ILVES ILVES

Raamat maailma ilvestest

Raamat maailma ilvestest

Valeria Ränik

Tartu, 2005

ISBN 9949-10-851-9

(Tekst raamatu tagakaanel)

(Tekst raamatu esilakal)

(Raamatu esikaas)

(Raamatu tagakaas)

SISUKORD

MIKS JUST ILVES? (Sissejuhatus igale kirjaoskajale)

MIDA TÄHENDAB "ILVES ILVES"? (Sissejuhatus keskkooli tasemel)

NIISIIS, ILVES ILVES (Sissejuhatus gümnaasiumi tasemel)

MISSUGUNE LOOM ON ILVES? (ehk nüüd lõpuks tõsiselt asja juurde)

IBEERIA ILVESED

KARAKALID

KANADA ILVESED

PUNAILVESED

PUNAILVESTE IMETEGU

(Paberraamatus: Fotod punailvestest ning kanada ja euraasia ilvestest)

LOOMADEST VANGIDE VÕIT VÕI KAOTUS?

SIBERI ILVESED USAs

SIBERI NING AASIA ILVESED

EURAASIA ILVESED EUROOPAS

KARPAADI ILVESED

EUROOPA ILVESED SLAAVI ALADEL

METSLOOMAPIDAJAD VENEMAAL

SKANDINAAVIA ILVESED

LÄTI JA LEEDU ILVESED

(Paberraamatus: Fotod Läti ja Eesti ilvestest)

EESTI ILVESED

LÕPETUSEKS

KASUTATUD KIRJANDUSE NIMESTIK

TABELID

/paberraamatu andmed ja SISUKORD/

*

(Tekst raamatu tagakaanel)
Ilvesest räägitakse ja kirjutatakse palju vastuolulisi asju. Missugune loom on ilves - tegelikult?
See raamat pakub uut, ootamatut ja põnevat igale lugejale - nii neile, kes loomadest üldse ei loe, kui neile, kes oma hariduse või ameti tõttu teavad ilvestest kõike oma hariduse ja ameti piirides.
Lihtsalt mõnus on kõike teada, ometi muudetakse meil igavaks teaduse tegemist, õppimist, igapäevaelu.
"ILVES ILVES" annab ülevaate maailma ilvestest, nende elulugudest ja iseloomudest. Raamat räägib ka teistest metsloomadest, kodusest kiskjapidamisest Ameerikas ja Venemaal ning sellest, kuidas mõjutatakse inimeste arvamust loomadest ja miks murravad loomarehabilitatsiooni ideed läbi loomakasvatajate kivistunud arusaamade nii vaevaliselt.
Raamatus on kasutatud originaalmaterjale saksa, inglise, prantsuse, hispaania, portugali, itaalia, soome, rootsi, norra, läti ja vene keeles. Eestikeelset kirjandust leidus väga vähe. Osa tekste tuli veerida ka leedu, poola, ukraina ja valgevene, mõnda koguni tšehhi, slovaki, bulgaaria, serbohorvaadi ja sloveeni keeles.
V.R.

(Tekst raamatu esilakal)
See raamat on kirjutatud ilveste endi tellimusel, et üritada muuta vaenulikku ja utilitaarset suhtumist ilvesesse, kiskjatesse, metsloomadesse üldse. On aeg hakata hajutama müüte kurjast metsloomast ja tõstma loomad jahiulukite kategooriast omaette väärtusega elusolenditeks.
Kogu maailmas uuritakse loomi tagamõttega, et neid jätkuks jahimeestele, ärimeestele kui ka tulevastele loodusekasutajate põlvkondadele, sest loomad on riigivara või eraomand ja seega poliitiliste huvide objekt.
Loomi käsitletakse nagu instinktide ja reflekside najal liikuvaid biomasinaid. Inimest paelub eelkõige materiaalne aspekt: kus loomad elavad, keda söövad, mis ulatuses paljunevad, millesse haigestuvad ja surevad. Võimalikult loomasarnase roboti loomine pakub teadusele suuremat huvi kui elus loom. Kui loomade käitumist (etoloogiat) kusagil uuritakse, siis sedagi kasusaamise nimel, näiteks bioonikas. Loomapsühholoogia huvitab inimest eesmärgiga loom üle kavaldada, lõksu meelitada ning olendit asjaks muuta. Ka raamatutes vaadatakse loomi läbi püssisihiku, loomade isenditi nii erinevat iseloomu ja sisemaailma panevad tähele ainult vähesed, üksikud kirjanikud.

*

MIKS JUST ILVES?

MIKS JUST ILVES?

(Sissejuhatus igale kirjaoskajale)

(Sissejuhatus igale kirjaoskajale)

Alustades 2000. aastal oma raamatu kirjutamist, panin selle alapealkirjaks "Raamat Eesti ilvestest". Nüüd taandus Eesti ilveste osa raamatu lõppu.

Tavaliselt kirjutatakse loomaliikidest raamatuid alles siis, kui need liigid on tõsises ohus. Eesti ilvestel läheb teiste maade ilvestest paremini, kuid võrreldes teiste kiskjatega on ilves saanud kõige suurema ebaõigluse osaliseks. Kui hunti nuheldakse selle eest, mida ta kunagi tegi ja teeb vahel nüüdki, siis ilves kannatab tegude eest, mida ta pole teinud ega saakski teha. Ilvese varjatud eluviisi tõttu tuntakse teda teistest loomadest vähem.

Ilves ja keravälk

Kui jagame Eesti elanikkonna arvu ilveste väidetava arvuga, saame u 1500, st 1500st metsa suundunud inimesest võib ilvest kohata vaid 1, sedagi ainult hea õnne puhul. Isegi keravälku nähakse tihedamini - see kogemus saavat osaks igale 1000ndale inimesele.

Kui ilvesed istuksid üksteise kõrvale nagu inimesed kinos, siis kõik Eesti ilvesed mahuksid istuma 15m2 suurusele platsile. Kui aga võtame aluseks teadlaste pakutud numbrid, mahuksid kõik Eestis elavad ilvesed 10 m2 peale. Kogu Euroopa ilvesed täidaksid endaga u 3/4 Tallinna Raekoja platsist.

(Eestis on registreeritud ligi 15 000, Euroopas 7 miljonit jahimeest.)

UFOsidki nähakse sagedamini

1990ndail levis Lõuna-Prantsusmaal sensatsiooniline uudis, et mägedes Hispaania piiri lähedal elab veel mõni euraasia ilves, võib-olla isegi perekond. Prantsusmaa 3 loodusreservaadi töötajad ja lisaks kolleegid teiselt poolt piiri pühendasid kõik oma jõud üliharuldase, lausa müstilise looma jälgimisele. 5 a jooksul avastati 20 ilvesejälge ja -väljaheidet, kõik hindamatu teadusliku väärtusega.

Euroopas on ilves üks haruldasemaid loomi. Kui selle rea kirja panemise ajal on maailmas alles veel 120 ibeeria ilvest, siis raamatu ilmumise hetkeks võib neid olla juba poole vähem.

"Karud tänaval, ilvesed perevoodis"?

Kes pole kuulnud kuulujuttu, et Nõukogude Liidus jalutasid tänavail karud? Mida muud võiski lääne elanik arvata riigist, kus asub Siber oma "põhjatute" karusloomavaradega? Õigupoolest peegeldab see kuulujutt USA enda tegelikust. USAs ja Kanadas on karusnahafarmid, kus kasvatatakse ka siberi ilveseid. Need on Ameerikas eksootilised loomad, nagu ka tiigrid, laamad või mistahes imeelukad, keda ostetakse, müüakse ja peetakse kodus. Lõvipuur aias või punailves köögis vorsti nurumas - miski ei pane ameeriklast imestama. Või siiski?

Ilves või irbis, mis vahet sel on?

1999. a jaanuaris levis mööda USAd uudis, et Willamette metsas Oregoni Kaskaadides elab loodetavasti 1 kanada ilves. Metsast leiti kriibitud puu ja teise puu küljest karvu. Laboris selgus, et karvade omanik oli tõesti ilves - koguni 2. Viimati nähti ilvesejälgi sealkandis 25 a tagasi.

2 kuu jooksul oli teema lehtede esikülgedel ja turismifirmad muudkui rikastusid, sest rahvas tahtis näha... lumeleopardi jälgi.

Keskmine ameeriklane ei tea ilvesest midagi. Punailvest tuntakse küll, kuid teda ei peeta ilveseks, vaid "tuttidega kassiks" (bobcat). Igas kanada ilvesele pühendatud artiklis seletavad teadlased pikalt ja kannatlikult, et ilves (lynx) on punailvesega sarnanev loom, kes erineb teatud tunnuste poolest. Ilvese kohta öeldakse Ameerikas ka "lumikass" (snowcat) ja teda aetakse segi lumeleopardi ehk irbisega, kes elab Aasias.

Ilves on gepard?

Kanada ilves on muutunud omal mandril vähem tuntud loomaks, kui tiiger või leopard. Eestis elab euroopa ilveseid sama palju, kui kanada ilveseid kogu USAs, meil tuntakse ilvest ju kindlasti?

2001. aastal näitasid tudengid ühe eesti maakooli lastele loomapiltidega kaarte, küsiti looma nime ja registreeriti kõik ettetulevad vead. Karu, hunti ja rebast teadsid kõik lapsed. Ilvest aga nimetati üllatavalt tihti gepardiks. Rohkem savannifilmidega kursis olevad algklasside lapsed ei tundnud ära oma maa looma, ka lemmikuteks nimetati savannielanikke ja muid eksootilisi loomi.

Harimatus algab alati lastevanematest. Ühel 2002. a rahvarohkel suvisel pühapäeval ütlesid vanemad Tallinna Loomaaia ilvesepuuri juures oma lastele: "lõvid" ja "tiigrid" 3 korral, "leopardid" ja "puumad" 2 korral, "metskassid" ja "gepardid" 1 korral ning "ilvesed" 2 korral. Ja seda kõigest tunni aja jooksul, mil 4 mängivat ilvesepoega rahvast nagu magnetiga ligi tõmbasid. Keegi ei viitsinud vaadata loomanimega silti.

Ilves on rebane?

Soome internetis leidus ilvese pildi all peatükk nimega "Rebane". Ilvest, rebast, jänest ja karu tutvustavast õppevahendist jäid kogemata välja rebase pilt ja ilvest tutvustav tekst.

Bubsy The Bobcat ehk Punailves Bubsy on arvutimängutegelane, tuntud eelkõige mängudest "Claws Encounters of the Furred Kind" ja "Bubsy II". 2003. aastal tekkis mängu eestikeelse versiooni karbile silt "Kõrberebane Bubsy". Tegelase ilvese nägu ja saba jäid samaks. Hobune tõlgiti eesliks, ilves rebaseks, ütleksid filoloogid.

Kes ütles näu?

2001. a augusti lõpus küsiti Nigulas looduskaitse eriala tudengite rühmalt, mis loom tegi metsas häält, ja vastuseks pakuti kõike muud peale õige. Enn Vilbaste vihjas: kui te teaksite, kes see on, siis jookseksite te siit minema. Kohe nimetatigi ilvest. Samas kohas leiti porist emailvese ja ilvesepoja jäljed.

Valitseb eelarvamus, et ilvesed kohtuvad ja teevad häält ainult talve lõpus - kas paaritudes või rivaalitsedes. Seega siis pojaga emailves ja 2 isast ühel väikesel alal suvel? Ehk meelitasid neid ligi me taskulambid, arvasid lihtsameelsed tudengid.

Teadlased teavad küll, kuid...

Teadlaste poolt kirjutatud tekstid on rahva jaoks keerulised ja igavad. Tõde ilveste kohta on üldiselt teada, kuid see jääb ülikooli vastava teaduskonna seinte vahele. Samas ülikoolis hariduse omandanud pedagoogid ei tea asjast midagi. Ja nii ajabki noor õpetaja lastele tõe pähe poolesajanditagust kõlakat sellest, et ilves varitseb inimest puu otsas ja hüppab sealt ohvrile selga.

Nii väitsid 2002. a kevadel vähemalt 2 Tartu gümnaasiumi algklasside õpetajad. Arutati Fred Jüssi raamatut "Rebasetund", kus on kirjas, et ilves ei käitu kunagi nii. Jätsid lapsed meelde õpetaja jutu või raamatutarkuse? Loomulikult suusõnal öeldu. Kohustusliku kirjanduse nimestikud on suisa olematuks kokku kuivanud, kuid sedagi ei loeta korralikult. Küsitlus näitas, et pool klassi ei olnud "Rebasetundi" lugenud, kuid testist said läbi kõik. Küllap libisesid õpetaja silmad üle töölehtede pelgalt diagonaalipidi, samamoodi nagu raamatut lugedes.

Inimesel on asja Kuule ja Marsile

2003. aastal avastasid saksa astronoomid meile tuntud universumiosa kõige iidsema ja suurema valges-helesinises spektris üle miljoni tähega galaktika, mille tähed on 2 korda kuumemad ja miljon korda eredamad kui meie omas. Avastuse võimaldas ülikavalate seadmete kasutamine ja uus galaktika sai nimeks Lynx Arc (Ilvese Kaar).

Aga Maa eluvormid on kirjeldatud väidetavasti vaid 1% võrra.

"Tuhka need teadlased teavad!"

Jahimehed arvavad, et peale nende ei tea metsaelust keegi midagi, sest teistel pole loodusesse asja. Teadlased ei teadvat üldse midagi, nad vaid kasutavad jahimeeste saadetud andmeid ja loomakorjuseid, et endale teaduslikke kraade ja suuremaid palku välja teenida. Nii ütlesid jahimehed Keskkonnaministeeriumi peaspetsialistile koolituse ajal Tartus 2002. a novembris. Samas lubas üks jahimees "mätta alla panna" kõik ilvesed, keda vaid kohtab, kui tema jahindusselts saab talveks mullusest vähem ilveselube.

Jahimeeste haridustase pole üldiselt kiita. Iseasi, et osa zooloogidest on endised jahimehed, kes on haridusteed jätkates revideerinud oma endise suhtumise loodusesse. Ei nemad kiru enam "rohelisi", kuid ei raatsi ka semude-jahimeeste kohta halvasti öelda. Aga ilvese arvukuse määramisel lähtutakse jahimeeste andmetest, mitte metsaomanike, metsameeste ega ammugi mitte teadlaste pakutud numbritest, mis on jahimeeste omadest 2-3 korda väiksemad.

Elas kord üks...

haritud neiu perekonnanimega Ilves, kes tahtis oma nimelooma kohta rohkem teada saada. Internetist leidis ta minister Ilvese. Teaduslikke väljaandeid ei ole ta väikelinna raamatuäris kohanud, raamatukogust leidis aga riiulitäie "eksootilist" Durrelli, sekka muud savannifauna-teemalist kirjandust ning loomulikult Enn Vainot, kohe köidete kaupa. Sest looduseraamatuidki kirjutavad meil jahimehed. Lubage, et ka mina kirjutan mõne.

MIDA TÄHENDAB "<i>ILVES ILVES</i>"?

MIDA TÄHENDAB "ILVES ILVES"?

(Sissejuhatus keskkooli tasemel)

(Sissejuhatus keskkooli tasemel)

Kui seda küsiks endiste aegade kooliõpetaja, tuleks õpilasel talle ümber jutustada vastav õpikupeatükk. Nüüd peab õpilane valima ette antud, tihti absurdsete vastuste seast sobiva ja panema ristikese lahtrisse, näiteks nii:

"ILVES ILVES" on vaba tõlge William Blake'i luuletusest: "Tiger, tiger...",

"ILVES ILVES" on trükiviga - jutt oli Maria Gripe raamatust "Elvis! Elvis!",

"ILVES ILVES" on rida ilma komadeta luulest, mida erinevalt hääldades (kutsuvalt, ülistavalt, etteheitvalt, sõrmega osutades jne) võib saada palju erinevaid tähendusi.

Või nii: "ILVES ILVES" on raamat ilvesest nimega Ilves, või hoopis jutustus inimesest, kelle perekonnanimi on Ilves ja kes sai oma taarausulistelt vanematelt eesnimeks samuti Ilves.

Kui Polüneesias elaks ilveseid, tähendaks "ilves ilves" kohalikes keeltes ilvest mitmuses, kuid Ilves ilves on termin bioloogiast, millele poola keeles vastab sõnapaar rys obecny ("harilik ilves").

Zooloogid kutsuvad ilvest Lynx lynx, mis tähendab Ilves ilves. Varem öeldi tema kohta ka Lynx vulgaris. On olemas ka Kits kits (Capreolus capreolus, metskits) ja Põder põder (Alces alces). Kits kits on Ilves ilveste põhitoit ja Vulpes vulpes ehk rebane on ilveste hõrgutis. Rupicapra rupicapra ehk mägikits on mägismaade ilveste söök ja Suslicus suslicus on karakalide maiuspala.

Mitte kõikide loomade nimed ei ole "ruudus": Canis familiaris on kodukoer ja hunt on Canis lupus. Kodukass on teadlaste keeles Felis catus. Kährik kõlab ladina keeles Nyctereutes procynoides ja soome keeles supikoira.

Kiskjaliste seltsi juurde kuuluvad kaslaste (ilvesed jt), koerlaste (hunt, rebane, kährik...) ja karulaste sugukonnad, lisaks kärplased (saarmad, nirgid, mägrad jt). Kiskjalised jagatakse suurkiskjateks (ilves, hunt, karu) ja väikekiskjateks (rebased jt). Sõltuvalt sellest, kui mitmele saakloomaliigile kiskjad "spetsialiseeruvad", jagatakse kiskjad suur- ja väikespetsialistideks. Ilvesed on suurspetsialistid.

Rootsi teadlane Karl Linné (Linnaeus) liigitas euraasia ilvese 1758. aastal nii: hõimkond - Chordata ehk keelikloomad, alamhõimkond - Vertebrata ehk selgroogsed, klass - Mammalia ehk imetajad, selts - Carnivora ehk kiskjalised, sugukond - Felidae ehk kaslased, perekond - Lynx ehk ilves (varem kirjutati Felis ehk kass), liik - Lynx lynx ehk veelkord ilves. Perekond ja liik öeldakse liigi üldnimena kokku: Lynx lynx (ka Felis lynx) - euraasia ilves, lisatakse ka alamliik, näiteks Lynx lynx lynx - euroopa ilves.

Euraasia ilvesed jagatakse ligilähedaselt euroopa ja siberi ilvesteks, kuid siin on ka rohkesti alamliike. Ibeeria ilves ehk Lynx pardinus alamliikideks ei jagune. Ibeeria ilvest kirjeldas 1827. aastal C. J. Temmink, kes arvas teda euraasia ilveste hulka kuuluvaks. Alles 1951. aastal tõsteti ibeeria ilves omaette liigiks J. E. Ellermani ja T. C. S. Morrison-Scotti poolt.

Kanada ilves on Lynx canadensis (3 alamliiki). 1792. aastal klassifitseeris kanada ilvese teadlane Kerr. Paljudeks alamliikideks jaguneb punailves ehk Lynx rufus. Teda kirjeldas 1777. aastal J. C. D. Schreber.

Ilveste hulgas leidub ka "ebailves" ehk Felis (Lynx) caracal, keda 1776. aastal kirjeldas samuti Schreber. Karakal pole Lynx, väitis 1993. aastal teadlane C. Wozencraft. Ta tõstis karakali omaette perekonnaks Caracal ning liigiks Caracal caracal. Kui DNA põhjal ei ole karakal ilves, siis väliste tunnuste põhjal ta seda on ja kõrbeilveseks kutsutakse karakali praegugi.

NIISIIS, <I>ILVES ILVES</I>

NIISIIS, ILVES ILVES

(Sissejuhatus gümnaasiumi tasemel)

(Sissejuhatus gümnaasiumi tasemel)

Kõige varasem teadaolev ilveste esivanem Miacis ehk miatsiid elas Maa peal 50 miljonit aastat tagasi. Ta nägi välja pikemate jalgadega nugise või jaguarundi moodi. 34 miljonit aastat tagasi arenesid temast Pseudaelurused, Nimravused ja Eusmilused. 2 viimast surid hiljem välja ja puu otsas elutsenud ilvesesuurusest Pseudaelurusest said alguse kõik praegu elavad kaslased. Ühed Pseudaeluruse järglased arenesid suurteks, teised väikesteks kaslasteks, kolmandad gepardideks. Ilvest liigitatakse väikeste kaslaste hulka, kuigi ta on üsna keskmine kaslane.

Lynx thomasi on rekonstrueerituna praeguse ibeeria ilvese sarnane. Lõuna-Aafrikast on leitud tema 4 miljoni aasta vanuseid jäänuseid. Hilisemad jäänused on pärit Marokost ja nende vanus on 100-300 tuhat aastat. 2 miljonit aastat tagasi elasid ka Lynx brevirostris, Lynx rexroadensis ja Lynx issiodorensis, kelle luid on leitud nii Vahemeremaadelt, Kaukaasiast, Kesk-Aasiast, Aafrika põhjarannikult, Ida-Aasiast kui ka Põhja-Ameerikast. Lynx issiodorensiselt (L. i.) said alguse L. i. issiodorensis, L. i. valdarnensis ja L. i. kurteni. Viimasel oli pikem keha ja lühemad jalad, suurem pea, väiksemad käpad ja suurem kaal kui praegustel ilvestel. Temast sai alguse punailves Lynx rufus.

Kui jätame kõrvale karakali, siis on üle poole miljoni aasta vanune punailveseliik praegu elavatest 3 ilveseliigist vanim. Lynx rufus andis rohkesti alamliike, kellest Lynx rufus koakudsi ja Lynx rufus calcaratus surid välja enam kui 10 000 a eest.

Kõik "issiodorensised" surid välja enam kui 500 000 a tagasi. L. i. issiodorensise järeltulija-liik Lynx lynx jagunes 2 osaks: need, kes migreerusid jääajal Põhja-Ameerikasse, arenesid kanada ilvesteks, Euraasia aladele jäänud aga euraasia ilvesteks. L. i. valdarnensisest arenes välja Lynx pardinus spelaeus, kes suri välja 10-500 tuhat aastat tagasi, olles Lynx pardinus pardinuse esivanem, kellest omakorda pärinevad ibeeria ilvesed.

Ilvesed on nagu gepardid?

DNA uurimus ütleb, et kõik maailma gepardid on peaaegu täielikud üksteise kloonid, nagu oleksid nad 18 000 a tagasi pärit ühest gepardipaarist. Uppsalas on uuritud ja kaardistatud 105 isase ilvese DNAd - Norrast, Rootsist, Soomest, Lätist, Eestist, Šveitsist ja Prantsusmaalt. Uurimus sai valmis 2001. a oktoobris ja on ulatuselt teine pärast inimese kromosoomide atlase valmimist. Uuritud on 2324 DNA ahelat. Kõigil uuritud ilvestel olid identsed Y-kromosoomi haplotüübid. Esmapilgul näis, et kõik euroopa ilvesed on omavahel suguluses - nagu gepardid, kuid see võib tähendada ka üleüldist madalat geneetilist variaablust, sest isegi kauges suguluses olevate populatsioonide isaste vahel ilmutas Y-kromosoom üsna väikest rekombinantsust.

Kui inimkond pärineb Aadamast ja Eevast, siis järglaste saamiseks pidid nende lapsed kasutama inbriidingut ehk sugulusaretust. Suguluses olevate isendite korduv paaritamine tõstab järglaste homosügootsust ja uus tõug areneb välja selgesti väljenduvate tunnustega. Võib-olla sai inimeste võimuiha, ahnus ja julmus tugevaks just sugulusaretuse teel? Nii Egiptuse vaaraod kui hilisemad kuningad (kogu Ptolemaioste dünastia) olid oma emade pojad ja vennad korraga ning võtsid naisteks oma õdesid ja emasid, sest nii oli mugavam tolle aja pärimisõiguse vaatepunktist.

Inbriidingu kahjuliku mõjuni ilvesed tavaliselt ei jõua, kuid loomaaedades tekitab veresugulastega paaritumine pikapeale poegade puusaliigeste düsplaasiat. Ometi on kõikides inbriidingulistes ilveseperedes märgata eriliselt tugevat kokkukuuluvust.

Et saakloomi ka jahimeestele jätkuks, peeti 1980ndail vajalikuks säilitada Eestis 200, 1990ndail 500 ilvest, kuni 2001. aastal tunnistati lõpuks: nii looduse kui ilveste genotüübi huvides peaks Eestis ilveseid palju rohkem olema, sest siis annaksid kromosoomid võimalikult erinevaid alleele.

Karvamustriteadus mitme nurga alt

Ilvestel on siiski nii palju muutlikkust varuks, et mitme põlvkonna möödudes võib ühevärvilisele emale sündida eredatäpiline poeg ja ka vastupidi. Inbriidingus olevate ilveste näod kipuvad omavahel väga sarnanema, kuid seljakarva ja täppide järgi käppadel võib ilvestel alati vahet teha, sest iga ilvese karvamuster on kordumatu. Ilves on kõige muutlikuma värvusega kaslane maailmas.

Väga noortel ilvesepoegadel on nõrku täppe vaid piki selga ja käppadel. Isikupärane karvamuster kujuneb välja 10-kuuselt, põskhabe hakkab kasvama 5-kuuselt ja on täiesti valmis ilvese teise eluaasta lõpuks. On tähele pandud, et mida rohkem on ilvesel suuri eredaid täppe, seda äkilisem, aga ka enesekindlam ning julgem on ilves juba noorena. Ilvese roosal suulael asuvad mustad täpid ja laigud, huuled on osal ilvestest mustad.

Jahimehed jagavad ilvesed karvamustri ja vanuse järgi ubailvesteks, huntilvesteks, rabailvesteks, kassilvesteks jt. Bioloogide keeles kõlab see nii:

Lynx vulgaris (kirjeldas Fitz) on tavaline euroopa ilves - suvel punakaspruun, tumedad laigud külgedel ja jalgadel, talvel punakas-hallikas-valge, kõrvatutid piisavalt paksud ja kuni 5 cm pikad.

Lynx cervaria (kirjeldas Temmink) - punakashall, tutid lühikesed, kõhul pole täppe, seljas on 2-3 selgepiiriliste tumedate ovaalsete täppide rida. Külgedel on tihedalt paigutatud keerukujulised mustad plekid.

Lynx virgata (kirjeldas Nilsson) - selg punakaspruun, seljas 2 lähedast pikuti suunatud joont ja silmnähtavalt tumedad, külgedel selgelt väljendunud väikesed plekid.

Eesti teadlased eelistavad keerulisemat skeemi: tüüp A - eredad suured harvad täpid kogu kehal, B - väikesed vähekontrastsed ja tihedad täpid kogu kehal, C - ülakeha on täppideta või esineb vaevu märgatav täpilisus, reitel ja õlgadel on selged täpid, D - ülakeha on täppideta, reitel ja õlgadel helepruunid ebaselged täpid, E - eredad ja kontrastsed, kuid väikesed ja tihedad täpid. Nagu väitsid 1982. aastal Peeter Ernits ja Andrei Miljutin, on Eesti ilvestel E-tüüpi kasukad esindatud 2% ulatuses, A-kasukad alla ning D üle 18%, B ja C andsid kokku 62%.

Šveitslane Karin Thüler töötas läbi 307 igast alamliigist euraasia ilvese karvamustrit ja pakkus välja süsteemi: 1. tüüp - suurte täppidega, 2. tüüp - väikeste täppidega, 3. tüüp - ilma täppideta, 4. tüüp - rosettidega ja 5. tüüp - väikesed täpid rudimentaarsete rosettidega.

Ibeeria ilves on väga täpiline ja eredamustriline, kanada ilves on täppidest-mustritest ilma ning punailves paistab eriti silma oma mustrite variatsioonidega. Euraasia ilvese täpilisus väheneb koos vanusega ehk noored on täpilisemad kui täiskasvanud. Täpid on talvel märksa heledamad kui suvel.

Talvel on ilvese käpaalune karvkate väga tihe ja isegi seal võib leida nii täppe kui valgeid plekke. Kuigi väidetakse, et ilvese kõhualune on valge, võib seal esineda vägagi eredaid musti täppe. Talvel on ilvestel seljas 5, kõhu peal 7 cm pikkused karvad, lisaks tihe aluskarv. Seljas on 1 cm2 peale 9000 karva, kõhul poole vähem, seevastu kõhul on ülekaalus valged karvad, mis on pehmemad ja soojemad kui pruunid. Täielik karvavahetus toimub 2 korda aastas: Euroopas aprillis-mais ja oktoobris-novembris.

Ilves on hunt?

Vene vanasõna ütleb, et ilves on kirju pealtpoolt, inimene aga seestpoolt ehk inimese head ja vead on tema sees samavõrd segamini nagu ilvese kasuka vöödid, laigud ja plekid.

Vanad eestlased jagasid ilvesed huntilvesteks ja kirivasteks. Esimesed olnud hundi suurused ja vähem kirjud, teised väiksemad, kartlikumad ja kirjumad. Murdekeele sõnaraamat ütleb ka ilvessusi ja kirevane (viimane tähendas samuti mistahes kirjut looma või eset).

F. J. Wiedemann teatab, et kirivane on väike ilves. A. Saareste selgitab, et kirivane on väiksem kui huntilves ehk susiilves. Saaremaal öeldi kirivase kohta kassilves ja Lõuna-Eestis ubailves. Rahvasuu pakub teisigi seletusi: ubailves on selline ilves, kelle seljas on suured ja selged oakujulised täpid, kirivasel on aga seljas kirju muster.

Soomlaste kettuilvesel on täpid vaid jalgadel, kissailvesel on selgepiirilised täpid seljas ning jalgadel, sagedamini 3 rida täppe seljas, susiilvese seljamuster ühineb mustaks triibuks või 2 tumedaks jooneks piki selga, mujal esineb vaid ebaselgeid laike. Ka mujal Skandinaavias hüütakse täpilist ilvest kassilveseks ja täppideta ilvest huntilveseks. Vene kirjanduses võib kohata ka hirveilvest (olenja rõss) ja cervine wolf tähendab inglise keeles hirvehunti. Portugalis öeldakse ilvese kohta lobo serval, Rumeenias luv tscherve, retoromaani keeles luf tscherver jne.

Tavalise ilvese kõrval kirjeldas Plinius kedagi lupus cervariust, kel oli hundi kuju ja pantritäpid kasukal. Juba Rooma ajaloolased suhtusid ilvestesse utilitaarselt, kirjeldades, kus kohtades elab rohkem täpilisi, ilusama ja tihedama kasukaga ilveseid. Vana-Rooma teatrites tapeti seltsiks lõvidele, leopardidele, elevantidele, ninasarvikutele ja paavianidele ka ilveseid. Kuna teisi loomi oli vaja vedada kaugelt, tapeti ilveseid rohkem kui muid.

Mis on "kirevase päralt"?

Sõnad ilves ja hunt kuulusid eufemismide hulka: neid ei tohtinud nimetada ning öeldi "ümber nurga" hallivatimees või kriimsilm, kirevane või metsakiisu. Ka kurivaimu ei tohtinud otseselt nimetada.

J. Mägiste sõnaraamatus esineb sõna ilves algselt kujul helvet või elveti (vrdl soome helvetti) - ilves tähendas põrgut, kuid helves tähendas mõõka. Kirevase päralt tähendas "põrgu päralt", kuigi kirevase päralt on mets. Ka seletussõnaraamat väidab, et kirevane on pärgel. Nimelt meenutasid ilvese kõrvatutid vanale rahvale sarvi. Need on vanemad kui ristiusk. Läti velns ehk "tont", "pagan" oli ilvesekõrvadega metsavaim, kes viskas inimestele vempe ja hoiatas neid tõsise ohu eest kuljuste helinaga. Velns on läti folkloris jumala kaaslane, mitte vastand. Sama olevus esineb "Kalevalas" "kurivaim" hiisi nime all, mis seostub püha hiiega.

Hiis, hiid, hiiglane ja iidne on sama tüve sõnad. Soome hiisi ja hii(t)to, lapi hita, muinas-skandinaavia hidi ja germaanlaste hido tähendasid metsa kui hiidude, st metsarahva asupaika. M. J. Eisen kirjutas, et hiied on sügavates laantes ja koobastes asuv eelajalooline rahvas, kel on väikesed kuljused küljes. Hiljem tähendas hiisi Soomes mistahes haldjat või vaimu, vaid metsähiisi oli rumalavõitu räbalates metsinimene. Saksamaal kandis see olevus nime Heide. Hido tähendas veel karu talvist pesa ja koopaid, kus metsloomad pesitasid. Hiierahva seas olid ka hiieneitsid, hiiekoerad ja hiiekassid, kes said paganliku nähtusena vastava sildi külge.

MISSUGUNE LOOM ON ILVES?

MISSUGUNE LOOM ON ILVES?

(ehk nüüd lõpuks tõsiselt asja juurde)

(ehk nüüd lõpuks tõsiselt asja juurde)

2001. aastal viidi Leedus läbi küsitlus: 810 eri vanuses, eri hariduse ja ameti esindajat näitasid oma informeeritust hundi ja ilvese asjus. Teadlaste meelest oli rahva arvamus kiskjatest üldiselt elukauge, õpilaste ja tudengite seas "pole viga". Keskealiste ja vanemate hulgas valitsesid masendav teadmatus ja loomavaenulikkus.

Hunti ja ilvest pidasid inimesele ohtlikuks vastavalt 2,7 ja 4,3%, samas arvasid pooled vastanutest hunti Leedus üldse mitte elavat. Tegelikult oli 2001. aastal Leedus 500-800 hunti ja ligi 100 ilvest, Eestis 130 hunti ja 700-800 ilvest. Neljandik küsitletutest ei teadnud hundi ja ilvese arvukuse kohta midagi, 20% ütles ilvese arvukuse kohta vähem ja 50% pakkus kuni 5 korda rohkem kui tegelikult. Pooled küsitletuist ei teadnud, kas ilveste arv kasvab või kahaneb, 10% pidas seda stabiilseks ja ülejäänud vastasid õigesti: arvukus kahaneb. 85 inimest uskusid, et suureneva arvukuse korral hakkavad ilvesed inimesi murdma, huntide puhul uskus seda 125 inimest.

11,8% pooldasid aastaringset hundijahti, 5,5% soovisid sedasama ilveste kohta. 4,8% pidasid vajalikuks tappa hundipoegi igas vanuses, ilvesepoegade kohta arvas nii 2,8% küsitletutest. 22 inimest arvas, et tuleb ära hävitada kõik ilvesed, k.a pojad, ja huntide kohta arvas nii 35 inimest. 785 inimest 810st pooldasid ranget kaitset huntidele, ilveste kohta arvas nii 570 inimest. Ägedalt vaidlesid huntide kaitsmise vajaduse vastu 21, ilveste kaitsmise vastu olid 17 inimest. Kõigest 1 inimene vaidles vastu väitele, et ilveseid tuleb säilitada tulevaste põlvkondade jaoks, ja 6 inimest ei tahtnud, et tuleviku Leedus elaks üldse hunte. Ilveste poolt oli 710 inimest ja hundi poolt 724.

219 inimest tahtsid, et Leedus oleks rohkem hunte ja 339 inimest, et ilveseid. Näha hunte kontrolli all ainult mõnes üksikus metsas tahtis 7,5 ja ilveseid 5,5% ning kasulikuks pidas hunti 75 ja ilvest 68% küsitletutest.

"Väga head" ilvesetundjad

Leedus suhtuti kiskjatesse üldiselt paremini, kui oldi teadlikud nende elust. Tavalise 3-7 hundikutsika ja 2-3 ilvesepoja asemele arvati pesakonna suuruseks 10, 12 ja üle sellegi. Kolmandik küsitletutest ei teadnud isegi oletada, õigesti vastas huntide kohta 2,3 ja ilveste kohta 6,2%.

Ilvese kaalu kohta ei osanud 25% midagi oletada ja 14% arvas, et ilves kaalub üle 35 kg (tavalise keskmise 23 kg asemel). Hullemaid liialdusi esines hundi kaalu arvamisel: 26% pakkusid 60-90 ja 4% koguni üle 90 kg (tegelik hundi kaal jääb 37-45 kg vahele). Toitu arvati hundi kõhtu mahtuvat 5 kuni 10 korda rohkem kui tegelikult, ilvese kohta öeldi 10 kuni 20 korda rohkem ja seda vastavalt 306 ning 104 korral. Umbes sama palju inimesi jätsid vastamata. (Tegelikult sööb hunt 1,8-4,5 ja ilves 0,6-1,1 kg liha päevas.)

Metskitse arvukust ei teatud isegi umbkaudu ja ilvese toidunormiks aastas pakkus 136 inimest, et alla 10 metskitse ning 85 inimest, et kuni 25 metskitse. 184 inimest ei julgenud midagi arvata ja 92 inimest väitsid, et kuni 100 saaklooma ja rohkemgi. Vahemiku 25-100 metskitse valis 17,7% vastanutest, kuid nemadki ei suutnud täpsustada, kas rohkem 25 või 100 poole (õige arv on 40). 20% küsitletutest uskus müüti, et ilves toitub eranditult lammastest ja 25% väitsid, et hunt lehmadest. Ja seda kõike olukorras, kus 60% vastanutest arvasid, et nad on hundiasjadega väga hästi kursis! "Väga headeks" ilvesetundjateks nimetasid ennast 70% küsitletutest.

Teadmiste puudust korvavad kuulujutud

Räägitakse, et ilves hüppab oksalt oksale nagu orav. Pikk saba võimaldab loomadel tasakaalu säilitada, näiteks lumeleopardil kaljult kaljule hüpates. Ilves ei hüppa oksalt oksale juba oma lühikese saba pärast. Ta ronib mööda puud nii üles kui alla ning hüppab maha kuni 1 m kõrguselt. Kui mõni ilves hüppab kõrgemalt alla kas või libastumise tõttu, on traumad varmad tulema. Nimelt ei oska ilves kukkuda nii ohutult nagu kass ja seda osaliselt oma suurema kaalu pärast.

Kas müüdi levikus, et ilves hüppab oma ohvrile puu otsast selga, on süüdi A. E. Brehm? Ta kirjutas sellest nii, et hädapärast võis asi ka tõsi olla: ilves oli puu kõige madalamal oksal ja põdra möödudes istus ilves üle tema seljale. Oksal istumise mainimine läheb aga kohe üle kirjelduseks, kuidas ilves saaklooma maapinnal ründab - miks ei taibanud toimetaja ega tõlkija paigutada nende olukordade kirjeldusi eri lausetesse või lõikudesse? Võib-olla ei kavatsenudki Brehm öelda, et ilves ründab saaki puu otsast. Saksamaal polnud enam ilveseid ja Brehm ei võinud nendega isiklikke kogemusi omandada. Ta pani kirja jahimeestelt kuuldud ning praeguseks kummutatud, kuid kuulujutuna ikka veel levinud väite, et ilves jahib rohkem kui söögiks vajab ja on äärmiselt verejanuline. Targu ei pannud Brehm kirja muid jahimeeste liialdusi, näiteks, et ilves kihutab nagu tuul oma ohvri taga, kuni ohver surnuna maha kukub - oma anatoomilise ehituse tõttu on ilves metsa üks kehvimaid jooksjaid.

Inimesele näib, et ilves hüppab talle pähe, tegelikult hüppab ilves üle inimese pea. Taltsutaja Larissa Tihhonovale hüppas kord üks pea kaotanud tsirkuseilves tõesti pähe, õigemini õlgadele - otsides hoopis turvalist kohta, ning ta ei hüpanud sinna ülevalt, vaid maast. Libastunud taltsutaja "soomusriietel", potsatas ilves ta selja taha maha. Šveitsis hüppas 16.1.2001. a ilves üle saksa turisti, toetudes küüntega ta käsivarrele, sest 2 m kõrgusele noor ilves muidu hüpata ei saanud. Inimese meelest oli tegemist ründamisega, loomal polnud aga sellist plaani.

Nädal varem takistas Paide lähistel kännu taga varitsenud 10-aastane poiss üle jõe mööda palki kõndinud suure isase ilvese tee ja ilves hüppas üle poisi pea kaldale. (Suvel käisin selles kohas ja veendusin, et ilves kasutas jõe ületamiseks ikka veel sama palki.) 15.11.2002. a Jõgevamaa metsas, hetk enne seda, kui viskasin mantli üle 5-kuuse ilvese, tahtis väike loom hüpata üle mu 12-aastase poja, kes takistas talle põgenemistee. Ent nälginud ilves-orb ei olnud selleks võimeline, kuigi ta oli vastava hüppeasendi sisse võtnud.

Ilvestele meeldib inimesest üle hüpata, kinnitavad ilveseid puuris või kodus pidanud inimesed. Hirmununa teeb ilves seda ettekavatsematagi, tunnistavad metsas ilvesega silmitsi sattunud Siberi elanikud. Kui vahemaa on peaaegu olematu, ei tagane ilves, vaid hüppab takistusest üle ja põgeneb. Loom tegutseb vaistlikult õigesti: sellisest ootamatusest ei toibu inimene kuigi pea ja selle ajaga on ilves läinud.

Ilves kardab küll kõrgust, kuid siiski võib ta hüpata ülevalt alla, näiteks kapi otsast peremehele pähe, arvavad koduilveste omanikud Ameerikas ja Venemaal. See on mõnede kodukasside komme ja ka nooremad ilvesed mängivad nii. Suuremaks kasvades nad enam ei hüppa, sest nad kardavad haiget saada.

Koduilves võib oma kasvatajale ka tagant selga hüpata ja küüntega vöösse või kraesse takerduda. Seda mängu mängivad ilvesed neile kõige usaldusväärsemate isikutega (ainult 1 perekonnaliige) ja pole kunagi karta, et mõni loom katsuks nii teha mõnele tundmatule inimesele, veel vähem metsas. Sedasama mängivad ilvesepojad ka oma emaga - sooritades üllatushüppeid emale selga, käpad ümber ema kaela ja hambad kuklakarvades kinni - ning emad kiidavad poegi osavuse eest. Pojad ei tee emale haiget, samuti mitte inimesele - soovi korral oleksid ilvese küüned läbi riiete kehasse tunginud, kuid seda ei juhtu peaaegu kunagi.

Väikesed ilvesepojad on suurematest selles mõttes ohtlikumad, et nad ei valitse veel piisavalt oma küüsi. Eriti ebameeldiv on nende komme lüüa mõlema esikäpaga vastu inimese põski. Kui seda tehakse inimese jalale, on pahandus väiksem. Vastava kasvatuse puhul õpivad ilvesepojad õrnemini mängima.

Harimatus tekitab naljasituatsioone

Üks arvutispetsialist avaldas internetis oma siirast imestust: "Kujutage ette, läksin loomaaeda ja puuril oli silt "lynx"! Tulin koju, vaatasin sõnaraamatusse ja imestasin..." Ei olnudki ainult arvutitermin!

Peale arvutislängilise links ~ lynx ("lingid") on olemas veel brauser Lynx, mängukonsool ATARI Lynx, operatsioonisüsteem Lynx OS, sidefirma Lynx Communications, Kanada internetiteenusepakkuja Lynx, LYNX FM Radio ja harrastusluule server Lynx teise nimega "A Journal for Linking Poets". "Golden Lynx" on filmiauhind. Lynx on ühe laulja lavanimi, ka teisi Lynn'i nimelisi hüütakse Lynxideks. Lynx on ka mõne ameeriklase päris-eesnimi. Leidub isegi ämblik nimega lynx-spider.

Kõik toodud näited on neile nime andnud loomast väga kaugel. On inimesi, kelle jaoks bobcat (punailves) tähendab ainult sõidukit (Toyota Bobcat, Bobcat'i nimeline traktor). Little Lynx on üks korvpallimeeskond, mille fännidel pole enamasti aimugi, et lynx tähendab looma. Ilvese nimi on kasutuses iga maa spordis, olgugi et ilves on ise üks vilets sportlane. Lynx Optika nimi vihjab ilveste tõesti heale nägemisele, aga vale arusaamist ilvesest näitab sõjatehnika, mille nimedes rohkesti ilvese nime kasutatakse. Ilveseid leidub ka arvutimängudes, kus ilma püssi laskmata edasi ei saa ja kus teadmiste ning mõtlemisega midagi teha pole.

Ühes Tartu koolis keeldus klass uskumast muusikaõpetaja juttu, et Beethoven oli helilooja, mitte koer filmist. Näide teisest koolist: 3. klassi tüdruk, pealegi tuntud haritlasperekonnast, väitis, et pildil on "bambi". Ta solvus õpetaja peale, kes sundis ütlema "mingit koledat sõna" - hirv. Jätame rahule loomavõhiku W. Disney põrmu, kes tegi F. Salteni raamatu metskitsest multifilmi-hirve. Internetisaitidel toimub hullematki: ilvese sildi all pakutakse puumade, jaaguaride, servalite, manulite jm kaslaste pilte.

Peterburi Loomaaia endine direktor paigutas oma loomauudiste leheküljele teate ameerika mägilõvist ehk kuguaarist, keda nimetati ka Põhja-Ameerika jaaguariks. Cougar tähendab puumat, milleks luua uut keerulist loomanimetust? Kirjutistest paistis, et kuguaari ja puumat peeti eri loomadeks.

Loomateaduse kirjavara ja internet kubisevad kuni sajanditagustest parandamata vigadest: otselot olevat mehhiko ilves, liibüa ja nuubia kass ning koguni marmorkass olevat ilvesed. Rookassi (Felis chaus) nimetatakse vahel ikka veel Lynx chauseks.

Kontrollisin müüti, kas ilves tuleb lähemale, kui kuuleb lindistust jänese kisaga - meid muidu huviga jälginud ilves läks solvunult metsa tagasi. Need on kahjutud eksiarvamused, kuid mõnel juhul võivad nad elusolenditele saatuslikuks saada.

Ohtlikud valed

Lagendikele, põldudele ning talumaadele tulevat ainult marutaudis ilvesed ja nad lastakse igaks juhuks maha. Aga nälg ajab ilvesed küll põllule jahtima ning ilves ei pruugi lagendikke ja asulaid alati karta.

Räägitakse, et ilves võib inimest rünnata. Kergelt haavatuna läheb ilves ära ja raskemini haavatuna võib ta küll mõnikord rünnata. Isegi marutaudis ilvesed ei puutu inimest, vaid purelevad koertega, sedagi harva. Pooltaltsas ilves uriseb inimestele, lootes sissetungijaid ehmatada ja oma poegi kaitsta, metsik ilves lahkub inimese samme kuuldes pesast ja kui pojad on pärast inimese lahkumist alles, kolib ilves nad mujale. Pesa juurest ehmatatud emane ronib tavaliselt puu otsa, kuhu teda ajab ainult 2 asja: hallad maas ning jälitamine. Nähes suvel puu otsas ilvest võib olla kindel, et kusagil lähedal on tema pesa.

Seegi on müüt, et loomad ja linnud ei tunnista omaks poegi, keda on inimese käsi katsunud. Isegi neid, keda inimesed on pikemalt ravinud, võtavad loomaemad võimalust mööda tagasi. Kahjulik on eelarvamus, et inimesega harjunud looma ei tohi enam loodusesse tagasi lasta. Koguni vangistuses sündinud mitmenda põlvkonna puuriilvesed on osutunud võimeliseks looduses hakkama saama ning mitte ainult Poolas ja Saksamaal.

Inimese teadvusesse ei mahu ära, et saaklooma murdev kiskja ei tee seda sellepärast, et ta on loomult kuri. Loomi jagatakse ökoloogiavastaselt "headeks" ja "halbadeks", kasulikeks ja kahjulikeks, kahjututeks ja ohtlikeks. Kui loom ei sarnane oma "sildiga", lastakse käiku laimujutud. Lugu autosse suletud lastest ja nende vanemate murdmisest ilvese poolt, samuti kõik ilveste poolt "ärasöödud" 13-aastaste tüdrukute juhtumid on pärit nõukogude ajast. Sarnaseid lugusid on kogutud sadade kaupa ka igast Eestimaa nurgast koos kohanimedega. Ilveste ohvrite nimesid kirja pandud aga ei ole. Kui ükski selline juhtum oleks tõesti toimunud, siis oleks see ametlikult registreeritud.

Ilvesed tehti "rahvavaenlasteks", nagu paljusid inimesigi tollal. Nüüdseks rehabiliteeriti kulakud, küüditatud ja metsavennad, juba küüditajatelegi on amnestiat antud, ainult loomad on rehabiliteerimata. Ikka räägitakse nende kohta neidsamu jutte nagu siis, kui iga nõukogude inimese kohustuseks oli nottida hunte ja ilveseid.

Müüt keldrisse peitunud vasikast ja teda jälitanud ilvesest on levinud Taga-Kaukaasiast kuni Ida-Siberini välja ning igal pool väidetakse, et see lugu juhtus just nende kandis, lugu korratakse igal pool peaaegu sõna-sõnalt. Tõe pähe panid selle loo oma raamatusse nii mõnedki bioloogia teaduste kandidaadid.

Kaisuloomana keelatud?

Kui mõnedel rahvastel on olnud karukultus, siis eestlastel, nagu väidab Juhan Peegel, valitses hundikultus: hundi jaoks leidub rahvakeeles üle saja nime. Keda kardeti, seda ka austati. Ilvest ei kardetud laimata, sestap kirjutati mõned hundi ja karu tembud ilvese arvele. Hundi jõud käib rebase, ilvese ja inimese jõust üle. Hunti ei jahitud muiste üldse mitte, aga karu jahiti küll, rituaali käigus "andeks paludes". Eesti muinasjuttudes on hunt küll vanakuradi enda looming, kuid isegi vanakurat kardab teda. Rahvusvahelistes, "sisserännanud" muinasjuttudes tehti hundist rumal loom. Eesti muinasjuttudes ei esine ilveseid, küll aga lõvisid. Eufemismiga seda nähtust seletada ei saa, sest muinasjuttudes esineb rohkesti rebaseid, hunte ja karusid.

Ilves oli kaua aega ainus loom, kellest ei tehtud nukke. Ülejäänud meie kliimavööndi metsloomad olid poelettidele jõudnud, hilinemisega isegi hundid. Kas keegi oli huvitatud sellest, et lapsed ei õpiks ilveseid armastama? Lõvi, tiiger ja krokodill, sekka kõikvõimalikud savannielanikud on kaisuloomadena aastakümneid au sees olnud, meie kiskjatest aga vaid karu. Neid kaisuloomi kasutati veel siis, kui rohked karud ohustasid metsades inimesi.

Ka Tartu Mänguasjamuuseumi juhataja Tiia Toomet pole ühtegi mänguilvest kohanud. Karu, koer ja ahv on 3 looma, ütles ta, keda mänguasjade hulgas tavaliselt rohkem esineb, teised loomad on vähem populaarsed, isegi kassinukke näib olevat vähem, kui kassisõpru laste seas leidub. On arvestatavalt olemas ka jänes, orav, eesel, elevant, kaamel ja madu. Tiia Toomet imestas: "Jõuluvana Murr-murr lossis Ranual valmistati veel hiljuti karusid, rebaseid, hunte, polaarrebaseid ja hülgeid, aga ei ühtegi ilvest!" Ranua pargis sai just siis valmis menukas film ilvesega peaosas. Legendi järgi kuulub loss "ilvesprintsessile" ja sealsamas asuvas "Ilveslinna" hotellis pakutakse Ilvese-nimelist firmaõlut. Ometi oli Soome tollal ainus ilvesenukk valmistatud Tampere Ülikooli tudengite poolt asutatud Alumni ry käsitöörühmas.

Venemaa Linksofiilide klubi üritas tellida USAst ilves-kaisulooma, kuid seda keelduti müümast välismaale. Seegi nukk oli kellegi käsitöö. Prantsusmaal on nukuna olemas arvutimängu tegelane Väike Mab, kes õpetab lastele loodustarkusi prantsuse, saksa ja inglise keeles. Ilvesenukk kaunistab ka Lîgatne parki infopunkti Lätis. Karvanukk Luchsy on Saksamaal asuva Harzi Rahvuspargi maskott. Ka 2001. a Lahti mängude maskott oli ilves. On olemas ilvesekujukesi metallist, savist ja portselanist, kuid need ei sobi lastele mängimiseks. Alles 2004. a novembris tulid Tallinnas WWFi kaubamärgi all müüki esimesed imepehmed ilvesenukud.

Küsimusele, kuidas suurkiskja karu ülemaailmseks lastelemmikuks sai, vastas Tiia Toomet nii: 1902. aastal keeldus Ameerika president Theodore Roosevelt jahil olles tulistamast tema jaoks kinni seotud noort karu ja käskis selle vabaks lasta. Lugu sattus ajakirjandusse, keegi valmistas mängukaru ja palus presidendilt luba see tema auks Teddyks nimetada. Teddy-bear'ist sai Roosevelti valimismaskott ja laste lemmik. Algul oli see olevus päriskaru moodi, tasapisi sai temast ohutuna tunduv mõmmik.

Ilves ja maailma loomine

Kõikidel loodusrahvastel on ilves olnud väeloomaks ja šamaanide üheks parimaks "ratsuks", kes aitab šamaanil liikuda 3 ilma vahel ja kaitseb kurjade jõudude eest. Ameerika indiaanlastel on ilves saladuste hoidja ja varjatud tarkuste tundja, ta on seotud ka ennustamise, selgeltnägemise ja unustatu meeldetuletamisega. Eestiski arvati ilvesekihvu ja -küüsi õnne toovat ja nõiduse eest kaitsvat, kuid selline suhtumine ilvesesse jäi ristimiseelsesse aega.

Paljudel rahvastel on maailmauputuse ja päikese kadumise legende ning Põhja-Ameerika indiaanlaste omades on ilvesel tähtis koht. Ühe hõimu legend räägib vees elavatest ilvestest, kes olid eri värvi ja kellest üks sõi ära vette kukkunud rebasekutsikast päikesepoja. Maa oli veel peaaegu täienisti vee all ja päike igaveste pilvede taga. Teine legend keskendub loomade võimuvõitlusele. Kaaren ja koiott tapsid ilvese, kuid ilvese naine pani saunas oma kaasa kontidest uuesti kokku ja elustas ta veelgi ilusamana. Ilves oli osav kütt ja toitis peret ajal, mil ilma päikeseta aastatuhandetel teised nälgisid ja külmetasid. Ilvese 2 pojast saidki Päike ja Kuu. Koiott lasi uue päikese pihta noolega, kuid nool põles ära. Koiott ja Kaaren proovisid saada päikesteks, kuid loomarahvas ei tahtnud ahneid ja endale nii palju tähelepanu nõudnud päikeseid. Veel ühes legendis osaleb ilves koos hundi ja karuga kadunud päikese tagasitoomises: ilves jäetakse valvama tuld, kuid hajameelne ilves laseb sel 5 korda kustuda ning tal ei jää muud üle, kui ise uueks päikeseks hakata.

Ka uurali keelkonna eri rahvastel leidub vihjeid ilvese tähtsast osast maailma loomisel. Euroopa rahvad on oma mütoloogias ilvesele ette näinud tagasihoidlikuma osa: kui mitte päike, siis vähemalt päikesekiviks kutsutud merevaik oli seotud ilvestega. 240. a eKr kirjutas Bergamo valitseja õukonna astroloog Itaalias traktaadi merevaigust: seda olevat valmistatud ilvese nimelisest puust, mis kasvas Liguurias. Umbes samal ajal kirjutas üks Rooma senaator Itaalias ja Kreekas valitsevast uskumusest, mille järgi kujutab merevaik endast kivistunud ilvese uriini - tumedam merevaik tekkivat isaste ja heledam emaste ilveste omast.

Ilves kuulus loomade hulka, kes vedasid nii Freyja kui Bacchuse kaarikut.

1603. a asutati Roomas Accademia dei Lincei ehk Ilveste Akadeemia, mille liikmeks oli ka Galilei. Akadeemia eesmärgiks oli, et teadlased uuriksid loodust sama terase silmaga nagu ilves.

Teadlane salgas päikese maha

Astrid Wallner tegi konverentsil ettekande ilvese, rebase ja hundi levikust maailma rahvaste mütoloogias. Rebase ja hundi leidis ta Põhja-Ameerika pärimustest üles küll, kuid ilvest ta ei märganud. Ehk sattusid tema lauale liiga vähesed pärimustekstid.

Põhja-Ameerika indiaanlaste legendides leidub veel 3 varianti lugusid, kuidas neiu jäi ilvesest käima peale: kord lasi ilves oma kusejoa üle maja katuse, teine kord näris ilves maja katuse läbi ja sülitas neiu kõhule. Kolmandas variandis jättis ilves neiu magamiskohta oma 4 karva. Külarahvas üritas teada saada, kes on neiu poja isa ja poiss pidi oma isa paljude seast ära tundma. Külamehed võtsid nutva lapse sülle, kuid see rahunes ainult ilvese süles. Raevunud külarahvas ajas neiu pojaga külast minema ja ainult mõned lahked inimesed aitasid neid salaja, mille eest ilvesed neile hiljem heaga tasusid.

Muinasjuttu ükssilmast, kakssilmast ja kolmsilmast tunnevad vist kõik maailma rahvad. Vaeslast aitab imelehm, lehma kontidest kasvab õunapuu, imeõunte järele tuleb kuningasoost kosilane ja valib vaeslapse, mille eest võõrasema üritab neile kätte maksta. Leidsin selle muinasjutu 3 üpris erinevat lätikeelset varianti, kus võõrasema muutis nooriku ilveseks. Ebaloom käis 3 ööl oma last imetamas, kuni kuningas leidis võimaluse muuta ta tagasi inimeseks.

Lõuna-Aafrikas elavatel bušmanidel on sarnane muinasjutt: hüäänid ja šaakalid tahtsid saada võimule ning hüään moondas valitseja naise ilveseks - Aafrika oludes ilmselt karakaliks. Valitseja pole selles muinasjutus muu kui Jupiter ise ja tema naine on Hommikutäht. Naine käis ilvesena oma last imetamas, kuni mees taipas talt ilvesenaha maha võtta. Öeldi, et pärast seda juhtumit ei söönud valitseja naine enam vaklu, sest just nõiutud vaklade abil teda ilveseks moondati. Teises muinasjutuvariandis on öeldud, et vaklu ei tõrkunud söömast mitte valitsejanna, vaid ilvesed, kes on sellest ajast peale hakanud lihatoitlasteks.

On olemas ka 3. muinasjutuvariant, kus mees abiellus ilvesega - seekord tõelise loomaga. Inimesed varastasid ilvese, mees jooksis ette, kaevas augu, inimesed kukkusid sinna, mees võttis oma ilvese, läks temaga koju ja nad elasid õnnelikult oma päevade lõpuni.

Mida tuttkõrvad kuulevad?

Bušmani valitseja võttis ilvesenaha oma naiselt maha, kuid naine palus, et talle jäetaks alles ilvese kõrvatutid, sest nendeta ei saaks ta enam nii hästi kuulda - kust teadsid bušmanid, et kõrvatutikarvad kuulmises osalevad? Ilvese kõrvatutid kujunevad välja 30-40 päeva vanuses ja arenevad täiesti välja 20ndaks elukuuks. Need on 2-5 cm pikad, kasvavad elu jooksul ja lõpuks muutuvad valgeteks. Valvel olevatel ilvestel (enamasti emastel) on kõrvatutid püsti, isastel ja hajameelsetel loomadel vajuvad need sageli ripakile. Mõned vanad loomad ei suuda oma kuulmist võimendavaid "antenne" enam püsti ajada ja neil on raskusi heliallika täpse asukoha määramisega.

Ka norra metskassi kõrvadel on väikesed tutid. Need edastavad infot keskkõrva. Ilma nendeta ei kuuleks ilves pooli asju, kuid tutid ei ole ise eriti tundlikud. Nimelt lasevad ilvesed oma kõrvatutte näpitseda, jäädes kaunis ükskõikseks, kuid kõrvalesta puudutamisel raputavad nad pead.

Ilvesepoegade kõrvad ja silmad on 2 nädalat peale sündi kaetud kilega. Kui poegadel on soe ja kõhud täis, magavad nad rahulikult ega ärata oma piiksumisega kiskjate tähelepanu. Kuna ilvesepojad on pimedad, oleks kuulmine neile suureks erutusallikaks.

Jänese oksanärimist kuuleb ilves metsas, kus helid neelduvad, 71 m pealt, lagedal aga mitu korda kaugemalt. Sosinat eristab ilves 200-500 m pealt ning tunneb inimese ära tema sosina ja sammude järgi.

Ilves kuuleb helisid alates 30 Hz ja 3 korda vaiksemaid hääli kui inimene. Subkontraoktaavi helisid ilves väidetavasti ei kuule, kuid kontraoktaavi helisid küll. Inimese kuulmise piir on lapseeas 40 kHz, noorena 20 ja hiljem 5-10 kHz, ilves kuuleb aga ka üle 70 kHz ja nendel sagedustel on maailm kurnavalt "lärmakas", sest enamik elusolendeid häälitseb ultraheli diapasoonis. Õnneks on ilvestel oskus keskenduda häältele, mis on neile vajalikud ja "välja lülitada" kõik muu.

Elu läbi ilveste silmade

Ilvesepojad on sündides pimedad. Nende silmad avanevad 8.-17. (sagedamini 10.-12.) elupäeval ja edasi näevad nad esimese 2-3 kuu jooksul üsna halvasti, sest nende silmad ei ole veel täiesti küpsed nägema.

Väidetavasti näeb ilves päeval pisut halvemini kui inimene. Tal on korraga nii lühinägeliku kui kaugenägeliku inimese tunnuseid, seevastu saab ta ilma kissitamata vaadata nii eredasse valgusesse kui päikesesse. Renessansiajal usuti, et ilves näeb isegi läbi seina. Nagu teisedki loomad, näeb ta vaime ja muid astraalolendeid ning tunneb teise olevuse pilku isegi magades. Nagu iga kaslane, väldib ilves silmsidet ja suleb silmad, kuid sugugi mitte arvates, et sel juhul teda ei nähta, nagu oletas üks antropomorfne uurija. Ilves on ülitundlik loom ja tajub pilgu jõudu palju teravamini kui meie.

Päris pimedas ilves ei näe, kuid iga nõrgemgi valgusekiir paneb ta silmad ennast võimendama: metsloomade silmad hiilgavad pimedas valgusele vastu ja see toimub tänu erilisele valgust tagasi peegeldavale kihile looma silmas, mille nimi on tapetum lucidum. Valgus aktiveerib silmaretseptorid ja võimaldab loomal pimedas näha - 6 korda inimesest paremini. Pimedas näeb ilves maailma must-valgena, kus on palju hulk erinevaid halle toone. On küsitav, kas ilves eristab pimedas väikesi esemeid, kui need parajasti ei liigu. Arvatakse, et ilves ei näe punast värvi ja eristades küll rohelist ja sinist, ei tee ta vahet valgel ja kollasel. Ka muru ja lumi peaksid ilvese jaoks sama värvi olema.

Jänes on ilvesest soodsamas olukorras, sest ta näeb ka oma selja taga toimuvat (360 kraadi), ilves näeb aga pisut oma kõrva taha (190 kraadi). Vaadates otse enda ette näeb ilves ka kõrvalseisjat. Samas keskendub ilves objekti keskosale, ääred jäävad aga udusteks. Oma nina ette maha kukkunud lihatükikest otsib ta kaua hädiselt nuuskides, küll aga märkab maas jooksvat putukat, eristab lendavat lindu 4 km kauguselt ja jooksvat jänest 300 m pealt.

Inimesest näeb ilves eelkõige jalgu. Kui ilves ei saa kogu olendit pilguga haarata, umbusaldab ja kardab ta teda. Ilvese eemalepeletamiseks tasub püsti tõusta ning ilvesega kontakti loomiseks tema kõrvale maha istuda. Roomates ilvese moodi poolmetsikule ilvesele vastu võib jõuda vastastikuse haistmiseni. Kaldutakse arvama, et ilves ei pane tähele oma hooldaja näojooni ega kehakuju, vaid liikumismaneeri, millest ta märkab ka pisemaid iseärasusi. Soengu või juustevärvi muutustest ei tegevat ilves välja, kuid mõni loom ei suutnud kaua harjuda oma hooldaja peakattega.

Kasside kohta räägitakse, et nad jälgivad küll televiisoripilti, kuid ei erista arvutiekraanil toimuvat. See võis nii olla mõne eelmise põlvkonna monitori ja mitme põlvkonna taguste kasside puhul. Nüüdseks on teateid kassidest ja ilvestest, kes jälgivad nii teleekraanil kui monitoril toimuvat: arvuti ühe taustapildiga käiakse alati pead hõõrumas, teist vaadatakse võõristavalt ja muudest piltidest ei tehta välja.

Ilveste maitsemeelest

Ilves eristab nii haput ja kibedat kui soolast ja magusat. 2 viimast on ilvestele kahjulikud ja ilvesed tavaliselt ei söögi neid. Ilvese keele keskel on karva kammimiseks ettenähtud maitsetundetud näsad. Pärast ujumist ennast kuivatades ning oma kaste- või vihmamärga kasukat klanides saab ilves nii juua kui ka portsu naha sees sünteesitavat D-vitamiini.

Toidu lõhn on ilvestele palju tähtsam kui maitse. Ilvesed joovad palju ja nad on rohkem tundlikud vee kui toidu maitse suhtes. Mullamaik ei tee veele viga, kuid kunstmaterjalist veenõus võib vesi kiiresti joogikõlbmatuks muutuda.

Ilves sööb oma ohvrit esialgu silmadega, seda hüpnotiseerides, vahel ka mängides. Ennekõike toitub ta ohvri eluenergiast ja verest, siis asub liha ja kontide kallale. Ilves püüab vaid neid, kes on tema silmadele armsad ja kohtleb saaki vahel vägagi kirglikult: sõtkub käppi, tõmmates küüsi välja ja tagasi sisse, lõhnastab ohvrit ja niutsub õndsusest. Ilves lamab või püherdab ohvri peal ka pärast sööki, soovides sellele oma lõhna jätta ja hakata ise saaklooma moodi lõhnama. Ka "pesemine" pärast sööki ei tähenda muud kui soovi levitada saaklooma lõhna üle oma keha ja eriti üle oma kõrvataguste lõhnanäärmete.

A. E. Brehm kirjutas, et ilvest kasvatav inimene peab arvestama, et ilves sööb ainult kõige paremat liha ja talle tuleb pakkuda eri toitu, muidu võib ilves surra. Ühte liiki toit ei varusta ilvest kõige vajalikuga, ka paljast lihast toitudes tekib ilvesel mineraalipuudus (Brehmi ajal ei teatud veel, et ilvesel on hädavajalik süüa liha koos kontidega), teine asi on siis, kui ilves liigub vabalt ja püüab endale ise toidulisa.

Ilveste hambateadus

Ilvese lõualuu koosneb ülaltvaates 2 sirgest ja peenest luust, mis ühinevad 40-kraadise nurga all ning see konstruktsioon on silmnähtavalt habras. Nii hambad kui igemed on ilvesel külma suhtes tundlikud. Ehkki ilves saab konte närida, ei suuda ta süüa läbikülmunud liha ning jätab selle lume alla sula ootama. Selliseid lumepeidikuid teevad ilvesed talve jooksul küllalt palju, sealjuures hoitakse meeles pisemaidki detaile. Üks ligi 10 a puuris elanud Siberi ilves viidi ta kinnipüüdmise kohale ja ta suundus kohe otsima peidikuid, mida ta koos emaga oli teinud.

Piimahambad hakkavad ilvesepoegadel kasvama 14-17 päeva vanuses ja 3-kuuselt on kõik 26 piimahammast olemas. 5-kuuselt algab kihvade vahetus ja 7-kuuselt jäävhammaste kasv, mistõttu ei ole alla aastased ilvesepojad võimelised ilma emata kuigi edukalt jahtima ning alla 9-kuused orvud on näljasurmale määratud.

Hammaste vahetuse aegu sügelevad ilvestel igemed ning noored ilvesed närivad peene tüvega puid ja oksi. Ka suurel ilvesel võivad hambad "sügelema" hakata, näiteks kohtumisrõõmust oma kahejalgse sõbraga. Kõik ilvesed ei ole nii targad, kuid targimad neist rahuldavad oma hammaste närimisvajadust mistahes eseme kallal ning avaldavad inimesele oma õrnust keele abil või näksavad kätt väga õrnalt. Teades oma hammaste jõudu, teevad inimkäsi lakkuvad ilvesed vahel iseloomulikku grimassi - nad üritavad oma lõugu tagasi tõmmata.

Jäävhammastik moodustub lõplikult 17-kuuselt ja siis on ilvesel 30 (ülal 16 ja all 14) hammast: kummaski lõuas on ees 6 pisikest lõikehammast, millest mõlemal pool asuvad 2 suurt kihva, edasi tulevad purihambad. Vanaduses kuluvad ja kukuvad välja kihvad ja lõikehambad, sest just need hambad kasvavad ja vahetuvad esimesena. Kihvad tungivad ohvri kehasse 2 cm sügavusse.

Kanada ilvestel ei kasva liighambaid, kuid euraasia ilvestel küll. Seda nähtust nimetatakse polü- või hüperdontiaks ja kui see esineb inimestel, räägitakse nn nõiahammastest. Alla esimese jäävhamba taha kasvav liighammas on mõnes ilveste populatsioonis tavaline asi (20-30%), Eestis esineb see 3-5% ilvestel, Pärnumaal kuni 10%.

Ilvese vanust ei osata määrata temalt hammast võtmata, mis tähendab, et enne võetakse tavaliselt elu. Jahitud ilveste hambatsemendis tehakse pikilõikeid, kus on näha aastaringe nagu saetud puu tüvel.

Ilveste lõhnademaailm

Kodukassidel on vängem lõhn, kui ilvestel. Kiskjatel ei tohigi olla teravat lõhna. Märjad käpad jätavad tugevalõhnalisi jälgi, selleks lakutakse neid tihedamini. Sellepärast rahustab ilves ennast oma karvu ning eriti käppi lakkudes: tal tekib turvaline, märkamatuks muutumise tunne.

Ühed teadlased arvavad, et 1,5 kuu jooksul puudub loomapoegadel igasugune lõhn ning muud loomad ei märka neid, teised teadlased arvavad, et kiskjad lasevad oma alal elavate loomade poegadel suuremaks kasvada. Pesast väljas liikuva ilvesepoja ja noore ilvese lõhn on kergelt magus ja isased tunnevad lõhna järgi, kas tegemist on nende sigitatud poegadega.

Ilvese suulael on Jacobsoni elund, mis võimaldab lõhnu "maitsta". Seda tehes kirtsutab ilves nägu ja paljastab hambaid, püüdes suuga õhku. Lõhnamärgist võib teine loom välja lugeda kogu märgi jätja eluloo.

Üks ilvese põhitegevusi on teiste loomade lõhnamärkide otsimine, omadega asendamine ja oma lõhnamärkide uuendamine. Lõhnanäärmed asuvad saba all ja kõrvade taga, sestap hõõrub ilves pead, põski ja sabaalust vastu puid ning muid tema jaoks märkimisväärseid objekte. Vedelat märgistamisviisi kasutavad nii isased kui ka emased, isaste kusi on tumedam ja vängema lõhnaga.

Ilvesed jätavad lõhnamärke oma jahirajale: kändudele, väljaväänatud puude juurtele, väikestele puudele, eriti nende oksi katvale lumele u 40-60 cm kõrgusel ning raja iga pöörde juures. Suurt tähelepanu pööratakse värskelt saetud või murtud tüvede ning okste niisutamisele. Püherdades jätab ilves lõhnamärke maha veelgi suuremas ulatuses. Küüsi kasutatakse kõrgemate objektide märgistamiseks. Oma valduste piiridel reedavad isailvesed vahel kaslaste sügavalt juurdunud kommet matta oma väljaheiteid - musta värvi 10-15 cm silindrikesi, siis on see piirimärk teistele isastele. Ilves astub selleks puhuks oma teerajalt alati kõrvale ja pärast väljaheidete matmist jääb nähtavale märgatav lumekühm - hinnaline leid loomauurijale.

Inimese vaatenurgast nähtuna tähistavad lõhnamärgid omandit ja võimupositsiooni, kuid lõhnamärkidel on teisigi tähendusi. Lõhnataju teeb ilvese elu põnevaks. Metsikul ilvesel ei ole kunagi igav ja Ameerika loomaasutustes lahutatakse ilveste meelt näiteks ürtide nuusutamisega.

Indleva looma lõhn muutub alati tugevamaks, kuid sellest ei piisa ning emased ilvesed püherdavad hoolega ja kusevad tihti. Ent saba alt nuusutamine ei ole enamikul ajal seksiga seotud, vaid see on kontroll, kas teine on terve ja mis tujus ta on. Teise ilvese ekskrementide nuusutamine või sabaaluse lakkumine kuulub ema ja poegade vaheliste õrnuste juurde, samuti kõrvataguste nuusutamine ja lakkumine.

Teatud lõhnad ergutavad kaslasi ülemeelikult käituma: kodukass püherdab palderjaniloigus, kastes sinna sisse oma kaelal asuvaid lõhnanäärmeid, lõvid aga püherdavad rohusööjate loomade sõnnikus ja mitte kunagi kiskjate väljaheidetes. Ilves kaevab välja palderjanijuurikad, närib neid ja veerleb selili maas. Naistenõges ehk Nepeta cataria on teine ilveste lemmiktaim, mis rahustab rahutut ja ergutab rahulikku ilvest, pannes mürama isegi vana looma. Naistenõgest kasutati vanasti ilveste lõksu meelitamiseks.

Jahimeeste seas liigub ilvese "pöörirohu" retsept: 1 veeliitrile 100 tilka palderjani, tilgutada seda enda järel iga 2-5 sammu tagant, siis kallata ülejäänu kivile või muusse puudest varjamata kohta, minna peitu ja oodata ilvest. See meetod on tõhus vaid siis, kui ilves viibib palderjani mahatilgutamise ajal juba mõne meetri kaugusel jahimehest. Ilvesel on tundlik, kuid lühikese koonu tõttu nõrk lõhnataju. Ilves tunneb saagi lõhna kõige rohkem 8 m tagant, kui tuul puhub saaklooma poolt, kuid ilves on võimeline värsket jälge taga ajama.

Ilveste kehataju

Kompimismeel realiseerub ilvesel enamasti keele, nina ja käppade kaudu, muu on kaitstud tiheda karvaga ja on vähem tundlik. Karvad kasvavad ilvesel 2 mm nädalas, nagu inimese juuksedki. Külma ja kuuma kardavad enamasti ainult nägu ja käpad, kus karvad on lühemad. Talvel on ilvese käpaalused täiesti karvadega kaetud, isegi varbavahed on paksult karvased.

Ilvese käppadel on 4 sissetõmmatava küünisega varvast, esikäppadel on olemas ka 5. varvas, mis asub kõrgemal, ei jäta maha jälgi ja mida kasutatakse ronimisel ning saagi kinnihoidmisel. Kui ilves on hirmul või tal on palav, siis tema varbavahed higistavad ning käpad jätavad maha märgi jälgi. Muu kehapind higistab tiheda karvastiku tõttu väga vähe. Ilves elab seal, kus lumekatte paksus on 40-50 cm, kuid ta ei väldi sügavamat lund niivõrd läbivajumise, kuivõrd selle tõttu, et sügav lumi summutab pinnasevõnkeid. Nimelt "kuuleb" ilves ka käpaaluse naha retseptorite abil.

Ilvesed ei taha, et nende käppi silitatakse, sest käpad on väga tundlikud - nagu ka nina, kõrvad ja kõhualune. Vurrukarvad on kompimise ja ruumitajumise vahend, ometi ei tee ilves väljagi, kui inimese käsi ta vurre riivab. Tehes ilvese ninale õrnalt pai, näitab inimene, et ta aktsepteerib ilvese õrna kohta, sest kaslasi karistatakse ninanipsuga. Paludes, ka andeks paludes, viskub ilves külili (jalad sirged, pea püsti) ja otsib silmsidet. Ilvesed on nõus oma ninajuure õrna silitamisega, kuid see võib vallandada vastuhammustamise soovi. Igati meeldib taltsale ilvesele kõrvataguste sügamine (sest neid kohti lakkus ema poega julgustades või kiites) ning kõhu alt kõditamine, kuigi just siis kipuvad mõned ilvesed inimese kätt näksama, aga mõnutunde süvenedes tugevneb ka küünte ja hammaste haare. Selja paitamist ilvesed tavaliselt ei taha, kui neid sellega just väikesest peale pole harjutatud. Selg ja küljed jäävad ilvese pilgu ulatusest välja ja sinna ei lubata kedagi, kuid kukla mudimist oskavad nautida paljud ilvesed.

Saba on ilvese uhkus ja tuju näitaja. Kui inimene puudutab ilvese saba, võib ilves tunda ennast alandatuna. Sabaaluse pöörab ilves inimesele ette oma usalduse märgiks. Teine sõprusemärk on otsaesiste hõõrumine - nii liigikaaslase kui kahejalgsega - ning nina ja otsaesise lakkumine. Erinevalt inimestest ei saa ilves tuttavast ilvesest mööduda teda kallistamata, toimugu see inimeste pilgu all puuris või kohtudes metsas. Kõige suuremat armastust avaldab üks ilves teisele libistades ennast külg külje vastu peast taguotsani, samamoodi tagasisuunas ja siis veelkord ning lõpuks surutakse pead kokku.

Kui ilvesele mingi asi ei meeldi, raputab ta esikäppa või teeb kohapeal 1 ringi. Kui talle miski väga ei meeldi, kargab ta üles, pöörates ennast ümber 180 kraadi võrra.

Irvik-kasside petlik rahu ja rahutus

Ilvesed oskavad olla küll rahu ise, eriti isased, kuid igal ilvesel on kas isikupärased või üldised jooned, mis reedavad ärevust või kannatamatust. Paljudel on selleks sagedane huulte lakkumine, samuti kaarduvad ilvese kõrvatutid korraks sissepoole. Mõnel ilvesel väriseb vaevumärgatavalt esijalg, teisel tõmbleb silmalaug. Üks ilves neelatab stressis, teine mõnusa olemise märgiks, kolmas nõusolekuks.

Kimbatuses ilves lakub käppa või kriibib vertikaalset objekti (sagedamini puud). Suurema stressi puhul hakkab loom puuris edasi-tagasi käima, kuid seda ei tasu segi ajada looma normaalse liikumisvajaduse rahuldamisega. Erutudes, närviline loom aga ka tavalises olukorras, hakkab ilves hingama suu kaudu ka paigal istudes, mida hooldajad ekslikult naeratuseks nimetavad. Tegelikult "naeratab" ilves kinnise suuga, mis lõtvunult pikaks venib, ehk rahulikus seisundis.

Ilves on ainus kaslane, kes on võimeline oma näolihaseid nii lõdvestama, et teda peetakse inimese üle muigavaks. Kui ilves tõesti muigab, siis teeb ta seda kogu oma kehaga, näidates oma viimse kui karvaotsaga oma lahedat olemist. Lewis Carroll nimetas sellist looma oma Alice'i-raamatus Cheshire catiks (Jaan Krossi tõlkes Irvik Kass), kasutades muinasjutu kujul ilvese võimet ootamatult ilmuda, kaduda ning lihtsalt märkamatuks jääda. Irvik Kass oli väga suur ja tal olid hiiglaküüned ning suured irvakil hambad, ta väitis ennast urisevat heameele pärast ja võngutavat saba viha pärast just nagu ilves. Lapsest raamatutegelane lihtsalt ei teadnud olevust ilveseks nimetada, sest Inglismaal ei elanud enam ammu ilveseid.

