilguga "sahisevaid asjandusi" riiulil ning vabandas:

Ma pole küll mõistnud inimese kombel elada. Vanaema süüdistas selles raamatuid. Kuid ma ei tahtnud lugeda raamatuid, kus midagi juhtus, vaid tahtsin teada... kuidas see juhtus. Või kui midagi ei juhtunud, siis tahtsin teada, kuidas juhtus see mittemiski, ja mis üldse juhtub siis, kui mitte midagi parajasti ei juhtu? Tahtsin teada asju, mille üle teised ei viitsinud või ei julgenud mõelda ja ütlesid, et neid asju ei ole olemas.

...See oli just nagu üleeile. Suurele papitükile trükitud õppevahend – kujutis korraga nii hunti kui karu meenutavast läbilõikes loomast – rippus klassis tahvli ees, ja õpetaja rääkis, millised luud, lihased ning organid peituvad imetajast looma karvakasuka all. Ühe kõrvaga kuulas Tema õpetajat ning teisega pinginaabrit, kes sosistas järelejätmatult oma eilsetest seiklustest: kuidas ta käis koos emaga saapasabas. Sinna kutsuti küll ainult omi ja tuttavaid, kuid tõuklemist-kaklemist jätkus mitmeks tunniks ja kõik sabatajad saapaid ei saanudki. Tema meelest oli kummagi rääkija jutt puhas jama, sest õpetaja varjas klassi eest midagi olulist ja pinginaaber tüütas Teda oma saapasabajuttudega juba vähemalt kümnendat korda. Õpetajat ei huvitanud, kas kõik lapsed teda uskusid ja pinginaaber ei hoolinud sellest, kas saapajaht Teda üldse huvitas. Lõpuks nügis pinginaaber Teda küünarnukiga, sest näis, nagu oleks Tema magama jäänud, ja küsis kolm korda järjest: "Kuule, mitu saapapaari sul kodus on?"

"Mul on kaks jalga," vastas Tema ja õpetaja, kes seda kuulis, kutsus Teda tahvli ette näitama, mitu jalga on imetajal loomal. Siis rääkis Tema õpetajale jalgadest ja kõigest muust, jutustas nagu unes ega teadnud, kust tulid keelele nood õiged ja võõrad sõnad. Esimest korda ei katkestanud õpetaja kordagi Tema juttu. Kõik olid rabatud, ka Tema ei osanud toimuvasse suhtuda. Õpetaja laual istus aga laialt naeratav, teistele nähtamatu hõbedat karva loom ja õiendas kavalalt: Sa ju tahtsid t e a d a? Nüüd sa siis tead? Või pole see s e e, mida sa teada tahtsid? Kas on mõni tühiasjake varju jäänud?

See polnud aga üldse mingi tühiasjake, vähemalt Tema meelest. Tema oli kuulnud, et surnud loom on kahe grammi võrra kergem elavast loomast, ja et inimesega olevat samuti nii. Kas see kahegrammine "asi", mis tarbetu luude-lihaste kuhja elusaks tegi, on "tühiasi"? Õpetaja väitis just, et loomadel pole hinge ega teadvust, sest need on vaid inimestel ja kaalugu nad kas või kolm grammi, on hing inimesegi puhul vaid väljamõeldis, ja teadvust ei saagi kaaluda. "Kas hing on pisik, lihtsalt pole veel leiutatud nii tugevat mikroskoopi, millega teda näha saaks?" küsis Tema õpetaja käest ja too kehitas õlgu. "Võib-olla on teadvus pisikute koloonia, sest kuidas võiks üks pisik kaaluda tervelt kaks grammi?"

Või ehk petavad kaalud samamoodi kui kelladki?

...Taas mõtles Tema nälga surnud ilvesetüdrukule.

Jõululaps tuli inimesi katsuma, seekord looma kujul – sellest tahtis Tema kirjutada oma ilvesteraamatu lõppu. Räägitakse, et jõulud on imede aeg: vähemalt mõneks päevaks muutuvad inimesed lahkemateks ja lapselikumaks ning on valmis uskuma muinasjuttu. Seekord seda jõuluimet ei juhtunud. Talurahvas ei teinud ilveselapsest väljagi, aga kui jõulud olid juba peaaegu käes, hakkas võõras karvane laps kuuse oksal häirima pere koosolemist ja jõulurahu tunnet ei tahtnud kuidagi tulla. Kutsuti jahimehed, et loom maha lasta, kuid imekombel halastasid jahimehed ilveselapse peale ja võtsid ta oma hoole alla.

Ent Tema teadis, et ükski õige heategija ei hakka oma heateoga kiitlema. Miks siis teatasid jahimehed oma leiust mitmele ajalehele? Kas taheti, et kõik saaksid teada, kui õilsameelsed on jahimehed loomade vastu, vähemalt jõuluajal? Jõuluime osutus müüdiks. Jahimehed rääkisid, et väike loom sõi nende pakutud liha ja muutus reipamaks. Tõde, mis selgub alati hiljem ja ajalehte ei jõuagi, jääb teada vaid mõnele loomaarstile, zooloogile ning ametnikule: ilvesetüdruk ei võtnud toitu suu sissegi, sest ta lõualuu oli purustatud. Haavleid ta kehas polnud, sest ilveseema lasknud salakütid ei märganud teist looma enne, kui too ehmatusest minema tormas. Ilvesetüdruk ei näinud õieti, kuhu ta hüppas ja kuidas kukkus, või kustutas lõuavalu selle ta mälust.