Kui ilves on milleski ebakindel, on ta esijalad ringjas seisus, kuigi saba võib olla veel julgelt püsti. Stressis võib puuriilves turtsuda, sisiseda, uriseda ja vehkida ligitungija poole käpaga. Kui tavaline urin ei mõju, laseb ilves lainetavat, seejärel sireeni moodi undavat urinat. Järgmine pahameele avaldamise tase on vaikne ää-taoline sisin läbi laialt avatud suu. See näeb hirmutavam välja, kui ilves seda ise kavandab. Eriti julged võivad rünnata võret, kuid enamasti loobub ilves oma ala piiri kaitsest ja taganeb. Uriseda ja sisiseda võivad ka taltsad ilvesed, küll aga võib pihtasaaja kogeda üllatust, kui mõne üldtuntud inimründaja-ilvese küüned on lüües kenasti sisse tõmmatud. Mõne ilvese harrastuseks on ehmatada inimesi ning loom ei mõtle sellega halba, teine aga ründab varjamaks oma argust. Urinale võib järgneda ehmatusrünnak ehk ilvese julguse lavastus, hoopis tõsisemaid tagajärgi võib olla rünnakul, millele eelneb täielik vaikus ja ilves jõllitab lähenejat suurte, täiesti ümmarguste silmadega. Ilma eelneva silmsidemeta ilves ei ründa.

Kuigi puurilooma ja õuevalvurina ilves nalja ei mõista ja pahandab iga jooksja, lärmaja ning sissetungijaga, on ta oma keskkonnas rahulik, väärikas, iseteadev ja kelmikas tegelane. Ilvestele on omane paras huumorimeel, mida saab märgata ka puuriilveste suhteid jälgides. Ilvesed viskavad üksteise üle nalja, mis tuletab meelde Farley Mowati raamatut "Ära hüüa hunti" - just sellist raamatut ilveste või huntide kohta oleks praegu meie maal vaja.

Puuriilves kaitseb ennast ja oma ala just selle väikese ulatuse tõttu, samamoodi teeb jahil sissepiiratud ilves. Tavaliselt on metsas ilvesel võimalik sissetungija eest peitu minna, võõra lahkumist ära oodata ja samas oma uudishimu rahuldada.

Mööda ilvese jälgi käies on paljud inimesed tundnud ennast narritatuna. Ilvesed ilmutavad piirangust välja pääsemiseks suurt leidlikkust, segades jälgi ja koguni käies jälitaja enda taga, suu "irevil" ja silmad põnevusest säramas. Et jälitajaid tüssata, astuvad ilvesed näiteks jänese, metskitse või ka inimese jälgedesse.

Inimese lähenedes lömitab ilves maha ja põgeneb ainult siis, kui tullakse otse tema poole. Nii on inimesed mööda läinud paljudest ilvestest, kes ei ela sugugi mitte ainult ürgsetes tihnikutes. Kass käib kus kass tahab ja suurel kassid on suured vembud. Mida pidi arvama paarike heinakuivatis, kelle tegemisi jälgis pealt valvas ilvesesilm? Jälgimisefakt tuvastati õnneks küll pärastpoole, kui loom oli juba läinud (värsked jäljed poris). Samamoodi läks ka meil, uudistades ühes metsamaja ahervaremes, mille pööningule oli ilves peitu pugenud.

Ilvest pildistades võib juhtuda nii, et ilves on pildil küll, kuid teda ei leita. Ilvesel on omadus ümbrusega ühte sulades ära kaduda, ja kui ta vaid oma helkivad silmad suleb, ei nähta teda enam. Pildil ilvest leida on kunst: 1 kõrvatutt on näha ja 1 silm piilub oksa, kännu või kivi tagant. See ei ole hirmust, sest nii teevad taltsadki ilvesed. Tüüpiline on ka, et ilvesel on pildil oks üle näo.

Ilvese ruumi- ja ajataju

Soovitan metsas neljakäpakile laskuda ja vaadata, kui kõrge ja ilus on mets ilvese kõrguselt ning kuidas erineb loomade maailm inimesele nähtavast maailmast. Maadligi kostavad teised hääled, levivad teised lõhnad, tekivad teised tunded ja mõtted kui seistes. Nii saab veidi aimu neljajalgsete elutajust.

Ilves on igiliikur, sest ka täie kõhuga ajab mingi uudishimulik kärsitus teda ikka edasi minema. Ta teab oma alal iga mahakukkunud oksa ja märgistab hoolega iga muudatust. Ilves on korravalvur, kes võtab oma kohustust väga tõsiselt. Oma ala kontrollides käib ilves näiliselt mööda ringi, mis kaardile kantuna osutub võrdkülgseks 5-nurgaks, pikerguseks 6-nurgaks või ruudutaoliseks 7-nurgaks. Oma rada läbib ilves reeglina vastupäeva. Ringi kujul on ilvese elus tähtis osa ja seda vormi tajub ta täiuslikult. Jänese ründamise asemel hüppab ilves sageli lärmi tekitades põõsast välja ja ehmatab jänese jooksma, siis pöörab ta ümber, tuleb mööda aimatavat ringi jänesele vastu ja leiab koha, kust ründamine kõige paremini õnnestuks. Jänes peatub, kuulatades, kas keegi teda jälitab, ja läheneb ise põõsale, kus ootab ilves.

Arvatakse, et ilves orienteerub tähtede järgi, kuid tõenäolisemalt teeb ta seda tunnetades Maa geomagneetilist jõujoonestikku. Ilvesed on alati teadlikud sellest, kui kaugel viibib parajasti mõni teine ilves või muud loomad. Kui ilves on heas vormis ja taju töötab hästi, lahkub ilves aegsasti piirkonnast, kuhu on tulemas jahimehed. Üks Peterburi lähedal elanud ilves väljus igal talvel koos poegadega kohast, kus kavatseti langetada metsa ning ta tegi seda päev enne raidurite saabumist.

Tundlikkusega võib seletada juhte, kui loomad lahkuvad piirkonnast enne maavärinat. Rottide lahkumist veel igati korras laevalt nii juba ära ei seleta. Ka linnud lahkuvad enne, kui tuumareaktor viga ilmutab, nagu näeksid nad ajas mõnevõrra ette. Teadlased uuriksid seda, kui pikk on loomade mälu ehk retrospektiivne nägemine, tulevikus uuritakse ka perspektiivset nägemisvõimet. Koerad oskavad 7ni lugeda, teades päeva, mil peremees tuleb linnast koju, ka ilvesed, kes metsamajakeste juures iga päev kolavad, taipavad just nädala lõpus kaugemale metsa minna. Ent nad ei tee seda just nendel nädalalõppudel, kui inimesi millegipärast tulemas pole. Inimese kodus kasvavad ilvesepojad tunnevad alati, kas nendega kavatsetakse minna metsa, niisama jalutama või näiteks vaktsineerima, ja reageerivad ette.

"Inimene on loomadest täiuslikum" on liikidevahelise rassismi aegunud postulaat. On aeg hakata võtma loomi kui inimesega võrdseid ning hingelisi, olgugi teistsuguselt korraldatud mõistusega olendeid. Hinnates loomade intellektuaalset võimekust, teeb inimene katseid, mis eeldavad parema ja vasema poole eristamist. Kasutades ise üht ajupoolkera ja tõrjudes alateadvusesse kõik, mille läbitunnetamine eeldaks teise ajupoolkera rakendust, ei saa inimene aru loomast, kelle jaoks on mõlemad poolkerad koos, maailm terviklik, ning ka vasem ja parem on sageli üks ja sama. Ilves ei eelista kumbagi esijäset, vaid kasutab mängimisel objektile lähemat käppa, kuid mitte alati. Kord leevikest rünnates kasutas üks ja sama ilves jõulisemalt ühte, tabades laanepüüd aga teist esikäppa ning kumbki polnud saagile lähem.

Rein Marani maakodus elanud ilvese aknast välja vaatamist segas põlev laelamp ning ilves oskas lambilüliti pihta hüpates lambi kustutada. Üks Moskva ilves nihutas ise tooli aknale lähemale, sest aknalaud oli istumiseks liiga kitsas. Selliste võimete olemasolu on inimene meelsamini nõus omistama vaid oma "sugulastele" ahvidele, tehes intelligentsusteste ka delfiinide ja rottidega. Ilveste kohta on kindlaks tehtud niipalju, et nad eraldavad hääle kõrgust, värve ja värvide eredust ning esemete kuju.

Ilveste "keeleteadus"

Ilvesed urisevad, sisisevad, turtsuvad ja nurruvad nagu kodukassidki, harvemini näuvad. Lisaks teevad ilvesed tervet hulka vähe uuritud naksuvaid, laksuvaid, mulksuvaid ja ümisevaid hääli. Isikuti oskavad ilvesed ka mõnd linnuhäälitsust matkida, inimese öeldud lause intonatsiooni järele ahvida ning pudelikulinat järele teha. Nii eesti kui inglise keeles öeldakse piitsaplaksuga sarnaneva heli kohta, et ilves sülitab (kaamel sülitab, ilves turtsub).

Ilvestele meeldib vaikne rahulik muusika, kuid mõned kuulavad meelsasti ka kirglikke palasid, peaasi, et need oleksid laulvad, meloodilised.

Ilvesepojad kutsuvad oma ema kõrge heleda häälega, rahuldatuna aga ümisevad vaikselt ja väljendusrikkalt, hiljem ka "kraaksuvad". Noored näuvad ja nurruvad üldiselt palju rohkem kui vanad loomad. Mehistuvate ilveste "häälemurre" väljendub selles, et kõva traktorihäälne nurr võib kontrollimatult üle minna urinaks, mis ilvese enda hetkeks tummaks ehmatab. Sõpru, keda väiksena nurrudes tervitati, üritatakse samamoodi kohelda ka suurena.

Emailves julgustab poegi endale järgnema kahest osast koosneva õrna hüüdega. Seesama hüüd, kuigi palju vaiksem, on kasutusel ka puuriilvestel, lisaks terve hulk muid häälitsusi, kõik justkui sosinal. Et ilvesed suhtleksid omavahel inimese kuuldes, peavad nad inimest väga usaldama. Pahane hääl, kui ilves tahab sundida teist ilvest endale alluma, kõlab nagu vee loksumine pudelis.

Ilveste kõnes on tähtis osa tämbril ja intonatsioonidel. Moskva oblastis asuv Tšernogolovka Teaduslik-Ökoloogiline baas on uurinud ilveste omavahelisi jutuajamisi, k.a 23 ilvese urinaid, mida töödeldi arvutis. Kume madalahäälne urin on hoiatus, ka "mine-parem-heaga-minema"-urinat ei aja inimesed teistega segi. Aga on olemas ka torisev, tüdinud, jutustav, õrn, kiitev ja tunnustav urin, on enesejulgustust ja enese pärast pahameelt avaldav urin ning lisaks lainetav, näiteks auto raputamist saatev või jälgitava käru tärinat imiteeriv urin, mis käru kriuksu puhul pahameeleurinaks üle läheb. Ainuüksi ilveste sisin varieerub suuresti: esineb vihast, pahast, hoiatavat, "niisama" ehk "kohustuslikku" heatujulist sisinat, õrna, naljatlevat, üleolevat "ära-aja-jama" sisinat, poolikut ja küsiva intonatsiooniga sisinat. Ka turtsuvad ja ühmavad ilvesed paarikümne erineva intonatsiooniga.

Üks häälitsus, mis meenutab haigutusega kaasnevat häält, osutub ilveste suus eriti kõnekaks: selle variatsioonidest moodustatakse lauseid ja peetakse dialooge. Loomad saavad teineteisest alati aru ning nad saavad aru ka meist - meie neist enamasti mitte. Loomad näevad, tajuvad ning teavad meie sügavamaidki meeleliigutusi ja tagamõtteid.

Laulurahvas, tiibeti mungad ja mustlasrändurid

Ilvesed varjavad hoolega oma andeid, elades inimtsivilisatsioonist eraldatuna nagu Tiibeti mungad. Rahu ja vaikus on ilveste pühadus, mida reedetakse kord aastas: isased ületavad kümneid ja sadu kilomeetreid emaste ilveste leidmiseks. Emased rändavad vastu või ootavad püherdades, õrnalt nurrudes ja madala häälega näugudes. Paljude argusest agressiivsete emaste iseloom muutub siis julgeks ja leebeks. Läheb lauluks lahti ja see kostab kaugele, eriti koidu ajal või loojangu eel, jaanuari lõpust märtsi 2. pooleni. Segi on paisatud valduste piirid ja ilvestokraatlikud kombed, joostakse kokku ja "koor" ongi loodud. Peetakse pulmad - kas ühed või mitmed korraga, esitatakse "balletinumbreid", mis lähevad üle turniirideks või tantristlikeks orgiateks. Siis lähevad isased oma "kloostritesse" tagasi ja emased otsivad pesakohta, sest 2 kuud peale "laulupidu" sünnivad neil väikesed "pühakud".

Ilvesed on oma kodualale truud, kuid olles mustlaste moodi rändajad, ei suuda nad oma aladel eriti paigal püsida. Sama magamiskohta ei kasutata 2 päeva järjest isegi siis, kui lähedal peidetud saaklooma jäänuste tõttu püsib ilves pikemalt ühes kohas (kuni 12 päeva). Seega rännatakse täis kõhuga küll, kuid näljakartus sunnib ilvest vahel kohale jääma. Saagi püüdmise koha juures jäävad ilvesed uinakule: on keskpäevane ja kesköine puhkus. Ilves ärkab tund enne pimedaks või valgeks minemist. Kuigi "öövahetus" on tüüpilisem, sunnib muutuv öö ja päeva pikkus ilvest üle minema "liikuvale töögraafikule", päevaajal ärkvel olema ning öö väikeste uinakutega täitma. Minnesota teadlased on avastanud, et kanada ilves pole päris ööloom - kõik projektis osalenud ilvesed on olnud ärkvel kl 3-8 ja kl 13-17.

Teostades oma valduste ülevaatust, liigub ilves peaaegu täpselt ühte ja sama rada. Jälitades saaklooma, kaldub ta oma rajast kõrvale. Palveränduriteks hakkavad noored iseseisvuvad ilvesed, kes otsivad oma püha tõotatud maad - nii ilves-rivaalide kui inimeste poolt puutumata maa-ala.

Ilvestele meeldivad tihedad kuusenoorendikud - kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest, kuuseokste all on hea ennast vihma eest varjata, palava ilmaga on seal vilu ja tuulise ilmaga vaikne, sinna võib pesa teha või sooritada sealt üllatushüpet metskitse pihta. Meeldivad ilvestele ka haavikud, kaasikud ning segametsad, eriti sellised, mis vahelduvad noorendike ja raiesmikega. Ilvese elukohas peavad olema murdunud või langenud puud, veel parem kaljud, aga ka oja, kraav, jõgi või rabaäär.

Ilvesed armastavad kinnitallatud metsateid ja sihte, kus nad võivad käia kilomeetrite kaupa. Ka omaenda jäljed lumes on ilvestel mitmekordse kasutusega. Kaval liikumisviis säästab energiat. Mööda jäätunud oja sängi võib ilves liikuda kaugele, vahepeal loomade joogikohtade juures jahti pidades, ning ojaäärse võsa varjus lagedaid kohti ületades jõuda ekskursioonile teise metsa. Ilvesed käivad mööda suusaradu ning traktoriteid, koguni piki maanteid. Teepeenral leidub toitu jänestele, samuti teeäärses kõrges rohus ja võsastikus. Vähelumiseid kohti otsivad ka metskitsed ning ilvesed varitsevad neid raja läheduses või teeäärse lumevalli taga. Ilvestele meeldib ka maantee ääres kõrgel künkal istuda ning möödasõitvaid autosid vaadata. 23.7.1994. a istus kell 7 hommikul Tartumaal Kavilda jõe lähedal maanteeäärsel künkal emane ilves koos vaevu 2,5 kuu vanuse pojaga. (Samasugust juttu rääkisid jahimehed 2001. a suvel Hendrik Relvele.)

Kogu pere käib samu radu

On teada, et emailves kasvatab oma poegi üksi, kuid vahel ilmneb, et poegade väljaõpetamisest võtab osa ka isa. Käinud 2.2.2002. a Jõgevamaal 3 ilvese jälgedel, oleme näinud, kuidas emailvese jäljed ristusid meile tuttava lonkava isailvese jälgedega, kusjuures just isase järel oli sammunud ilvesepoeg. Emane läks edasi mööda isase ja poja jäljerada, justkui kontrollides, kus nemad käinud ja mida teinud olid.

Paljudes raamatutes on kirjas, et ilvesepoegade eest hoolitsevad mõlemad vanaloomad. Analüüsides konkreetseid olukordi võib järeldada, et isane suhtleb oma perega pidevalt siis, kui tema aladel elab ainult 1 poegadega emane. Ent mitme pere pidamine saab tagada suuremat järelkasvu ja nii püsib ilveste sugu edasi kiuste külmale, näljale, õnnetustele ning jahimeestele. Puuriilvestest vanemad osalevad poegade kasvatamises võrdselt, vahetades teineteist pesa peal, poegi soojendades ja lakkudes. Üheskoos puntras mõnulevad ja magavad puuriilvesed ka oma ammu suureks kasvanud poegade ning pojapoegadega. Ka vanemad õed-vennad hoolitsevad nooremate eest ja sundlahutamine elatakse üle raskelt.

Terve aasta elavad pojad koos emaga, siis teisegi aasta oma vanemate valdustes, võttes ette üha pikemaid iseseisvaid uurimisretki. Õed-vennad võivad veel mõneks ajaks kokku jääda, sest mitmekesi on kergem jahtida. Emast ja hiljem õdedest-vendadest lahkumine on vajalik selleks, et igale ilvesele jätkuks tema valdustes toitu. Noortel ilvestel on esialgu väike, u 10 km2 suurune koduala. Algul käivad nad sama jahiradagi, mis täiskasvanud ilvesed, alles siis lähevad nad "maailma vaatama" ja oma "kodu" rajama. Ilveste valdused jagunevad põhiosaks, kus ilves käib iga nädal, ja perifeeriaks, kuhu ta ilmub paar korda kuus. Ääremaadel kattuvad mitme ilvese alad. Kui tegemist on emase või perega, siis kattub see suures osas isase territooriumiga, kuid isase ala on kattuvast alaosast suurem. Emased väljuvad harva oma valdustest, isased aga küll. Võõra valdusse minnes ei külastata teise ilvese valduste põhiosa, vaid piirdutakse ääremaadega.

Jälgedega kirjutatud kroonikad

Isegi väikestel ilvesepoegadel on märkimisväärselt suured ümmargused käpad, mis on ette nähtud lume peal kõndimiseks. Esikäpad on tagakäppadest suuremad. Sama suured käpad on kaslastest ainult lumeleopardil, kes kaalub ilvesest 2 korda rohkem. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud ega jäta maha jälgi, v.a siis, kui varvulkõndija kaevab, kraabib, ületab libedat teelõiku või ronib mööda puutüve. Iseloomulik jälg jääb lumme ilvese istumisest, lamamisest ning magamisest.

Väikesed ilvesed astuvad lumes täpselt ees käiva ema jälgedesse, lumevaesemates kohtades läbisegi ja vahel eksivad nad "õigelt teelt", üksteist taga ajades. See juhtub pärast sööki, sest näljas ilvesepojad ei mängi. Jahti pidades lähevad ema ja poegade jäljed lahku, ning saakloom piiratakse sisse. Talve lõpus käivad ilvesepojad juba ka iseseisvalt, mõnisada meetrit emast eemal, et emale tagasi tulles naljarünnakut korraldada.

Normaalse sammuga liikuva ilvese kiirus on 1 m sekundis. Lumes astuvad ilvese tagakäpad alati esikäppade jälgedesse, parem paremasse ja vasem vasemasse, kuid astudes liivas ja poris satuvad tagakäppade jäljed esikäppade jälgedest veidi ette. Parema ja vasema käpa jälje vahele mahuks 1 käpp. Ilvese jälgede rida on kergelt siksakiline, rebase ja hundi jäljed jäävad aga ühele joonele. Keskmise ilvese käpajälg on 8x8 cm, talvel tiheda karvastiku pärast suurem. Kui mõõdetakse mitte jälge ennast, vaid lumme jäetud lohku, saadakse kuni 14 cm2. Sammuvahed on noortel ilvestel 35 cm, emastel 45 cm, isastel 50-60, raiesmike ning märgalade ületamisel kuni 80 cm. Saagile lähemale hiilides liigub ilves lühikese sammuga, käppi kõhu alla tõmmates ning aeg-ajalt maha lömitades. Sel juhul jätab ilves enese järel lumme endalaiuse raja, sama juhtub ka siis, kui lumi on liiga sügav ning ilves vajub rohkem kui 25 cm sügavusse. Kui lumi ei kata veel kõiki kohti, eelistab ilves astuda lumest vabadele kohtadele. Reedavad ilvest ka kastesele või härmas rohule jäetud jäljed, looma liikumissuund määratakse kindlaks mahatallatud rohukõrte järgi.

Kui ilvese teel on kaljud või kivid, läheb ilves nendest mööda väga lähedalt, külge vastu kivi hõõrudes ning märgistades kivi oma iseloomuliku lõhnaga. Uudishimulikud ilvesed topivad oma nina igasse koopasse, auku ning maast välja väänatud puujuurte alla, "lugedes" ninaga "metsaraamatut". Ilvesed on suured jäljespetsialistid: näiteks nugiste ega kärpide jäljed ei äratavat nendes huvi, saarmaste jäljed aga küll. Kui lund pole ammu sadanud ja mets on erinevate loomade jälgi täis, saab ilves "infomürgituse" ning tuleb välja põllule, puhtale lumele, kus püüab lumekoobastes magavaid linde ning hiiri.

Ilves ja teised loomad

Ilvese toidusedelis moodustavad jänesed üldiselt 1/3 ja metskitsed ligi 1/2. Suvel püütakse rohkem väikeloomi, mis on vähem efektiivne (kassilgi pääseb minema 90% lindudest ja 75% hiirtest). Valgejänes maitseb halljänesest paremini, sõralisi eelistatakse eri maades sõltuvalt sõraliste liikide esinevusest. Saaklooma varitsetakse tema teeraja ääres, ka söögi- või joogikoha läheduses, hädakorral aetakse neid mööda jälgi taga. Tabamispaigas ilves saaki ei söö, vaid lohistab selle varjulisse kohta, mõnikord üsna kaugele. Väiksemat saaki püütakse hammustades kuklast, tuiksoonest, suuremat - alt kurgust.

Räägitakse - ja jutt pole tõest kuigi kaugel - et metskitsega lõpetanud, lubab mõnulev ilves rebasel laua koristada, jänesel oma nina eest mööda hüpata ning linnul endale pähe istuda. Vallatud noored ilvesed võivad lõbustada ennast puudel turnimise ning linnumunade ja linnupoegade söömisega, hiljem ei paku pesad neile enam suuremat huvi.

Ahmid käivad ilveste jälgedel nagu rebasedki, mõnikord rahulduvad nad söögilaua koristamisega, mõnikord aga ajavad ilvese tema murtud saagi juurest minema. Vahel murravad ilveseid nii hundid kui ahmid ning üha sagedamini metsistunud koerad. Põgenedes teeb ilves haake ja ringe ning segab jälgi nagu jänes või peitub puu, kännu või kivi varju, ja kui koerad on mööda jooksnud, jookseb ilves mööda oma jälgi tagasi. Jälitava koera ees viskub ilves selili ja lööb tagakäpaküüned koerale kõhtu, vahel rebib ta ka koera kaela katki. Põgenedes peituvad ilvesepojad ja vanailvesed urgudesse ning koobastesse, noored ilvesed aga meelsamini puu otsa.

Kährikust läheb ilves põlgusega mööda, ainult suur nälg võib sundida ilvest kähriku kallale asuma. Mägraliha lõhn ei meeldivat ilvesele, see olevat nii rasvane, et kiskjad mäkra meelsamini ei söö, paremini kõlbab isegi siil. Ilvesed söövad ka raibet ja teiste kiskjate toidujääke ning juhtuvad prügimägedele. Veel suurema hädaga rünnatakse koera või kassi ja sooritatakse üksikuid inimomandivastaseid "kuritegusid" - kuid kui palju ja kaua siis sellest räägitakse! Selleks, mida hundid teevad lihtsalt ja häbematult, on ilves võimeline ainult suuremas näljas või jahtimisvõimetuna. Hunt on inimesele teatud mõttes lähem: hunt murrab hunti, kuigi vanasõna väidab vastupidist.

On juhtumeid, kui hundi ja ilvese pesakonnad on elanud kõrvuti rahumeelselt, sest oma pesa lähedalt kiskjad saaki ei murra, pealegi jahivad hunt ja ilves mõnevõrra erinevaid loomaliike (hunt rohkem metssigu või põtru). Kui aga metsas toitu napib, lööb hunt ilveselt saagi üle või ründab ilvest ennast, eriti söögi ajal, kui ilves ümbrust ei jälgi.

Jänesekarjus, hirvearst, lõbusöödik

Ilvesed võivad nälgida 2 päeva nädalas, kuid nälga suremine, eriti talvel, ei ole harv nähtus. Ilves vajab ellujäämiseks 1 jänest 4 päeva jooksul, sest üle poole jänesest ilves tavaliselt korraga ära süüa ei jõua. Perele kulub 1 jänes või pool metskitse päevas. Täiskasvanud ilves sööb 1-2 korda päevas 0,5-1 kg liha korraga.

Loomaaiailvesed liiguvad vähem ja nende isu pole alati hea, kuid söömine on puuriloomade üks väheseid meelelahutusi ja vahel esineb ülesöömist. Tallinna Loomaaias kulub 1 ilvesele 6 kg liha nädalas, Ranua pargis antakse 4 kg, Moskvas 1,5-2,3 kg liha ilvese peale päevas. Pooltes loomaasutustes korraldatakse 2 toiduvaba päeva nädalas, kuid joogivõimalust ei piirata. Lîgatne pargi kiskjaid toidetakse kord päevas liha ning munadega, antakse ka elusat toitu. Toiduvabu päevi juhtub, kuid reeglina neid ei rakendata.

Liha süüakse koos luudega, mis osaliselt seeditakse ja saadakse sealt vajalikke mineraalaineid, osaliselt aga kasutatakse seedetrakti töö korrastamiseks. Süües rohtu oksendab ilves välja allaneelatud karvu - nii saaklooma kui enda omi, mis satuvad söögitrakti kasukat kammides ja võivad seda harva ka ummistada. Karvad tulevad välja ka väljaheidetega. Loomaaedades pakutakse ilvestele idanenud nisumättaid, eriti vitamiinivaesel talveajal.

Ei ole tõsi, et ilvesed söövad ainult liha ja kala. Üks metsas elav ilvesepoeg oli mekkinud puravikku, kuid see ei maitsenud talle. Kui toit on organismile võõras või kasutu, laseb seedetrakt selle poolseedimata läbi. Palju kahjulikum on pakkuda ilvesele maitsestatud, keedetud või praetud liha, ilvesepoegadele ei tohi anda sealiha. Venemaa koduilvesed söövad heameelega vorsti, juustu, võileiba, munarooga, kartuliputru, koguni puuvilju ning jäätist. Kui vene kodutoit teeb ilvest harva haigeks, siis USA loomaarstid on ülekoormatud hamburgereid jms söönud kodukiskjate ravimisega.

1970ndail tappis üks Arhangelski oblasti jahimees emailvese ja tõi 3-kuuse ilvesepoja koju, kus ta kutsus looma Vaskaks ja hoidis teda kuni taltumiseni suures vaadis. Loomaaed, kuhu jahimees pöördus, olla käskinud tal ilvesepoeg aastaseks kasvatada ja siis neile tuua. Aastaseks saanud Vaskale pakuti soolakala ja ilves suri, kuigi sama maja kass sõi soolakala kogu aeg.

Ilves mängib toiduga siis, kui ta pole väga näljane ning ainult selle toiduga, mis kõige rohkem meeldib. Ilvesed justkui ei pane tähele hiljuti loodusesse lastud, veel aklimatiseerumata loomi, nagu on märgatud nii Kesk-Uuralis kui Kesk-Euroopas. Ilveselegi selge, et süüa tasub vaid neid, kes on kasvanud sööja kodukohas. Nagu ka teised kiskjad, ei püüa ilvesed terveid tugevaid loomi. Loomalik vaist ütleb neile seda, mille kinnitamiseks vajame ekspertiisi läbiviimist ja teadlased sorivad ilveste poolt murtud loomade seedetraktides, veendumaks, et ohver koristati ära just õigel ajal, enne suguvendade nakatamist või kidura järelsoo sigitamist. Burjaatia bioloogid on kinnitanud, et ilves ei murra üldse terveid metskitsi, Norras jäid aga filmile juhtumid, mil mitu päeva nälginud 3 pojaga ilves jälitas metskitsi (ka kitsetalle), kuid loobus ja suundus mujale saaki otsima.

Ilvese suhted spordiga

Ilves on kõige põhjapoolsematele aladele levinud kaslane, kes 200 a jooksul liikus 400 km võrra põhja poole. Ilves käib nii napi metsaga tundras kui kõrbes, kuid eelistab metsa või põõsastikku. Teine tingimus eluala valikul on pisutki lainetav pinnareljeef: ilvesed ei ela tavalises tundras, kuid mägitundras ja mägisteppides küll. Subtroopilistes Euroopa metsades püsib ilves mäenõlvadel, vältides niiskeid orgusid, sama teeb troopilistes mägimetsades punailves. Ka siberi ilvesele meeldib kusagil üles-alla kõndida.

Mõni ilves ei suuda ennast puutüvest üles vinnata ja eelistab peenema tüvega puid, et käpad saaksid tüve ümbert haarata. On ka terveid ja mitte eriti raskeid, kuid turnimisvõimetuid isaseid. Samuti on raskekaalulisi, kuid väikesest saadik treeninud ilveseid, kes "jooksevad" mööda puutüve 4 m kõrgusele mõne sekundiga - täpselt nii, nagu ilvesepojad mänguhoos teevad. Nagu lõvigi, on ilves kuninglik ja pealtnäha laiskus varjab ilvese kohmakust. Suvel ronib ilves puu otsa enamasti hädaolukorras, talvel on seal soojem magada ning kaugele vaatamise rõõm tasub ära ronimise vaeva. Mööda langenud puutüvesid turnib ilves heameelega, samuti kaljudel.

Teatavasti peidavad ilvesed oma saagi konkurentide eest, kattes selle kas lume või oksarisuga. Kuna aga 80% ilveste saagist söövad teised loomad, otsustasid mõned Euroopa ilvesed võtta õppust leopardidelt ning karakalidelt. 2003. a talvel jälgisid Saksa uurijad Pleniny rahvuspargis Poolas, kuidas ilves tiris metskitse leedripuu otsa. Ka Tšehhi Šumava rahvuspargis vedas ilves metskitse lähenevate koerte eest 2 m kõrgusele kase otsa.

Koerte eest põgenedes, kui puu otsa ronimiseks aega ei jätku, heidab ilves selili ja - kehv jooksja osutub maadlemismeistriks.

Ilves ei jälita saaki, kui ta pole seda mõne otsustava hüppega tabada suutnud. Ta oskab väärikalt loobuda. 120 m on kõige pikem maa, mida nähti üht suurt ilvest hüpetega ületamas, ent saak lipsas minema. Tavaliselt teeb ilves saaklooma suunas mitu 1,5-2,5 m pikkust hüpet (rekordid on 5,5 m ja 3,8 m). 5-15 m on maa, kus ilvese rünnak võib vilja kanda, lumisel ajal veelgi vähem. Lumes olevat hiirt või lindu tabab ilves aga eksimatult, startinud 1-7 m kauguselt ning sukeldudes lumme.

Vette läheb ilves meeleldi ja oskab ujuda kaugele ning isegi tugeva vooluga jões ega karda ka jääkülma vett. Saartel ja laidudel käivad ilvesed nii üle jää kui madalas vees sumbates. Meelsasti kastavad nad jalgu ka ojadesse, püüdes käpaga kalu ning lihtsalt mängides veega. Pärast ujumist tulevad ilvesed vahel päikesepaistelistele metsaväludele kasukaid kuivatama.

Iseloomu peamine joon - vastuolulisus

Ühed väidavad, et ilves on väga arg ja salalik, teised, et pigem ettevaatlik, kolmandad, et vägagi julge loom. Ilves on vastuolulise loomuga: uudishimu kutsub teda vaatama, mida uut on tunginud tema turvaliseks korraldatud väikesesse maailma või mis asub sellest väljaspool. Ilves võitleb kiusatusega, kuni uudishimu ning appi võetud kavalus võidavad arguse ning ettevaatlikkuse: ilves saab ikka näha, kuid teda ennast ei märgata.

Uudishimu ajab ilvese heinakuhjale või küüni katusele - loom tahab näha kaugele ja ümbrust jälgida, inimene võtab seda sissetungina oma valdustesse. Vahel piiluvad ilvesed metsas elavate inimeste akendest sisse. Vahel õnnestub ilvesel lähedalviibijad nii "ära võluda", et hiljem imestatakse: loom oli siinsamas, kuid ükski inimene ei vaadanud sinnapoole, või vaatas, aga ei näinud, nagu oleks kogu seltskond pimedusega löödud.

Ilves on haruldaselt tundlik ja õrna hingega loom. Ise seesmise rahu kehastus, ihkab ilves harmooniat ning rahu ka enda ümber, kuid tema leid on alati üürike - juba tuleb keegi häirima, või ajavad tema enda kohusetunne, uudishimu ja tühi kõht ta jälle liikvele. Üksi ilvese meeleorganite tundlikkus on talle väga väsitav, sellest on ilveste suur ja sagedane unevajadus.

Ilves tunneb kohe, kui kellelgi on plaanis petta, ja läheb rahutuks. Näiteks muutub puuriilvese käitumine inimese meelest äkki imelikuks, põhjus on selles, et inimene ei ole harjunud kontrollima omaenda mõtteid ja emotsioone, loom aga fikseerib iga juuresviibija pisema meeleolumuutuse. Ilvest häirivad kahtleva, hirmunud loomuga ning negatiivsete emotsioonide vallas olevad inimesed. Üks koduilvesepidaja tegi nalja, et väljaõpetatud ilves võiks käia eksami kirjutamise ajal ringi ja spikerdajatele turtsuda.

Königsbergis oli sakslaste salalabor, mida valvas öösiti ilves. Ta oli valvurina koerast parem. Päeval valis ta oma magamiskohaks kõige parema energiaga koha, minnes halva energiaga kohast eksimatult mööda. See vihjab pisut labori uuringute profiilile.

Ilvesed on suured moralistid: isegi ilvesepojad võivad möödamineja peale turtsuda ja sisiseda, sest ilvese loomuses on kontrollida ümbrust ja ta unustab koguni oma kartlikkuse. Kui olukord kipub käest ära minema, nagu pärast metsatulekahju, raiet või üleujutust, rändab ilves ära.

Pedantselt ja konservatiivselt käivad ilvesed peaaegu alati ühte ja sama rada, nagu rongid oma roobaste vahel, järgides täpset sõiduplaani ja läbivad ööpäeva jooksul oma kümmekond kilomeetrit (isaste rekord on 36 ja 45 km). Igal ilvesel on 3-4 lemmikkohta, kus ta alati peatub, kas varitsemaks või puhkamaks, kuid mitte kunagi 2 korda järjest. Punktuaalsus saab ilvestele sageli saatuslikuks, nagu ka jäljed lumes. Kliima soojenemine oleks ilveste seisukohalt teretulnud: lumevaesed talved päästaksid paljude ilveste elud.

Kuidas ilvesed surevad

Knoxville'i loomaaias, Tennessee osariigis, pandi magama 19-aastane kanada emailves, kes keeldus söömast. Enne seda tehti talle põhjalik uuring ja leiti terve nimestik haigusi, mida looduses elades poleks tal kunagi tekkinud, sest ta poleks seal nii kaua elanud. Tallinnas ei leitud väidetavasti aga ühtegi 14-aastase emailvese surmapõhjust, kuid ta kaalus pooleaastase ilvesepoja moodi.

On iseloomulik, et ilvesed surevad kuni viimseni kõndides. "Survival"-filmi ibeeria ilvestele pühendatud osas näidatakse ilves Angliat linnujahil ja hiljem haigena: tundmatuseni muutunud ja väga kõhn Anglia liikus oma tavalisel kombel, kuni jalad hakkasid sõlme minema, kuid isegi kokku vajudes ei aeglustanud ilves oma sammu.

Ilvesed, kellel on õnne surra loomulikku surma, põevad kõikvõimalikke, enamasti ka inimestele tuttavaid haigusi. Sedasama kinnitavad ka loomaaedade ja tsirkuste arstid. Mahalastud ilvestel avastatakse kõige sagedamini sügeliselestadest Sarcoptes ja soolenugilistest põhjustatud haigusi. Keeritsussid ehk trihhiinid (Trichinella spiralis), avastatakse 20-40% ilvestest, kuid erinevalt inimestest ei valmista need loomadele kuigi märgatavat muret. Selleks, et trihhiin arenema hakkaks, peab inimene selle vaheperemehe liha ära sööma. Kui inimene ei söö ilvest, pole probleemi. Marutaud on ilvestel äärmiselt haruldane (vt tabel). Väiksema ilveskonnaga maades nagu Soome, Läti ja Leedu ei tunta ilveste marutaudi üldse.

Ilvesed taevas ja astroloomias

Ilves ehk Lynx on tähtkuju Suure Vankri kõrval, Vähi ja Kaksikute kohal. Samas kohas paiknes Ilvese tähtkuju ka muinas-eestlastel. Kui Vigala Sass ütleb, et Kuu on Ilveses, siis Pauksonid ütlevad, et Kuu on Vähis. Ka Venemaal tunti sama koha peal Ilvese tähtkuju. Vana-Kreekas pandi selle tähtkuju kohta kirja, et jumalanna Demeter olla moondanud ilveseks sküütide kuninga Linchi, sest too pretendeeris esimese maaharija nimetusele, kuid selleks oli juba üks kreeklane.

Ilvese aastad zoroastrite horoskoobis on 1929, 1961, 1993, 2025 jne. Loomahoroskoobi järgi on Ilvesele usaldatud periood 23.7-22.8. Umbes sama periood kuulub solaarhoroskoobi Lõvile, kuid tegemist pole lihtsalt nimevahetusega. Ilvesemärki sisaldav loomahoroskoop ei lähtu sodiaagi tähtkujudest ja hõlmab palju rohkem loomi.

Täheatlastes esineb Ilves alates 1690. a-st. Mitte et tähtkujul oleks ilvest meenutav kontuur, pigem peaksid inimesel tähtkuju leidmiseks ilvese silmad olema, arvas astronoom Johannes Hevelius, tähtkuju taevakaardile tooja. Siiski on täheatlaste autoritel õnnestunud moodustada nõrkadest (k.a 6. suurusjärgu) tähtedest ilvese kontuuri. Eredaid ega nimedega tähti tähtkujus ei ole, kuid Ilveses asub raadiogalaktika DA 240 läbimõõduga 6,5 miljonit valgusaastat, mis asub meist 670 miljoni valgusaasta kaugusel. Ilvese pea asub loodes. Eestis loojumatu, on see tähtkuju meie kohal ka päeval.

IBEERIA ILVESED

IBEERIA ILVESED

Ibeeria ilves

Lynx pardinus

Iberian lynx

Spanish lynx

Pardel lynx

Pardine Lynx

Spotted lynx

Pardelluchs

Lynx d'Espagne

Lynx pardelle

Lince iberico

Lince pardina

IBEERIA ILVESED on maailma enim ohustatud, aga ka kõige paremini uuritud kaslased, sest raadiosaatjatega on varustatud 80% täiskasvanud loomadest ja kõik ilvesepojad märgistatakse ära.

19. sajandil elas Pürenee poolsaarel 100 000 ibeeria ilvest. 20. sajandi alguses muutusid ibeeria ilvesed haruldaseks ainult Põhja-Hispaanias. Näiteks 1937. aastal müüdi Hispaania turul 500 "ibeerlase" nahka ja nii kestis see kuni 1973. a-ni, mil ibeeria ilveste jaht ära keelati.

1958. aastal avastati 170 hukkunud ibeeria ilvest, neist lasti maha 21%, püüti lõksu 67%, koerad tapsid 4% ja 8% surid muul põhjusel. 1960ndail elas Hispaanias veel 3000 ibeeria ilvest. 1980ndail jaotusid nad 9 populatsiooniks, mis omavahel enam ei suhelnud. 1996. aastal oli Hispaanias 48 väikest ala, kus ikka veel toimus paljunemine. 2003. a-ks jäi neid järele ainult 2.

Eri maade infoallikad on eelistanud ibeeria ilvese arvukuse eri numbreid: oli neid loomi 1988. aastal Hispaanias 880 või 1500? Kas 1995. aastal oli Portugalis "alla 100 ilvese" või oli neid juba 1994. aastal kõigest 40-50? Kas 1994. aastal oli Hispaanias 1200 ilvest või 2 korda vähem? Kõikide ilveste kodualad on kaardistatud, loomad üles kirjutatud, kuidas võib nii eksida? Jutt pole ju enam liigist, vaid mõnekümnest loomaisendist, kellest enamikul on oma nimedki.

Meil on kombeks avaldada oma maa ilvese arvukusena 1,5-2 a taguseid loendusandmeid, kuid ibeeria ilveste puhul nii enam teha ei saa. 2003. aastal väitis Eesti ja Soome ajakirjandus, et ibeeria ilveseid on kokku 300. Hispaanias käib ilveste arvestus kuude kaupa: 2002. a aprillis rõõmustati, kui saadi koos Portugali ilvestega 150 isendit, sest märtsis arvati neid olevat veelgi vähem. 2004. a aprillis oli ibeeria ilveseid Hispaanias ligi 120, koos Portugali omadega 155. Kõik veel elus olevad ibeeria ilvesed mahuksid kõrvuti istuma 5 m2 alale.

Ilveseid vähe, nimesid palju

Igal elaval ja surnud ilvesel on oma toimik. Paarikümne aastaga on neid kogunenud suure kapi jagu - see on teaduslik surnuaed.

Hispaania tähendab "küülikute maa", sest nende loomade rohkust panid tähele juba sinna saabunud foiniiklased ja panid maale nimeks I-Shapan. See muutus inimeste suus Hispaaniaks, kuid toda ajaloolist ibeeria küülikut Hispaanias enam ei ole, on alles euroopa küülik ja see on palju väiksem (1-2 kg).

Ibeeriaks kutsuti vanasti Pürenee poolsaart. Nüüd seostub Ibeeria nimi eelkõige ilvestega ja nii juhtus ühe soome kirjutaja näpp valele klahvile vajutama, tulemuseks "Ilberia" ja "Ilverian ilbes". Poolsaar sai oma nime seal kunagi elanud ibeeria rahva järgi. Nüüd elab Pürenee poolsaarel mitu muud rahvast, kes nimetavad ibeeria ilveseid omamoodi. Hispaania keeles tehakse vahet ibeeria (lince ibérico) ja euroopa ilvese (lince boreal) vahel. Baski keeles on euroopa ilves ipar katamotz ("põhja-ilves"), aga ibeeria ilves on katamotz iberriara. Katalaani keeles nimetatakse ibeeria ilvest linxs ibérik ja galeegi keeles lince, ka gato serval. Tavalise lince kõrval, mis tähistab ka euroopa ilvest, on portugali keeles ibeeria ilvese jaoks palju sõnu: lince iberico, lobo serval, gato-lince, gato-cravo, liberne.

Ibeeria ilvest kutsutakse "Euroopa tiigriks" ja "Algarve tiigriks", samuti "Hispaania pantriks" ja "leopardiks". Gato on kass ja lobo on hunt ning Hispaania tavakodanikele seletatakse, et ibeeria ilves on täpiline bokseri suurune kass.

Alamliikideks ibeeria ilvesed ei jagune. Vähemalt viimased 2000 a on see olnud omaette liik. 1860ndail kirjutas Brehm, et Lynx pardinus elutses muretult küülikute poolest rikkas Hispaanias, aga ka Kreekas ja Itaalias. Teadlane Miller nimetas teda Lynx pardelluseks.

1830ndail elas ibeeria ilveseid ka Lõuna-Prantsusmaal. 19. sajandi autorid on väitnud, et Lynx pardina võis elada koguni Türgis, ja 1984. aastal kirjutati, et ta olevat ikka veel alles Kirde-Anatoolias ja Musta mere regioonis. Kindlasti nimetati pardinaks mõnda eredavärvilisemat ja kirjumat euraasia ilvest.

Ibeeria ilvese kasuka värvus on hallikas-kollakas väga eredate täppidega, võib olla ka väga kollane ja väga hall, esineb ka peaaegu musti isendeid. Täpid on tavaliselt suured ja tihedad ning näojooned väga kontrastsed.

Ibeeria ilvesel on märkimisväärselt pikk põskhabe, samuti kõrvatutid. Kere pikkus on 75-100, rekord on 110 cm, õlakõrgus on 45-70 cm. Saba pikkus on 12-13 cm. Kaal on 9-13 kg, emaste keskmine kaal on 9,3 ja isaste 12,8 kg (st esineb nii 7 kui ka 18-kiloseid isaseid), kaalurekord on 26,8 kg.

Ibeeria ilveste eluolud

Ibeeria ilvese eluiga on 13 a, emased poegivad kuni 10. eluaastani. Võimalik elupikkus loomaaias ei ole teada, sest kuni viimase ajani ei ole ibeeria ilveseid vangistuses peetud.

Ibeeria ilves elab mägedes tavaliselt 400-900, isased ka 1300-1600 m kõrgusel, samuti künklikul maal. Kuna ilvestele sobivad metsad on maha raiutud, tuleb leppida tihnikute ja põõsastikega. Ibeeria ilves jalutab lagendikel harva kaugemale kui 2 km metsapiirilt, kuid on nähtud ka 5 km läbi jalutanud lagendikukompleksivabasid isendeid. Päeval käiakse läbi u 7 km, koduala suurus on sõltuvalt ilvese soost ja vanusest 12-100 km2. Raadiotelemeetrilised uuringud 16 täiskasvanud Donana pargi ilvesega näitasid, et isane kontrollib keskmiselt 10 km2 suurust ala ning emane 8 km2. Suvel on ala väiksem: emastel 4, isastel 9 km2, talvel aga vastavalt 10 ja 18 km2. Ilveste asustustihedus varieerub alates 1 ilvesest 10-40 km2 peale, kuid Donana pargis, ilvestele väga sobivates tingimustes on 10 km2 peale 1,6 ilvest.

Küülik Oryctolagus cuniculus on ibeeria ilvese põhitoit (75-93%), normiks on 1 küülik päevas, vahelduseks linnud, mangustid, genetid, närilised, hädapärast ka noored hirved (5,5% talveratsioonist) või ka väga noored metssead.

Rohumaad tehti põldudeks, lisaks põhjustas 1950ndail Lõuna-Ameerikast toodud viirus poxvirus myxomatosis küülikute epideemia. 1988. aastal põhjustas kõrget küülikute suremust virulent pneumonia virica haemorragica. Praegugi on küülikuid vähem, kui ilvestele vaja, sest küülik maitseb ka teistele kiskjatele, samuti inimesele.

Ibeeria ilveste pereelu

Suguküpseks saavad ibeeria emased 2- ja isased 3-aastaselt, kuid enne 4.-5. eluaastat järglasi tavaliselt ei ole. Suurim sigivus on emastel 3.-7. ja isastel 4.-7. eluaasta vahel. Kui ibeeria ilvese emane ei ole isast talve lõpul kohanud, siis tekib tal jooksuaeg mistahes ajal. Pulmad on jaanuaris-veebruaris, ja kui pesakond hukkub, toimuvad teised pulmad. Tiinus kestab 60 päeva. Enamik poegi sünnib märtsis-aprillis, juulis sigitatud aga septembris. Poegi võib sündida ka 3 või 5, kuid 9-10 nädala vanuseks saavad nendest vaid 2. Ibeeria ilvese pojad kaaluvad 3 nädala vanuses 500-800 g (nooremaid ei raatsi teadlased kaalumisega tülitada). Liha hakkavad ilvesepojad nätsutama alates 4ndast elunädalast, kuigi veel 2-3 kuud joovad nad lihale piima peale.

Teaduslik lause "ibeeria ilvesed iseseisvuvad vanuses 8-23 kuud" tähendab, et pojad elavad emaga vähemalt 8 ja hiljem ema aladel 23 kuud. Vahemaa ema ja tema 20-kuuse poja vahel võib olla kuni 30 km, kuid see ei tähenda pere lagunemist, pigem iseseisva elu harjutamist ema järelevalve all. Oma alal "inspekteerides" jälgib ema ka poegade tegevust. Jalutades koos uue pesakonnaga on emailvesed vahel näidanud jahinippe ka oma eelmise aasta poegadele. Isased pojad võivad iseseisvuda 7-10-kuuselt ja 18-kuuselt lähevad nad emast enam kui 30 km kaugusele ehk ema valdustest välja endale ala otsima, emased aga jäävad elama emade naabrusesse.

On juhtumeid, kui noored emased osalevad pulmades juba oma esimese talve lõpus, kuid pigem on reegliks, et nad ei saa poegi veel isegi 5-aastaselt ehk kuni sureb või lahkub oma territooriumilt nende ema. Noor emane ilves ei hakka poegi kasvatama enne, kui ta saab endale isikliku ala, juhtugu see esimesel talvel või mitte kunagi.

Ibeeria ilveste populatsioonide killustumine ja isoleeritus tekitas olukorra, kus kõik järglasi sigitavad ilvesed on omavahel lähedased sugulased. Tugevas inbriidingus sigitatud loomad on väiksemat kasvu, kaalult 1/2 euraasia ilvesest ja nad on altimad haigustele. Isegi Donana pargis, kus ilveste paljunemine käib korralikult, on tunnistatud ebanormaalseks 62% spermast.

1993. aastal elas Donanas 50-60 ilvest, 2004. a aprillis 35, nendest 5-8 paljunemiseas emast. Sierra Morena mäestikus Donanast kirdes, Andujari piirkonnas, elas 1988. aastal kuni 400 ilvest, 2004. a kevadeks jäi neist alles 100. Andujari populatsioon asub tihedalt 20 000 ha peal ja on jagatud 2ks osaks, kokku on 20-25 paljunemisvõimelist emast. Donanast Andujari on ligi 200 km. Poegi sündis Andujaris 26, Donanas 6.

Ühele Sierra Morena ilvesele pandi nimeks Adena. Ta oli esimene ilves, kes jalutas 2001. a mais metsa paigutatud fotokaamerast mööda ja lasi endast teha 2 pilti. Teine kaamera paigutati Madridist lõuna pool asuvatesse Toledo mägedesse, mida peeti teiseks suureks ilveste elualaks, kuid seal ei saadud mitme kuu jooksul pildile ühtegi looma. 1988. aastal elas Toledo mägedes 200 ja 1997. aastal 100 ilvest, nüüd on nendest järel vaid üksikud.

Kes ohustab range kaitse all olevat looma?

Tegelikult ei ole ilvesed kaitstud isegi oma põhilises uurimiskohas Donanas. See 55 000 ha suurune park on ilvestele liiga väike ja välja rännanud isastel ei lasta elada isegi 5-aastaseks. Kütte tuleb ka lausa parki. Enamik neist seab püüniseid, kuid ka maha lastult või haavatuna on pargis leitud üle 40 ilvese. Salakütid ja autod vähendavad igal aastal Donana ilveste arvu poole võrra. Donana looduspark asutati 1964. aastal Guadalquiviri paremal kaldal Edela-Hispaanias. Alles mõned aastad tagasi elas Donanas 4% ibeeria ilvestest, nüüd elab seal 1/4. Looduslikel põhjustel on Donanas surnud ainult 8% ilveseid, Hispaanias tervikuna 1958.-77. a 8,6%, vahemikus 1978-88 aga 10,6% kõikidest hukkunutest.

1993.-94. a sündis Donanas 16 ilvesepoega, neist jõudsid suguküpsesse ikka 2. Ülejäänud 5 lasti maha, 3 aeti alla ja 6 kadusid koos raadiosaatjatega jäljetult (kahtlustatakse salakütte). Kuid ka neil suureks saanud 2 ilvesel ei olnud pikka eluiga. Viimane 1994. aastal sündinutest, isane Barbaro, leiti 1998. a veebruaris 40 haavliga vasemas kopsus. Pildil inimese käte vahel nägi see 4-aastane ilves välja nii väike nagu pooleaastane euroopa ilvese poeg. Barbaro õde Intruder tapeti juba 2 nädalat pärast pesakonna laialiminemist.

2001. a aprillis jäi lõksu ilves Baba. Veel kaua aega ei saanud ta oma jalgu hästi liigutada, kuid ta raviti terveks. Ilves varustati raadiosaatjaga ja saadeti parki, kus ta tapeti täpselt nädala pärast.

35st raadiosaatjaga varustatud ilvesest hukkusid iseseisvumise faasis 23 ja ainult 12 said endale oma ala. Üks neist oli isane Rafa, kellest on tehtud film inglise sarjas "Survival". Oma ala leidmiseks jalutas ilves 15 kuu jooksul läbi tuhandeid kilomeetreid ning tuli tagasi oma sünnikohta, Donana parki. Ta lasti maha varsti pärast seda, kui ta esimest korda emast paaritas. Ibeeria ilves peaks jääma ellu juba seepärast, et ta on nii ilus, väideti filmis.

Sierra Morenas hukkub igal aastal keskmiselt 5 looma. 75% Sierra Morena ilvestest hukkub inimeste süül.

Auto ohtlikkus ilvestele tekkis Hispaanias 1970ndate lõpu poole ja suurenes pidevalt (praegu üle 7% hukkunutest). Hispaania teedele on paigutatud ilvesega teemärgid - kiirusepiirang 40 km tunnis, ja ikkagi said vahemikus 2002-04 autoteedel surma veel 10 ilvest. Üks iseseisvumise faasis noor ilves sai küüliku jälitamise hoos autolt löögi. Ta raviti terveks ja leiutati metoodika, kuidas õpetada loomale autodest eemale hoidumist.

Olulisel kohal on metsaraied ja tammide ehitusega kaasnevad üleujutused. 1980ndate lõpus Portugalis toimunud suur kuuse- ja eukalüptimetsade raie vähendas ilvese arvukust 40-60 võrra. Portugalis toimub ilveste paljunemine riigi põhjaosas Serra da Malcata reservaadis ja päris lõunas Algarve mägedes - veelgi väiksematel aladel, kui seda on Donana park. 2004. a-ks elas Algarves ligi 25 ilvest ja veel kümmekond Serra da Malcatas.

Kes kaitseb väljasurevat liiki?

SOS Lynx'i operatiivgrupi juht ütles, et peale eelajaloolisi aegu võib ibeeria ilves osutuda esimeseks väljasurnud kaslaseks - seda vaatamata kõikidele projektidele, aktsioonidele ja ühiskondlikele liikumistele. Hispaanias pole olnud teist looma, kelle eest oleks nii palju võideldud, samuti teist loomaliiki, kelle olukord oleks läinud, justkui kiuste päästjate pingutusele, järjest lootusetumaks.

Igas hispaania ilveste teemalises artiklis korduvad juba 10 a jooksul 2 lauset: "tuleb midagi teha, just nüüd" ja "valitsus on lubanud eraldada". "Midagi" tehakse kogu aeg, ka valitsus oli eraldanud kopsaka summa, et hiljemalt 2000. a lõpuks oleks käivitatud ilveste paljundamisprogramm 5 terve täiskasvanud emasega. Kuid kohalikud võimud kulutasid selle raha uue tee ehitamiseks - just ümber Donana pargi, tagajärjeks hukkub seal 2/3 Hispaania kõikidest ilves-autoohvritest.

Trahv ilvese jahtimise eest oli 1989. a-st alates ümberarvestatuna USA rahasse 8000 dollarit, kuid seda ei ole praktiliselt kunagi sisse nõutud, sest enamik ilvestest elas eramaadel. Võib arvata, et teatavaks saab ainult osa salakütitud ilvestest, kuid statistika järgi on mahalastud ilveste näit aina kasvamas. Kuni 1977. a-ni oli mahalastud loomade osa hukkunud ilveste koguarvust 21-22%, hiljem 26-27%, kusjuures ilvese arvukus on sellest ajast langenud rohkem kui 10 korda.

Teadlased kurdavad, kui raske on mõjutada maaomanikke, looduskaitse kirjutab vajadusest tõsta inimeste teadlikkust ilveste suhtes. Loodetakse, et selgitustöö on ehk mõnevõrra vilja kandnud, sest vaatamata kasvavale elanikkonnale vähenes lõksudes hukkunud ilveste ametlik arv 62,7%lt vahemikus 1958-77 kuni 44,1%ni aastail 1978-88. Teine võimalus on, et pahatahtlik maarahvas on hakanud oma püüniseid sagedamini tühjendama, et looduskaitse ja teadlased neile peale ei satuks. 1958.-77. a registreeriti kokku 689 hukkunut ning ajavahemikus 1978-88 leiti surnuna 356 ilvest, mis on tegelikust hukkunute arvust parimal juhul pool.

Väidetavasti ei ole pooltel salaküttidel kavatsust ilvest tappa. Ilvesed jäävad küülikutele ja rebastele paigutatud lõksu, mis tõmbab looma käppapidi üles puuoksale rippuma. Selline püüdmisviis on tunnistatud loomapiinamiseks ja paljudes riikides keelatud. Enamasti surevad loomad enne, kui nad avastatakse.

Kui loom on veel elus, üritatakse teda mistahes viisil päästa. Näiteks tuleb selleks amputeerida ilvese jalg kuni õlani. Maailma loomaaedades pannakse loomi magama ka palju lihtsamatel põhjustel - lihtsalt ei viitsita nende raviga jännata. Hispaanias ei häbeneta ilveste "iluvigu", peaasi et loom olemas oleks.

Inimese süül juhtub muudki

1980. aastal tõi Guadiamari jõgi parki 5 miljonit m3 raskeid metalle sisaldanud reovett, millest sai kannatada 50 000 ha jõekallast 60 km ulatuses. Siiamaani surevad Donana ilvesed päris kummalistesse kui ka tuntud haigustesse, mis pole ilveste seas kusagil nii levinud kui Donanas. 2001. aastal suri seal "müstilisse viirusesse" 4 isast. 30-40 ilvese seas on leidunud järjest panleukopeenia (kassikatku), klamüdioosi, toksoplasmoosi, distem per'i ja mitme keerulise parasitoosi juhtumeid.

2002. a märtsi lõpus surid 8st mullu pargis sündinud ilvesest nädala jooksul tuberkuloosi 2 emast, 1 jäi auto alla, 4 uppusid ükshaaval kaevu ja samal ajal suri 1 ilves ka Serra da Malcatas.

Ilvesed nakatuvad tuberkuloosi kodukarjaloomadelt, seletavad kabinetiteadlased. Samahästi oleks võinud väita, et ilvesed on maasikatele allergilised. Donana pole karjakasvatajate kant, aga Euroopa Liidu sisese tööjagamise raames hakati pargis Inglismaa jaoks maasikaid kasvatama. Millega võlutakse maasikad nii suureks ja punaseks kasvama, on delikaatne teema. Kas need imevahendid mõjutavad ka ümbruskonna loomi, kui tuul metsa poole puhub - seda teab ainult tuul.

Koeradki metsistuvad inimeste süül. Kui enne 1977. a põhjustasid koerad ilveste hukku 3-4% ulatuses, siis hiljem langes nende ohvriks 7% kõikidest hukkunud ilvestest. 1992. a novembris tapsid koerad ilves Lora 6-kuuse isase poja ja vigastasid Lora jalga. Jahtimisvõimetu ilves suri oma poja kõrval nälga.

1998. a veebruaris leiti Donanas surnuna alla aastased ilvesepojad Javichu ja Elsa. Metsikud koerad murdsid isasel ilvesepojal mitu ribi ja hammustasid läbi ta kolju. Emase jalg oli läbi näritud ja ta suri nälga. Et see juhtus juba nädala pärast, tähendab, et ilvesepojad olid ennegi näljas olnud. Kuhu oli kadunud nende ema, jääb ainult oletada. Kumbki ilvesepoeg ei kaalunud 5 kilogi. Donana ilvesepoegade suremus on 85% ning põhjuseks eelkõige salakütid, autod ja nälg.

Inimene ei tahagi võita

Ehk on inimese olemuses rohkem võitluse, mitte eesmärgi saavutamise vajadus. Võitlus keskkonnakaitse tandril toob kuulsust ja aitab edasi ametiredelil - jätkuks vaid kaitsealuseid kuni pensionile minekuni. Inimene usub, et tema tegudel on tõsi taga, kõrvalt näib see aga looduskaitsemänguna.

Aastate jooksul on Hispaanias ja Portugalis loodud fonde ja ühinguid, kirjutatud projekte ja plaane, pakutud välja ideid luua looduslikud koridorid ilveste elualade vahel, kaitsealade ketid jpm.

2004. a aprillis tuli välja järjekordne põhjapanev ja kõikehõlmav plaan, kus on pikalt ja laialivalguvalt kirjutatud, mida tuleb teha või muuta. Mõneks aastaks jääb kirjutis seisma valitsuse laual olevasse tekstivirna.

Maasikaväljade ja kiirteedega ümbritsetud Donanas ei ole ilvestel pikka tulevikku, kuid Sierra Morena ilveste viimast eluala oleks ometi võinud proovida päästa. Andujaris on palju metssigu ja hirvi ning jahimeestest ei tule puudust, sellepärast püsivad ilvesed enamasti 200 km2 peal Cardena looduskaitsealal. Muidu saaksid Andujari ilvesed kasutada kogu oma mulluse ala - 350 km2. Valitsus ei hakka kunagi jahimehi kitsendama ega looduskaitsealasid laiendama, kuid ümberkaudse maa oleks võinud omanikelt ära osta ja sellel igasugune jaht ära keelata.

Kui kõik ilvestega palga eest tegelevad töötajad, kes protokollidele, plaanidele ja üleskutsetele alla on kirjutanud, paneksid rahad kokku, ei teeks väikese maa-ala ost neist kedagi vaesemaks. Siis oleks võinud korraldada korjanduse ja paigaldada üles seadmed, kontrollimaks, kes ja millega metsas liigub. Kui kohapeal nuputada, võiks lihtsalt ja odavalt takistada ilveste pääsemist autoteedele lõikudes, kus on korduvalt õnnetusi juhtunud. Paljugi oleks võinud teha kohe, kui inimesed võtaksid ilveste asja pisut isiklikumana.

Plaanis on öeldud, et Donana park võiks hakata küülikuid paljundama ja neid metsa lahti laskma. Miks ei tekkinud see idee juba aastaid tagasi ja miks seda ei hakatud teostama kohe, kui idee tekkis? Küllap maksaks valitsus kulud tagantjärele kinni ja nälgivad ilvesed pääseksid juba praegu. Küülikud paljunevad hästi ja rohi kasvab Hispaanias aastaringi - mis võiks olla ületamatult kulukas? Takistus seisnevat selles, et vabastatud küülikutest ei osata rebaseid eemale hoida. Rebanegi on ilvese toit, ja kui küülikute rohkusest paljuneksid rebased, siis võidaksid ikka ilvesed, kuid tähtsaid ökoloogiaküsimusi tuleb lahendada süsteemselt ja põhjalikult. Tuleb kavandada näiteks söötmiskoridorid ning kirjutada valmis projekt. Samas tuleb kaaluda teisi võimalusi, sest ka metsikute küülikute vaktsineerimine võib tagada ilvestele küllusliku toidulaua. Kui teoreetiline töö valmis saab, ongi käes aeg juba rebaste ellujäämise eest võitlema hakata.

Donana pargi viimane lootus

on 3 emast ilvesepoega, kellest vanimale pandi nimeks Esperanza ehk "lootus".

Ilveste kasvatuskeskus Donanas oli loodud juba 1992. aastal, siis kui hakati otsima paarilist 4 vangistuses emasele. Praeguseks on 2 emast surnud ja 2 on juba väljaspool sigimisiga. Celia suri just enne Esperanza saabumist ja 4-kuuselt inimeste juurde sattunud, Sierra Cazorlast pärit, oma populatsiooni viimane ilves Morena sai 11-aastaseks.

2001. a märtsis leiti pesa u 5 päeva vanuste ilvesepoegadega: 2 poega olid terved, 1 surnud ja neljas peaaegu surnud. Alatoidetud ja vedelikupuuduses ning 200 g kaalunud Esperanza viidi Jerezi loomaaia haiglasse ning maiks oli ta terveks ja taltsaks saanud. Esperanza kasvatamisega jätkus ööpäevaringselt tööd 2 pühendunud hooldajale, 5 tehnikule ja isegi loomaaia direktorile - nii palju tööd jõuab looduses ära teha üks ilveseema. Aasta vanuselt ja 9 kg kaaluvana saabus Esperanza Donana pargis asuvasse El Acebuche keskusesse, aga 30.7.2002. a jäi auto alla Jimeno, Esperanza 1,5-aastane vend, kes kasvas üles vabana.

2002. a kevadel otsiti üles kõik Hispaania ilvesepesad. 3 pojaga pesi oli vaid 2. Kuna 3-4 pojaga pesakonnast jääb ellu 1-2, otsustati võtta 3ndad pojad programmi jaoks. Unistuseks oli 12 poega - 7 emast ja 5 isast, kellest võiks tulevikus saada uus, olgugi vangistuses kasvanud populatsioon 30 ilvesest. Kõik ilvesepojad pidid olema terved ja normaalsete geenidega, soovitatavalt mitte omavahel sugulased. Ilusaid plaane tuli aga varsti korrigeerida, sest üks ilvesepoegadest osutus Esperanza poolõeks, ja isaste puudumisel oldi 2 a pärast nõus vastu võtma ka väga haigeid noori isailveseid.

5-nädalane 700 g kaalunud Saliega leiti aprilli keskel Andujarist. 5 päeva hiljem toodi talle Donanast seltsiks 3-nädalane Aura, kes kaalus 600 g. 2-kuuselt kaalusid nad juba 2 kg ja 1 a möödudes viidi nad Jerezi loomaaiast El Achebuchesse. Esimese nädala jooksul Saliega sisises, kui ta kätte võeti, siis muutusid ilvesepojad julgeks, mängisid hooldajatega ning turnisid nende riietel.

2002. a juulis astus Andujari metsas fotokaamera ette noor isane, keda tuli kähku päästma minna. 14-kuune Fermin kaalus kõigest 5 kg, oli pime ja hulga muude kõrvalekalletega. Teda hoiti Los Villarese metsloomakeskuses Cordobas ja saadeti 21.1.2003. a El Acebuchesse, kus ta suri 11 päeva hiljem tuberkuloosi.

Märtsis sai Los Villarese patsiendiks teinegi Andujari isane, 2-aastane Hacinto-Ulysses, kelle veres leiti kaslastel tundmatud parasiidid Cytauxzoon ja keda ei saanud kokku lubada juba sigimisikka jõudnud Esperanzaga.

2003. a lõpus vähenes Andujari ilveste arv 4 noore isase võrra: 1 lasti novembris maha ja 3 püüti kinni programmi jaoks. 1,5-aastane murtud jalaga Fran osutus nii Cytauxzooni kui Corona-viiruse kandjaks. 5.12.2003. a püüti kinni 8-kuune ja 8-kilone Cromo, kelle esikäpp vajas ravi, ning 10.12.2003. a 20-kuune Garfio, kes kaalus 15 kg. Aasta viimasel päeval toodi Garfio karantiini El Acebuchesse, kuid temagi veres leiti Cytauxzooni.

Cromol jäi ilvestevaheliste suhete omandamine pooleli ja õpetajaks kutsuti samavanune punailvesepoeg. Enne kui asuda paljundama ibeeria ilveseid, harjutati Jerezi loomaaias punailvestega ja tulemuseks oli Attila, kes sai Cromolt kõrvakiilu. Enne tulekut El Acebuchesse 2004. a suvel pidi Cromo õppima Attilaga mängima, siis saaks temast hea seltsiline Aurale ja Saliegale ning 2 a pärast võiks loota ilvesepoegade sündi.

Kuidas teised maad aidata saavad?

Hispaania ilveste päästjad pöördusid abipalvega Euroopa Liitu juba 1992. aastal ja seal oldi nõus, et ibeeria ilvesele tuleb tagada ellujäämisevõimalus. Ka looduskaitse poolt aastate viisi painatud Hispaania valitsus pöördus Euroopa Liidu poole palvega rahastada hädavajalikke töid Sierra Morenas asuval Brena tammil. Euroopa Liidul ei ole mahti ja ilvesed peavad ootama.

Tšehhi Ostrava loomaaed palus luba osaleda ibeeria ilvese säilitamise programmis - kasvatada ibeeria ilvese poegi Ostravas või saata kohale kogenud abilised, kes on tegelnud ilvestega alates 1967. a-st, sest Kesk-Euroopa ilvestega taasasustamine käis Ostrava kaudu. Hispaania spetsialistid avaldasid soovi õppida Ostrava loomaaednike kogemusi. Ent võimude arvamus oli: kuigi Hispaanial pole ibeeria ilvese päästmiseks küllalt raha ja võimalusi, on ibeeria ilves Hispaania oma asi, Ostrava ei asu aga ibeeria ilveste elualal. Siingi on loomaliigi päästmisest tähtsamad ametkondlikud suhted ja ringkondlik poliitika.

2002. a oktoobris saatis Tallinna Loomaaed Põhja-Hispaaniasse, Santillana del Mari loomaaeda 2 euroopa ilvest Elistvere pargi ilveste esimesest, 1999. a pesakonnast. Neid peeti väga haruldaseks liigiks ja eesti ilvese pea lisati koguni loomaaia embleemile. Paljud inimesed tahtsid näha loomi, kelle sarnastest kirjutatakse tihti Hispaania lehtedes. Oma maa ilveseid näevad hispaanlased ainult piltidel. Loodetavasti said 2 Elistvere emast juhatada mõne inimese mõttele, et ilveste heaks tasub midagi teha.

KARAKALID

KARAKALID

Karakal

Felis (Lynx) caracal

Caracal caracal

Persian lynx

Desert lynx

African lynx

Asian caracal

Wüstenluchs

Lince africano

Karakal on ainus kaslaste liik, kelle pojad on ilma täppideta. Täiskasvanud karakali kasukas on ühte värvi, liivakarva punakas, võib olla ka melanootiline ehk peaaegu must, harvem hele, väikeste mustade täppidega koonul ja kõrvadel. Karakali karv on väga lühike ning keha on peenem ja saledam kui ilvesel.

Sõna karakal (caracal) kasutatakse inglise, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja paljudes muudes keeltes, ka farsi keeles. Türgi keeles nimetatakse karakali step vasagi, suahiili keeles simbamangu, tamasikti keeles Marokos orei, tuareegi keeles Kesk-Saharas ngam ouidenanga. Vahemere lõunakaldal berberi keeltes öeldakse warsal, bousboela, mousch, nouadhrar, aousak. Araabia keeles on karakal washag, ajal, anaqal ardh, Saudi Araabias aga itfah. Usbeki keeles on karakal karakulak, belutši keeles Pakistanis tsogde, Indias tamili keeles civigki ning tipettiya kattuppunai, dardi keeles psk qarh qol. Gujarati keele kutchi murdes öeldakse harnotro ehk "musta soku tapja". (Karakal elab küll Karakalpakkias, kuid sõna "karakalpakid" jaotub osadeks kara-kalpakid ja mitte karakal-pakid.)

211.-217. a valitses Roomas keiser Caracalla. Oli tal karakalidega midagi ühist või mitte, aga Caracalla termid on kuulsaks saanud.

Müüte karakalide kohta

Müüt nr 1: karakalil on mustad kõrvad. Sõna karakal tuli türgi päritolu sõnast garahgulak ("mustkõrv"), kuid mustad kõrvad on ainult karakalipoegadel, suurtel mitte.

Müüt nr 2: karakal on kõrbeloom. Karakal kõrbes on pigem erand. Kõrbeilveseks hüütu elab kus tahes mujal: vihmametsades, steppides, savannides, rohtlates ja eelmäestikes, Põhja- ja Lõuna-Aafrikas ning Ees-Aasiast kuni Ees-Indiani. Türgis elab karakal Lääne-, Kirde- ja Kesk-Anatoolias, eriti Tokati platool. Karakal väldib Saharat, Kalaharit, Namibia kõrbe ning Araabia poolsaare kesk- ja lõunaosa. Karakumi kõrbe keskel ei ole karakale samuti kohatud. Meelsamini elab ta ikka poolkõrbes ja on levinud mööda Kaspia idarannikut. Lõuna-Turkmeenias eelistab ta tasandikul laiuvat võsastunud liivakõrbe. Karakali kutsutakse ka stepiilveseks.

Müüt nr 3: kuni 50% karakali ratsioonist võib koosneda lammastest ja kodukitsedest. See jutt on tuttav igal maal, kus elab kiskjaid, karjakasvatajaid ja jahimehi. Eriti seal, kus väidetava kahjumi puhul raha või kiskjajahtimislube jagatakse. Uuringud näitavad aga igal pool muud, kui rahvasuu jahvatab.

Müüt nr 4: karakalid, kes on meie ilvestest palju äkilisemad ja metsikumad, esinesid varem edukalt jahikoerte rollis. Tõepoolest, Indias ja Iraanis õpetati karakale (veel varem geparde) linde, jäneseid ja koguni antiloope püüdma. Tõrksa loomuga karakal taltub raskemini kui euroopa ilves või pehmeloomuline gepard, kuid igal idamaa rikkal pidi olema oma treenitud karakal. Jahi edukuses võib siiski kahelda, sest kaslane ei täida peremehe käske nii nagu koer. Üks Walesi prints käis 1875. aastal Indias jahil ja kirjeldas "jahiilvese" käitumist. Karakal pandi rebasega vastamisi, nad vahetasid kõrvakiile, siis istusid ning vaatasid teineteist pikalt ja tunnustavalt. Siis läks kumbki oma teed. Samuti polnud karakalil soovi taga ajada jänest ja Walesi prints jäi jahietendusest ilma.

Müüt nr 5: karakalid ei paljune puuris. See iganenud käibetõde sai alguse kitsaste nõukogude aja puuride tõttu, ja ega USA vanade loomaaedade puurid palju avaramad olnud. Nõukogude loomaaedades elas 17-19 paari karakale ehk igas loomaaias 1, kuid kas see on piisav hulk üldistuste tegemiseks?

2001. aastal sündis karakalipoeg Jihlava loomaaias Tšehhis, aga Hakassias, Abakani loomaaias, juba teist korda. 1996. aastal sündisid karakalipojad San Diegos, 1994. ja 1997. aastal Tampas, Floridas. Ka USA loomafarmides ei ole saadud järglasi ainult karakalidelt, vaid isegi nende ristanditelt servalitega.

Kõige suurem müüt: karakalid on ilvesed. Nähku nad ilveste moodi välja palju tahes, geneetikud teavad paremini. Mõnest vanemast raamatust võib leida termini Lynx caracal, ent DNA proovi põhjal paigutati karakal omaette, nimetades teda Caracal caracaliks. Kui ta oleks ilves, võiks öelda, et ilveseid elab ka lõunapoolkeral.

Fülogeneesi uuringud paigutasid ilvesed lähemale Panthera perekonna suurtele kaslastele ning jaguarundile, kes meenutab rohkem kärplast kui kaslast. Serval ja karakal, kes sarnanevad ilvesega palju rohkem, osutusid ilvese kaugemateks sugulasteks. Samas, kui võrrelda kromosoome, sarnaneb euraasia ilves rohkem karakali kui punailvesega. Nimelt on euraasia ilvese ja karakali X-kromosoomid metatsentrilised (võrdsed kromosoomiõlad) ja Y-kromosoomid submetatsentrilised (ebavõrdsed kromosoomiõlad), aga punailvesel on mõlemad metatsentrilised.

Punailves elab samuti kõrbes ja vahel öeldakse temagi kohta "kõrbeilves". Punailvese kõrva ehitus viitab kõrbeorientatsioonile ja see lähendab teda karakalile, mis sest, et nähtav erinevus, kõrvatuttide pikkus, räägib vastupidist: karakalil on tutid väga pikad ja punailvesel väikesed, mõnel peaaegu olematud. Ometi pole punailveste käppadel, erinevalt karakalidest, liivasel pinnal liikumise tarvis loodud "harju".

Üldandmeid karakalide kohta

Karakali keha pikkus on emastel 55-90, isastel 80-105 cm. Õlakõrgus on 38-50 cm. Emased karakalid kaaluvad 10-11, isased 12-13 kg. Aasia karakalid on väiksemad, kui Aafrika omad. Kõrvatutid on 4,5 cm, isenditi ka palju pikemad. Saba pikkus on emastel 21-30, isastel 20-35 cm. Vabaduses elab karakal 12, vangis kuni 19-aastaseks.

Karakalil on käppadel "harjad", et liivasel pinnal liikuda. Ta suudab teha 4,5 m pikkuseid hüppeid, püüdmaks lendu tõusvaid linde. Karakalil on erakordselt kiire reaktsioon. Antiloop on karakali suurim saavutus. Nagu ka ilves, ei jälita karakal minema pääsenud saaki. Tema peamised saakloomad on närilised (liivahiir, kõrbe-hüpikhiir, suslik) ning jänesed. Karakal sööb edukalt ka siile, okassigu ja madusid, isegi kobraga saab ta ilusti hakkama.

Karakal võib elada mitu päeva ilma veeta, omandades vedelikke toidust. Päeval varjub karakal rebaste ja okassigade urgudes, kasutades neid mitu aastat järjest. Ta on aktiivne öösiti, kuid jahib ka päeval, eriti talvel ja kevadel.

Isaste territooriumid kattuvad omavahel 50%, emase ja isase omad 27%. Lõuna-Aafrikas on isase karakali koduala keskmiselt 220 km2 (ehk 98-352 km2), emastel keskmiselt 57 km2 (ehk 2-112 km2). Karakumi kõrbes jalutab emane karakal päeva jooksul kuni 5, isane 9 km. Pulmaajal võib isane läbi rännata kuni 90 km.

Paaritutakse 6 päeva. Tiinus on 78-81 päeva. Pojad (tavaliselt 2, võib olla ka 4 või 5) sünnivad Lõuna-Aafrikas juulis-augustis, Zimbabwes septembris-detsembris, Saharas jaanuaris, Turkmeenias aprillis-mais. Poegade silmad hakkavad avanema juba esimestel päevadel, kuid täiesti lahti lähevad need alles 6.-10. päeval. Emane imetab poegi 2,5 kuud, kuigi liha hakatakse sööma juba 1,5 kuu vanuselt. Pojad elavad emaga ligi 1 a ja on 12-16-kuuselt suguküpsed (teistel andmetel saavad karakali emased suguküpseks 21-kuuselt, nagu ka ilvese emased).

Milliseid karakale on olemas?

Turkmeeni karakal on ladina keeles Felis caracal michaelis, india karakal - Felis caracal schmitzi. Need on Aasia alamliigid: esimene on kõige haruldasem ja elab Kesk-Aasias, teine Kesk-Indias, Pakistanis, Afganistanis, Iraanis, Iraagis, Lähis-Idas, Saudi Araabia põhjaosas ja Sinai poolsaarel.

Caracal schmitzit on kirjeldanud 1912. aastal Matschie. Veel märgitakse Iraanis elanud caracal aharoniid ja Indias caracal bengalensist (kirjeldas Fischer). Aafrikas elanud liiki Felis caracal kirjeldas 1776. aastal Schreber. Felis caracali kõrval on kasutuses Caracal caracal.

Caracal caracal caracal (Felis caracal caracal) elab Sudaanist kuni Kapimaani. Caracal caracal algira elab Põhja-Aafrikas (see on 1841. aastal Wagneri poolt kirjeldatud caracal algirica). Caracal damarensis elab Namiibias, caracal limpopoensis Põhja-Transvaalist kuni Botswanani, caracal lucani Gabonis, caracal nubicus Sudaanis ja Etioopias, caracal poecilictis Nigeris, Nigeerias ja Lääne-Aafrikas.

Varem kasutuses olevatest nimedest veel: caracal berberorum, caracal corylinus, caracal medjerdae, caracal spatzi - kõik Aafrika karakalid.

Aasia karakal on kaitsealune ja Aafrika karakal on ohustatud liik. Karakal on kantud Punasesse raamatusse, kuid osa riike ei tee sellest välja. Aafrikas on karakalijaht keelatud Alžeerias, Marokos ja Tuneesias. Lääne-Sahara ja Liibüa kohta infot pole. Egiptuses ei ole karakal ametlikult kaitse all.