Samuti ei leidu ilvesetüdrukus ühtegi marutaudipisikut, justkui kiuste müütidesse kiindunud inimestele, kes raiuvad aastate viisi: vaid marutaud toob loomad metsast välja ja kaotab hirmu inimese ees, vaid marutaud teeb õelast ja verejanulisest loomast rahumeelse ja sõbraliku... Müüdi toel on hea mugav elada. Uskudes, et sinu abi ei vaja keegi, ei pea sa ennast kellegi heaks liigutama. Müüdivabamad inimesed said aga mõndagi kõrva taha panna. Kannatlikult, loomhaaval, oma süütuid lapsi ohvriks tuues, seletab Loodus inimestele, kuidas maailma asjad on.

Ometi oli ilvesetüdruk inimestele tänulik, sest teda vähemalt püüti aidata. Ta lasi inimestel veeta pühi lõbusas tujus ning uhkete lootustega. Ilvesetüdruk nälgis juba nii ammu, et kolm päeva ei tähendanud temale enam midagi. Surra jõulude ajal oleks olnud ju tänamatus.

Kirjatöö lõpetatud, avas Tema oma postkasti. Mitte tolle plekist postkasti, mis juba kolm nädalat tagasi oli lõhkemiseni täis topitud jõulueelset reklaami, nagu poleks jõulud enam muinasjutu-, vaid ostupühad. Mõni, kel arvutit veel ei olnud, saatis oma jõulukaardi tavalise postiga. Sel aastal oli neid saatjaid kaks korda vähem. Aasta pärast poleks Temal plekist postkastile ehk enam asjagi.

Jõulusoove oli arvutis vähem kui kirju ilveste kohta. Loomaaed, loomade turvakodu, veterinaarlaboratoorium, keskkonnaministeerium, zooloogia teaduskond, mõni nimekas sensitiiv... Kirju oli ka soome, läti, inglise, vene ja saksa keeles, nii loomakasvatajatelt kui vabatahtlikelt "tõprasõpradelt". Mõned tõmbusid jõuludeks tagasi, mõni mõtles ilvestele ka pühade ajal. Üks loomasõber vajutas saatmisnupule mõne minuti eest, ehk oli ta ikka veel arvuti juures?

"Nägid lehes ilvesepoja pilti?" kirjutas noor poiss nimega "Häkker". "JÕLE armas oli. Naeratas ka, nii teadjalt... Kahju temast. Karvane looduseime. Oli ta poiss või tüdruk? Meil on kodus üks kassiplika, on juba aasta täis, aga see pooleaastane ilves nägi temast igatahes palju targem välja. Mõned inimesed on ilvest koduski pidanud – huvitav, kuidas see asi käis? Näiteks meie kass on küllaltki KADE. Kui mu väikevend läheb oma tüdrukuga suusatama, läheb kass marru. Ega vend sellest üldse räägi ega hakka veel riidessegi panema, kuid kass juba teab, jookseb ringi ja kargab aknariietele, ründab venda selja poolt ja küünistab-hammustab. Ja kui vend hakkab minema, istub kass ukse juures nii kurvalt, nagu võiks nutma hakata. Ta on meil poolmetsik, kuid vennast peab lugu. Meie teised oleme talle ÕHK. Kui vend läheb kooli või lihtsalt kuhugi, ei juhtu kassiga midagi. Aga see tüdruk on ilmselt rivaal ja kiisu tahab mu venda ainult endale. Kust kass küll teab, mida peremees mõtleb?"

Sellele ei saanud Tema vastamata jätta, sest see puudutas Tedagi.

"Kõik loomad teavad," kirjutas Tema vastu. "Meil on juhtmed ja arvutid, aga loomad saavad niisama hakkama. Inimene kasutab ainult ühte ajupoolkera ja käitub kui poolearuline: ei mäleta, mida ta unes tegi ja kuhu kolmandik elu läks."

"TEADJAD oskavad kasutada ka teist ajupoolkera", vastas poiss juba mõne minuti pärast. "Kas teine poolkera ongi tuleviku nägemise ja loomadega suhtlemise jaoks? Ma pole küll nõiatark, kuid mäletan enamasti oma unenägusid: täna nägin unes, et töötasime vennaga loomaaias. Olime LOOMAHELLITAJAD. Sest loomad ei ela ju ainult toidust, kaitsesüstidest ega puuripesust. Inimestele on haiglates küll juba hingehoidjad olemas, aga loomadest arvatakse ikka veel, et neil POLEGI, mida hoida."

Oli see ehk väikene jõuluime? Kuidas muidu võis üks peaaegu tundmatu poiss mõelda täpselt sedasama, mida Temagi alles hetk tagasi?

Tema kirjutas vastu:

"Loomi peetakse lollideks. Tean mõnda loomapidajat, kes väidavad, et loomalt võib ära võtta ta pojad ja kuu aja pärast ei mäleta loom sellest midagi. Nad õppisid seda kuskilt ning oma silmi neil polegi. Mugav on uskuda, et loomale võib mistahes kurja teha, ja loom ei mäleta."

Kohe oli Häkkeril vastus valmis:

"Olen kusagil lugenud, et loomadel ON ÜHISMÄLU ja kui ühelt loomaemalt pojad ära võetakse, teab sellest kogu liik. Nii et kui üks loomaema kaotakski mälu, ei kao tõde ometi kuhugi."

See oli väärt mõte – kuidas küll polnud Tema taibanud küsida ilveste käest seda, mida ta ise ei mäletanud?

Poiss aga jätkas:

"Ilvesepoegadest on mul eriti kahju, sest kui ma ei eksi, kasvab igast kümnest sündinud ilvesepojast suureks ainult 1 või 2? Pole õiglane, et jõulumetsa piltidel on muudkui jänkud, metskitsed ja linnukesed, sama värk on raamatukaantel ning kommikarpidel. Lisaks oravad, "nunnud" karud, "süütud" rebased, ühte "head" hunti olen näinud ka, kuid MITTE ÜHTEGI ILVEST. Kas ilves ei sobi siis jõululoomaks? Või on süüdi härra Andersen? Ta kirjutas küll jõululoo tüdrukust tikkudega ja jutu Väikesest Merineitsist, kuid miks mitte Väikesest Ilvesest? Ilveste pilte oleks nüüd igal pool ja ilves-kaisuloomi kõik letid täis. Ilveselembesed lapsed kasvaksid suureks ega läheks enam nottima ilvesepoegade emasid."

"Anderseni ajal ei elanud Taanis ilveseid," vastas Tema. "Kogu Euroopas ei olnud neid enam eriti, välja arvatud vähesed mägimetsad."

"Kogu kirjandus on rajatud inimeste eelarvamustele," kostis Häkker. "Võtame või tolle loo, kus sipelgas kiirustab koju. Kõik aitavad tublit ja töökat sipelgat, ja kes ei aita, siis häbi talle. Aga kui sipelga asemel oleks selles loos LUTIKAS? Üks hajameelne lutikas jäänud peremehe riiete vahele unistama, kukkus ukse taha maha ja otsib teed koju??? Kas sellist lugu lastele lugeda antakse? Mis sest, et lutikas olevat lausa kasulik, ta imeb peremehe verest mingeid mürke välja, ainult et keegi ei tea sellest midagi."

Tema kujutas ette lutikat sipelgaloos ja eelarvamusteta kirjandust ning lausa naeris. Poiss oskas tuju tõsta!

"Muide, üks lutikas on meie kirjanduses ometi olemas," tuletas Tema poisile meelde.

"Või TOO, nutikas?" vastas Häkker. "On tõesti. Seepärast torkaski see mõte mulle pähe, et näis kusagilt tuttav. Muidu pole ma kuigi suur kirjandusalaspets. Ja meil pole lutikaid ega kirpe, kassilgi mitte. Muide, meie naljakas kass ronis venna voodisse ja keeras ennast lina sisse nagu isevalminud JÕULUPAKK... Kass pole seal! Siis on ta kindlasti koridoris naabri eelviimaseid kingi närimas..."

Häkker kiirustas koridori ja Tema pani postkasti kinni. Oli see kellegi jõuluime? Vanaema ütles, et Eesti on klubi. Inimeste maailm on liiga kitsas. Ehk oli väljamõeldis seegi, et jõuluimesid üldse juhtuma peab. Jõuluööl rääkivat kõik loomad inimkeeli – see oleks ime. Iga päev loomakeeli kõneleva inimese jaoks ei olnud Loodusel enam imesid varuks.

Nüüd saab nagu muinasjutus, ütles Tema Keškale. Ühele pojale arvuti ja raamaturiiul, teisele kohvritäis kraami ja kass, toa hind miinus võlad kulub raamatu väljaandmiseks ning Murry võtku pealegi endale nood läbinäritud metsakotad. Küllap jõuan Puu alla ka linnasaabastega ja kaua mul neid seal enam vaja läheb.

Nii et lähed taas? paotas silmi unine Keška. Juba, nii vara?

Ehk lähen päris kauaks, aimas Tema. Hoolitsen ilvesepoegade eest nagu ilves. Uurin, kus mõni emata laps abi vajab ja lähen sinna. Inimesena ei oska ma neid enam paremini aidata. Inimesed teevad vaid sõnu. Ka raamatud on vaid sõnad. Kas mu võimed jäävad mulle ka siis? Kas ma saan puudutades ravida?

Ära ainult enam lollusi tee, palus Keška. Jahimehi metsa eksitada ja neid hulluks ajada polnud kuigi mõttekas tegu.

Ma tegin siis seda? imestas Tema.

Keška pigistas silmad kinni, nagu kavatseks ta edasi magada.

Mina ei tea, mida sa tegid või tegemata jätsid, vastas ta. Nii mulle igatahes räägiti. Kui oled loom, siis ära ole inimene ja jäta kättemaksumõtted kus seda ja teist.

Kas seepärast võetigi mul mälu? hakkas Tema taipama. Siis olin ma tõesti ebaloom? Kuidas ma teada saaksin, mis tollal juhtus?

Keška üritas olla nii osavõtmatu, kui üks vana kass olla oskas.

Mine oma jõulupuu alla ja soovi, pomises ta. Teil on ju kombeks kuuse all igasugust tühja-tähja soovida? Suurema kuuse all soovi suuremaid soove...

Avanes "näuguv" uks. Piit oli juba vanaema ajal nii viltu läinud, et ust ei saanud enam kuidagi lukku panna. Sealt imbuski läbi naaberkorteri Tädi, sama takistamatult nagu vanaemagi ajal, kuigi uks avanes nüüd veel visamalt ja Tädi oli vahepeal palju paksemaks läinud.

"Aita mind, tütreke," kukkus ta juba ukse vahel kiunuma, "mul on nii paha olla, naabrid söövad mul hinge seest!"