Aasias on jaht keelatud Türgis, Iisraelis, Iraanis, Pakistanis ja Indias, Kesk-Aasias aga Turkmeenias, Usbekistanis, Tadžikistanis ja Kasahstanis. Jordaania, Süüria, Iraagi, Kuveidi, Katari ja Afganistani kohta infot ei ole. Aasia karakal ei ole ametlikult kaitse all Liibanonis, Saudi Araabias, Araabia Ühendemiraatides ega Omaanis. Jahinduslikku tähtsust karakalil ei ole ning teda kütitakse paljast tapmiserõõmust.

Kus saab karakali näha?

Paarkümmend aastat tagasi elasid karakalid veel Tallinna ja Riia loomaaedades. 24.8.1977. a murdis Tallinna karakal maha euroopa ilvese poja, kes oli tema puuri roninud. Veel 1999. aastal oli Peterburi Loomaaias 3 karakali, 2002. aastal suri 1 vana loom.

Mujal maailmas saab karakali näha Venemaal, Poolas, Tšehhis, Taanis, Hollandis, Belgias, Portugalis, Prantsusmaal, Inglismaal, Iisraelis, Saudi-Araabias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Zimbabwes, Sri Lankal, Singapuris, Mehhikos ja 2 loomaaias Austraalias.

Kõige rohkem vangistuses elavaid karakale on USAs, seal peetakse neid kodudeski. Californias, loodusealase koolitusega tegelevate Barbara ja Rob Dicely peres elab peale mitme muu kaslase karakal Mara (sünd. 9.3.1991. a), taltsas ja andekas "õppevahend". California Kassimajas (Cathouse ehk FCC) elavad karakalidest õde-venda Kara ja Kalaj, sündinud 8.4.1996. a ja toodud 1998. aastal San Diego loomaaiast. Nad on turkmeeni karakalid.

Vahel tekib USA loomaaedades karakalide "värske vere" vajadus. Siis ei küsita varjupaikadest, farmidest ega internetist (see polevat küllalt prestiižne), vaid tuuakse loomad Aafrikast, nagu toodi 1995. a veebruaris üks karakalipaar koos 2 pojaga. 2 nädala pärast selgus, et 3 kuu vanuseid poegi ei lähe loomaaial vaja. Nii sattusid emane Cachinga ja isane Cachanga perekond Lewiste varjupaika. Need karakalid on inimeste suhtes sallivad, kuid ei taha, et neid koheldaks nagu lemmikloomi. Inimeste lähenedes isane turtsub, kuid ei lähe agressiivsemaks. Kui nende hooldaja jäi teadmata kadunuks, olid mõlemad karakalid väga vaiksed ja kurvad.

Milline iseloom on karakalil?

Et karakal on puuris taltsutamatu, urisev ja vastik, nagu kirjutas Brehm 1860ndate lõpus, ei pea alati paika. Üsna täielik karakalide iseloomude komplekt leidub Easy Streeti varjupaigas Floridas.

1993. a juulis saabus varjupaika 6-kuune isane karakal Hunter. Teda peeti Põhja-Carolinas lemmikloomana, kuid temast otsustati loobuda. Sellest ajast peale vihkab Hunter naisi. Tal on paljudele karakalidele ja ilvestele iseloomulik käitumine: ta sisiseb, kuid tegelikult naudib inimeste tähelepanu.

Isane karakal Sierra saabus 1993. a mais 3-aastaselt Alabama uurimiskeskusest. Ta oli inimeste poolt väga hirmutatud. Alles 2 a jooksul hakkas ta inimvihkamine vähemaks jääma. Elu lõpuks jõudis ta oma suhetes hooldajatega nii kaugele, et võttis toitu käest, mida kattis vaid sanitaarkinnas.

Sierraga 370 m2 võretatud ala jaganud emane Rupa saabus varjupaika 1994. a jaanuaris taltsa 1,5-aastase lemmikloomana. Kiindunud kohe ühte oma hooldajatest, ei hoidnud Rupa tagasi oma hambaid ega küüsi, vaid avaldas oma kirglikku armastust kõikide talle looduse poolt antud vahenditega.

6-aastane emane Candy osteti 1994. a juulis oksjonilt. Ta on heleda kasukaga - mitte punakas, nagu enamik karakale. Ta iseloom on palju meeldivam, kui karakalidel üldiselt. Candy ei ole inimesi kordagi küünistanud. Ka 1992. a aprillis lemmikloomana sündinud emane karakal Crackle on hooldajate sõnul meeldivaim olevus karakalide soost.

Hunteri tütar Sassy sündis varjupaigas 6.12.1994. a. Sisisemine ja turtsumine said tema tavaliseks käitumisviisiks, sest nii pidi ta 3 nädala vanuses esimest korda inimesega kokku puutudes reageerima.

Isane Rusty ja emane Rose sündisid varjupaigas 28.3.1997. a Cachanga ja Crackle'i poegadena. Kasvanud inimeste kodus ja olles väga taltsad, on nad osalenud mitmes hariduslikus programmis. Kui nad jõudsid suguküpsesse ikka, sai Rose endale oma aediku, Rusty aga asus koos temasse kiindunud Sassyga elama 600 m2 alale, kus nad veedavad aega teineteise kasukaid lakkudes.

KANADA ILVESED

KANADA ILVESED

Kanada ilves

Lynx canadensis

Lynx borealis

Canada lynx

Canadian lynx

North American lynx

Kanadaluchs

Lynx du Canada

Lince del Canada

Lince canadiense

on euraasia ilvestest väiksemad, vähem täpilised ja palju heledama karvaga, mõnikord peaaegu valged, ja nahaturul nimetatakse neid "siniilvesteks". Võiks öelda, et Põhja-Ameerikas elavad sini- ja punailvesed (Lynx rufus). Tegelikult on kanada ilvese karvad punakaspruunid või hallid ja otsad valged ning ilves näeb välja kui härmakasukas. Kanada ilveste talvekasukatega juhtub mõnikord imeasju: kellel on paksud valged "põlvikud", kellel juskui valge sall ümber kaela või püstine valge jutt üle nina ja pea, selg aga jääbki pruunikaks.

Kanada isailvese kere pikkus on keskeltläbi 92,5 cm, emasel 89,5 cm. Isaste keha suurus varieerub 80 sm-st 110ni ja emaste oma 65st 100 sm-ni. Saba on lühem kui euraasia ilvesel, 10-15 cm, käpa suurus on 10x10 cm. Euraasia isailvese keskmine kaal on 20 kg, ibeeria ilvese kaal on 12 kg ja keskmine kanada isane ilves kaalub 10, harva 12 kg (emased hoopiski 8,5). "Keskmine" tähendab, et on leitud nii 5- kui 18-kiloseid ilveseid.

Kanada ilvese kolp näib euraasia ilvese omaga võrreldes kerge, habras ja arenematu. Seevastu on kanada ilvesel suuremad "suusad" ja arvestades tema kergemat kaalu, on tema surve lumele veelgi väiksem.

Teoreetiliselt on kanada ilvese eluiga looduses kuni 15, puuris 22 a, kuid vahemikus 1977-80 ei saanud USA jahimehed ega ilveste vanust uurinud teadlased ühtegi ilvest, kes oleks vanem kui 11 a.

Heal loomal on mitu nime

Alaskal kutsuti ilvest eskimo keelerühma kuuluvas inupiaq'i keeles niutuuyiq, niutuiyiq ja nuutuuyiq. Kanadas, Suur-Karujärve piirkonnas elavate dogribi indiaanlaste keeles öeldi ilvese kohta noda. Hudsoni lahe, Suur-Orjajärve ja Reindeeri järve vahel öeldi chipewyani keeles chize, Reindeeri järvest lõunas ja Hudsoni lahe lõunakaldal cree keeles - pisew. Creede läänenaabrid algonkinid ütlesid ilvese kohta bijew. Odžibvei indiaanlased Ülemjärve põhjakaldal Kanadas nimetasid ilvest bizhiw, Nova-Scotia ja Cape Bretoni saare põlisasukad mikmakid - apuksikn. Abenakid Maine'i osariigi aladel kutsusid ilvest wigwedi.

Tuttkõrvad on inglise keeles tufty-ears ja saksa keeles Pinselohren.

A. E. Brehmi lugedes saab teada kanada ilvese veel ühe kohaliku nime - peeshoo - ent mis rahva keeles see on, jäi loomateaduse klassikul paberile panemata. On teada vaid, et peeshoo põgenes alati inimeste ja koerte eest. Elu igav-materiaalsele aspektile pühendatud teaduslike kirjelduste taga on harva näha konkreetseid elus loomi, kuid Brehm on erand. Ta kirjeldas, kuidas üks ilves võib häbi tunda. Haned täitsid tiigi jääaugu ja parve keskele hüpanud ilves vajus vette, sest ta ei osanud valida parve seast 1 hane, keda sihtida. Seejärel varjas ilves ennast mitu tundi kusagil kinnises kohas ja ta välimus näitas, et ta häbenes ebaõnnestumist.

Erinevalt tavalisest kanada ilvesest Lynx canadensis canadensis (ehk Lynx canadiensis, keda 1792. aastal kirjeldas Quebecis elava loomana Kerr) on Newfoundlandis olemas alamliik Lynx canadensis subsolanus (keda 1897. aastal kirjeldas Bangs) ning Alaskal elav Lynx canadiensis mollipilosus (keda 1900. aastal kirjeldas Stone).

Ilge kiskja ja laps-kangelane

Ilvesest ameerika kirjanduses puudust ei tunta, pigem napib mõistlikke kirjanikke. Charles Roberts kirjutas justkui valmi: tundmata ilvese loomust, kirjeldas ta ühes omas loos ahneid ja julmi inimesi. Kujutades just seda, mida ilvesed kunagi ei tee, oleks autor niigi oma eesmärgi saavutanud, pannes lugeja ilveseid vihkama. Ometi läks ta liiale, selgesõnaliselt oma suhtumist välja öeldes, ning loota on, et kaasaegsele lugejale võivad tema lood hoopis vastupidiselt mõjuda. Lugedes igast lausest, kui inetu, kole, kuri, jõle, alatu, ablas jne ilves on, hakkab mõistlik lugeja kahtlema.

Ühes teises loos maalib Roberts klassikalise inimkangelase, mis tänapäeval meenutab pigem maniakki. Arg ja habras neiu jälitab ja tapab kirvega ühe ilvese ja neiu invaliidist vanaema laseb maha teise. Ülipateetiline jälitamise kirjeldus kestab lehekülgi, kuid selle mõte jääb selgusetuks: ilvesed taganesid juba inimest nähes.

Sellist, 19. sajandil tüüpilist suhtumist loodusesse esineb vahel praegugi. 1961. aastal kirjutas Sheila Burnford oma raamatus "The Incredible Journey", kuidas metsa teadmata kust sattunud püssiga poiss võitleb ilvesega ja laseb ta maha, kaitstes raamatu peategelast, äraeksinud siiami kassi. Juba paari aastakümne pärast tundus see episood filmitegijatele eluvõõras, ilves asendati puumaga, poisist loobuti ja mahalaskmise asemel kukub kiskja vette, kust ta saab vigastamatult välja.

Inimene märkas loomas looma

Ernest Seton-Thompsoni jutus "The Boy and the Lynx" on ilvese hingeelu kirjeldatud vahel selgemini kui algeliste inimtegelaste oma. Uudne on autori soov näidata, et inimese agressiivsus saab alguse hirmust, see aga omakorda teadmatusest ja eelarvamuste mõju all viibimisest. Autor valis meelega olukorra, kus inimese rünnak on mõttetu ja julmust on raske tembeldada vastupanuks, sest puudub oht. Haiged inimesed ei suuda ennast liigutada ja nad ei vaja oma suuri veevarusid, miks siis mitte lubada ilvesel suure põua ajal ämbrist joomas käia? Ent ahnus ajab inimese püsti ka surivoodist - poiss lihtsalt peab loomale tema kohta näitama ja norib tüli, ähvardades ilvest tule, püssi ja ahinguga. Loom on targem kui inimene ja üritab provokatsioonidele vastamata lahkuda, isegi haavatuna, et jõuda oma poegade juurde. Poiss tunneb ennast pere päästjana ja saab haigusest võitu. Loo lõpus leitakse puuõõnest nälga surnud ilvesepere, emasel murdunud ahinguots seljas, ja inimkangelase müüt hajub ka ilma autoripoolse moraalita.

Jack Londoni "Valgekihv" pole küll päris puhas inimeste väljamõeldistest loomade kohta (näiteks ei tuleks ükski emailves hundi urgu maksma kätte oma ära söödud poegade eest), ometi on sel raamatul tähtis osa inimese suhtumise muutumises loodusesse. Tegelaseks ei ole inimene, vaid hunt, kelle sisemine maailm on vahest rikkamgi, kui ennast üleskiitnud "loodusekrooni" oma, ning seda isegi siis, kui autor ei võta arvesse looma ja inimese maailmatajumise organite tohutut erinevust. Raamatus on näidatud ilveste ja huntide suhteid ning torkab silma hundi soovimatus tappa ilvest ebaloomulikus olukorras, tarbetult - inimeste käsul, primitiivse inimmassi lõbustamiseks.

Inimese teadvuse teisenemise märke võib leida 1990ndate lõpus. Kurja looma müüdi põhjuseks nähti siis inimeste võõrdumist loodusest, mille käigus ta ise arenes kurjaks ning võimetuks näha maailma tõelist palet. Huntide seas elanud Farley Mowat lükkas oma raamatus "Never Cry Wolf" ("Ära hüüa hunti") ümber paljusid müüte huntidest, milliseid on käibel ka ilveste kohta. Loomadele on omased väärikus, huumorimeel ja mõtlemisvõime. Looduslähedased inimesed ei karda hunte ega hundid inimesi. Hundid ei tungi kallale rasedatele eskimonaistele, hoopis naised võtavad emata jäänud hundikutsikaid imetama ja nii saavad huntidest koerad. Hundid söövad enamasti hiiri ega jahi kunagi terveid saakloomi (kiskjate loodusesanitari missiooni ja seda, et haige loom lõhnab teistmoodi kui terve ja tugev, kinnitasid teadlased alles hiljem).

Kaasa aidata inimeste suhtumise muutumisele loomade suhtes üritavad kirjanikud eelkõige lastekirjanduse kaudu. 2004. aastal ilmus Kanadas Susan Hughesi lasteraamat "Le Petit Lynx Orphelin" ("Väike ilves-orb") ning aasta varem ilmus Mike Kerri raamat "Mike and a Lynx Named Kitty".

Kiskjate arvukust reguleerivad jänesed

Erinevalt kohati rohkem metskitselembelisest euraasia ilvesest spetsialiseerub kanada ilves jäneste püüdmisele ning Lepus americanus on 2 korda väiksem meie valgejänesest (Lepus timidus). Kanada ilves sööb 0,6 kg liha päevas, ibeeria ilves 0,5 kg. Vahe on selles, et ibeeria ilves toitub küülikutest (ingl. rabbit), kes on sootuks teine liik ja erineb väga kanada ilvese lemmiksaak-jänesest (ingl. hare).

Jänese arvukus määrab ilvese arvukuse. Nii on Kanadas, Yukonis, sõltuvalt aastast 2,8 kuni 37,2 ilvest 100 km2 peale. Tõusud ja mõõnad korduvad iga 8-11 a tagant. Jäneste tihedus kõigub 0-st kuni 1500ni 1 km2 peale. Kui jänese arvukus kasvab, söövad nad metsad oma toidust tühjaks ja paari aasta jooksul on ilvestel kerge püüda nälgivaid jäneseid. Samas kasvab ka ilveste arv, kuni elus jäneseid enam ei jätku (nälga surnud jänesed on koiottide söök). Siis hakkavad surema ilvesed ja u 7 aastaga taastub mets nii, et jänesed saavad jälle süüa ja paljuneda.

Näljaperioodidel ehk 3-5 a jooksul ei kasva suureks peaaegu üldse ilvesepoegi, täiskasvanud ilveste suremus on 55% ja noorte (kuni 2-aastaste) suremus 90% - esimesel eluaastal 25% ja teisel 37%. Keskmiselt hukkub igast 4st kanada ilvesest 3.

Suguküpsus saabub kanada ilvese emastel 21 ja isastel 33 kuu vanuses. Ovulatsioon kestab paar päeva märtsi lõpus, aprilli alguses. Kui ilvese arvukus on suur, siis 50% on pojad. Kui jäneseid on palju, siis on ka ilveste pesakonnad suuremad. Jänestevaesel ajal hukkub 90% ilvesepoegi ja jänesterohketel aastatel 9-40%. Emailvesed ei paljune ega paaritu igal aastal. Kevadel on tiined 68% täiskasvanud kanada ilvestest ja 27% ligi 2-aastastest emastest.

Tiinus kestab 63-70 päeva, pojad sünnivad mais-juunis, harva juulis, ja avavad silmad 10-17 päeva vanuses. Kanada ilvese pojad kaaluvad sündides 197-211 g ja imetatakse neid 3 kuni 5 kuud. Käima õpivad pojad 24.-30. elupäeval. Tavaliselt on pesas 1-3 poega, juhtub ka 4-5, tihedamini kui euraasia ilvestel. Väidetavasti juhtub harva ka 6 või isegi 8 poega, mis tähendab, et ellu ei jää ükski, tuleb ju neil juba emakõhus jagada kõike mitte 2ks või 3ks, vaid 6ks või 8ks.

11-kuuselt, aprillis-mais, lahkuvad ilvesepojad ema juurest, kuid mõned peregrupid käivad koos edasi. Juhtub, et pojad ei lahku emadest pulma ajal, vaid õpivad, noored emased isegi paarituvad. Mõni emane võivat saada suguküpseks ka 10-kuuselt ja tiinestuda, kuid nii noorte emade pojad ei jää ellu: kui ka juhtub, et nad on edukalt arenenud, pole nende emal veel oskusi, vajalikku küpsust ega keharammu. Pahatihti surevad sellised emad koos oma pesakonnaga nälga.

Keda kanada ilvesed söövad ja kui suured on nende kodualad?

1960.-67. a uuriti ilvese toitumust. Selleks vaadati läbi 146 kütitud ilvese kõhud: 114 kõhus leiti ainult 1 liiki toitu, 25 kõhus 2 liiki ja 7 kõhus 3 liiki toitu. 89% saakloomadest olid imetajad, kokku identifitseeriti 189 eri liiki. Lambaliha ilveste kõhust ei leitud, kuigi uurimus tehti lambakasvanduste lähedal. Kanaliha ei leitud samuti, kuigi iga riigi maarahvas kaldub uskuma, et ilvesed ei söö muud kui nende kodulinde.

Kanada ilves vajab kuni 200 jänest aastas, sest 73% tema toidust on jänesed, nälja-aastatel 44% oravad ja ülejäänud osa koosneb jänesest väiksematest loomadest ja lindudest. Vahetevahel sobib ka täielik hiiredieet. Kui hiired on sügaval lume all, tuleb rammu katsuda mõne nõrgema hirvega.

Washingtoni osariigis on isaste ilveste valdused 49-69 km2, emastel 37-39 km2, Montana isastel 122-238 ja emastel 43-115 km2.

Kivimäestiku lõunaosas Kanadas kontrollivad isased 277 ja emased 135 km2. Lõunapoolsete territooriumide suurus ei sõltu eriti aastaajast ega jäneste rohkusest. Alaska isaste koduterritooriumi suurus on kuni 225 km2. Emaste alad on talvel kuni 107 km2 ja suvel 9,4 km2, sest kui pojad on pesas, kontrollivad emased oma territooriumi vaid 4-8% võrra. Yukoni ilveste keskmised kodualad on isastel 4-70 ja emastel 4-25 km2. Jänesterohkel 1990.-91. a talvel oli isastel territoorium 44 ja emastel 13 km2, 1992-93. a jänestevaesel talvel vastavalt 119 ja 23 km2, aga 1993.-94. a näljatalvel 266 ja 57 km2.

Kanada ilveste rekordiraamat

Mõnel kanada ilvese emasel olevat koduala suuruseks olnud 421 km2 ja isasel 1760 km2. Üks raadiosaatjaga ilves rändas 1980ndail Washingtoni osariigist Briti Kolumbiasse, ületades 202 päevaga 616 km, aga 2 noort 1990ndail uuritud ilvest rändasid läbi 900 ja 930 km. Esimene koht kuulub aga 1200 km läbi jalutanud kanada isasele.

Kanadas juhtub olema temperatuuri miinus 30-40 kraadi. Ilvesed suudavad vastu pidada isegi 57-kraadises pakases, jäädes teiseks euraasia ilveste järel, kes teoreetiliselt taluvad miinus 68 kraadi. Punailvesed ja karakalid taluvad pluss 56 kraadi, kuid kui tihti nad tegelikult sellises kuumas viibivad, on teine jutt.

Newfoundlandist on pärit teaduslik kirjapanek: ilvest nähti murdmas põhjapõdra, keda Ameerikas kutsutakse karibuks. Nova Scotias tuli ilves toime valgesaba hirvega, mis samuti väärib rekordiraamatusse panemist, sest millega saavad hakkama suured Skandinaavia ilvesed, on kanada ilvesele vägitegu.

Kes ohustab kanada ilvest?

1970ndail märkisid teadlased ilvese vaenlasteks ainult hundi ja ahmi. Lisaks on Kanadas ja USAs olemas puugid, mis eritavad tapvaid toksiine ja kodukassile piisab, kui selline puuk on ainult paar päeva küljes.

Punailves kui agressiivsem liik tõrjub kanada ilvese välja. Washingtoni osariigis leiti surnuna 5-kuune emane kanada ilves, keda punailves pähe hammustas, Colorados tappis punailves aga 6-aastase kanada ilvese. Ka puumad ja koiotid söövad ilveseid, viimased ründavad mitmekesi. 1980ndail leiti Montanas täiskasvanud emailves, 4-kuune isane ilvesepoeg, lisaks täiskasvanud isane, kelle tapsid puumad, ning suur isane, kelle murdjat ei õnnestunud kindlaks teha.

Kiskjate ohvriks saavad reeglina noored (kas emast ilma jäänud või iseseisvuma hakanud pojad) või ümberasustatud ilvesed, kes peavad teiste kiskjate poolt hallataval alal oma kohta otsima.

Kiskjate ohvriks langesid tervelt 6 Adirondacki projekti ilvest. Üks ilvesnooruk oli kaheldatavasti tapetud suure isase poolt, mida ilveste maailmas juhtub harva. Teist samasugust juhtumit kahtlustati ühe Kanada Kaljumäestikus leitud 7-kuuse tapetud isase puhul.

4.1.2001. a leiti Maine'i projekti emailves L17 surnuna. Ta kaelarihma kõrval olid hammustusjäljed ja ilvese õlaluu oli paljas. 20 naela kaalunud L17 kõrval olid kalanugise (Martes pennanti) väikesed jäljed. Paar nädalat hiljem hukkusid emailves L6 ja tema 7 kuu vanune poeg samuti kalanugise rünnaku tagajärjel. 19 naela kaalunud L6 pead ei leitud, 13 naela kaalunud ilvesepoja kael oli läbi näritud. Kalanugise püüdnud teadlased panid talle "karistuseks" kaela raadiosaatja ja pakkusid välja seletuse, kuidas 8 naela raske kalanugis võis hakkama saada endast suuremate kiskjate tapmisega ilma vähimagi vastupanuta ilvese poolt. Nagu ka jänesed, on ilvesed kaela osas väga tundlikud ning kipuvad kohe "välja lülituma", kui neid kiiresti kõrist haaratakse.

Kus elab Põhja-Ameerika ilves?

Põhja-Ameerika ilveseks (North American lynx) ei nimetata kanada ilvest selle tõttu, et ta ei ela Lõuna-Ameerikas, vaid eraldamaks teda nn Põhja-Euroopa ilvesest (North-European Lynx). Muidu loobuvad ameeriklased tunnistamast, et euroopa ja siberi ilvesed, ühendatud euraasia ilvese nime all, on ikkagi 2 eri asja. Euraasia ja kanada ilveste puhul kasutatakse ühismõistet North lynx ("põhjailves"), eraldamaks neid puna- ja ibeeria ilvestest ning karakalidest.

Euraasia ilvese leviala piir läheb üle põhjapöörijoone Norras ja mõnes kohas Siberis, kanada ilves aga elab polaarjoone taga Alaskal ja Yukonis. Tundrat ta ei pelga, kuid Alaska rannikualad, Aleuudid ega Kanada põhjasaarestik ja ka Gröönimaa on ilvestega asustamata.

Kanada ilvesed elavad 38ndast laiuskraadist põhja pool, punailvesed aga ei levi 50ndast laiuskraadist ülespoole. Nende laiuskraadide vahel on ühisvaldused (teadlased nimetavad seda nähtust sümpatriaks).

Kuigi jänese arvukus kõigub, on ilves Kanadas väljaspool hävimisohtu tänu oma populatsiooni suurusele ja ühtsusele. Lõksudega püüdmine on lubatud Kanadas igal pool v.a provintsid, kus ilveseid on vähem (Cape Bretoni ja Prints Edwardi saared, Nova Scotia ja New Brunswick). Need kitsad alad on isoleeritud muust Kanadast St. Lawrence'i nimelise veekoguga, mis on jõest suurem, kuid väina mõõtu välja ei anna. See kulgeb Ontario järvest St. Lawrence'i laheni ning mõnel määral takistab ilveste levikut nendele aladele ja Kirde-USAsse. Sama oluline on, et mõlemal pool St. Lawrence'i asuvad Kanada kõige tihedamalt asustatud alad, kust ilvestel on tülikas läbi pääseda. Tihe inimasustus ei luba ilvestel levida USAsse ka muidu sobivate metsakoridoride kaudu Erie, Huroni ja Ontario järvede vahelt.

Ammendamatu Kanada ilvesteriik

Alaskal ja Kanadas on kehtestatud limiidid ja jahihooaeg. Mõned kanada bioloogid soovitavad piirata jahihooaega sõltuvalt paljunemisajast ja jänese arvukusest. Teised bioloogid ning jahimeestest ametnikud on seda meelt, et relvastatud inimese sekkumine ei kahjusta ilveste populatsiooni sellisel määral nagu metsatulekahjud, putukatõrje(?), metsaraied ja autoteed.

Kanada ilveste populatsioon talub palju suuremat inimese sekkumist, kui see, mida ei kannatanud välja USA ilvesed, kuid isegi Kanada jaoks on "kuldseid aegu", mis enam tagasi ei tule: kuni 80 000 ilvesenahka aastas. Pärast Siberit oli Kanada maailma teine ilvesnahkade varalaegas, nüüd on ta Siberist ees.

1920ndail püüti Kanadas iga aasta 19 000 ilvest, 1940ndail küll ainult 8000, aga perioodil 1960-80 taas 30 000 looma aastas, nagu "kunagi ammu". Sajandi teise poole kõige vaesemaks talveks oli 1962-63, mil loodus suutis jahimehi rõõmustada ainult 12 570 korral.

1930ndail jahiti Ontario provintsis üle 2600 ilvese aastas. Järgnes ilvese arvukuse langus ning mõned aastad ei saanud jahimehed üle 500 looma. 1950ndail olukord paranes ja looduselt võeti iga aasta 4500 ilvest, kuni 1967. aastal ei saanud enam isegi 1000 täis. 1970ndate algul oli turule veetud aga taas üle 5000 ilvesenaha ja nii kuni 1980ndateni, mil üle 3000 ilvese jahihooaja jooksul enam ei laekunud. Siis langes jahimeeste edukus veelgi ning püsib 1000 juures.

Kanada teises provintsis, ilveste poolest kõigist rikkamas Manitobas nüliti 1960. a paiku 8000, 1970ndail 7500 ja 1980ndail 5000 ilvesenahka aastas.

Briti Kolumbia provints on eespool mainitutele alati alla jäänud, kuid siin paljastab jahistatistika ilvese arvukuse lõunast põhja kasvamise tendentsi. USA piiri lähedal elab ilveseid vähe. 1987.-91. a oli Briti Kolumbia lõunaosas püütud 99, 92, 63, 40 ja 44 ning kogu Briti Kolumbias samadel aastatel: 1050, 1050, 1253, 1230 ja 600 ilvest. Arvukuse kõikuvus seoses jänestetsükliga näib mõjutavat kogu provintsi, kuid mitte lõunaosa üldarvukust: 1992.-98. a langes jahimeeste kätte provintsi lõunaosas 27, 29, 24, 31, 31, 71 ja 35 ilvest, samas kogu Briti Kolumbias vastavalt 2017, 1172, 750, 641, 382, 722, 533 ilvest. Miks on jänesterohketel aladel ilveseid palju vähem kui jänestevaestel aladel?

USAs elab kanada ilveseid väidetavasti 16 osariigis, kokku tuhatkond looma (u nagu Eestis). Need alad on Alaska, Kaskaadid (Washingtoni ja Oregoni osariigid), Kaljumäestik (Idaho, Montana, Wyoming, Utah, Colorado), Suure järvistu piirkond (Minnesota, Wisconsin, Michigan) ja piirialad Kanadaga kirdes kuni Ontario järveni (New Yorgi, New Hampshire'i, Vermonti ja Maine'i osariigid). Veel hiljuti oli ilves levinud 21 osariigis, kuid nüüdseks ei ole Nevadas, Iowas, Pennsylvanias ega mõlemas Dakotas ilveste ellujäämine võimalik, sest seal pole alles piisaval hulgal metsi.

19. sajandil kohati ilveseid Põhja-Californias, Nebraskas, Iowas, Illinoisis, Indianas ja Ohios. 1890.-1920. a elasid veel mõned kanada ilvesed Nevadas ja 1963. a juulis lasti maha 1 ilves keset Iowa osariiki. Need alad on 40ndast laiuskraadist ülevalpool. Õpikutes seisab aga ikka veel 38. laiuskraad ehk Colorado ilveste viimane kants lõunas, kus nad pidasid vastu 1980ndateni. Mujal oli selleks ajaks juttu juba 48. laiuskraadist.

Kes mängib üldsuse arvamusega?

Juba 1930ndate teadlased väitsid, et kanada ilves pole kunagi olnud liiga sagedane Vermontis, Connecticutis, Massachusettsis, Pennsylvanias ega Michiganis. USA muuseumide trofeede kollektsioonid räägivad aga teist juttu.

Washingtoni osariigis viidati indiaanlaste juttudele, et kanada ilves oli alati vähearvukas võrreldes punailvese ja puumaga, sest kanada ilvesel oli komme rännata Kanadasse, Briti Kolumbiasse ning ajuti polevat teda USA aladel üldse olnud. Indiaanlaste muinasjutud ja muistendid on aga ilvestega liiga tihedalt "asustatud", et uskuda ilveste vähesust nendel aladel.

Tegemist on maharahustava hoiakuga: et nii olevat asjad alati olnud. Inimene ei ole kunagi milleski süüdi. Väite kinnituseks toodud numbrid jätavad mulje, et küllap pole ilves tõesti Washingtoni osariigi põlisasukas: 30 aastaga, 1961-91, said jahimehed kõigest 234 looma. Tegelikult müüdi 1947. aastal ilvesenahku 5 dollari eest, mis tähendab kõike muud kui ilvese haruldust. 1969.-70. a talvel tapeti osariigis 31 ilvest ja nahk maksis juba 20-40 dollarit, 1976.-77. a talvel 315 ja 1985.-86. a jahihooajal 612 dollarit. Kui 1980. aastal püüti Washingtoni osariigis 23 ilvest, siis järgnenud aastakümnega ainult 18.

Ilveste poolt rikkaks nimetatakse hoopis New Hampshire'it, kuid sealgi paistab silma arvukuse vähenemise tendents: 1928.-39. a püüti 114 ja vahemikus 1940-64 kõigest 25 ilvest. Ilvese arvukus USAs oli 1951. aastal 7 korda suurem kui praegu, kuid neid numbreid võimalust mööda välditakse.

Colorados jahiti ilveseid 1972.-74. a veel täiesti massiliselt, kuni polnud enam kedagi püüda, jaht keelati ära ja ilveseid tuli mujalt sisse vedama hakata. Üksikud taas sinna toodud loomad jalutavad sealt lõunasse New Mexico osariigi aladele, kus 2001.-04. a salakütiti 4 ilvest. New Mexico võimud kaitsevad seaduserikkujaid väitega, et nad ei taha lubada ilveseid oma osariiki: see polevat ilveste looduslik ala. Vähem ametlikus stiilis kõlab seletus aga nii: "Milleks meile loom, keda püüda ei tohi".

1895.-1957. a anti USAs preemiaid ilveste tapmise eest. Selline poliitika jättiski USA ilvestest samahästi kui ilma, sest loodud suhtumine säilis veel aastakümneid. Loodus ei jõudnud ennast taastata ega inimese poolt määratud tempoga kaasas käia. Kanada ilvese naha hind oli 1971. aastal 27 dollarit, kuid juba 1979. aastal tõusis see 356 dollarini. Veel aastakümne pärast maksti siniilvese eest 2200 dollarit.

1970ndail oli ilves ametlikult väärtuslik karusnahauluk. Tollal nimetati asju veel oma nimedega ja ei tehtud juttu jahinduse esteetilisest väärtusest (suhtlemine loodusega) ega soodsas psühholoogilisest mõjust jahimehele (võtab maha pingeid, tõstab enesehinnangut). Ka jahimehe kui loodusliku tasakaalu reguleerija müüt tekitati hiljem, ökoloogilise mõtlemise mõjule pääsemise ajal. 1970ndail käidi jahil puhta kasu pärast.

Erinevalt Euroopast on USAs lubatud ilveseid lõksu püüda, nii saab säästa lumes jälitamise vaeva ja kasutegur on palju suurem kui koertega jahil.

1972.-73. a jahiti Montanas üle 300 ilvese aastas, 1977. aastal saadi koguni 475, aga 1984. aastal juba ainult 69. Montana ilvesekvoot oli 1982.-91. a 135, seejärel 2 ilvest aastas.

Ka Idaho jahimeestele torkas silma ilveste vähesus. Kvoot seati 3 loomale aastas, kuid 1996. aastal keelati ära seegi.

Sõnaseadjad tühja rahapaja ümber

1931. a seadus lubas takistamatult nottida kõiki metsloomi, kes võiksid karjakasvatajatele kahju tuua. 1991. a seadus üritas kaitsta loomi, kes küll võiksid, kuid tegelikult ei too kahju farmeritele. Siiski oli USA loodeosariikides lubatud ilvesejaht ikka veel novembrist poole märtsini ja 50% püütutest olid ilvesepojad.

Esimene petitsioon ilvese kaitseks esitati 1984. a, kuid alles 15 a pärast soostusid võimud ilveste heaks sõrmegi liigutama. Iga osariigi loodust juhib kohalik Kalanduse ja Jahinduse osakond (Department of Fish and Game), mis allub samalaadsele üleriigilisele asutusele. Sõna game tähendab ka ulukit, ulukiliha ning jahilkäimist. Et jahti ja mängu tähistatakse sama sõnaga, näitab see, milleks peetakse loomade tapmist.

Ametlik kirjasõna väitis, et ilveseid võib kohata kõigis 48 osariigis ning nende arvukus on 700-1200 (jagame USA pindalaga või on niigi selge?). Aastatepikkuste debattide tulemusena tunnistati alles 1999. aastal kanada ilves ohustatud liigiks 14 osariigis, kuigi USA Kala ja Metsiku Looduse Teenistus (U. S. Fish and Wildlife Service ehk FWS) väitis, et see polnud üldse vajalik, sest oli tähtsamaid "prioriteete".

1998. aastal kõlas Idaho jahindusspetsialistide lihtsameelne ülestunnistus, et 40 ilvese toomine Kanadast Panhandle loodusesse ei takistanud sugugi kalastamist ega jahipidamist. Vastupidiselt levinud arvamusele jätkus saakloomi nii jahimeestele kui ka ilvestele.

Tõsiasi, et ilvest on ülekütitud, jõudis osariigiti inimestele pärale aastakümneid varem, kui suurriigi võimud seda tunnistada suvatsesid. Samas tehti erinevais paigus nii, nagu juhuslikud kohalikud võimule pääsenud isikud asjast aru said ning heaks arvasid. 1990. aastal likvideeriti Washingtoni osariigis jahihooaeg ja 1993. aastal seati ilves täieliku kaitse alla. Tegelikult pandi seadus "järjekorda" juba 1991. aastal ja 2 aastaga oli saavutatud seis, mil kogu osariigis leidus veel ainult kümmekond ilvest. Wyomingi osariigis pandi ilves täieliku kaitse alla juba 1973. aastal, kuid naaberosariigis Colorados peeti teda lihtsalt ohustatud loomaks ja kütiti edasi. Utah'i osariigis paigutati ilves 1974. aastal nn tundlike liikide nimestikku, mis piiras nende "liiga intensiivset" jahtimist.

Algas aeg, mil ilveste jälgede leidmine loodeosariikides muutus sündmuseks. Lehelugejatele teatati rõõmuga, et 1990ndate jooksul nähti Oregoni osariigi Wallowa-Whitmani metsas ilvest koguni 6 korral, ja samas ajavahemikus nüliti Oregonis 100 ilvesenahka.

Michiganis sai ilves 1983. aastal täieliku kaitse alla, kuid 1987. aastal uuesti ohustatud liikide sekka, ilma et ilvese arvukus oleks oluliselt tõusnud - lihtsalt anti alla jahimeeste nõudmistele. Naaberosariigis Wiskonsinis kaotati jahihooaeg juba 1957. aastal ja ohustatud liigiks tunnistati ilves 1972. aastal.

New Hampshire'is keelati ilvesejaht 1971. aastal ja ilves seati ohustatud liikide sekka 1980. aastal. New Yorgi osariigis piirati kontrollimatut ilvesejahti jahihooaja sisseseadmisega 1976. aastal, aga Vermontis sai ilves ohustatud liikide nimestikku alles 1987. aastal.

Zooloogid ärkavad "talveunest"

Loomis'i ja Okanoga metsas Washingtoni osariigis elas 1990ndate teisel poolel 15 kuni 23 paljunemisvõimelist ilvest. Neid tuli kaitsta riigi majandushuvide eest, sest metsaraietelt palgiparvetamiskohtadele tehtud teed kulgesid läbi ilveste alade ja ilveste jäljed olid inimestele kogu aeg näha. "See on ääretult kurb", kordasid lehed ja ajakirjad, aga puid raiuti edasi.

1989. aastal oli Washingtoni osariigis 2-2,6 ilvest 100 km2 peale. Kogu osariigis oletati veel elavat kokku ligi 100 ilvest, kuid eraldatuna gruppidesse, igaühes alla 20 looma, sattusid nad samasugusesse ohtu nagu ibeeria ilveste killustatud populatsioonid Hispaanias, olgugi et Washingtoni osariigi pindala on Hispaania omast 3 korda väiksem. Idaho osariigi Clearwater'i metsas nähti 2002. a märtsis kanada ilvese taolist looma. Kohale saabunud teadlased ei leidnud midagi, mis viitaks ilvese olemasolule.

1994. aastal keeldusid USA võimud ikka veel tunnistamast kanada ilvest liigiks, mis vajas täielikku kaitsealuse staatust ning sajandi lõpuks elas ilveseid veel ainult Alaskal, Washingtonis, Montanas ja Maine'is. Ilvesepoegi sündis 1990ndail USAs veel ainult Alaskal, Montanas ja Idahos ehk viimastes osariikides, kus oli ikka veel lubatud ilvesejaht.

1985.-99. a kaardistati 1418 ilvese territooriumi Kagu-Kanadas: Quebecis (1329), Brunswickis (13) ja Nova Scotias (76), kus ilveseid arvati olevat vähe - nii vähe, et oli viimane aeg neid uurima hakata. Ent nende aladega piirnevatel USA osariikidel polnud enam midagi uurida. 1985. a-st alates ei leidunud ei New Yorgi osariigis ega Vermontis ühtegi pesa. Pärast 1990. a ei ole ilveste paljunemist registreeritud New Hampshire'is, Maine'is, Minnesotas ega Wisconsinis.

1983. aastal avastati Okanoga metsas pesad 2, 3 ja 4 pojaga, kuid 1984. aastal ilveseid seal enam ei sündinud ja alates 1990. a-st ei leitud ilvesepoegi mõned aastad tervest Washingtoni osariigist, kus varustati 1980.-83. a saatjatega 23 ilvest, 12 neist olid emased ja nendest ei poeginud ükski. 1 märgistamata ilves käis poegadega nii 1980.-81. a kui 1982.-83. a talvel. 1984. a augustis nähti poegadega 1 märgistamata ja 1 märgistatud ilvest, mõlemal oli 2 poega, kuid samal ajal surid loomulikku surma isane ja 3 emast. 1985.-86. a talvel jälle polnud uuritaval alal (1161 km2) nähtud ühtegi poega. 1986. a suvel said need emased 3 ja 4 poega, talveks oli 7st pojast elus vaid 4, kuid ühel markeerimata ilvesel oli kaasas 3 poega. Kevadet nägi neist ainult 1. Samal talvel hukkus kiskjate läbi üks isane ja teine suri teadmata põhjustel. 1987. a-ks oli märgistatud ilvestest elus vaid 5 isast ja 2 emast, kes said suvel pojad. 1998.-99. a talvel varustati raadiosaatjaga 1 Okanoga emane 3 pojaga ja 1999.-2000. a talvel 2 emast 3 pojaga. Neist 1 käis samal alal 3 uue pojaga ka 2000.-01. a talvel.

Kivimäestikus uuriti 33 000 km2 suurusel alal tegutsevat 3 emailvese pereplaane. 1997.-98. a talvel polnud kohatud ühtegi poega, 1998. augustis nähti ühtainust. Samal alal jalutasid 4 märgistamata emast, igaühel 2 poega. Ühe emase pojad (emane ja isane) märgistati ära ja nii saadi teada, et isase tappis 1997. a detsembris kiskja ja emane poeg suri nälga 1998. a kevadel. Leiti nälga surnuna veel 1 ilvesepoeg, isane. 1 täiskasvanud emane oli kuuldelt kadunud ja ilmus välja septembris, taas 2 pojaga.

Montanas varustati 1980ndail raadiosaatjatega 10 ilvest, 1998.-99. a talvel 18 ilvest. Vahemikus 1982.-84. a ei saanud ükski 3 uuritud emasest poegi, seevastu leiti uuritaval alal 18 ilvese korjust vanuses 1,5 kuni 9,5 a.

1996. a lõpus varustati Wyomingi osariigis raadiosaatjaga isane ilves, 1997. a märtsis emane. 1998. a. mais leidsid teadlased 2 pesa. Juunis said ühe pesa nelikud (2 isast, 2 emast) endale kõrvamärgid, kuid talve ei elanud üle neist ükski.

1998. a septembris lasti Põhja-Colorados Sterlingi lähedal suurekaliibrilisest püssist maha ilves F120. (F tähistab emast ja inimesenimesid projektiloomadele on USAs panna keelatud). Septembri algusest saadik oli see juba teine lastud loom 29 raadiosaatjaga varustatud ilvese seast. Sellel 3-aastasel emasel leiti emaka seest 3 märki kevadel sündinud poegadest. Kuna septembris emata jäänud ilvesepojad ei ole veel võimelised ise jahtima, kaotas Kenay looduskaitseala korraga 4 ilvest.

Kas ilves on lõvi?

USAs on levinud müüt lambaid ja turiste ründavast "mägilõvist" (mountain lion). Ametlikult on see puuma teine nimi, kuid antud müüdis mõeldakse kanada ilvest. Pärast järjekordse kõmujuttude sarja avaldamist Oregoni lehtedes korjasid teadlased metsast väidetava "mägilõvi" DNA-proove. Mõned proovid näitasid puumat, piirkonnas liikus ka 1 punailves, enamik proove aga osutusid koerlaste omadeks. Nagu arvata võis, kanada ilvest metsas ei olnud ja kogu Redmondi ümbruses ei ole teda väga ammu kohatud.

Inimesi ja lambaid ohustav "mägilõvi" on USA jahimeeste ilvesejahilubade saamise igapäevane motiveering. Oregoni jahimehed lihtsalt ei usu, et ilvest ei ole. Tasuks võib-olla neile vastu tulla ja jagada ilveste küttimiseks lube aladel, kus ilveseid tõesti pole - riik saaks raha ja jahimehed rahulduse?

Montana osariigi teadlane John Weaver jalutas metsas oma isikliku, sedapuhku euraasia tõugu ilvesega, nägi looma kodukassi moodi kõrvataguseid vastu puid hõõrumas ning taipas, kuidas võib odavalt koguda metsikute ilveste karvu geneetiliste uuringute jaoks. Tükk koduilvese kuse sisse kastetud tavalist vaipa oli traageldatud nii, et loomakarvad selle külge jääksid. See osutus vastupandamatuks esialgu 50 kodustatud katseilvesele ja -punailvesele.

Alates 1996. a kevadest ja kuni 1997. a lõpuni saadi 28 metsiku ilvese karvanäidised 20 Montana metsast ning järgmisel aastal 57 USA metsast. Karvakogumismeetodit arendati edasi ja kasutati peagi punailveste, otselottide, jaaguaride ja grislide DNA proovide hankimiseks ka väljaspool USAd. Saadud teave aitas suuresti kaasa ilvese ohustatud liikide sekka panemisele, sest enne ei olnud teada, kui laiadel aladel ilvesed liiguvad, järelikult, kui palju neid üldse on. Montana ülikoolis selgitati, et ilvesed viivad oma geene sadade ja tuhandete kilomeetrite taha.

Küüditatud Adirondacki

Adirondackis hävitati ilvesed juba 1800. a-ks. 1989. a alguses asustati New Yorgi osariigis Adirondacki mägedesse ümber 18 Kanada ilvest. Iga emase ilvese püüdmise eest maksid projekti korraldajad Yukoni jahimeestele 300 ja isase ilvese eest 450 dollarit. Plaanis oli luua Adirondacki pargi aladel uus ilvesepopulatsioon 70 loomast.

18st esimesena toodud loomast lasti 1 kohe väidetava kanavarguse pärast maha ja 4 jäid auto alla. 1989.-90. a talvel toodi iga hukkunud looma asemele 5-6 uut ja 1991. aastal ülejäänud, kokku 48 emast ja 35 isast. Ometi saatis projekti jätkuvalt ebaõnn: 2 aastaga oli maha lastud või lõksu püütud 19 ilvest, 8 surid nälga, 6 langesid kiskjate ohvriks ja veel 4 hukkusid ebaselgetel põhjustel. 19 ilvest jäid auto alla. Mitte ükski uusasukas ei ole saanud järglasi.

Ellujäänutest kodunes Adirondackis vaid mõni üksik, enamik rändas ära. Neid raadiokaelustega ilveseid oli kohatud nii Pennsylvania, New Jersey, Massachusettsi, New Hampshire'i ja New Yorgi osariigis kui ka Kanadas - Quebecis, New Brunswickis ja Ontarios. Üks ilves oli 8 kuuga 485 km läbi rännanud ja oli pärast seda ainult 1 kg kergem.

Ilveste väike võit

Ilvese täieliku kaitse alla üleandmise seadus seisis pealinna ametnike laual juba aastaid, kuni selle käsitlusele võtmine hakkas lõpuks mõjutama valimisvõitlust. Siis äkki selgus, et võimudel puudusid andmed ilveste leviku kohta. Wisconsinis uuriti ilveste jälgi metsas 1993.-97. a, Maine'i osariigis alates 1995. a-st. Ent 1999. a alguses, mil pealinna jahindusülemused nõudsid Maine'i spetsialistidelt täpset ilvese arvukust, pakuti neid tosinast sajani. Maine'i ametnikel ei jäänud muud teha, kui korraldada mõne ilvese raadiosaatjaga varustamine. Samal aastal said endale saatjatega kaelarihmad 1 emane ja 1 isane ning registreeriti pesa 2 pojaga. Plaanis oli jälgida 6 ilvest 5 a jooksul, hiljem laiendati projekti 15 ilvesele, kellest 3 püüti koos nende poegadega. Edasi hakati panema raadiosaatjad koiottidele, rebastele ja punailvestele, et uurida nende suhteid ilvestega. Projekt läks üle ulatuslikuks metsloomade uurimiseks, ainult et - nagu arvata võis - võeti see ülikoolilt üle ja anti FWSi kätte.

6 aastaga on Maine'i teadlased uurinud 30 kanada ilvese pesa koos 84 pojaga ja markeerinud 114 ilvest. Neist 32 said raadiosaatjaga kaeluse ning 82 poega said kummassegi kõrva ererohelised märgid. Esimesel uurimiseaastal leiti Maine'is üksainus pesa 2 ilvesepojaga, kuid 2003. a juulis ületasid ilvesed kõik teadlaste lootused: 8st raadiosaatjaid kandvast emailvesest said järglasi 6, kokku 26 poega, 12 emast ja 14 isast ning 4 pesas oli 5 poega. (Ka üks kuulsaks saanud Yukonist Adirondacki transporditud emailves, kes jäeti Vancouveris lennust maha, reisis oma 5 peaaegu täiskasvanud poja seltsis. See näitab, et hoolas ema võib tagada ka nii suure poegadekarja ellujäämise.) 2004. a mais-juunis jäid pessa kõik 6 saatjaga emailvest, tulemuseks 8 emast ja 13 isast poega.

24.3.2000. a paigutati kanada ilves kogu USAs ohustatud staatuse alt (endangered) täieliku kaitse alla (treatened). Loodusekaitsjad ja teadlased nimetasid seda ilveste võiduks, kuid tavakodanikele jäid terminid arusaamatuks. "Vahe on väga väike, üks staatus läheb kergesti teiseks üle ja vastupidi ning sääraste pisiasjade pärast ei tasunud üldse jännata", seletas FWS - ja teatas 24.6.2003. a, et on saadud kõrgeim kohtulik luba ilvese staatuse ümbervaatamiseks (nii et tegemist polnud "pisiasjaga"). Tegelik vahe on selles, et "ohustatud" looma tohib küttida, aga "kaitsealust" mitte.

Täieliku kaitse staatus keelab igasugust ilveste häirimist, jälitamist, püüdmist, müümist, kollektsioneerimist jms, ometi ei ole ilvesenahad kadunud turult, oksjonitelt ega internetipakkumiste seast. Adirondacki karusnahamüüjad panid lihtsalt ilvesenaha pildi kõrvale: "Helista ja küsi!" - erinevalt teiste loomade nahkade hindadest, mis on avaldatud. Montana osariik on 3 korda suurem kui Eesti ja Läti kokku, ometi nõuavad selle jahimehed luba püüda edasi oma järelejäänud 150 ilvest.

Uue staatusega käib kaasas nõudmine - tekitada igas ilveseid omavas osariigis loomakaitseprogramm, algatada uurimisprojektid ja võimalikult kiiresti tõestada dokumentaalselt, kas ilves on tõesti nii ohustatud, et vajab kaitset. Võimud lubasid ilvesejahi tagasi tuua niipea, kui tõestatakse kõrgendatud kaitse mitteotstarbekust või olukord veidigi paraneb. Kuigi projekte rahastades ütlevad võimud välja nende tegeliku eesmärgi, loodavad teadlased ja looduskaitse riigi rahaga ka midagi muud korda saata. Nii on Kaljumäestikus nende eesmärgiks rakendada ilveste populatsioonide toetamiseks kaitsemeetmeid - piirata lumesõidukitega liiklemist, metsaraiet, kaevandust ja loomakarjandust.

Ilvesed surid Colorados kui mardikad

1999. aastal otsustati tuua Lõuna-Coloradosse ilveseid Kanadast ja Alaskalt. Ilveseid nummerdati uutmoodi, tähistamaks seda, kust ilves toodi (AK - Alaska, BC - Briti Kolumbia, MT - Manitoba, QU - Quebec, YK - Yukon), mis aastal (99, 00, 03, 04), mis soost (F, M) ilves on ja mis number tal on. 1999.-2004. a toodi Coloradosse kokku 166 ilvest (91 emast ja 75 isast). Tegelikult oli neid 168, kuid kas püüdjate või teadlaste hoolimatuse tõttu ei jõudnud 2 ilvest Colorado loodusesse, vaid nende suhtes kasutati eutanaasiat. Need olid Yukonist 1999. aastal toodud isane ja Briti Kolumbias 2000. aastal püütud emane. Oli neid vaja oma elukeskkonnast asjata välja rebida? Kedagi ei võetud vastutusele - mis on suure projekti kõrval 2 looma?

Nüüdseks on Colorado 166st uusasukast 56 surnud (35 emast, 20 isast), 85 looma on jälgimisel (45 emast, 39 isast) ning 24 ilvest (9 emast, 15 isast) ei ole enam kuuldel, sest saatjates hakkasid lõppema patareid. 2 ilvest, 2000. aastal toodud emane ja isane, on vabanenud oma saatjatest. 1 ilvest nähti 2002. a novembris New Mexicos.

Külmalt maalt asumisele surema

Briti Kolumbiast toodi vaevu 8-kuune ilvesepoiss BC99M1, keda jahimehed pidasid 20-kuuseks, sest ta olevat just ise jänese püüdnud. Milleks haarati kaasa emane ilvesepoeg BC99F8, ei ole teada. Temale anti veel 3 nädalat pikendust, kuid isane poeg saadeti 4.2.1999. a vabadusse 2000 km kaugusel sünnikohast ja 24. veebruaril suri ta nälga, jalutanud läbi 15 miili. Teadlaste imestuseks möödus ta põdralaibast seda söömata - nagu oleks mõni ilves suuteline närima läbikülmunud liha, saati siis piimahammastega. Ilvesetüdruk, vabastatuna 20. veebruaril, suri nälga 10. aprillil. 2-aastane BC99F9, kes vabastati 3. veebruaril, rändas läbi 6 miili ilma hiirekestki saamata ja suri nälga 26. veebruaril. Samal päeval vabadusse lubatud 3-aastane BC99F7 pidas vastu 16. märtsini.

Ligi 4-aastane BC99M10, vabastatud 19. märtsil, suri 2.8.2000. a teadmata põhjusel. Koos temaga vabastatud 4-aastane BC99M2 suri 20. oktoobril, olgugi mitte nälga. Äkki olid jahimehed püüdnud eluvõimetuid ilveseid, kes ilma vaevata kätte jäid? Briti Kolumbia jahimeeste nimed polnudki riigisaladus: Matt Ounpuu ja Ron Teppema - siingi oli eestlaste käsi mängus. Ka Alaska püüdjad on saatnud Coloradosse mõned halva õnnega ilvesed, igatahes kutsuti üritust veel 2 a jooksul Colorado loomasuretamisprojektiks.

Projektijuhid olid arvamusel, et ümberasustamise järel võib vabalt hukkuda 50% loomadest. 1999. aastal vabastati Colorado loodusesse 41 ilvest, neist hukkus 25 (17 emast, 8 isast) ja jäi ellu 16. Vabastatute seas olid 6 isast ja 4 emast Yukonist, 7 isast ja 13 emast Alaskalt ning 6 isast ja 5 emast Briti Kolumbiast. Yukoni omad osutusid kõige tugevamateks - või õnnelikemaks - nendest ei surnud 1999. a sees mitte keegi ja järgmisel aastal hukkus vaid 3.

2000. aastal lasti vabaks veel 55 looma, neist hukkus 23 (16 emast, 7 isast) ning jäi ellu 22 ilvest. Coloradosse toodi 7 isast ja 20 emast Yukonist, 4 isast ja 6 emast Alaskalt ning 9 isast ja 9 emast Briti Columbiast. 2003. a alguses toodi Quebecist, Briti Kolumbiast ja Manitobast veel 33 ilvest ning vabastati nad Lõuna-Colorados San Juani mägedes. Neist hukkus 3 ning järgmisel aastal saabunud 37 ilvese seast 4. Manitobast tulnud ilvesed on kõik elus.

Kaval lahendus kummutas müüdi

Tehes järelduse, et ilvesed lasti vabaks liiga vara, otsustati pikendada puuris viibimise perioodi 5 päevast kuni 3 nädalani ja veelgi enam ning enne vabaks laskmist toita loomad heasse füüsilisse vormi. Müüt, et üle paari nädala inimeste käest toitu vastu võtnud ilves ei ole enam võimeline looduses hakkama saama, oli kummutatud ja paljude ilveste elud päästetud. "Vangistuspuhkus" lubas loomadel ka toibuda kolimisstressist ning aklimatiseeruda ilma toiduotsingutele ja pikkadele rännakutele jõudu raiskamata.

"Ekslikult" vabastatud 2-aastane BC99F6 oli kõhnunud juba 4. veebruaril metsa minnes - seda panid tähele nii reporterid kui ka publik, kes viibisid esimeste ilveste vabastamise juures. 25. märtsil meelitati ilves ilma vaevata jänese abil lõksu. Kuni 23. maini toideti teda puuris ja lasti uuesti vabaks. Siiski ei olnud tal ellujäämise õnne rohkem kui teistel britikolumblastel ning 19. juulil jäi ta auto alla, olles suurepärase toitumuse juures.

11-kuune AK99F10 oli püüdmisel tiine. Tema eest hoolitseti kuni 14. maini. Ta keha leiti 13. septembril ja surma põhjuseks polnud nälg. Temavanune ja samal päeval vabastatud AK99F27 lasti maha 31. oktoobril.

Kevad osutub paljudele loomadele suuremaks katsumuseks kui talv ja isegi täiskasvanud loomad hukkuvad kurnatusse siis, kui lumi on läinud ja toiduhankimiseks ei pea enam vaeva nägema. Nii mõnelgi Colorados "järelkasvatuse" saanud ilvesepojal õnnestus elada järgmise kevadeni. 2 neist tuli siiski uuesti püüda. Metsa üles riputatud fotokaamera ette astunud AK99M9 nägi nii halvasti välja, et mindi samal päeval, 24. märtsil 2000. a, kohale ja ta võeti ilma vaevata kinni. Läinud vabadusse 12.5.1999. a, oli ta küllalt priske, kuid kaalus nüüd ainult 6 kg. 3. maiks oli ta jälle vormis. Ka 7.5.1999. a vabastatud AK99F2 oli talve lõpuks omadega nii läbi, et lasi ennast 18.4.2000. a püüda värskelt seatud lõksu, nagu oleks just seda oodanud. Tema viibis taastusravil 22. maini.

Projektijuhid palusid mitte tuua neile "alaealisi", kuid kas jahimehed raatsinuks vabaks lasta "ekslikult" püütud ilvesepojad? Coloradosse saadetuna oli neil vähemalt mingi ellujäämiselootus.

Ilveste surmade põhjused

Mõned püütud ilvesepojad said hakkama ilma inimeste abita ka järgmise suveni - kuid ainult suveni. AK99F25 läks vabadusse 7.5.1999. a ja suri 10.8.2000. a - teadmata põhjusel, kuid mitte nälga.

AK99F13 vabastati 12.5.1999. a, päev enne 3-aastase isase YK99M6 vabaks laskmist. Nad surid 22. ja 19.6.2000. a ning põhjus jäi selgusetuks, nagu ka 11-kuuselt vabastatud YK00F17 surma puhul, kes pidas Colorado looduses vastu 17. aprillist 29. juulini.

Raadiosaatjad võimaldavad looma leida kohe mõni tund peale surma. Kui ikka ei suudeta leida ühtegi surma põhjust, jääb üle tunnistada, et ilveste surmadega kaasneb mõnikord justkui müstika. Loomaaedades jälgitud ilveste kohta on öeldud, et loomad loobuvad elust. Ent looduses? Niisama salapäraselt on 7.6.2000. a lahkunud ka ilves tähisega YK99F3, kes vabastati 2-aastaselt 1.5.1999. a. Kokku leiti 6 aastaga 17 seletamatut juhtumit.

2000. a märtsis püütud YK00M5 eest hoolitseti kuni 2. aprillini, mil ta arvati olevat 11-kuusena võimeline juba jahipraktikale minema. Oma vanemate alal ja ema pilgu all oleks see tal kindlasti õnnestunud, kuid võõras kohas suri noor ilves nälga 25. mail. Koos temaga vabastatud 11-kuune BC00F3 omas häid rasvavarusid. Tema ei liikunud oma vabakslaskmise kohast kuigi kaugele ja 24. mail leiti ta surnuna kiireloomulisse kopsuinfektsiooni. Nakkushaigused on ilvestel haruldased, kuid tüüpilised just nimelt oma iseseisvumisega kimpu sattunud 1-aastastele. 3 päeva varem vabastatud aastaseks saaja AK00F1 suri aga 14. septembril väga kõhnana ja ta kopsudest ning põrnast leiti Yersinia pestist, mis pole muud kui näriliste hammustuste kaudu leviv muhkkatku bakter.

Kokku surid projekti käigus nälga 9 looma ning 1 ilvese surma põhjuseks oli haige orava söömine. Nälga suremise põhjuseks 3 ilvese puhul oli nende silmatorkav võimetus ilma emata hakkama saada, 2 täiskasvanud emase puhul see, et nad lasti vabaks mitterahuldavas füüsilises vormis, mis kehtib tegelikult ka ülejäänud 2 tiine emase puhul. Valesti toimiti ka ainsana 1999. a novembris püütud 2,5-aastase ilvesega AK99M11, kes vabastati 5. detsembril ja leiti teadmata põhjusel surnuna 29.1.2000. a. Rohkem ilveseid keset talve loodusesse ei lastud.

Üle 3 nädala puuris istunud ilvesed pääsesid vabaks, kui lumi oli juba läinud. Ligi 3 nädalat karantiinis istunud loomadest suri nälga veel mõni, kuid üle 3 nädala hoitud ilveste seast enam mitte. 2000. aastal oli ainult 2 näljasurmajuhtumit, 2003. ja 2004. aastal polnud ühtegi. "Surnud ilveste arvud näitavad kohanemisraskusi, mis kahanevad ajaga", kirjutasid teadlased, unustades, et 2003. ja 2004. aastal toodi Coloradosse uued ilvesed, mitte uuesti 4 a tagused, kohanemisraskused ületanud loomad.

Haigustesse surid 4 looma ja 1 väike poeg. 2 ilvest, mõlemad 14. mail vabaks saanud emased, hukkusid trauma tagajärjel: 2-aastane AK99F18 leiti 25. augustil ning 3-aastane AK99F15 sama aasta 24. novembril. Traumad võisid olla põhjustatud ka autolöögist, nagu 2-aastasel YK00F6, kes vabanes puurist 2. aprillil ja hukkus 17. augustil. Kokku jäi 6 aastaga auto alla 7 ilvest: 2+4 emast 1999. ja 2000. aastal ning 1 emane 2004. aastal.

Inimesele pinnuks silmas osutusid 2-aastane AK99M23, kes uudistas Colorado mägesid 14. maist 18. juunini, ja 5-aastane AK99M6, kes läks metsa päev varem ja sattus püssi ette 16. novembril. Samuti juhtus 4-aastase ilvesega AK00M2, kes oli vaba 3. maist 30. augustini, mil ta langes salaküti ohvriks. Kokku on maha lastud 12-15 ilvest, enamasti isased.

Mida tehti ilveste "nuumamisjaamas"?

Colorado projekti katsejaamas määrati kõikide loomade vanus, võeti vere ja DNA proove, kontrolliti, kas käpad ja hambad on korras, loomi pildistati ja neile tehti parasiidivastane ravikuur. Esimestel ilvestel märgistati ka kõrvu, hiljem leiti, et see on ebapraktiline. Karantiinis viibimise ajal said kõik ilvesed läbi ava näha ja nuusutada teist ilvest, mis mõjus stressimaandavalt. Sest kui pole vaja maid ja toitu jagada, on ilvesed vägagi sotsiaalsed loomad.

Märtsis püütud ilvinnasid kontrolliti võimaliku tiinuse suhtes. Neid emaseid hoiti puuris teistest kauem ja toideti eriti hästi. 1999. a algul toodi Alaskalt 6 tiinet emast ja 1 tõenäoliselt tiine, 2000. aastal toodutest olid 3 tõenäoliselt ja 1 kindlapeale tiine, kuid ükski neist polnud pessa jäänud. Tiinete emaste ümberasustamine tähendab suure tõenäolisusega, et emailves jätab pesakonna maha, sest emased kasvatavad poegi ainult siis, kui neil on olemas oma ala. Teiseks, kaslaste puhul olevat võimalik, et olukorra järsu muutuse puhul varajased looted lahustuvad. Kolmandaks võib elukoha muutus tingida enneaegset poegimist kui ka emaste hukku. Tiinete suremus leiti olevat suurem.

Ligi 2-aastane AK99F4 oli esimest korda tiine. Läinud katsejaamast 7. mail, ei olnud ta ikka veel võimeline uue kohaga "suhteid looma" ja suri nälga 13. juunil. Omal kodualal teab ilves iga puud ja saakloomade asukohti ning läheb jahile nagu sahvrisse, uues kohas ei tea ta midagi, eriti kui on jutt teisest kliimavööndist.

5-aastane AK99F8 vabanes 10. mail ja leiti nälga surnuna 30. juulil ehk juba peale poegade sündi. Koos temaga vabaks lastud 3-aastane tiine AK99F17 sai autolt löögi ja hukkus 22. juulil (poegi ei leitud).

Colorado uued ilvesed

1999. aastal toodud ilvestest oli 2000. a alguseks elus veel 7 emast ja nende käitumist jälgiti hoolega. 25. jaanuaril langes üks neist punailvese rünnaku ohvriks (13. mail vabadusse pääsenud 5-aastane ilves YK99F4). Lähemalt vaadates leiti ta samuti ohtlikult kõhn olevat. Ülejäänud 3 emasel polnud pulmatuju ja teised 3 käisid paarilist otsides ringi kuni 100 km, jõudes ka Utah'i ja Nebraska piiridele, ning 3.4.2000. a toimus 1 kindel paaritumine San Luis' orus. Eriti suured armastuse kutsel rändajad olid AK99F3 (255 km) ja YK99M3 (270 km). 2 isast elasid teistest eraldatult ega hakanudki pruute otsima.

Esimesed ilvesepojad sündisid Colorados 2003. a juunis. Nende väikesi jälgi lumes otsiti siin tulemusteta juba 4 talve hakul. Ilves BC00F19 sai 1 emase ja 1 isase poja, YK99F1 - 1 isase ja 2 emast poega, YK00F10 - 2 emast ja 2 isast, YK00F19 - 1 emase ja 2 isast (viimased surid varsti, seevastu leiti talvel kellegi tundmatu ilvese ja ta 2 poja jäljed). BC00F8-le sündinud kaksikute sugu ei ole teada. Emastel YK99F1 ja YK00F10 oli aprillis kaasas 2 suureks kasvanud poega, emastel BC00F19 ja BC00F8 aga 1 poeg.

YK00F16 ja ta emane poeg leiti 10. oktoobril surnuna katku, isane poeg jäi kadunuks ja hukkus samuti, olles ilma emata eluvõimetu. Ka 2004. aastal sündinud 1 emane ja 2 isast poega surid, sest nende ema oli hukkunud.

26 emase seast paaritus 2004. a kevadel 18, neist 2 samade isastega mis mullu. Mais-juunis avastati 11 pesa 30 pojaga (18 emast, 12 isast). YK99F1 oli paikne, kuid ta pesa jäi leidmata. 1 emase ja 1 isase poja said YK00F10, BC03F10, BC03 F09 ja YK00F7, 1 emase ja 2 isast poega aga YK00F15 ja BC00F14. Poegade ülevaatuse ajal viibisid pesa kõrval kõik emased. YK00F1 sai 3 emast ja BC00F18 koguni 4 emast poega, BC03F02 aga 2 isast poega. YK00F2 pesas oli 3 emast ja 1 isane, AK00F2 pesas aga 2 emast ja 1 isane poeg. 1 pesa asus Wyomingis.

2003. a uustulnukate seast ei õnnestunud kodunemine 3 ilvesel. BC03F04 leiti 9. septembril, surmapõhjus teadmata. BC03M03 lasti 17. oktoobril maha ning QU03M05 langes 11. novembril koiottide ohvriks. Lisaks leiti 7. septembril YK00F14 raadiosaatja - ilves vabanes sellest ise.

2004. a aprillis toodi Quebecist ja Briti Kolumbiast 17 emast ja 20 isast ilvest ning järgmisel aastal on plaanis tuua veel 50 ja seejärel u 15 uut looma. 37st ilvesest hukkus 4. Vabastatud 3. aprillil, jäi QU04F04 auto alla 17. mail. 5. aprillil vabaks lastud QU04M06 keha oli 10. juulil leituna teadmata põhjusel mumifitseerunud, kuid näljasurmaga tegemist polnud. 26. aprillil vabadusse pääsenud ilvesest BC04F06 leiti 11. juunil vaid 2 esikäppa ja saatja. 19. aprillil vabaks lastud BC04M12 kaelarihm oli lohakalt kinnitatud. Raadiosaatja libises ettepoole ja sattus looma suhu ning šokis ilves ei üritanudki sellest vabaneda. Loom leiti surnuna 5 tundi hiljem, nagu täpsustati 2 pisinärilise järgi ta kõhus.

Piiririkkujatele rihmad kaela

Nii Minnesota kui Maine asuvad Kanada piiril. 1930ndail jahiti Minnesotas 100, 1970ndail 160 ning mõnikord kuni 400 kanada ilvest aastas, seejärel alla 100. Kui 1962. aastal saadi 73 ilvesenahka, siis vahemikus 1977-83 vaid 161 ehk 3 korda vähem. 1984. aastal keelati Minnesotas ilvesejaht, kuid ilvese arvukus osariigis langes edasi, sest jätkus salaküttimine. Viimased ilvesed, keda Minnesotas veel nähti, olid üks 1992. aastal salakütitud, teine jahimehe poolt kinni peetud ja kolmas 1993. aastal auto alla jäänud ilves.

1990ndate alguses läksid jäneste vähesuse tõttu kõik Põhja-Minnesota ilvesed ära Kanadasse. Sajandivahetusel "ilvusid" nad jälle piiripealsetele aladele. Kohe püüti 2 ilmunut kinni ning varustati nad raadiosaatjatega. Uurijad muretsesid, kas nad jäävad Minnesotasse või rändavad jälle ära või kui nad jäävad, siis kas nad peavad endiselt nälgima. Kiiremini kui muidu korraldati uurimisprogramm NRRI-s (Natural Resources Research Institute), Duluthis. Elanikkonda paluti teatada igast kohtumisest ilvestega. Saabus hulk telefonikõnesid ja e-kirju. 2003. a alguses astus üks ilves läbi Lincolni pargist, kus ta lubas ennast pildistada, jalutades 5 minuti jooksul rahulikult, kuni koerad ajasid ta oma haukumisega minema.

Augustis jälgis ilves ühe pere piknikut Gunflinti järve lähedal, kõigest 15 m kaugusel autost. Pere kogunes kokku ja umbes minut vaadati ilvesega tõtt. Uudishimulikku looma jõuti isegi pildistada. Hiljem kujunes juhtum müüdiks: ilves olla hamburgerit kerjanud või koguni saanud.

Kui Minnesota projekti loomad on kaelarihmaga varustatud ning kaalutud-mõõdetud (k.a hambavahed ja käppade suurus), nende hambad-küüned on hoolega üle vaadatud ning paremale kõrvale roheline märk kinnitatud, asuvad teadlased jahimeeste kombel üksteist loomaga pildistama. Nad asetavad magavaid ilveseid endale sülle, poseerivad ja uhkustavad. Mõned ilvesed, nagu L5, L8, L11 ja L12, on paistnud silma erakordselt kiire virgumisega pärast narkoosi ja 15 minuti jooksul peale ärkama hakkamist olid nad metsa kadunud. Teistega sai pilte tehtud ka peale ärkamist - unesegased mõnulejad teadlaste mantlite-tekkide vahel või peal, kes etteheitva, kes uudishimulikult pahaaimamatu pilguga kaamerasse vaatamas.

Minnesota projekti ilvesed

2003. a veebruaris oli L1 u 2-aastane emane ja kaalus 17 naela (1 nael on 453,6 g). 2 nädalat veetis ta paigal, seejärel rändas 90 km põhja poole ning ületas 8. aprillil Kanada piiri. Ta jäi jahimehe lõksu 28. novembril.

L2, 25,5 naela kaalunud täiskasvanud isane, püüti 14. märtsil. Tema ei liikunud kaugemale kui 8 km põhja-lõuna ja 16 km ida-lääne suunas. "Hea käitumise" eest sai ta 26.1.2004. a uue saatja, seekord GPS.

L3 püüti farmerite palvel Ely lennujaama juures 28. augustil. Ta olla hakkama saanud mõne kodulinnu rööviga. Raadiosaatjaga varustamise käigus leidis loomaarst selgeid tunnuseid, et sel 21-kuusel ja 19,5 naela kaalunud ilvesel olid hiljuti esimesed pojad, kelle saatus on teadmata. 2 nädalat pärast kaeluse saamist hakkas L3 rändama: 2 nädalaga 26 km itta, siis 9 päeva loodesse, siis sama sirget teed itta, ühe viskega kokku 35 km. Ilves oli levilt kadunud ning jälle leitud. Teda otsiti igal viisil ja paluti appi elanikkonda. 6. oktoobril andis tema saatja "surnud tooni". Ilvese kaelarihm leiti 62 km kaugusel püüdmise paigast loodes. Ilvese keha jäi leidmata ja asjale anti kriminaalmenetlus.

Noor isane L4 oli püütud 14. septembril ja kaalus 21,5 naela. Tema liikumise diapasooniks on 16,5 km põhja-lõuna ja 13,5 km ida-lääne suunas. Kui L2 inspekteerib väikest ja L5 suurt ala, siis L4 elab järgemööda kahes, teineteisest 15 km kaugusel paiknevas "korteris".

Isane L5 oli püütud 23. septembril. Tema ala suuruseks on 53 km ida-lääne ja 11 km põhja-lõuna suunas. 28. detsembril jäi ilves jahimehe lõksu. Pole teada, kui kaua ta pidi seal istuma, kuid teadlaste poolt vabastatuna käitus ta normaalselt ja näis olevat vigastamata.

Noor isane L6 jäi teadlaste lõksu 9. detsembril ja kaalus 24 naela. 13.2.2004. a püüti ta uuesti kinni ja asendati saatja GPSi vastu. Lõks seati üles L6 teadaolevas asukohas, kuid sellega püüti kinni hoopis üks emane (L11), L6 oli sel hetkel juba 3 miili kaugusel - selline on raadiosaatjate täpsus. (VHF saatjad on küllaltki ebamugavad võrreldes GPSidega, mis annavad looma asukoha koordinaate. Tavalise saatjaga varustatud ilvese asukoht tuleb määrata kaardil 3 eri kohas peilitud suuna järgi, mis nõuab palju bensiini ja aega.)

L7, 22 naela kaalunud noor emane saadi kätte 10. detsembril. 25.3.2004. a uuesti püütuna sai temagi GPSi. Mais sündis talle 3 poega, isaks L5.

L8 on 22 naela kaaluv noor emane, kes püüti 11. detsembril, tema sai VHF-saatja ja kadus püüdmiskohalt kiiremini kui teised. GPS-saatjat talle panna ei tahetud, sest ilves võis selle üle Kanada piiri viia.

L9 on 14,5 naela kaaluv emane, kes püüti 9.1.2004. a ja varustati GPS-saatjaga.

Eriline lugu juhtus ilves L10ga. 13.1.2004. a jäi ta jahimehe seatud lõksu, millele teadlased peale sattusid. 23 naela kaalunud isane oli üle vaadatud Lake Superiori loomaaia arstide poolt ja läks peale loomaaias veedetud ööd koos GPS-saatjaga loodusesse tagasi. Kui GPS-saatja enam ei tööta, nööbitab ta ennast ise lahti ja kaelarihm kukub maha, mis juhtus L10 saatjaga juba septembris.

12. veebruaril püüti lõksu 17-naelane emane L11, kes sai VHF-saatja. Alles avas ta silmad pehmel autoistmel ja meeskond ei jõudnud kaamerat kätte võtta, kui loom oli silmist kadunud.

L12 saadi kätte 24. veebruaril, ta osutus 26 naela kaalunud isaseks ja sai GPS-saatja, mille ta kohe Kanadasse viis ja 30. septembril vahetati see saatja välja.

L13 ehk 23 naela kaalunud emane jäi vahele öösel vastu 25. märtsi, sai GPSi. Mais sündis talle 5 poega. Juulis kukkus tal saatja kaelast ja ta sai VHF-saatja.

Emane L14 saadi 29. märtsil, ta kaalus 23 naela ja sai GPS-saatja, nagu ka isane L15. Püütud 31.3.2004. a, kaalus ta üle 27 naela. Tal on imepisike saba (u 8 cm). Nagu ka L12, veetis ta kevade ja suve Ontarios, Kanadas. 2. oktoobril kaasati projektiga 20 naela raskune emane L16.

Peale nende jäid lõksu veel 2 punailvest: 26. märtsil pandi teadust teenima punailves 13-naelane emane BO1 ja 29. märtsil BO2 (14,5-naelane isane).

Kõik need ilvesed, v.a 2 hukkunud ja 2 Kanadasse rännanud looma, püsivad Superiori metsas, kus nende põhitoiduks on jänes ja orav. Kuna ilveseid ei asustatud ümber, vaid nad tulid Minnesotasse ise, ei sure nad nii tihti nagu Adirondacki ja Colorado uusasunikud. Nagu ka Colorados, kus enamik hukkunutest olid emased ja just VHF kandjad, oli saatjaga varustamine esimestele projektiilvestele suureks stressiks (hukkunud emased L1 ja L3 rändasid mitu kuud, otsides endale turvalist ala), kuid järgmised olid kaelarihma saamiseks juba justkui ette valmistuda jõudnud.

1 kanada ilves 10 punailvese kohta

Minnesotas on 1500-2000 punailvest. Jälgede ja metsast hangitud karvaproovide järgi oletatakse Minnesotas olevat ligi paarsada kanada ilvest. Neid on 3 aastaga nähtud 217 korral, 88% kohtumistest peetakse tõenäolisteks. Kõik juhtumid dokumenteeritakse ja tuuakse avalikkuse ette.

Tavaameeriklane ei tee vahet kanada ja punailvese vahel ning see pole linnastumise tagajärg. Näiteks on teadlased kimbus vanade statistika- ja arhiiviandmetega, kus mõlemat liiki tähistatakse sõnaga wildcat ja ilvese arvukust 19. sajandil võib oletada ainult säilinud topiste ja trofeede hulkadest lähtudes. Ilvesekaitseseaduse vastuvõtmist pidurdas osaliselt ka liikide sarnasus - punailveste rohkuse tõttu ei suutnud kabinetiteadlased-linnaametnikud uskuda kanada ilveste haruldust.

Osariikides, kus ilvesed on tõusnud teadusliku huvi keskpunkti, õpetatakse elanikkonnale, et punailvese sabal on 3-4 musta triipu ja kanada ilvese sabaots on nagu tindipotti kastetud. Levitatakse joonistega õppematerjale, kus on näidatud kasvuvahe, kõrvatuttide erinevus jm. Esimene asi, mida kodanikelt küsitakse, on kumma loomaga oli neil au kohtuda. Ent kuigi punailveseid on 10 korda rohkem, ei kohata neid 10 korda tihedamini, sest tegemist on 2 samavõrd ettevaatliku loomaga.

Punailves pole haruldus ja teda tohib jahtida küll. Ainuüksi Maine'is püüti neid 2002.-03. a talvel 260 ringis, kanada ilvest ei tohi Maine'i osariigis jahtida alates 1968. a-st. Registreeriti siiski 3 ilvesejahijuhtu, mis vormistati vaikselt "õnnetusjuhtumiks", "eksituseks" ja punailvese pähe püüdmiseks.

Lynxcat või boblynx?

Esimene hübriid jäi auto alla Minnesotas Duluthi linna lähedal 2002. a novembris. Uurijad nimetasid looma lynxyks, olles endi sõnul 80% kindlad, et tegemist oli siiski kanada ilvesega. Ta kõrvatutid polnud nii pikad nagu kanada ilvesel, küll aga pikemad kui punailvesel, jalad aga lühemad ja keha laiem, kui kanada ilvesel olema peaks.