"Naabrid läksid nädala eest maale," teadis Tema.

"Oi ei," ohkas Tädi, "nad on kogu aeg siin, ma tunnen."

"Naabrid tõid mulle oma kassipoja," vaidles Tema vastu.

"Näen küll, et nende kassipoeg on siin sinu juures," jätkas Tädi. "Õnnetu väike kiisu, et ta nii kurjade inimeste juures elama peab! Just selleks nad ta su juurde tõidki, et kõik ütleksid: näe, pererahvas on ära sõitnud. Aga nad on kodus ja piinavad mind... Nad käivad kikivarvul ja räägivad sosinal, et keegi ei teaks, et nad kodus on. Ja nad on minu lilled hoopis ära nõidunud. Iga kord, kui nad mu aknast mööduvad, kiikavad nad sisse, ja lilled pööravad pead nende järele... mitte päikese järele, vaid nende häbematute järele... Suvel oli see õues ka nii, kõik lilled minu peenral pöörasid oma näokesed nende suunas nagu ära nõiutud..."

Tädi vaen naabrite vastu sai alguse siis, kui naabrinaine läks tööle ja tal polnud enam aega Tädi iga kord võõrustada, kui Tädil jutuisu tekkis. Istunud väikelastega kodus, kuulas naabrinaine Tädi jutte veel kuigi viisaka näoga. Siis ütlesid lapsedki Tädi kohta "Sajandi Ajaröövel", Tädi kuulis seda ja solvus.

"Vaata, Tädi, mis su aknast paistab," vaidles Tema.

"Tean, vaatan, kõrgepingeliin paistab. Ma mäletan kõike, mida sa rääkisid. Aga ma tean, et need on naabrid, kes mu pea valutama panevad, mitte see kõrgepinge! Sest ega mu pea siis kunagi valutanud, kui ma veel nende korteris elasin ja mul olid aknad teisele poole maja, aed ja rahu, mitte nii nagu nüüd. Aga siis tulid nemad ja meelitasid mind kortereid vahetama. Nad maksid mulle toa eest, mis neile sai. Mul oli kaks tuba ja ega mul polnud nii palju vaja, ainult küta ja küta nii palju ruumi, nendel oli aga teine laps tulemas... Nüüd tahavad nad mind surnuks piinata ja oma korteri tagasi saada, siis on neil kolm tuba ja kaks kööki kokku! Mina tean, mida nad mõtlevad..."

Tema vaatas oma mõttepilguga puid kõrgepingeliini all ja mälu ei petnud Teda – puud kasvasid ühele poole kõveraks, justkui lootes liini mõju alt välja kasvada. Tema toa aknast liini ei paistnud, ei mäletanud Tema ka Tädi lillepeenart, kuid miks pidid lilledki käituma teistmoodi kui puud. Iidvanal ajal oleksid puud sellisest kohast plehku pannud, kuid nüüd kehtis puude liikumiskeeld. Mille eest karistati kõiki maailma puid nii rängalt? Või hakkasid puud inimesele vastu?

"Aita mind ometi," jätkas Tädi, "sest raha mul on. Mul pole mõtet ihnuskoid mängida, sest muidu saavad nemad oma raha tagasi ja oma korteri saavad nad tagasi, aga mind viiakse linnavaeste ühislapile nagu kerjust või kraavijoodikut... Vaata, sina ei usu mind, aga sa tule öösel tasakesi välja ning vaata ja kuula, mida nad minuga teevad! Ei ma saa enam terve öö sõba silmale! Nad hiilivad minu ukse taha ja puhuvad minu toa lukuaugust mingit mürkgaasi sisse... Või lihtsalt oma õelat hingeõhku... Ja kui ma tõusta tahan, et akent avada, või suud, et appi karjuda, siis hoiab mind nagu keegi vägisi kinni ja muljub... kus selle häbi ots! No painaja, tõeline painaja, vaat mis see on!"

Temale tuli meelde naabrilaste suvine kurvastus: Hull Naabritädi olevat omaenda peenralt kõik lilled välja kiskunud. Vahetaks Tema Tädiga korterid, ehk õnnestuks päästa vähemalt Tädi toalilled?

"Mina ütlesin neile suvel, et mida te vahite minu lilli?" jutustas Tädi. "Ja mida tema, see naine, mulle vastas! Sa mõtle ainult! Et lilled ongi selleks, et neid vahtida! Minu lilled! Istuta endale omad – nii ma ütlesin talle, aga tema vastas, et pole aega, ta käib ju tööl! Nagu mina oleksin mingi tööpõlgur! Minagi käisin tööl! Tema mõnitab mind sellega, et ma olen vana! Nendel pole minusugusele vanainimesele aega! Naine on haritud, käib peenes seltskonnas! Ise nii salakaval ja õel! Ta mees on samuti salalik, ka plikad on ülbed ja kasvatamatud... Mõnikord käib ka minul külalisi ja siis on jälle hea olla, aga nii nagu ma korraks naabriperele mõtlen, kohe on pea paks ja hing kinni – nii imevadki nad minust viimase elunatukese välja..."

Sellest natukesest jätkuks nii paljudele, mõtles Tema ja kuulas edasi.

Lõpuks Tema ütles: "Ei ma oska teha seda, mida sa tahad, Tädi. Ma võtan sul valu ära, kuid see tuleb tagasi, kui sa taas naabriperele mõtled."

Tädi lootis rohkemat.

"Küll sa oskad," ütles ta pahaselt. "Kuulsin teiste käest, mida kõike sa oskad. Ja ega mina ei nõua, et nad kõik korrapealt maha sureksid või avariisse jääksid, või et neil tulekahju tekiks – saad ise aru, elame samas majas. Aga midagi võiksid ju ikka teha, et nad siit ära koliksid või... et neist keegi haigeks jääks ja nad minu hingele rahu annaksid... Küll mina maksan! Mõtle, mida sa istud siin külmas toas? Sa pole nädal aega poes käinud, mina ju jälgin sind ja tean: sa pole kusagil käinud. Kartulikeldrit sul samuti pole, mida sa siin üldse sööd? Isegi kass käib sul piimaauto juures kerjamas..."

Selliseid hetki Tema ei sallinud, kuid need kordusid aina justkui halb unenägu. Nagu läbi une kuulis Tema ennast ütlevat: "Kui sa prooviksid paluda naabrite eest, et neil hästi läheks... Siis neil ehk lähekski hästi ja nad koliksid paremasse kohta..." Tema teadis ette, mis järgneb: homseks teab kogu tänav, et Tema olla saatnud Tädile painaja, nõidunud ära Tädi lilled, Tema pärast olid maja torud teist päeva jääs, ja mida kõike veel.

Viimane, teadis Tema, kui pahaselt "kräunuv" uks sulgus, mitte ühtegi inimest enam! Meel läks korraga rõõmsaks, nagu ootaksid ees pikad pühad. Kust tulvas see lapselik jõulurõõm?

Tema jõudis ennast vaid ümber pöörata ja sealt nad tulidki hüpates, selja tagant ilmunud, nagu ilvesed ikka – ilvesepoiss ja kõhn, kohev ning üleni rõõmust sädelev karvakera. Ta oli väikesest ilvesest pisut suurem, teistmoodi näo ja karvamustriga, kuid sama siiras ja puhas, nagu üks kuulekas-üleannetu metsalaps ikka olema peaks.

Ta on nii armas, rääkis ilvesepoiss, hüpeldes oma uue sõbranna ümber, temaga on nii lõbus, ta meeldib mulle nii väga! Ema, oo, ta on tõeline ime!

Tere, talvekarvane ime, ütles Tema.

Ilvesetüdruk istus Tema ees, vaatas ja naeratas.

Kaks oranži kera rippusid ilvesetüdruku pea kohal ja plinkisid kelmikalt.

Toa keskele joonistus välja Ilveste Ema sädelev siluett. Ilveste Ema oli samuti rõõmsas tujus.

Tõin sulle külla meie uue väikese tüdruku, ütles Ilveste Ema. Küll oli temaga palju jändamist, kui me tema lõualuu tükke tagasi kokku sobitasime ja ühte kasvatasime... Muidu oleks ta pidanud uuesti sündima lõuaveaga. Nüüd on ta jälle kombes ja ma käskisin ilvesepoissi, et nad lõbutseksid ja mängiksid kahekesi nii palju kui jaksavad, siis ununeb neil ära teie maailma kurbus ja nad sünnivad taas tervete ning rõõmsate ilvesepoegadena.

Ent Temale tundus, et lõbutsemiseks polnud veel õige aeg. Ning Tema vaidles Ilveste Emale vastu:

Aiailvesed ja teised ilvesed seal on Poisi pärast ikka veel väga kurvad ning ise ohus.

Ilveste Ema viskas pea uhkelt üles ja ta silmad särasid metsikult.

Ei nemad ole enam ohus, kuulutas ta, sest seda ütlen sulle mina!

Kuid Tema ei olnud ikka veel Ilveste Emaga ühte meelt.

Poiss, tule ja räägi, kuidas tolle asjaga oli, käskis Ilveste Ema.

Ilvesepoiss istus oma uue sõbranna kõrval. Tal oli piinlik.

Üks pikk kahejalgne, alustas ilvesepoiss, tuli öösel meie aia äärde ja...

Räägi aga edasi, poja, julgustas Ilveste Ema. Me kõik teame, et ükski neljajalgne ei oleks kellelegi sellist tempu teinud.

See kahejalgne viskas meie poolele kähriku, jätkas ilvesepoiss. Sellel oli paha must sära ümber, kährik oli surnud, kuid miski oli tema sees veel elus...

Sinu surm, muigas Ilveste Ema süngelt.

Ilvesepoiss lõi silmad maha. Ilvesetüdruk hakkas julgustavalt nurruma ja käis tunderikkalt keelega üle ilvesepoisi kõrvataguse.

Siis oli minu valvekord, jätkas poiss. Ma oleksin pidanud kutsuma isa. Ma ei tohtinud selle asjaga midagi ise teha, aga... Isa oli hiljuti haige ja ma mõtlesin, et ma parem ei häiri teda. Ta oli niigi päev läbi valvanud.

See on pool tõde, poja, hoiatas Ilveste Ema. Lase kõlada teisel poolel.

Ma matsin kähriku ise maha, ütles ilvesepoiss. Ma viskasin talle mulda ja lehti peale, sest lund oli nii vähe.

Meid ei huvita see, kas oli lund või ei olnud, ütles Ilveste Ema rangelt. Ja meid ei köida samuti lugu, kuidas sa hommikul kähriku kalmukünka pealt vareseid peletasid, ning samuti see, kas sa tegid seda oma jahtimishimu pärast või soovist säästa vareseid ohtu sattumast.