Jaanuaris leidis üks jahimees Hibbingi lähistel oma lõksust isase looma, kes nägi välja küll kanada ilvese moodi, kuid tema liigikuuluvus äratas siiski kahtlusi. Jahimees pöördus punailveste registreerimisjaama. Ilveselt võeti DNA proov, mis saadeti ülikooli ning koos teiste ilveste koe- ja karvanäidisega Montanasse, Missoulas asuvasse Kivimäestiku Uurimisjaama. 3 ilvest 19 uuritust osutusid hübriidideks ehk isaste punailveste ja kanada emailveste poegadeks - nii auto alla jäänu, lõksu langenu kui ka 1 tundmatu Superiori metsa ilves.

Veel enne, kui uuringu tulemused teatavaks tehti, võeti 2003. a kevadsuvel Minnesotas Isabella kandis videole huvitav ilvesepere, mis näis välja nii kanada ilveste kui punailveste moodi. Oli selles süüdi pehme talv või omast liigist peigmeeste puudus? Normaalse talveilmaga lahkuvad punailvesed Põhja-Minnesotast või nälgivad surnuks.

Kohe, kui Montana laboriuudised teiste osariikide lehtedesse jõudsid, selgus, et ligilähedaselt samamoodi arenesid sündmused ka Maine'is, kus on alati olnud 2 ilvesliigi areaalide kattumine. 1998. aastal püüdis üks jahimees lõksu isase punailvese, kel olid pikemad kõrvatutid ja musta otsaga saba nagu kanada ilvesel. Jahimees kutsus kohale teadlased ja loomale pandi kaela raadiosaatja, kuid mõni kuu hiljem suri see ilves nälga. Teine lynx-bobcat istus 2002. a lõpus ühe Maine'i teadlase lõksus. Ilvese kõrval jalutasid 2 ilvesepoega ja 3. poeg oli roninud oksale ema kohal. Emaselt võeti DNA proov ja ta osutus hübriidiks, kes oli pealegi võimeline paljunema.

Kui 2003. a juunis läksid Maine'i FWSi bioloogid ilvesepesi otsima, olid nad Minnesota sündmustest teadlikud. Siiski ei tahtnud nad hiljem uskuda, et ka nende võetud ilvesepoegade DNA proovidest punailvese geene leidus. 29 täisverelise kanada ilvese kõrval oli 2 (emane ja isane), kelle isaks oli punailves.

On teada punailveste ja kodukasside ning metskasside ja kodukasside poegi. Ühe sellise eksperimendi tulemuseks on kodukassitõud American Bobtail, keda kutsutakse ka Pixie-Bob, American Lynx, Desert Lynx ja Highland Lynx. On olemas tsirkuste lemmikud tiigrilõvid (tiglon). Sõltuvalt sellest, kummast liigist oli hübriidi ema, kutsutakse neid tigon või liger, eesti keeles on pakutud vasteks tõuger ja lõuger, üldistatuna liiger. Tiigrilõvi kasvab oma vanematest suuremaks ja kaalub kuni 450 kg. Tiigrilõvi isased on tavaliselt steriilsed, kuid emased võivad saada järglasi nii tiigrite kui lõvidega. Lõviema ja isaleopardi järglasi tähistatakse inglise sõnaga liard, isatiigri ja emaleopardi poegi sõnaga ligard. Ei puudu USAs ka farmid, kus kaslasi meelega ristatakse ja pakutakse müüki servikale (isase servali ja emase karakali poegi), karavale (isase karakali ja emase servali poegi), pumaparde jms. Väidetakse, et vähemalt esimese põlve isane hübriid võib järglasi saada, emane hübriid kindlasti ka teises põlves.

Kanada ja punailvese järglasi üritati teaduse huvides saada ühes Montana ilvesekasvanduses, kuid tulemusteta, seevastu kodudes ja perefirmades olevat sellega hakkama saadud. Nüüd juhtus see metsikus looduses ja pani Minnesota teadlased muretsema, et kanada emailvesed võivad hakata oma geene raiskama punailvestest poistega.

Maine'i teadlaste meelest aga võis segunemise protsess kesta juba 10 000 a ja nii on jahimehed võinud tappa punailveste pähe palju haruldasi loomi. Kui liik muutub väga haruldaseks, omandavad väärtust ka pool-ilvesed. Kui meie teadlased kirjutavad vabalt, et 1998.-99. a sai Raplamaal kütitud keskmiselt 24,5 ilvest, siis USAs on juba hinnas ka pool ilvest.

Haruldus isegi loomaaedades

Quebeci provintsi St. Felicieni loomaaia loomad liiguvad vabalt, inimesed aga kas trellitatud sõidukites loomade keskel või (ilveste puhul) maapinna kohale ehitatud puust jalutusteedel. Kahekordselt pea peale pööratud suhe loodusega on toonud inimese loomulikkuse juurde tagasi: inimese puhul on loomulik suruda ennast "puuri" (ruumidesse või autodesse), looma puhul on loomulik olla vaba.

Loomaaiailveste nappus annab ennast tunda isegi Kanadas. Selle maa ühes ilvesterikkaimas provintsis Manitobas, Winnipegi linna Assiniboine loomaaias ei ela sugugi mitte kanada, vaid Irkutskist pärit siberi ilves. Sama olukord on mitmes teises Kanada loomaaias. New Brunswickis, Magnetic Hilli loomaaias on siiski olemas nii siberi kui ka kanada ilves. Newfoundlandis, Salmonieri Looduspargis ja Alberta provintsis, Calgary loomaaias elab samuti kanada ilves. USAs Connecticuti Beardsley loomaaias elavad 2 kanada ilvest: 1991. a mais Minnesota loomaaias sündinud isane ja 1992. a mais Utah'i Hogle'i loomaaias sündinud emane. Pocatello loomaaias elavad isased Cotter ja Laci ning emane Dakota - kõik juba vanad loomad.

Kõikide Ameerika loomaaedade rõõmuks teatati 1.5.2001. a lootustandev uudis, et USAs sündis esimest korda 5 a jooksul kanada ilvese poeg. Queen's Zoo loomaaia kanada ilveste Marie ja Keithi tütar Venus kaalus sündides 450 g, 2,5-kuuselt 1,5 ja 6-kuuselt 4,5 kg ning ta on valget karva ehk albinootiline. Ka Clinchi loomaaias Michiganis elavad 2001. aastal sündinud ilvesed, õed Stella ja Luna, ning 1990. aastal omanike poolt hüljatud vana emane Sidney.

2001. a detsembris kolisid ühe kanada koduilvese omanikud Olympia linnast ära ja lasid oma lemmiku vabaks. Mets paistis silma, kuid ilves jäi elama väikesesse metsatukka linna äärel. 2.1.2002. a püüti ta kinni ja viidi loomaaeda. Seal suri just 16-aastane isane ja uus, 3-aastane 13 kg kaalunud noor isane viidi kokku 3 vana (12-aastase) emasega ning juuni lõpuks jõudis ilves ekspositsiooni.

9.9.2001. a toodi FCCisse (Feline Conservation Center) ilvesepoiss Trapper, kes leiti jahimehe lõksust u 12 nädala vanusena. Keskuse töötajad ei uskunud oma kõrvu - kanada ilveseid ju pole, ega oma silmi - nimelt oli Trapper väiksena punakas ja teda peeti omanike juurest ärakaranud euraasia ilvese pojaks. Alles kasvades muutus Trapperi karv hallimaks ning talveks kasvatas ta endale säravvalge kasuka.

ISISe (International Species Information Servise) 2000. a andmetel oli maailma loomaaedades 245 punailvest, 169 karakali ja 224 euraasia ilvest, neist USA loomaaedades 191 punailvest, 105 karakali ja 19 euraasia ilvest. Kanada ilveseid elas USA loomaaedades 34, Kanada loomaaedades 31 ning mujal maailmas 5. Pisteliselt nimestikku kontrollides avastasin palju ebatäpsusi: puudusid loomaaiad, kus peeti euraasia ilveseid ja osades loomaaedades ilveseid enam polnud, ent üldist tendentsi näitab nimestik küll.

Ka Carole Lewise kaslaste varjupaigas on vahekord sama: 41 punailvest, 9 karakali, 8 euraasia ilvest ja ainult 2 kanada ilvest - Shatia ja Dances With Wolves, kelle jaoks ei ole kunagi peigmeest leidunud.

Shatia sündis 17.5.1993. a Ohio osariigi jahindusfarmis ja 26.6.1993. a osteti ta sealt ära. 2 a elas Shatia inimestega, omandas suurepärased kodukassi kombed ja oli väga sõbralik, kuid suguküpsesse ikka jõudes tõsteti ta õuepuuri koos 2 teise taltsa kanada ilvesega, seejärel sai ta endale avara aediku, kus talle meeldib puudel turnida. Ta oskab seda ka lõigatud küüntega (viimane on vältimatu nõue USA varjupaikades). Tema aedikukaaslane Dances With Wolves sündis 16.7.1991. a. Emalt ära võetud, oli teda toidetud lutipudelist ning müüdud inimesele, kes tegi loomadega reklaami ja telesaateid, kuid just see ilves ei sobinud selleks. 23.1.1993. a saabus ta Lewiste juurde, kus ta jagab aedikut oma sõbranna Shatiaga ja poseerib meelsasti külastajate kaamerate ees, kuni tullakse liiga lähedale.

Kanada ilveseid väljaspool USAd ja Kanadat saab näha ehk ainult Inglismaal Southporti loomaaias ja Prantsusmaal Royanis (Zoo de la Palmire).

USA "erailvesed"

Ametlik statistika ei hõlma tuhandeid USA era- ja teeäärseid loomaaedu, loomaäriga tegelevaid farme ega eraisikuid, kes oma lõbuks hoiavad toas või õues kõiksuguseid eksootilisi loomi ning kiskjaid, k.a karakale, puna- ja euraasia ilveseid ning oma maal eksootiliseks muutunud kanada ilveseid. 2004. a andmetel peeti ainuüksi Floridas kiskjaid 4000 kodus, neist 1200 tiigrit ja 1000 puumat - kõik osariigi loa alusel, lisaks hulganisti ilma loata. Floridas on registreeritud 408 loomapidamisasutust, millest 21 olid eraloomaaiad ja 2 varjupaigad, kus ei tegelda loomaäriga. Kogu USAs on 52 sellist varjupaika (sanctuary) - sadade keskpäraste ja tuhandete alla nõutava taseme olevate varjupaikade kõrval.

Kolme liiki ilvestele spetsialiseeruvate karusnaha- ning jahindusfarmide kõrval on USAs viimase veerandsaja aasta jooksul välja arenenud loomakasvatusasutused (breeding center), sekka erafirmad, kus ilveseid kasvatatakse müügiks, nii lemmikloomadeks kui teadusasutustele uurimiseks. Nende seas on tõsiseltvõetavaid ja ka loomapiinamiseni jõudnud eraalgatusi, vaid mõni üksik keskus on riigi poolt asutatud. Kuid ka selles USA erametsloomavirvarris säilib sama proportsioon: punailveseid, karakale ja euraasia ilveseid on palju rohkem kui maa põlisasukaid kanada ilveseid.

Kuigi kanada ilvese ost ja müük on 2000. a-st keelatud, pakutakse interneti kaudu kanada ilvesepoegi 190 isiku poolt, neist 23 asuvad Kanadas, ülejäänud USAs. Hinda küsitakse alates 300 dollarist. Loomaaiad neid endale ei taha, kartuses hübriidide ees ja tegelikult olles liiga heal arvamusel oma asutusest, mis igaühega juba äri ei tee - isegi mitte loomade päästmise nimel, kui mõni kasvandus või eraloomaaed kinni läheb ja loomad magama pannakse.

Ent mitte kõik USA tuntudki loomaaiad ei ole tasemel. 3 a nõudis looduskaitse, et avalikkusele teatataks Washingtoni loomaaia 1 ilvese ja veel 7 haruldase looma surma põhjus, seda nõudis ka veterinaaramet. Alles siis, kui lugu Kongressi jõudis, nimetati nähtust õige nimega: halb loomahooldus.

Ameerika metsloomapidajaid kirjeldas oma 6-köitelises teoses "Loomade elu" juba A. E. Brehm: keegi Lewis pidas Lusie-nimelist ilvest, kes liikus vabalt, kuid samas järgnes oma omanikule nagu koer. Loom oli terve, kuigi maal elades ei saanud mees talle hankida värsket liha. Küllap sellepärast sõi ilves ära kõik küla kassid ja lõpuks sunniti peremeest ilvest ära andma. Uus omanik pani ta puuri, kus ilves suri igatsusse.

"Telli ilves internetist koju!"

Kodudesse, samuti loomaparkide ja projektide jaoks kasvatab puna- ja kanada ilveseid Mike Kongsjord perefirma Minnesotas. Kui mõni aasta tagasi toodi kohale esimene ports 5 nädala vanuseid ilvesepoegi, kaasati nende pudelist toitmiseks isegi tollal 5-aastane perepoeg Brandon. See on üks USA paljudest keskmistest ilveste kodukasvatuskeskustest - või pisut üle keskmise. Ilvesepoegade hinda ei avaldata, on teada vaid nende kohaletoomise ja ilvesvideo hinnad.

Mike annab kõigile soovijatele põhjaliku õpetuse, kuidas kasvatada ja pidada nii kanada kui punailveseid. Need liigid sobivad suurepäraselt koduloomadeks, väidab ta. Nii väikese looma kasvatamine nõuab spetsiifilisi oskusi, kuid just sedamoodi saab täieliku kiindumuseni kõige kergemini jõuda - võttes ilvesepoja kasvatada enne, kui ta silmad on täielikult avanenud. Kuna seadus ei luba loomadega reisida enne kutsika 5-nädalaseks saamist, pole seegi aeg uude kodusse jõudmiseks liiga hiline. Ilvesepojad taluvad reisimist üllatavalt hästi. Selleks ajaks on ilvesepojad juba täiesti taltsad ega satu stressi koha vahetamise pärast. Suureks saades vajavad ilvesed värsket õhku ja õues liikumist. Nad tahavad olla ainsad oma peremehe valitsejad ega talu teisi loomi, kes pererahva tähelepanu võiksid röövida. Mike arvab, et koeri ja ilveseid ei tasu koos pidada. Teine ebamugavus ilvesepidamise juures on Mike'i sõnul see, et erinevalt kodukassidest meeldib ilvestele veega mängida. Mike soovitab koduilvesesõpradele loomi mitte WC-poti kasutamisega harjutada.

Ehk on asi kasvatusstiilis, igatahes ei tekita Jerry ja Barbara Roe poolt kasvatatud koduilvesed WCd kasutades mingeid pahandusi ja on väikesest peale harjutatud sõbrustama nii kodukasside kui ka koertega. See Montanas asuv firma müüb ilvesepoegi 1250 dollari eest, seevastu on poegade tõupuhtus, tervis ja hea kasvatus tagatud.

Üks paljudest loomade uurimise ja publiku loodusharidusega tegelevaid asutusi on Minnesota WSC (Wildlife Science Center). Seal hoitakse hunte, öökulle ja paljusid muid taltsaid metsloomi, kuid kanada ilveste hankimisega oli raskusi. Alles 2003. a kevadel lisandus ekspositsiooni 2 emast kanada ilvest, kes sündisid 2002. aastal puuris ja olid üles kasvatatud keskuse 2 töötaja peres.

PUNAILVESED

PUNAILVESED

Punailves

Lynx rufus

Bobcat

Rotluchs

Luchskatz

Lynx roux

Chat sauvage

Lince rojo

Gato montes

Punailvesed ei ole euraasia ilvestest punakamad, pigem vastupidi, kuid võrreldes kanada ilvesega õigustab punailves oma nime küll. Ta näeb välja nagu hiiglaslik kodukass või nagu kääbuseks jäänud euraasia ilves. Kasvuvahe kanada ilvesega paistab vähem silma, eriti looma metsas kohates. Kanada ilvese emane ja punailvese isane võivad olla sama suured või kasvab isane isegi suuremaks. Kere pikkus on punailvestel 62-95 cm, õlakõrgus 50-60 cm. Kaal kõigub suuresti alamliigist sõltuvalt: emastel 4-8 (rekord on 15 kg), isastel 5-15 kg (kohalik kaalurekord Minnesotas on 17,6 kg). Keskmiseks kaaluks nimetatakse isastel 8,9-13,3 kg ja emastel 5,8-9,2 kg.

Punailveses on palju nii ilveslikku kui kodukassilikku. Olles kodukassidest 2-3 korda suuremad, paarituvad punailvesed vahel nendega. Punailvese geene on kasutanud ka mõne kodukassitõu aretajad. Ent agressiivsust on loodus mõõtnud punailvesele kahe eest - nagu ilvesele ja kassile kokku. Suuremad kaslased murravad ikka oma väiksemaid sugulasi: lõvid leoparde, leopardid geparde, ilvesed kasse. USA lääneosas elavad puumad söövad vahel nii ilveseid kui punailveseid. Loogiliselt võttes peaks kanada ilves murdma punailvest, kuid juhtub just vastupidi.

Punailvesed on levinud Põhja-Ameerikas 18ndast kuni 50nda põhjalaiuskraadini ning jagavad Põhja-USAs ning Lõuna-Kanadas maid ligi 10 korda haruldasemate kanada ilvestega. Punailves tõrjub kanada ilvese oma kodualalt sageli välja ja nii pääses see põhiliselt lõunamaa loom aastatuhandete jooksul nii kaugele põhjaaladele.

Seri keeles Mehhikos kutsuti punailvest xazoj coil, alabama keeles kowaachi ja punailvesepoja kohta öeldi kowaachosi. Tsalagid praeguses Georgia osariigis kutsusid punailvest gv-he, muud cherokee hõimud gvy ja nende naaberrahvas catawbad hapke-` mo-tce ("äge metskass"). Maine'i osariigi aladel kutsuti punailvest abenaki keeles bezo, mikmaki keeles Nova-Scotias ja Cape Bretoni saarel Kanadas - pqajuewj. Odžibvei indiaanlased Kanadas Ülemjärve põhjakaldal nimetasid punailvest gidagaa-bizhiw ("kirju ilves"), cree indiaanlased aga pisiw.

USAs Oregonis on koht nimega Three Lynx, Ohios on samuti üks Lynx-nimeline koht, Wisconsinis koht nimega Lynxville ja Kanadas Saskatchewanis on Wildcat Hill. USAs leidub sõna wildcat sisaldavaid kohanimesid Washingtoni osariigis, Utah'is, Wyomingis, Colorados, Oklahomas, Minnesotas, Kentuckys ja Põhja-Carolinas, Virginias on koguni 2 kohta.

Kassi pass on tema saba

Looduses elab punailves 12-13-aastaseks, vangistuses ka 17-20-aastaseks. Mõned punailvesed olevat elanud puuris 25, kuuldavasti isegi 33 a (ehk aeti siin punailves segamini mõne teise kaslasega, mis on USAs tavaline lugu). USAs kutsutakse punailvest bobcat ("tuttidega kass"), red lynx ("punane ilves") ja bay lynx ("punakas ilves"), vahel ka segamini - bay cat, mis pole õige, sest samamoodi nimetatakse ka ühte Aasias elavat väikest kaslast. Ka nimetused wildcat ("metsik kass") ning snowcat ("lumekass") on eksitavad, sest nõnda nimetatakse nii puna- kui kanada ilveseid, vahel ka metskasse ja puumasid. Samuti paigutatakse 2 liiki ilveseid pahatihti koos puumadega mountain lion ("mägilõvi") mõiste alla ja teadmatumad jäävad uskuma seda, et ilvesed teevad kõiki neidsamu "pahandusi" nagu kasvult palju suuremad ja loomult julgemad puumad. Kui ajaleht kirjutab 31-kilosest "suurest kassist" (bigcat), keda järgnevalt punailveseks nimetatakse, ei tasu kirjutist uskuda.

Punailvest ja puumat segi ajada näib võimatu, kuid valdav enamik USA elanikke saab sellega hakkama. "Mägilõviga" kohtunud inimeste käest küsitakse esimesena, milline saba loomal oli. Puuma saba on väga pikk, ilvestel silmnähtavalt lühike.

Emaste punailveste sabapikkus on 11-14 cm, isastel 13-20 cm. Sabaots on valge ja sellel on 3-4 musta triipu. Kanada ilvese sabaots on üleni must.

Punailvese jalad on lühemad kui kanada ilvesel. Samuti pole punailvesel karvapadjanditega varustatud "suuski", nagu kanada ilvestel, seega veel üks nimetus, snowshoecat ("lumekingadega kass") ei tohiks kasutada ei puuma ega punailvese puhul.

Puuma pojad on küll täpilised, kuid täiskasvanud puuma kasukas on ühte värvi. Võrreldes vähetäpilise kanada ilvesega on punailves silmatorkavalt kirju. Punailveste karvakasuka värvus on väga varieeruv: esineb nii halli ja sinakas-halli kui kollakas-pruuni ja punakas-pruuni koos valgega. On olemas nii melanootilisi (ainult Floridas) kui albinootilisi punailveseid. Täpid, triibud, vöödid ja laigud annavad igale loomale ainulaadse mustri.

Vähe "suure kassiga" kohtunuid mäletab koolis õpitut, et puuma kõrvad on ilma tuttideta ja kanada ilvese tutid on punailvese omadest paar sentimeetrit pikemad.

Punailveste kodu- ja pereolud

Punailves elab enamiku USA ja Mehhiko territooriumi mägedes ja metsades, põõsastes ja kraavides, soisel pinnal ja kaktuseväljadel, ei pelga inimasulaid ega lagendikke. Punailveste asustustihedus muutub lõunast põhja alates 500 punailvest 100 km2 peale Floridas kuni 5 punailveseni samasuurusel alal Minnesotas. Kesk-USAs kõigub eri osariikide "punailvestatus" 5st 150 täiskasvanud loomani 100 km2 peale. Ilveste koduterritooriumi suurus tõuseb lõunast põhja 0,6st 326 km2-ni. Isaste territooriumid on 2-3 korda suuremad kui emaste omad.

Suguküpseks saavad emased 18-kuuselt, alamliigist sõltuvalt ka 9-12- kuuselt. 1-2 a vanustest emastest paljuneb 26-46%, üle 3-aastastest 73-100%. Isased on suguvõimelised 1,5-aastaselt. Pulmad on punailvestel üldiselt detsembri lõpust aprillini: enamasti jaanuari keskelt kuni veebruari alguseni, põhjaaladel veebruaris-märtsis. Pojad sünnivad aprillis-mais, lõunaaladel igal ajal. Ovulatsioon kestab 5-10 päeva ja sarnaselt kodukassidega võib see korduda juba 44 päeva pärast. Juuli lõpus peetakse lõunas teisi pulmi, külmadel aladel on siiski nii, et isastel tuleb sperma vaid "õigel" ajal.

Tiinus kestab 50-70 päeva (lõunaalade alamliikidel vähem), keskmiselt 62 päeva. Poegi sünnib 2-4, rekordiraamatusse võib sisse kanda 6-8. Mida suuremad on pesakonnad, seda eluvõimetumad need on. Normaalpesakonna pojad kaaluvad sündides 280-340 g. Silmad avanevad neil 10. päeval ja nad elavad emaga 9-10 kuud, põhjaaladel 1 a.

Punailves on levinud USA põhjaosariikidesse ja Kanadasse lõunapiiri lähedusse ilmselt väga ammu, kuid sealne kliima ei sobi talle hästi ja kohati räägitakse põhja-punailvese vähenevast arvukusest ning ohustatusest. Samas kalduvad Kesk-USA osariikide punailvesed käituma, nagu elaksid nad ikka veel kuumas lõunas, mida näitab teise pesakonna ilmale toomine lõuna-punailveste seas.

Punailves vajab kõigest 0,5 kg liha päevas, ja ikkagi surevad pojad ning nende emad nälga ja seda sugugi mitte nii harva, kui me arvata oskame.

Lepus americanus (snowshoe hare) moodustab suurema osa paljude Alaska, Kanada ja USA kiskjate toidusedelist. Jänestetsüklid mõjutavad ka punailveseid, siis tuleb otsida asendustoitu - väiksemat sorti imetajaid, linde ja roomajaid, püütakse ka nahkhiiri.

Noorte suremus looduslikel põhjustel on 26%. Kuni 2-aastaste suremus on palju suurem kui täiskasvanute seas - näiteks vahemikus 1948-73 varieerus see sõltuvalt jäneste rohkusest, kliimast ja kohalikest jahindusoludest 18-71%. Suurte suremus oli samal ajavahemikul osariigiti 49-67%, Minnesotas 1985. aastal illegaalse jahi tõttu 81%, Idahos aga 3% nii noorte kui vanade seas.

Kui esimene pesakond hukkub või jääb emane esimesel katsel tiinestumata, võib ta samal aastal uuesti proovida. Harva minnakse teist korda pulma, kui esimene pesakond on täie tervise juures, siis tuleb ema tagasi ja jätkab poegade eest hoolitsemist - kui vahepeal pole juhtunud, et inimesed on punailvesepojad üles korjanud, arvates, et ema jättis nad maha. Seda juhtub ka siis, kui ema on jahil.

Emane punailves Willow leiti loodusest 2000. a kevadel ja toodi koju lemmikloomaks. Ta polnud inimestega eriti sõbralik ja teda ei toidetud õigesti. Varjupaika sattus ta kaltsiumipuuduse tunnustega u 10 nädala vanuses. Willow on küll taltsas ja mängib oma hooldajatega FCCs (Feline Conservation Center California osariigis), kuid kardab rahvahulki ja autosid.

"Punanahku" enam ei notita, punailveseid küll

Kanadas ja Mehhikos on punailvese küttimine reguleeritud ja limiteeritud.

1950-60ndail kütiti USAs igal aastal 10 000 punailvest, 1970ndail 44 000, kuid vahemikus 1976-83 ei saadud üle 3300 looma aastas. Naha hind oli 1970ndate alguses 20 ja 1979. aastal juba 600 dollarit. 1980ndate lõpuks läks turule 90 000 punailvese nahka, kuid enne seda tõusis hind 6000 dollarini sinist tõugu punailvese naha eest, mis põhjustas karusnahafarmide tekkimise. 1990ndail kütiti 37 osariigis 80 000 punailvest aastas, 2000.-02. a juba poole vähem ehk 6% populatsioonist. 1990. a andmetel rändas 92% USA punailveste nahkadest Euroopasse.

Pennsylvanias on punailvesejaht lubatud oktoobrist veebruarini ja 2003.-04. a talvel lasti osariigi 3100 punailvese seast maha 175 looma, mida spetsialistid pidasid väheneva põhja-punailvese populatsiooni puhul natuke liiga paljuks. Naaberosariigis New Jerseys on punailvesejaht keelatud.

13 USA osariigis on punailvesed täieliku kaitse all, 32 osariigis on olemas jahihooaeg ning 3 osariigis (Wyoming, Texas, Põhja-Dakota) on lubatud tappa neid aastaringi, hoolimata emailvese huku tõttu surmale määratud pesakondadest. Nendes osariikides ei tohiks midagi ette heita ilvesepoegade leidjatele ja USA metsloomade kodus pidamise piiramise seadus peaks käsitlema selliseid osariike eraldi. Loomulikult erandeid ei ole ja nüüdsest pannakse ilvesepoja päästja maksma kopsakat riigilõivu, v.a Wyomingi osariigis, kus metslooma omamine oli ennegi keelatud ja ilves-orvud igal juhul surmale määratud.

Punailveste vaenlane ja loomavaenulik müüt

Punailvese vaenlaseks on eelkõige inimene, sest puumad, hundid, koiotid jm ei hävita punailveseid nii palju nagu inimene. Ja vaenlaseks ei ole mitte ainult jahimees, vaid paljudel juhtudel just loomasõbralik, vastutustundetu, lihtsameelne abivalmis isik, kes korjab loodusest loomapoegi ilma mingisuguse vajaduseta ning omamata elementaarseid teadmisi loomadest. Nimelt aetakse punailvese pojad segi kodukassi poegadega, eriti kui nad leitakse lagedalt või põõsastest - mitte metsas.

10 nädala vanune emane punailves Aspen toodi 18.4.2002. a loomaarsti juurde uskudes, et tegemist oli kassipojaga. Inimesed ei võinud teada, kuivõrd mõjutab õige toitumine esimeste elunädalate jooksul looma kogu elu, ja toit, mis sobib kodukassidele, ei ole mõeldud punailvesele. California Kassimajas (Cathouse ehk FCC) üritati parandada inimeste tehtud vigu ja punailvesepoeg sai kõigi hooldajate lemmikuks, kuid ta suri 2003. a suvel.

Võib juhtuda, et punailves kasvab üles ka pastöriseeritud lehmapiima ja kassikrõbinatega, eriti kui tal õnnestub mitmekesistada oma toidusedelit mõne närilise, linnu või lemmikloomaga. See on 1 paljudest viisidest, kuidas punailves võib kasvades osutuda mittesobivaks jätkata kooselu oma peremehega. Isane täiskasvanud punailves Moses leiti 2002. a oktoobris tõsiselt alakaalulisena. Talle meeldis väga elu California Kassimajas ja kuna ta ei käitunud nii, nagu üks metsik loom oleks pidanud käituma, arvati, et ta oli olnud kellegi lemmikloom, kes suureks kasvanuna ilma mingisuguse õpetuseta metsa saadeti.

Üks kahjulikemast müütidest ilveste kohta on väide, et vangistuses kasvanud ilves ei suuda omandada ellujäämiseks vajalike jahioskusi. Juba aastakümnete eest avastasid Kaug-Ida zooloogid, et erinevalt tiigritest, huntidest ja karudest, on puuris kasvanud ilvesed võimelised metsas ellu jääma. Ilvesepojad, kes viibisid metsas vähemalt 4 kuud, ei vaja puuris täiskasvanuks saades mingeid lisaõpetusi jahil hakkamasaamiseks. Kampinose pargis Poolas on välja töötatud spetsiaalne õppeprogramm, mis valmistab puuris sündinud ilveseid ette iseseisvaks eluks. Paljud omanike poolt tõrjutud või konfiskeeritud ja varjupaikadesse mittemahtunud ilvesed oleksid praeguses USAs pääsenud eutanaasiast ja saaksid pöörduda tagasi loodusesse, kui info maamunal pisut kiiremini liiguks.

Kus uuritakse punailveseid?

2000. aastal varustati Kansase osariigis raadiosaatjatega 5 emast ja 2 isast punailvest, lisaks mõned loomad Minnesotas ja Maine'is. Kuna punailvestest puudust ei ole ja vaevalt tuleb, ei huvita nad teadlasi muus mõttes kui seoses teiste, haruldaste ja sellepärast uuritavate liikidega. Tahetakse teada rohkem suhetest punailveste ja kanada ilveste vahel nii esile tulnud hübriidiseerimise kui leviala jagamise mõttes. Huvi pakub ka punailveste geneetiline muutlikkus. Punailvestele on mugandatud karvaproovide kogumise metoodika, mis on iseenesest progressiivne nähtus - vanasti ei saanud looma uurida ilma teda tapmata ja hiljem tuli lõksu meelitatud loomal DNA-proovi võtmise pärast stressi taluda, nüüd pole loomal aimugi, et tema karvu kusagil käsitletakse.

USAs oletati 1980ndail elavat 72 500 kuni miljon punailvest, nüüd kirjutavad jahimehed 1-1,5 miljonist, kuid teadlased pole nii optimistlikud.

Lynx rufus oli kirjeldatud Schreberi poolt 1777. aastal kui Felis rufa. Lynx rufus escuinapae elab Kesk-Mehhikos. 1903. aastal kirjeldas teda J. A. Allen. See alamliik on eriti ohustatud. Lynx rufus peninsularist kirjeldas 1898. aastal teadlane Thomas. See alamliik elab samuti Mehhikos, California poolsaarel. Lynx rufus texensist kirjeldas 1895. aastal J. A. Allen, veel varem, 1884. aastal, nimetas teadlane True ta Lynx maculatuseks. See alamliik elab Texases ja Põhja-Mehhikos ning teda nimetatakse ka Texase punailveseks (Lynx texensis). Mujal USAs tehakse juttu lõuna- ja põhja-punailvestest.

Lõuna-punailvesed jaotatakse alamliikidesse järgmiselt: Lynx rufus fornicus elab Californias, Lynx rufus baileyi Lõuna-Californiast Lääne-Kansaseni, Lynx rufus floridanus on levinud Ida-Louisianas, Arkansases ja edasi kuni Lõuna-Carolina ning Floridani. Põhja-punailvesed jagunevad järgmisteks alamliikideks: Lynx rufus fasciatus on levinud Põhja-Californiast kuni Briti Kolumbia lõunaosani, Lynx rufus pallescenx ehk Lynx rufus unita elab Nevadast ja Coloradost kuni Briti Kolumbiani, Lynx rufus superiorensis Minnesotas, Põhja-Wisconsinis, Michiganis ja Lõuna-Ontarios. Lynx rufus gigas elab Maines ja Nova Scotias ning kõige tüüpilisem liik Lynx rufus rufus elab Põhja-Dakotast kuni Ida-Oklahomani ning idarannikuni.

Autoriõigused ilveste nimetuste osas jaotuvad nii: Lynx rufus fornicus (Lynx rufus californicus) - Mearns (1897), Lynx rufus baileyi (Lynx bailey) - Merriam (1890), Lynx rufus floridanus (Lynx floridanus) ja Lynx rufus fasciatus (Lynx fasciatus) - Rafinesque (1817), Lynx rufus pallescenx (Lynx fasciatus pallescens) - Merriam (1899), Lynx rufus unita (Lynx unita) - Merriam (1902), Lynx rufus superiorensis - Peterson & Downing (1952), Lynx rufus gigas (Lynx gigas) - Bangs (1897).

Kus saab näha punailvest?

2000. a seisuga oli USA loomaaedades 191 punailvest ja mujal maailmas veel 54. Nimestikus on ainult valitud loomaaiad, mis kuuluvad rahvusvahelistesse organisatsioonidesse või täidavad muid tingimusi. Nagu igal alal, on ka loomaaednike maailmas "omad" ja "võõrad", aktsepteeritavad ja lindpriid - nii asutused kui isikud. Milline on punailveste tegelik arv vangistuses, ei tea USAs keegi. Oletatakse, et eraomandis on kõiki kaslasi ligi 10 korda rohkem kui riigiasutuste valduses.

Kõige lähemal saab Eesti elanik näha punailveseid Peterburi Loomaaias, kus oli 1999. a seisuga 3 punailvest. 1995. ja 1999. aastal sündisid punailvese pojad Harkovi loomaaias Ukrainas.

Punailves Attila sündis 2003. aastal Jerezi loomaaias Hispaanias ning samas saadeti Cathouse'ist Tšehhi punailvesed Nikki ja Robert. Punailveseid saab näha veel Kanadas, Mehhikos, Inglismaal, Hollandis, Saksamaal, Poolas, Venemaal, Sri Lankal, Taiwanis ja isegi Austraalias - Adelaide'i ja Parkville'i loomaaedades.

Milline iseloom on punailvesel,

seda määrab looma elu esimeste nädalate ja päevade kogemus. Lewiste suurkaslaste varjupaigas Floridas on esindatud kõik erinevad punailveste iseloomutüübid.

Isase Apache (sünd. 5.5.1995. a) endine omanik loobus temast niipea, kui 4-nädalane ilvesepoeg tegi loigu tuppa vaibale. Apache on publiku lemmik, kes alati "naeratab". Omanikud nimetavad seda küll hingeldamiseks, sest varjupaika tulles oli loom väga haige ja mingi kopsukahjustus jäi talle eluks ajaks. Kuid ilves oskab oma puudusi võluks muuta ja omanikud usuvad vahel, et ta naeratab meelega.

1991. aastal sündinud isane Cloud Dancin' on varjupaiga kõige suurem punailves. Kahtlustatakse, et ta suguvõsas on olnud kanada ilveseid, mis seletaks tema värvust, mahedat iseloomu ja maagilist-hüpnotiseerivat pilku. Kuigi ta oli veetnud 4 a karusnahafarmis Nebraskas, on ta väga taltsas ja armastav, võib-olla just tänutäheks päästmise eest - ta oli juba tapalaval, kui sisse astus Don Lewis ja ostis ära kõik punailvesed.

Kõik karusnahafarmidest toodud loomad on väga ilusa karvaga, nii ka hõbedane Divinity, kelle iseloom öeldakse olevat "puha kuld". Seda 1995. a mais sündinud tumesinist tõugu emast punailvest võib peaaegu alati leida tema lemmikpuu oksalt.

Isane Takoma on nii täpiline, et teda peetakse otselotiks. Temagi sündis karusnahafarmis. Takoma ja Divinity ostis ära üks elatanud naine, kes hiljem pidi oma lemmikutest loobuma haigestumise tõttu. Tulnud armastava perenaise juurest, on Takoma ise armastuse ja väärikuse kehastus.

Arad või inimpõlgajad ilvesed

1995. a aprillis sündinud õde-venda Levi ja Selena on tumesinised punailvesed (Blue Bobcat). Nad elasid oma emaga liiga kaua, et nendest võiksid saada inimsõbralikud loomad. Ka emased Tiger Lilly (sünd. 30.4.1995. a) ja Two Toes (sünd. 24.4.1995. a) olid muutunud oma emade eeskujul inimeste suhtes umbusaldavaks - ju teadsid nende emad, milleks neid farmis peeti ja kuhu olid kadunud 60 samal kevadel sündinud ilvesepoega. 11 kõige ilusamat otsustati kasvatada aastaseks, kuid juunis osteti pojad ära. Kasvanud majas, ei ole 5 ilvesepoega 11st enam muutnud oma suhtumist inimestesse, kuigi omandasid head majas elamise kombed, eriti isane Crazy Horse (sünd. 17.4.1995. a), oranž omapäraste mustritega ilvesepoegade kamba pealik.

Levi, Crazy Horse, Two Toes ja Tiger Lilly elavad puuris, mis on piiratud täiendava ohutustaraga, et nad ei tunneks ennast inimestest liiga häirituna. Crazy Horse jookseb ikkagi iga inimese juurde ja turtsub. Two Toes (kelle 2 varvast on valged) on aga nii arg ja närviline, et ilmub nähtavale ainult söögi ajaks. Selenal oli väiksena lihtsalt igale poole liiga kiire, et ta jõuaks inimesi tähele panna, nüüd vaatab ta aga põlgusega, kuidas ta aedikukaaslased Apache ja Divinity ennast heameelega rahvale eksponeerivad.

Isane Rocky ja emane Andi (sünd. 22.4.1997. a) ning 1989. aastal sündinud emane Sierra tulid varjupaika 30.11.2001. a Tennessee loomaaiast. Neil lubati sündida, et kasutada neid loomaaia hariduslikus programmis, kuid punailvesepojad olid selleks sünnipäraselt liiga argliku loomuga ja läksid publiku eest peitu. Loomaaed pakkus nad ära, sest mis mõtet oli pidada loomi, kes ennast ei näidanud. Easy Streeti varjupaigas nii ei arvatud ning loomad said endale laia tarandiku ja kalju koopaga, kuhu võib alati peitu minna.

Omadega julged, võõrastega arad

Cleo-Cat-Tra ja Breezy sündisid 14.4.1996. a täiesti taltsa ilvese tütardena varjulises koopas. Ema lubas oma hooldajal poegi võtta ja toita. Selle tulemusena kiindusid ilvesepojad toitjasse ega tunnista teisi inimesi. Nad kardavad võõraid ja elavad koos. Ka taltsa ilvese tütar Little White Dove (sünd. 19.5.1997. a), ise pudelist toidetud, on külastajatega arg.

Little Dove (sünd. 12.5.1993. a) on võõrastega uje, seevastu oma kasvatajate suhtes väga õrn. "Lutipudeli-ilves" Little Dove kasvas ühes ruumis 60 punailvesepojaga. Ta on tumesinine emane punailves, kelle kasukas muutub talvel hõbedaseks. Varjupaigast ostis ta ära üks mees, et ta kohe 3 korda kallimalt edasi müüa perre, kes otsis endale õrna metslooma. Pere otsis üles ilvese kasvatajad küsimaks, miks loom ei olnud nende juures õnnelik, kord isegi põgenes ära ja leiti naabri küünist. Kasvatajad igatsesid Little Dove'i taga nii väga, et ostsid ta tagasi ja ta "kaebas" neile veel nädala jooksul, kui rasked katsumused tal seljataga olid.

Emane Bobby Blue Rose (sünd. 1.5.1993. a) oli toidetud lutipudelist ja müüdud noorena ühte perre, kust ta toodi tagasi 2.11.1994. a. Ilves olevat söönud kahe eest ja jälitanud omaniku 16-aastast tütart, kel polnud aimu, et ilvestele meeldib jälitusmängu mängida ja see oli hoopis märk, et ilves tahtis tüdrukut usaldada.

Täielik usaldus või täielik inimpelgus

8.5.1993. a sündinud ja lutipudelist toidetud emane punailves Raindance ehk Rainey on üks õrnemaid loomi ja publiku üks suuremaid lemmikuid kogu varjupaigas. Hoiatatakse, et tema võib inimesele kust pritsida, millest pühendamata isikud õigesti aru ei saa. "Kui sa oled ilvese territooriumil," seletavad varjupaiga töötajad, "siis kuulud sa temale. Kui ilves peab sind enda omaks, siis peab ta sind märgistama samamoodi nagu ta märgistab kõike endale kuuluvat, nii oma lõhna kui küünte abil." Kuse pritsimine on ilvese kõige suurema armastuse väljendus, mis inimese osaks saada võib, sobib see inimesele siis või mitte. Õnneks ei märgista ega kriimusta ilves mänguhoos kunagi võõraid, vaid ainult neid, kelle kiindumuses ta tõesti on kindel.

Ka inimeste ning noorte tuhkrute ja genettide seas kasvanud emane Little Feather (sünd. 11.5.1993. a) on usaldav nii omade kui võõraste suhtes, kuid emane Sheera (sünd. 12.6.1995. a) oli oma eelmises elukohas nii inimestest ära hirmutatud, et ta ei näita ennast muidu kui söögiaega oodates.

Emane Cherokee (sünd. 13.9.1994. a) osteti oksjonilt 6-nädalaselt äärmiselt metsikuna. Käega ei ole teda keegi varem puudutada proovinud. Ta on kasvanud majas koos teiste kaslastega ja oskab kõike, mida "kodukass" oskama peab, kuid inimesi ta ainult sallib. Tal on tema isiklik 270 m2 ala, mille puutumatust peab ilves väga tähtsaks ja kratsib üle iga sissetungija jäljed.

2 ilvesepere äärmused

Suur nurrulööja Des-Purr-Ado sündis puuris 29.4.1996. a ja elab 370 m2 alal oma sõbranna Little Dove'iga. Ta on alati liikuv ja õnnelik, peente näojoonte ja mittepunailveslikult siidise karvakasukaga. Tema suguvõsas võis olla mõni euraasia ilves. Des-Purr-Ado kaksikvend Ninja oli ilvesepojana müüdud uuele omanikule, kuid vastavalt lepingule tagastati ta niipea, kui teda enam ei tahetud. Tulnud oma sünnikohta tagasi, ei usaldanud ta enam oma endisi hooldajaid. Ninja sisises ja turtsus publikule, kui teda fotoaparaatidega sihiti.

Ninja vanem vend Alexander sündis puuris 1994. a mais, oli toidetud lutipudelist ning kasvas ligi 16-kiloseks, siidisekarvaliseks ja väga taltsaks, inimesi armastavaks loomaks. Nende kolme isa, puuris sündinud Czar ei muutunud aga kunagi taltsaks, jäädes oma hooldajate armastuse suhtes tuimaks (tõsi küll, oma 6 esimest eluaastat veetis ta mujal ja nendest ei teata midagi).

Emane Precious (sünd. 1992. a novembris) kasvas inimeste seas ja käitus nendega üleolevalt. See huvitava karvamustriga ilves ei ole majas midagi ära lõhkunud, kuid ta ei ole ka inimesi usaldama õppinud. Talle meeldis, et inimesed hoidsid distantsi ning imetlesid tema ilu. Ta kutsikapõlvesõber ilvesepoiss The Great Pretender sai nime oma halva käitumise pärast, kuid kasvades muutus ta iseloom järjest paremaks. Emaste suhtes oli ta alati väga õrn - kuigi inimeste suhtes mitte alati.

Mitu aastat elas Precious 270 m2 alal koos isase Shiloh'ga ja emase Indian Summeriga ning sai Shiloh'lt poja Running Beari. Teadmata põhjustel otsustasid Shiloh ja Indian Summer ühel päeval, et Precious ei tohi enam puu otsast alla sööma tulla. Talle ehitati oma ala, et ta oleks endiste sõprade lähedal, kuid rünnakuohust väljas.

Isane Running Bear (sünd. 2.6.1997. a) oli toidetud pudelist ja mängis küllalt nii inimeste kui loomadega, kuid siiski näib ta umbusaldavat inimesi ja teisi kaslasi ning eelistab sõbranna Little White Dove'i seltsi. Nende suurel alal on puid ja viinamarjavääte ning seal leidub alati, mida koos ette võtta.

Shiloh ja Indian Summer ei ole kunagi inimeste suhtes eriti usaldavad olnud. Enne varjupaika saabumist elasid nad 7 a koos ilvesekasvataja juures, kuid poegi neil polnud. Ehk olid uue koha olud sedavõrd paremad, ometi sündis ajutraumaga pesakond. Kolmikud ei imenud nisa, kuigi ema pakkus seda igal viisil. 3ndal päeval hakkas ema oma poegi tapma. Viimane poeg rebiti talt lõugade vahelt ja õige pea saadi teada, kui palju kasutut vaeva toob loodusseaduste eiramine.

Ilves-debiilik ehk tabula rasa ning eriline veelembus

Igal pool mujal pannakse sellised loomad magama, ent Lewiste varjupaigas võideldakse iga eluraasukese eest. Selle 24.7.1997. a sündinud ilvesepoisi pudelist toitmine nõudis palju pingutusi, sest iga kord tuli see lihtne toiming loomale uuesti selgeks teha. Ka aasta pärast tegi Catera nägu, nagu näinuks ta toitu esimest korda. Kui inimene läks välja ja tuli 10 minuti pärast tagasi, ründas ilvesepoeg teda, sest ta ei mäletanud enam oma igapäevast toitjat. Õnneks on ta olnud avatud inimese hääle kõlale ja seda kuulates hakkas ta uuesti inimesega harjuma.

Kasvatajate sõnul näeb Catera välja nagu maailma kõige õnnelikum punailves, sest kõik on talle nagu uus ja põnev. 4-aastasena omandas ta 3 lihtsamat käitumisreeglit, mis korduvad päevast päeva.

Punailveste Alexanderi ja Windsongi isane poeg Windstar sündis 11.5.1998. a. Ta on suur nurrulööja, kasvatajate lemmik ja publiku tõmbenumber, sest ta on erakordselt veesõbralik ilves. Windstar on valmis päev läbi vannis sulistama või voolikuga mängima. Vähemalt sünnipäevaks lubatakse talle seda lõbu terve nädala jooksul. Kaelarihma otsas käib ta vahel ka järves ujumas.

PUNAILVESTE IMETEGU

PUNAILVESTE IMETEGU

Punailveste tähtsaim võit inimeste üle on maailma suurim kaslaste varjupaik WOES (WildLife on Easy Street), alates 2003. a-st nimega Big Cat Rescue (BCR).

Don Lewis polnud suur kassisõber, nimelt lubas ta Carole'iga kokku kolida vaid siis, kui Carole annaks ära 4 oma 7 kassist. "Tasu" 4 hüljatud kassi eest saabus 13 a hiljem, mil Donist ja Carole'ist said üleöö kõigi Ameerika ilveste, hiljem kõikide kaslaste kaitsjad. Ja seda on teinud inimestega punailvesed. Õigemini, üksainus kutsikas.

5.11.1992. a läksid Lewised oksjonile ostma laamat, et see nende muru kärbiks - ilus loom ja mitte mingit muruniidukit. Ent suures saalis paljude loomade ja inimeste seas paelus nende pilku pooleaastane emane punailves, kes oli ehmunud lärmist ja rüselusest tema ümber. Ilvesepoeg rihma otsas võlus Lewised ära.

USAs on levinud müüt, et punailvest ei saa kunagi taltsutada ja kui mõnda saabki, siis suureks saades läheb loom ikka käest ära ja metsikuks. Kuigi punailves on ameeriklaste kodudes üpris tavaline, räägitakse ikka veel tema kiindumisvõimetusest inimesse. Windsong oli täiesti taltsas ja lükkas ümber kõik Lewiste eelarvamused agressiivsete ja salakavalate punailveste kohta. Lühikese ajaga õpetas ilves neile metslooma emotsionaalse loomuse kohta rohkem kui ükski muu loom.

Lewised pidid punailvese oma magamistoast eemaldama, sest loom lakkus öö läbi nende nägusid ja silmi ning nätsutas nende juukseid. Ta sõna otseses mõttes avas inimeste silmad ilveste suhtes.

Lewiste esimesed "vöödilised"

Samal aastal pakuti Lewistele ilvestepaari: 6-aastast Czarit ja 1 a nooremat Nakitat. Paberite järgi olid nad "üliharuldased" euraasia ilvesed. Czari nägu oli küll punailvese oma, kuid looma suure kasvu ja pehmema karva tõttu jäädi müüjat uskuma. Emases tundsid Lewised punailvese kohe ära, kuid maksid nõutud summa ega kahetsenud. Hiljemgi on leidunud pettureid, kes kasu nimel loomaliiki, vanust ja kõike muud vassisid - ning seda kindlamini olid Lewised veendunud, et loomi tuleb selliste inimeste käest mistahes hinnaga päästa.

Paar nädalat pärast saabumist sünnitas Nakita oma esimesed pojad. Olles kohavahetuse tõttu närviline, jooksis ta ühega ringi, kuni poeg suri, ja samas tallas ta ära ka teise. Vigastatud poja elu ei õnnestunud päästa, kuigi seda oli proovitud nii, nagu teeb ehk ainult Carole Lewis - jättes mõistuse kõrvale ja pannes looma elu eest mängu kõik, mis võimalik.

Aastaid hiljem, soodsamates oludes, tõi Nakita ilmale 3 poega. Veel hiljem muudeti USDA nõudmisel Czar dokumentides punailveseks, kuid tema poegade paberites jäi parandamata varem kirjutatud sõna "hübriid".

Windsongile otsiti peigmeest või esialgu mängukaaslast ning osteti oksjonilt 2 pooleaastast punailvesepoega: emane Precious ja isane The Great Pretender, samuti Elsa, 4-aastane punailves Lõuna-Dakotast, keda hoiti karjataras kõva pakase käes, nii et ta külmast näpistatud kõrvad jäid ripakile. 23.1.1993. a ostsid Lewised oma esimese kanada ilvese, Dances With Wolves'i, ja 26.6.1993. a kanada ilvesepoja Shatia. 1993. a mais toodi 3-aastane karakal Sierra ja juulis pooleaastane karakalipoeg Hunter, mõlemal olid seljataga muserdavad kogemused inimestega ja Lewised lihtsalt ei saanud neid loomi endale mitte osta.

Lewised tahtsid ilveseid veelgi lähemalt tunda. Lisandus huvi euraasia ilveste vastu, kelle hulka usuti kuuluvat Czari. Kevadeks varuti aega ja kaaluti ilvesepoegade ostmist. Üheks põhjuseks oli, et Don tahtis kasvatada endale isikliku ilvese. Nimelt ei klappinud nad enam Windsongiga hästi - kas magamistoast väljatõstmise pärast või seetõttu, et endise omaniku juures oli Windsong kiindunud perenaisesse ja vihkas peremeest. Ilveseid oli majas nüüd küll, kuid ükski ei tahtnud jäägitult Donisse kiinduda.

Carole soovis samuti ilvesepoegi kohe väikesest peale kasvatada, sest tal seisid meeles Nakita hukkunud pojad. Veel tahtis ta näha, mille poolest erinevad väikesed punailvesed euraasia ja kanada ilvese poegadest. Lepiti kokku Minnesota ilvesekasvatajatega ja tehti ettevalmistusi 6 ilvesepoja toomiseks: 2 igast liigist.

17.5.1993. a ilmus majja Czari ja Nakita müüja, kel mõlkus meeles suur raha, mida siin ilveste eest anti. Ta olevat oma loomi taga igatsenud ning võtnud endale uue ilvese, kuid otsustas temagi ära pakkuda. "Uueks ilveseks" osutus 5 päeva vanune punailvesepoeg Little Feather, kes kohe sai kõigi, kes teda korra pudelist olid toitnud, suureks lemmikuks. Esialgu oli ilvesepoeg nii nõrk, et Carole hoidis teda magades vastu oma põske, teda soojendamaks ning jälgimaks, kas ta veel hingas. Kasuemaks toodi talle tänavakass Breezy. Little Featherit kasvatati tugevamatest Minnesota punailvesepoegadest lahus. Sest juhtus nii, et 6 asemel toodi koju 56 ilvesepoega.

"How much for all of them?"

26.5.1993. a tulid Lewised ilvesepoegi valima. Esimeseks üllatuseks oli silt "Farm", ja ometi ei kasvatatud seal naaritsaid ega rebaseid. Et ka ilvestefarmid võiksid olemas olla, selle peale Lewised kohe ei tulnud. Ilvesekasvatuskeskused tootsid loomi loomaaedade ja looduslike projektide jaoks, hiljem ka lihtsalt müügiks. Kuid sellistes keskustes hoolitseti loomade tervise ja puhtuse eest, farm oli aga nii räpane. Kogu põrand oli täis paari nädala vanuseid ilvesepoegi, kelle pehmed kõhukarvad olid kasukaks saamiseks ära lõigatud. Carole lootis ikka veel, et farmikasvandikud müüakse kuhugi lemmikloomadeks. Kuulnud, et aasta pärast tehakse kõik farmi ilvesepojad kasukateks, jäi ta õudusest sõnatuks ja Don ostis nad viimseni ära.

Lewised ostsid kokku kõik väikelinna lutipudelid ja kastid ning kui nendest ei piisanud, paigutati osa ilvesepoegi ämbritesse. Loomakesi hakati toitma ja kasima iga 2 tunni tagant. Tütar Jamie Veronica ei olnud veel 13 täis, kuid nüüdsest muutus lutipudelist toitmine tema põhitegevuseks.

Appi paluti kõik oma sugulased, sõbrad ja tuttavad ning 2 kuu jooksul ei saanud peres keegi ööde kaupa magada. Hiljem nõudsid ilvesepojad hoolt veidi harvemini, 3 korda päevas, ja ometi ei saanud pere 3 a tegelda muuga kui noorte ilveste järjest kasvavate vajadustega. "Sellest ajast peale saime me teada," jutustab Carole, "kui jubedad võivad olla väikesed punailvesed, kui neid hoitakse nii hulganisti koos. Kuid igaühte neist armastasime me ikka, ka iga nende hammustust ning isegi loiku."

Varsti eraldati 56 poja seast 4 euraasia ehk - nagu ameeriklased ütlevad - siberi ilvesepoega, kes kasvasid märgatavalt suuremaks ja neid ei usaldatud enam väiksematega ühte ruumi.

Mittetulunduslik ilvesekasvandus

Maja oli ilveseid täis, kuid 19.9.1993. a täienes siberi ilveste seltskond veel 2 täiskasvanud ilvese võrra. Vennad Stalker ja Katmandu osteti samast Minnesota farmist. Lewised ei jõudnud päästa nende vanemat venda, farmi tipp-sugutajat, kes lasti maha põgenemiskatsel. Katmandu oli 1,5-aastane, veel liiga noor, et anda järelsugu, sestap müüdi ta Lewistele ilma kahetsemata ja muidugi mitmekordse hinnaga. 3 päeva pärast toodi Lewistele 4,5-aastane emane siberi ilves Kanawha, kellest omanik loobus ettekäändel, et ta ei saanud leida ilvesele paarilist. Vaatamata vanusevahele kujunes Kanawhast ja Katmandust ideaalne paar. Leidus partner ka 3-aastasele Stalkerile - 2 a noorem Anastasia.

Nüüdsest käis Don oksjonitel ja ostis kokku kõik pidajatele tarbetuks osutunud kaslased, osa otse taksidermistide nina eest, nagu karakal Candy 1994. a juulis. Don oli näinud küllalt taksidermiste, kes tapsid ostetud kaslasi kohe autoparklas, et mitte lasta ennast koduteel häirida. Loomade eelnev saatus oli peaaegu alati raske: puuma oli konfiskeeritud narkodiilerilt, servalipoeg oli pankrotti läinud loomapoe akna maskotiks, 2 tiigripoega sunniti lõbustuspargis lastega käru vedama.

Lewised olid noorest peast kõvasti raha teinud, nüüd läks kõik loomade tarbeks. Ühtlasi hakkasid karusnahad moest minema ja kui algul nõuti punailvese eest 1800 dollarit, siis varsti ainult 160 dollarit. 1993. a detsembris koliti uus kaslaste varjupaik oma alale, ostes Tampast armetus seisus maad, mida nähes Carole'i ema nuttis jubedusest. Ometi sai Carole'i 40. sünnipäevaks kaslaste varjupaik Easy Streetil nii oma näo kui ka ametliku staatuse. Carole'i isa Vernon Stairs ilmutas kogu oma pühendumuse ja loovuse. Ta ehitas aedikke ning tegi loomadele tiike, purskkaeve, kaljusid, koopaid ja mänguplatse. Ema Barbara Stairs hakkas sekretäriks ja raamatupidajaks, organiseeris üritusi ja tegi reklaami. Kunstniku ja fotograafi andega Jamie hakkas välja andma loomakaitsealaseid brošüüre ja kaslaste piltidega postkaarte. Hakati esinema koolides ja levitama ajalehte "Cat Tales", mida tellitakse praeguseks 20 000 kodusse. 1995. aastal külastati Easy Streeti varjupaika 17 ja 1996. aastal 34 korral. Esimene sponsor 10 000 dollariga ilmus platsi küll alles 1997. aastal.

Kooselu 120 ilvesega

1994. a kevadeks olid 58 ilvesepoega (56 Minnesota farmilt, Little Feather ja Ohio jahindusfarmilt ostetud Shatia) sirgunud noorteks ilvesteks ja vajasid palju ruumi. Esialgu elasid nad ikka veel Lewiste kodus ja neile otsiti sobivaid omanikke. Carole jälgis hoolega, et ükski tema lemmikutest ei satuks valedesse kätesse, ostjatega tehti leping, et loomad võib iga hetk tagasi tuua. Nii ei kodunenud uues kohas ja tulid tagasi punailvesepojad Little Dove ja Bobby Blue Rose. Mõned ilvesepoegade karjast olid kujunenud kasvatajate erilisteks lemmikuteks ja neist ei tahetud mingi hinna eest loobuda, need olid Boris, Shatia, Raindance ja Little Feather (viimane ei kasvanud kuigi suureks ja kaalus täiskasvanuna kõigest 7 kg).

Punailvesed Windsong, Precious ja The Great Pretender olid jõudnud täiskasvanuikka ja neile kavatseti ehitada omad, iga ilvese iseloomule vastavad aedikud. Omaette ala said täiskasvanud ilvesed Elsa ja Dances With Wolves, ilvestepaar Czar ja Nakita, lisaks siberi ilvesed, karakalid ja mõned muud kaslased. Seniks aga märgistasid kõik jooksuaega jõudnud noored loomad Carole'i maja nii, nagu kodukassidki seda teevad.

Oma unistuste ilvese sai Don endale alles nüüd: jaanuaris võeti perre 2-aastane taltsas emane karakal Rupa, kelle omanik oli ravimatult haige. Rupa kiindus kohe Doni - oma temperamendist lähtudes kõigi küünte ja hammastega - ning temaga mängides sai Don alati kannatada, kuid Rupa oli nüüdsest üks tema suurimaid lemmikuid.

Mais sündis Nakita ja Czari kauaoodatud poeg Alexander. Ta polnud algul kuigi tugev ja inimestel tuli osaleda tema eest hoolitsemisel. Igal hommikul jooksid Lewised vaatama, kas nende silmatera oli ikka veel elus, kuni ta 9 päeva vanuses pudelist piima juua suutis. Mängukaaslastest tal puudust ei tulnud: Minnesota farmist osteti seegi kord ära kõik ilvesepojad, kokku 28. Nende seas oli Carole'i suur tulevane lemmik Natasha, Katmandu noorem õde, kelle eest nõuti tema erilise ilu pärast palju raha.

Lewised olid saanud kuulda siberi ilveste karusnahafarmist Kanadas ja ostsid sealtki ära kõik kevadel sündinud ilvesepojad. Seni oli Minnesota farm kõige räpasem loomapidamiskoht, mida Lewised näinud olid, nüüd aimasid nad, et on olemas midagi hullemat. Ilvesepojad saadeti neile väikestes kastides, kus loomad ei saanud liikuda ja pidid sõna otseses mõttes oma väljaheidetes ujuma. Nad olid nälginud, haiged ja stressis, kõik elus, kuid mõned ei elanud kuigi kaua. Kõige kõhnem ilvesepoeg, emane Willow, jäi aga ellu ja oli kõigist kõige kohevam.

Suvel tulid algajasse kaslaste varjupaika 2 leopardipoega, ülejäänud suured ja valdavalt oksjonitelt: 2 leopardi, 6 servalit, 2 rookassi, 2 otselotti ja puuma. Oktoobris päästeti oksjonilt 6 nädalat vana emane punailvesepoeg Sherokee, kes oli kõige metsikum loom kogu varjupaigas ja kellest sai varsti kombekas "kiisu". Detsembris osteti omaniku poolt hüljatud tiiger ja 2,5-aastane väga kõhnunud emane karakal Cracle, keda Don oli ammu endale tahtnud ja omaniku juures palumas käinud. Karakalist sai tema hea sõber ja lõpuks nõustus omanik ta Donile müüma.

Detsembris sündis uues karakalide aedikus Hunteri ja Huntressi emane poeg Sassy ning 1995. a jaanuaris sündis 1 servalipoeg. 3-nädalaselt läks Sassy koopast välja ja mahtus läbi kitsa prao isase karakali alale. Hirmus, et isane võis väikese tappa, kargas Don puuri ja toimetas Sassy välja, vaatamata karakalipoja rabelemisele ja turtsumisele. Oli hirmuks põhjust või mitte, tegi Sassy sellest kogu eluks järelduse, et inimestega tuleb suhelda sisisedes ja käppadega vehkides.

Veebruaris toodi Aafrikast "värske vere" ettekäändega ühte loomaaeda 4-liikmeline karakalipere. Täiskasvanud karakalid osalesid loomaaia hariduslikus programmis ning 3-kuused pojad sattusid Easy Streetile. Päeval tuli Lewistel kolmekesi hoolitseda kõigi kaslaste eest, kuid iga öö istus Don pikalt noorte karakalide puuri kõrval ja toitis neid fondue-tiku otsast lihaga.

Veel üks farm tühjaks

1995. a kevadel võtsid Lewised "sihikule" Nebraska osariigis Omahas tegutsenud ilvesefarmi. Vahepeal kolisid Easy Streetile veel mõned õnnetu saatusega loomad: 2 tiigrit, 3 puumat, 2 leopardi ja must leopard. Juunis pidid koos uute ilvesepoegadega lutipudelist piima imema 2 tiigripoega ja lõvikutsikas.

Karusnahafarmiga lepiti kokku mõne kanada ilvese poja ostmise suhtes, kohapeal küsis Don ka punailveste kohta. Omanik vastas, et punailvestelt taheti saada vaid järelsugu, kuid farmeri poeg lobises välja, et nendest punailvesepoegadest saab aasta pärast parem kasukas kui keegi on iial näinud. Need 11 poega olid ilusamad 60st kevadel sündinud ilvesepojast, kes olid juba kasukaks tehtud. 11 pooleteise kuu vanust punailvest olid ekspertide poolt kõrgesti hinnatud ja pidid minema kasukanäitusele. Nüüd ei jätnud Don farmerit enne rahule, kui ostis ära viimse kui punailvesepoja, lisaks 4-aastase isase Cloud Dancin'i.

Samal päeval, 6.6.1995. a, toodi varjupaika 1-kuune isane punailves Apache, kes oli nõrk ja haige ning isegi täiskasvanuna jäi kergekaaluliseks.

3 nädalat enne oli üks vanem naine ostnud Omaha farmist mõnepäevase emase punailvesepoja Divinity. Naine jäi haigeks ja soovis leida kedagi, kes "armastaks tema väikest kiisut sama palju kui temagi". Tal oli kodus veel üks punailves, isane Takoma. Naine juhtus nägema videot Easy Streetist ja ta soov täitus.

Divinity sarnanes väga ühe teise farmi-ilvesepoja, Tiger Lillyga, ning neid usuti olevat kaksikud. Erinevalt oma poolteist kuud emapiima saanud õest oli lutipudelist söönud Divinity oma vanuse kohta liiga väike ja nõrk ning Carole kahtles kaua, kas ilvesepoeg järgmise öö üle elab. Ta oli algusest peale erutuva loomuga ega tahtnud 2 minutitki paigal püsida (steriliseerimine 3 a vanuses tegi ta rahulikuks).

Rahvasuus "Kasside paradiis"

Kui USA normid lubavad pidada tiigreid alates 4,5 m2 suurustes puurides, siis Easy Streetil sai iga tiiger endale 0,5 ha maad. Puumad ja leopardid said 6 korda, väikesed kaslased 16 korda lubatust laiema eluruumi, ilvesesuurused kaslased aga 275 m2 ettenähtud 22 m2 asemel. Külalised olid vapustatud puuride puhtusest ja loomade sõbralikkusest, aga ka sellest, et loomadele leiutati igasuguseid meelelahutusi - ka neile, kes ei pidanud külastajate vaatamist omaette meelelahutuseks. Eesmärgiks oli, et loomadel leiduks alati midagi teha, olgu see kilkide ja sisalike püüdmine, mänguasjadega mängimine või aedikutes maha raputatud ürtide nuusutamine.

Pühapäeviti antakse loomadele täielik puhkus, seevastu saavad külastajad iga kuu viimasel reedel loomi öösel jälgida. Päevaekskursioonidele lubatakse külastajaid alates 10. eluaastast ja õhtusele loomatoitmise tuuri ajal võib iga täiskasvanud inimene töötajatele appi tulla. On olemas loomasöötmise kabiinid, kus võib segamatult loomaga suhelda ja teda käest toita. Ehitati koguni hotellitoad vaatega mõne inimsõbralikuma ilvese alale ning hommikul välja minnes võivad külalised looma silitada või temaga palli mängida.

1996. aastal asusid Easy Streetile elama veel 2 puumat, 3 tiigrit, 2 irbist, 2 leopardi, 2 servalit, amuuri kass ja noor punailves Sheera, kes oli oma endiste omanike poolt väga hirmutatud. Varjupaigas sündisid 2 otselotti, serval ja leopard, lisaks 4 punailvesepoega: Windsongi ja The Great Pretenderi tütred Cleo-Cat-Tra ja Breezy ning Nakita ja Czari pojad Ninja ja Des-Purr-Ado. Oktoobris otsustas üks Florida elanik teha oma tagaaias muudatusi ja tal osutus ülearuseks üks 7-aastane punailvestepaar, Shiloh ja Indian Summer, kellest said Easy Streeti asukad.

1997. a märtsis sündisid Cachanga ja Crackle'i järglased - isane Rusty ja emane Rose. Mais sündis Little Featheri ja The Great Pretenderi tütar Little White Dove, juunis Preciousi ja Shiloh'i poeg Running Bear. Easy Streetil sündis maailma esimene valge serval, aga ka maailma ainus punailves-debiilik Catera, Shiloh'i ja Indian Summeri ajutraumaga poeg.

Selleks ajaks olid Lewised ilvestest tühjaks ostnud 3 neile teadaolevat USA ilvesenahafarmi ning said farmeritega kokkuleppele, et nende tulevane äri ei ole enam kunagi seotud loomade tapmisega. Jäi ostmata Kanadas asuv farm - selle likvideerimine oleks maksnud 95 000 dollarit, mis loodeti kokku koguda. Kanada farmi loomade jaoks ehitati juurde puure, vahepeal aga osteti sealt ports ilvesepoegi.

Ka Ohio farmi ilvesepoegadel olid ussid ja Minnesota farmist said ilvesepojad sügelisi kaasa, kuid Kanada pojad olid kõige viletsamas seisus. 24.6.1997. a saabunud siberi ilvesepoeg Apollo oli koledasti kimpus ussidega, Zeus oli pisut paremas korras, aga 3-4 nädala vanune Maverick oli usside tõttu kurdiks ja pimedaks jäänud. Ta kasutas liikumiseks haistmist ja teda kutsuti algul Snoofuseks. Ussid hävitatud, tulid nägemine ja kuulmine tagasi, kuid ilvesepojal amputeeriti infektsiooni peatamiseks esijalg. Kõigele vaatamata elurõõmus ja kõiki oma sõpru armastav väike ilves sai paljude inimeste lemmikuks ning paljud soovisid ilvesepoja ravimisele kaasa aidata. Maverickul avastati neerukahjustus, kuid ühise lootuse jõul hoolitseti tema eest veel tervelt 2 a. Ajalehtedes nimetati Mavericku "6 miljoni dollari kassiks", mis Carole'i seletuse järgi tähendas nii tema ravi peale kulutatut kui ka ilvese omahinda.

Õilsad teod ei jää kunagi karistamata

Kuna varjupaik ei saanud kellelegi palka maksta, tegutsesid seal Carole'i sugulased ja ainult mõni töötaja, kes polnud leibkonna liige, lisaks hulganisti vabatahtlikke abilisi. Vabatahtlikult töötada alates 4 tunnist nädalas võis iga 18-aastane, kes täitis reegleid, need reeglid aga hõlmasid kõiksugu võimalikke ja võimatuid ohusituatsioone (näiteks õpetati kaslasele õigesti silma vaatamist ja puuridesse ei lubatud naisi tervelt 25 tundi peale "päevade" lõppu). "Pahandusi" loomadega, millised aeg-ajalt kõikides loomaasutustes aset leiavad, ei ole siin kordagi juhtunud.

Tasu nõudmise asemel kogusid ja annetasid vabatahtlikud varjupaigale raha. Mittetulunduslik kaslaste varjupaik kasutas maailmas laialt levinud adopteerimise süsteemi, kus kodanikud maksavad oma lemmiku arvele regulaarselt kas või väikese summa, olles kindel, et raha kulutatakse just selle looma heaks.

Easy Streetil korraldati loomafoto- ja joonistuskonkursse, suvelaagreid ja pidusid loomade keskel eesmärgiga tõmmata tähelepanu nii metsikute kui eksootiliste loomade olukorrale USAs. Näiteks tuues varjupaiga loomade saatuseid, anti inimestele mõista, kui paljusid loomi õnnetuks tehti, arvestades metslooma kodus pidamise "trendi".

Ei jäänud riivamata ka rõivamoefännid. Varjupaiga külastajatele teadvustati, et 1 kasuka tegemiseks tapetakse 22 punailvest - kasutatakse ju ainult kõhukarvu, muu visatakse minema. Loomanahasõltlastele soovitati osta antikarusnahku (Oleg Cassini toodetav Evolutionary Fur), mis näeb välja nagu ehtne ja on aidanud päästa 250 000 leopardi elu.

Lewised ütlesid häbenematult välja: jahisport on barbaarsus, ja soovitasid inimestele õpetada oma lapsi teistmoodi, kui seda üritavad televisioon ja muu elu hinda mitteväärtustav massimeedia. On ju inimeste endi otsustada, kas alluda massikultuuri vaimule, nautides tarbijarõõme, või mõelda oma peaga ning olla lahti elavale ilule.

"USAs kütitakse igal aastal 40 000 punailvest ja 11 miljonit jänest, kes on punailveste toiduks," rääkis Carole, "ning mõnel pool surevad punailvesed nälga. Jahimehi on USAs 7% elanikkonnast ehk 13 miljonit, ja igal aastal langeb nende sportlike huvide ohvriks 115 miljonit looma".

Järgnevate sündmuste käiku võiks taiplik lugeja isegi ette aimata: 1997. a augustis läks Don kodunt välja ega tulnud enam tagasi. Tema auto leiti ühe lennujaama parklast USA teisest otsast Kanada piiri lähedalt. Surnuks tunnistati ta alles 2002. a detsembris. Seni, 5 a jooksul, ei tohtinud Carole teostada varatehinguid ega kasutada ühisest varjupaigafondist üle 125 000 dollari aastas, ja 5 a pärast oli see tühi. Tulud ja annetused varjupaigale olid sel aastal 24 700 ja kulutused 98 000 dollarit ning tuli kõvasti nuputada, et loomad nälga ei jääks. 1997. aastal külastati Easy Streeti ainult 159 korral (pileti hind oli 20-25 dollarit). Jamie Veronica lõpetas kooli eksterniga 2 a varem ja pühendus varjupaiga päästmisele. Rasketest aegadest saadi üle, kuid Kanada farmi ostmisest tuli loobuda.

1998. aastal kolis Floridasse, Zolfo Springsi, 50-aastase staažiga loomakasvatajate Lisa ja Kurt Stoneri varjupaik Peace River Refuge&Ranch. Stonerid tegid seda, mida Carole ei saanud ehk ostsid Kanada farmilt vähemalt 2 ilvest - 1-nädalised siberi ilvesest õed Sasha ja Kisa. Pruute ootas 1-aastane, Minnesota jahirantšost mõnenädalase haige ilvesepojana päästetud Misha. Carole aitas Stonereid ehituses, nimelt on ta isa leiutis - isekerkivad puurikonstruktsioonid - on vastu pidanud 4 orkaanile 2004. a augustis ja septembris.

Omade loomade paljunemist ei saanud Easy Streeti varjupaik enam endale lubada. Sünniõigust ei saanud keelata maailma teisele valgele servalile, kuid puumad, punailvesed, karakalid ja siberi ilvesed on USA loomapidamisasutustes ning kodudes liiga levinud loomad. 1998. aastal toimus varjupaigas massiline kastreerimine, millest pääsesid ainult hübriidideks, seega steriilseteks peetud Czari pojad. Kuna üks neist sai kohe hakkama plaanivälise pojaga, kastreeriti ka nemad.

Uus maitse- ja majandustrend

Kiskjapidamine USA kodudes võttis mõne aastaga hiiglasliku ulatuse ning järjest rohkem loomi hakati edasi müüma ja ära pakkuma kui omanike ootustele mittevastavaid. Omanikud olid oma loomadest väsinud või ei saanud neid enam muul põhjusel pidada, varjupaigad aga täitusid loomadega ning tekkis puudus.

Oma tegevuse alguses müüsid Lewised kaslased headesse kodudesse: punailvesed alates 500 ja tiigrikutsikad 2500 dollarist. Peale sanctuaryks muutumist pakuti Easy Streetil vastavalt sanctuary reeglitele kodu loodusele tagastamiseks mittesobivatele loomadele, keda enam välja ei müüdud. See otsus tuli soovimatusest aidata kaasa järjest kasvavale kodu-metsloomapidamisele ja loomade ärihuvides ärakasutamisele.

1998. a jaanuaris tõi üks loomapidaja Easy Streetile punailves Angie ja 2 puumat. Ta lubas loomadele järele tulla niipea, kui ta ehitab uued puurid. "Ta ehitab neid siiamaani," kommenteeris Carole mürgiselt.

Isane punailves Banshee oli kunagi päästetud ja kodustatud oma perenaise poolt, kes pidi 1998. a novembris minema ametiasjus välismaale. Ta tõi Banshee koos tema mänguasjadega Easy Streetile. Naine istus ilvese juures 2 päeva veendumaks, et loomal on uues kohas hea olla, ja nuttis lahkudes. Nagu arvata võis, ei saanud naine enam kunagi Bansheed enda juurde tagasi võtta. Ta saadab oma lemmiku arvele 25 dollarit kuus ja küsib ta käekäigu kohta, nagu seda teevad enamik loomatoojaid. Banshee sai endale oma, üle 200 m2 suuruse ala, kus ta sai esimest korda elus puudel turnida, põõsastes varitseda ja jahti mängida.

1998. aastal olid varjupaiga kulud 398 000 ja tulud 176 000 dollarit, ometi suudeti vastu võtta veel mõned abivajajad loomad. Nii tulid enne 1997. a lõppu Easy Streetile 3 puumat, 2 otselotti ja rookass, 1998. aastal 2 tiigrit, 2 servalit, 2 kalakassi ja puuma. Külastajate arv oli 1683 ja järgmisel aastal 2 korda suurem. 1999. aastal pakuti Carole'ile 55 uut looma, kuid vastu võtta sai ta ainult 13 ning järgmisel aastal 11 looma 56st pakutust. Ülejäänutele ei saanud Carole mitte kusagilt uut kodu leida. 1999. a lõpetati ligi 100 000 dollarilise kahjumiga, 2000. ja 2001. a kahjum oli vastavalt 17 000 ja 34 000 dollarit, kuigi 2001. aastal lähenes varjupaiga külastuste arv 5000-le.

2000. aastal võeti Easy Streetil vastu 2 puumat, 5 luitekassi poega, 2 amuuri kassi, rookass ja tiiger, 2001. aastal 2 lõvi, 4 punailvest ja veel 4 looma 78 kaslasest, keda varjupaigale pakuti, ning 6 õnnelikku said endale kohad teistes loomaasutustes. Kummalgi aastal sündis 1 amuuri kass. Kuigi varjupaigad ei tahtnud enam loomade paljunemist, sokutati sinna veel küllalt loomi, kelle paberitesse oli kirjutatud "kastreeritud" või "steriliseeritud" ja kes said peagi hakkama järelsoo ilmale toomisega.

2002. aastal ületasid varjupaiga tulud kulusid 87 000 dollari võrra, juurde tulid punailvesepoeg, leopard ja 2 tiigrit. Sisse võtta paluti küll 74 kaslast, kuid mahutada sai ainult 4 ja ülejäänutele polnud ka kusagil mujal kohta.

2003. aastal pakuti varjupaigale 311 abivajajat kaslast, neist mahutati sisse 8: tiiger ja leopard, 2 punailvest, lisaks veel 4 õnnelikku. Mujal leiti kohad veel 2 loomale. Pakutute seas oli 166 tiigrit, 49 leopardi, 26 euraasia ilvest, 25 puumat, 14 lõvi, 12 punailvest, 2 jaaguari, 2 servalit, 1 lumeleopard ja 4 hübriidi. 2003. a tõi 88 400 dollarit kahjumit, kuid üksikud "kodutud kassid" mahtusid 2004. a alguses ikka sisse - lõvi ja valge tiiger. Peale nende "oma alaga" varustamist plaaniti ehitada uued aedikud ka Little Featheri ja veel 6 vana asuka jaoks, sest ka vanadel loomadel on oma vajadused.

Haigemaja ja vanadekodu

Varjupaigas rajati oma loomakliinik. See sai alguse ühe noore Nakoma nimelise lõvi päästmise aktsioonist. Endine omanik hoidis lõvi kitsas puuris ja näljutas teda, kuni loomal tekkis kaltsiumipuudus, käppade halvatus ja hulk teisi häireid. Carole sai lõvi sellises seisus endale lootes aidata, kuid loom suri 1998. a juulis.

Ilves Mavericku hoiti elus kõikide võimalike ja võimatute meetoditega seni, kuni ta näitas üles tugevat elutahet. Kui ravimid ei aidanud enam nii nagu varem ja ta loobus söömisest, lasti tal eutanaasia läbi minna 29.11.1999. a.

Arstiabi vajasid peaaegu kõik uued loomad, õnnetusi juhtus ka vanadega. 1996. aastal elas ilves Natasha üle ränga mürgituse, siis sai ta 1997. aastal saabunud Kanada farmi ilvesepoegadelt usse. Punailves Apache vajas seoses mädaneva hambaga kirurgi abi ja nõrgamõistuslik Catera sattus ravile sisalike ülesöömise tõttu.

Loomad, kellest varjupaik alguse sai, hakkasid vanaks jääma. 2002.-03. a vähenes varjupaiga nii siberi ilveste "vana kaader" (Boris, Anna, Ginger) kui karakalide ja punailveste arv (Huntress, Sierra, Ninja). Karakal Candy jäi 14-aastaselt kurdiks ja pimedaks, kuigi ta ei näidanud seda üldse välja.