Aga see oli ju nii, vastas ilvesepoiss. Teised kahejalgsed jooksid linnukisa peale kokku ja kährik viidi minema...

Oligi aeg, torkas Ilveste Ema, sest rahvas hakkas juba ringi liikuma ja kährikut võidi näha... Kährik pidi ju saladuseks jääma.

...ja isa sai kõigest teada alles siis, lõpetas ilvesepoiss.

Kiitis ta sind? küsis Ilveste Ema, suu irevil.

Ilvesepoiss muutus kurvaks ja isegi sõbranna õrnused ei lohutanud teda enam.

Isa ei rääkinud minuga. Ta oli nii murelik ja ta jäi murelikuks. Ma tegin kohe alguses vea, et tulin kährikule liiga lähedale, ma vist nuusutasin teda... või puutusid mu vurrud temaga kokku... Aga ma tahtsin teada, kas see oli seesama kährik, kes meid varem vaatamas käis.

Mu vaene väike uudishimulik ilves, itsitas Kõikide Ilveste Ema, oleksid sa metsas elanud, poleks sa seal nii suureks saanudki.

Metsas oleksin ma surnud loomast eemale läinud, seletas ilvesepoiss. Ja tollele teisele selle maa ilvesele, kes kährikutõppe jäi – siis olid veel lehed puudel – tollele ilvesele tuli kährik metsas ise kallale.

Ka seda inetut lugu teame me kõik, vastas Ilveste Ema. Kährikute Emal on siiamaani suu-silmad häbi täis.

Ilvesepoiss ütles:

See aed oli minu kodu. See koht oli meie pere lemmikistumiskoht.

See kõik ei õigusta sinu ettevaatamatust, nentis Ilveste Ema. Järgmine kord oled targem.

Siis jäin ma haigeks ja kahejalgsed viisid mu ära... Ja alles siis sain ma aru, Ema...

Sa päästsid oma isa elu, tegi häält ilvesetüdruk. Su isa teab seda!

Ilveste Ema näis meelitatud ja palus leebelt:

Noh, üks asjake veel, ja asi on korras, poisu! Mida su isa veel teab ja millest peaksid sa veel rääkima.

See kährik oli mõeldud isale, ütles ilvesepoiss. Sest kodu kaitsmine oli alati isa töö. Ma nägin, kuidas nood kahejalgsed ehmusid. Nad ei tahtnud, et see juhtuks minuga.

Ilveste Ema vaatas Temale tähendusrikkalt otsa ja itsitas:

Oh neid isemeelseid suuri isailveseid, ei nemad hooli nendest, keda peaksid jumaldama ja sõbrustavad nendega, kellega on keelatud. Alati käituvad nad teistmoodi, kui kahejalgsed tahaksid, sest nad, üleannetud, on lihast ja luust ilvesed ning mitte nood hirmukujud kahejalgsete väärdunud mõttemaailmast. Isegi magavad nad "valel ajal" ja lasevad noortel ilvesepoistel kahejalgsete plaani ära rikkuda!

Tema meelest ei olnud vahet, kas ohvriks oli langenud "õige" või "vale" süütu, ent Ilveste Ema jätkas:

No mis ma hiljuti ütlesin! Te o l e t e paras paar! Sinagi arvasid asjast teistmoodi, kui sinust oodati. Aga siiski? Kui ohvriks oleks langenud "õige", kas sa siis tõesti ei oleks kurvastanud rohkem, kui ilvesepoisi pärast? Armastad sa neid kõiki tõesti ühtemoodi? Ära seda ometi ütle, ära kurvasta Suurt, seda pealtkuulajat...

Kuid milleks oli tollel mehel... või meestel... vaja seda kurja teha? ei mõistnud Tema.

Kolm ilvesesilmapaari vahtisid Teda tükk aega vaikuses. Siis kukkus Ilveste Ema taas naeruga selili veerlema ning ilvesepoiss hakkas imelikult ja ägedalt nihelema, nagu häiriksid teda olematud kuupaistekirbud. Ka ilvesetüdruk tammus mõnd aega ühelt käpalt teisele, nagu üritaks ta ennast vaos hoida. Siis surus ta ennast maadligi, ta tagakeha hakkas peenelt värisema ja siis hüppas ta äkki otse sahvriukse tagant piilunud kasside ette. Vana kass kargas kräunatades õhku, maandus ilvesetüdruku selja taga ja vuhises nagu kiunuv uusaastarakett tugitooli varju. Poolepikkune kollane kass jäi tardunult paigale jõllitama, kuidas suure säravas kasukas mängukaaslase käpp kutsuvalt tema poole vehkis. Äkki, seda ise tahtmata, vastas kass samasuguse käpaliigutusega ning jäigi vehkima, üritades kuuvalgusest käppa tabada – teadagi tulemuseta, kuid just see õhutas teda mängu jätkama. Taganedes sahvrisse, tõusis kass tagakäppadele ja lahmis ilvesele vastu kahe käpaga, kuid valgusest looma jaoks ei olnud sahvrisein takistuseks ja ilvesekäpp sihtis kassi ka läbi selle. Kiku kargas sahvrist välja ja mäng jätkus keset tuba, kuni ühel hetkel tuli kassile meelde tema liigikuuluvus ja ta sööstis tugitooli alla Keška kaissu.