15-aastane Elsa, kes elas koos oma vana sõbra The Great Pretenderiga 370 m2 suurusel alal, tegeles nüüd enamasti söömise ja magamisega. Elsal oli hambapõletik ja selgus, et tal on vasemal poolel ainult 2 hammast alles. Talle määrati spetsiaalne dieet ning jälgiti, et ta ainult pehmet toitu süües näljaseks ei jääks.

17-aastane Czar hakkas üha halvemini kuulma ja nägema. Eluaegne kaaslane Nakita aitas tal kasukat puhastada ning jalutas temaga hoolitsevalt õlg õla kõrval söögijagamiskohta. Kuigi Czar põdes artriiti, ei näidanud ta kordagi oma kannatusi, vaid magas. Teda raviti vaatamata Nakita vastupanule, kes ei tahtnud oma sõbra lähedusse kedagi lubada. Czar suri vanadusse 2003. a aprillis.

Uue sajandi punailvesed

4 nädala vanune punailves Moses toodi 2001. a mais poolsurnuna varjupaiga väravasse. Spetsiaalne dieet ja antibiootikumikuur tegid Mosese pikapeale terveks ning ta kasvas üles koos mänguhimulise amuuri kassi poja Trick E-ga. Et Moses oli kellegi lemmikloom, kelle eest ei osatud õigesti hoolitseda, näitas Mosese oskus juua lutipudelist (metsikutele ilvesepoegadele õpetatakse seda 2-3 päeva).

Punailvesepoeg Ana leiti 2002. a mais ühe maja hoovist. Teda vaevasid vedelikupuudus, kõiksugused parasiidid ja bakterid. Ta oli 4-5 nädalat vana ja valmis nurruma kogu aeg, kui temaga tegeldi. Peale paranemist pandi Ana paari Mosesega, kes just sai oma avara aediku.

Väike emane Bailey päästeti 2003. a mais. Noor naine haaras punailvesepoja sülle just siis, kui kull kavatses teda rünnata - ja sai tänutäheks hammustada. Naine lootis, et inimesed on sama abivalmid ja ennastsalgavad nagu tema, kuid niipea, kui ta küsis nõu, mida ilvesepojaga edasi teha, võeti Bailey talt ära ja pandi 10 päevaks karantiini. Peale karantiini lõppu kuuluvad peremehetud loomad hävitamisele. Kuigi päästja oleks tahtnud olla ilvesepoja perenaine, ei oleks ta jõudnud 10 päevaga selleks luba saada. Kõik varjupaigad olid täis loomi samamoodi, nagu Carole'i oma, ometi tuli Carole Baileyle järele mõni tund enne kavatsetud hukkamist.

Selleks ajaks jõudsid Easy Streetile mõned loomarehabilitatsiooni metoodikad ja mitte kõik loomad, kes olid oma elus kord inimese abi vajanud, ei pidanud enam eluks ajaks vangistusse jääma. Ent uute ideede teel oli veel küllalt ebausku: Baileyt ei peetud enam loodusesse sobivaks, sest liiga paljude inimeste käed olid teda puudutanud ja toitnud.

Praegustest varjupaiga elanikest ei tuleks eluga looduses enam keegi toime, kuid iga uue loodusest tulija puhul loodetakse tema vabadusse naasmist. 16.10.1999. a lasti peale 5 kuud ravi vabaks autolt löögi saanud 2-aastane isane punailves. Uskudes müüti inimesest sõltuvusse sattunud loomast oleks Carole pidanud jätma ta alatiseks puuri elama.

Täiskasvanud punailves Alachua Bob, peaaegu täiesti musta värvi (melanootiline) punailves sai löögi autolt ja ronis teeäärsesse auku surema. Kohalik loomakliinik ei osanud temaga midagi ette võtta, ent Carole leidis sobiva arsti. Raske luumurru tõttu vajas loom pikka ravi ja kuna ta poleks enam saanud iseseisvalt jahtida, sai ta Easy Streetil endale sobiva aediku.

Väike emane Faith toodi 2.2.2003. a loomakliinikusse alajahtunult ning nälga ja veepuudusesse surevana. 4 nädala vanuse punailvesepoja leidis üks pere piknikuplatsi lähedalt. Tavakliinik keeldus nii raske juhtumiga tegelemast ja Carole leidis koha, kus ilvesepoja päästmiseks rakendati kõiki tehnikaimesid. Ilvesepoja toibumisel kaaluti, kas ta saab piisavalt terveks, et minna tagasi loodusesse või temast saaks varjupaiga 41. punailves.

Faithi otsustati kasvatada nii, et ta ei õpiks sõltuma inimesest. Ta pandi elama Bailey lähedusse ja nad sõbrunesid kohe läbi võre, kuid Faith pidi veel kaua soojas ruumis viibima. 2003. a novembris viidi Faith ja Bailey kokku Ana ning Mosesega, esialgu lühidalt. Juba teisel päeval mängis Faith Anaga ja ka Moses ületas oma esialgse jahmatuse ega teinud noorematele viga. Faith jäeti elama 3 ilvese seltsi, kes olid üles kasvatatud inimeste poolt, kuid Faith ei tohtinud näha inimesi ennast jälgimas. Teda harjutati linde püüdma ja ta edusamme jäädvustas öökaamera.

Iga õnnelik lõpp on...

Alates 1996. a-st külastas Easy Streeti varjupaika 24 000 peret, selle kodulehekülgel külastatakse 20 000-40 000 korda kuus, nüüdseks on seal käinud üle 8 miljoni huvilise.

Varjupaigas elab 152 kaslast: 40 punailvest, 8 siberi ilvest, 2 kanada ilvest, 9 karakali, 19 servalit, 17 puumat, 13 leopardi, 10 tiigrit, 7 otselotti, 6 rookassi, 5 luitekassi, 3 lõvi, 3 amuuri kassi, 2 lumeleopardi, 2 kalakassi, 2 Geoffroy kassi, 1 jaaguar ja 1 pantrik, lisaks 24 "non-cats" ehk kaslaste hulka mittekuuluvat looma, kes on ainult nime poolest "kaslased" (bearcat, nn tsiibetkassid, leemurid (lemur katta) ja tuhkrud (ingl. polecat)).

Loomade toitmiseks kulub 1000-1100 dollarit päevas. 10 a jooksul Lewiste kätest läbi käinud kaslaste arvu ei osanud Carole mulle enam peast ütelda. "Kui ma oleksin loom," fantaseerib Carole, "siis tahaksin ma olla punailves." Paigutame ümber tähed sõnas LEWIS ja saamegi ILWESe ning kavatsetav perekonnanimevahetus ehk Carole'i abiellumine töökaaslasega olukorda ei muuda - Carole jääb maailma suurimaks ilveste tundjaks, sest mitte keegi ei ole tegelnud nii paljude ilvestega nii lähedalt ning vaevalt keegi seda kunagi üritab.

...õnnetu lõpu algus

Mõeldes varjupaika mittemahtunud loomade saatusele, kaldub Carole arvama, et ta poleks tohtinud lasta oma loomadel paljuneda, siis oleks varjupaigas praegu rohkem ruumi ja võimalusi uute kaslaste päästmiseks. Keskmiselt kord nädalas, kui otsitakse elujätkamisvõimalust mõnele loomale, peab Carole tegema raske otsuse ehk "Jumalat mängima". Vastutustundetute loomapidajate vihkamine siin ei aita, pigem paneb olukord mõtlema elu kummalistele seaduspärasustele: samavõrd nagu enne oli Carole'ile antud võimalus päästa loomaelusid, peab ta nüüd loomi oma keeldumisega surma saatma.

Carole on loobunud varjupaiga endisest nimest - WildLife on Easy Street, mis seostus väljendiga take it easy. Kiskja lemmikloomaks - it's easy, kuigi varjupaiga asutajad võitlesid just selle vastu, õpetades publikule, kui raske on teha õnnelikuks tehiskeskkonda sattunud looma. Carole üritas teha inimesi inimlikumaks ning looma- ja looduselähedasemaks, et loomapidamisasutusi ei peaks ükskord enam olemas olema - kogu maailm on loomapark. Ehk oli ta oma ideed liiga vara teostama hakanud, sest tema lähedust metsloomadega hakati jäljendama.

Carole kuuleb külastajate suust tihti ühte ja sama lauset: "Me nägime kassisilmades Jumalat", ning tunneb, et ta oli tegutsenud õigesti. Ometi peab ta seletama, eelkõige iseendale, kas temagi on kaudselt süüdi USA kodumetsloomade praeguses massilises väärkohtlemises. Carole on kirjutanud raamatu "Exotic Cats As Housepets" ja ta kahetseb, et ei osanud vältida vääritimõistmist. Lugejad võtsid raamatu sõnumit pealiskaudselt. Alustanud kiskjapidamisega kodus, ei tahtnud Carole sellega teistele õpetada, et igast metsloomast võib saada hea pereliige ja korterielanik. Nii arvata oleks sisult sama nagu kuulutada kõik metsloomad ohtlikeks ja sobimatuks kooseluks inimesega.

LOOMADEST VANGIDE VÕIT VÕI KAOTUS?

LOOMADEST VANGIDE VÕIT VÕI KAOTUS?

Kus leitakse kohad miljonitele ohtlikele imetajatele, lindudele, roomajatele ning putukatele USA kodudest?

Paljude loomavarjupaikade töötajate nõudmisel tuli 2003. a detsembriseadus, mida tituleeriti loomade suureks võiduks. Kui võidujoovastus oli haihtunud, algasid vaidlused. Mõne kuuga sai selgeks, et kaua oodatud seadus seadis paljud loomad veelgi lootusetumasse olukorda.

Üks Põhja-Carolina poiss, lumelabidas kaasas, ronis oma tädi tiigri puuri. Nii poiss kui ka tiiger hukkusid. Poisi vanemad ega tädi süüdistust ei saanud. Nädala pärast esitas USA president nn eksootiliste loomade nn kaitse seaduse: loomad tuleb pidamisloa saamiseks registreerida või leida neile 5 a jooksul muu elupaik. Peale loomaaedade, tsirkuste ja varjupaikade tohib lemmikud loovutada jahindusfarmidele, uurimisasutustele, kolledžite maskottideks jne - kokku 11 võimalust. President soovitas osariikidele seadused ühtlustada: mõnes osariigis ei lubata pidada hunte ega karusid, aga kaslasi küll, mõnel pool keelatakse kiskjate pidamine korteris, mitte aga õues.

Eksootiliste loomade pidamine oli enne 2003. a detsembrit juba keelatud järgmistes osariikides: Alaska, California, Colorado, Georgia, Massachusetts, New Hampshire, Tennessee, Utah, Vermont, Wyoming. Seadus keelas ainult mõnede eksootiliste loomaliikide kodus pidamise Connecticutis, Floridas, Illinoisis, Marylandis, Michiganis, Nebraskas ja Virginias. Metsloomapidamine oli seaduse poolt piiratud ning teatud tingimustel lubatud: Arizona, Delaware, Indiana, Lõuna-Dakota, Maine, Mississippi, Montana, New Jersey, New York, Oklahoma, Oregon, Pennsylvania, Põhja-Dakota, Rhode Island. Ülejäänud osariikides polnud metsloomapidamine keelatud ega lubatud ning puudus seadus, mis eksootilist looma kaitseks: Alabama, Arkansas, Idaho, Iowa, Kansas, Kentucky, Louisiana, Lõuna-Carolina, Lääne-Virginia, Minnesota, Missouri, Nevada, Ohio, Põhja-Carolina, Texas, Washington, Wisconsin. New Mexico osariigi kohta puudus igasugune info.

"Kodutiiger" ei tähenda vöödilist kodukassi

Koduse tiigri kohta tarvitatakse sõna to pet, mis tähendab lemmikloomana pidamist või kohtlemist. Ameeriklasele võib tunduda naeruväärne, kui keegi pahandab ilma rihmata naabrikoera pärast, sest tema naabriaias liigub vabalt ringi koduleopard.

Viimase 15 a jooksul muutus USAs metsloomapoegade koju ostmine tavaliseks. Küllalt lõbutsetud, otsitakse võimalusi suuremaks kasvanud loomadest lahti saamiseks: nad müüakse maha või hoitakse kinni keldris, kuuris, garaažis, tagaaias, sageli kitsastes ja räpastes puurides.

Kui Tiibeti kloostrite tiigrid elavad munkade juures nagu kodukassid, siis USA tavakodanikelt ei saa nõuda tiibetimungalikku elukäsitlust ega vaimset tasakaalu, mis toob inimese loomadele nii lähedale, et loomad ei märkagi temas inimest. Ja kui inimpoolse looma väärkohtlemise või inimese teadmatuse tagajärjel juhtub õnnetus, siis on süüdi ikka ja alati loom.

Juba 23 a on Texase osariigis, San Antonios tegutsenud Wild Animal Orphanage ehk WAO, mille asutajad on Carol ja Ron Asvestas. Neil on 99 kaslast, neist 44 tiigrit ja mõned punailvesed, lisaks 50 kodukassi ja palju muid liike, kokku üle 600 looma ja linnu, kes ei saanud jätkata elu koos inimestega. Kõige rohkem on ahve ja neile rajatakse omaette varjupaik. 2003. aastal võtsid Asvestased vastu 24 alatoidetud ja parasiitidest vaevatud tiigrit, kes konfiskeeriti kurikuulsast "varjupaigast" New Jerseyst. Eravarjupaiga omanik "tiigrileedi" Joan Byron-Marasek üritas samuti loomi päästa vastutustundetute või loomadega hätta jäänud inimeste käest, kuid enamik tema 77 tiigrist ja leopardist suri nälga ning haigustesse, sest "päästjal" polnud piisavalt teadmisi loomahooldusest.

Alabama loomaaed Old McDonald's Petting Zoo küsis ise endale 2 siberi ilvest, kes kuulusid uue seaduse tõttu hävitamisele. Enamikel konfiskeeritud loomadel nii ei vea. Loomaaed vabandas, et koduilveste küüsi tuleb ikka edasi lõigata, sest neil on petting zoo, mille hüüdlauseks on: "Ärge vahtige loomi, puudutage neid!", ning seda seadus juba ära ei keela.

Keelata on kergem kui õpetada

Veterinaarid on kimpus valesti toidetud ja koheldud metsloomadest lemmikute hulkadega. Ometi nõuab kiskjaga hakkama saamine hoopis spetsiifiliste asjade tundmist, eelkõige loomapsühholoogia vallast.

Seadus keelab eksootiliste loomade eraviisilise omamise, kuid riigil ei ole ära võetud loomadega midagi peale hakata. Et USAs on 10 000 loomapidaja, -äritseja ja -eksponeerija kontrollimiseks kõigest 90 pädevat ametnikku, selgus pärast seaduse ilmumist. Kuna kompetentseid loomahooldajaid ei jätku, saadetakse konfiskeeritud loomad suvaliste volitatud isikute juurde - peaasi, et olukord oleks näiliselt riigi kontrolli all.

2004. a jaanuaris kolis üks punailveseomanik Tennesseest Michigani. Oma 4-aastast emast punailvest Tinkerit kasvatas ta alates 3. elunädalast. Naaber nägi akna peal "suurt kassi" ja kutsus politseid püüdma "mägilõvi". Endine ilvesepidamiseluba oli just lõppenud, uus aga kolimisega seotud bürokraatia tõttu veel saamata. Tinker viidi minema - ka politseil puudus loomakonfiskeerimisluba, kuid ega elanik seda relvastatud võimuesindajatele ütlema tule. Punailves viidi kellegi elatanud koduperenaise juurde, kes tunnistas, et ta ei armasta loomi. Kuna looma ja omaniku vahelisest kohtumiskeelust ei ütle uus seadus midagi, saab stressis loom mõni päev nädalas lakkuda oma "ema" kätt. Senikaua üritab punailvese omanik osta maad teatud alal, kus ta tohib elada koos kiskjaga, aga kas ta loomapidamisluba saabki, jääb lahtiseks, sest osariik pole veel võtnud seisukohta, kuidas käsitleda konfiskeeritud loomade omanikule tagastamise taotlusi.

Seadus ei arvesta loomaliikide omapäraga

Suured tiigrid võivad küll õrnad kiisud olla, kuid väikesed servalid mitte, teab Carole Lewis. Võimalik, et maailma ainus inimsõbralik serval on tema varjupaiga Esmerelda.

15 a sees toimus ainus karakali ründamise juhtum ühes Aafrika loomaaias, kus karakali aedikusse ronis üks külastajate pere. Agressiivseteks loomadeks peetud karakalid ja punailvesed käituvad kodudes palju paremini, kui loomaaedades või looduses. 1997. a aprillis hammustas kodupunailves Texase osariigis 2-aastast poissi põsest, kannast ja sõrmest, sest laps-külaline oli looma endast tõsiselt välja ajanud. Lapse omapead jätnud vanemad polnud milleski süüdi.

Pahandus euraasia ilvesega registreeriti 1999. aastal Nebraskas: ilves hammustas 70-aastast naabermaja naisterahvast, kes üritas tungida õue, teadmata, et ilvesed kaitsevad oma pererahva valdusi sama kohusetundlikult nagu koerad. Vahe on ainult selles, et ilves ei hoiata sissetungijat koera moodi haukudes ja erinevalt pererahva vara kaitsvast koerast, peab ilves nende ala enda omaks.

Ilveste pärast läks luhta 2 näitleja kooselu: Jitka Polodek kolis Brad Pitti juurde koos oma 2 ilvesega, lubas neil lesida Bradi diivanil ja sulistada Bradi isiklikus kodubasseinis. Kaslaste loomusega tuttav ajakirjanik oletas, et küllap igatsevad nüüd ilvesed omaseks saanud diivanit taga rohkem kui need 2 tuntud partnerivahetajat teineteist.

Kui paljud loomad peavad nüüd üksikute hammustajate süü tõttu loobuma oma diivanitest, aknalaudadest ja kriipimispuudest, ei näi seadusetegijaid huvitavat. Ka inimese ja looma vaheline kiindumus ei maksa midagi.

Kannatab alati süütu

2004. a jaanuaris loobus üks Michigani osariigi pere oma külalist hammustanud punailvesest, lootes, et lemmik suunatakse mõnda varjupaika ja suuremaid pahandusi ei tule. Kuna neil puudus värske tõend ilvese marutaudi vastu vaktsineerimise kohta, tapeti loom aju esitamiseks ekspertiisile.

2004. a aprillis põgenes Knoxvilles, Tennessee osariigis, köögiakna kaudu punailves Bramble - omaniku sõnul puhas, viisakas ja kombekas loom, kes oleks heaks kodukiisuks igale leidjale. Kui keegi ainult julgeks teda peale seaduse ilmumist enda omaks võtta. Keelatud loom kaotab ühiskonnas igasuguse kaitse ja iga pätt võib loomaga teha mida iganes, uskudes, et riik kiidab selle heaks, või koguni tasu saamisele lootes. Omanik pöördus abipalvetega osariigi kõigisse ametkondadesse, kuigi looma leidmine tooks talle pahandusi kaela. Oma karvase sõbra leidmise nimel ollakse kõigeks valmis.

Seadus on tehtud riigi huvidest lähtuvalt - see on veel üks võimalus panna kodanikke makse maksma. Seadusest puudub nõue tagada viimsele kui loomale väärilise elu jätkamise võimalus. Mõistlik oleks maksustada selle nõudmise täitmata jätjaid, mitte loomi omavaid isikuid.

Kes tuli seni normaalselt toime oma loomade ülalpidamisega, peab nüüdsest ka riigikassat rikastama. Tagajärjeks tuleb uus loomadest loobujate laine, mis pole tingitud inimeste soovidest ega konkreetsete loomade ohtlikkusest, vaid maksuvõimetusest või suutmatusest vastu panna Ameerika suurele bürokraatiale.

Loomakaitseseadus, mille eest võideldi aastaid, osutub surmaotsuseks paljudele loomadele - ja sugugi mitte neile, kelle kohta on öeldud: "Surm on parem kui elu sellistes tingimustes".

Nüüd kolivad mõned loomapidajad teise osariiki, lubavad luua mistahes loomapidamistingimusi, et oma lemmikud endale jätta, või müüvad kinnisvara tasumaks loomapidamisloa eest, lisaks 100 000 dollarit kindlustust.

Keda uus seadus ei näi mõjutavat, on loomaäriga tegelejad ehk olukorra peamised põhjustajad. Ilvesekasvatajate reklaamis on nüüdsest öeldud: non-domestic cats. Seega, kiskjaid lemmikloomadeks nimetamata, tohib neid formaalselt edasi müüa.

Interneti kaudu saab endiselt osta kutsikaid: siberi ilves 2500, serval 1500 dollari ja tiiger, nagu kõige levinum liik, veelgi odavamalt, 300-600 dollari eest. Tiigri toidule läheb aga 5000 dollarit aastas ja ettevõtlikud omanikud nuputavad välja, kuidas panna loomad ise oma söögiraha teenima. Loomi eksponeeritakse tanklate juures ja kaubamajades, viletsates teeäärsetes loomaaedades ja eratsirkustes. Loomad topitakse rahusteid täis ja neid pildistatakse koos publikuga. Loomade seas on ka narkosõltlasi. Kuuldavasti pakutakse isegi sodoomia-teenuseid. Karusnahafarmidki pole keelatud.

Pole lootust, et olukord muutub, sest seadus kaitseb inimesi loomade eest, aga tarvis oleks vastupidi.

Kuidas mängitakse lugeja arvamusega

USAs ei ilmu vist ühtegi artiklit eksootiliste loomade kohta, kus ei mainitaks, et viimase 5 a jooksul on tiigrid tapnud 9 inimest. Mitu tiigrit tapsid sel ajal inimesed, targu ei mainita.

Kokkupõrgetes kaslastega vahemikus 1.5.1990-1.5.2004 hukkus maailmas 54, haavata sai 182 inimest ja karistuseks tapeti 177 looma. Tiigritega oli tegemist 87 ja lõvidega 46 korral, pahandust leopardidega juhtus 15, jaaguaridega 10 ja puumadega 6 korral. 2 kokkupõrget toimusid looduses: üks Indias, teine savannis filmitegemisel. Eksootiliste loomade farmide ja jahiparkide vastu tõstsid mässu 8 tiigrit ja 3 lõvi. Tulistamisega stseene ei kannatanud välja 2 filmistuudiotiigrit, lõvi ja puuma. 7 tiigrit ja lõvi keeldusid poseerimast fotograafidest omanikele. 89 õnnetust juhtus loomaaedades, 67 tsirkustes ja 14 ränd-loomanäitustel. 44 korral ehk u 3 korda aastas oli tegemist konfliktiga USA kodudes, kus hambad lasid käiku 17 tiigrit, 8 lõvi, poja äravõtmise vastu protestinud leopard ja ülejäänud olid muud loomad.

Õnnetusjuhtumite põhjustest ei räägita kunagi. Inimesed pistavad käsi puuri, ronivad sisse või topivad sinna pildistamiseks oma lapsi. Neid juhtumeid on uskumatult palju. Teisel kohal on dresseerija ja puurikoristaja hammustamine. Ka taltsal loomal on taluvuse piir, mida omanikud küll teavad, kuid endale hoiavad. Ühes Mehhiko restoranis näidati lõvi, kes lubas publikule ennast kiisu moodi kohelda - kuid ainult 5 minutit. Puuri kauemaks jäänud neiu sai hammustada.

Ülitüüpiline lugu - 17.3.2004. a hammustas puuma New Yorgis vanaema pool olevat 4-aastast last. Vahetuvad vaid loomaliigid ja kohanimed, sugulusastmed, kannatanute sugu ja vanus. Vaid kannatanu staatus on sama - külaline või naaber. Tegemist on looma kadedusega. Oma peret puretakse haruharva.

2003. a oktoobris arutati USA ajakirjanduses dresseerija Roy Horni ja ta valge tiigri Montekori vahejuhtumit Las Vegases. Roy Horn esines tiigritega 30 a ilma ühegi kriimuta ja nüüd sattus kaelahaavadega haiglasse. Tiigrit kui inimese ründajat ähvardas hävitamine, kuid just see tiiger oli dresseerija suurim lemmik, samuti kõige rohkem dresseerijasse kiindunud loom.

Õnnetusest kirjutati palju, kuid selle tagamaadest rääkis vaid üks märkamatu ajaleherepliik. Dresseerija kutsus eksperdid ja selgus, et tegemist oli tiigri puhul igati normaalse reaktsiooniga. Teatavasti ründavad tiigrid komistanud dresseerijat ja isegi oma komistanud liigikaaslasi. Et areenil oli teisigi tiigreid, haaras valge tiiger oma komistanud sõbra nagu tiigripoja kaelapidi hambusse ja tiris kulisside taha, ohutumasse kohta.

Loomahullus või missioon?

100 a tagasi elas looduses 100 000 tiigrit. 1997. aastal elas vabaduses 5000 ja USA kodudes 7000 tiigrit. Nüüd oletatakse, et tiigri 3 alamliigist elab vabana 150-160 (teistel andmetel on looduses elavaid tiigreid 200-400). USAs elab aga 15 000 tiigrit, neist 10% loomaaiasarnastes asutustes ja 13 500 eraomandina, lisaks 10 000 muud kaslast. Õnnetusjuhtumite arv tiigritega on kaduvväike tiigripidamise arvude kõrval ja võrreldamatult väiksem kuritegevuse ohvrite arvust. Ehk oleksid tiigripidajad hoopis tänu väärt, et riskides oma eludega, on nad säilitanud oma kodudes looduses hävivat liiki?

Puuma on ohustatud 12 lääneosariigis, miks mitte harjutada loodusesse tagasi minekuks kodupuumasid, kes selleks veel vähegi kõlbavad? Puumasid jahiti lääneosariikides 1980ndail 400 looma aastas, 1990ndail juba 100, nüüd pole neid enam isegi nii palju. Aga USA kodudes elab 5000 puumat, kes kuuluvad hävitamisele, kui neile mõne aastaga üheski varjupaigas kohta ei leidu.

Jälle on inimesed põhjustanud olukorra, mille eest võtavad karistuse kanda loomad. 2003. a aprillist 2004. a augustini tapeti 124, konfiskeeriti 224 ja vabasse loodusesse on põgenenud 31 kodust metslooma.

"Beasts of England" on USA tulevik?

1976. aastal lasid Inglismaa kiskjaomanikud samasuguse loomakeeluseaduse hirmus vabaks sadakond eksootilist looma. Võimud ja loomaaednikud arvasid, et kõik vabaks pääsenud loomad surid looduses nälga, sest ükski inimesega kokku puutunud loom ei kõlba tagasi loodusesse - see oli, on ja jääb nii igavesti. Õpikutes seisab, et Inglismaal ei ela ilveseid (rääkimata juba lõvidest, pantrikutest jm).

Inglismaal on 28 ala, kus pidevalt nähakse leoparde, ja 32 ala, kus kohatakse puumasid. Üks leopardi pähe maha lastud loomadest osutus otselotiks, kuid nendegi kodumaa on Lõuna-Ameerikas. 1998. a septembris nähti Brookmani pargis Londonis suurt kassitaolist elukat ja samal ajal müürisid nii Potter Bari kui ka South Mimmi elanikud ennast oma kodudesse kinni, kuni politsei ja spetsüksused "koletist" otsisid.

Ainuüksi 2002. aastal laekus Inglismaa eri osadest 800 raporti metsapuumadest-pantritest. Saareriik sobib liikide säilimiseks, seal on olemas Nessie ja on avastatud ehtsa draakoni säilmed, seega needki keskaja hirmutised ei olnud legendid ja püsisid saartel kauem kui mujal (ainult et tuld need pisisisalikud kindlasti ei pursanud). Ent kuigi nii draakonit kui ka metsapantreid on pildistatud ja rahvale näidatud, leidub küllalt inglasi, kes seab need oma meeles ühte ritta Baskerville'i koeraga.

4.5.2002. a teatati Põhja-Londoni linnaosast Barnetist, et suur kassitaoline "ennenägematu välimusega" loom istus rahumeeli aiamüüril. Politsei lähenedes ei käitunud loom enam rahumeelselt, vaid kargas maja aknast sisse ja murdis käpa. Uinutatud "Barneti koletis" võeti kinni ja viidi Londoni loomaaeda, kus loom liigitati euroopa ilveseks. Ta vanuseks määrati 12-18 kuud, diagnoositi alatoitumus ja pandi loomale nimeks Lara.

Juba mõne päeva pärast oli hoolitsetud ja hästi toidetud ilves heas tujus ning vaatas reporterite kaamerasse üsna kodukassilikult. Londoni loomaaia ainsa ilvesena oleks tal igav ja hooldajad tegid plaane Lara mõne teise linna puuriilvesega kokkuviimiseks. Et teismelise ilvese vanemad naudivad Londoni lähistel vabadust, sellest ajalehed juttu ei teinud. Iga koolis käinud inglane teab, et ilvesed on saareriigist kadunud juba sajandeid tagasi.

SIBERI ILVESED USAs

SIBERI ILVESED USAs

Euraasia ilvese nimi on USAs veel kohati kasutuses, kuid euroopa ilvest ei tunnistata - kõik nad on ühtemoodi

"siberi ilvesed".

Euroopas oletatakse, et Siberis elab 90% euraasia ilvestest, ülejäänud on euroopa ja karpaadi ilvesed. Ameeriklased aga väidavad, et siberi ilves elab ka Šveitsis, Skandinaavias ja Balti riikides.

Siberi ehk euraasia ilveseid elab USAs palju rohkem, kui kohalikke kanada ilveseid: loomaaedades, -parkides, farmides, kõiksugu teaduslike, majanduslike ja loomakaitse suunitlustega keskustes ning ikka veel kodanike kodudes. Viimaste kohta öeldakse pet lynx (lemmikloom-ilves), nagu on olemas ka pet lion, pet tiger jne. Ei puudunud palju, et oleks välja arenenud omaette nähtus - domestic lynx.

Kui punailvest aetakse suuruse poolest kanada ilvesega segamini, siis siberi ilves on märgatavalt suurem. Ameerikas elavad "siberi" ilvesed on laias laastus kõikide euraasia ilveste alamliikide esindajad ja nende segaverelised järglased. Reeglina pannakse neile vene nimed ning enamasti filmist "Sõda ja rahu", fantaasia ja teadmiste puuduse tagajärjel ka päris kummalisi nimesid, näiteks emane ilves Misha või isane ilves Gretzky (sünd. 1998. a mais), kuid ega nimi ei riku ilvest.

Mõned vangis ja poolvangis "siberlased"

Kui USA metsloomaseadusega läheb nii nagu Inglismaal, siis saavad "siberi" ilvesed esindatud ka vabas USA looduses. Seni saab neid näha loomaaedades: Ross Pargis, New Yorgi osariigis, elab 2 euroopa päritoluga "siberi" ilvest - ühes Saksamaa loomaaias 1985. aastal sündinud Amadeus ja Inglismaal 1980. aastal sündinud Anna. Loomaaiad eelistavad puhtatõulisi "siberlasi", keda eksponeeritakse ilma loomadega erilisi suhteid loomata. Varjupaikades ei loe päritolu ja seal ei kardeta ilveseid üle hellitada.

1977. aastal asutati Rosamondis, California osariigis EFBC (Exotic Feline Breeding Compound), mida tuntakse praegu FCC nime all (Feline Conservation Center), ehk rahvakeeles California Kassimaja (Cathouse). Seegi asutus töötab nüüd sanctuary põhimõtetel, loobunud loomade paljundamisest ja müümisest. Siin elab 50 ohustatud kaslaste liiki, sh 2 siberi ilvest.

Emane ilves Angara sündis 31.5.2000. a San Diego loomaaias, kus ta elas kitsastes oludes ja oktoobris toodi ta Cathouse'i. Ta vasem silm on sünnist saadik pime. Angaraga liigutakse vabalt ringi ja publikul lubatakse temaga suhelda, mis on sarnastes USA loomaasutustes tavaline. Angara käib jalutusrihmaga ja kui miski teda huvitab, siis ta peatub või tirib kuhu tahab ning võib jonnides pikali heita, kuigi ta on üldiselt sõnakuulelik.

Isane Kiowa sündis 19.4.1989. a Hexagoni farmis. Omanik tõi ta varjupaika 1993. a septembris. Kiowa on kõigiga suuremeelne ja sõbralik. Nagu väärikal vanamehel ikka, on tal kahekordse musta triibuga põskhabe ja hiiglapikad kõrvatutid. Tema kohta vihjatakse, et ta on tegelikult euroopa, mitte "siberi" ilves, kuid isegi loomateadlased ei saa vihjest alati aru.

Siberi ilves Oksana (sünd. 8.5.1994. a) elab Californias koolitajate Barbara ja Rob Dicely peres, kus peale tema elavad veel 2 lumeleopardi, 3 gepardi, pantrik, leopard, puuma, must leopard, karakal, serval, otselot, kanada isailves Denali (sünd. 4.5.1992. a) ja isane punailves Zuni (sünd. 25.4.1995. a). Dicelyd on 25-aastase staažiga koolitajad ja on 20 a suuri kaslasi kodus pidanud.

Siberi ilveste iseloomud

Võrreldes punailveste ja kanada ilvestega olid Easy Streeti "siberlased" valmis inimestesse kohe ning jäägitult kiinduma. Toas valitses kaos ja läbisegi häälitsesid 56 näljast 1-1,5 kuu vanust ilvesepoega, kuid tasus inimesel sisse astuda ja korraks häält teha, kui kõik 4 siberi kutsikat tulid joostes tema juurde. Olgugi kiiresti arenenud, on siberi ilvesed edaspidi tavaliselt punailvestest nõrgemad ja haigustele altimad.

Kui palju leiduks siberi tõugu ilveseid, kes vabatahtlikult ja hea meelega sööksid banaane? Üks selline ilves oli 12.5.1993. a Minnesota karusnahafarmis sündinud Boris. Looduses ei kohta kuigi tihti 2 koos elavat isailvest, puuris aga ollakse head sõbrad, nagu Zeus ja Apollo, kes magavad keras ja lakuvad teineteist suure mõnuga.

Minnesota farmis 5.5.1994. a sündinud Natasha on peen, haruldaselt ilus ja sõbralik. Ta ei pea kedagi võõraks, nagu ka tema Kanada farmist pärit samavanune sõbranna Willow. Päevad läbi magab oma puu all 1992. a aprillis sündinud ilves Katmandu - või kurameerib 1989. a märtsis sündinud Kanawhaga, kes on oma partnerisse väga kiindunud.

1992. aastal sündinud Anastasia ei olnud lemmikloom, kuid ta võtab inimeste käest toitu. Siiski ei taha ta inimestega liiga usaldavalt käituda, kuna see ei meeldiks ta partner Stalkerile, kes Anastasiat õrnalt armastab ja kaitseb. Isegi vanana on Anastasia ilus ja suurepärane mängukaaslane. Kõige rohkem meeldib talle jälgida rähne oma lemmikpuul.

Stalker sündis 1990. a aprillis karusnahafarmis ja omandas kuni sealt lahkumiseni 19.9.1993. a kindla suhtumise inimestesse. Tema on üks 2st Carole Lewisele teadaolevast ilvesest, kes puurist pääsenuna võiksid olla inimestele ohtlikud. Pealegi on Stalker tohutult mänguhimuline ja teeb endale mänguasja millest ja kellest iganes.

Sara Bratcheri ilvesed

Suure fantaasiaga ilvestele nimepanekul ei hiilanud ka perekond Bratcherid, kelle kodus elavad siberi ilvesed Natasha ja Boris. Nad on sündinud 1995. aastal Nashville'i loomaaias Tennessees. 5 päeva vanuselt võeti nad nende ema Gingeri juurest ära, et nad saaksid osaleda loomaaia hariduslikus programmis. See tähendas esinemist suurte rahvahulkade ees ning selleks pidid ilvesepojad olema täiesti taltsad. Sara oli siis 50 a ringis nooruslik loomaaia kaastöötaja ning 5 lapse ema, kelle kodus oli eraldi lastetuba loomaaia "kassipoegade" jaoks.

Natasha ja Boris on alati olnud "head kassid" ja suhtunud oma pererahvasse armastusega. Isegi oma küüsi lasid nad publiku nähes lõigata, ise samal ajal Sara süles mõnuledes. Nad käisid jalutusrihmadega, kuni Saral oli aasta pärast raske 2 suurt ilvest talitseda. Ta üritas neid ühekaupa kaasa võtta, kuid lahutatuna nutsid ilvesed alati. Kui hariduslik programm läbi sai, ei tahtnud ükski loomaaed neid mõlemaid korraga võtta ja Sara ei tahtnud neid lahutada. Nii jäidki nad Sara koju.

Väiksena elasid ilvesed majas ja mängisid koeraga. "Nüüd," kirjutab Sara, "on nad liiga suured, et sees elada. Nad lammutaksid mu maja ja võib-olla paneksid nahka mu kassi." Samas lisab ta, et ilvesed pole saanud tappa ühtegi elusolendit ning võib-olla nad ei oskagi seda teha. 6-aastaselt kaalus Boris 36, 8-aastaselt 38 kg, Natasha 21 kg. Söövad nad kord päevas kl 18 ja lemmiktoiduks on küülikud. Maiuspalaga mängitakse, aga külmutatud ja sulatatud kanadega näiteks mitte. Veel söövad ilvesed loomaliha ja rotte ning talvel saavad nad jahimeeste käest hirveliha.

Boris kastreeriti, kui ta oli aastane. Aasta hiljem opereeriti Natashal kaasasündinud defektiga vasemat õlaliigest. Natasha oli kannatlik patsient, kuid paranemise ajal meeldis talle magada Bratcherite abieluvoodis pererahva kaisus. Hiljem ehitati ilvestele 6 m pikkune, 9 m laiune ja 2,5 m kõrgune õuepuur, mille sees on lavatsid, turnimispalgid ja kummalgi oma majake, kus võib vihma eest varjuda. Puuris valitseb alati emane: vajadusel uriseb Natasha Borise peale ja too kuulab sõna. Oma ilveste iseloomu kirjeldab Sara nii: Borisele meeldib pead vastu inimesi hõõruda, aga Natasha on mõnikord häbelik, ta nagu otsiks üksindust, ent kui tema kõrvale istuda ja temaga rääkida, selgub, et ta tahtis tähelepanu, kuid ei raatsinud seda välja näidata.

Seda, et Sara ilvesed tõesti siberi ilvesed on, kinnitab asjaolu, et nad ajavad talvekasukad seljast alles juunis (Euroopas elavad ilvesed teevad seda varem). Juuni keskel on Tennessees 32 kraadi sooja ja Saral kulub iga päev palju aega ilveste kammimiseks ning harjamiseks. See meeldib neile väga ja aitab tülikast kasukast vabaneda.

SIBERI NING AASIA ILVESED

SIBERI NING AASIA ILVESED

Euraasia ilves

Lynx lynx

Common lynx

Eurasian lynx

Siberian lynx

Eurasischer Luchs

Lince boreal

Siberi ilves ehk Siberis elav euraasia ilves ei erine oluliselt Euroopas elavast euraasia ilvesest. Ta on veidi suurem ja kollakas-pruunikam, ta kasukas leidub sagedamini oranžikaid toone, talvel aga tuhkhalle-sinakaid. Aasias elavate ilveste seas on kõige väiksem kaukaasia ja kõige suurem ning haruldasem on jakuudi ilves. Venemaal elab 4/5 euraasia ilvestest.

Siberi ilveseid peetakse täpilisemateks, samuti pikemasabalisteks võrreldes Euroopa alamliikidega. Praktiliselt ilma täppideta ilveseid on Sajaanides ja Baikali ääres 27 ning Ida-Siberis 20%, väikeste täppidega on Kaukaasias 14%, Ida-Siberis 60, Altais ja Kasahstanis 27, Loode-Siberis 78 ning muul Siberi territooriumil 38% ilvestest. Suurte täppidega ilveseid on Kaukaasias 33%, Loode-Siberis 22, Ida-Siberis 17 ja mujal Siberis 36%.

Mida põhjapoolsemal alal ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Keskmine euroopa ilves kaalub 25-35 kg, Eesti ilvese kaalurekord oli 40, Lätis 44 kg, Siberis leidus ka kuni 50 kg kaalunud isaseid. Emaste kaal jääb 12-25 kg piirisse. Isase euraasia ilvese kehapikkuse ülemiseks piiriks peetakse 130 cm, tavalisem on 100-110 cm. Emased on 65-105 cm pikad.

Soome mõningatel andmetel on isase ilvese kere pikkus olnud 140 ja isegi 165 cm, kuid siin on ehk tegemist jahimeeste esitatud kontrollimata andmetega. Ka Kustas Põldmaa raamatust "Kodumets" (1975, lk 131) leiame loodetavasti trükivea: "Ilves võib kasvada üle kahe meetri pikkuseks ja kuni 40 kg raskuseks loomaks. Ta on meie metsade tõeline suur kass". Nii suureks ei kasva ilvesed isegi Siberis.

Ilves on silmnähtavalt kõrgejalgne loom, ta õlakõrgus on 60-75 cm, saba pikkus 15-23, rekord on 33 cm. Euraasia ilves elab 17-aastaseks (looduses harva 13-aastaseks ja puuris kuni 2 korda kauem, aktiivse jahindusega piirkondades aga keskmiselt 5-aastaseks).

Siberi looduses sünnivad ilvesepojad juunis, hiljemalt juulis. Loomaaedades juhtub see tihedamini juunis-augustis, kuigi puuriilvesed võivad paarituda aasta ringi. Poegi on 1 kuni 5, harilikult 2-3. Olgu tegemist metsiku või puuris sündinud pesakonnaga, suureks saavad ainult 1/3 kuni pooled sündinutest. Vastsündinud kaaluvad 250-370 g, nende silmad avanevad 10.-17. päeval. Pojad õpivad käima 24.-30. päeval ja käivad koos emaga kuni aastaseks saamiseni, vahel kauemgi.

Siberi ilvese emased saavad suguküpseks 24-kuuselt, isased 30-33 kuuselt, isenditi ka 2-aastaselt, kui selleks ajaks on ilvesel oma koduala olemas. Loomaaedades jäävad loomad sageli oma käitumiselt küpsematuteks, kuid nad saavad suguküpseteks varem kui metsikud ilvesed.

Ilves "pärusmaalaste" ja "kultuuritooja-rahva" folklooris

Baikali ääres üles kirjutatud legendis ilmub kütile ilvesenahas libaneiu ja keelab jahtida imesarvedega hirve. Edasi läheb lahti armastuslugu, kus on tegemist küll primitiivse, kuid looduslikult ja loomalikult puhta maailmatajuga, kus inimene oli veel looduse osa.

Sõna ilves on pärit ajast, mil soome ja ugri hõimu rahvad olid üks tervik. Hantidel on sõna lil-ves ("hingeaur", "vägi") ja oli ka sõna iles, mis tähendas looma hinge ehk just seda looma osa, mis toodi ohvriks. Ida-hantidel on sõna ilt ("hing") ja ilt-ves, mis tähendab peegelpilti. Veel varasemast ajast, mil indoeuroopa hõimud polnud eraldunud uurali ja altai hõimudest, on handi keeles säilinud sõna lunk ("vaim"), muinaskreeklastel aga tähendas seesama sõna ilvest (samuti luksumist, mis on usundites samasugune hinge väljendus, nagu hingamine ja hingeaur). Ilves näib olevat paljude rahvaste iidse usundiga seotud termin.

Balkaarid ja karatšaid uskusid, et ilves ei ole pärisloom, vaid ilveseks moondunud Surm, kes võtab hinge, kui ainult otsa vaatab. Rituaalsetes tantsudes kasutati ilvesemaske täheldamaks surmainglit. Keda ilves haavas, see inimene enam ei paranenud. Kui keegi oli ilvese tapnud, pidi ta alati selle ilvese küünt endaga kaasas kandma, muidu oli ilvesetapja surm väga piinarikas.

Uuele ehk praegusele utilitaarsele suhtumisele loomadesse sillutasid teed vene Siberi vallutajad ja kaupmehed, kes vahetasid hinnaliste ilveste jt nahkade vastu väärtusetut kraami, hiljem aga, kui karusnahkade väärtus kohalikele rahvastele selgeks sai, õpetati neile "tsiviliseeritud" rahvaste sõnastamata põhitõde, et loeb ainult raha, noti selle eest loomi või rahvaid, ja ainus asi, mis õige mehe elu mõnusaks teeb, on üleoleku tunne teiste üle, olgu nad kas või loomad.

Ühes Enn Vaino jahimeheloos maksab siberi sooblikütt koera eest kätte kogu ilvesesoole. Ta müüb ilvesenahku kroonule küll, kuid mida edasi, seda rohkem ta nagu jahiks ilvesevaimu: kuul raiub oksa, millel istus ilves, kuid ilves ise on kadunud, kütt laseb hunti ja kuuleb kräunumist jne. Autor ütleb, et enne nägi kütt ilveseid haruharva, nüüd aga hakkasid nad muudkui tema teele ette sattuma. Vahest oli selles süüdi siberi "rahvuslik jook" - tee viinaga. Kirjeldab ju autor siinsamas, kuidas mindi purjuspäi küttima peenral tuhnivaid metssigu ja lasti maha oma lehm. Vahel näib lugejale, et terve küla näeb sama viirastust. Selge, miks Vaino raamatutes hüppavad ilvesed puu otsast ohvritele selga nagu rahe, kuid mõni naiivsem lugeja võib seda ka uskuma jääda.

Harimatu reporter on kui hunt lambakarjas

Looduslikult harimatu inimene lehetoimetuses või õpetajana koolis võib teha oma valeõpetusega palju kurja. Ajaleht "Vostotšno-Sibirskaja Pravda" teatas, et 22.2.1996. a tuli metsast välja ilvesepoeg, kes lasti lasteaia lähedal kassi varitsemisel maha. Kirjutaja ei muretsenud sellepärast, et lapsed omandasid loomatapja eeskuju, vaid tal õnnestus nakatada regioon hirmusse, et nüüd tuleb linna ilvesepoja ema ja hakkab inimestele kätte maksma. Lasteaed taheti kinni panna või mujale üle viia, kui sõna võttis teaduse esindaja. Pikas artiklis tutvustas ta lugejatele ilvest sellisena, nagu ta on. Selgus, et ilvesed jäid sealkandis nii haruldaseks, et mitme päeva tee kaugusel asulast ei õnnestunud uurijatel leida ühtegi ilvesejälge. Teadlane oli kindel, et ilvesepoja ema oli hukkunud, muidu poleks ilvesepoeg asulasse tulnud, pealegi ei maksa ilves kunagi kätte, isegi poegade pesast röövimise eest.

Paar päeva kordasid lehelugejad teadlase sõnu ja hiljem mistahes kirjutaja arvamust, sest selline keskmine väheharitud lugejaskond juba igal pool on.

Kas Siberi ilveste rohkus on nüüdsest müüt?

Siberis uuriti raadiosaatjatega varustatud ilveste elualasid: isastel oli u 50 000, emastel 30 000 ha, seega palju rohkem, kui arvati. Alad jagunesid sektoriteks, kus ilvesed viibisid järgemööda. Ega ometi hakanud postnõukogude Siber ilveste rohkuse poolest Kanadale alla jääma?

Tsaari ajal veeti Venemaalt välja 1000-2000, kõige rohkem 5000-7000 ilvesenahka aastas, nõukogude ajal 3000-5000 ning kõige rohkem - 5800 nahka - veeti välja 1956. aastal. 1975. a oletati NSVLis elavat 25 000 ilvest, 1980ndail 45 000, 1990ndate alguseks 40 000 ilvest. Ilveste nahad olid 1% kõikidest nülitud karusnahkadest. 1980ndaiks hakkas saagikus vähenema. 1986. aastal toimus ilvese üksik ja ootamatu arvukuse tõus ning välismaale müüdi 5500 nahka.

1993. aastal sätiti ekspordikvoot: Venemaa jaoks 2800 ja Hiina jaoks 1000 ilvesenahka aastas. Pahandamist kostis palju, kuigi seda kvooti ei täitnud enam kordagi kumbki suurriik. 1990ndate keskel arvati Venemaal olevat 30 000-35 000 ilvest ja ametlik nahkade väljavedu oli 700. Praeguseks on 2/3 Siberi aladest hõreda või väga hõreda ilveseasustusega, kohati polegi ilvest enam ja kohati on tegemist viimaste isendite maha löömisega. Soovitused limiteerida nendes piirkonnas ilvesejahti kõlavad zooloogide suust väga tagasihoidlikus vormis, sest loodusteadlaste uurimused maksab kinni jahindus, mitte mõni muu sõltumatu toimkond.

Euroopa Liit keelas Venemaalt hundi- ja ilvesenahkade sisseveo, põhjustades vene jahimeeste seas samasugust pahameelt nagu esines meil ilvesekvootide vähendamise pärast. Ometi leidsid 2001. a aprillis rahvusvahelisel oksjonil Peterburis endale omaniku vaid 57 ilvesenahka välja pandud 904st ja hind oli 83,5 dollarit.

Tööpuudus kasvatab Siberis salaküttide arvu ning mootorsaane on inimestel juba küll, et ilves jälitamisest ei pääseks. Samas kaovad terved külad, tekivad inimtühjad regioonid ja seal on ilvestel hea rahulik elada. Karusnahaküti amet ei ole veel kadunud, Venemaal ilmub isegi karusnahkurite ajaleht "Pehme Kuld", ometi kardetakse Siberis, et arenevad karusnahafarmid jätavad kütid tööta. Ilvesefarme on hetkel teada 3: Moskva ja Tveri oblastis ning Valgevenes. Kindlasti on ka väiksemaid, kes ennast internetis ei reklaami. Ühe kasuka jaoks tapetakse 14-15 euraasia ilvest.

Venemaa loomateadlased tegelevad vahel imelike asjadega: isegi ilvese geograafiat serveeritakse vaid selle nurga all, keda-kus tuleb kaitsma hakata ja kuhu võib/tuleb jahiturismi suunata. Nimekad teadlased jagavad tööstusele soovitusi ilveseraudade disaini asjus: on olemas lõksud, mis ilvest peaaegu ei vigasta, nagu kasutatakse välismaal ilveste elusana püüdmiseks, kuid need on Venemaal ära proovimata ja see võtaks palju aega - parem hakata välja töötama lõkse, mis kohe tapaksid. Et rauad tuleks üldse ära keelata ja üles korjata või elanikkonnalt kokku osta, ei julge teadlased kõssatagi.

Jahimehed kabinettidesse, teadlased mingu metsa

Ilvesteuurija Jevgeni Matjuškin kurdab, et vene teadlaste seas on väga palju eelarvamustesse takerdunuid: ilves elavat ainult taigas või sügaval väga tihedates metsades, söövat ainult jäneseid ja vältivat täiesti inimesi. Seega on teadlasi, kes teavad ilvestest veel vähem kui jahimehed. Loomateadlasi on, aga loomatundjaid napib.

2003. aastal suureks ilveste monograafiaks üldistatud faktid ja aastakümnete uurimused "1/6st kogu planeedist" kinnitavad, et ilvest tõmbavad mahajäetud külad ja majad, ahervaremed, võsastuvad kultuurimaad ja raiekohad. Järjest rohkem on teateid ilveste ilmumisest ka mitte üldse mahajäetud küladesse, kasutuses olevatele kultuurimaadele, küünidesse, majakatustele ja muudesse uskumatutesse kohtadesse. Jahimehed järeldavad sellest, et ilvese arvukus on liiga suur, aga statistika arvud ütlevad, et selliseid asju juhtub seda tihedamini, mida hõredam on ilveste asustus. Autoritel, kes väidavad, et ilves ei tule kunagi asula juurde, võis olla õigus 100 a tagasi, arvab Matjuškin. Samas tsiteeris ta ühte teadlast, kes kordas 1999. aastal poolesajanditaguseid teese, et ilves samahästi kui üldse ei söö metskitsi ja "eranditult kõik teadlased on veendunud, et ilves sööb ainult valgejänest". Kõrvale pani Matjuškin 1955. aastal kirja pandud read, mis näitavad, et ilvese toidusedel on palju mitmekesisem ja regiooniti väga muutuv. Nende väidete autor, P. Jürgenson, oli tegelnud ilvestega praktiliselt ja isiklikult, uurinud eri isendeid elusast peast ja vaatas üldistusi tehes ilvestele piltlikult öeldes alt üles, mitte ülevalt alla. Vaatenurga muutmise vajadus muutub aina tungivamaks kõikide maade loomateaduses. See vaatenurk eristabki teadlasest ametnikku tõeliselt huvitatud uurijast, kes ei tarvitse olla just tööle palgatud loomateadlane.

Jevgeni Matjuškini ja Mihhail Vaisfeldi poolt koostatud 528 lk-list suursaavutust "The Lynx. Regional Features of Ecology, Use and Protection" sooviti teha arusaadavaks kõigile loodusehuvilistele, loobudes rangest teaduslikkusest, kuid vähemalt lõpetamata kõrgharidust läheb lugejal ikka vaja. Raamatus on hulk pilte kohtadest, kus ilves elab, ilvese jälgedest, elus ja murtud saakloomadest, kuid ilveseid leidub tekstiosas vaid 1 pildil - jahimeeste saagina. Kaantele saadi pilte 1st elus kaitsealailvesest (1 ette ja 2 sissepoole). Ilmunud jahiulukeid kajastavas sarjas, arvestab raamat eelkõige jahindusega. Eluslooduse väärtus omaette on mainitud paaris kohas justnagu vabandades, pearõhk on ilvesressursside kasutamisel. Mitmel pool esineb jahimeeste kontrollimata teateid, sekka selgeid "klassikalisi" väljamõeldisi ilma koostajate kommentaarideta. Kontrollimata jäi ka kohanimede õigekirjutus (enamik väikelinnade ja külade nimesid on moonutatud).

Palju rohkem kasu ilvestele tõi Matjuškini väike, 1970ndail kirjutatud raamat "Rõss", kus autor pidas vajalikuks muuta rahva suhtumist loodusesse, astuda välja materiaalsete huvide sfäärist ning näha looduses esteetilist aspekti. Matjuškin ütles siis otse välja, et looduses ei ole kasulikke ega kahjulikke loomi, sest evolutsiooni käigus ei moodustu midagi, mis oleks "hea" või "halb", vaid et need on inimese piiratud maailmapildist tingitud hinnangud.

Heal kiisul on palju nimesid

Kõikides keeltes kõlab ilvese nimi õrnalt ja pehmelt, nagu tahaks inimene looma meelitada. Karatšai ja balkaari keeles nimetatakse ilvest sülesin, kašmiiri ja urdu keeles patsalam. Hindi keeles öeldakse kash patsalam, lahuli keeles phiauku, ladakhi keeles yi. Jakuutidel on ilves beder yys, evenkidel sekalan, mongoli keeltes šiluus ja šleleisin, usbekkidel sulo(o)sun, kasahhidel sulosuun ja kirgiisidel sylöösyn, tadžikkidel silovsin, tatarlastel selöysen, uiguuridel su laisun. Altaikeelne luka, loka tähendas varem ilvest, hiljem ka koera ja hõberebast.

Heebrea keeles öeldakse ilvese kohta links, Türgis - vasak ja ösek, Aserbaidžaanis meš(ag), Armeenias lusan, Gruusias potskhveri. Puštu ehk afgaani keeles nimetatakse ilvest sia gush, farsi (iraani ehk pärsia) keeles siahh goosh, turkmeeni keeles gum pišigi, tiibeti keeles tiisim ja i, hiina keeles ših-li. Kuigi ilves ei ela ammugi Vietnamis ega Jaapanis, tuntakse teda seal ikka: vietnami keeles on ilves danh tu, ainu keeles sinokoi ning jaapani keeles jamaneko ehk "mägikass".

Teadlaste antud nimed kõlavad vähem poeetiliselt. Jakuudi ilves, keda ka siniilveseks kutsutakse, on teisisõnu Ida-Siberi ilves ehk Lynx lynx wrangeli. Ta elab evenkide, jakuutide, tšuktšide ja korjakkide maal, kagus kuni Stanovoi mäestikuni, ja ta on kõige suurem, ilusam, haruldasem ja väärtuslikum kõikidest euraasia ilvestest - sinakas-valge, väga koheva karvaga ilves. 1928. aastal kirjeldas teda S. Ognev.

Altai ilves ehk Lynx lynx wardi elab Hakassias, Altais, Mongoolias ja Lääne-Sajaanidel. 1904. aastal kirjeldas teda P. Lydekker. Altai ilvese kolp on veidi isemoodi ehitusega ja karv heledam.

Amuuri ilves ehk Kaug-Ida ilves elab Ussuuri ja Mandžuuria aladel, ka Hiinas ning Põhja-Koreas. Ta sarnaneb altai ilvesega, v.a väikesed värvivariatsioonid. Nime Felis neglecta pani talle 1838. aastal Gray. 1962. aastal kirjeldas seda ilvest Stroganov nagu Lynx lynx neglectust. Lynx lynx stroganoviks nimetas teda 1969. aastal V. Heptner.

Baikali ilves ehk Lynx lynx kozlovi (Lynx baicalensis) on kirjeldatud 1950. aastal A. Fetissovi poolt. See ilves on altai ilvesest väiksem ja elab Burjaatias kuni Selenga jõeni Põhja-Mongoolias. Teda nimetatakse ka Lõuna-Siberi ilveseks ja ta elab ka Kesk-Siberi kiltmaa lõunaosas - Jenisseist kuni Baikalini.

Turkestani ilves ehk Lynx lynx isabellinust kirjeldas 1847. aastal Blyth. See ilves elab Kagu-Kasahstanis, Tjan-Šanil, Pamiiril ja Tiibetil. Teda nimetati ka Lynx tibetanuseks.

Kaukaasia ilves ehk Lynx lynx dinniki elab Kaukaasias, Türgis ja Põhja-Iraanis. 1915. aastal kirjeldas teda N. Dinnik. Mõnikord nimetatakse Taga-Kaukaasias ja Türgis ning Iraanis elavat ilvest ka Lynx lynx orientalis (kirjeldas Satunin, 1915), kuigi tegemist on sama alamliigiga.

Varem kasutuses olevatest euraasia ilvese nimedest võib kirjanduses kohata: Felis lynx alba, Felis lynx guttata, Felis lynx kamensis, Felis lynx kattlo, Felis lynx lupulinus, Felis lynx lynculus, Felis lynx melinus, Felis lynx subsolanus, Felis lynx vulpinus jne.

Siberi ilvese mõiste alla ei kuulu Aasia maailmajaos elavad kaukaasia ja turkestani ilvesed, ent nad ei kuulu ka Euroopa aladel elavate ilveste ega euroopa ilveste hulka. Palju parem oleks öelda Euroopa euraasia ilvesed (2 alamliiki), Aasia (turkestani ja kaukaasia) ilvesed ja Siberi ilvesed (4 alamliiki).

Turkestani ilves - kass "maailmakatuselt"

Mõned sajandid tagasi oli Euroopa, Aasia, Siberi ja Kaukaasia ilveste leviala ühine hiiglamassiiv, nüüd on Euroopas ilveste väikesed levila-saarekesed, kaukaasia ilvesed on muudest alamliikidest lahus ning karpaadi ilvesed on euroopa ilvestest eraldunud. Turkestani ja altai ilvest lahutab Džungaaria - koht, kus nende alamliikide alad teineteisele kõige lähemale tulevad.

Turkestani ilvese ala on Lõuna- ja Ida-Turkmeenia, Ida-Afganistan, Tadžikistan, Lõuna-Usbekistan, Kirgiisia, Põhja-Pakistan, Kagu-Kasahstan, Põhja-India, Loode-Hiina ja Nepaal. Peaaegu kõigis nendes riikides on ilvesejaht keelatud (Hiinas küll ainult piiratud ja Afganistani kohta infot pole). Mõnevõrra leiduvat seda alamliiki ka Bhutanis ja Birmas, kus teda kaitstakse ainult kaitsealade piirides. Mägismaadest on turkestani ilveste elualaks metsavaba Pamiir, Hindukuš, Karakorum, Tjan-Šan, Loode-Tiibet ja Põhja-Himaalaja - alpi tundra ja alpiluhad kõrgusel kuni 4500 m.

Ilvestele teoreetiliselt igati sobivas Kopetdagis ei elanud neid peaaegu üldse ja leitud üksik turkestani ilvese parema käpa jälg osutus suureks sündmuseks, millest teatati kogu maailmale: jälje pikkus oli 61 mm, sellest 27 mm oli padjand ja 14 mm varvaste osa, jälje laius 58 mm, padjandi osas 42 mm.

Turkestani ilves on siberi ilvesest veidi väiksem ja kaalub 12-32 kg. Isailveste keha pikkus on 76-106 cm, emastel 73-99 cm, saba pikkus on 10-24 cm. Praktiliselt ilma täppideta turkestani ilveseid on 73%, suurte täppidega 10%. Selle ilvese kohta on öeldud, et ta esijalad on sama pikad kui keha, tagumised jalad on aga palju pikemad, ja et käies hoiab ta oma saba selja suhtes 30 kraadi tõstetuna. See pole kindlasti turkestani ilvese omapära, lihtsalt jõuavad pisiasjad teadlaste tähelepanu keskpunkti siis, kui mõni alamliik satub ohtu.

Kuidas saab kaitsta ainult üht alamliiki?

Kesk-Aasias hävitati turkestani ilves 19. sajandi lõpuks, kuid ta ilmus uuesti Kagu-Kasahstani ja hakkas seal 1960ndail tavaliseks ulukiks muutuma. Ta hävitati peaaegu uuesti ära ja kanti Punasesse raamatusse. Küttimist see küll ei peatanud, pigem saabus suure leviala tõttu ärakütitud loomade asemele pidevalt uusi. 1980ndaiks ilmus turkestani ilves ka eelmäestikesse, kus ta elab põõsastikes.

Alma-Ata looduskaitsealal elab kümmekond turkestani ilvest, muudel kaitsealadel on ainult üksikud. Turkestani ilvese põhilistesse elupaikadesse ei ole kaitsealasid loodud. On teada, et turkestani ilvest salakütitakse massiliselt välismaa nahaturu jaoks ja püütakse "eksikombel" jäneste lõksudesse. Kaitsealades on lubatud sõraliste jaht ja see toimub palju intensiivsemini kui kaitsealade töötajad lubaksid, sõralised on ju ilveste toidubaas. Lastes maha sõralisi tabatakse ka ilveseid, "kogemata", muidugi.

Kasahstanis, kus elab 3 ilvese alamliiki, on kaitse alla võetud ainult 1, turkestani ilves. Alates 1976. a-st on ta haruldaste loomaliikide nimestikus (III kategooria). Altai ja euroopa ilvese alamliiki kuuluvad, nüüdseks umbes samavõrd haruldased loomad on kaitseta. Nüüd on läinud moodi ilvesekarvast vaibad ja ilvesepeadest tehtud medaljonid, mida müüakse aktiivselt ka välismaale hinnaga alates 500 dollarist. Trahv salakütitud ilvese eest on aga 15 kohalikku miinimumpalka ehk 88 dollarit.

Kaitstes üht loomaliiki, oleks mõistlik keelata tema elualal igasugune jaht. Teisalt on võimatu keelata ühe alamliigi küttimist keelamata 2 muu, samal alal elava ja üpris sarnase alamliigi tapmist. Altai, nagu ka euroopa ilvest aetakse turkestani ilvesega segamini nii teadmatusest kui tahtlikult ning mugav vabandus on alati varuks.

1993.-94. a talvel kütiti Kirgiisias pool turkestani ilvese ja irbise populatsioonist. Turkestani ilvese naha eest maksti 200-500, irbise eest 500-2000 dollarit. Kõik salaküttimise juhtumid mässiti kinni, nagu idamaadel kombeks. Võimud ütlevad, et andmeid loomade salaküttimise kohta ei ole, pole sellist sõna kunagi kuulnudki.

Ühel erakordselt külmal talvel elas Kasahstani sanatooriumi "Okžetpes" soojatrassitorude vahel 1 ilvesepere. Mitte eriti kaua, sest inimese hirm külmavõetud loomade ees kaalus üle loomade hirmu külma ja inimese ees.

Indias elab kõige rohkem kaslaste liike - 15, k.a ilves ja karakal. Kõige kõrgem ilveste kontsentratsioon 1980ndate Indias oli Ladakhis, Nubra jõe orus Himaalajas. Seal püüti ilveseid lõksudesse ja salakütiti massiliselt. Loomade lõksudega püüdmine olevat sealsete noorte peamine lõbu. 3000 m kõrgusel asuval 36 km laiusel alal Shyoki ja Nubra jõgede vahel elas 14-16 turkestani ilvest, kellest iga talv tapeti vähemalt 2-3, ka hundid vähendasid nende arvu, ja ikkagi pidasid ilvesed seal vastu vähemalt 15 a.

Ilvese, nagu ka teiste haruldaste loomade kehaosi, kasutatakse nii Kesk-Aasia kui Hiina rahvameditsiinis. Tagajärjeks kadusid loodusest "potentsi tõstvad" kulaanid, ka tiigrid on kadumas. Kahjuks ei keelatud Hiinas nn tsiibetkassilt (ingl. civet cat) SARSi nakatumise kartuses teiste kaslaste söömist.

Kaukaasia ilveste allakäik

20. sajandi alguses elas ilves Kaukaasias veel igal pool, edasi läks nagu igal pool mujal NSVLis. 1940.-60. a hävitati ilvest Kaukaasias igal võimalikul moel, ka mürkidega. Riigile müüdud nahkade arv oli suur ja seda mitte ilvese suure arvukuse tõttu. Karu arvukus oli palju suurem, kuid neist jahimehed huvi ei tundnud.

Nõukogude terrorirežiim oli ilvesele kasulik, nimelt polnud Tšetšeeni-Inguši ANSV-s kuni 1957. a-ni peaaegu üldse elanikke, kes ilveseid oleks jahtinud. Ent juba 1970ndail oli ilves haruldane ka seal ja kadus paljudest rajoonidest, taganedes oma pooltelt hiljutistelt Kaukaasia aladelt, kuid rahuldudes näiteks metsatu Dagestani põõsastikega.

1940.-50. a oli Ida-Gruusias veel palju ilveseid ja vähemalt tsaaritar Tamara lossivaremete ümbruses olnud neid piisavalt ka 1960ndail. Isegi 1970ndail esinenud neid seal "veel küll ja küll", nad polevat inimesi kartnud ja käinud kodulinnujahil (tuttav ettekääne ilveste küttimiseks, tegelikult läksid moodi ilvesekasukad). 1970ndate keskel elas kogu Gruusias kõigest 500 ilvest ja 1983. aastal pandi ilves Punasesse raamatusse. 1975.-90. a olevat Kabardiini-Balkaarias ilvese arvukus tõusnud 210-lt 470ni, aga Krasnodarimaal ja Lääne-Kaukaasias langenud 70-lt 35ni ning Kesk-Kaukasust asustanud 210 ilvesest ellu jäi vaid sadakond.

1990ndail algasid "segased ajad", mil haruldaste loomade kaitset ei suudetud korraldada isegi kaitsealadel. Ametlikult on kogu Musta mere äärsel alal kuni Abhaasiani vahemikus 1985-95 kütitud 3 ilvest - väidetavasti juhuslikult ja karu- või sõraliste jahil. Salaküttide suhtes teesklevad võimud teadmatust, sest millises rikkas kaukaaslase kodus ei ripuks seinal ulukite nahku?

Gruusia sõja ajal kogunesid teadlased nõudmisega luua Noa laeva nimeline keskus ohustatud kiskjate populatsioonide taastamiseks, nõudsid jahilubade väljaandmise ja ohustatud loomade nahkadega äritsemise keelamist ning rahvusparkides salaküttide jälgimiseks vahitornide ehitamist. Gruusia teadlaste meelest on kaukaasia ilvese saatus varsti sama, nagu kaukaasia leopardil või ibeeria ilvesel, kui riigid midagi ilvese kaitseks ette ei võta. Kaitsealadel elab veel paarsada looma, kuid see ei päästa populatsiooni. Kõige parem on olukord Boržomi looduskaitseala mägimetsades, kus 180 km2 suurusel alal elab 30-35 ilvest.

26% Türgist on metsad, kus ilveseid on jahitud sajandeid. Jahihooaeg on augustist märtsi lõpuni ja kuigi numbreid ei nimetatud, näis Euroopa teadlastele ilveseküttimine Türgis liiga suur olevat: normiks 1 ilves päevas, k.a välismaalastele. Mis päästis ilvese täielikust hävitamisest, on see, et Türgis on olemas 83 ala, kokku 15 000 km2, kus ilvesejaht on keelatud. Euroopa nõudmisel alustati 1991. aastal Türgis ilveste kaitse programmiga.

Mõnevõrra olevat ilves levinud ka Iisraelis, kus ta jagab maid karakaliga, ja Liibanonis, kus ta pole ametlikult kaitse all, nagu ka Põhja-Iraanis ja Põhja-Iraagis, kus kaukaasia ilvese leviala on 1990ndail vähenenud. 1990ndate esimesel poolel ei saanud Euroopa loomakaitseorganid ilvese kohta infot Armeeniast, Aserbaidžaanist, Iraagist ja Süüriast - tõenäoliselt puudus seal ka ilveseküttimiskeeld.

Kartmatud või pikatoimelised kaukaasia ilvesed

1980ndate alguses hakati Adleri jahimajanduses paljundama ja vabaks laskma erinevaid sõralisi, kellest hakkasid tundma huvi 3 ilvest. Kui ilvesed lõksu püüti, ei paljunenud sõralised enam, hakkasid haigeks jääma ja 10 aastaga kadus jahimajanduse aladelt 2 sõraliste liiki. Apšeronis püüti 3 ilvesest kinni 2 ja metskitsi oli esialgu ümbruskonnas rohkem, kuid 3 a pärast langes nende arvukus 3-kordselt, sest ilveste lahkumise tõttu tulid kohale hundid.

Siberis ründavad hundid ilveseid, Kaukaasias väidetavasti mitte. On hulganisti juhtumeid, kui huntide eemaldudes saaklooma korjusest jätkasid selle söömist ilvesed, või ka vastupidi, mõlemal juhul samahästi kui lahkuja loal. Vaid korra, 1979. a jaanuaris ajasid hundid ilvese tema saagi juurest minema. Kuid hundisilmustesse jäävad ilvesed küll, samuti laviini alla.

Kaukaasia ilveste lemmiktoiduks on mägikits, kuid ilvesed söövad ka teisi sõralisi, näiteks džeiraane. Kui toitu napib, üllatavad ilvesed inimesi oma julgusega: Ida-Gruusias rünnanud ilves kinniseotud hobusevarssa otse laagris ja tulnud teisel päeval teda sööma. Üks teadlane tulistas 50 m kauguselt ilvesest mööda, ehmatusest hüppas ilves eemale, siis vaatas ta huviga tagasi ning sörkis alles siis, mitte eriti kiirustades, metsa poole. Teinekord, tulistatud 150 m kauguselt "ehmatamiseks", lasi ilves korraks jänese suust, kuid hoidis teda käppadega, siis võttis ta jänese hambusse ja tassis jäärakusse. Kord peeti ilvest hundiks, sest looma helkivad silmad paistsid ühe koha peal: ta mitte ei põgenenud, vaid vaatas oma varitsejaid. Hundid teevad nii, aga ilves - kuidas ta julges?! Looma karistati surmaga, sest miski ei vihasta inimest rohkem kui see, et teda, isehakanud maailmakuningat, ei kardeta.

Taga-Kaukaasias on palju madusid, kelle mürk on suvel väga tugev. Räägitakse, et ilves astub maole pähe ja hakkab sööma elusa mao saba, kuni jääb järele ainult pea. Kaukaasias on 2 looma, kes ei karda madusid: lambad tallavad neid ja ilvesed kukerpallitavad oma ohvreid, suruvad neid vastu maad ja näksavad neid nagu mängult. Isegi nõukogude autorid olid sunnitud oletama, et ilves ehk oskab madusid hüpnotiseerida, miks muidu madu ilvest vastu ei hammusta, vaid keerab ennast lõdvalt ümber ilvese kaela ja käppade või tõmbub hoopis kerra ja lamab liikumatult.

Ei saanud teadlased öelda midagi paikapanevat ka järgmise juhtumi kohta. Ilves soojendas ennast päikese käes ja püherdas selili, käppi laiali pildudes, haigutas mõnuga, siis raputas ennast ja hüppas püsti, istus tagajalgadele, kuulatas ja vaatas liikumatuna 70 m kaugusel teda jälginud inimese suunas. Ilves muutus pingestatumaks ja vabamaks vastavalt sellele, kas inimene tõstis pead või peitus kivi taha. Inimene aga, nimekas bioloog, vaevas ennast küsimusega, miks ilves ei põgene. Tulistanud künka pihta ilvese jalge ees, sundis ta ilvest mõneks hetkeks künka taha peitu hüppama. Varsti tuli ilves tagasi ja lugu kordus. Ilves tõstis pea künka tagant välja ja surus ennast maadligi. "Tulistada ei olnud enam huvitav," tunnistas mees. Ta hakkas ilvesele avalikult lähenema. Ilves istus tagakäppadele, uuris olukorda ja lahkus mõne aja pärast künkalt. Tulnud kohale, otsis mees ilvest kaugemalt, kuid ilves koos oma 3 üsna suure pojaga oli lähema põõsastiku juures. Pojad mängisid ja kippusid ema saba hammustama, siis vaatas ilves üle õla keelava, kuid rahuliku pilguga, ja pojad jätkasid mängu. Alles 5 minuti pärast viis ilves oma pojad põõsasse.

Ilvesed muutuvad julgeks, kui neid on vähe (Lääne-Siber)

Mida ütleksid ameeriklased selle peale, et Kasahstani põhjaosas, Uuralis ja Lääne-Siberi madalikul - 1/4 Siberi aladest - elab kõige harilikum euroopa ilves (Lynx lynx lynx)? Lääne-Siberi ilveste asustus on väga hõre ning kõige tihedam on see lõunas, Tjumeni oblastis: 1 ilves (perega või ilma) 100 km2 peale. Põhjapoolsematel aladel ei leidu ühtegi ilvesejälge ka 1000 km2 suurustel aladel. Tjumeni ilveste julgusest räägitakse legende. Kui kaukaasia ilves tuleb öösiti laagri juurde, kuid päris ligi tavaliselt ei tule, siis Lääne-Siberi ilves on palju uudishimulikum. Tomski oblastis, Parbigi jõe ülemjooksul tuli ilves 1960. a kevadel telki kratsima. Ta näris seda ja piilus läbi augu sisse. Kuna see juhtus ühe jahimehest zooloogi pea läheduses, kisas too ebamehelikult ja ehmatas ilvese minema. Sellest talle ei piisanud, mees otsustas ennast rehabiliteerida, jälitas looma ja lasi ta maha.

1987. a märtsis jälgiti maanduvalt helikopterilt, kuidas emane ilves hiilis sööva jänese juurde. Helikopteri müra tegi teda ärevaks, ka ilvesepoeg tõusis tagakäppadele, sirutudes uudishimulikult helikopteri suunas. Emane sai 2 hüppega jänese kätte ja raputas teda hambus, helikopteri päris lähedale tulles aga viskas jänese maha ja hüppas eemale, kuigi ei tahtnud saaki maha jätta. Ta vaatas, et poeg on kõrval, haaras jänese ja nad kadusid tihedate noorte mändide vahele.

Ilveselõkse paigutatakse loomaradadele, saani- ja suusaradadele ning uurijad, kel peidetud raudadest aimu polnud, panid imeks ilveste käitumist radade juures: ilvesed käisid saani- ja suusajälgedes rahulikult, kuni hüppasid ühes kohas äkki otse üle suusaraja 1,3-1,5 m kaugusele.

Metskitsed lähevad talveks lõunasse või hoiduvad lagendikele, ning jänes on Lääne-Siberi ilvese põhitoit. Siiski tulevad mõned ilvesed detsembris-jaanuaris metskitsedele järele. Kitsega toimitakse väga säästlikult, ehkki on nähtud ühte ilveseperet söönuna puhkamas metskitse kõrval, mida nokkisid rahulikult varesed. Seejärel peitis ilvesepere hoolikalt lume alla nii oma 42x76 cm suuruse magamiskoha kui metskitsejäänused. 1,5 kuu pärast tuldi peidiku juurde tagasi ja jätkati söömist. Kuigi see polnud pere ainus peidik, püsisid nad kõik ilvestel meeles.

Üks Lääne-Siberi ilves olla kaevanud lumes "metrookäigu" otse silmuses rippuva jänese alla ja jänes kukkus augu põhja. Teinekord haaras ilves just silmusega üles tõmmatud, veel elusa jänese, silmusest välja, haaras oksast kinni, tuli sealt alla ja pani jahimehe nina ees koos saagiga võssa. Viimase sordi lugude uskumisel tuleks olla ettevaatlik, sest jahimeeste suust on harva tõtt kirja pandud. Näiteks pääses teaduslikku raamatusse jahimehe jutt sellest, kuidas ilves jälitas jänest lumekooriku peal 2 km ja jättis siis järele. Loo kõrval on küll teadlase märkus, et ilves on väga kehv jälitaja. Millegipärast meeldib inimestele korrata lugusid, kus toimub midagi meeli ülesraputavalt "ägedat", olgu see kas või selge vale.

Eelisolukorras ilvese ja erakust isailvese müüt

Ilveste tagajalad sarnanevad jäneste tagajalgadega, esijalad on aga kõrged ja sirged, nagu metskitsel, ka saba on ilvestel lühike. Võimalik, et pikema sabaga ilvesel oleks raskem jahtida jäneseid, kes on loodud kõrgeid hangesid ületama kergemini kui ilvesed. Jahtides sügavas lumes oleks vaja pikemaid jalgu ning sellega saavad hakkama ainult suurt kasvu täiskasvanud ja täies elujõus loomad. Krõpsuv jääkoorik, nagu ka maas sahisevad lehed raskendavad samuti ilvese jahti, sest siis ei saa ilves hääletult liikuda ja otsib jahtimiseks lumevaesemaid paiku. Sellepärast jahivad ilvesed sügava lumega rohkem sõralisi kui jäneseid.

Jänes on ilvesest kiirem, pealegi püsib ta isegi pehmel lumel sisse vajumata. Jänesel on surve lumele 14-17 g ja ilvesel 38-60 g 1cm2 kohta. Ilves vajub pehmesse lumme käies 16-17 ja hüpates 30-40 cm sügavusse. Vahel saab ilves 6 hüppega jänese kätte, üldiselt teeb ta harva üle 15 hüppe, loobub ja asub puhkama. Jänese püüdmise edukus on Lääne-Siberi ilvesel 17%. Tedre püüdmine õnnestub paremini - 27%. Ilves hiilib tedrele 7 m lähedusse ja sooritab 2-3 hüpet. Toiduvajaduseks on 1 teder päevas, kuid ka terve jänes mahub sisse. Rekord olevat olnud 2 jänest korraga ehk 4,5 kg ühe päeva jooksul, kuid ilvese oma kaal jäi teatajal kirja panemata. Ilves on võimeline korraga nahka pistma kuni 1/17 oma kaalust ehk 17 kg kaaluv ilves võib ära süüa kuni 1-kilose jänese või 3-4 oravat. 76 kg ei saanud ilves kaaluda, seega on tegemist teadusliku töö sisse hiilinud folklooriga.

Jänese arvukus kõigub eri aastail 7-kordselt ja ilvese arvukus kordab jänese arvukuse kõverat iga 5-7 a tagant. Kord kaasneb jänese arvukuse kasvuga ilvese arvukuse kasv, kord mitte, langus aga kaasneb langusega alati. Jänesed hukkuvad sageli ka ilma pärast, sest neid, eriti poegi, mõjutavad nii hallad suve alguses, kui vihmased ja külmad või põuased suved. Samamoodi mõjutab ilm ka ilvesepoegade ellujäämist, lisaks paljud muud asjaolud, näiteks langes 1985. aastal ilvese arvukus puukide suure hulga tõttu.

Rebast ei ole siin ilvese poolt murtuna nähtud, aga ilvese riiud ahmiga väidetakse lõppevat kord ühe kord teise võiduga. Kus on hunte, seal ilvest pole ja ilves ei julgevat hundi jälgedesse astuda.

Kus ilveseid on vähe ja jahiolud kehvad, hoiduvad pered kokku. Emased ja isased ühinevad siin pidevalt jahiks - mujal euroopa ilvese aladel juhtub seda palju harvemini. Pered võivad püsida koos talv läbi, kuid kõige rohkem tähelepanekuid on tehtud talve lõpu kohta. 1993. a algul nähti korduvalt koos 2 ilves-vanemat ja 3 poega. Samal ajal kohati mujal 2 ilvest koos 2 pojaga ning isane tapeti. 1995. a veebruaris nähti koos 2 vanemat ja 2 poega, kes sõid jahimeeste mõni kuu tagasi tapetud põdra sisikonna jäänuseid. Teises kohas nähti 2 vanemat ja 1 poega. Järgmisel aastal olid samad paarid koos ning poegi vastavalt 3 ja 2. Veebruaris isane ja emane mängisid, veerlesid lumes ja trampisid lume nii ära, et koht meenutas hundipulmaplatsi. Märtsis käis üks isane 0,5 km kaugusel 2 pojaga emasest - seda juhtub sageli ka mujal, ent siin oli pigem ebaharilik, et pere pidevalt koos ei käinud.

"Arukas inimene" ja ilves-migrandid

Eriti Lääne-Siberis torkab silma kohalike inimeste tung maha lasta kõik haruldased läbirändajad loomad. Kogu Handi-Mansi ringkonnast, mis on Eestist 12 korda suurem, tuleb aastas kokku vaevalt 20 nahka. Mõnel aastal ei tooda kohalikesse vastuvõtupunktidesse ühtegi ilvesenahka, teisel aastal tuuakse 1. Et mõne, võib-olla oblasti ainsa ilvese võiks kas või näidiseksemplarina ellu jätta, selle peale homo sapiens ei tule.

Maha lastakse ka äraeksinud ja abivajajad loomad. 1965. a sügisel sattus Tomski oblastis Pudino küla õue noor ilves ja üritas inimeste eest kuuri peitu minna, kus ta küla rahva rõõmuks tapeti. 1995. a veebruaris tuli Tjumeni oblastis Ušakovo külla väga kõhn ilves, kes samuti tapeti. Hommikul 18.2.1995. a lasti Tomski lähistel puhkelaagri territooriumil maha puu otsa pagenud ilves.

1930-40ndail käisid euroopa ilvesed Põhja-Kasahstani aladel uudistamas, 1950ndail ilmusid sinna ümberasujad. Teine migratsioonilaine tuli 1969.-73. a seoses ebatavaliselt lumerohkete talvede ja jäneste vähesusega. Samal ajal hakkasid euroopa ilvesed levima metsasteppidesse: Brjanski, Tambovi, Kuibõševi ja Orenburgi oblasti, Tatarimaale ja Lääne-Siberisse. Inimesed olid ise põhjustanud ilveste migratsiooni, hävitades kampaania korras hunte - nüüd ei takistanud hundid enam ilveseid lõuna poole levimast. Uustulnukaid "karistati" ka metsas kohates samamoodi nagu asulasse tulemise eest. Esialgu ei pidanud migrandid uues kohas kuigi kaua vastu, siis tüdisid inimesed ilveste vastu võitlemast.

1970ndail hakkas ühiskonnas levima uus loomasõbralik suhtumine, ka V. Bianki "Murzuki" ainetel tehtud film ilvese ja inimese sõprusest hoidis ära mõne ilvese tapmise - nõukogude elanikud olid tollal televisioonist kõige rohkem sõltuvad ja selle poolt kergesti mõjutatavad. Uusasukad said mõnevõrra metsasteppides kanda kinnitada. Siis läksid moodi lumesõidukid, mis tegid loomajahi uuesti populaarseks. 1985. a-st on ilvese arvukus piirkonnas väga madal ja langes 15 aastaga 10 korda. 1992. a-st alates on ilvesejaht Tjumeni oblastis limiteeritud, kuigi tasuks see päriselt ära keelata.

Õuna- ja aprikoosisalude ilvesed (Kasahstan)

Kasahhi jahimehe jutu järgi istus ilves ümber aprikoosipuu oksalt metskitse seljale - nii madalalt võib seda veel kuidagi endale ette kujutada. Peale nende metsa eksinud aiapuude kasvavad Kasahstanis ka kuusk, nulg, elupuu, seeder ja mänd, mille varjus elab 800 kuni 1000 euraasia ilvest. Kasahstani mäestike metsad sobiksid ilvestele ideaalselt, ometi käivad seal hiiglaraied. Ilvest leidub seal väga harva ja sestap uuritakse teda hoolikalt. Siingi on tavaline, et isased käivad koos perega väljaspool jooksuaega ning pojad on kogu jooksuaja emaga kaasas, ehkki ei astu paaritujale päris ligi. 1980. a märtsis on Taga-Ili Alataus pikemalt jälgitud sõbralikku peregruppi: emane, 2 poega ja 2 hüüdvat isast. Suve hakul iseseisvuma asunud 2 noore ilvese ala kujuks ei olnud ellips, vaid 50 km2 suurune ruut. Noorte emal oli ala 80, isal 110 km2, talvel suurenes viimane 230 km2-ni. Uurijad imestasid, et pool isase territooriumist asus väljaspool poegadega emase ala - justkui poleks see maailmas ammu-teada-asi. Isailvesele kuluks ära veel teinegi emane, siis poleks ta ehk käinud nii sageli oma ainsa pere seltsis.

Jooksuajal viibisid isane ja emane 30 km2 suurusel alal. Jänestevaesel aastal oli emasel 90-110 km2 suurune ala, jänesterohkel aastal 40 km2-ne. Isane kaitses oma ala võõraste eest, tekitades "piirimärke" - selleks on küüntekraaped ja lõhnamärgid puukoorel ning mättakeste-kühmukeste vedel märgistamine. Kui looduslikku mättakest polnud, kühveldas isane lumest kokku 20 cm kõrguse kuhja ja kuses selle peale - seda tegi ta inimeserajal alati iga 700 m tagant. (Üks suur kaukaasia isailves oli veel püüdlikum: ta märgistas aruheinapuhmaid, ja kuigi teisi ilveseid sealkandis polnud, hõõrus ta lisaks vedelmärgistusele vastu taimi ka oma tagumikku - 50 m peal 8 korda.)

Ilveste menüü koosnes jänestest ja närilistest. Metskits oli haruldane ja seda peeti hõrgutiseks. Isased sõid ka metskitse selgroogusid, emane ja poeg üritasid isegi kitse pea ära süüa. Koos kitse kisaga kuulsid uurijad isailvest erutusest lausa näuguvat. Samas nähti ilveseid 70 m kaugusel metskitsedest mööduvat ja kumbki pool ei teinud teisest väljagi. 1972. a ajas karu ilvese metskitse juurest minema ning 1992. a detsembris ajas karu metskitse juurest ära ilvese koos 2 pojaga.

Koduloomi ründasid ilvesed väga harva ja ainult nälja-aastail. 1986. a sügisel käis üks ilves kanalas ja teine sai vasika. 1993.-95. a sõid ilvesed ära 4 hobuvarssa, üks ilves üritas ka lehma seljas "sõitu", kuid see ebaõnnestus. 1993. a detsembris murti 4 lammast. 5nda, samal aastal talveööks karjamaale jäetud lamba korjasid ilvesed üles kusagil mujal Kasahstani mägedes. Muidu kodukarjadest välja ei tehtud, kuigi need olid ilma valveta igal pool kergesti kättesaadavad. Kes aga karjas käis, olid kolavad külakoerad. 1994. suvel oli neid 6 ning nad tapsid ühe ja kuu aja pärast teise ilvesepoja. 1996. aastal oli koertest alles 3 ja nad tapsid 1,5-aastase isase ilvese.

1993. a jaanuaris tapsid 5 hunti ilvese. Samuti juhtus ka 1989. a märtsis ja 1992. a detsembris. Ka 1986. aastal tapsid hundid ilvese, kuid närisid ainult ta jalaluid. 1974. a jaanuaris murdis irbis ilvese ja sõi ära ta pea. Tavaliseks neid juhtumeid siiski pidada ei saa, sest aastate jooksul on uuritud 2116 hundi, 6121 karu ja 139 irbise ekskrementi, kust ilvese osi ei leitud. 15 a jooksul registreeriti Kasahstani mägedes veel 1 ilvese hukk, 4 salaküttimise juhtu ja 1 ilvese uppumine kanalis. 1979. a talve lõpus tuli Alma-Ata looduskaitseala vahimajakese juurde väga kõhn ilves, kes lohistas oma taguotsa mööda maad. Mõne päeva pärast ta suri, kuid teda vähemalt prooviti aidata.

Altai ilvesed

Altais võib lume sügavus olla 1,5-2 m, siis peavad ilvesed otsima paremaid elupaiku. Samas pole Altais raskesti ligipääsetavaid kohti ja jahimehed jõuavad ratsa igale poole. 1980ndail oli ilvese arvukus vähenenud 1,5-2 korda. 1990. a-ks oli kogu Altais 300-350 ilvest, ent võrreldes naaberregioonidega tunnistati Altai ilveste olukorda üheks parimaks ning anti luba arendada seal välismaalaste ilvesejahiturismi. Samas kirjutasid teadlased, et tegelikult tuleks ilvesejaht Altais päris ära keelata, kuid see ei aitaks ilveseid, sest neid jahitakse niikuinii edasi, parem juba mingu naharahad riigi kätte kui mustale turule. Hiljem tuleb ilvesejahti niikuinii limiteerida, seniks aga päästku ilvesed ennast ise ja mingu kaugemale mägedesse või mõne looduskaitseala territooriumile, sest neid on altai ilvesele olemas, lisaks 7 kaitseala Kasahstanis.

Vanasti tegeldi Altais karusnahkadega igas majas ja valmistati nendest mida kõike, ei põlatud ka lehmanahku. Nüüdseks on traditsioon kadumas, sest nahad lähevad hoopis läände.

1960ndail saadi Altais 450-500 ilvesenahka aastas, kuid 1980ndate lõpust alates ilvese arvukus langeb - süüdistatakse hunte, kes tulevad mujalt Altais hästi paljunevate sõraliste järele. Kas siis hundid murravad ilveseid? Üks sõnastuse poolest kangesti jahimehe baikat meenutav lugu räägib, et söövad küll: üks hunt ootas kase all, kuni ilves talle nõrkenuna maha otse suhu kukkus. Kas rohkem juhtumeid on teada? - ei, leitakse hoopis nälga surnud ilveseid. Kuidas siis nälga, kui sõraliste arvukus öeldi kiiresti kasvavat? Sellele vastatakse, et ilvesed surevad hundimürgi kätte, mis on küll aastakümneid keelatud, kuid on endiselt kasutuses, nii et on ikkagi süüdi hundid.

Kohalikud elanikud ütlevad, et ilvesed ründavad kodukarja Altais palju rohkem kui mujal. Karjaloomade loomulik suremus on küllalt suur, korjuseid visatakse küla äärele vedelema kogu Altai ulatuses, kiskjad tulevad küla taha "lambakalmistule", nad lastakse maha ja esitatakse karjamaal tapetud karjamurdjatena. Kuni riik maksab kinni kiskjate tekitatud kahju, aetakse ilvese süüks, nagu näitas pisteline kontroll, sadu kordi rohkem lambaid, kui kogu Altai ilvesed ära süüa jaksaksid.

Tõtt ja valet ilveste ümber

Teaduslikusse monograafiasse "Rõss/The Lynx" sattus üks NSVLi aladel tuntumaid külajutte ilvese poolt rünnatud 13-aastasest tüdrukust. Teiste, koha- ja isikunimede ning kuupäevadega varustatud näidete kõrval näib see lugu kahtlaselt isikupäratu. Kui on väidetud, et see juhtus just nimelt Altais, siis olgu teada rajooni nimi ja umbes mis aastakümnel. Loo esitaja justkui ei teaks, et sedasama lugu räägitakse igal pool Taga-Kaukaasiast Karjalani ja Amuurimaalt Poola piirini. Lugu on pool sajandit rahvaluulearhiivides sees, isegi sõnastus on igal pool sama: tüdruk (miks mitte poiss?) suri haiglas rohketesse haavadesse mitme päeva pärast (miks mitte kohe?). Väljaspool NSVLi piiri seda lugu ei tuntud, nüüd läheb see ingliskeelsesse resümeesse panduna tõe pähe laiasse maailma.

Nagu vabanduseks rangelt teadusliku teksti vahele paigutatud kuulujutu pärast lisab raamatu koostaja kommentaari, et sealtsamast Altaist on ka "2-3 kinnitamata teadet" ilvese puu otsast jahimehele selga hüppamisest, mis lõppesid kergete haavadega. Kas siis 2 või 3 teadet ja miks ei too kuulus teadlane lugeja ette ka loo üldtuntud lõpu, et püssi polnud käepärast ja vapper jahimees kägistas looma paljaste kätega? (Loo lõpp on laenatud 1839. aastal ilmunud ja igale nõukogude koolis käinud inimesele pähe taotud M. Lermontovi "Mtsõrist").

Usutavamalt mõjuvad lood, kus koht ja aeg on täpselt teada ning jutustaja ei ürita mängida kangelast. Fotograaf Oleg Oskin kuulis Altai külaelanikelt, et ühe mehe kuuris elab üks ehtne ilves. Mees tahtis temast pilti teha, kuid muutis meelt, öeldes, et kuuris oli pildistamiseks liiga pime. Koju naastes ei vajanud ta enam hädavalet ja jutustas: kui ta kuuri sisenes, seisiski riiulil ilves ja vaatas fotograafi nii "hirmsa pilguga", et mees taganes.

Kesk-Siberi ilvesed

Kui jätame kõrvale stepid, on ilveste asustustihedus Hakassias 1,4 looma 100 km2 peale. Neid on 500-600, Tuvas 900, Krasnojarski krai lõunaosas (kuni Evengi autonoomse ringkonnani) 750-850 looma. Siin toitub ilves enamasti hirvlastest (metskits, kabargaa, siberi mägikits), jänest saadakse ainult 10% ulatuses ratsioonist. Krasnojarski linna ümbruses on oma paarsada ilvest, kes söövad metskitse ja kabargaad (20%), jäneseid (10%) ja ülejäänu on linnud ning närilised. Kogu Kesk-Siberis oletati 1950. aastal olevat 4500, 1971. aastal 2000 ilvest. 1930ndate järel levis ilves Taimõrile, kuid praegu nähakse teda seal harva.

Evenkidemaal kasvab ilvese arvukus põhjast lõunasse, kuid mitte läänest itta, nagu mujal. Juba 18. sajandi algul polnud siit regioonist kuigi palju ilvesenahku saadud: Jenissei kaldalt 9-15 ja Krasnojarski lähedalt 21 nahka aastas, Irkutski oblastist saadi 160-520 nahka aastas (praegu tuleb ka sealt 15). 19. sajandi lõpus anti ilvese ja irbise naha eest sama suurt tasu, ilves oli hinnalisem kui 3 sooblit või 7 lammast. Ilvesenahku võtsid siit andamina ka hiinlased.

Krasnojarski krai puhul peetakse normiks, kui ilvese arvukus kõigub 3-4-aastasel perioodil. Kuigi nälja-aastail on jahimeestel kergem ilveseid püüda, saadi kokku vaid 20 nahka, toiduküllastel aastatel kuni 300 looma. 1967.-68. a talv oli vähe lumine ja väga külm, ilvesed surid nälga isegi kaitsealadel ning tulid välja steppidesse ja küladesse. Järgmine talv oli külm ja liiga lumerohke. Nii ilveste kui nende saakloomade arvukus langes 2 aastaga 5 korda. Ka 1970-80ndail olid mõned talved külmad ja lumerohked ning nälg ajas ilvesed kodukarja kallale ning asulatesse, kus neid tapeti.

1940.-60. a Tuvas nüliti 100-300 nahka aastas, kõige rohkem 1952. aastal - 526 nahka, sest siis peeti ilvest kahjuriks. 1950-60ndail kütiti ilvest piiramatult, seejärel tasuliste lubade alusel 15. oktoobrist 1. märtsini. Altais ja Tuvas öeldakse, et suhtumine ilvestesse on siin alati olnud vaenulik, sest ilves hävitab "kasulikke" loomi. Seevastu õppisid kunstnikud ilvesest kasu saama: kui Venemaal tehakse hõbeilveseid, sekka hõbedasi suveniirmünte ilvesepeaga, siis Hakassias lõigatakse välismaale müümiseks ilvesekujusid elevandiluust.

Tõsised uurijad ja kraadidega võhikud

Kaitseala "Krasnojarskije Stolbõ" asub Krasnojarskist lõunas. Aastate jooksul, sõltuvalt kabargaa ja metskitse arvukusest, elas kaitsealal 2-3 kuni 10-14 ilvest. 1955.-56. a uuriti siin 10-12 ilvese toitumust ja kombeid. Kaitsealal on Rõssja (ehk Ilvese) koobas, kus elavad nahkhiired. Kaitseala töötajad uurisid välja, et erinevalt kodukassidest ja punailvestest ei ründa euraasia ilvesed nahkhiiri. Stolbõ teadlased leidsid, et ilvese arvukuse kõikumine meenutab päikese 11-12-aastaseid aktiivsuse perioode, samuti astusid nad ligi mõnele ilveste elu varjatuimale saladusele.

14.1.1949. a jäi üks kaitseala ilves salaküti lõksu ja hommikul selgus, et 3 ilvest olid ta surnukeha söömas käinud, nimelt olid ära söödud sisemised organid, mitte liha. Edasised uuringud näitasid, et ilvesed söövad oma liigist surnuid veel "soojana", ja nad ei tee seda nälja pärast. Võib-olla ei saa ilves muust toidust talle vajalikke aineid, mis on teises ilveses olemas. Ilves, kes hakkab raipesööjaks vaid äärmises näljas, eelistab omaliigilist korjust elavale toidule.

Botovo koobastikus Baikali ääres eksib palju loomi, ka ilveseid, kokku on sealt leitud üle 20 looma luustiku. Kuid Krasnojarski krais Bazaihha jõe ülemjooksul asuvasse koopasse tulevad ilvesed vabatahtlikult surema. See on maailma suurim ilveste kalmistu - üle 100 looma.

Isegi internetiajastul ei liigu info Maa peal kuigi rahuldavalt, ja nii imestasid mõned Krasnojarski zooloogid, et veebruari alguses käisid ilvesepojad ikka veel oma emaga. Tõenäoliselt laguneb pere vahetult enne jooksuaega, järeldasid dogmades kinni olevad loomauurijad. Euroopas on aastakümneid tagasi selgeks tehtud, et pojad käivad emaga ka veel aprillis ja kohtuvad pidevalt suvelgi. Ka J. Matjuškin väidab, et isegi 1,5-aastased ilvesed näevad veel igati infantiilselt välja.

Nõukogude vanades zooloogiaõpikutes võib leida, et ilvesepojad on täiskasvanud juba 4-kuuselt ning et nad on sünnist saadik väga kurjad. 2002. aastal panid Krasnojarski teadlased kirja, et ilvesepojad valmistasid neile üllatust: nad polnudki agressiivsed ja kohtudes teise pesakonna ilvesepoegadega mängisid nad sõbralikult.

Krasnojarskis imestatakse, et isane ilves käis samades kohtades, kus ka emane poegadega, kuigi ta toitus eraldi, aga kõigest 500 km kaugusel, Tomskis, on teadlased veendunud, et isailvesed käivad alati oma perede lähedal ja on pigem erand, kui isane ei osale poegade kasvatamises.

Ilvest on kerge jahtida, teatatakse Sajaanidelt: kui inimene läheneb, peitub ilves puu taha või lömitab maha, vajuta ainult päästikule - miks siis teadlased ei tule uurima nii kergelt kättesaadavaid loomi?

Teaduslike kraadidega koormatud Novosibirski "loomatundjad" jagasid rahvale lausa eelajaloolist teavet: isased ilvesed suhtuvat teistesse isastesse alati sallivalt, kuid emased võitlevat omavahel elu ja surma peale.

Seevastu Burjaadi uurijad teavad ilveste kohta asju, millest mujal ei kuule: ilves, kes pole mingis kohas ammu käinud, otsib seal üles oma väljaheidete peidukohad ja kaevab need lahti. Kui ilves seab ennast puhkama, siis leiab ta selleks päikesepaistelise koha, tingimata lõuna pool kive, seina vm tuulevarju. 66% ulatuses käib ilves mööda jäneste radu, 25% mööda oma vanu radu või inimese, saani ja auto jälgedes ning tallab 9% ulatuses lumme uusi jälgi. Päevas käib ilves läbi 9-12 km, puhates keskmiselt 8 korda, neist 5 korda lühidalt peale ebaõnnestunud jänesejahti. Kõige pikem jälitusrada ehk hüpete kogupikkus jänese poole on 95 m, hüppepikkuse rekord 5,5 m. Jahihoos või süües võivad ilvesed inimest üldse mitte märgata.

Jäneseid söövad ilvesed vaid talvel, suvel ja sügisel aga metskitsi, kellest pooled on alla aastased, 28% vanad, 17% "teismelised" ja ainult 5% reproduktiivsed täiskasvanud, needki haiged. Terveid metskitsi uuritud ilvesed ei murdnud, ilmselt ka mitte arukaid, sest ilvesed ajasid oma ohvrid järsusse kohta ja ehmatasid kitsi alla kukkuma.

Ilvesed Baikali äärest

Siberi venestamise aegu hävitati Burjaatia ilvesed kiiresti ära. Piiri taga Mongoolias elasid ilvesed aga edasi - nii metsades kui ka steppides. 20. sajandi algul oli ilvesenahk väga kallis, 1910ndail suurenes ilvese arvukus sedavõrd, et 1929. aastal tapeti 900 ja 1932.-33. a talvel ligi 500 ilvest. See osutus liiga paljuks ja 1940ndail püüti 100-200 ilvest aastas, Mongoolias samal ajal aga 5-8 korda rohkem.

1950ndail nüliti Burjaatias 300-400 ilvesenahka aastas, siis veidi vähem, 1963. aastal jälle 450. Kui 1970ndail saadi 200-300 looma aastas nii Burjatias kui ka Irkutski ja Tšita oblastis, siis 1980ndate alguseks taas mõned üksikud. Kuna 1970ndail kaotati ilves kahjulike loomade nimestikust, keda tuli igal viisil hävitada, toimus ilvese arvukuse kiire tõus ja 1986. aastal langes nahaahnete püüdjate ohvriks ligi 500 looma. Järgnevail aastail ei saadud kogu Burjaatiast enam kümmetki ilvest, olgugi, et kõik isegi talve lõpus kütitud isendid olid hea toitumuse juures.

Ilvese arvukuse kõver kordab jänese arvukuse kõverat paariaastase hilinemisega, samas kordab jahtimise kõver loomade arvukuse kõverat. Kui on hea jänesteaasta, kuid ilvese arvukus langeb, tuleb vaadata jänesenahkade laekumise tendentsi. Millist ilvese arvukust oleks võinud 1990ndail tahta, kui jäneseid notiti 60 000 looma aastas?

Alles 1991. aastal piirati ilvesejahi hooaega: 15. oktoobrist 28. veebruarini. Nüüdseks on ilveseid Burjaatias 1000-1500 ja asustustihedus on 0,4-1,4 ilvest 1000 km2 peale.

17.12.2003. a jälgis üks naine Irkutskis rõdult u 20 minuti jooksul noort uudishimulikku ilvest. Loom tundus väike ja pigem arg ning jooksis koerte eest ära staadionile, kus kadus vaataja silmist. Rahvast tänaval juhtumisi ei olnud, kuigi kell oli 13 paiku, ja ilves läks ära ilma tarbetu verevalamiseta. Leht kirjutas hiljem: võib ette kujutada, mis oleks võinud sündida - täiskasvanud inimest ilvesed teatavasti ei ründa, kuid lapsi küll. Kas teda tõi linna nälg, ema kaotus, uudishimu või pääses ta omaniku juurest välja, ei julgenud ajaleht kindlasti väita, vaid mainis, et paljud linnaelanikud hoiavad kodus loomi, keda kümmekond aastat tagasi lemmikloomade hulka ei arvatud. Näiteks tuli mõni päev varem Irkutski oblastis Ust-Kuti linna lähedal asuvasse külla roosa flamingo, kes oli poolsurnuks külmunud. Kalamehed võtsid ta oma hoole alla, teadlased aga mõistatasid, kas lind tuli Lõuna-Mongooliast või mõne uusrikka kodust.

Kui Eestis öeldakse iga metsast nina välja pistnud looma kohta, et ta on kindlasti marutaudis, ja Soomes, et looma tõi inimasulasse uudishimu, siis Venemaal usutakse, et põhjuseks on alati nälg. Et vanad, näljas ja haavatud loomad tulevad asulatesse, pole seal haruldus. 1975. a märtsis püüti Zakamenski linna prügimäel nälginud ilves, kellel oli kaelas mitu jänese silmust. Sattudes nõrkadesse jäneste silmustesse, rebivad ilvesed need lahti ja kannavad neid endaga kaasas, sageli jäävad nad silmuse pärast haigeks ja hukkuvad.

Ilvesed Mongoolia lagendikelt ja Hiinast

Mongoolias kasvavad metsad mõnevõrra mägedes ja orgudes, kuid ilvestele sobivad elamiseks ka metsaribad, isegi üksikutest puudest koosnevad saarekesed. Euroopast saabunud uurijad on imestanud, kus ilvesed Mongoolias üldse elada võivad, ometi on ilveste poolt asustatud pool riiki. 87% ilvesenahku pärineb metsadest ja 13% lagedalt. Arvatakse, et lagedale ajab ilveseid hirm rohkete huntide ees. Nagu Burjaatiaski, kaovad ilvesed alalt, kuhu tulevad hundid. Ilveseid ei tasu otsida jõeorgudest, sest seal kulgevad "hundimagistraalid".

1908. aastal veeti Mongooliast välja 3997 ilvesenahka, 1909. aastal samuti 4000 ringis, 1920ndail juba 800 ja 1958.-75. a 400-500 nahka aastas. 1975. aastal oletati Mongoolias elavat 10 000 ilvest.

On leitud, et Mongoolia ilveste lõhnamärgid on teravama lõhnaga kui meil. Juhtumisi käib üle Mongoolia ka ilveste 3 alamliigi levialade piir. Põhjas elavad baikali, kirdes ja idas jakuudi ilvesed, läänes altai ilvesed. Mongoolia idaosas on ilves haruldane külaline, kuigi kohe üle Hiina piiri, Suur-Hinganis, elab amuuri ilveseid küll, ja nagu teatavad 1930- kirjaallikad, oli neid seal varem tuhandete kaupa kütitud.

Hiinas on ilvest ebaühtlaselt - ta levikukaardil on näha, kuidas Venemaa poolt sirutuvad Hiina keskosa suunas keelekujulised "koridorid": üks on Hingani mägedes ja teine jätkab Sihhote-Alini, ulatudes kuni Korea põhjaosani. Need on amuuri ja mõnevõrra jakuudi ilvese elualad, kus ilvese küttimine on piiratud. Hiina keskel ega kagus ilveseid pole. Läänest jätkub Hiina territooriumil Tjan-Šanilt turkestani ilvese eluala, ulatudes Lõuna-Mongooliani. Hiina poolt hõivatud Tiibet on turkestani ilvesega hõredalt asustatud, sealt algab ja ulatub peaaegu Huanghe jõe kõige põhjapoolsema kääru tippu turkestani ilvese eluala.

Mongolikeelne irves tähendab irbist ehk lumeleopardi. 1990. a sügisel said turkestani ilves ja irbis endale 1/5 Tiibetist uue kaitseala näol Qian-Tangi regioonis Loode-Tiibetis. Hiina puhul sellest ei piisa, kuid ehk hoiab see ära nende 2 kaslase sattumist ibeeria ilvese olukorda.

Jakuutia ilvesed

17.-18. sajandil oli Jakuutias ilvesenahk vahetusühikuks ja rikkad jakuudid pidasid ilvesenahast kasukat tingimata kaasavara hulka kuuluvaks. Viljui jõe ümbruses oli ilves juba siis väga haruldane ja sealsed elanikud ostsid ilvesenahku mujalt. 19. sajandiks hävitati ilvesed Jakuutias peaaegu täielikult, viimati jahiti neid Kolõma ja Indigirka kaldalt, kust kuni 1930. a-ni oli saadud 60 kuni 300 ilvesenahka aastas. Pärast seda Kolõmalt ilvesenahku enam ei tulnud ning Indigirkalt saadi 5-10, kõige rohkem 27 nahka aastas. Ka Leena ja Jana kallastel oli kohatud mõnda ilvest.

1934.-35. a talvel veeti Jakuutiast välja 730 ilvesenahka, see olevat ilvese haruldaselt suure arvukuse aasta: 1000 km peale leidsid teadlased 5 looma jäljed.

1965. aastal oletati kogu Jakuutias elavat tuhatkond ilvest. 1986. a-st on jakuudi ilves kantud Punasesse raamatusse ja on kehtestatud jahikeeld, kuid vastuvõtupunktid ostavad ikka veel ilvesenahku. Neid koguneb kogu Jakuutia pealt 10 ringis ja kaevatakse, et enamasti jäävad nahad inimeste kodudesse või müüakse neid väljaspool riiklikku müügivõrku.

Jakuutias on ilvest kohatud kuni 72. laiuskraadini, Leena deltas käisid ilvesed ka tundras uudistamas, kuid 66. ja 70. laiuskraadi vahel neid pole. 42. laiuskraadist alates põhja poole enam metsa ei kasva, on vaid võsa mööda jõekaldaid. Juba oktoobris on Jakuutias lund üle 10 cm. Kui jäneseid oli palju, püsis üks suur isailves 6-8 km2 suurusel alal, muidu pidi ta käima jahil kuni 20 km päevas ja isegi hiirejahil tal ei vedanud: 12 katsest ei õnnestunud ühtegi. Talvel teevad tugevad tuuled lume kõvaks ja hiiri kätte ei saa. Jäneste "tsüklid" korduvad Jakuutias 11 a tagant, ilvese arvukuse langus või kasv jääb jäneste omast maha 1-2 a võrra. Soobel sööb samuti jäneseid ja pahatihti jäävad ilvesed nii sooblile kui jänesele seatud lõksu.

Kurb olukord on Jakuutias ka paljude teiste loomadega. Nüüd püütakse Tjumeni oblastis kopraid ja neid saadetakse sadade kaupa Jakuutiasse, kus karusnahakütid on kõik koprad ära hävitanud.

Ilvesed tšuktšide ja korjakkide maal

Anadõri jõe kallastelt toodi 19. sajandil laadale kuni 30 nahka aastas ning 1 jakuudi ilvese nahk vahetati 2 rebase naha vastu, siis muutus ilves haruldaseks. Kolõmasse suubuvate Suur- ja Väike-Anjui jõgede kallastel on ilvest nähtud, kuid sellest põhjas ja lõunas on ilvestest tühi maa.

Ilvesed ei ela päris ranniku lähedal - ei Tšuktši poolsaarel ega Alaskal, kuid 1981.-82. a nähti ilveseid tulevat mereranda. 1981. a oktoobris käis ilves Tšuktši rannikul linnulaadal. Jahimeest nähes tõusis ta tagakäppadele, siis hakkas esikäppadega tugevasti maad kraapima ja tulija poole urisema (tüüpiline vastupanu ilvest ründavale inimesele). Teine ilves jäi rannas lõksu, kolmas lasti maha jõest üle ujumisel - mitte isegi naha pärast, vaid paljast kas-saan-pihta-huvist.

Anjui-äärsetel elanikel on teada, millise oja või jõe ääres milline ilves elab ja on vedamise asi, keda neist maha lastakse ja keda hetkel ei viitsita. On leitud nälga surnud täiskasvanud ilveseid, kuid mitte nii palju nagu huntide mürgitamise kampaania aastatel, mil mürgikapslitega liha sõid paljud muud imetajad ja linnud.

Valgejäneseid on Tšuktšimaal vahel nii palju, et nad liiguvad karjakaupa. Samavõrd palju on ka moskiitosid, kellest jänesed otsivad pääsu tuulistes kohtades, kus on juba ees mõni ilves. Magadani oblasti Kolõma mägismaal ronivad jänesed teatud põõsastikesse, kus on alati kohev lumi, ja teevad sinna urgusid, pääsemaks külma eest. Ilves jääb urgude juurde ööpäevavalvesse, kuid ta ei veeda samas põõsastikus 2 päeva järjest.

Korjaki mägismaa jõeorgudes ja põõsastikes on ilves tavaline, kuid talvel võib teda kohata ka talle mittesobivates ja ebatavalistes paikades. Nimelt lahkuvad metskitsed lumerohketest kohtadest ning ilvesed järgnevad neile kuni 300 km lõuna poole.

Kõikidest 1978. aastal murtud regiooni kodupõtradest (kokku 220) oli ilvese jagu 4,3%. Põdrakasvatajad tapsid 2 ilvest, kuid ikka murti 1979. aastal 232 põtra, neist ilveste poolt 3,4%. Seegi kord tapeti 2 ilvest. Põdrakarja kallal käisid ka ahm, hundid ja kevadest alates karud, kuid põdrakasvatajad ajasid kõik ilveste kaela, lisaks hulk külma kätte surnud põtru. Pettus avastati kergesti ja selgus, et põdrakarju ei valvatudki.

Kamtšatka ilvesed

Sahhalini tulid amuuri ilvesed üle suhteliselt kitsa väina. Neid on seal vähe ja teadlased üritavad võimusid veenda jahikeelu kehtestamise vajaduses. Teistel saartel ilveseid pole. 1990ndaiks omandasid ilvesed täielikult Kamtšatka, kuhu nad hakkasid levima 1930ndate alguses.

1935. a lasti Kamtšatkal maha esimene ilves ja alates 1937. a-st toodi siin karusnahkade vastuvõtupunkti 4-8 ilvesenahka aastas. 1976.-83. a arvati Kamtšatkal elavat 150-200, 1987. aastal 200-220 ja 1995. aastal 250-270 ilvest. Valgejänes kujutab endast 1/2 nende ilveste toidusedelist. Kamtšatka ilveste omapära seisneb selles, et nad püüavad madalas vees kudemas käinud lõhesid.

Kamtšatkalt ja mitmelt poolt mujalt on andmeid ilvestest, kes istuvad soobliraudades kuitahes kaua rahulikult, olles kinni ühestainsast varbast. Suurematest raudadest närivad ilvesed ennast välja.

60 aastaga murdsid ilvesed Kamtšatkal 15 põtra. 1982. aastal murdis suur isane neid kuu ajaga 3 (oleks ühestki piisanud, kuid inimesed koristasid iga kord põdrakorjuse ära ja ilves pidi uue põdra murdma). 1984. aastal murdis 2 pojaga emane talve jooksul 12 põtra. Kõik korrad põgenesid ilvesed mägedesse - elus, kuid söömata. Inimestel oli kahju jätta põdrad loomadele söömiseks, kui põdrad juba nagunii murtud olid.

14.1.2001. a istus üks ilves Petropavlovsk-Kamtšatski linnas puu otsas. Eriti vedas Prospekt Pobedõ majal nr 8, mille elanikud, hommikul kardinad lahti tõmmanud, kohtusid ilvese pilguga. Rahvas kogunes puu alla vahtima, ka miilits seisis seal - omast arust kaitses ta rahvast ilvese eest, kuid võis olla ka vastupidi. Mehele oli antud käsk tulistada niipea, kui ilves kellelegi pähe sihtima hakkab. Tagantjärele imestas miilits, et relva ei läinudki vaja ja et kõik olid looma suhtes heatahtlikult meelestatud. Jahimehed soovitasid võtta ilves puu otsast maha nööri ja teiba abil, kuid läks palju aega enne kui leidus mees, kes seda ka teha oskas. See jahimees, Sergei Sepik, rääkis reporteritele, et ka eelmisel talvel püüti kesklinnas kinni 2 ilvest. Põhjuseks ütles ta, et 2 a tagasi oli metsas väga palju jäneseid, kuid nüüd polnud neid enam peaaegu üldse. Käpad kinni seotud, paigutati ilves miilitsa autosse ja vabastati 8 km kaugusel linnast.

Amuurimaa ilvesed

Amuuri ilvesed on vilunud piiririkkujad. 1992. a detsembris läbisid piiriületajast emane ja tema 2 poega okastraaditara isegi sammu aeglustamata ning jätsid piirivalvele mälestuseks vaid mõned karvad. Hiinast tulevad nad mööda Ussuuri jõe jääd, neid nähti ujumas ka üle 1,5 km laiuse lahe Algaja jõe suudmes. Veehoidlatel käiakse teadlaste imestuseks jää peal - kas lagendikupelgus ei olegi ilvese loomuses? Amuuri ilvese julgus, uudishimu ja kavalus on üldteada. Kord avastas ilvesepere metsamehe toiduvarud, kord võttis üksik ilves eesmärgiks hävitada ükshaaval metsistunud koerakari, mis tal ka õnnestus.

Teadlased kaardistasid tiigri ja ilvese tüüpilist teekonda: tiiger käis aeglaselt 11 km mööda veidi looklevat rada, vasemal oli jõgi ja paremal sopkad. Ilves läks jõest üle, sattus laiemale teele ja käis mööda seda oma tulekule vastupidises suunas. Siis pööras ta ära paremale, läks risti üle tiigrijälgede ja leidis tee sopka taha. Seal tuli ta üles ja uudistas maastikku, siis ronis teisegi sopka tippu. Saakloomajälgi ilves suurt tähele ei pannud.

Kuigi Kaug-Idas elab mitu liiki sõralisi ja jäneselisi, peavad neid omavahel jagama ka mitmed konkureerivad kiskjad: tiiger, leopard, ilves, ahm, hunt ja karu, väikekiskjatest amuuri kass, rebane jne. Ilves sööb 22% ulatuses metskitsi (s.o 13% kõikide kiskjate poolt murtud kitsedest), 24% närilisi, 14% aksishirvi ja 6% ulatuses muskushirvi. Edasi tulevad jänesed, oravad ja linnud. Ilves sööb tiigri murtud loomi, k.a juhtudel, kui tiiger tuleb korjuse juurde veel mitu korda tagasi. Ka tiiger sööb ilvese murtud saaki. Mõlemad kasutavad teineteise jälgi ilma põlguse ega suurema huvita. Ilvese tapmise juhtumeid tiigri poolt on teada 1948. a-st ning 1994. a augustist ja septembrist. Leopard tõrjub ilvese oma alalt välja, kuid murdmisejuhtumeid pole teada. Hundid kasutavad ilvesejälgi, kuid isegi veel sooja jälje puhul ei jälitanud nad teelt ära pööranud kerget saaki - noort ilvest. Kord kasutas ilvese jälgi üles ärganud karu ja leidis ilvese poolt murtud saaklooma. Ilveski kasutab karu laiu jälgi - hea mugav astuda. 1971. a veebruaris tuli ahm ilvest hirmutama, kuid ilves demonstreeris talle oma julgust: laskudes mööda kaldu olevat puutüve, libastus ta ja lasi liugu nii, et ahm kargas eemale.

Hingani looduskaitsealal elab 45 000 ha suurusel alal u 6 ilvest, kuni 400 metskitse ja palju mandžuuria jäneseid, kelle arvukuse tõusud ja mõõnad alluvad 7-aastasele tsüklile, ning samamoodi kõigub ka ilveste arv (2st 9ni). Aga 50 km kaugusel põhja pool asuvas Hingani-Arharinski kaitsealal ei ole ilvese arvukus seotud jänese arvukuse kõikumisega, kuigi tingimused on samasugused.

Habarovski krais ja Amuuri oblastis on tavaliselt külmad ja lumerohked talved, mil hukkub palju loomi. 1920ndail kütiti siin 1200 ilvest aastas, 1944. ja 1945. aastal 260 ja 270, 1991.-92. a 180, edasi veelgi vähem. Peale üleküttimise oli ilvese arvukuse kahanemise põhjuseks see, et Zeja veehoidla teke takistas metskitseteid ja kitsed hakkasid vähenema.

9.12.2000. a pääses ilves Primorjes Pokrovka küla sealauta. Talle visati võrk peale ja selgus, et mitte külm ega toidupuudus ei ajanud looma hõlbusaaki püüdma, vaid ilves oli oma käpad jahimehe raudadest välja närinud. Ilves saadeti ravile ja talle hakati loomaaiakohta otsima.

Tavaliselt ei leita Amuurimaal nälga surnud ilveseid, v.a peaaegu olematuks hõõrutud hammastega vanu loomi. Ka märgatakse vahel, et mõni emane käib väiksema poegade arvuga. 3 poega peres on tavaline, nähti ka 6, kuid talve lõpuks oli neist elus 1-2 .

Isase ja emase ilvese ala kattub selles regioonis 1/3 võrra. Täiskasvanud isaseid on populatsioonis 33%, emaseid 24, poegi 42% (teisel aastal loendati 34%, neist 25% olid alla aastased ja 9% 1 a vanused ilvesed).

1948. a jaanuaris käis üks väga kõhn emane ilvesepoeg korduvalt metsaonnis lihavargil, kuni ta maha lasti. 1967. a märtsis leiti 1 emane ilvesepoeg nälga surnuna. 1989. a detsembris tuli maja juurde peaaegu roomates noor ilves, kes mitme päeva pärast suri. Oleks tegemist tavalise elumaja, mitte Lazovski kaitseala töötaja omaga, oleks ilves kindlasti kohe tapetud. 1967. a suvel tuli samuti kaitsealal pioneerilaagrisse noor näljane ilves, tappis ja sõi otse aedikus ära hane ning lahkus vigastamatult. 1986. aastal käis ilves Spassk-Dalni linnas. (Nagu ka teiste regioonide puhul on toodud näited valitud paljude sarnaste teadete seast, olukordade kõige ilmekama iseloomustamise alusel.)

Vigurivändad Sihhote-Alini ilvesed

On tavaline, kui jäljed näitavad, et ilves on maja ümber käinud ja aknasse piilunud. Sihhote-Alinil kraapis kord ilves maja ust. Ilves pidas maja omaks kui tema alal asuvat objekti. Sees oli inimene, loom tajus seda ja oli nüüd hämmingus. Kuna ilvese käitumine sõltub tema jäikadest harjumustest, vajas ta aega järele mõtlemiseks, mida teha. Ilvese tegevust võib pidada loomulikuks: kodukassidki teritavad küüsi tõstmaks oma enesekindlust. See on kaslastel otsustamishetke juurde kuuluv tegevus. Kas oleks mõistlikum haarata püss ja saada küla kangelaseks või avada uks ja küsida muiates: "Mida soovite, ilves-isand?"? Teisel juhul jääks kangelase tiitel saamata, kuid inimesele jääks soe tunne ja ilves jääks samuti alles, saaks targemaks ega kolaks enam majade lähistel. Ukselävel ei ründa inimest ükski loom, ka see, kel oli rünnak eelnevalt plaanis. Silmsidet ega kõnetamist ei kannata metsloom samuti ning tal ei jää muud üle kui enesejulgustuseks uriseda ja lahkuda. Kui ilvesega tehakse rahulikku tunnustavat juttu, siis lahkub ta imestunult külg ees, saba jälge vahel.

Ilvesteuurija Jevgeni Matjuškin jutustas sellise loo. 8.12.1984. a kell 21 jälgis ta Sihhote-Alini looduskaitsealal koos oma 2 kaaslasega ilvese käitumist. Lund ei olnud, kuid paistis täiskuu. Ilves ei pannud tähele raadiohääli ega lambi valgust, vaid jälgis koerakutsikat maja ees. Ilves vahetas mitu korda asendit, kuid ei rünnanud, siis läks ümber maja. Inimesed tulid välja ja nägid ilvest rahuliku sammuga mööda autoteed metsa suunas kõndimas. Matjuškin läks talle järele, ja isegi siis, kui vahemaa oli alla 20 m, ei teinud loom temast välja ega lisanud sammu. Tajunud, et jälitajat valdas süütu uudishimu, ei ilmutanud ilves ärevust. See oli tema mets, kas polnud siis ilvese kohus tulla vaatama, kes tühjana seisnud majja ilmunud oli? Maja taga, kui zooloogid ei näinud, kuses ilves kindlasti maja nurgale.

Vladivostoki lähedal on 2003. aastal loodud Ussuuri taiga loomade park. Habarovskist 200 km kaugusel asuvas Kutuzovka külas on Utjosi-nimeline metsloomade rehabilitatsioonikeskus. Kuid ilvesed, ülitundlikud intelligentsed loomad, ei vaja ainult "materiaalset" abi.

Vladivostoki tavakodanik Polina Švarnjak töötas oma suvila õues. Ta oli peenra kallal kummargil, kui tundis, et keegi teda vaatas. Kui inimese ja ilvese pilgud kohtusid, ehmus loom tagasi. Üksik naine jäi kummalisele külalisele mõtlema ja soovis väga, et ta tuleks veel. Hiljuti iseseisvunud 1-aastane ilves tuligi ja käis iga päev ning sügiseks oli ta märgatavalt kasvanud. Talveks läks naine linna, kuid kevadel oli ilves taas augu juures, auk jäigi parandamata. 2 a, ilvese täiskasvanuks saamiseni, jälgis naine looma ja kirjutas hiljem, et sellist silmside-sõprust ei oleks saanud talle kinkida ükski inimene ega muu loom. Naine kahetses, et tal polnud kirjanikuannet, et teha teistele selgeks seda "sõnulseletamatut", mida õpetas talle ilves.

"Polgutütar" kaukaasia ilves

Bioloogia teaduste kandidaat P. Lesnovi 1/3 raamatust "Ljubopõtnõje rasskazõ o dikihh zverjahh" (1975) on pühendatud Gruusia ilvestele. Autor väidab, et juba paari päevaga muutuvad metsloomad usaldavateks ja isegi õrnutsevad oma toitjaga, peaasi, et nendega palju räägitakse. Tsiteli-Tskaro on endine ratsaväelaste, hiljem jahi- ja kalameeste asula oma sajanditetaguste traditsioonidega püüda ja taltsutada metsloomapoegi. Seal valvasid maju šaakalid, tänaval käisid taltsad rebased, mägrad ja džeiraanid. Üks vanamees toitis metsikut hunti ja õpetas teda ümber oma peenramaa ringi käima, kaitstes seda niiviisi metsikute šaakalite eest. Šaakalid olevat söönud küla köögi- ja aedviljadest tühjaks ning närisid surnuks ka hundi.

20. sajandi alguses viibis Tsiteli-Tskaros vene "rahuvalvaja-polk". Metsast leiti teadvusetu emailvese ja toodi koos u 3 päeva vanuste ilvesepoegadega inimeste koju. 1 ilvesepoeg suri, teisi toitsid sõdurid, kuni polgu hobusearst ravis ilvese emaka limaskesta põletikku. Neljandal päeval suutis ilves süüa, tal tekkis piim ja talle toodi imetamiseks ta pojad. Nii pojad kui neid toovad inimesed võttis emailves väga lahkelt vastu, kuid protestis kõvasti, kui pojad üritati ööseks ära viia. Seda ei saanud sõdurid teha muidu kui visates haigele ilvesele riide peale. Ilvesepoegi hoiti ahju all soojas, ilves tuli avatud akna kaudu sisse, urises ja kühveldas pojad käpaga enda alla. Hommikuks tassis ta pojad õue oma "haigevoodile".

Paranedes muutus ilves rahutuks ja nuuskis igal pool, otsides oma 3ndat poega. Ta üritas pojad inimeste juurest ära viia, kuid tassinud ühe poja kõrge aia ette, kuulis ta teise poja nuttu ja tuli tagasi (võib-olla ei jaksanud ta aiast koos pojaga üle hüpata). Kuu aja pärast hakkas ilves üksi metsas käima. Siis mängisid sõdurid ilvesepoegadega. Tagasi tulles nuusutas ema oma poegi ja turtsus. Ta suhtus inimestesse rahulikult, nendest eemale hoidudes. Ta sõi liha, piima ja leiba, kuid mitte inimeste nähes, ilvesepojad aga käisid inimestel järel. Oma suurt rõõmu tuttavaid nähes väljendasid ilvesepojad selili veereldes ja nurrudes.

2 kuu vanuselt said pojad emalt kilpkonna ning tegelesid temaga kuni nad 4-kuuselt mängust ära tüdisid. Nad veeretasid kilpkonna, kuni too käpad välja pistis, siis tirisid hammastega kilpkonna esikäppadest neile viga tegemata. Kilpkonn peitis oma käpad ära ja teda hakati taas veeretama.

Emailves elas nädalaid paikselt, siis võis ta kaduda mitmeks päevaks. Pulmade ajal kadus ta päriselt ära. Isane poeg järgnes talle ja tuli tagasi 1,5 kuu pärast. Ta nägi inimesi pisut võõrastavat, kuid kõik endised mängud olid tal hästi meeles. Ta hakkas üha tihedamini metsas käima, kuni jäi metsa elama. Emane ilvesepoeg läks metsa alles järgmise aasta kevadel ja tuli peale pulmi tagasi. Alles aasta pärast sai ta oma esimesed pojad ja elas Tsiteli-Tskaros veel kaua.

Siberi koduilvesed

Ilvesepidajaid on Siberis alati olnud ning Siberi avarustes ei olnud nad kellelegi pinnuks silmas, nagu praegu ülerahvastatud USAs sageli juhtub.

Siin on üks paljudest sarnastest ilvese-elulugudest: metsamees leidis poolpimeda külmast nõrkeva ilvesepoja metsateel loivamas ja viis ta kassile imetama. Kass õpetas ilvesepojale jahinippe, kuid ilvesepoeg püüdis parema meelega liblikaid ja konni, sõi kasuema eest ära tema toiduportsu ja magas kassi pehmel asemel. Kass lubas talle kõike, v.a oma sabaga mängimist, siis lõi ta kasvandikule koonu pihta. Ilvesepojast sai loomaaiailves, kass tuli samuti kaasa ja kasvatas üles loomaaia rebasepoegi, lõvi- ja mägrapoja.

Paljudel kasside poolt üles kasvatatud ilvestel leiti ühiseid jooni: need ilvesed oskasid, kuid ei armastanud ujuda, ulgusid kuu poole, kartsid äikest, sõbrustasid eluaeg neid üles kasvatanud kassi ja muude loomadega, kellega olid nad kutsikapõlves koos olnud, ning tõid oma peremehele vigastamata, elavat saaki.

Üks metsamees leidis surnud ilvese ja näljas ilvesepoja, kes ei tahtnud oma emast lahkuda, hammustas leidjat ja sai nimeks Ljutõi. Metsamehe kodus sõbrunes ta koerakutsikatega, kuid hakkas neile mänguhoos selga hüppama ja nad kartsid teda. Suuremana läks ilves metsa, kus jahtis omaette, kohtus peremehega ja käis temaga koos. Kord päästis mees oma kasvandiku, kui too oli puuoksal turnides libastunud ja kukkus kaheks kiilunud puutüve vahele. Kord oli peremees terve aasta kodunt ära ja ilves läks teda otsima. Loom tuli linna, otsis omaniku üles ja jooksis ta nägu lakkuma. Tegemist oli väikelinnaga ja inimeste loomahirm ei saanud ilvesele saatuslikuks.

Metsamees ei ole alati ilves-lugude positiivne tegelane: üks metsamees leidis ilvesepesa, ehmatas püssilasuga emailvese eemale, võttis kõik 3 pimedat ilvesepoega ja kinkis oma sõpradele. Üks neist, jahimehest kirjanik Pjotr Saulin tunnistas hiljem, et ükski tema paljudest loomadest ei olnud temasse kiindunud nii nagu isailves Murlõška. Ta kasvas üles korteris, kus oli kõuts. Nad mängisid ja kaklesid sageli, olles siiski lahutamatud sõbrad. Jänest ei tahtnud ilves süüa, kuid oskas algusest peale linde püüda.

Ka ilves-lugude ilves ei ole alati eksimatu. Ühes veel tsaariaegses metskonnas toideti ilvest Murri (nimi oli pandud E. T. A. Hoffmanni raamatu järgi). Liha Murrile alati visati ja ta pidi seda lennult püüdma. Uus toitja, teenijast tütarlaps, ei teadnud, et taltsana on kiskja ohtlikum metsas elavast loomast. Kord hammustas ilves toitjat, hüpates ebatäpselt visatud lihatüki järele, sest hammaste inimese käe sisse löömine tundus talle mängu jätkuna.

Uuemad koduilveste lood

Uurijate palvele kirjutada oma kogemustest ilvestega vastasid paljud internetiga varustatud siberlased. Üks mees ostis Sotši turul 50 dollari eest ilvesepoja, sest talle meeldis ilvese "huumorimeel": nagu Kaukaasia turul kombeks, toppis müüja unise loomakese mehele vägisi sülle, sel hetkel avas ilvesepoeg ühe silma, hammustas müüjat hüvastijätuks või tänutäheks sõrmest ning jätkas magamist. Ilvesepoeg osutus emaseks, kellest kujunes omanikule ustav sõber ja valvur, kes kaitses teda eeskätt naistuttavate eest.

Kord lõbutses taigas uusrikaste kamp, märkamata, et puu otsas istus pooleaastane isane ilvesepoeg. Šašlõkisuits pani looma aevastama. Inimeste kisa ehmatas ta põgenema ja selleski loos üritas ilves hüpata üle püüdja pea. Viinajulged inimesed püüdsid ilvese kinni, mässisid ta riietesse, panid talle pähe koera suukorvi ja viisid ta elektrirongiga (sest autoteed puuduvad sealkandis siiani) ühe oma sõbra koju, kus ilvesepoeg puges voodi alla peitu. Öösiti sõi ilves voodi ette pandud liha ja nädala pärast ärgates nägi peremees teda voodi ääres istumas ning inimest uurimas. Lihasööja pidamine oli kallis, kuid ilvesepojale kõlbasid ka lihaga täidetud pelmeenid. Peremeest hakkasid tülitama igasugused asutused ja ilvesepidamine ähvardas talle kallilt maksma minna. Lõpuks viis mees looma tagasi metsa, tema püüdmise kohale, ja lasi ilvese vabaks - aitas vähemalt talve üle elada.

Isegi jahimehest zooloog P. Lesnov väidab, et ilves on huvitav ja looduses vajalik loom, kes oskab olla inimesele tänulik, "muutudes üliarmsaks koduloomaks". Lesnov toonitab, et just kiskjad on võimelised toitjale tasuma suure kiindumuse ning õrnusega, aga nende saakloomad, oma vähem arenenud tunnete sfääri tõttu, seda enamasti ei suuda.

Krasnojarski ilves Diksi

1950ndail hakkas üks Krasnojarskije Stolbõ kaitseala töötaja, Jelena Krutovskaja (1913-1984), oma kodus hätta jäänud metsloomapoegi aitama. Tema tegevust ei tasustatud, kuni tal õnnestus 1961. aastal vormistada oma loomarehabilitatsioonikeskus nn elavnurgaks, kus oli 2 töötajat: tema ise ja ta zooloogist abikaasa James Dulckeit. Esimeseks elavnurga elanikuks oli emane ilvesepoeg Diksi, kellest kirjutas tema perenaine 1966. aastal lasteraamatu. 40 a jooksul asendas elavnurk loomaaeda, sest osa loomi ei peetud võimalikuks tagasi loodusesse saata. Krasnojarski loomaaed, õigemini Floora ja Fauna park "Rojev Rutšei", avati alles sajandivahetusel. 2002. aastal sündisid seal 3 ilvesepoega ning nad anti imetama kassile, kellel oli 4 oma poega.

1961. aastal ostis Krasnojarski linnamuuseum turult 10 rubla eest ilvesepoja, et temast topis teha, kuid kõhnast rahhiidipõdejast loomast ei saanuks ilusat topist. Kui aga muuseumi töötajad olid ilvesepoega mõnd aega toitnud, ei tahtnud nad temast enam topist teha ja pakkusid teda Krutovskajale. Ilves pandi väikese puuri sees hobusel üle selja rippuvasse kotti ja hobusel polnud selle vastu midagi, kuigi ilvesepoeg urises kõvasti iga raputamise ja rahva uudishimutsemise peale.

Ilvesepojale tutvustati vana kõutsi, kelle vastu Diksi kohe suurt huvi tundis, kuid ta osutus kassile liiga ägedaks mängukaaslaseks. Ilves hüppas kõutsile selga ja sakutas teda nii, et perenaine pidi vahele astuma. Siis kammis kõuts ennast, ilvesepoeg aga käis igatsevalt näugudes puuris ringi ja sülitas kassikarvu välja. Siis otsustati ühe tühja maja ja lambakoerast kasuema kasuks. Ilvesepoeg kargas talle käppadega ümber kaela, lakkus koera ja nurrus. Perenaine oli valmis uskuma, et Diksi pidas koera oma kadunud emaks. Koer Dagni asus kasulast pesema, kuigi tõmmanud keelega üle ilvesepoja selga, ehmus ta hetkeks tagasi - väikese looma karvu ei olnud keegi vähemalt kaks kuud kamminud. Diksi oli ikka veel kodukassi suurune, karv määrdunud-roosakas, turris ja ilma läiketa, alumine lõug veidi ripakil. Ilvesepoja silmad jooksid vett ja põsed oli toidujääkidest määrdunud. Siiski asus koer kohusetundlikult tööle, Diksi aga kissitas nurrudes silmi ja ta saba lõi vastu põrandat takti.

2 nädala pärast lubati nad kahekesi õue mängima, Diksi hüppas metskitsetallele selga ja nikastas oma õla, kuid ta ei lasknud inimestel ennast aidata. Mõne aja pärast sai käpp ise korda, kuid Diksil kippus pea küljele rippu ja ilvesepoeg jooksis rohkem külg ees - need olid muuseumi pimedas tagaruumis elamise ja supidieedi tagajärjed. Diksit hakati toitma lihaga ja iga päev jalutati temaga metsas. Kui kaelarihm tõmbus pingule, ründas Diksi perenaist, ilma rihmata aga jooksis talle heameelega järele. Võõraid nähes peitus Diksi puutüve taha. Ta ei lubanud ennast ikka veel puudutada, v.a siis, kui ta koeraga mängis. Kui perenaine lähenes talle koera äraolekul, taganes Diksi nurka. Urisedes haaras ta lihatüki ja tassis selle eemale. Veel paari nädala pärast hakkas ta oma pererahvast proovile panema: tassis liha toa keskele, rabas küüntega möödaminejaid ja vaatas neile silma - kas kardad? Kord karistas koer teda sellise käitumise eest ja sellest ajast saadik vaatas Diksi koera poole, kui tal tekkis soov pererahvale uriseda.

Diksi koduilvesepõli

Krutovskajat hoiatati, et ilvest taltsutada on võimatu. Kuni Diksit puuris ja koera seltsis elavnurga ruumides hoiti, oli ta inimeste suhtes umbusklik. Alles novembris otsustas Krutovskaja ilvesepoja oma koju tuua. Kogu aeg inimesi jälgides, ei võõrastanud Diksi neid enam ning hirmu ja vaenulikkuse asemele tulid uudishimu ja mängulust, kuigi 5-kuuselt oli ta kõikide teooriate kohaselt taltsutamiseks lootusetult vana. Varsti lubas ta ennast paitada, kui koera majas ei olnud. Diksi tegi näo, nagu ei paneks ta inimest tähele, siis jooksis ta perenaise taha, haaras käppadega vööst või õlgadest kinni ja näksas teda õrnalt, kutsudes perenaist endale järele jooksma. Dagnile hüppas ilvesepoeg kivi või kapi tagant selga, nurrudes õrnalt - ära ehmu, see olen mina - ja siis mängiti võitlust.

Kõrvatutid kasvasid Diksile alles novembris, kuid talvekasukat veel ei tulnud, ja ilvesepoeg ei tahtnud enam metsas käia, vaid jooksis tagasi sooja tuppa. Vale toitumine noores eas tingis kasvupeetuse, ja Diksi ei saanud eriti suureks, küll aga tugevaks. Peremees jäädvustas filmile pooleaastase Diksi mängu elavnurga taltsa marali, ta sõbraga. Ilvesepoeg mängis varitsemist ja ründamist, niipea aga, kui maral andis kõrvaliigutusega märku, et aitab juba, pööras Diksi ümber ja läks eemale sellise ilmega, nagu ta ei huvitunudki maralist.

Lagedal maal oskas Diksi liikuda nii, et teda ei märgataks: kühveldas enda ette lumevalli ja liikus koos sellega. Kui suusatajad talle lähenesid, kaevas Diksi kiiresti enda ümber lund ja lömitas maha, kuni inimesed olid temast möödunud.

Majas elades oli Diksi saepurukastiga nõus, kui seda vahetati piisavalt tihti. Novembrist aprillini tegi Diksi majas ainult 2 pahandust: katki läks lillepott ja hävis Remarque'i raamat - just selle raamatu valis Diksi teiste seast välja ning rebis seda sihikindlalt tükkideks. Diksile meeldis lakkuda puhtaks konservpurke, eriti sairat, mida hea käitumise puhul talle teha lubati. Talve lõpuks oli ta niivõrd taltsas, et perenaine tõi ta süles lävele ja näitas teda turistidele.

Keelule allus Diksi küll, kuid mitte hea meelega. Teades, mida teha ei tohi, tegi ta igal võimalusel, mida tahtis. Näiteks ei lubatud tal seista linnupuuri juures ja linde vaadata - säärase keelu põhjust on kaslasele võimatu selgeks teha, kergem on takistada puuri avanemist ja ümberminekut ning lubada kiskjal vangielus põnevust tunda.

Esimesele keelule vastas Diksi "auu", mis kõlas nagu "ära sega, ma tahan". Siis löödi rihmaga vastu maad, Diksi kargas eemale, heitis selili, kissitas ja nurrus: "mina ei teinud minagi, olen pai". Teist rihma plaksatust saatis madalahäälne urin, milles oli solvumus ja pahameel. Perenaine ei keelanud kõike, mida ta oleks keelata tahtnud, sest nägi, et see rikkus tema suhteid ilvesega.

Väljahingamisel tehtav öökulli-taoline uu-häälitsus, kui ilves tõmbab pea järsku ülespoole, on rõõmu, harvemini meeleheite väljendus, kuid perenaine seostas seda vaid lihaga. Kord tegi Diksi seda häält, nähes külla tulnud poissi, kellega ta mängida tahtis. Diksi hiilis poisi taga, teades, et poiss teda nägi, kuid perenaine hoiatas teda järsult. Perenaine sai aru, et loom pidas inimlast "lihaks" ja sõimas ilvese läbi. Diksi taganes perenaise voodisse ja kissitas solvunult.

Kuigi Krutovskaja tegevus loomarehabilitatsiooni alal oli oma ajast ees, oli temagi teadvus risustatud tolle aja dogmadest loomade kohta, ja isegi elanud ilvesega, ei suutnud elavnurga perenaine näha Diksit sellisena, nagu ta oli. Isegi viimasest Krutovskaja eluaegsest "Diksi" väljaandest 1984. aastal ei ole välja jäetud ilvesehirmu õhutavad read, nagu see, et ilvesepuu alt mööduv inimene ei aimagi, et ta on mõne sentimeetri kaugusel surmast. Ka 1980ndate lõpus ilvest kodus pidanud Rein Marani mõned väited ilvese olemuse kohta ajasid, tõlgituna järgmise põlvkonna ilvesekasvatajatele USAs ja Venemaal, nad lihtsalt masendusse.

Aprillis sai Diksi endale oma puuri ja siis oli perenaine vaid sõber, kelle külaskäigud ilvest rõõmustasid, mitte enam solvaja-keelaja.

Diksi puurielu

Et Diksi ei tunneks ennast tõrjutuna, pandi ta puuri koos ta uue sõbra, isase kolli Kajga ja nad mängisid päevad läbi. Ilves hüppas koerale kuudi katuselt kaela, nad veerlesid urisedes ja võõrad oleksid arvanud, et tüli on lahti. Koer läks hasarti ja pures ilvest küll vahel valusalt, kuid Diksi küüned olid alati tupes. Õhtuks viidi koer ära õue valvama. Kaj ja Dagni tulid heameelega Diksi puuri, kuid hiljem jäid nad Diksi suhtes külmaks. Diksi nurrus Dagnit nähes ja hõõrus nurrudes pead vastu võret, kutsudes Kajd endaga mängima, kuid Kaj pühendus oma valvuritööle ja Dagni uutele kasvandikele.

2-kuune emane hundipoeg Vulka oli nõrk ja vajas kasuema, ometi kartsid elavnurga töötajad, kas Diksi püüd ennast hundipoja poole võrest läbi hõõruda ei olnud kiskjainstinkt. Alles kuu aja pärast riskis perenaine nad kokku lubada. Ilves lakkus hundipoega ja näis õnnelikum kui iial varem. Ta püüdis kasvandiku kinni, kui too oma püsimatuse tõttu Diksi laia käpa alt põgenema kippus, ja lakkus teda edasi. Hiljem sõi hunt ära kasuema toidu ja tegi kõiksuguseid "sigadusi", kuid ilves kannatas vaikselt, imetledes oma suureks kasvanud kasulast.

Inimesed piirasid Diksi vabadust siiski ükshaaval, nimelt jätkusid metsajalutuskäigud ilma rihmata. 1963. a märtsis läks Diksi jalutuskäigu ajal metsa ja üritas iseseisvalt jahtida, kuid ei saanud kätte kedagi peale elavnurgast põgenenud rebasepoja. James ja Dagni käisid Diksit vaatamas - ta mängis koeraga, kuid koju ei tulnud. Perenaine läks järgmisel päeval ise metsa ja kuulis Diksi igatsevat hüüdu ehk kutsuvat näugumist. Siis kuulis ta tuttavaid samme ja Diksi hüppas otse perenaise ette ning hakkas nurruma. Alles hilja õhtul soostus Diksi koju tulema ja 1964. a märtsis jooksis ta jälle ära. On üldiselt loomulik, et inimeste kodudes asendustoidu peal üles kasvatatud emailvesed viljatuks jäävad või saavad elu jooksul ainsa üllatuspesakonna. Lasteraamatust jäi välja, miks Diksi kippus metsa just märtsis ja miks 1966. a märtsis äratas elavnurga majakeses ööbinud inimesed otse katusel hüüdnud isane ilves.

Diksi raske tööpõli

Diksi istus kuudi katusel ja allus, kuigi mitte innukalt, perenaise käsule tulla võre juurde. Siis ütles perenaine: nurru kõvemini, et teised ka kuuleksid. Perenaine tuli puuri, paitas ja sügas Diksit kõrva tagant, kandis teda kätel või tõstis tagakäppadele ning Diksi teadis, et see oli töö. Ta pidi näitama publikule oma hambaid ja küüsi, et need alles olid, muidu publik ei uskunud. Küsiti, miks ilves ei kriimusta ega hammusta ning perenaine ütles alati: "Sest ta on loom! Loomad ei hammusta kunagi oma sõpru." Kui Diksi nautis perenaise kallistusi, tohtisid teisedki teda läbi võre paitada.

Teiste nähes polnud Diksi nii õrn ja rõõmus, nagu õhtul, kui perenaine tuli veelkord puuri ja nad said olla kahekesi ning palli mängida. Iseloomu muutumine, mil kasvatajad peaksid olema ilvese suhtes ettevaatlikumad kui muidu, toimub emailvestel u 2-aastaselt, kuid see läks märkamatult mööda ja ainus "pahandus" juhtus Diksiga 1964. a sügisel.

Diksi oli erakordselt suurest (üle 300 inimese) turistide rühmast ärritatud, lisaks olid puuri roninud reporterid, kes tüütasid perenaist nõudmistega: tõstke nüüd ilvese pead kõrgemale, võtke ta sülle, teeme pildi koos ilvese ja koeraga. Samas tuli Krutovskajal vastata publiku küsimustele. Kaj hakkas jonnima, perenaine tegeles temaga ja kaotas kontrolli ilvese üle. Teatud kumeda urina puhul ei sundinud perenaine ilvest enam "töötama", kuid seekord ei teinud ta urinast välja ja ilves lõi perenaisele käpaga. Küüned olid sees, kuid üks küüs kriimustas kõrvalesta. Selle peale Diksi ehmus ning tardus, siis urises ta ähvardavalt, jooksis nurka ja oli vait, oodates, kas karistus järgneb. Perenaine saatis kõik puurist välja, pühkis veritsevat kõrva ja tuli ilvese juurde, sest leppimata ei tahtnud ta ära minna. Ta lasi ilvesel oma kätt lakkuda, ja ka järgmisel päeval käitus ta nii, nagu poleks midagi juhtunud, ning Diksi oli temaga eriti õrn.

1965. a märtsis ei võetud Diksit enam metsajalutuskäikudele. See solvas teda, eriti sellepärast, et koolivaheajal oli eriti tüütu puuris istuda ning lärmi ja laste rumalat käitumist taluda. Diksi ei sallinud külastajaid, sest nad lõid toigastega vastu võret, viskasid kive, näitasid sõrmega ja naersid. Kaasaskantavaid raadioid Diksi lausa kartis. J. Krutovskaja loomajuttudest ja hilisematest märkmetest joonistub välja värvikas loomavõõra ja nõmeda siberi loomaaiakülastaja portree.

"Suur kass, sarved peas, saba pole ollagi"

See kõlab nagu mõistatus, tegelikult on need ehmunud vene külaeitede suust mitmes regioonis üles kirjutatud sõnad. Ilvest ei tuntud kuni 1970ndail televisiooni massiliseks infovahendiks saamiseni. Isegi nendel aladel, kus ilvest on aktiivselt kütitud, ei teadnud suur osa elanikkonnast, kuidas see loom välja näeb, ega tea vahel praegugi.

Kuigi siberi ilves ei ole Siberi loomaaedades haruldus, jääb loomaaedu arvestades suuri asulatevahelisi vahemaid liiga väheks. On küllalt elanikke, kes pole kordagi loomaaias käinud ja ega igas Siberi loomaaias ei olegi ilvest. Kuigi ta paljuneb puuris hästi, osutub siin iga ilvesepoja sünd regiooni tähelepanu väärivaks sündmuseks, millest kirjutatakse ajalehtedes. 2003. aastal Tšita loomaaias sündinud siberi ilves osutus ainsaks eksponeeritavaks ilvesepojaks Eestist ligi 10 korda suuremal alal.

Venemaal oli loomaaedu vaid suurimates linnades, 1 loomaaed 1,5 miljoni km2 peale. Isegi maailma loomaaiavaesemates riikides nagu Kanada ja Austraalia on loomaaedu iga 160-180 tuhande km2 peale. Kõige tihedamalt on loomaaedu Saksamaal ja Šveitsis - 1 loomaaed 1600 ja 1700 km2 kohta. Peale nende suurte, registreeritud ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud loomaaedade on olemas veel palju väiksemaid, kohaliku tähtsusega eraloomaaedu (Venemaal selline traditsioon puudub). Venemaa Euroopa-osa on loomaaedade poolest palju rikkam kui suur Siberi ala. Viimastel aastatel on Siberi loomaaedade hulk suurenenud siiski 14ni (1 loomaaed 710 tuhande km2 peale).

Tomski lähistel on varem sõjaväelaste poolt salastatud ja turistidele keelatud linn Seversk. Linna nime ei tohtinud kaartidele kanda, kuid seal oli oma loomaaed, mil läheb Vene loomaaedade vaesumise ajal hästi ning seda tuntakse isegi USAs. 2002. a märtsis saadeti Severskist Ukrainasse, Nikolajevi loomaaeda 2 siberi ilvest. Rahvusvahelisel tasemel kujunes paberite ajamine uskumatult keeruliseks ja appi tuli kohalik, põhimõttel "kaup uksest ukseni" töötav firma, mis osutus pädevaks transportimaks keda ja kuhu iganes.

Seisuga 2001. a elasid Kiievi loomaaias euroopa ilveste paar (Felis lynx lynx) ja 1 emane jakuudi ehk ida-siberi ilves (Felis lynx wrangeli).

Kõige lähemal saame siberi ilvest näha Kaliningradis. 2001. a jaanuaris kolisid ilvesed Bell ja Darvi oma 2-toalisesse uude "korterisse" ja loomaaednikud lootsid, et tuleb pisipere. 2003. a jaanuaris otsustasid loomaaia pereplaneerijad, et ilveseid ei ole enam kuhugi panna, sellegipoolest sündisid ilvestele jälle pojad.

1983. aastal oli Kasahstani loomaaedades 5 turkestani ilvest, kes puuris ei paljunenud, kuigi euroopa ilvesed paljunesid hästi. 2002. a suvel sündisid Karaganda loomaaias siberi ilves Maltšiku ja turkestani ilves Lapuška pojad. Ilvesepaar oli elanud koos 4 a ja neist arvati, et eri alamliigist loomad poegi ei saa. Lugu oli nii: 1998. aastal saadeti Novosibirskist Karagandasse 2 ilvest, mõlemad osutusid isasteks. (Novosibirski loomaaed on üldse üks Siberi imelikemaid: kord kirjutati lehes, et seal 8 a elanud kanada ilveste paar sai 2002. a juulis oma esimesed pojad, keda toitis kodukass kuni 3-kuuseks saamiseni, kuid pildil olid kohalikud siberi ilvesed, veel paigutati loomaaia koduleheküljele euraasia ilvese pildi alla punailvese silt.) Karaganda loomaaednikel ei jäänud muud üle kui vahetada üks isane teise loomaaiaga loodusest üles korjatud Lapuška vastu. (See on sõnamängul "käpp" ja "armsake" põhinev hüüdnimi. Ilvese "passinimi" on Tina ja tal puudub 1 käpp lõksu sattumise pärast.)

Lapuška hoolitses poegade eest oma kuudis ning söömas käis ainult öösiti. Talitajad arvasid sellest, et emane ei tahtnud reeta inimestele, et tal pojad on, tegelikult ei jäänud emailvesel söömiseks lihtsalt aega. Isane Maltšik on oma sõbrannaga alati õrn olnud ja pakkunud talle parimaid palasid, kuid nüüd pandi ta naaberpuuri, uskudes, et kõik isased kaslased tapavad poegi. Mujal loomaaedades on lapsehoidjateks meeleldi olnud poegade isad ja vanemad õed-vennad.

Nii erinevad Kaukaasia loomaasutused

Oleme harjunud arvama, et loomadega töötavad inimesed loomi jäägitult armastavad. Meilgi on loomasõltlasi, kes oma tööst iial ei loobuks. USA loomaasutustes on tavaline ilma palgata vabatahtliku kaastöötaja amet ja kohati peab inimene selle "au" eest isegi maksma. Postnõukogude liiduvabariikides tundub see paljudele naeruväärne ja nii mõnedki loomaaednikud ajavad taga eeskätt omakasu.

Bakuu loomaaias käib loomaäri. Loomakaitse, roheliste ega pressi vilgas tegevus ei aita - direktoril on nii mõjukad sidemed. 2002. aastal oli kadunud 14 suurt imetajat, kelle saatust ei tea isegi nende hooldajad. Loomadel pole passe, inspektorid pole leidnud ühtegi surmapõhjust sisaldavat dokumenti. Loomaaia peale on 1 bioloog, temagi koeraarst. Tegelikult on 2 bioloogi," vaidleb libekeelne direktor, "ja ega meil keegi loomadele liiga tee, tulge ja vaadake!" Süüdistused lükkab ta edasi: tõestage paberitega!

23 a tagasi loodi Krasnodaris, kus oma loomaaeda polnud, kohaliku teadusliku uurimise instituudi juures nn zookollektsioon "Rõss", mis sisaldab praeguseks üle 30 looma- ja linnuliigi. Ilvesed on selle aja jooksul toonud instituudi ruumides ilmale 16 poega, kes jagati loomaaedadesse. 2001. aastal toodi Kubani ülemjooksult kaukaasia ilvesepoeg, kes oli väga haige herilase nõelamise pärast. Temast kasvas ilves Katjuša, kes käib instituudi territooriumil teda ravinud veterinaari kõrval nagu koer.

Afganistani sõjas oli venelastel ilvese-nimeline salk, nüüd on Venemaal relvastatud eriüksus "Rõss", mis võitleb küll kuritegevusega, küll vaigistab demonstrante. Eriüksuse võitlejatel on näol mustad maskid ja ilvese pildiga embleem. On olemas ilvesenimelised jahipüss ja leegiheitja. Kaug-Idas on miilitsa sõprade klubi "Ilves". Tšetšeeni sõjast on võtnud osa ilvesetopis, mis päästeti põlevast muuseumist ja kinnitati tanki katusele.

Seevastu Novotšerkasski vene sõjaväeosas on oma loomaaed: hundid, karud, paabulinnud ja paljud muud sõja jalust päästetud loomad - ka ilves, kes magab päeval puu otsas oma majakeses ja aitab öösel territooriumi valvata. Venemaal imestatakse, et sellest sõjaväeosast ei ole keegi kordagi põgenenud. Psühholoogid ja arstid on Novotšerkasski kogemust uurinud ja soovitanud korraldada sõduritele kohustuslikud loomaaedade külastused ning võimaldada sõjast tulnutele lähedasi kontakte loomadega. Leiti, et sõprus metsloomadega soodustab psüühika eriti kiiret taastumist kriitilisi olukordi läbinud inimestel.

Loomaaedade salarelv

Eraloomaaedu ja -parke on maailmas palju rohkem, kui väidab statistika, kuid ametlikult on Šveitsis ja Kanadas 1 loomi eksponeeriv asutus 400 000 inimese peale, Saksamaal aga 300 000-le inimesele. 3ndal kohal on Prantsusmaa, Rootsi ja Austraalia (1 loomaasutus 600 000-le) ning 4ndal Tšehhi (750 000 elanikule). Kuigi nii Šveits kui Saksamaa kubisevad vabatahtlikest loomatapjatest, on just nendes maades aru saadud looduse vajalikkusest ja hakatud hävitatud loomi nende loomulikku keskkonda tagasi tooma, teised maad viibivad veel loomade hävitamise staadiumis. Looduse väärtustamisega käib kaasas loomade rahvale lähemale toomine, milleks ongi loodud loomaaiad. Kes muu, kui mitte loomad, saaksid tuua inimesi sisemise harmoonia juurde ning aidata neil vaimselt vastu seista ühiskonnas levinud paranoilisele hirmule ründamise ees. (See torkab silma enamikus USA filmides ja seda tunnistab ka ülinärviliste ketikoerte rohkus meie maal.)

Inimese teadmatuse või ettevaatamatuse korral võivad metsloomad olla ohtlikud, kuid nad pole kurjad. Kui inimene õpib nägema hirmuäratava väliskesta taga metslooma sisemist rahu ja õrna olemust ning mõistab looma käitumise loogikat, leiab ta tasakaalu ka iseendas. Kus loomaaedu on vähe, seal lasevad inimesed ennast kergemini mõjutada väärarvamuste poolt ja nende inimeste suhtumist loodusesse suunatakse sinna, kuhu võimulolijatel parajasti vaja. Nii saab rahva toetuse loomade ametlik hävitamine, küttimine ja salaküttimine.

Norras on 1 loomaaed miljoni inimese kohta ja kogu Euroopa ei suuda Norrale selgeks teha, et nende ilvesed on hävimisohus. Soomes on 1 loomaaed 2, Poolas 3 ja Leedus 4 miljonile inimesele, Ukrainas 6, Venemaal 8 miljoni ja Hiinas 10 miljoni inimese kohta. Mida vähem on riigis loomaaedu, seda rohkem jahitakse selles riigis loomi, ja kui jutt on väikese pindalaga riigist, siis on tundlikumad loomaliigid seal juba valdavalt hävitatud.

EURAASIA ILVESED EUROOPAS

EURAASIA ILVESED EUROOPAS

Euraasia ilves

Lynx lynx

Eurasian lynx

Eurasischer Luchs

Common lynx

Lince boreal

Lynx du Nord

Lynx boreal

Usutakse, et Siberis elavad euraasia ilvesed on oma Euroopa liigikaaslastest kogukamad. Ent Siberi ilves võib kaaluda 22 kg, mis pole Euroopas elava ilvese kohta palju. Läti uurijad on märganud, et eri maade kirjaallikates varieeruvad Euroopa ilveste mõõdud väga: Venemaal väidetakse, et ilvese kerepikkus on 82-105 cm ja kaal 8-15 kg, Euroopas aga 71-130 cm ja 12-35 kg, kohati 25-35 kg (lisa vt ptk "Karpaadi ilvesed").