Õnnitlen, sõnas Ilveste Ema. Sa mängisid ilvesega. Ent pigem saavad sõpradeks ilves ja kass, kui ma suudaksin vastata... ai, ei, tuli jälle meelde... Oo, ilves, ilves! Mulle tulevad naerukrambid... Suur Emapuu pole eksinud... oi, mis ma nüüd, Suur Emapuu ei eksi ju kunagi... Sina ei kuulu tõesti kahejalgsete juurde.

Mida nii lolli ma jälle küsisin? õiendas Tema.

See ajas kassigi naerma, vastas Ilveste Ema. Vaata, su vana kass muigab samuti nagu mina. Need tujukad kääbused on küllaltki õppimisvõimelised. Või ma eksisin siiski? Ega meie sõber-kiisu pole ehmatuse pärast näost halvatuks jäänud?

Jäta järele, Ema!

Üks oranž kera lähenes Temale ja libistas ennast üsna Tema näo ligi. Ilvesetüdruk vabandas kasside ees ja Ilveste Ema jätkas:

Me tulime sellepärast, et ilvesetüdruk tahtis sind tänada. Aga jutt läks nii kaugele, sest mina, vana hajevil emailves, kukun alati lobisema. Sa ütlesid: "kurja teha", nagu oleks loomade tapmine kahejalgsete silmis "kuri"! Loomad ongi selleks, et neid lõbusalt nottida või nende abil muud tulu saada. Loomad polevat kahejalgsete kõrval midagi... Kahejalgsed on suured, suured... Ise nad kardavad loomi, isegi hiiri, isegi puuke!

Nii lähedalt kui ka kaugelt kuuldus itsitamist ja naerukihinaid ning Ilveste Ema kõrvatutid tõmblesid vihaselt.

Teie üleannetud ilvesekutsikad! riidles Ilveste Ema. Kui juba pealt kuulate, siis ärge vähemalt segage! ...Nojah, milleks siis oli vaja seda "kurja" teha? Kasu pärast, lapsuke! Selleks, et õiendada arveid teiste kahejalgsetega, näidata oma võimu ja oma õigust maksma panna, kuulsuse nimel... Ega kahejalgsed muudest asjadest hooli, teiste eludest ammugi mitte. Tead väga hästi, milleks tolle metsa ääres elav kahejalgne rahvas omavahel võimeline on. Seda ei nimeta nemad "kurjaks", vaid "omaks asjaks".

Tema imestas alati, kuidas oli see üldse võimalik – elades nii ilusas kohas... Ometi ei käinud sealtkandi rahvas metsas teistmoodi kui mootorsaega ja puude ilu jaoks polnud kellelgi aega ega silmi.

Ilveste Ema aga seletas edasi:

Mis sellest "kurjast" siis lõpuks sai? Kes üldse märkaski, et ilvesepoiss aiast kadus? Ainult omad. Vana kurvastas Poisi pärast ja teised natuke ka. Kui kadunud oleks Suur, oleksid kõik seda märganud. Teda tuntakse üle maa ja paljud tulevad just tema pärast. Suur tuleb alati võre juurde ja valvab, et keegi tema perele liiga ei teeks. Kui Suurt enam ei oleks, siis oleksid paljud kahejalgsed küsinud: kus? Ja neile oleks vastatud: käis siin üks, tõi ilvesepoja, see aga nakatas teised loomad, nüüd näete isegi, et metsast tulnud looma ikka endale ligi lubada ei tohi... Mis sest, et väike ilves ei saanud kedagi nakatada.

Aga kährikust saadi lõpuks ikka igal pool teada, katkestas Tema Ilveste Ema jutu.

Kährikutooja eesmärgiks ei olnud Poisi surm, ilveste lein, Vana nutt ega su väikese laimamine, tuletas meelde Ilveste Ema. Kuigi nii mõnigi sai sellest lõbu. See "kuri" oli tegija silmis veel liiga väike, ju tahtis tema, sitikas Maa-ema rüpes, tunda ennast teiste kõrval suure ja võimsana. Süütu surnud kährik tehti üle maa kuulsaks... Nii mõnigi kahejalgne kartis pärast seda metsaõhku hingama minna, nagu leviks kährikutõbi õhu või puude kaudu! See polnud enam "oma asi" ja kui veel ükski loom oleks haigeks, kas või nohuseks jäänud, siis oleks kõik aialoomad ära tapetud. Selline on kahejalgsete seadus. Kuid peale ilvesepoisi ei haigestunud keegi. Kõik Loomade Emad panid kurjale käpad ette. Aga süüdlased – nemad saavad küll oma tasu, ja mida hiljem, seda suurem see tuleb. Loodusel pole kiiret. Kui nad oma tegude eest enam ise vastata ei jaksa, siis vastavad nende lapsed.

Loodus ei maksa kätte, taipas Tema.

No mis siis juhtuks, kui Loodus kurja tegijad korrapealt ära koristaks? muigas Ilveste Ema. Kes siis jääks nende tehtut heastama? Need, kes pole milleski süüdi? Ikka antakse aega... Pealegi... kurja tegemise isu kasvab kurja tehes.

Tema vanaisa oli jahimees. Tema ei olnud oma vanaisa kunagi näinud ja vanaema sõnul ei tapnud vanaisa ühtegi ilvest. Tema vanema poja isa oli kalamees. Millist võlga loodusele pidi tasuma Tema noorem poeg, võis Tema vaid oletada – ehk oli raiunud poja mõni esivanem puu, mille ta oleks võinud kasvama jätta.

Mida oleksin pidanud tegema, et õnnetust ära hoida? küsis Tema. Mida peaksin tegema, et seesuguseid asju enam ei juhtuks?