Euraasia ilvese kohta on öeldud, et tema karvkate võib olla valdavalt vöödiline, enamasti tähniline või üldiselt ühtlane. Viimane käib rohkem euroopa ilvese kohta, kuna karpaadi ja kaukaasia ilvesed on sagedamini vöödilised ja täpilised. Enamik täpilisi ilveseid on väikest kasvu, vaid mõned üksikud kasvavad keskmiselt suureks, väidavad Uurali ilvesteuurijad. See imelik tõsiasi on olnud teada kõikidel rahvastel, kes kutsusid väiksemaid-kirjumaid ja suuremaid ilma mustriteta ilveseid eri nimega. Karpaadi ilves on euroopa ilvesest kirjum ja peaks seega väiksem olema, kuid saksa teadlased kirjutavad, et euroopa isailvesed kaaluvat keskmiselt 19,6 (teistel andmetel 21,6 kg) ja emased 17,3 (18,1) kg, karpaadi isased aga 25,7 ning karpaadi emased 19,2 kg.

Uurali mägedest läänes elavate ilveste kohta on täheldatud järgmist: pooltel ilvestel on ülekaalus hallid kasuka värvitoonid, 1/3 populatsioonist - punakad ja pruunid, eredad. Täpilisus kasvab põhjast lõuna: täpid on ainult 33% põhjaaladel elavatest ilvestest, needki vaid käppadel, aga lõunapoolses populatsioonis on 54% loomadel selged ja eredad täpid nii käppadel kui ka külgedel ja kõhul. Täpid igal pool kehal olid 13%, triibud piki selga aga ainult 3% uuritud ilvestest.

Euroopa ilveste kodu- ja perekorraldus

Arhangelski oblastis võib ilvese koduterritooriumiks olla talvelgi ainult 40 km2 ning 30x18 km suurusel alal võib elada 13 ilvest, Siberis aga, Kemerovo lähistel, on ilvese talvealaks 25-100 km2. Šveitsi Alpides on isase kodualaks suvel 275 ja talvel 450 km2, Juuras 364 km2, Poolas 194, Rootsis Bergslagenis 709 ja Sarekis 632 km2. Norras Hedmargis kontrollisid isailvesed suvel 1124 km2 (13 ilvest), talvel aga 859 km2 (8 ilvest). 60 Norra emase jälgimise põhjal järeldati, et emase keskmine koduala on 450 km2 ning 10 jälgitud isailvese alade põhjal määrati isase koduala suuruseks keskmiselt 603 km2. Aastaringi kontrollisid 7 isast 1466 ja 10 emast 832 km2 suurust territooriumi.

Rootsis kattub 86% emaste valdustest isaste omadega, Venemaal aga kattub isase territoorium tavaliselt 1 emase omaga ning isane kontrollib ka emase ja ta poegade valdusi, pidevalt perega kohtudes. Siit tuleneb Venemaal üsna levinud arusaam, et poegade eest hoolitsevad alati mõlemad vanemad.

Pulmajooks kestab ilvestel u 7 päeva veebruari lõpus või märtsi alguses, põhjaaladel hiljem. Leningradi Loomaaias on ilvesed paaritunud teist korda ka aprilli lõpus ning mai alguses, Tallinna Loomaaias juunis. Esimesest paaritumisest pesakonna sünnini kulub 54-73, keskmiselt 65 päeva, teistel andmetel 64-74 päeva, poegi on sagedamini 2-3 ja 60% vastsündinud poegadest on emased. Sündides kaaluvad ilvesepojad 195-210g (harva kuni 400g) ning arenevad aeglaselt. Käima hakkavad nad u 26. elupäeval ja peagi kipuvad pesast välja, kuid ema tassib nad tagasi, sest mitte ainult inimene ja hunt, vaid neid ohustavad ka paljud väiksemad kiskjad, keda suured ilvesed ise söövad. Emailves imetab poegi vähemalt 3-4 kuud ja juba 2-kuuselt hakkab ta neile lihasöömist õpetama. Lihale minnakse täielikult üle alles pooleaastaselt. Nii siberi kui euroopa alamliigid elaksid looduses 10-aastaseks, mõned ka 13-14-aastaseks, kuid jahimeeste tõttu on euroopa ilvese iga 2-5 a. Vangistuses elavad ilvesed 17- ja isenditi 24-25-aastaseks.

Milliseid ilvese alamliike elab Euroopas?

Euroopas elavad euraasia ilvesed jagatakse euroopa ilveseks Lynx lynx lynx ja karpaadi ilveseks Lynx lynx carpathicus. Esimest kirjeldas 1758. aastal Linnaeus, teist alles 1963. aastal Kratochvil ja Stollmann.

Lynx lynx lynx elab Skandinaavias, Baltimaades, Poola kesk- ja idaosas, Valgevenes, Ukrainas, Venemaa Euroopa-osas, aga ka Uuralis, Lääne-Siberi madalikul ja Põhja-Kasahstanis. Väidetavasti elab mõni sellesse alamliiki kuuluv ilves ka Pürenee mägedes Prantsusmaa ja Hispaania piiril.

Lynx lynx carpathicus elab Poola lõunaosas, Tšehhis, Slovakkias, endise Jugoslaavia maades, lisaks mõni isend Ungaris, Bulgaarias, Albaanias, Kreekas ja Saksa-Belgia piiril. Šveitsi, Saksamaa, Austria, Itaalia ja Ida-Prantsusmaa ilvesed kuuluvad samuti karpaadi ilveste hulka. Moldaavias ilvest enam ei leidu, ent kõrval Rumeenias on ilves arvukas. Ilveseid ei ela Euroopa linnriikides, Iirimaal, Inglismaal, Islandil, Vahemere saartel, Hollandis ega Taanis.

Kunagi elas Sardiinia saarel Lynx lynx sardin(i)ae, keda kirjeldas 1908. aastal Mola. Sajand tagasi elas ilveseid ka Korsika saarel. Teine väljasurnud alamliik on Lynx lynx alpina, keda väidetakse olnud rohkem ühtlase karvkattega, vähetäpiline ja väiksemat kasvu kui Alpides praegu elavad karpaadi ilvesed. Kunagi elas euroopa, karpaadi ja ibeeria ilveste vahelisel alal Lynx lynx spelaeus. 2001. aastal pakkus H. Hemmer, et see Püreneedest Lääne-Alpideni ja Põhja-Šotimaalt kuni Itaaliani levinud ilves polnud euraasia ilvese alamliik, vaid omaette liik Lynx spelaeus.

Jugoslaavia teadlane Dorde Miriè kirjutas 1970ndate lõpus, et isoleeritud muust Euroopast, moodustanud Balkanite ilvesed omaette alamliigi Lynx lynx martinoi, kes elanud Serbias veel 20. sajandi algul. 1941. aastal pakkus teadlane Buresch panna Balkanitel elavatele ilvestele nimeks Lynx lynx balcanicus. Staatus "balkani ilves" oli kaalutlusel ka 1970-80ndail, samuti pakuti panna Makedoonia, Albaania ja Kreeka alade ilvestele nimeks Lynx lynx albanica. Ent selleks oli regioonis omi ilveseid liiga vähe, kui aga 28.11.1983. a nähti Serbias üle aastate taas 1 "piiririkkujat" ilvest, liigitati ta karpaadi ilveste hulka.

Euroopa teadlased on jaganud Euroopa ilvesed järgmiselt:

Põhjamaade populatsioon (Norra, Rootsi, Soome) - u 2500 euroopa ilvest.

Balti populatsioon (Baltimaad, Kaliningradi oblast, Poola, Ukraina, Valgevene) - u 2000 euroopa ilvest.

Karpaadi populatsioon (Tšehhi, Slovakkia, Poola, Ungari, Ukraina, Rumeenia, Serbia) - u 2200 karpaadi ilvest.

Böömi-Baieri populatsioon (Tšehhi, Saksamaa, Austria) - veidi alla 100 ilvese.

Balkani populatsioon (Tšernogooria, Kosovo, Makedoonia, Albaania, Kreeka) - alla 50 karpaadi või balkani ilvese.

Dinaari populatsioon (Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina) - u 200 karpaadi ilvest.

2 osast koosnev Alpide populatsioon (Kagu-Prantsusmaa, Itaalia, Šveits, Sloveenia, Austria) - u 150 karpaadi ilvest.

Juura populatsioon (Ida-Prantsusmaa, Šveits) - u 100 karpaadi ilvest.

Vogeesi populatsioon (Kirde-Prantsusmaa) - u 20 karpaadi ilvest.

Kokku arvati 1999. -2002. a Euroopas elavat kuni 7300 euraasia ilvest. Asko Lõhmus oma "Eesti suurkiskjate ohjamises ja kaitses" (2001) andis Venemaa kohta miinimumhinnanguks üle 10 000 ilvese.

Alamliik see või teine, kuid müüdid on samad

Olgu tegemist euroopa või karpaadi ilvesega, ikka räägitakse tema kohta ühesuguseid väljamõeldisi - inimesed on ju igal pool ühesugused. Teades end tapmas teisi olendeid lõbu pärast, tahab inimene ennast uskuma panna, et loomadki teevad nii. Näiteks: ilves ei söövat üldse oma murtud saaki, vaid joob ainult verd.

Sooja vere joomisest algab ilvese sööming tõesti. Saaklooma värske veri annab ilvesele kiiresti ja rohkem energiat ning vajalikke aineid kui liha ja luud, kuid ainult verest elamiseks ei piisa. Mõned teadlased üritavad siduda ilvese verejoomise tavasid saaklooma valikuga ning oletavad, et ilves jahib suuremaid loomi oma perioodiliselt esineva vere joomise vajaduse tõttu: väikesed loomad ei varusta ilvest vajaliku verehulgaga ja neid tuleb murda mitu. Kui ilvese kõht on täis, siis ta joob värsket verd, puhkab saaklooma läheduses ja sööb alles teisel päeval.

Suur vahe, kas metskitse lõpuni söömata jätmist nägi jahimees või väidab seda teadlane. Jahimees käis metskitse juures mitu korda ja ootas, sellepärast ei tulnudki ilves tagasi. Raadiosaatjatega ilvesed ei ole jälgimisest häiritud ja nad viibivad metskitse juures niikaua, kuni on midagi võtta.

7.7.2000. a jättis karpaadi ilves Tito terve tagakintsutüki lõpuni söömata. Kuna Tito viibis ühel kohal liiga kaua, muretsesid Šveitsi teadlased, kas ilvesega oli kõik korras. Tõenäoliselt polnud Titol palava ilmaga isu ega ka viitsimist uuesti jahile minna ja ta oleks kitsekorjuse peal veelgi lamasklenud. Uurijad läinud, tuli Tito kitse juurde tagasi ja 2 päevaga jäi sellest järele ainult nahk. Euroopa ilves Peer Norrast käis aga noore punahirve luustiku juures veel 2 nädalat närimas-nuusutamas, kuigi oli vahepeal värskemat saaki saanud.

Mida teab ilves poliitilisest geograafiast?

Ilvesepopulatsioone leidub Euroopas just riikide piiridel. Kui mõni ilveste rühm elabki keset riiki, siis on tegemist inimese poolt ette võetud loomade ümberasustamisega, nagu oli Abruzzo pargis Itaalias, Kampinoses Poolas või Saksamaal Harzis.

Riigipiiridel võib ilves ainsa hüppega muutuda jahiulukist kaitsealuseks loomaks. Piirialad on vähem asustatud ning jahimehed liiguvad seal vähem. Tavaliselt läheb piir üle looduslikult inimestele raskesti ligipääsetavatest kohtadest nagu mäestikud ja nii on just mäestikud kujunenud välja Euroopa ilveste püsivateks asupaikadeks. Kuna muud metsad on maha raiutud, on mägimetsad kuulutatud rahvusparkideks või looduskaitsealadeks.

Ilveste loodusesse tagasi toomiseks polnud muud kohta kui mägimetsad, mille vähesus paneb ilveste levikule loomuliku piiri ja relvastatud inimese sekkumist pole vaja, ent kuidas seda inimesele teatavaks teha, et ta alaväärsuskompleksi ei saaks? Psühholoogide arvates on riigile kasulikum võimaldada inimestele mõnda näiliselt vajalikku tegevust, tekitamaks neis veendumust, et neid on ühiskonnale vaja - olgu jutt invaliididest, narkomaanidest või jahisõltlastest. Nii on kultuurimaades kasutusele võetud sõna "kiskjate ohjamine" (contra "ohjeldamatu küttimine") ning inimesele antakse aega mõistmaks, et tegelikult tuleks ohjeldada tema enese tapahimu ja loodusevalitseja suurusehullustust, sest kõigile soovijaile ulukeid enam ei jätku.

Inimene hävitab ilveseid mitmel moel: otseselt, metsa raiudes ja ilveste saakloomi küttides. Euroopa ilvese ressursid on nii ära ammendatud, et jahisportlastel tuleb piirduda sõraliste küttimisega. Ent autoliiklus on kujunenud kõikide loomade arvukuse "reguleerijaks" sedavõrd, et kui liiklust ei suudeta ohutumaks teha, tuleb Euroopa jahisportlastel oma huvialast loobuda. Ilveste piiratud küttimine säilib Eestis, Soomes, Rootsis, Norras, Rumeenias ja Venemaal. Ainus Euroopa riik, kus ilvesejaht pole lubatud ega keelatud, on Bosnia ja Hertsegoviina.

Ilveste levik ja kaitse

Viimase sajandi jooksul on euraasia ilves liikunud mõnevõrra põhjapoolsematele aladele, samas tekkisid "augud" lõuna pool, nagu Kesk-Ukrainas ja Kesk-Venemaal. Sama nähtust täheldati ka Aasias: nii Aserbaidžaanis kui Koreas, ja kui 100 a tagasi oli ilveste poolt hõivatud terve Sahhalin, siis praegu on seda vaid saare põhjaosa. Nii paiguti Siberis kui Skandinaavias levis ilves kuni 70nda laiuskraadini ja elab Norras teisel pool pöörijoont. Mõningane ränne toimus ka lõuna ja ida suunas, nagu Kamtšatkal ja Põhja-Kasahstanis. Lõuna-Ukraina, Lõuna-Venemaa ja Krimmi steppides ilveseid ei ole elanud ning Euroopa populatsioon oli ühendatud Kaukaasia omaga Türgi kaudu, seega Türgil, kus ilves on praegu levinud saarekestena, on iidsetel aegadel olnud oma osa ilveste edasilevimisel.

Euroopa ilveste levilasaarekesed kaardil väga väikesed ja üksteisest eraldatud. Ühtlase levikuga ilveste populatsioonid asuvad ainult Kesk- ja Põhja-Venemaal, Eestis ja Skandinaavias. 1995. a WWFi suurkiskjaprogramm nägi ette ilveste ja teiste kiskjate taastamist 17 Euroopa riigis. 1999. aastal toimus Itaalias Cuneos üks LCIE (European Large Carnivore Initiative) istung ja teine, BLCI, 2000. aastal Baltikumis. Seal nenditi vajadust üle minna suhtumises kiskjatesse from "hate" to "admire". Tähelepanematu lugeja võib aru saada: vihkamiselt administreerimisele, haldamisele, ohjeldamisele. 2001. aastal ilmus Keskkonnaministeeriumi Eesti suurkiskjate ohjamis- ja kaitsekorralduskava. Seegi oli suur positiivne muutus, ometi tähendab admire imetlemist ja mitte ohjamist.

Peale levinud looduskaitsemeetodite soodustab loomaliikide kaitset ka kunst, kirjandus ning isegi filateelia. 1996. aastal tehti ilvesega telefonikaardid Slovakkias ja Eestis. Maailmas on olemas kaardid ka ibeeria ilvese ja karakaliga. Mõned postmargid ilvesega on ilmunud Soomes (1957), Tšehhoslovakkias (1959 ja 1987), Rumeenias (1961), Poolas (1965, 1973 ja 2001), Valgevenes (1969 ja 2002), Rootsis (1973 ja 1993), Ungaris (1976), Šveitsis (1982), Eestis (1988 ja 1989), Sloveenias (2001), Leedus jne. Tänuväärt tegu oli 1970ndate lõpus euraasia ilvesega postmarkide trükkimine Mongoolias, Bhutanis, Jaapanis ja Hiinas. Imestust väärivad Ekvatoriaal-Guinea mark kanada ilvesega ning 1990ndail ilmunud euroopa ilvesega postmargid Guinea-Bissaust, Kongost ja Lääne-Saharast.

Ilves Euroopa keeltes

Inglise, prantsuse, ladina ja hollandi keeles hüütakse ilvest lynx. See sõna tuli Vana-Kreekast (ladina tähestikus lygx) ning tähendas samuti luksumist. Lynkos tähendas paju(oksa) ja Lynxos oli linn Makedoonias, kus elas hõim nimega lynxostai ehk "linkslased". "Ilvese oma" kõlas vana-kreeka keeles lynxeios, aga Lynxeius on argonaudi nimi, kes erines teistest oma ilveslikult hea silmanägemise poolest. Ka ladina linceus tähendab "teravalt nägev" (sama mis inglise lynx-eyed). Veel kaugemale ajalukku minnes leiame, et ilvest tähistas indoeuroopa tüvi luk-. (Nii läti lûk kui inglise look tähendab vaatamist).

Praeguses Kreekas kutsutakse ilvest lihtsalt nudisabaks - gutzuk või öeldakse sari gutzuk ("punakas-pruun lühisabaline"), Albaanias rigebulli või lugerbulli, Ungaris hiûz. Ilves on baski keeles katamotz, mustlaste keeles divlio-murtano (isane) ja divlio-mutsa (emane). Saami keeles öeldakse alb(b)as, komi keeles vörkan, mari keeles šurmangše ning tatari keeles selöysen.

USAs arvatakse, et sõna lynx tuli kreeka sõnast "särama". De luxe prantsuse keeles ning deluxe inglise keeles tähendab midagi luksuslikku ja samamoodi kõlab saksa keeles der Luchs ehk ilves. Itaalia, hispaania, galeegi ja portugali keeles on ilves lince, esperanto keeles linko. Ilvest tähendavad bretooni sõna liñs, friisi lynks, friuuli linc, gaeli lincs, iiri lincse, katalaani linxs, kõmri lyncs, ladiini lustrel, leedu lûšis ja läti lûsis. Provanssaali keeles kutsutakse ilvest linx, sardi keeles linci ja lintze, šoti keeles lioncs ja taani keeles los.

Rootsi lo ja lodjur kõlavad ligilähedalt "luu" ja "luujüür". Soome keeles on ilves ilves, vadja keeles ilvez ning vepsa keeles ilbez. "Tuttkõrv" on Soomes tupsukorva. Norras öeldakse ilvese kohta gaupe, Fääri saartel geupa ja Islandil gaupa.

Paljudes keeltes on võimalik moodustada erivorme tähistamaks emailvest: die Luchsin (saksa), lûsene (läti), rõssihha (vene) ja miks mitte ilvinna. Saksa keeles öeldakse isailvese kohta der Kuder ja emase kohta die Katze ehk Kätzin ("kass, kiisuke") või Weibchen ("naisuke", "emane loomake"). Prantsuse ja uuemas vene keeles on sõna ilves naissoost, aga saksa, ladina, hispaania, portugali ja galeegi keeles on see meessoost. Abluchsen on saksa keeles midagi välja manguda, pettes endale saada, kavaluse abil välja uurida, piiluda. Kui teised ütlevad kavala inimese kohta, et ta on rebane, siis sakslased ütlevad ilves.

Tšehhi ja slovaki keeles öeldakse ilvese kohta rys (ostrovid). Poola keeles tehakse vahet rys ostrovidi ja rys obecny vahel (viimase kohta öeldakse ka rys evropsky). Rys (rõss) tähendab ilvest ka vene, valgevene, ukraina, moldaavia, rumeenia, sorbi ja mokša keeles, kirjakuju ris (kas ladina tähestikus või kirillitsas) eelistatakse bosnia, bulgaaria, horvaadi, makedoonia, serbi ja sloveeni keeles. Saksakeelne das Riss tähendab aga "pahandust", mida ilves inimese arust teeb, murdes oma ellujäämise nimel saaklooma.

Paljudes Euroopa keeltes nimetatakse ilvest ka "hirvehundiks" - nii tehakse vahet euroopa ja karpaadi, euroopa ja ibeeria, samuti ühetoonilise ning kirju kasukaga ilveste ja lisaks ka suurt ning väikest kasvu ilveste vahel. Itaalias öeldakse lupo servero, Prantsusmaal Loup-cervier jne.

Liigitamata ilvesed

elavad Püreneedes Prantsuse ja Hispaania piiril. Need on kitsad kaljude ja metsadega kaetud alad, kus inimesi liigub harva. Seal kasvavad tamm, kuusk, mänd, kask ja pöök. Isegi talvel on Püreneedes vähe lund ja leida ilvese jälgi pole kerge. Ei ole teada, kas tegemist on euroopa, ibeeria või mõne tundmatu ilvesealamliigiga (nagu oli üks 1992. aastal Schwarzwaldis lastud ilves).

1930. aastal väitis prantsuse Vete ja Metsa inspektor ning ühe kuulsa loodusajaloolise essee autor L. Lavauden, et viimane ilves lasti Prantsuse Püreneedes maha 1917. aastal Canigou mäestikus. Vahemikus 1919-36 kütiti seal küll veel 4 "üllatusilvest", kuid Lavaudeni arvamust usuti rohkem. 1942. aastal sai välja öeldud, et Lääne-Püreneedes võib mõni ilves ikkagi alles olla, kuid autoriteedi sõna jõud oli ületamatu ning teadlasi mägedesse ei saadetud. 1957. aastal lasti 1 ilves maha Lurienis, Ossau orus, praeguse Lääne-Püreneede rahvuspargi territooriumil - siis läks ajalukku uus aastanumber "viimase" ilvese kohta.

1962. aastal leiti Col d'Arani lähistel looma luukere, mille Pariisi Looduse Ajaloo muuseumi professor tunnistas (tõenäoliselt euroopa) ilvese omaks. Kuni 1967. a-ni nähti mitmel korral "kahtlasi" jälgi lumes, kuni ükskord suudeti kabinetiteadlasi veenda saata kohale mõni professor ja fotograaf. Sama lugu kordus 1973.-76. a Aspe orus, kuni jäljed olid lõpuks pildistatud ja uuritud. Nüüd ei sulgenud teadlased ilves-teadete suhtes enam kõrvu. Ühte ilveste pisipopulatsiooni Lääne-Püreneedes tunnistati ametlikult 1980., teist 1982. aastal Kesk- ja 3ndat 1984. aastal Ida-Püreneedes.

Läänepoolsem populatsioon paiknes Aspe ja Ossau orus Lescuni mägedest kuni Iraty metsani, kuid peale 1985. a ei ole nende ilveste kohta mingeid teateid tulnud. Keskmine populatsioon asus St. Gironsist lõunas ja hakkas 1987.-88. a aktiivselt lääne suunas Ülem-Garonne'i alale levima. Kolmas populatsioon paiknes samuti piki riigipiiri Ariégest Canigouni. Ilveseid jälgiti ja uuriti nii Hispaania kui Prantsuse poolel.

Keskmine populatsioon koosnes 2 emasest, kes omasid kumbki aastaringselt 10 000 ha maad väga väikese alade kattumusega. Isaste alad olid 18 000-23 000 ha. Ilvesepulmad peeti Püreneedes sõltuvalt aastast 10. jaanuarist 15. märtsini ning teadlased uurisid äratallatud pulmaplatse. 75% ilveste toidusedelist olid väikesed ja keskmised saakloomad (närilised, mutid, linnud, jänesed, rebased, kalanugised), ülejäänud juhtumitel metskits, mägikits ja metssea põrsad. Kohe üritasid lambakasvatajad riigilt kahjutasu välja pressida, väites 1972. aastal, et olematu ilves olla rünnanud lambakarja. Teadlased panid tähele hoopis seda, et suvel, kui karjamaadele ilmusid lambad, tõusid ilvesed kõrgemale mägedesse. Nad juhtusid lammaste lähedusse väga harva, kuid üksikud karjast mahajäänud ja mägedesse eksinud lambad aitasid ilvesed küll "parematele karjamaadele".

Ida-Püreneede ilvesed

Madres-Coronat'i mäestikus on 3 looduskaitseala, mille töötajad pühendavad kõik oma jõud ilveste jälgimisele, kuid küünte jälgi avastati Püreneedes ainult kord ja hoopis Canigou alal.

20 000 ha suuruselt ja kuni 2400 m kõrgusele ulatuvalt uurimisalalt Põhja-, Loode- ja Edela-Madres'i ning Castellane'i ja Tet'i orgude vahelt on 7 aastaga leitud järgmist: 10.12.1989. a - 1 väljaheide, 30.3.1990. a - 2 eri ilvesele kuulunud jälge läbimõõduga 7 cm2, 1.4.1990. a - 1 väljaheide (seejärel 29.1. ja 18.4.1991. a, 16.2.1992. a, 16.6. ja 8.10.1993. a). Järgmised ilvesejäljed avastati 13.5.1990. a (ilves sooritas 2 m pikkuse hüppe) ning 10.3.1992. a (2 paaritunud looma jäljed). 15.3.1992. a leiti veel 1 üksik ilvese jälg. Kuna allpool pole isegi talvel lund, saab jälgi otsida ainult lumepiiril. Järgmised jäljeleiud lumest toimusid 4.3. ja 9.5.1993. a, 8.2.1994. a ning 23.1.1995. a. Ilvesejäljed mudas avastati 1994. a juulis ja oktoobris.

1992. a 15. augusti ja 30. septembri vahel murti 8 mägedesse eksinud lammast. Teadlased soovisid, et need 27 ja 32 mm vahega kihvad kuuluksid ilvestele, sest mitmetele materiaalsetele tõenditele vaatamata ei uskunud nad ikka veel, et nende poolt aastaid uuritud ilvesed ka tõesti olemas on. Maal, kus pole varem lammaste murdmist uuritud, polnud hambajälgi millegagi võrrelda, kuid 12.12.1993. a leiti kuuse alt murtud mägikitse jäänused, mis olid maskeeritud sõnajalgade ja koltunud lehtedega. Teadlased rõõmustasid - nii teevad ilvesed - ja nad uurisid põhjalikult ilvese kihvajälgi. 1994. a aprillis oletati juba palju tõenäolisemalt, et murtud kodukitse sokk oli ilvese töö. Seda enam, et üsna lähedal leiti 1 ilvese väljaheide.

Teadlased ise ei ole ühtegi ilvest kohanud. 1993. a septembris olevat ilvest näinud üks jahimees, kuid uurijad ei pidanud teadet usaldusväärseks. Küll aga võeti arvesse järgmised juhtumid: 1993. a mais pureles ilves koeraga ja 1994. aastal kohtas üks kohalik elanik tihedas metsas ilvest - olgugi et hiljem ei tulnud talle meelde, mis kuul see oli.

Franche-Comté ilvesed

Prantsusmaal avastati veel 2 ilvest, kelle liigitamine ja päritolu väljaselgitamine nõudis mitme ekspertiisi läbiviimist. Juura mägedes asuva Franche-Comté regiooni nimi tähendab "aus maakond" ja seal töötab Prantsusmaa ainus metsloomahoolduskeskus, kus ollakse pädevad tegelda ilveste ja metskassidega. See keskus sai koduks salakaubitsejate ohvriks sattunud ilvestele pikaks juurdluse ja kohtumenetluse ajaks.

26.3.2003. a konfiskeeriti Pariisi lähistel Seine-Saint-Denis' eraisikult 2 ebahariliku välimusega 9-kuust ilvesest õde-venda. Nad erinesid Prantsusmaal elavatest ilvestest, sest Kesk-Euroopa, sh Vogeesid ja Prantsuse Juura, on taasasustatud Tšehhi ja Slovakkia piirilt pärit karpaadi ilvestega. Need ilvesepojad kuulusid aga euroopa ilvese alamliiki.

Loomi hoiti kitsas (1 m pikas, 80 cm laias ja 80 cm kõrges) puuris, kus nad olid pealegi kettidega aheldatud. Juba 1,5 tundi pärast konfiskeerimist jõudsid ilvesed 10-päevasele karantiinile Alfordi kindluses asuvasse Metsiku Fauna Säilitamise Keskusesse, kus nad said ravi oma haavadele (ketid jätsid emasele arme). Keskuse veterinaarid uurisid põhjalikult ilveste välimust, tervist ja reaktsioone, andsid ussirohtu ning panid kirja oma järelduse: need kõhnunud ja ainetepuuduses kannatavad "idamaa", tõenäoliselt skandinaavia või poola tõugu ilvesed võeti ema juurest kuni pool aastat tagasi.

1. aprillil saadeti ilvesed Franche-Comtésse, kus tehti veel põhjalikumad uuringud. Kui välja arvata vale toitumise tagajärjed, leiti loomad terved olevat. Ei jäänud keskusetöötajate tähelepanu alt välja hammaste lõikumine, nahatundlikkus, liikumise ega käitumise peenemadki iseärasused, mille järgi prooviti aimata, kas ilvesepojad olid sündinud metsas või puuris (ja nad käitusid vangistuses sündinud poolmetsikute ilveste järglastena). Kuna Rootsis sai äsja valmis Euroopa ilveste DNA ülipõhjalik kaardistamine ja tänu muudele asjaoludele, mida juurdluse ajal ei avalikustata, polnud ilveste päritolu (Põhja-Balti) määrata kuigi raske.

"Meid ei huvita, kust nad tulid ja milleks neid linnas puuris peeti," vastas keskuse juhataja, toonitades, et keskuse kohus on hoolitseda konkreetsete loomade eest nii kaua kui vaja. Rahvusvahelise loomaäriga seotud juurdlused venivad alati lõpmatuks kuni teo aegumiseni, seni hakati ilveseid toitma metskitselihaga ja pandi elama ühe 2-aastase emase ilvese seltsi, kellest sai keskuse püsielanik tema tervise tõttu. Liivimaa ilvesed sõbrunesid Juura emailvesega ja kodunesid kiiresti ning ilma probleemideta.

Prantsusmaal on ilves üliharuldane ja ilvesepoegade "maaletooja" võis alamliikide erinevusest mitte teada. Vogeesi ilvesprojekti töötajad mainisid, et Prantsusmaal oli avastatud hulk juhtumeid, kui kodus peeti ja kasutati koertega ristamiseks loodusest kadunud hunte. Mõnelgi pool lasid omanikud hundid naabrilammaste kallale. Kes ütleb, et sedasama ei tehtud ka ilvestega? Murtud lambaid on Euroopas aina kasutatud argumendina kiskjate reintroduktsiooni vastu ja ilvesejahtimise tagasitoomise poolt. Taltsaid hunte ja ilveseid kasutatakse ka jahifarmides hõlbusaagina ning kasvatatakse kasukaks tegemiseks nii USAs ja Kanadas kui ka juba Venemaal ja Valgevenes. Karusloomakasvatus on keelustatud veel ainult Austrias, Šveitsis ja Inglismaal, osaliselt ka Saksamaal, Hollandis ja Rootsis.

KARPAADI ILVESED

KARPAADI ILVESED

Karpaadi ilves ehk Lynx lynx carpathicus, Carpathian lynx või Karpatischer Luchs on üks euraasia ilvese Euroopas elavaid alamliike.

Prantsuse uurijad arvavad, et Rumeenia karpaadi ilvesed kaaluvad 11-42 kg, saksa teadlased aga, et karpaadi isailveste kaal kõigub 15,5-36,5 ja emase kaal 13,8-29 kg vahel. 10-kuused ilvesepojad kaaluvad 9-14 kg.

Karpaadi isailveste kohta on öeldud, et nad peavad 1-2 püsipartnerit, mõnikord rohkemgi. Emaste kohta on teada, et nende alad kattuvad sageli 100% ulatuses nende tütarde omadega. Emane on sigitamisvõimeline 3 päeva aastas ja produktiivne 14. eluaastani, isased aga 16-17 a. Ometi on 17-aastaseid ilveseid kütitud haruharva, nii kaua elatakse vaid loomaaedades.

Karpaadi ilveste kasukad on üldiselt kirjumad ja eredamad euroopa ilveste omadest. 114st uuritud Alpide ilvesest olid 45 suurte täppide, 29 rosettide, 30 rudimentaarsete rosettide ja väikeste täppidega. 10 ilvesel esinesid väikesed täpid või ilma täppideta kasukad. 83st Juura ilvesest esines suuri täppe 34, rudimentaarseid rosette ja väikesi täppe 45 loomal. Selgepiiriliste rosettidega mustreid leidus vaid 4 ja ainult väikeste täppidega või ilma nendetagi ei olnud ühtegi ilvest. Suurte täppidega kasukaid avastati Karpaatidel (Slovakkias) 28 uuritud ilvesel (70% uuritutest), Balkanitel (Sloveenias) aga 44 loomal (68%). Väikeste täppidega või ilma täppideta kasukaid leidus Slovakkias 2, rosettidega 6, rudimentaarsete rosettide ja väikeste täppidega 7, Sloveenias aga vastavalt 7, 2 ja 10.

Ilveste elukohad Euroopas

Karpaadid läbivad kaarena Slovakkiat, Ukrainat ja Rumeeniat, ulatudes Serbiasse ning riivates Poola ja Tšehhi piiri. Ilveste Karpaadi populatsioon elab Slovaki Karpaatides, Tatras, Poola Beskiidides, Tšehhi Sudeetides, hõredama asustusega Ukraina ja tihedama asustusega Rumeenia Karpaatides.

Rumeenia piiri lähedal Ida-Serbias elas 2001. aastal omaette 5 ilvest. Slovakkia ja Tšehhi piiri lähedal Jesenikys asub kitsa, Poola piiriga paralleelse ribana veel u 10 ilvese eluala (6 a varem oli neid poole vähem). Seal, kus kohtuvad Tšehhi, Poola ja Saksa piirid, Labe jõe läheduses, elab alates 1950ndaist veel 1 pisipopulatsioon. 1995. aastal koosnes see 6 ilvesest, 2001. aastal aga elas Saksa poolel 1-4 ja Tšehhi alal u 10 ilvest. Veel mõned aastad tagasi elasid Metzi kandis, Luksemburgi piiri lähedal mõned ilvesed, nagu ka Itaalia Alpides Trentino ümbruses ning Itaalia keskel Abruzzo pargis. Neidki ilveseasustusi on aastakümneid jälgitud, ometi ei saanud teadlased ära hoida nende hääbumist.

Uus ilveste väikepopulatsioon elab Saksamaa keskel Harzi pargis (u 20 ilvest) ning teine Kirde-Šveitsis, Liechtensteini piiri läheduses (u 10 looma). Saksamaal Šveitsi ja Prantsuse piiri lähedal Schwarzwaldis elavad veel mõned üksikud ilvesed, keda ka uurida püütakse, kuid suuremat elulootust neil pole. Prantsuse piiril Pfalzi metsas elavatel ilvestel läheb paremini. Loodetavasti on tekkimas ka väike asustus Saksamaa, Luksemburgi ja Belgia piirile, nimelt on 1997. aastal rännanud mõned Pfalzi metsa ilvesed Eifeli mägedesse ning sellest ajast peale on nii Saksa kui Belgia poolel korduvalt nähtud ilveseid.

Austria, Tšehhi ja Saksa piiril elab Böömi-Baieri populatsioon, Prantsuse ja Šveitsi piiril Juura ja Saksa piiri lähedal Prantsusmaal Vogeesi populatsioon, mille teoreetikud ühendavad Pfalzi metsa omaga. Juura populatsiooniga otsapidi kokku puutuv Lääne-Alpide alampopulatsioon on tihe ainult Šveitsis. Selle ala kaardub lõuna suunas mere poole mööda Prantsuse ja Itaalia piiri. Ida-Alpide alampopulatsiooni ala hõlmab mõnevõrra Austriat ja läheneb Dinaari populatsioonile. Viimase ala järgib Itaalia ja Austria, edasi Itaalia ja Sloveenia piiri, laskudes lõunasse mööda Lääne-Sloveeniat ja Lääne-Horvaatiat ning jätkudes Horvaatia ja Bosnia piiril. Kuni Balkani populatsioonini see ei ulatu. V.a Juura ja Alpide, ei lähene ükski karpaadi ilveste populatsioon üksteisele ja isegi suuremad neist näevad kaardil välja üksikute saarekestena.

Balkani populatsiooni eluala algab Tšernogooria lõunapiiril ja hõlmab mõnda hääbuvat ilveste levilasaarekest Albaania-Kosovo ning Albaania-Makedoonia piiril. Kreekas ega Bulgaaria piiril pole balkani ilveseid ammu kohatud, kuid viimase 5 a jooksul tekkinud saareke Kagu-Serbias (3-5 ilvest, kes, nagu ka Bulgaariasse eksivad ilvesed, võisid tulla hoopis Lõuna-Karpaatidest).

Ilvese reintroduktsioonid Euroopas

Veel 18. sajandil olid ilvesed levinud üle kogu Euroopa, kuid varsti hakkas nende arvukus piiramatu jahtimise tõttu kahanema. Viimane ilves lasti Alpides vahemikus 1909-13. Jahikeelud kehtestati 1933. aastal Rumeenias,1934. aastal Tšehhis ja 1937. aastal Liechtensteinis. Reintroduktsiooni katse toimus 1939. aastal Saksamaal.

Ostrava loomaaias Tšehhis on aastakümneid uuritud kaslaste ja eeskätt euraasia ilvese paljunemist ja käitumist (etoloogiat). Aastail 1967-97 sündis seal 37 ilvesepoega. Ostraval on olnud keskne osa Kesk-Euroopa ilvestega taasasustamisel, sest seal valmistati ilvesed elukohamuutuseks ette, k.a nüüdse Slovakkia aladel Karpaatides kinni püütud ilvesed. Neid oli kokku 50 ja vahemikus 1972-93 asustati neid ümber nii Tšehhi Šumavasse kui Sloveeniasse, Horvaatiasse, Bosniasse, Itaaliasse, Šveitsi, Austriasse, Saksamaale ning Prantsusmaale.

Aastail 1970-76 toimus aktiivne ilveste ümberasustamine Šveitsi mägedesse, 1975. aastal Põhja-Itaaliasse ja 1977. aastal Austriasse. 1973. a märtsis toodi Lõuna-Sloveeniasse, Kocevje looduskaitsealale 3 emast ja 3 isast ilvest. Sealt levisid nad varsti Horvaatiasse ja Bosniasse ning 1984. aastal jõudis 1 isane üle Itaalia piiri. 1970ndail vabastati 18 ilvest Tšehhis Šumavas ja 15 ilvest Saksamaal Baieri metsas. 3-5 ilvest on üle läinud Saksi Šveitsi aladele Ida-Saksamaale. Vastukaaluks aktiivsele ilveste hävitamisele saksa jahimeeste poolt lasti vahemikus 1982-89 Šumavas vabaks veel 10 isast ja 7 emast.

1983. aastal algas Prantsusmaal Vogeesi mägede ilvestega taasasustamine ning sellealased projektid teostuvad Euroopas tänapäevani. Tuntumaid ilvesteadlasi Kesk-Euroopas on Urs Breitenmoser (Šveits), Manfred Wölfl (Saksamaa) ja Henryk Okarma (Poola), kes on pidanud vastu seisma jahimeestest "asjatundjate" vastupanule - väidetele, et rohkem ilveseid Euroopasse enam ei mahuvat.

2001. aastal ei sündinud Põhja-Šveitsis, Graubündenis ega Tessinis ühtegi ilvesepoega, Wallises sündis 1, Kesk-Šveitsi lääneosas 3, Juuras u 14 ja Loode-Alpides 21 ilvesepoega (mujal Kesk-Šveitsis ilveseid pole). Seega ei ole ilvestel Juuras ja Loode-Alpides kitsaks hakanud: ilvesed püsivad seal, kuhu nad 20-30 a tagasi istutati (v.a 1 ilvesepaar, kes kolis Loode-Alpidest Wallisesse).

Ilvesed vallutavad küll mägesid, kuid kivised mägismaad neile elamiseks ei sobi ja kuni ilvesed mägedesse ära mahuvad, ei saa neid "liiga palju" olla. Teine piirav faktor on konkurents toitumise osas. Kus on arvukalt hunte, esineb vähem ilveseid. Eri aastate kiskjate arvukus: Slovaki Karpaadid - 380-480 ilvest, 850 karu, 150-250 hunti; Slovaki Tatra rahvuspark - 150 ilvest, 80 karu ja 100 hunti. Dinaarides, Tšehhis ja Itaalias on hundi arvukus palju kordi suurem ilvese omast, sest seal, kus väheneb ilveste hulk, täidavad toidunišši kiiresti hundid.

Kord loendati Dinaari mägedes 1500 hunti ja 200 ilvest ning Karpaatides kokku 2000 ilvest, 3000 hunti ja 5500 karu, muul ajal aga 2000 ilvest, 4000 hunti ja 8000 karu.

Kogu Karpaatides väidavad jahimehed elavat 34 000 ilvest, ekspertide arvates aga mitte üle 2400, parimal juhul 2800, tõenäoliselt siiski alla 2000. Kõikide regiooni maade jahimehed nõuavad jahihooaegade kas tagasi toomist või pikendamist ja limiitidest loobumist, motiveerides seda väitega, et ilvesed hävitavad lambaid ja metskitsi. Nii jahimehed kui karjakasvatajad ei tunnista ilvest loodusliku süsteemi osana, väidavad Šveitsi teadlased, ja mis puutub lammastesse, siis võimalustmööda valib ilves ikka kellegi muu. Kui muud saaki pole, siis on süüdi just jahimehed.

Balkanitel eelistavad ilvesed metskitsi, mägikitsi ja muflone Ovis aries, järgnevad metsseapõrsad ning alternatiivtoiduks on jänesed, oravad ja linnud. Ilvesed jälitasid küll punahirvi ja hävitasid mufloni Ovis orientalis populatsiooni 10km2 suurusel katsealal, kuid vabalt jalutanud lambaid ilvesed üldse ei puutunud. Sloveenia teadlased märkasid hoopis, et just seal, kus elasid ilvesed, oli metskitse arvukus tõusnud.

1973. aastal taasasustati mõned üksikud ilvesed Sloveeniasse ja ilveseid jahtida lubati juba 1978. aastal. 1995. a-ks lasti kohalikel andmetel 192 ja Šveitsi teadlaste sõnul 229 ilvest. Peale selle surid loomuliku surma 48 ilvest, ent mitte ükski neist ei olnud nakatunud nendel aladel valitsenud marutaudi. Ka Tšehhi teadlaste sõnul on ilveste osa marutaudi levitamises olematu. Teatavasti tekib marutaud seal, kus suurkiskjaid on ülekütitud. Ainus marutaudis ilves leiti Sloveenias 2002. a novembris, muid loomi sama kuu sees aga 187 (157 rebast, 1 hunt, 5 koera, 4 kassi ja 19 muud looma). Jaanuarist oktoobrini avastati Sloveenias 1157 marutaudijuhtu. 2001. aastal avastati Euroopas vaid 2 marutaudis ilvest - Poolas ja Eestis.

Ilvest arvatakse nakatuvat marutaudi ainult marutaudis looma rünnaku tagajärjel. Kui rebane, ilveste maiuspala, nakataks ilvest marutaudi enda söömise kaudu, oleks marutaudis ilveseid sama palju kui rebaseid. Ilves ja hunt peavad vabastama looduse liigsetest haigetest, ka marutaudis loomadest, ning nad on selle nakkuse suhtes palju immuunsemad kui muud loomad.

7 kitse päevas või 1 kits 7 päeva tagant?

Ukrainas, Taga-Karpaadi ja Ivano-Frankovski oblastis ütlesid jahimehed 1996. aastal elavat 308, 1997. aastal 295 ja 1998. aastal 314 ilvest, kuid teadlaste meelest ei tõusnud Ukraina Karpaatide ilvese arvukus kordagi üle 230-250. Jahimehed väitsid, et ilveseid ei tohiks kogu Ukrainas olla üle 120, muidu ei jätkuks jahimeestele ulukeid. Ilvesed hävitavat ainuüksi Ukraina Karpaatides 250-350 metskitse aastas ja 180-250 metssiga (keda ilves ei murra, kui jutt pole just mõnest vastsündinud seast).

Ilvesed saavad küll hakkama ka kuni 70-kiloste hirvevasikate püüdmisega, kuid Saksamaal kulub ilvestele vaid 7% sõralistest, 11% sureb looduslikel põhjustel ja 33% läheb jahimeestele. 700 metskitse ja 700 mägikitsega asustatud alal läks 1980ndate keskel Šveitsi ilvestele vaid u 100 looma, jahimeestele laekus 490 ja 278 sõralist surid ise. 1990ndaiks oli Šveitsi metskitsi nii palju jahitud, et ilveste toidulauale läks juba 36-39%, Poolas aga 36% metskitsedest ja 13% punahirvedest ning neid numbreid kasutavad jahimehed agitatsioonis kiskjate vastu.

Eesti jahimehed on väitnud ja 1950ndate jahimeestest loomateadlased selle ka õpikutesse kandnud, et ilves murrab 1 ööga kuni 7 metskitse. Vahemikus 5.3.2001-14.10.2002 (220 päeva) sõid Šveitsi LUNO projekti ilvesed 51 metskitse, 26 mägikitse, 2 jänest, 1 rebase ja 1 kodukitse ning seda kõike jagatuna 6 suurele ilvesele ja 2 ilvesepojale. Tuleb välja, et sõralist söödi kord nädalas pühapäevaroana. Järelikult on ilveste ratsioonis palju suurem näriliste, konnade ja putukate osakaal, kui arvatakse. Et mõni sõraline nimestikku kandmata jäi, pole eriti võimalik, sest Šveitsis pannakse kirja kõik leitud loomajäänused 2 toimkonna poolt. Esiteks kantakse nad jahimeeste registrisse "pahandusena" ehk "kasulike loomade" hävitamisena. Esineb ka juurdekirjutusi ja katseid ümber lükata teadlaste esitatud statistikaid. Et sellele vastu seista, otsivad LUNO töötajad oma ilveste ohvrite jäänuseid ja teevad oma registri.

Alates 2001. a-st leiti LUNO aladel 5 koerte poolt murtud lammast ja 2 lammast, keda esitati ekspertiisile liiga hilja, enne 2002. a lõppu hukkus 2 kodukitse ja leiti lambaskelett. Ühtegi neist leidudest ei õnnestunud elanikkonnal ilvestele kaela määrida. 110 leitud metsloomakorjusest polnud 17 üldse murtud (7 metskitse, 2 mägikitse, 6 lammast, 2 hirve) ja 28 olid sellises seisus, et surmapõhjust ei saanud määrata (12 metskitse, 12 mägikitse, 2 lammast ja 2 kodukitse). 14 metskitse ja 10 lambatalle liigitati koerte saagiks langenuks, rebased said 4 metskitse, veel 5 metskitse murdsid teised koerlased ja 4 metskitse hukkusid muul põhjusel. Ilvesed said 18 metskitse ja 6 mägikitse, jahimehed aga esitasid ilveste tekitatud kahjuna kõik 110 leitud looma.

Inimründajad ilvesed

1980ndail käis üks Põlva elanik matkal Ukraina Karpaatides. Ööseks jäeti šašlõkid välja kaussi. Koidikul pistis mees pea telgist välja ja nägi 2 m kaugusel ilvest kausi kallal. Mees tõmbas pea tagasi ja arvas, et ta jääb hommikusöögist ilma, kuid hommikul oli suurem osa šašlõkki alles. Ehk taipas ilves, et ta ei tohiks süüa maitsestatud liha, või häiris teda inimese ärkamine. Kangelaslikku ilvese tagaajamist ei toimunud ja kahevõitluse lugu jäi luuletamata.

16.1.2001. a sai Šveitsi Alpides, Sioni kandis ilvese käest küünistada saksa turist. Mees jalutas keset päist päeva Agettes'ist Veysonnazi. Möödudes mahajäetud majast oli ta mõtteisse jäänud ega jälginud ümbrust. Silmanurgast märkas ta maja juures liikumist ja siis paiskus vastu teda soe karvane kogu, jättis mehe käele läbi nahkjope 4 küünejälge, kargas üle mehe õla ja kadus. Jälgede kuju ja suuruse järgi identifitseerisid eksperdid looma nooreks, oma ala otsivaks ilveseks. Kannatanu sai marutaudivastase süsti, kuigi marutaudi ei ole Šveitsis esinenud 1998. a-st saadik, Itaalias ja Prantsusmaal veelgi kauem ning mahajäetud majade järele on "haiged" kõikide maade ilvesed. Ilves tahtis põgeneda puu otsa, kuid inimene sulges talle tee. Ilves kargas ikka valitud suunas, kasutades mehe käsivart trepiastmena, hüppas inimesest üle ja põgenes. Sarnast käitumist esineb ka auto ees edasi-tagasi visklevatel jänestel, kes ei taipa eest ära hüpata ja vahel kargavad ise vastu tuuleklaasi.

Karpaatides ei ole juhtunud ühtegi ilveste ja inimeste vahelist konflikti, v.a 6 juhtumit 1990ndail Rumeenias, kus mitte ilvesed ei rünnanud lambaid ega inimesi, vaid vastupidi, ja tülinorijad pandi riigile kahju tasuma.

Rumeenia esikoht

1950. aastal elas Rumeenias väidetavasti 500 ilvest, 10 a pärast 2 korda rohkem. Veel aastakümnega vähenes nende arv 800ni kiskjate mürgitamise kampaania tõttu, ent juba vahemikus 1987-90 väitsid jahimehed, et Rumeenias elas 1500 ilvest ja neid hakati tapma iga aasta, esialgu 10-20 kaupa. 1984. aastal oli jahihooaeg jaanuaris, hiljem jaanuarist aprilli lõpuni, siis poolest septembrist märtsi lõpuni, kuid jahimehed nõudsid aina rohkem. Ilveseid jahiti taas 28-84 looma aastas, nagu 1950ndail: näiteks 1955. aastal lasti 70 ja 1999. aastal 72 ilvest. Euroopasse saadeti teised numbrid: kvoot oli küll 250 looma, ometi ei olevat Rumeenias vahemikus 1996-98 ja 2001. aastal lastud mitte ühtegi ilvest, 2000. aastal olevat lastud 13 ja 1999. aastal 30 (42 maha salatud). Jahihooaeg seati 1. septembrist 31. märtsini, kuid jahimehed nurisesid ikka veel.

1995. aastal arvasid Rumeenia jahimehed oma riigis elavat 1740 ja teadlased 1620 ilvest. 1996. aastal väitsid jahimehed, et ilveseid oli 1900, 1997. aastal 1940, 1998. aastal 1970, 1999. aastal 1950 ja 2001. aastal 2050. Ekspertide arvates tuleks kõiki jahimeeste pakutud arve vähendada 25-30% võrra. Euroopa teadlased peavad jahihooaega Rumeenias lubamatult pikaks ja limiite vastutustundetult suureks. Vaatamata Euroopa kõrgeimale ilvese arvukusele ja asustustihedusele ei esinevat Rumeenias lambamurdmist ilveste poolt. Rumeenia 4,5 miljonist lambast tapavad hundid ja karud u 1,5% aastas. Raadiosaatjatega varustatud ilvesed murdsid kokku kuni 10 lammast aastas ja küllap on samamoodi ka teiste ilvestega? Vaatamata asjatundjate poolse kontrolli nõudmisele ei tunta Rumeenias ära ilvese hambajälgi ja kõik kahjud kirjutatakse hundi arvele.

Anarhiapesa Euroopa serval (Bosnia ja Hertsegoviina)

Viimane ilves lasti Bosnias ja Hertsegoviinas maha 1911. aastal ja alles 1980. aastal nähti Horvaatia piiri lähedal, Bihaãi lähistel, Jezera rahvuspargist tulnud ilvese jälgi. Ent 3 a pärast sai Bosnia ja Hertsegoviina ainsast ilvesest liiklusohver. 1984. aastal nähti 1 ilvest Kupres ja veel 1 Bihaãis - tema sai 1985. aastal jahimeeste esimeseks saagiks. Kuna ilveseid Bosnias ja Hertsegoviinas veel polnud, ei maininud neid ka 1978. a seadus. Nii lasti 1986. ja 1987. aastal maha 2 isast, 1988. aastal emane ning 1989. aastal 2 isast ja 2 emast. 1991. aastal jahiti 18-kilone emane ja aeti auto alla ta sõber isane. 1993. aastal jäi auto alla 1 isane, veel 1 ilvest nähti ja 2 isast lasti eri kohtades maha. Sõjaolukord peale vabariigi iseseisvumist 1992. aastal ei vähendanud jahimeeste ega salaküttide tegevust, nagu mujal. Võimalik, et ÜRO vägede sisseviimise tõttu ei saanud inimesed realiseerida oma viha sõja teel ja pöörasid selle oma maa looduse vastu.

Alles 1994. a seadus kuulutas ilvese kaitse all olevaks, kuid seadus ei hakanud tööle. Samal aastal jahiti Ramas korraga 2 emast ja 1 isane. 1996. aastal langes inimeste mõtlematute ihade ohvriks 1 isane, 1998. aastal veel 2 isast - ikka sedamööda, kui palju uusi ilveseid üle Horvaatia piiri saabus. 1999. aastal lasti Ramas jälle 1 ilves ja siis kütiti terve pulmaliste seltskond: 4 isast (20, 21, 22 ja 22 kg) ning 11-kilone emane. 2000. aastal nähti jälle 1 ilvest ning jahiti 2, järgmisel 3 ilvest.

Bosnia ja Hertsegoviina ilveste arv on viimasel aastakümnel püsinud teadlaste arvates 40 ringis, neid elab läänepiiril ja riigi keskel. Endiselt puuduvad ilvesejahti piiravad või keelavad seadused. Kuna koduloomi ilves selles riigis ei murra, ei ole ilvesejahti millegagi õigustada.

Ega seadus ei aita midagi (Bulgaaria)

1882. aastal lasti 1 ilves Bulgaaria piiril Balkanitel, veel enne püüti kinni 2 ilvesepoega. Juba siis olid ilvesed haruldus: 1886. aastal tapeti 1, järgmisel talvel 2 ja 1889. aastal veel 1 - topiseks Ülikooli. 1891. aastal avastati ilvesejäljed, nähti 1 ilvest ja 1 lasti maha - või oli tegemist sama loomaga. 1896. aastal püüti kinni 1 ilves Berliini loomaaia jaoks. 1898. aastal lasti maha isane ja emane, kes puhkasid peale söömist koos. 1899. aastal nähti 1 ilvest ja lasti maha ka 1, kindlasti üks ja sama. 1 ilves lasti maha ka 1900., 1902. ja 1905. aastal, mil saadi elusalt kätte 4 ilvesepoega. 1908. aastal lasti maha veel 2 ilvest. Järgmised 2 jahiti alles 1930. ja 1941. aastal. Jälgi nähti veel 2 kohas 1911. ning 2 ilvese omi 1915. aastal.

Vahemikus 1941-2000 olid kirja pandud 4 ilvesega kohtumise juhtumit Bulgaaria sisemaal ja veel 3 juhtumit idapiiril, 1 loom ilmutas ennast kirdes ja 4 looma riigi lääneosas. Ligi 20 juhtumit alates 1960ndaist liigitasid teadlased fantaasia viljadeks, nagu ka jutu, et 1996. aastal olevat ilves kusagil lamba murdnud. Teadlasi huvitas rohkem, kas "külalisilvesed" esindasid Karpaadi, Dinaari või Balkani populatsiooni.

"Homo balcanicus'e" teadvuse tase näib olevat "homo carpathicus'e" omast veel madalam: nii kui nähakse looma, hakatakse teda kohe sihtima, olgu see või aastakümnete jooksul ainus liigiesindaja regioonis. Nagu 1860ndail, nõnda ka 1990ndail: registreeriti mõned salaküttimise juhtumid Jugoslaavia piiril (1991 - 1, 2000 - 1 ja 2001 - 2), lisaks 1 autoohver 2000. aastal. 1995. aastal hakkas üks bulgaaria kütt Jugoslaavia piiri lähedal tapma kõiki ettejuhtuvaid ilveseid. 1997. aastal hakati teda jälgima ja 1999. aastal jõudis kohtusse 1 ilvesenahk, kuid jahimees jäi karistuseta. Looduskaitse ei suutnud tõestada, et ilves oli tapetud Bulgaaria territooriumil - justkui oleksid poliitilis-kokkuleppelised seigad olulised loomaelude kõrval.

Kohtuprotsess oli teateks rahvale, et väidetavalt Bulgaariast kadunud loomaliik oli ikkagi alles. Toimus sama mis umbes selsamal ajal Šveitsis, kus teadlased palusid rahvast aidata leida suurrändurist ilves Balut - teda nähti korraga igal pool. 1997. aastal panid P. Kaczensky ja T. Huber nähtusele nimeks lynx phantoma. Kuulu järgi lasti 10 a sees maha 1 ilves päris Bulgaaria keskel, ja kohe pärast kohut lasti 1 ilves maha Sofia lähedal. Seadus nägi ette suurt trahvi ja uurimisel võttis tapja appi naaberriikides levinud jutu: ta arvanud looma metskass olevat. Sündmuskohal väitis ta aga, et ilves oli autole liiga lähedal ja ohustas autos olijaid, mida spetsialistid loomulikult ei uskunud.

1 valitsus julges lõpuks "ei" öelda (Slovakkia)

Slovakkias on küll videostuudio "Rys" ja kuulus ilvese-nimeline mäetipp (2250 m), kuid massiteadvus pole eriti kõrge: suured mehed mängivad püssimänge - kui pole sõda, siis metsas, ja mitte kõik riigivanemad ei raatsi "poisikestele" öelda, et on aeg vaimselt täiskasvanuks saama hakata.

1930ndail, kui ilveseid Euroopas praktiliselt enam ei olnud, elas Slovakkias neid nii palju, nagu ei kunagi hiljem. 1950ndaiks oli nende arvukus kahanenud, 1964. aastal oli neid 500-600 ja 1972. aastal 482. Mõneks aastaks keelati jaht ära ja 1975. aastal kehtestati jahihooaeg 16. septembrist veebruari lõpuni. Vahemikus 1970-99 registreeriti kõigest 10 autoohvrit, 1 haigusesse või nälga surnud ja 8 teadmata põhjusel surnud ilvest.

Kuna Slovakkia ja Tšehhi lahutasid oma "sundabielu" 1.1.1993. a, võisid võimud karistamatult esitada segaseid andmeid. Vahemikus 1955-94 tapeti ametlikult 2993 ilvest (seega Tšehhis ja Slovakkias kokku), 1994. aastal lasti maha 44 looma (seega ainult Slovakkias). Euroopasse aga teatati, et vahemikus 1990-94 tapeti või leiti surnuna vaid 38 ilvest. 1995. aastal kütiti 67, edasi 25, 37, 22 ja 1999. aastal 4 ilvest, kokku 155 (tegelikult veel rohkem), kuid esialgu teatati Šveitsi uurijatele, et jahiti ainult 13 ilvest, kusjuures alates 1970. a-st toimunud vaid 4 salaküttimist.

Ilveseid elab Slovakkias veidi põhja- ja lõunapiiril, ning eraldi riigi keskel. 1997. aastal väideti, et ilves murdis Slovakkias 5 lammast. Euroopa ametnikud kontrollimata andmeid ilvesepattude nimestikku ei kaasanud, küll aga pandi karudele süüks 395 lammast ja 16 muud kodulooma ning huntidele 1991 lammast ja 43 muud kodulooma. Alates 2003. a-st lubati maksta kompensatsiooni iga murtud kodulooma eest, kuid seda peab enne nägema spetsialist.

1995. aastal väitsid jahimehed, et Slovakkias elas 768 ilvest ja 1996. aastal, et 969. Kritiseerituna liiga järsu ja ebatõenäolise arvukusenäidu kasvu pärast, nimetasid nad järgmistel aastatel vähem: 950 ja 865, kuid siis ei pidanud nad vastu ja "loendasid" 1999. aastal 1004 ilvest (Slovakkiat ähvardas ilvesejahi keeld seoses astumisega Euroopa Liitu). Ekspertide arvates ei ole ilvese arvukus sel perioodil kordagi tõusnud üle 500, pigem oli see alla 400, ja kui 2000ndail nimetasid jahimehed 400 ilvest, vaidlesid kohalikud teadlased, et tõenäolisem arv on 200. Peale 1999. a tohtis Slovakkias ilveseid jahtida novembrist veebruari lõpuni ning alates 2002. a-st keelati jaht ära.

2000. aastal tapetud ilvestest andmeid pole, seevastu jäi auto alla 1 ja 3 ilvest hukkusid õnnetustes. 2001. aastal jäi auto alla 2 ilvest, 1 hukkus muul põhjusel, 1 surmapõhjus jäi saladuseks ja 2 ilvest tapeti keeluseaduse kiuste. Tõenäoline, et salaküttimist ja õnnetusi ilvestega esineb palju rohkem, kui teada saadakse, sest Slovakkia paistab silma emata jäänud ilvesepoegade poolest. 1996. aastal leiti 1, järgmisel aastal 2, seejärel 1, 2, 3 ning 2001. aastal 2 ilves-orbu. 1 ilvesepoeg lasti maha linnufarmi õues.

Ilvesed hävitatud, võib jahi keelata (Horvaatia)

Vahemikus 1990-95 arvati Horvaatia mäestikus piki rannikut elavat 150-200 ilvest. Nüüdseks on nendest järel taas üksikud loomad, kes on alates 2001. a-st hõlmatud kiskjauurimisprojekti. Iseseisvumise ja sõja vahel uuriti raadiosaatjate abil Istria poolsaare ilveseid, kellest nüüdseks ei ole mingeid märke.

Horvaatias kütiti ilvest poolest novembrist veebruari lõpuni, kvoot kõikus 80-120 vahel. Jahimeeste pakutud ilvese arvukus oli 1996. aastal 100, spetsialistide arvates vähemalt poole vähem. Esmakordselt seati kvoot vaid 14 ilvesele, kellest kätte saadi 9. Kohe pääsesid trükki andmed, et ilvesed olevat murdnud aastaga 22 lammast, kui aga 6 a hiljem koguti andmeid üleeuroopaliku aruande jaoks, ei tehtud nendest lammastest enam juttu. Pettus ei aidanud: järgmisel aastal oli kvoot veel väiksem - 4 ilvesele. Seda küll täideti, lisaks salakütiti 9 ja aeti alla 1 ilves. Siis andsid võimud taas alla (kvoot 8 ilvest, kellele 1998. aastal kütiti lisaks 4 ning 1 ilves suri ebaselgetel asjaoludel). Jaht keelati ära, kuid järgmisel aastal salakütiti 5, ülejärgmisel 4 ilvest.

1999.-2000. a talvel üritati jahihooaega tagasi nõudes ilveste kaela määrida 1 murtud lammast ja 10 kodukitse. Omanikud said küll kompensatsiooni (võrreldes iga-aastaste 130-160 korda suuremate teiste kiskjate kahjutasudega olid võimud pigem nõus maksma kui vaidlema), eksperdid aga märkisid aruandesse, et murdjad olid hoopis koerad.

Kiskjad-lamburid ja täitmatu tapahimu (Sloveenia)

2002. aastal oletasid Sloveenia teadlased ilveseid elavat mõnevõrra nii Horvaatia kui Austria piiril: 40 isendit Dinaarides ja 10 Alpides. Vahemikus 1990-2001 tapeti jahil 37 ja leiti surnuna või aeti alla 15 ilvest ning 1999. aastal leiti nälga surnud orb.

Jahimeeste meelest elab riigis ikka veel 75 ilvest, kes vahemikus 1990-95 olevat murdnud 75 kodulooma - igaühele 6 a tagant 1 lammas. Jahihooaeg oli novembrist veebruarini ja vahemikus 1978-89 kütiti 80 ilvest. Iseseisvus käes, võisid sloveenid alates 1991. a-st pühenduda jahilõbudele ja neile ei mahtunud pähe, et küttida polnud enam kedagi. Enne jahihooaja lühendamist 1993.-94. a talvel ei olnud lambarööve registreeritud, 1995. a-st alates maksti ilveste peale kaebajatele1/8 kiskjakahjutasudest. Laborisse esitatud lammastel leiti laialdaselt muid surmapõhjuseid, siiski väitsid nii mõnedki lamburid, et nad nägid just ilvest - milleks?

1996. aastal öeldi, et ilvesed murdnud 3 lammast, järgmisel aastal 8, lisaks 2 kodukitse ja 3 muud kodulooma, 1998. aastal aga juba 63 lammast, 1 kits ja 3 muud looma. Teadlased kahtlustasid pettust ning 1999. aastal kaevati ilveste peale vaid 25 lamba, 5 kitse ja 4 muu looma murdmise pärast. Siiski lähenes liitumine Euroopa Liiduga ja sellega kaasnev ilvesejahikeeld ning lambad kasutati maksimaalselt ära: 2000. aastal kanti ilveste arvele 49 ja 2001. aastal 121 lammast, 6 kitse ja 1 muud looma. Ekspertideks valitakse Sloveenias kohalikud jahimehed!

Teine kahtlane tendents paistis silma seoses jahikvoodiga: suurenevat lammasohvrite arvu esitati kvoodi tekitamiseks ehk just 0-kvoodiga talvedel. Kvooti (1990.-95. a 8, seejärel 5 ilvest) ei ole aga kordagi täidetud alates 1992. a-st. Mõni talv ei ole jahimeestel õnnestunud kohata ühtegi ilvest.

2003. aastal pidi Sloveenia liituma ülealpilise ilvesekaitse strateegiaga ja siis pääses trükki väide, et ega Sloveenias Alpide populatsiooni ei jahitudki, vaid Dinaari oma. Sloveenias, Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas asuvat Dinaari populatsiooni vähendati 1995.-2001. a 200st 130 ilveseni. Sloveenia on sild Dinaari ja Alpide populatsiooni vahel. Kuna ilveseid elab vaid kitsa ribana läänepiiril (ja vaid üksikisendid sisemaal laiali), võib iga üksikilvese eemaldamine ohustada nii Alpide kui Dinaaride ilveseid, sest fragmenteeritud populatsioonid kaotavad oma elujõu.

Mis juhtus Ungari jahimeestega?

Õpikus seisab, et viimane ilves lasti Ungaris 1915. aastal, Ungaris aga õpetatakse, et ilves ja hunt kadusid alles 1930ndail ja neid polnud näha kuni 1970ndateni, mil põhjapiiri läheduses Zempleni ja Nogradi mägedes tekkis väike ilveste populatsioon, avastati isegi pojad. Alates 1988. a-st on ilvesed Ungaris täieliku kaitse all, hunt alates 1993. a-st. 1980ndail oli ilveseid alla 10 isendi. Uuesti nähti neid 1997.-98. ja 2000.-01. a talvel.

Normaalne olukord Euroopas on siis, kui uuritavaid loomi on vähem kui uurijaid. 2002. aastal taheti hakata uurima ilveseid raadiosaatjate abil, kuid selleks arvati vajama minevat 15-20 ilvest, neid oli aga eelmise aasta seisuga kõige rohkem 5 looma - isegi jahimeeste arvates.

1996. aastal pakkusid jahimehed ilveste arvuks 11, teadlased aga 19 - tegemist on haruldase juhtumiga, kus jahimeeste pakutud numbrid ei ületanud teadlaste omi. Samamoodi juhtus ka 1990ndail Saaremaal, kus ilveseid öeldi olevat vähem, kui neid loendati: jahimehed soovisid mõnda looma endale hoida, temast riigile teatamata. Liikuva riigivarana võib ilves eksida riigimetsast eravaldustesse, kus ta riigi teadmata tapetakse, võib aga pääseda riigimetsas käiva jahi eest varju erametsa, mille omanik keelab jahimeestele sissepääsu oma valdustesse.

Albaania ja Kreeka "kummitusilvesed"

Võrreldes 1950ndatega on Albaania ilvese arvukus langenud 60% võrra. 1970ndail oli see 80 ringis. Siis elas Albaania ja Makedoonia piiril ilveseid 3 kohas, neist suurim asustus oli Albaania-Makedoonia-Kosovo piiril. Albaania ja Kreeka piiril oli ilveseid 3 kohas. 1996. aastal arvati Albaanias elavat 15-37 ilvest, kelle arvele taheti kanda 17 äraeksinud lammast, kuid Euroopa teadlaste üldaruandesse neid ei kaasatud. Ilvesejaht on Albaanias keelatud alates 1994. a-st, kuid 1996. ja 1997. aastal on kütitud 2, 1999. aastal 7 ja 2000. aastal 8 ilvest. Nüüd nähakse Albaanias vaid piiriületajaid, "ilves-turiste", keda võib olla 20-25 ringis, arvavad jahimehed.

19.-20. sajandi vahetusel oli Kreekas ilveseid igal pool, kuid hõredalt. 18.3.1862. a lasti Ateena lähistel maha ilves, kelle topis on siiani muuseumis. 1970ndail püsisid ilvesed veel kohtades, kus olid enne suuremad ilveseasustused, siis jäi alles 2 väikest saarekest, mis varsti kadusid, ja 1990.-95. a räägiti juba 2 loomast. Kreekas on ilvesejaht keelatud alates 1937. a-st ja ainus salaküttimise juhtum registreeriti 1958. aastal.

1998. aastal viidi läbi küsitlus: 11 maaelanikust väitsid 6, et ilvest ei ole nende elukohas sajandi jooksul kordagi nähtud. Teisal nähti ilvest hiljemalt 1960. aastal. Bulgaaria piiril öeldi, et teisel pool on ilveseid küll, Bulgaarias aga usuti, et ilvesed tulevad Kreekast. Ka Türgi piiril on kohatud üksikuid ilveseid, viimati 1965. aastal. Ilveseid on Kreekas kohatud: 23.4.1978. a, 1986. aastal ja 1991. a sügisel ühes maa regioonis, 1998. a mais, teist korda suvel ja 1999. a veebruaris teises ning 1993. a märtsis ja 1995.-96. a talvel 3ndas regioonis - seega oli loomi vähemalt 3.

Jugoslaavia piiri-ilvesed

1963. aastal oli Jugoslaavias 50-70 ilvest. 1970ndail elas neid vaid Tšernogoorias 2 kohas (keskel ja loodes, kokku 10) ning Kosovos (70 looma). Tol ajal kuulusid Jugoslaavia vabariikide hulka Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia.

Peale 1991.-92. a kuuluvad Jugoslaavia koosseisu Tšernogooria ja Serbia, viimase koosseisu veel Kosovo ja Vojvodina, ning andmed on vasturääkivad: kord väidetakse, et 1995. aastal oli Jugoslaavias 40, 2001. aastal 45 ilvest, kord kuulutatakse, et 2000. aastal elas Ida-Serbias 40-45 karpaadi ilvest ning Lääne-Serbias, Kosovos ja Tšernogoorias 30-35 ilvest Balkani populatsioonist. Euroopas on tavaline, et inglise või saksa ja kohalikes keeltes avaldatud andmed erinevad: Euroopale maalitakse ilusamat pilti, kui oma silm välja kannatab. Serbi keeles on avaldatud, et vahemikus 1990-99 võis riigis elada 22-27 balkani ilvest, 2002. a-ks oli neid aga juba 2 korda vähem. Karpaadi ilveseid oli 30 ringis Ida-Serbias, Lääne-Serbia kohta polevat aga selge, kas tegemist on Balkani või Karpaadi päritolu loomadega. Juhul, kui balkani ilves on tõesti eraldi alamliik, on tema olukord lootusetum kui ühegi teise alamliigi oma.

Tšernogoorias jäi 1996. aastal auto alla 1 ilves, 3 salakütiti (sama palju ka järgmisel aastal). Nii 1998. kui 2000. aastal kütiti 2 ilvest ja 2001. aastal 1 (poola teadlaste andmetel peaks tegelikkus statistikast palju karmim olema). Kodukarjas pole Jugoslaavia ilvesed kunagi käinud ja karistusaktsiooniks salaküttimist ei rüütata.

Edela-Serbia piiril nähti ilvese jälgi 1993.-94. a, 1994.-95. ja 1998.-99. a talvel, ilvest nähti 1992, 1995. a lõpus, 1999. ja veel 2 eri kohas 2000. aastal. Ilveseid tapeti 1984, 1996. a alguses ja veel 2 looma 1997. a lõpus.

Serbia läänepiiril nähti ilveseid 1991. ja 1998. aastal, kokku 3 kuni 6 looma. Muidu registreeriti Lääne-Serbias järgmised kohtumised: 1990. a aprillis, 1994. a lõpus, 1995. a juunis, 1996. a märtsis ja suve keskel. Tapetud ilveseid leiti 1995.-96. a talvel ja 2000. a veebruaris.

Ida-Serbias nähti ilvese jälgi: 1993. aastal 3 kohas, 1994. a jaanuaris 2 kohas, lisaks detsembris, 1996. a talvel ja 1997. aastal 3 kohas, 1998. ja 2000. a jaanuaris. Ilvest nähti 2 eri kohas: 1990.-91. a talvel, 1993. aastal, 1993.-94. a talvel, 1994. a alguses, 1995. a kesksuvel ja suve lõpus, 1996. a suvel. Samuti kohati ilvest 16.8.1991. a, 29.10.1995. a, 1997. a augustis ning 1998. a suvel ja sügistalvel, 1999. a jaanuaris ja novembris ning 2000. a jaanuaris ja märtsis. Serbia puhul näis juhtumeid olevat üllatavalt palju, kuid tapetud ilveste nimekiri kordas kohtumiste statistikat: 1991. a lõpp, 1993. a kevadsuvi, 1994. ja 1995. a lõpp, 18.7.1996. a, 1997. a september, 1998. a suvi ja talv ning 1999.-2000. a talv. Lisaks leiti 13.3.1994. a Ida-Serbias uppunud ilves.

Makedoonia rahvusparkide ilvesed

Kogu Makedoonias elab 30-35 ilvest ning 6 ilvesetopist on muuseumis (teistes endise Jugoslaavia riikides pole sedagi). Jahikeeld kehtib alates 1973. a-st, mil Makedoonias elas veel 120 ilvest, kuid nende arv langes.

Iga teiste olendite hävitamise taga (sõjad, jahisport, vägivald, ka "süütud" intriigid) on inimeste üldine infantiilne maailmavaenulikkus, mis põhineb üksikisikute alaväärsuskompleksil. Mõned õpivad eneseteostamist ilma teisi kahjustamata, kuid massidesse pole see jõudnud ja otsitakse eneseõigustust: agressiivne olevat alati teine pool, ründaja ise on rahumeelsuse musternäidis. Koduloomamurdmist Makedoonias ei tunta. 1991. aastal sai Makedooniast iseseisev riik ja 1996. a seadus nägi ilvese tapmise eest ette hiigeltrahvid. Serblaste süüna enam kõike esitada ei saa, millega õigustatakse oma viimaste ilveste tapmist nüüd?

Väidetavasti lastakse ilveseid metskassi pähe, kes pole kaitse all. Mitmekordne suurusevahe jääb märkamata. Oletatakse, et 1990.-99. a langes salaküttide ohvriks 20 ilvest. Ka üritatakse suuremat osa salaküttimisjuhtumitest maha vaikida. Dramcoli regioonis ja Stogovos ei ole ametlike andmete järgi kohatud ilvese jälgegi, kui aga küsida elanikelt, saab kuulda vaimustusega räägitavaid lugusid nagu: mõne aasta eest nägi keegi mägedes ilveseperet mängimas ja lasi kõik loomad maha. Kosovo piiril Shari mägedes registreeriti küll salaküttimist, ometi väidab statistika, et seal pole viimase 10 a sees ilveseid kohatud. Shari ja Stogovo vahel asuvas Mavrovo rahvuspargis elab 90% Makedoonia ilvestest. Pelisteri pargis elab 1-3 ilvest ja veel sama palju Galicia pargis. Väljaspool Albaania piiri läheduses asuvaid rahvusparke ilvestele armu ei anta ja ainult 1 ilvesepere on julgenud kolida riigi keskele, Jakupicasse.

1995.-96. a talvel elas Mavrovo pargis 200 metskitse, 70 karu ja 20 hunti. Stogovo ja Mavrovo piiril nähti 1997. aastal 5 ilvest ning Mavrovo rahvuspargis on pandud kirja juhtumid: 1993 - 1 ilves tapetud, 1995 - leitud ilvese jäljed, 1996 - nähtud ilvest lähedalt, lausa 2 korda, 1997 - leitud nülitud ilvesenahk (riigistatistikasse pääses see juhtum nimega "1 teadmata põhjusel surnud ilves"). Vahemikus 1997-2000 nähti Nostrovos 2 ilvesepoega, 2000. aastal leiti pargis taas ilvese jälgi ning alla aastane tapetud ilves. Rohkem polnud leitud ühtegi märki ilvestest, kuid pargi töötajad loodavad, et Mavrovos elab neid vähemalt 20, jahimehed panid aga kirja, et Mavrovo rahvuspargis (740 km2!) elab 60 ilvest.

Ukraina ja Poola Karpaatide ilvesed

Ukrainas uurimisprojekte enamasti ei rahastata, sestap hangivad teadlased välismaalt pruugitud ilveste raadiosaatjaid ja tegutsevad omapead. Selliseid entusiaste on nii Karpaadi rahvuspargis kui Karpaadi looduskaitsealal ning biosfääri reservaadis, samuti Skolinski Beskiidides, Sineviris, Ušanska Doninas, Horhani Vyžnitsas ja Polesjes. On olemas küll Karpaatide ühisprojekt, mille tegevust pole Ukrainas märgata, ja mingi paberifirma, mis toidab ja varustab uue aedikuga karpaadi puuriilveseid Husti ja Tissat, muidu jääksid Ukraina Karpaatide elanikud ilma haruldase kohaliku fauna näidiseksemplarideta.

Postnõukogude maade kiirrikastumise hullustus tekitab diskussioone: milleks on loomaaiad, kui topiste ülevalpidamine on odavam, milleks on üldse vaja ilveseid, hunte, kaitsealasid, loodusteadlasi ja üldse loodust? Ometi on Ukraina Karpaadid sild Rumeeniast Slovakkiasse ja seega ehk kõige tähtsam lüli Karpaadi populatsiooni säilitamiseks.

Ilves on Ukrainas kaitse all alates 1980. a-st ja koduloomi ta siin ei puutu, v.a 1 üle 10 a tagune juhtum, mil ilves murdis vasika (tegemist v.o külajutuga).

1995. aastal loendasid jahimehed 320 ja 2001. aastal 230 karpaadi ilvest, kellest nad salaküttisid 1996. aastal 4, 1997. aastal 1 ning 2 järgneva aastaga veel 2 ja 2.

Poolas keelati ilvesejaht 1995. aastal, mil jahimeeste arvates oli veel alles 195 ilvest. Teadlased ei soovinud tolle aasta ilvese arvukuse kohta midagi oletada, 1998. aastal loendasid nad 150 ning jahimehed 250 ilvest - nii karpaadi kui euroopa alamliigist kokku. 2001. aastal elas teadlaste meelest Poolas 97 karpaadi, 60 euroopa ilvest ja eraldi veel 22 looma Kampinoses. 97 ilvestest jäi 2001. a auto alla 1, salakütiti 7, haigusesse suri 1 ja teadmata põhjusel veel 2 ilvest.

Austria ilvesed

Austria ilvesed elavad hajutatult ja üksikult Madal-Tauerni mägedes, lõunas Sloveenia piiri lähedal ning Linzist põhja pool, Saksa ja Tšehhi piiril. Austria viimase ilvese tapmise aastaks nimetatakse kord 1872, kord 1900, ja arvatakse, et 80 a ei ole ilveseid riigis elanud, ometi nähti Baieris ilveseid veel 1962. ja 1968. aastal.

Saksa poolel elas 1995. aastal 10-15, 2001. aastal 20 Baieri metsa ilvest, Tšehhi poolel Šumavas vastavalt 70-100 ja 60. Austria aladel arvati 1996. aastal elavat 6, järgnevalt 7, 8, 6, 5 ja 2001. aastal 4 ilvest, keda uuriti raadiotelemeetriliselt nagu ka Alpide ilveseid Austria lõunapiiril. Viimaseid oli 1996. aastal elus 15 ning 2001. aastal 20 looma.