Näis, et Ilveste Ema ei teadnud seda isegi.

Usutakse seda, kes räägib, ütles ta ebalevalt. Kuri oskab alati musta valgeks rääkida. Sina ju ei kiidelnud igal pool, et päästsid ilvesepoja?

Mõnele teatasin ikka ka, tunnistas Tema.

Õigesti tegid, kiitis Ilveste Ema. Sa rääkisid sellest vähestele, kuid õigesti valitud kahejalgsetele. Väikesest ilvesest niisiis teati, ja kui leiti ilvesetüdruk, siis teda taheti ja osati juba paremini aidata. Teda ei saanud küll enam aidata, kuid sedavõrd targemad on kahejalgsed nüüd, kui veel mõni ilvesepoeg leitakse. Sest mitte kõik kahejalgsed ei ole nii hoolimatud ega julmad nagu nood seal. Sinu asi edeneb küll, ent sa ei märka muud, kui et see edeneb liiga aeglaselt.

Ilvesetüdruk vaatas rõõmsalt Temale otsa.

Tema istus maha ilvesetüdruku vastas ja küsis:

Miks, metsakiisu, tulid sa inimeste juurde? Kui sul oli valida, kus kohas surnuks nälgida, siis miks ei jäänud sa oma metsa, kus oleks sul kergem ja julgem surragi?

Ma mõtlesin sulle ja sinu väikesele ja Poisile, vastas ilvesetüdruk. Ei mina tea, milleks ma tulin. Ma pidin tulema!

Temale meenus hommik, mil ta leidis väikese ilvese. Ega Temagi teadnud, miks pidi Tema tulema just nimelt siis. Miski tõmbas Teda sinna juba paar päeva varem – miks küll ei järginud Tema siis oma tunnet?

Kui ma oleksin päris-ilves, ütles Tema, või kui ma oleksin selline nagu enne, siis oleksin pidanud teadma, kus keegi ilvesepoeg hädas on. Anna andeks, et ma ei saanud sind aidata.

Sa aitasid ju, vaidles ilvesetüdruk. Sa mõtlesid mulle, ma kuulsin sind. Ka puu, millel ma istusin, rääkis mulle...

Oli see suur kuusepuu? küsis Tema. On see puu praegugi seal?

Loodan, et mitte, vastas kaugemalt suure ilvese hääl ning taas oli ilveste mõtteruumis kuulda peenikest naeru – nii lähedalt kui ka kaugelt.

See oleks peen nali küll, naeratas lõpuks Temagi. Jõulud otsas ja jõulupuu kõndis minema! Või lausa jõulude ajal? Sellest saaks korralik muinasjutt! Kuid see muinasjutt saab kellegi teise omaks.

Kolm ilvest vaatasid korraks tähendusrikkalt üksteisele otsa. Siis pöörasid nad pilgud Tema poole.

Mis muinasjuttu tahaksid sina endale? küsisid nende pilgud.

Tahaksin olla ühe ilusa metsa ilves, tunnistas Tema pilk.

Nagu oleks olemas inetuid metsi, muigas Kõikide Ilveste Ema.

Kaugelt ning lähedalt kostis suminat – pealtkuulajad jäid pilgukõne sõnumist ilma.

Üllatus, lohutas neid Ilveste Ema. Minu kõigile tublidele ja kannatlikele.

Kohtume siis peagi ühes ilusas metsas? pakkus ilvesetüdruk.

Ühe ilusa Suure Puu all? täpsustas ilvesepoiss. Pärast läheme kõik koos isa juurde ja las nad siis näevad!

Oranžid valgusekerad sädelesid ja plinkisid rõõmust.

Siis olid kõik jälle läinud. Ainult kaks suurte, hirmust ümmarguste silmadega kassi vaatasid Teda tugitooli alt.

Siis ütles Tema Keškale:

Homme tulevad siia mu pojad – teatasin neile, et "territoorium" vabaneb.

Ilvesejutt! turtsus Keška, kuid taipas kohe ja ehmus: T e a t a s i d? Millal sa teatasid? Kas nemad on siis ka nagu sina...?

Ega nad kassidele liiga tee, rahustas Tema. Kassipoegade pärast nad minu vanaemaga riidu läksid ja sa ei tunnegi neid. Noorem oli eriti hull kassisõber, ole siis talle hea kass.

Keška vaatas Teda pikalt, et meelde jätta. Oli karta, et Tema kuju võis Keška unenägudes ähmastuda samamoodi, nagu ähmastusid lõpuks Keška kõikide kassipoegade kujud.

Saan hakkama, lubas Keška ja pani silmad kinni.

Kass nägi unes kahte noort inimest tuppa astuvat. Nad olid näost erinevad, nagu on seda ka eri kõutside pojad, kuid midagi oli neil ühist ja kangesti Tema moodi. Kuid – nende noormeestega oli asi veel hullem! See pilkumatu pilk, Keška unenägude õudus, see ei olnud inimese ega kassi oma, ei olnud isegi Tema oma...

Pai Kassiema, ohkas Keška unes, no mille eest mulle, vanale kassile...

Kiku, kes magas põiki üle Keška selja, lõi lahti julgustava nurru. Ei tema kartnud enam Sinist Lõhnaröövlit ega Hullu Naabrit, ei hunti ega tonti, ei kummitust ega ilvest!

Nõel heinakuhjas
või ilves metsas – ruuge
või sinakas vilk
Metsatukk – maa juuksetukk
ilves – kirbuke selles