Vahemikus 1996-2001 kanti ilveste arvele 6 kodustatud hirve ja 26 kodukitse, kelle omanikud said hoiatuse, et kompensatsiooni saamiseks tuleb kutsuda kohale spetsialist ja teha kindlaks, mis kiskjaga oli tegemist (Austria keskmine on 1 juhtum ilvesega ja 15 lambamurdmist karu poolt).

24 ilvese kohta on Austrias 8,16 miljonit elanikku ja 115 600 jahimeest (1,4%), nendest 5% on naised (teistes Lääne-Euroopa riikides kuni 8%). Teenistujad ja töölised moodustavad 36% jahimeeste üldarvust, põllumajanduse ja metsaga tegelejaid on 30%, ettevõtjaid 25% ja ametnikke metsanduse ning jahinduse sfäärist 9%. Ilveseid Austria jahimeestele loendada ei lubata.

2001. aastal salakütiti 1 ilves, 2000. a oktoobris tapeti Zwett/Rodlis üksik ilvesepoeg. 1999. a kohta pandi kirja, et 1 ilves oli tapetud ja teine jäi auto alla. Tegelikult olid nad ilvesepojad: 1 tapeti oktoobris Ulrichsbergis, teine novembris Mühlviertelis. Teadmata põhjusel surnud ilveseid leiti hiljemalt aastail 1970-84 (mis kindlasti ei vasta tõele) ja neid olnud sama palju nagu ilvesenimelisi paiku Austrias (Luxau, Luchsmauer, Luchsberg).

Itaalia ilvesed

Itaaliast kadusid ilvesed juba 19. sajandi keskel. Juba 1839. aastal, kui jahiti 3 ja siis veel 1 ilves, teatati sellest nagu krüptozooloogilisest leiust. Ehk juhtus Itaalia maile veel mõni ilves, sest viimase ilvese mahalaskmine toimunud väidetavalt 1910. aastal. 1968. a maist 1995. a maini nähti Itaalia Alpides ilvest 150 korral ning 1982.,1984. ja 1989. aastal on neid kütitud. 1991. aastal murdsid oletatavad 12 Itaalia ilvest 2 kodukitse või lammast. Alates 1992. a-st on ilvesed täieliku kaitse all, neid uuritakse raadiotelemeetria abil ja nende arvukuse üle otsustavad teadlased.

Nagu ka Baieri mets Saksamaal, osutus Lääne-Alpides Itaalia ja Prantsuse piiril asuv Gran Paradiso rahvuspark ilvestele liiga kitsaks. 1975. aastal toodi sinna 2 isast, kuid emaseid tuua ei õnnestunud ja isased lahkusid. 1981. aastal avastati Prantsusmaal 100 km kaugusel Gran Paradisost raadiosaatjaga isailvese keha. Hiljem toodi Gran Paradisosse taas mõned ilvesed, kes pidasid parki liiga sügava lumega elualaks. Ilvesed lahkusid sealt, neist jahiti 2 ära ja 1st sai liiklusohver. 1996.-2001. a elas Gran Paradiso lähistel siiski 3 ilvest ning mõni Ida-Alpides Friuulias (1996. aastal oli neid 5, 1999. ja 2000. aastal lisandus vastavalt 3 ja 2 poega).

Alates 1996. a-st pole andmeid Kesk-Itaaliasse, Abruzzo parki ümberasutatud ilvestest. Ilveseid elas mõnevõrra ka Itaalia põhjaosas Austria piiril Trentino lähedal. 2001. aastal salakütiti seal 1 ilves, kaheldatavasti Trentino viimane.

Nii Tšehhi kui Tšehhoslovakkia ilvesed

Tšehhi aladel hävitati ilvesed 19. sajandil, kuid Slovakkia Karpaatidel elas neid vaatamata intensiivsele hävitamisele veel küllalt palju. Peale sõda hakkas kasvama metskitse, metssea ja hirve arvukus, seega ka ilvese, metskassi, rebase oma ning loomulikult ka jahimeeste arv.

1963. aastal, mil Tšehhi ja Slovakkia olid veel ühendatud, arvati Tšehhis elavat 1/5 Tšehhoslovakkia ilvestest, 1974. aastal tänu reintroduktsioonile u 1/2. Teadlaste sõnul oli 1990. a-ks kogu riigis 500-550 ning jahimeeste andmetel 895 ilvest, neist jahiti iga aasta 70-80, kuid valitsus ei olnud ikka veel nõus vähendama jahikvoote ega lühendama jahihooaega, mida peeti eriti oluliseks Šumava ja Põhja-Moraavia puhul. Riigi lagunemise hetkeks oli teadlaste meelest Tšehhoslovakkias kokku 400 ilvest, jahimeeste arvates 2-3 korda rohkem. Kuna enamik neist asus Slovakkias, sattus ilves Tšehhis ohustatud looma staatusesse.

1980ndail heideti ilvestele ette küll lammaste, küll hirvede hävitamist, kuid enamikel juhtumitel olid selle taga ilmselgelt hunt ja karu. Peale jahikeelu kehtestamist kaevati ilveste peale veel rohkem - 44 koduloomaröövi vahemikus 1990-95 ning arvude suurendamiseks kasutati Tšehhi ja Slovakkia vanu koondandmeid (ühisriik kuni 1.1.1993. a).

Kõikide aegade suurim arvukus, 100-150 looma, märgiti 1997.-98. a talvel. Tšehhi teadlased pakkusid 1998. aastal Tšehhi idaosas, vastu Slovakkia-Poola piiri Beskiidides asuva Karpaadi populatsiooni ilveste arvuks 10-15 ning jahimehed 100 looma. 2001. a-ks tõusis ilveste tegelik arv 40ni.

Ilveseid leidub Tšehhis veel 3 kohas: Saksa-Poola piiril Labereci lähedal (10), Jesenikys Ostrava kandis Poola piiril (10) ja Saksa-Austria piiril Šumavas. 1995. aastal arvati seal elavat 70-100 ning 2001. aastal 60 looma. 1996. aastal avastati 6, järgmisel aastal 5, edasi 10 ja 5 ning 2000. aastal 7 salaküttimisjuhtu. 2001. aastal salakütiti Šumavas 6 ja Karpaadi populatsioonist idas 2 ilvest. Pealegi suri 1996. aastal 1 ilves teadmata põhjusel, 1 hukkus õnnetuses, 1998. aastal leiti veel 1 teadmata põhjusel surnud ilves.

Rahvusvahelisel kohtumisel 1990. aastal on Tšehhoslovakkia teadlased kinnitanud, et vaatamata jahimeeste juttudele ei murra Tšehhi ilvesed lambaid, ei levita marutaudi ega häiri turiste (kinnitamata andmetel juhtum Šumavas), vaid hoiduvad inimestest viisakasse kaugusesse - ilveseid lihtsalt pole nii palju, nagu jahimehed tahaksid.

Teadlased pahandasid, et loomade arvukuse määramisel ei küsinud riik nende arvamust - varem lähtus see totalitaarsest režiimist, nüüd mängitakse demokraatiat. 2001. a üleeuroopalisse aruandesse kaasati küll Tšehhi teadlaste pakutud numbrid, kuid, nagu sellistel juhtudel ikka, paigutati see lahtrisse "Lisaandmed". Tühjaks jäänud jahimeeste lahter kannab nime "Ametlik arvestus", seega ei peeta teadust Euroopas ikka veel ametlikuks.

Öeldakse, et ulukite loendamine usaldatakse jahimeestele, et ära hoida salaküttimise kasvu. Kuid see paisutab jahimeeste enesetähtsust ja viib olukorrani, mil inimestel tekib omanditunne riigivarade suhtes, see aga motiveerib salaküttimist. Lõpuks näib elanikkonna relvastatud osale, et nende käes ongi võim, isegi riigivõimud kardavad neile halvasti öelda. Maadel, kus jahimehi loendustega ei kaasata, on salaküttimise osa (vähemalt ilveste puhul) väiksem. Küsitlus näitas, et 37% Tšehhi jahimehi olid teadlikud konkreetsetest ilvese salaküttimise juhtumitest ja 10,3% ütlesid, et nad isegi on ilvest salaküttinud, sest riik kasutas nende abi küll, kuid ei tasustanud seda piisavalt - kõigile soovijaile ilvesejahilube ei jätkunud. Küsitlus toimus enne ilvesejahi keelamist.

Šumava-Böömi-Baieri ilvesteriik

2000.-04. a Tšehhi projekt uurib Kasperske Horys raadiosaatjatega varustatud ilveste toitumist. Veel uuritakse ilveseid Brnos, kus ilveseid küll ei ela, v.a loomaaia ilvesepoiss Riša. Šumava piirialade raadiosaatjatega ilveseid jälgivad samuti teadlased Saksa poolel Baieri metsas ja siin on mõned rihmakandjatest ilveste saatused.

Täiskasvanud isailvesed Bohouš ja Ludvig püüti kinni 1996. a veebruaris, ent mõlemad surid 5 nädalat peale saatjatega varustamist, esimene 14-aastaselt märtsis, teine lasti maha veebruaris. Täiskasvanuna püütud James kandis kaelas raadiosaatjat 1997. a veebruarist 1999. a septembrini, mil ta väljus kuuldealalt. 1997. a detsembris omas James 472 km2 suurust ala. Täiskasvanud isane Vitek oli kuuldel 47 päeva 1998. a märtsist aprillini ja oli tõenäoliselt maha lastud. "Teismeline" isane Benjamin oli kuuldel 1996. a veebruarist 1998. a juunini. Ta omandas 315 km2 suuruse ala, mais 1997. a oli ta saatja katki, kuid seejärel püsis ta "kodus" veel 1 a, siis otsustas ta mujale rännata.

Noor emane Radka oli kuuldel 1999. a märtsist novembrini, mil tulid vastuvõtu tõrked - teatavasti meeldib ilvesepoegadele närida ema kaelarihma. Pesakoha leidis ta mais Saksamaalt ning peale pesast lahkumist oli ta kogu aeg liikvel: algul tuli signaal Falkensteinist, detsembris nähti teda juba Bodenmaisis, ja kõik 5 (!) poega olid tal ilusti kaasas. 2000. aastal omas Radka 195 km2 suurust ala. 2001. aastal sai ta uue saatja, kuid see oli kehv või läks ilves muul põhjusel kaduma (kahtlustatakse salaküttimist).

Saksamaa-retkel käis samuti Andela, kes varustati saatjaga 1999. a märtsis. Ta omas 213 km2 suurust territooriumi ja väljus kuuldealalt 2002. a novembris. 29.12.2000. a püüti Baieri metsas 16-kilone Andra. Ta koduala suurus oli 95 km2 ja 2001. aastal talle poegi ei sündinud. 2002. a augustis oli ta saatjasignaal kadunud, teistel andmetel jäi ta teadmata kadunuks 6. oktoobril.

Täiskasvanud isane Bert (Bertik), kaalus püüdmisel 12.3.2001. a 24 kg, omas 519 km2 suurust ala ja ta lasti maha 3.1.2003. a Kasperske Horys. Sama saatust kahtlustati ka 15-kilose ilvesnooriku Eda puhul, kes alles otsis endale ala. Ta oli kuuldel 27. märtsist 2001. a juunini - kuid siis teadlaste andmed lahknevad. Ühes kohas on kirjas, et ilves läks kaduma juunis, teises, et 15.6.2002. a, 3ndas aga, et 2003. a juuni seisuga leidis Eda endale oma ala.

Emane ilvesepoeg Chica püüti kinni 2002. a jaanuaris ja ta kaalus 12 kg. Juunis leidis ta endale oma ala 50 km kaugusel püüdmiskohast ning jäi kuuldele juulini, teistel andmetel 23. augustini (taas salaküti töö). 19-kilone isane Beran varustati saatjaga 30.10.2001. a, mil ta omas 398 km2 suurust ala. Beran kadus levilt 19.1.2004. a. Alates 22.5.2002. a jälgiti noort, 14 kg kaalunud emailves Milkat, kes omas 130 km2 suurust ala ja kellest 2004. a mais enam kusagil juttu polnud.

Isane Don kaalus püüdmisel 27.2.2002. a 24 kg ja omas 155 km2 suurust ala. Don oli kuuldel veel 2004. a mais, nagu ka keegi nimetu ja "sootu", 27.3.2004. a kinni püütud 22-kilone ilves.

3.3.2003. a saadi kätte täiskasvanud ilves Jara, kes osutus paari nädala jooksul Jarouseks, keda teises dokumendis ka Jariuseks on kutsutud. 19 kg kaaluva ilvese puhul on sabaalust vaadates raske eksida, ometi tegi ilves teadlastele sama nalja veelkord, muutudes juunis nii paikseks, nagu istuks ta pesas. 2004. mais oli see laisavõitu "tembumees" kenasti kuuldel.

Saksamaa "viimased" ilvesed

Saksamaal pidas ilves vastu kauem kui hunt ja karu, kuigi nii metsaametnikud kui talupojad teda halastamatult jälitasid. 1650. a paiku püsis ilves veel kõikides suurtes metsades, siis hakkasid ta levialad kitsenema. Viimased ilvesed lasti maha: Franki Juuras 1730. aastal, Elbe liivakivimäestikus 1743. aastal, Vestfaalis 1745. ja Fichtelgebirges 1774. aastal, Tüüringi metsas ja Harzis 1818.-20. a, Württembergis 1846. a detsembris ja Baieris 1888. aastal. Leidub andmeid veel 3 ilvesest: 1842. aastal Tüüringi metsas Gotha ümbruskonnas ning Harzis 1911. ja 1917. aastal.

2002. aastal püstitati Innerstetalis mälestussammas seal 200 a tagasi tapetud "viimasele" Saksamaa ilvesele. Tegelikult tapsid salakütid 1 ilvese 2001. aastal ja 1 teist Baieri metsa ilvest karistati võimude otsusel süüdistatuna koduloomamurdmises (4 lammast ja 7 eravaldustes elanud hirve, mis kõik ei pruugi olla just selle ilvese töö). Teine nn probleemne loom kõrvaldati Baieri metsast 1998. aastal, 3 lamba ja 5 erahirve eest. Karistamata jäi 1 Schwarzwaldi ilves (1 lammas 1991. aastal) ja 1 Baieri metsa ilves (1 lammas ja 3 hirve 1999. aastal). Kui jätta kõrvale 2000. aastal Harzi pargis, puuriilveste "koolitusalal" murtud 4 lammast, siis ongi loetletud kõik Saksamaal 2 sajandi jooksul registreeritud lambakahjud.

Luchs-nimelisi asulaid Saksa kaardil silma ei paistnud, kuid leidus Ilvese (asula Põhja-Rein-Vestfaalis) ja Ilvesheim (koht Baden-Württembergis). Veel on Saksamaal olemas lasteraamatuauhind Luchs-Kinderbuchpreis.

Ilveste "teine tulemine"

1970ndate lõpuks käis Saksa piiridel 20-30 ilvest, kuid sisemaale tungijatest märki polnud. 1980. aastal avastati esimene, ilmselt Prantsusmaalt sisserännanud ilves Pfalzi metsas. Kuni 1997. a-ni nähti ilvest 126 korral, saakloomajäänuseid avastati 36 ning 26 korral tuvastati muid ilvese "olemasolu tunnuseid". 1997.-98. a loendati siin 8 ilvest, kuid 1999. aastal, mil Pfalzi metsa ilveseid hakati jälgima projekti korras, leiti eest ainult 3-4 looma ning tõstetati küsimus salaküttimise peatamisest ja uute ilveste juurdetoomisest.

1988. aastal Schwarzwaldis, peale 142 a täielikku "ilvesetust" Baden-Württembergi liidumaal, leiti Freiburgi viival maanteel Silvesteri lähistel ülesõidetud loom, kes osutus ilveseks. Alates 1995. a-st nähti Schwarzwaldis ilvest 15 korda, 2 korda leiti jälgi ja 1 korral 1 väljaheide. Kuigi kuni 2001. a-ni pole Schwarzwaldis avastatud salaküttimisi ega muid ilveste surmajuhte, ei looda teadlased, et need üksikud loomad Schwarzwaldis ilma sinna uusi ilveseid toomata kuigi kaua vastu peavad.

Lõunas tuleb Saksa piirile lähedale Alpide populatsioon, kuid Saksamaal pole ühtegi ilvest nähtud. (Baieri Alpid ei ole seal, kus Baieri mets ja Šumava, vaid Baieri liidumaa teises otsas, Saksa-Austria piiril Saksamaa lõunaosas ning Baieri Alpidest kadusid ilvesed juba 19. sajandi keskel.) Luua "silda" Alpide ja Schwarzwaldi vahel üritas 2003. aastal ilves Turo, kuid ta püüti kinni ja tagastati Kirde-Šveitsi aladele.

1950ndail oli Baieris küllalt palju ilveseid, kellest 1970ndaiks jäid alles vaid 10-12 ja 1980ndaiks olid kõik tapetud. 1993. aastal taheti tuua 6 ilvest Baieri ja Bertchtesgadeni rahvusparki, kuid farmerid uputasid ametkonnad oma kaebuskirjadesse: "Milleks tuuakse ilveseid, kui neid ei lubata küttida?!" Nähes ette uut massilist mahanottimist, otsustasid võimud Baieri projektist välja jätta. Sama lugu juhtus ka Schwarzwaldis - jahimehed protestisid seal veel rohkem kui lamburid.

Kui vahemikus 1990-95 ühendas Böömi-Baieri populatsioon kuni 120 ilvest, siis 2001. aastal, eeskätt Tšehhi salaküttide tõttu, oli ilveseid u 85. Saksa poolel viibis 1996. aastal 21, järgnevail aastail 14, 10, 24, 18 ja 2001. aastal 12 ilvest. 1996. a kevadel jäi 1 emane auto alla ja 1999. a sügisel leiti raudteelt poolepikkune isane ilves.

Peale ilvesasustuste Tšehhi piiril Baieri metsas ja Saksi Šveitsis avastati 1998.-99. a talvel ilveseid ka Arnsbergi metsas, 3-4 looma tulid Saksa poolele üle ka Labereci ilveste suguvõsast. Kokku loodeti Saksa territooriumil käivat 70 ilvest.

Hakkajad tegijad jõudsid valitsuse plaanidest ette

Teadlased ja võimud olid otsustanud, et 19% Saksamaa alast on ilvestele elamiseks sobilik, ja kui metsad on liiga väikesed, tuleks need ühendada "roheliste koridoridega". Ilvestele sobib mägisala keset Saksamaad, Harz, Ida-Saksa metsad ja isegi Põhja-Saksa kanarbikunõmmed, kokku võib lubada Saksamaale 400-500 ilvest. Saksa põhjalikkusega oli loodud isegi tuleviku oletatava ilveslevila kaart, kus on arvestatud põllumaad, kaugus maanteedest jpms. Edaspidine Saksamaa "sundilvestamine" oli vaid aastate küsimus.

1999. aastal tõusis Harzi metskitse arvukus nii suureks, et see seadis ohtu kogu metsa. Diskussioon Harzi metsa ümber käis juba 5 a ja oleks käinud veel sama palju. 2000. a augustis toodi kohale 6 paari ilveseid Tšehhist ja Sloveeniast ning hakati harjutama neid vaba eluga. Ilveste loomaaia-päritolus polnud iseenesest midagi uut. Harzis ja Poola Kampinose pargis käivitunud puuriilveste ümberkasvatamise projektid põhinesid nii Ostrava loomaaia ilvesteuurijate kui ilveste reintroduktsiooni üle 30-aastastel kogemustel. 2000. a septembris lubati Harzis vabadusse esimene puuris üles kasvanud ilves, aasta lõpus vabastati veel 2, järgneval aastal aga ülejäänud 9 ja veel 3 (8 emast ja 4 isast). 2002. a kevadel oli Harzi looduses 14 hakkamasaajat-looma ning suvel sündisid Harzis ilvesepojad - esimest korda 200 a jooksul - ning Saksa ilvestesõbrad ei saanud aru, mispärast hakati nii toredat üritust igal tasandil laitma ja poriga loopima.

Harzi projekt muudeti "mustaks lambaks"

Kuna tegemist on isekäivitunud projektiga, tekitas see viha nii võimudes kui ka samasuguste projektide teostajates. Põhjuseks on, et entusiaste ega missioonitundega inimesi ei sallita kuskil - kõik muu on ettekäänded.

6.9.2002. a nähti Harzis 2 ilvesepoega ja nad elasid talve üle, kuid surid 2003. a suvel parasiitide pärast. Puuriilvesest ema sai oma ülesandega hakkama paremini kui mõnigi metsas sündinud emane, kuid kritiseerijad otsisid vigu ilveste vabastamise protsessi korraldamises. 2003. aastal leiti 1 salakütitud ilves - kriitikute meelest ei osanud loomaaialoom ennast salaküttide eest varjata (et seda ei oska ka metsas sündinud ilvesed, polnud tähtis). Sama aasta jaanuaris leiti 1 nälga surnud ilves, kes vabastati 2001. aastal - loomaaialoomad ei tulevat looduses kunagi toime, väitsid "loomatargad" (et ta pidas looduses nii kaua vastu, ei olnud nende meelest tähelepanuväärt).

2003. a juunis lasti Harzis vabaks veel 2 ilvest ja paluti elanikkonda teatada igast kohtumisest uute loomadega - isastel on kõrvamärk vasemas kõrvas. Kohe oli süüdistus valmis: loomad vabastati ilma raadiosaatjateta. Projektitegijad palusid rahvast teatada ka ilvesepoegade kohta, nimelt ei olnud 2004. aastal teada, kas 2003. a suvel sündinud 3 ilvesepoega Harzi 2. pesakonnast talve üle elasid. 2003. a oktoobris oli projektitegijatel andmeid ka ainult 7 täiskasvanud ilvese kohta, ja et loomadel polnud raadiosaatjaid, oli projekti pidurdajate teene.

2003. a augustis lasti vabaks 1-aastane isane, kes oli novembris endale ala otsides jõudnud pargi kirdepiirile. Harzi töötajad palusid rahvast informeerida neid pildiloleva valge kõrvamärgiga isase edasisest liikumisest - isane, eriti noor, ei peagi püsima pargi piirides.

Porilaviin pääses lahti 2004. a juulis, mil üks eelmisel suvel vabaks lastud emailves kargas kallale koerale. Omanik ajas ilvese tagasi võssa, koeral leiti 1 kriimustus ja valla pääses müüt, nagu oleksid puurist pääsenud ilvesed inimestele ohtlikud, sest nad ei kartvat inimest. Mõni päev hiljem leiti sealtsamast pesa 3 ilvesepojaga ja ema ei seganud leidjat poegi katsumast. Inimene oleks võinud pesa märkamata sellest mööda kõndida, koer mitte, sellepärast ründaski ilves koera, ja samamoodi oleks teinud ka metsas sündinud ilves.

Isegi Šveitsi juhtivad teadlased on kutsunud üles kõiki maid ignoreerima Kampinost ja Harzi. Nad kirjutasid, et kuigi Euroopa vajab väga ilveseid ja Harzi metsa mahub neid 30-40, tuleb Harzi ja Kampinose projektid peatada, sest seal ei tehta teadust, ei uurita ega üldistata oma või teiste kogemusi ja kõik uus jääb arvamuste tasemele. Selle asemel, et luua teoreetiline baas ja korralikult ette valmistuda projekti teostamiseks, hakkasid põlualused kohe tööle konkreetsete loomadega, seades sellega ohtu kogu Euroopat. (Tõepoolest ohtlik eeskuju bürokraatlikule Euroopale, kui veel kusagil asutakse kohe ja hingega tööle.) Sealsamas tunnistab kirjutaja, miks ollakse Harzi peale nii vihased: riik tahtis ise midagi sellist käivitada, kuid alles kuskil ja kunagi.

"Tembumees" Halberstadtist ja taibukas Cleopatra

See isane meenutab nii käitumiselt kui näoilmelt Šveitsi LUNO projekti ilves Turot, kelle kohta on öeldud, et ükski ilves pole 30 a jooksul valmistanud teadlastele nii palju peavalu. Muuhulgas käis metsas sündinud Turo oma külmaverelise rahu ning uudishimuga Zürichis, Harzi projekti aladel tegutsenud isane aga uudistas Halberstadti. Tragi uudishimulik ilves ei ilmutanud agressiivsust, kuid käitus elanike meelest liiga familiaarselt - justkui puuris sündinu. Ta võeti kinni 3.4.2002. a ja saadeti loomaaeda. Projektiilvese tunnust (kõrvamärki) tal polnud, ent kohe leiti muu võimalus, kuidas Harzi projekti edasi laimata: vaba ilves olla püütud projekti jaoks, seega seadusevastaselt.

Saksamaal on üle 80 ilvestega loomapargi, lisaks traditsioonilised loomaaiad, kus juhtumisi vajati just noori isaseid. Aastakümnega on jõudnud vanaks jääda terve puuriilveste põlvkond, noori polnud aga äkki kusagilt võtta. Kuna ühist kõikehõlmavat andmebaasi ei ole loomaasutuste kohta siiani loodud, vahetatakse loomi tutvuste kaudu ka internetiajastul.

13 a tagasi sai Eilenburgi loomapark isailvese Halberstadtist ja emailvese Delitzschist. Neil tekkis armastus esmapilgust: isane ronis tarast üle ja sellest ajast peale lamasid ilvesed muudkui koos. 2 korda olid neil pojad, kuid ema jättis nad maha. Lutipudeli abil üles kasvanud noor emailves Susi elas üksi oma suurel alal, kus ta hukkus 2002. a augustis üleujutuse ajal. Loomapargis tavatseti öelda, et Eilenburgi ilvesed tunnustasid oma aedikuid: keegi ei uskunud, et nad madalast võrest ega veetõkestusest üle ei saaks. Üleujutus pööras need sõnad nende ütlejate vastu: vesi tõusis 2 m kõrgusele, ilvesed ujusid üle oma aedikuvõre ja kadusid jäljetult.

2003. a mais pidi saabuma Weisswasserist noor ilves Clara, tema jaoks ehitati uus korralik aedik ja mõni päev enne toodi kohale peigmees - muidugi Halberstadtist. Noor isane ronis kohe puu otsa - 5 korda kõrgemale, kui ilvesed looduses ronivad. Ta istus päris puu ladvas 20 m kõrgusel ja näis olevat rahul. Kõigil oli selge, et sama teed pidi tagasi loom tulla ei saa. Läks pimedaks ja mitme loomapargi töötajad murdsid öö otsa pead, kuidas ilvest aidata, ent hommikul jalutas füüsikaseadusi eiranud ilves kelmika näoga puude all. Võib-olla hüppas ta teisele puule, oletasid pargi töötajad, kuid ometigi ei tee ilvesed seda, eriti veel nii kõrgel.

Herbersteini pargi noor ilves Cleopatra polnud sugugi vähem leidlik. Pargi vana ilvesepaar on oma tarast samuti lugu pidanud, Cleopatra aga ootas, kuni teatud puuoks piisavalt tugevaks kasvab, et oksapidi kõndides see tarandikust välja painutada ning pehmelt maha hüpata. 2002. a märtsis saadeti Harzi metsa Cleopatra vend Caesar, nüüd tahtis õdegi teada, kuidas vabadus maitseb. 2 päeva jalutas ilves mõnuga läbi metsa, kuni ta kätte saadi ja oks maha saeti. 8.3.2004. a tehti Cleopatrale "naistepäevakingitus" - talle toodi Austriast, Schönbrunnist peigmees, olgugi alles 8-kuune. Cleopatra tuli Herbersteini parki sama noorena, 26.1.2001. a Osnabrückist, pruudiks tollal 14-aastasele Tobile (tema vanalt sõbrannalt polnud enam ilvesepoegi oodata). Cleopatra vanemad Lucy ja Lukas on 1998. a-st alates usinalt loomaparkide jaoks poegi tootnud - 2004. a mais sündis nende 13. järglane.

Kurikuulus Oryctolagus cuniculus ja muud "loomanuhtlused"

Saksamaa loomadega juhtub aeg-ajalt midagi, mida saaks liigitada musta huumori valda. 1970ndate lõpus tulvasid Berliini küülikud Oryctolagus cuniculus, koduküüliku lähtevormid, kellele perenaised oma õuedes pannidega pähe lõid ja jahimehi tuli naaberriikidest juurde tellida. Berliini loomaaia töötajad soovitasid naljaga pooleks Mati Kaalule nende loomaaed küülikuteks tühjaks püüda (Tallinna Loomaaia jaoks oli see huvitav eksootiline liik).

Ajaloolistel põhjustel on Berliinis 2 loomaaeda, loomaaiakülastatavus on maailma suurim, ja kui peremehelikult seal toimitakse - isegi linna jõulukuuski söödetakse elevantidele. Nagu ka Tallinnas, sündis 2002. aastal Berliinis 4 ilvesepoega.

Vahel võib aga hea loomaõnn linnale tülikaks muutuda: kord tungisid linna farmist põgenenud põhjaameerika kährikud, kord paljunesid suslikud ja see meelitas linna rebaseid... 2003. a suvel muutus metssea pilt Berliini tänavatel üpris tavaliseks: autod peatusid ja lasid üle tee emiseid ja nende taga sammuvaid põrsakesi. Kokkupõrkeid inimestega toimus esialgu vaid 1 - autoomanik oli mures tema auto ning metsiku kuldi lähedaste "suhete" pärast. Seisuga 1.1.2003. a olid jahimehed Berliini parkides maha lasknud 2333 metssiga, kuni septembrini veel 700 ja 2004. a märtsiks ligi 6000. Elanikel keelati metssigu toita ja nõuti üle 1,5 m kõrguste plankaedade ehitamist. Berliinis on keelatud loomi lasta, aga kuidas meelitada nad linnapiirile? 2004. a veebruaris tappis metskult Berliinis mehe. Loom polnud marutaudis, kuid mis ajas suurt kohmakat elukat 6ndale korrusele, jäi saladuseks.

Seletamatuks jäi, miks ründasid 2003. a suvel Saksamaalt Uuralini inimesi massiliselt varesed, septembris aga hakkasid kogu Jakuutia näljased oravad kogunema 20-50 looma kaupa parvedesse ning ründama teisi loomi ja inimesi. Sügisel muutusid metssead nuhtluseks ka Muhu põldudel, Novgorodi oblastis aga külvati 787 ha põldu spetsiaalselt karude ja metssigade jaoks ning asulad jäid metsloomadest ründamata. Mis puutub aga ilvestesse, siis need üksikkütid ei ole loomade "massipsühhoosidele" kordagi allunud.

Ilvesed viinapuuväätide varjus

"Viimane" ilves lasti Vogeesides maha 1930. a, "eelviimane" 1650. aastal, Kesk-Prantsusmaal Keskmassiivis 1877. ja Juuras 1889. aastal. Prantsuse Lääne-Alpidest olid ilvesed kadunud 20. sajandi algul ja 1970ndail algas ilveste tagasitoomine Kesk-Euroopasse.

Ilveseid elab Prantsusmaa idapiiril Vogeesides, Juuras ja Lääne-Alpides. Ilvesejahi keelas nii 1976. kui 1992. a seadus, kuid salakütte on palju rohkem kui ilveseid ja praeguseks on nad juba kadunud Lotringist (pr. k. Lorraine). Sinna, Metzi kanti, tulid ilvesed Põhja-Vogeesidest ja teadlased lootsid, et mõni seal viimati elavast 4 ilvesest võiks rännata Luksemburgi. 1990. a aprillis kirjutati kui suurest sündmusest, et Põhja-Prantsusmaal leiti noore ilvese jäljed. Nüüd külastavad Luksemburgi ja Belgia piiriäärseid alasid hoopis Saksa Pfalzi metsast sinna rännanud ilvesed.

1974. a oktoobris ilmusid ilvesed Prantsusmaale Šveitsi Juurast. 1979. aastal oli neid 20 isendi ringis ja nad elasid Doubs'i kandis, 1980.-83. a juba Ülem-Juuras ja mõnda nähti Ülem-Savoia Alpides, 1984. aastal läksid nad üle d'Ain'i jõe, laiendades oma areaali lõunasse. 1988. a-ks hõivasid ilvesed Juuras juba 100 km pikkuse mäestikuriba, ka Lääne-Alpides nähti neid 1984.-88. a 4 korda. Vahemikus 1995-99 jälgiti Alpides 9 raadioilvest ehk peaaegu kõiki selle mäestiku "prantslasi".

Peale ligi 10 a kestnud projekti pidurdamist toodi 1982. aastal esimesed ilvesed Elsassis (pr. k. Alsace) asuvasse Vogeesi mäestikku. Järgmised ilvesed toodi alles 1987. aastal, seejärel 1990., 1992. ja 1993. aastal, kokku 21 looma (12 isast ja 9 emast), kellest jäid ellu 10 ilvest. 1998. a-ks elas Lõuna-Vogeesides ligi 30 ilvest, kuid Põhja-Vogeesidesse sattusid nad harva.

Kirde-Prantsusmaa ilvesed

Vogeesi uued ilvesed püüti kinni Slovakkia Karpaatidest ja esimesed 3 saabusid Prantsusmaale 1982. a aprillis. 2 neist, Boric ja Xenie, vabastati 3. mail Ribeaville'i Rahvusmetsas Taennchelis ja 5. mail tuli käsk loomad tagasi püüda - jahimehed ja farmerid kasutasid ära oma kõrgemaid tutvusi. Ka teadlased lasid käiku oma sidemed ja nädala jooksul saadi veel kõrgem luba ilves Alexi vabakslaskmiseks, mis toimus 4.6.1982. a. Veel toodi kohale "tagavaraloomad" - Suzelle ja Eddy, ilvesepaar Inglismaalt Birminghami loomaaiast, kes lasti vabaks 27. oktoobril ja püüti hiljem uuesti kinni. Need ilvesed said looduses hakkama küll, kuid olid inimeste suhtes vähe kartlikud, mis mõjus inimestele hirmutavalt.

Esimesena Vogeesides vabaks lastud emailves Xenie oli kuuldel kuni 4.6.1983. a, kuid ta oli elus veel isegi 1993. aastal. Isane Boric oli kuuldel kuni 14.7.1983. a. Ta leiti maha lastuna 30.1.1984. a Willer-sur-Thuri metsast 35 km kauguselt vabakslaskmise kohast. Alex püsis levil kuni 28.10.1983. a. Alexi kolp leiti 24.3.1986. a Ribeaville'i metsast vabastamisekoha lähedalt.

Ennetamaks uusi salaküttimisjuhtumeid, tegid looduskaitsjad ja ilvesteuurijad tööd elanikkonnaga, k.a lapsed. Siis toodi kohale 4 isast ja 2 emast ilvest, seejärel veel 2 emast ja 1 isase. Nende käekäiku jälgiti ajakirjanduse ja televisiooni vahendusel. Isane Choco oli kuuldel kuni 7. veebruarini ja emane Oska kuni 18.7.1985. a. Ta püüti uuesti kinni 25.3.1986. a ja tema raadiosaatja asendati, uus seade töötas 1.11.1986.-1.7.1987. a. Katkine raadiosaatja sattus ka ilves Pavelile, kelle saatus on seetõttu teadmata.

27.3.1987. a pääses vabadusse 3-aastane Elisa ja 30. oktoobril sai temast salaküti ohver. Elisa 3 poega - esimesed Vogeesides sündinud ilvesed - olid määratud näljasurmale. Nende isa Sixty oli kadunud juba septembris. Hiljem leiti Elisa ja Sixty kaelarihmad.

1987. a oktoobrini töötas emase Hectorine saatja, 1988. a jaanuarini oli kuuldel isane Thibor, veebruarini Jack ning juunini emane Aloyse. Vogeesides sündis teinegi pesakond ilvesepoegi, kuid ka nemad hukkusid ema kaotuse tõttu. 12st Ostrava ilvesest olid elus vaid 6. Ka ise Šveitsi Juurast tulnud ilvesed olid tol aastal tapetud.

1990. aastal saadi luba projekti jätkamiseks ja 18. aprillil vabastati Vogeesides noor emailves Jacynthe, kes leiti surnuna 19. mail, põhjuseks äge mao limaskesta põletik. 3 isase saatusest infoallikad pikemalt ei räägi ja ilves Diana surma põhjust kindlaks teha ei olnud võimalik. 1992. aastal lubati vabadusse Rossbergis 1 emane ja 1 isane ning 1993. a lõpuks vabastati Grand Ballonis projekti viimane ilvesepaar. Siis olid Vogeesides elus 6 isast ja 4 emast ilvest.

Sõjakad lamburid ja teadlastest "lambukesed"

Šveits on ilves-lambamurdjate esitabelis teine maailmariik pärast Norrat, kuid teine koht lamburite agressiivsuse alal kuulub Prantsusmaale.

4 esimest lammast murti 1984. aastal Juuras, järgmisel aastal samuti 4, 1986. aastal 6, 1987. aastal juba 27 ning järgnevail aastail äkki 158 ja 429. Farmerid nõudsid ilvesejahi lubamist: niipea kui lasti 3-5 ilvest, olnud ka murtud lambaid kohe vähem, 1990. a oktoobriks vaid 147 lammast. Jahimehed väitsid, et Prantsusmaal viibis 200 ilvest (nii palju elas neid kogu Kesk-Euroopas). Kuna 20-30 ilvesekõhtu nii palju lambaid poleks mahtunud, leiutati müüt nn mõrtsukilvestest, kes murravad lambaid kümnete kaupa, kuid ei söö neid. Seda ei uskunud aga Šveitsi bioloogid - olid ju enamik Prantsuse Juuras liikunud ilvestest nende poolt raadiosaatjatega varustatud. Raadioilveseid jälgiti ka Vogeesides ja teadlaste meelest murdsid nad pidevalt metsikuid sõralisi. Ilveseid oli Prantsusmaal hoopiski liiga vähe ja nad kontrollisid igaüks 20-40 ilvese jagu territooriumi.

Rahvusvahelised organisatsioonid nõudsid Prantsusmaalt süsteemi rakendamist, mis võimaldaks määrata, kes murrab lambaid (kahtlustati nii metsistunud koerte karju kui ka farmerite sihikindlat iseendale kahju tekitamist). Lambakahjude kasvamise tendents oli kiskjate reintroduktsiooni puhul oodatud, kuid kahju suurus ei tundunud tõepärane: Šveitsis registreeriti 533 murtud kodulooma 17 aastaga ja seda peeti veel normiks, Prantsusmaal aga taheti ilvestele kaela määrida 1 aastaga 593 kodulooma. Pahanduste lavastamise skeem paistis läbi, sest see on igal maal sama. Teatud osa Euroopa lambaid sureb haigustesse, eksib mägedesse ära või röövitakse ja on palju muidki situatsioone, mida üritatakse vormistada kiskjate tööna. Kõik Prantsusmaal murtud lambad jäid ilma igasuguse bioloogide kommentaarita.

Šveitsis oskavad spetsialistid lambakorjuse järgi murdjat täpselt määrata, ka Saksamaal uuritakse kõiki murtud loomi laboris, naaberriigis aga ei tahtnud ekspertiisivärk kuidagi käima hakata. Nüüdki vaadatakse lambad kohapeal üle küll, kuid laborisse viiakse neid haruharva. Kui karjamaal otsustatakse, et murdja on ilves, koer või hunt, saab lambaomanik 100% kompensatsiooni, ja kui murdja ei selgu, siis ikka 75%. Et lambamurdmise koha läheduses ilveseid sageli polegi, huvitab ainult biolooge, kes on Prantsusmaal vagurad.

1992. aastal ilmusid Alpidesse hundikarjad (kokku 30-40 looma). Justkui karistuseks ilvestele tehtud ülekohtu eest said farmerid võrrelda ilveste libakahjusid huntide tekitatud kahjudega: 1993.-99. a 5250 murtud lammast ehk keskmiselt 750 looma aastas.

Karjakaitsemeetodeid, nagu Šveitsis on arvukalt välja töötatud, Prantsusmaal ega Saksamaal ei rakendata, vaid soovitatakse muretseda valvekoeri. 1989. aastal varustati riigi kulul kiskjavastaste kaelarihmadega üle 1000 lamba, kuid elanikkonna heakskiitu need rihmad ei saanud ehk sellepärast, et need vähendasid kiskjakahjude kompensatsiooni saamise võimalust. Prantsusmaal ei nõuta karjamaade piiramist ega seota seda kompensatsiooni saamisega - ilmselt lahendaks see probleemi liiga kiiresti ja oleks kasulik ainult kiskjatele.

95% ilveste poolt murtud lammaste seast avastatakse Juuras, 3% Vogeesides ja 2% Alpides. Vahemikus 1996-2001 kirjutati ilveste arvele 980 lammast ja 19 kitse, kelle omanikele riik kahjud ilma põiklemata kinni maksis ja andis välja loa 2 Juura ilvese laskmiseks (samaaegselt Saksamaaga - 1998. ja 2001. a - kas juhtumisi või oli tegemist strateegilise kokkuleppega). Teadlaste sõnul ei uurinud võimud üldse, kas just need ilvesed olid lambaid murdnud. Siiski on aeg elanikke mõnevõrra distsiplineerinud - üle 100-200 lamba aastas ilvestele süüks enam ei panda.

Prantsuse ilves-ohvrid ametlikus aruandes ja tegelikult

1995. aastal elas Juuras Prantsuse poolel 50 (jahimeeste arvates 150), Šveitsis aga 30 ilvest. 1998. aastal elas Prantsuse Juuras 40, 2001. aastal 54 (jahimeeste meelest 94), Šveitsi Juuras aga 20-25 ilvest. Vogeesides elas 1995. aastal 10, 1998. aastal 14 ja 2001. aastal 18 ilvest (jahimeeste oletustel oli ilveseid 1995. aastal 50 ja 2001. aastal 37).

Ilveste surmade statistika, mille prantsuse pool esitas Šveitsi teadlaste palvel eelmise sajandi lõpul, ütleb, et 1970.-84. a hukkus Prantsusmaal 2, 1985.-89. a samuti 2 ilvest, vahemikus 1990-94 sama palju ning 1995.-99. a mitte ühtegi. Salaküttimist, haigusi ega õnnetusi ei olevat esinenud, auto alla jäi 5 ja teadmata põhjustel suri 1 ilves. (Nii Euroopas kui USAs panevad teadlased "teadmata põhjustel" lahtrisse juhtumid, mille esitasid needsamad inimesed ajakirjanduses selge salaküttimisena, mõnikord pannakse need juhtumid ka "inimese põhjustatud" lahtrisse, justkui soovides vältida õiget sõna.) Tegelik (mittetäielik) Prantsuse ilveste surmastatistika on järgmine.

Salaküttide ohvriks on langenud Juuras 4 täiskasvanud emast ilvest (21.10.1974, 26.3.1993, 5.11.1995 ja 15.2.1996. a), 2 isast (noor 23.8.1983. a ja täiskasvanu 15.9.1991. a), lisaks 1 ilves, kelle sugu jäi täpsustamata (1994. a detsembris) ja 9-kuune emane ilvesepoeg (4.3.1983. a). Liiklusohvriks said 2 noort isast ilvest (4.4.1982. a ja 1984. a jaanuaris), noor emane (22.8.1994. a) ja 7-kuune isane ilvesepoeg (1988. a detsembris). 1 noor emane suri haigusesse (18.8.1989. a) ja 1 noor isane hukkus õnnetuse tagajärjel (20.5.1989. a). Teadmata põhjusel surnuteks vormistati 2 emast ilvesepoega (15.1.1987. a ja 1994. a novembris). 10.4.1999. a leiti väga kõhnunud, õnnetusse hukkunud ligi aastane emane.

Emata jäänud ilvesepoegi, nii elusalt kui "teadmata põhjusel" nälga surnuna, leiti Juurast 1996. ja 1998. aastal ning 2 poega 2001. aastal. 1996. aastal avastati 1 ilves-orb Vogeesidest ja 2003. a suvel leiti Juurast nälga surnud ilvesepoeg (ta ema korjus leiti 2 km kauguselt alles kuu aja pärast). 12.12.2003. a leiti Juuras surnud 3,8-kilone ilvesepoiss (1/2 normaalkaalust). Kui ilvesepoegade emasid ei leita, ei kanta neid ka ilveste surmade nimestikku, kuigi see on ilmselge. 1987. a oktoobris leiti Prantsuse Alpides Šveitsi projekti emailvese saatjaga kaelarihm. Salaküttimise juhtumeid Juuras registreeriti ka 1996. ja 1998. aastal. 29.12.2003. a lasti Prantsusmaal, Lõuna-Vogeesides suurekaliibrilise kuuliga maha 1,5-aastane isane. Tapja leidjale lubati preemia.

1993. aastal hukkus täpsustamata põhjusel 1 ilves Alpides, samuti 2000. aastal Juuras, 1996. aastal aga 2 ilvest. 1995. a kohta andmeid kaasata ei saanud ja ka hilisem andmebaas on võrdlemisi lünklik. 1997. aastal jäi auto alla 1 ilves Vogeesides, 2.4.1998. a 1 emane ilves Alpides ja 2001. aastal veel teinegi Alpide asustaja. Juuras said liiklusohvriteks: 1996. ja 1999. aastal 1 ilves, 1997., 1998. ja 2000. aastal 3 ning 2001. aastal 4 ilvest. Lisaks suri 1 ilves haigusesse 1998. aastal ja 2 ilvest hukkusid õnnetuse tagajärjel 2004. aastal.

Kultuurimaast ja lastele valetamisest

Kultuuri seostatakse eeskätt materiaalsete väärtustega, kuid kultuur on ka suhtumine teistesse olenditesse ning ümbruskonda. Võrratute arhitektuurimälestistega hakkama saanud inimesed olid barbaarsel tasemel oma suhtumise poolest teistesse rahvastesse ning humanistlike ideede propageerijad pooldasid loomade hävitamist ja looduse laastamist inimese vajaduste või tujude pärast. Sellele laste tähelepanu ei juhita. Koolides kinnitatakse veendumust, et sõjad on alati olnud, poisid on alati peksnud nooremaid-nõrgemaid ja "õiged mehed" on alati jahil käinud. Et relvad on vahepeal läinud võimsamaks, vägivald jõhkramaks ja loodus vaesemaks, ei pane inimesi ikka veel revideerima oma suhtumist ega lastekasvatust.

Prantsuse farmerid õhutavad ühiskonnas paanikat, et ilvesed hävitavad nende viimse kui lamba, ja linnaelanikud, kes ei tea midagi karjade suurusest, jäävad seda uskuma. Ometi on Prantsusmaal tegelasi, kes läbi arvuti toovad lastele lähemale tegelikult looduses toimuva. Pilkupüüdvas ja lastele arusaadavas vormis on näidatud, et ilvesed mitte ei hävita kõiki metskitsi, nagu jahimehed lastele kirjutavad ja räägivad. 1998. a jooksul uuritud Šveitsi metskitsede surmapõhjused jaotuvad järgmiselt: ilvestele läks 207 kitse, koertele 912, auto alla jäi 8213, rongi alla 563, põllutehnika ohvriks langes 1304, õnnetustesse (valdavalt mägedes) sattus 685, kaklustes rivaaliga hukkus 338, mürgitati 41, haigustesse suri 1564 ja vanadusse 2007 looma. Seega suri looduslikel põhjustel 4801 ja inimtegevus põhjustas 11 033 metskitse surma. Lisaks laekus "natuke" jahimeestele - 44 000 metskitse ja 18 500 mägikitse (ilvesed murdsid 94). Ellu jäi 5000 mets- ja 1800 mägikitse (andmed on võetud Šveitsi ametlikult jahindussaidilt).

Ka Šveitsis üritatakse päästa tulevast põlvkonda loodusevaenulikuks kasvamast. Marcel Moser joonistab maale ilvestest ning "Ilves ja kobras koolitoas" on Kirde-Šveitsis haridusprogrammi nimi, millega Waldkindergärtner Marius Tschirsky külastas 2002. a aprillist juunini 60 kooli ja 12 lasteaeda.

Ilvese reintroduktsioon Šveitsis

Ilma Šveitsita poleks Euroopas enam ühtegi ilvest, sest just sealt sai 1960ndate lõpus alguse idee tuua Kesk-Euroopa loodusesse tagasi ilvesed, hundid ja karud. Viimane ilves lasti Šveitsis maha kas 1909. või 1915. aastal, projekt sai loa 1962. aastal. Šveitsi eeskuju ja ideede mõjule pääsemine takistas ilveste lõplikku hävitamist riikides, kus neid veel elas, ja hiljem kehtestati ilveseasja üle üleeuroopaline kontroll.

23.4.1971. a lasti Šveitsis Obwaldeni kantoni Alpides Engelbergi lähedal vabaks esimesed Ostrava ilvesed - 1 emane ja 1 isane. Järgmisel aastal vabastati Berni kantonis teine ilvesepaar, kes toodi Šveitsi ebaametlikult, pidades looduse huvisid bürokraatia huvidest tähtsamaks. Ametlikult lubasid võimud tuua loodusesse ilvesepaarid: 1972. aastal Obwaldeni kantoni Alpides, 1974. aastal Neuenburgi kantoni Juura mägedes, 1975. aastal Waadti kantoni Juuras ja 1976. aastal 2 paari Waadti kantoni Alpidesse.

Kokku öeldakse vahemikus 1971-76 toodud Šveitsi 14 ilvest (12 "ametlikku" ja 2 "salakaupa"). Samas tunnistatakse, et lisaks neile asutati Alpidesse ebaametlikult ümber veel u 20 looma. Ostravast saadeti ilvesepaarid 1972. ja 1980. a Graubündenisse ning 1972. ja 1973. aastal Luzerni kantoni. Lisaks viidi 1975. aastal täpsustamata hulk ilveseid Waadti kantoni ja 1976. aastal Wallisesse. Veel toodi Waadti kantoni keskele 1989. aastal 3 ebaselge päritoluga ilvest ja 1974. aastal 2 paari eri kohta Juuras. Osalt, kuigi sellest eelistatakse vaikida, olid ümberasustatud puuris kasvanud loomad. Ametlikult on öeldud, et Juura ning Lääne-Alpide 50-100 liikmelise ilvespopulatsiooni alguseks olid 1970ndail loodusesse lastud 16 (vähem ametlikus jutus öeldakse 20) ilvest.

1999. aastal elas Šveitsi Alpides 70 ilvest. Loode-Alpides oli tol suvel 37-41 kindlate aladega täiskasvanud ilvest ja 15-16 kindla alata noort. Leviku tihedus oli 1 ilves 49-54 km2 peale. Loode-Alpide ilveseasustusest lõunas, Wallise kantonis elas 2003. aastal kõigest 2 ilvest, Ida- ja Lõuna-Šveitsis samuti ainult üksikud. 2000. aastal elas Šveitsi Juuras 20-25 ilvest ja populatsiooni seis hinnati stabiilseks. Lääne-Alpide alampopulatsioon näitas aga kahanemise märke ja oleks kasulik võimalikult kiiresti ühendada see Ida-Alpide alampopulatsiooniga, luues püsiva ilveseasustuse vahelistele aladele (Kesk- ja Kirde-Šveits), kuid see on aastakümnete töö.

Ilveseid elab Alpides Berni, Waadti ja Freiburgi kantonites, Juuras aga Berni, Neuenburgi, Jura ja Solothurni kantonites. Rahvast on hoitud kursis ilveste reintroduktsiooni protsessiga ja palutud teatada igast kohtumisest ilvestega. Asja võetakse ülitõsiselt, näiteks peab ilvesepesa leidja täitma 5 lehte küsimustikku. 1999. aastal nähti ilvest Šveitsis 303 korral, 2000. aastal registreeriti 283 kohtumist ja 2001. aastal laekus 266 täidetud küsitluseblanketti 1/3 kuni 1/2 riigi aladelt. Tessini kantonis ei ole nähtud ühtegi ilvest ja Graubündenis nähti mõnd looma vaid läänepoolses otsas. Nendest aladest põhjas Kirde-Šveitsis ei elanud üldse ilveseid ning 2001. aastal algas seal ilveste reintroduktsioon LUNO projekti raames. Sellest alast lõunas, teisel pool Wallenseed, asub üsna lähedal ala, kus 1971. aastal algas ilveste reintroduktsioon, seal püsib elus ühenduslülina Loode-Alpide ja Kirde-Šveitsi ilveseasustuse vahel veel kümmekond ilvest.

20 aastat, 4 projekti

1982. aastal alustati Šveitsis ilvesteuurimisprojektiga 3 eri regioonis, kokku jälgiti 26 ilvest. Koos raadiosaatjaga said isailvesed M-tähisega (M1-M7) ja emased F-tähisega numbreid (F1-F10).

Juura projekti ajal 1988.-98. a jälgiti raadiosaatjate abil 29 ilvest, neist 6 täiskasvanud isast (M8-M12, M17), 4 noorena püütud isast (M13-M16), 12 noort emast (F12, 13, 16-20, 22, 23, 25-28) ja 7 täiskasvanud emast (F11, 14, 15, 18, 21, 24, 29), lisaks varustati projekti lõpus saatjaga "liigilves" F30 ja pandi 36 kõrvamärki ilvesepoegadele.

1996.-2000. a projekti käigus jälgiti Loode-Alpides 43 raadioilvest: 10 täiskasvanud isast (M19, 21-23, 26, 27, 32-35), 14 täiskasvanud emast (F32, 35, 37-39, 41, 43-47, 51-53), 6 noorena püütud emast (F33, 34, 40, 42, 54, 57), 8 isast ilvesepoega (M18, 20, 24, 25, 28, 29, 30, 31) ja 5 emast ilvesepoega (F31, 48-50, 56). 2 projekti vahele ning ilma nimeta jäi ilves M37, kuid M36 kaasati järgmise projektiga.

LUNO (Luchsumsiedlung Nordostschweiz) projekt algas 6 ilvese vabastamisega 2001. aastal (M36, M38, F58, F59) ja 2003. aastal toodi veel 3 (M39, F60, F61). Eelmise projekti ilvestest asustati Kirde-Šveitsi ümber M33 ja F57. LUNO alal sündis 3 pesakonda poegi, nendest varustati saatjaga M40 ning jälgitakse ilma saatjata ilvest L60 ja vähemalt veel 1 tundmatut.

Fotokaamerad metsas

Paljud Šveitsi (ja nüüdseks ka muude maade) metsad on täis riputatud kaameraid, mis teevad igast mööduvast ilvesest mitmeid eri suunast pilte. Tõsi küll, ilveseid jääb peale väga vähe võrreldes muude loomadega, sest kaameral on ükskõik, kelle liikumise või soojuse peale üles ärgata ja klõpsu teha. Nii jäävad pildile rebased, kassid, hiired, metskitsed, jänesed, autod ja inimesed. Ilma raadiosaatjata ilveseid piltidel nummerdati varem indeksiga U (unbekannt ehk tundmatu), siis hakati täpsustama: L - ainult vasemalt poolt pildistatud tundmatu, R - pildile jäi ainult parem külg, B ehk 2-lt poolt pildistatud ilves (seda juhtub 2 korda tihedamini kui ühelt poolt), V - ainult eestpoolt pildistatud ilves (mis on, nagu ka tagantpoolt, väga haruldane). Mõni L, R, V, Z või U võivad korduspilte samastades osutuda samadeks loomadeks, V-de puhul topeltarvestust ei esine. Ilvese karvamustreid pildil võrreldakse teiste samas asendis pildistatud ilveste tohutu hulga erinevate karvamustritega. Vahel ei võimalda pilt ilvest identifitseerida ja mõnikord toob see teadlastele rõõmu, sest nii annab rivist väljas raadiosaatjaga ilves endast elumärki.

Kaamera abil sai selgeks, et 2002. aastal elasid ilvesevaeses Graubündenis U3, B42 ja L41, 2004. a juulis Kesk-Šveitsis aga L10, V10 ja U41. 2001. aastal pildile jäänud Juura ilves B24 leiti järgmisel aastal surnuna ja 2003. aastal tapeti ilvesepoeg R66, kuid nende elu kohta teati tänu kaameratele juba nii mõndagi. 1998. aastal lasid ennast pildile jäädvustada U3 ja U5, samuti U6, kes otsustas hiljem poseerida kaamera ees veel kord 2002. a juunis murtud lamba kõrval. Samal ajal ja samasuguses olukorras lasi endast korduspildi teha U7, väga täpiline loom, keda jäädvustati esmakordselt 26.11.2000. a. Kui ilves jääb pildile koos oma trofee ehk lambaga võib identifitseerimine talle saatuslikuks saada - siis teavad võimud, kelle tapmiseks luba välja anda, nagu juhtus 2003. a suvel B29ga. Näiteks parajalt täpiline U8, pildistatud esimest korda 9.12.2000. a, ei ole lambakarjadest kunagi huvi tundnud.

Lammaste taustal lasid end jäädvustada 2002. aastal Alpides B39 ja eelmisel aastal Juuras pildistatud R63, oktoobris B56 ja B38 (keda pildistati eelmisel talvel pojaga). Kõige suurim lambahuviline, B57, jäi pildile veebruaris, augustis ja septembris. 2001. aastal pildistati lambaga V41 - sel ainsal Juuras vahelejäänul oli toita 3 poega, kes poseerisid kaamera ees koos emaga mõni päev varem ning pilt 1 pojaga saadi V41-lt ka 2002. aastal. Juura metsa all jalutasid 2001. a augustis U19 (1 poja) ja Z40 (3 pojaga). 2001. aastal poseerisid U38 ja U39 kaamera ees nii jaanuaris kui veebruaris ilma emata, kuid nad ei jätnud nälginud orbude muljet.

2001. aastal pildistati Juuras R25, B35 ja B46, veebruaris U25, märtsis U24 ja U26, juunis Z39, septembris U14 ja U22, novembris U15. 2003. aastal jäid Juuras pildile B60, B64, L59 ja U. Nii 2001. aastal kui järgmise aasta juunis pildistati Alpides B34 ja B52. Mõnd ilvest, nagu 2001. aastal B14, õnnestub pildistada vaid ainsal korral, ja mõni jääb pildile kuude kaupa järjest, nagu M37, B66, B67 ja B68 - 2003. a detsembrist 2004. a veebruarini. 2002. aastal jäid Alpides pildile: jaanuaris L36, L37 ja R38, veebruaris B43 ja L47, märtsis-aprillis L54 ja R51, septembris R61 ning oktoobris U2, B58, B59 ja R62. 2003. aastal langesid fotokaamera saagiks B2, B9, B44, B49, L4, L5 ja L58.

Eriline koht teadlaste kartoteegis on Alpide "fotoveteranidel": U4 liikus kaamerate ees 1998. a novembrist 2002. a jaanuarini ning B22, B26, B45 ja B53 jälgiti pidevalt alates 2001. a-st. R40 on teadlastele tuttav 2002. a märtsist, R10 aga detsembrist. Esikoha võistupildistamises võttis keegi läbirändaja ilves, jäädes 3 kuuga kaamera ette 18 korda.

Šveitsi uurimisprojektide algus

Loode-Alpides, Simmentalis, varustati 1983. aastal raadiosaatjatega esialgu 4 looma. M1 ehk Neni oli kuuldel 1983.-84. a, M2 ehk Sepp aga 1984.-85. a. F1 ehk 1979. aastal sündinud Zita tõi 1983. aastal ilmale 2 poega, kellest 1 suri enne oktoobrit, teine elas vähemalt veebruarini. F2 ehk Bora ei saanud poegi 1984. ega 1985. aastal, seevastu nii 1983. kui 1986. aastal sündinud pojad (kummaski pesakonnas 2) kasvatas ta õnnelikult üles kuni aastaseks saamiseni.

Bora tütar Lena (F3, sünd. 1983) läks emast lahku juba 3.1.1984. a, raadiosaatja pandi talle kaela 18. märtsil ja ta väljus ema alalt 9. aprillil. Oktoobriks omandas Lena 27 km2 suuruse ala 30-40 km kaugusel ema alast, sellest lõuna pool Saanenlandis. 18.4.1985. a läks Lena saatja katki. 30. septembril leiti Rougemontis, Waadti kantonis Lena poja keha, aga järgmisel aastal sündinud kaksikutest sai 1 poeg vähemalt aastaseks.

Bora tütar Lisa (F8, sünd. 1986) sai raadiosaatjaga kaelarihma 30.1.1987. a. Ta omandas 236 km2 suuruse ala kõigest 4 km kaugusel ema ala piirist, jäädes elama isa alale, kuni päris selle (ilves Sepp sai vigastada ja suri haavapõletikku Berni kantonis, Oberwilis, kus ta leiti 10.4.1987. a).

Et ilveseid oli vähe, pidi igaüks neist haldama hiiglaslikke alasid. 1980ndail olid alad juba u 10 korda väiksemaks jäänud: emastel keskmiselt 100-150 km2 ja isastel 200-400 km2. Sepp ja Bora omasid 275 km2 suurust territooriumi. Bora ala Simmentalis jagasid 14 a hiljem 3 emailvest (Lisa, Saba ja Hera). 15.3.1988. a jäi Lisa saatja vait, kuid Lisa tegutses oma alal edasi ning jäi 1998. aastal pildile, astudes metsa paigutatud fotokaamera ette.

F6 ehk Ofra tõi ilmale 1986. aastal 2 ja 1987. aastal samuti 2 poega, kes elasid esimese aasta õnnelikult üle. F7 kohta on teada vaid, et ta sündis 1984. ja sai 1 poja 1986. aastal. Kellegi 1985. aastal sündinud isane ilvesepoeg leiti 17.2.1986. a Uri kantonis, Altdorfis järve uppununa. 30.6.1983. a avastati Berni kantonis täiskasvanud isase keha ja novembris Obwaldeni kantonis suure ilvese skelett. 4.8.1985. a avastati Luzerni kantonis surnud ilvese keha Entlebuchi solgiaugus ja 23.6.1988. a leiti Berni kantonis haigusesse surnud täiskasvanud isailves.

Selle internetieelse projekti ilveste kohta ei õnnestunud kuigi palju infot hankida, seetõttu ei saa M3 kuni M7 ega emaste F4, F5, F9 ja F10 elulood kaasaja lugejale midagi õpetada. Ühe emase saatjaga rihm leiti 1987. a oktoobris (augustis sündis talle 3 poega). Keegi ilves suri 1988. aastal raadiosaatjaga varustamisel oskamatult antud narkoosi tõttu. Ilveste nimesid nende teadete taga pole - juhtumeid vaid tuuakse näiteks kaasaegsetel saitidel teaduslike üldistuste vahel, kus loomade saatused on taandatud matemaatikaks. Kõik materjalid on inimkesksed: kuidas on projektide tegevus korraldatud, kes mida teeb, suunab ja sponsoreerib, aga infot konkreetsete loomade kohta tuleb noppida ridade vahelt kui kullateri karjääriliivast.

Segadusi ilvestega Šveitsis

Ilves M10 pidi olema püütud Juuras vahemikus 10.4.1988-31.1.1995, vanuse poolest sobiks siia ilves Luno, kuid tema on M16. Kui ta oleks emane, siis ajaliselt sobiks talle just number 16 - F16, kuid F16 nimeks on Luna ja M10 on Taro ehk ainus ilves, kelle raadiosaatjaga varustamise aeg ei ole kuhugi märgitud.

Luno (sünd. 1989), Kira ja Miro poeg, püüti kinni ja varustati saatjaga 8.3.1990. a. Ta lahkus ema juurest 3. aprillil, kuid kuu aja jooksul käis emalt õppetunde saamas veel 27 korda ja 10 korral kohtus isaga. Luno suri kopsupõletikku 19. juunil. Sellest on juttu teaduslikus töös, kus nimetatakse Lunot korduvalt nooreks isaseks ja 2 korda M16 - Lunaks. Samas uurimuses on jälgitud kõikide Juura projekti ilveste käekäiku, v.a M13, kes on pelgalt mainitud, ja Luna, kellest pajatab hoopis prantsuse lastele mõeldud ilvestesait.

F16 ehk Luna (sünd. 1989) lahkus ema juurest 1990. a aprillis. Naabrinna Loraga on Luna kohtunud mitu korda emaga käies, ja kuigi kohtumised olid rahumeelsed, ei käitunud Luna "naabrikorteris" kuigi julgelt. Ta tuli naaber Mara alale ja käis piiri peal, olles poolnäljas. 2 kuu jooksul oli tema suurimaks saagiks rebasepoeg. 19.6.1990. a leiti Luna Mount Aubertis, Neuenburgi kantonis surnuna poolenisti söödud nirgi kõrval.

Tõenäoliselt peeti Lunot emaseks ja M-tunnusega järjekorranumber jagati talle postuumselt 1996. a veebruaris, kui kõik projektiisaste numbrid olid juba välja jagatud.

M13 sündis 1994. või 1995. aastal Juuras kas Amba või Elsa pojana, ta varustati saatjaga vahemikus 11.2.-31.12.1995 ning uuritud noorte ilveste seast leidis ta endale ala kõige kaugemal oma sünnikohast (60 km) - kas nii tubli ilves ei vääri nimepidi mainimist?

Projekti lõpus, vahemikus 10.2.1996-22.1.1997 püütud täiskasvanud ilvese M17 elulooseiku ei käsitleta kuskil, nagu ka F30, kes püüti kinni vahemikus 5.3.1996.-6.1.1997. a. Samas on olnud Juura projektialal haruldaselt ilusa eredamustrilise kasukaga isailves Kiko, kellelt salakütid võtsid endale ainult pea - oli ta M13, M17 või ilves vahemikust M3-M7? Ja mis juhtus 2 Alpide emailvesega (F36 ja F55), kelle koha peal on tühi rida kõikides andmebaasides?

Noored ilvesed lahkuvad ema juurest märtsist maini. Ema alalt väljuvad nad alates aprillist kuni septembrini, isenditi kuni 2. eluaasta novembri lõpuni. Oma ala leiavad noored tavaliselt detsembriks (tragimad juba maiks). Oma ala omandanud noor ei ole veel täiskasvanud ilves (tegelikult täiskasvanud on suguküpseks saanud ilves, st 22-30-kuune). Segadusse ajab Šveitsi uurijate tava nimetada noorteks ilvesteks märtsis-aprillis üksinda käivaid alla aastaseid loomi, kuid ilvesepoegadeks peetakse samavanuseid emaga käivaid ilveseid. Novembrist alates võidakse 1,5-aastast ja üle 15 kg kaaluvat ilvest ehk subadulti juba täiskasvanuks nimetada, kuigi ta kasvab veel. Teise seletuse järgi on juveniil ehk ilvesepoeg nii 9-11 kuu vanune, kuni ta veel emaga käib, kui ka igasugune kuni 11-kuune ilves. Muudes maades võib kohata ka 12-kuuseid ilvesepoegi, mis on samavõrd õige, kui ka 5-kuuseid "noori ilveseid", mis on täiesti vale.

Lugedes Šveitsi teadlaste tekste tasub pidada meeles, et talveks peetakse seal perioodi jaanuarist märtsini, mõnes tekstis aga oktoobrist veebruarini. Siiski peetakse sagedamini silmas, et kevad kestab aprillist juuni lõpuni, suvi juulist septembri lõpuni ning sügis oktoobrist aasta lõpuni. Mõni "sügisel" toimunud sündmus võis leida aset 31. detsembril, aga "talvel" toimunud seik näiteks 1. oktoobril.

Ilveste valduste suurusega on segadus, sest territooriumi suurus kõigub sõltuvalt kohalikest asjaoludest ja konkreetsete loomade võimetest. Kajastades sama projekti ja isegi samu loomi eri aastail, avaldatakse Šveitsis väga erinevaid numbreid, millest teiste riikide tegelased vahel kinni haaravad, jagavad nendega oma riigi pindala ja oletavad, palju ilveseid nende maal olema peaks. Alpides määrati vahemikus 1983-87 isaste alade suuruseks 275-450 ja emastel 130-195 km2, 1988.-98. a isastel 235-280 ja emastel 70-245 km2 ning juba vahemikus 1999-2000 olid isastel 90-760 ja emastel 60-480 km2 suurused valdused. Juhtus ka nii, et emase ala oli 45 ja isase oma 1860 km2, noorel emasel aga 5 km2. Reintroduktsiooni alguses oli Juuras ja Vogeesides ilveste alade suurus tohutu, aga juba 1998. aastal mõõdeti Juuras isastel 75-280 km2 ja emastel 45-210 km2.

Kira ja Miro pere

1988. a Juura projekt algas M8 ehk Mirost, kelle tapmine 21.9.1991. a kujunes rahvusvaheliseks skandaaliks. Süüdlased said 3-aastase jahtimiskeelu ja suured trahvid. Oktoobris leiti Miro keha 2 tükis Prantsusmaalt, 500 m kauguselt Šveitsi piirist. Prantslasest jahimees väitis, et pidas Mirot tema koera suunas jooksvaks rebaseks, lasi looma maha, märkas raadiosaatjat, lõikas pea ära ja viskas raadiosaatja tiiki.

Miro varustati raadiosaatjaga 21.3.1988. a ja 30. märtsil sai kaelarihma Miro sõbranna Kira (F11, sünd. 1984). Teda peiliti kuni 16.12.1991. a ja vanuigi, peale projekti lõppu, sai ta endale naabriks Taro. Kira 3 uuritud pesakonna 6 pojast elas talveni 5 ja kevadeni 3 - needki surid noorena ning ainult viimane tütar sai omakorda järglasi.

Kira ja Miro tütar Sela (F12, sünd. 1987) läks oma ala otsima 30.3.1988. a, kuid 10 päeva jooksul suhtles ta oma emaga veel 8 ja isaga 7 korda. Sela hakkas raadioilveseks 20. aprillil. Ta eemaldus sünnikohast ligi 60 km kaugusele, kus leidis endale oma ala ja langes salaküttide ohvriks 20. detsembril.

Nuka (F13, sünd. 1988) sai raadiosaatja 23.3.1989. a ja 4 päeva pärast liikus ta juba ilma emata, kuigi esimese 3 nädala jooksul, enne ema valdustest väljumist, kohtus ta emaga veel 16 ja isaga samuti 16 korda. Ta leidis endale ala 20 km kauguselt sünnikohast, kuid ei suutnud püüda närilistest suuremat saaki ja suri 17. augustil panleukopeeniasse.

1990. aastal sündinud Nada (F20) sai kaelarihma 16.3.1991. a ja püsis levil kuni 6.12.1994. a. Ta läks emast lahku 24.3.1991. a, kuid märtsist maini suhtles emaga 35 ja isaga 32 korda. Nada rändas läbi 30 km ja leidis endale suure ala perest täiesti eemal, sai 1993. a poja ja kasvatas ta suureks.

Aida ja Amba lood

F18 ehk Aida (sünd. 1985) elas Waadti kantonis Juuras ja teenis teadust alates 4.12.1990. a. Aida territooriumi suurus muutus kogu aeg sõltuvalt tema poegade arvust. Ilvesepojad sündisid Aidale 1990., 1991., 1993., 1995. ja 1996. aastal, kokku 11 poega, kellest talveni elas 10 ja kevadeni 6.

1991. a aprillis läks oma teed Aida tütar Sara. Mai lõpuni kontrollis Aida hoolega oma 168 km2 suurust ala. Siis viibis ta 2 nädalat pesal. Septembri keskel nähti teda esimest korda 1, oktoobri lõpus aga 2 pojaga, kuid aasta lõpuks jäi alles ikkagi ainult 1, tütar Wina.

1992. a veebruaris kohtus Aida oma püsipartner Taroga, kuid poegi ei saanud, aga tema 5 a noorem naaber Amba sai küll. Uurijad on jälginud Amba 1992., 1993., 1996. ja 1997. a pesakondi, kokku 7 poega, kellest elas talveni ja kasvas suureks 1 poeg 1993. ja 1 (2?) poega teadlastel 2 silma vahele jäänud 1995. a pesakonnast. Juba märtsis kolas Amba naabri alal, 1. aprillil kohtusid ja "vestlesid" nad rahulikult. Aida lubas oma territooriumi kitsendada, loovutades edelaosa Ambale. Juunist kuni järgmise aasta maini oli Aida territoorium 147 km2.

1993. a mai lõpus sünnitas Aida 2 poega, kes varustati kõrvamärkidega. Septembri lõpus nähti poegi koos emaga varajases lumes kahlamas. Kui 12.3.1994. a püüti Aida saatja asendamiseks 3. korda kinni, oli temaga kaasas vaid 1 poeg, kelle hilisem saatus on teadmata. Suvel sündis Aidale 2 poega, kuid detsembriks oli ta jälle üksi. Ta ala vähenes alates 1993. a sügisest kuni oli 1994. a keskel 77 km2. Põhjaosa loovutas ta jälle Ambale.

1995. aastal sai Aida jälle 2 poega, Luca ja Maya, kes hilissuvel kohtusid lühidalt oma isaga. Mõlemal oli õnne jõuda iseseisvumise ikka ja Aida suurendas oma territooriumi kuni 169 km2. 1996. a märtsi lõpus korraldas Aida poegadele ekskursiooni Amba territooriumile. Amba ise oli sel ajal kinni, sest isane Momo käis tema juures kuu aja sees vähemalt 12 korda. (M12 ehk Momot jälgiti raadiosaatja abil alates 11.2.1995. a ja 1997. a veebruaris töötas ta saatja ikka veel.) Kuna Amba ala paiknes Momo ala sees, ulatudes sellest välja ainult vähesel määral, ei saanud Aida naabri käest oma poegadele rohkem küsida. Aida ei ole Momoga tegemist teinud, ent Amba Taroga küll, seega Taro valdustes asuva Aida alast võis Amba küll tüki endale võtta.

Küll aga tutvusid "ekskursiooni" ajal Maya ja Momo ning oktoobris käis Momo külastamas juba iseseisvunud Mayat 2 nädala jooksul 7 korda, mis sest, et Maya elas oma isa territooriumil. Taro aga kohtus Aida ja Mayaga 1996. a aprillist 1997. a veebruarini 64 korda.

Aida ja Elsa lood

F24 ehk Elsa (sünd. 1985), Aida naaber edelas, varustati raadiosaatjaga 26.3.1993. a ning mais sai ta poja, kes peagi suri. Elsa paaritus taas ja sai augustis 2 poega, kuid juba septembri lõpus sadas lund. Pojad sündisid Elsale ka 1994. aastal (nemadki ei elanud talveni) ning 1995. ja 1996. aastal, kokku 9 poega. Oktoobrini elas neist 8 ja veebruarini 4 (1994. ja 1995. a pesakonnad).

1995. aastal tuli Elsa koos oma poegadega korraks Aida territooriumile, kus ta 1. aprillil Taroga kohtus, siis tuli taas ja kasvataski oma mõlemad uued pojad Aida territooriumil üles. Elsa kohtus sageli Aidaga ja nagu jäljed näitasid, rahulikult. Septembris viis Elsa pojad omaenda koju. Kui Aida ja Elsa oleksid sama pesakonna õed, oleks selline käitumine küllaltki tavaline.

Elsa tütred Zora ja Jona (F27 ja F28, sünd. 1995) püüti kinni 26.2.1996. a, kuid Jona sai oma saatjast lahti 4. märtsil, veel enne ema juurest lahkumist, mis toimus 10. aprillil. Zorat on viimati peilitud 27. aprillil ja ta edasine saatus on teadmata. Vist tegutsesid sealkandis salakütid, sest ka Elsa oli sel aastal jäljetult kadunud - septembri lõpus kohtus ta Aida poeg Lucaga ja rohkem ei ole neid keegi näinud, mis tähendab, et ka Elsa 1996. a pesakond oli hukule määratud.

Elsa tütardega lähestikku kasvanud Aida tütar Maya (F26, sünd. 1995) sai endale saatja 17.2.1996. a. Emast lahkus Maya aprilli keskel, kuid nende alad kattusid suures osas. See tagas Maya ellujäämise ja andis talle võimaluse jälgida, kuidas ema oma 2 uut poega kasvatas. Maya püsis ema ala keskel, Aida rohkem äärel.

Aida laiendas oma ala Elsa territooriumi võrra, kuid põhjalikku retke sinna võttis ta ette alles 1997. a veebruaris koos oma 2 suureks kasvanud pojaga. Juba sügisel lõppes ära Aida saatja patarei, kuid Aida tundis lõksu eksimatult ära. 14 korda üritati teda tulutult kinni püüda, kuni uinutipüssi kasutamiseni 16. veebruaril. Kaelarihm asendatud, leiti Aida heas vormis olevat.

6. märtsil kohtus Aida Elsa territooriumil Taroga ja jättis pojad nende isa seltsi. Ta pöördus tagasi koju ja kohtus seal 4. aprillil viimast korda Mayaga. Nagu selgus hiljem, vaevas Aidat kopsu-, neeru- ja põiepõletik. 24. aprillil leiti Aida surnuna maantee ääres. Ta oli täielikult kõhnunud ja kaalus vaid 11 kg. Aida ja Elsa ühendala (422 km2) päris Maya. 1997. a juulis ta saatja veel töötas, kuid mitte kauaks. 2002.-03. a talvel jäi Maya metsakaamera pildile koos oma 2 pojaga.

Isevärki ilvesed Amba ja Taro

Kui 1994. a-ks olid kord ümber jagatud emaste alad, sai M10 ehk Tarost Šveitsi suurim ilvesest "lilleaednik": ta oli ümbritsetud 6 emase aladega ning kõik nende emaste järglased olid nüüd Taro omad. Ikkagi, kui raadiouuringud valmis said, lahkus Taro oma emaste seltsist, jäädes oma pretsedenditu käitumisega Šveitsi ilveste ajalukku.

Taro ristkülikukujulise ala sees paiknesid Aida, Elsa ja Maya alad, nurkapidi kirdes kattus see veidi väiksema ristkülikukujulise Momo territooriumiga. Veel tegutses piirkonnas isailves Paco (M9, jälgitud vahemikus 10.4.1988-23.10.1989), kelle ala paiknes Momo omast läänes, kattudes külgepidi. Aida kohtus eluaeg ainult Taroga, veel sai ta kuulsaks 13.2.1991. a metskassi murdmise poolest, sest alates 1970ndaist on Šveitsis registreeritud ainus selline juhtum, ning Aida jaoks oli see ainus juhtum, kui ta oma murtud saagi söömata jättis.

Amba (F21, sünd. 1990) varustati saatjaga 2.3.1992. a, kuid 1993. aastal jäi saatja vait ja 1996. jaanuaris käivitus taas, siis tekkis 1997. a kevadel jälle paus ning suve lõpust oli Amba pidevalt kuuldel kuni 1998. a-ni. Amba tapeti 2001. aastal, u oktoobri alguses (leiti 20. novembril), kaelarihm oli alles.

Amba sai kuulsaks sellega, et kui tal oma poegi parajasti polnud, käisid tema juures naabritütred: 1996. a oktoobris "nõustas" Amba iga teine päev Mayat ja vahemikus 15.3.-28.5.1992. a kohtus ta 23 korda Winaga. Lisaks käis Ambal külas (16.-23.10.1992. a) üle 30 km kauguselt F23 ehk Roya (sünd. 1991, jälgitud 14.3.1992.-15.2.1995. a) ja nad veetsid koos aega järjest 7 peilimise ajal.

Roya elas Miro ja Kira mail, olles suure tõenäolisusega Miro viimane tütar. Roya ema Lora (F15, sünd. 1986, kuuldel 7.2.1990.-18.1.1993. a) sai pojad nii 1991. kui 1992. aastal, kokku 3, kuid kevadeni pidas vastu vaid Roya. Ta läks emast lahku 9.4.1992. a, kuid jäi ema naabrusse ja omandas suve lõpuks isikliku ala. Ometi suhtles Roya oktoobri 1. poolel peilituna oma emaga iga päev. 1993. a algul tapsid jahikoerad Lora pojad ja 2 kuud hiljem leiti tapetuna ka Lora. Royale aga sündisid 2 poega, talve alguseks olid elus mõlemad, 1994. a kevadeks ainult 1.

Kuidas iseseisvusid Aida ja Taro pojad

4.3.1991. a kavaldasid teadlased üle Aida tütre Sara (F19, sünd. 1990) ja panid talle kaela raadiosaatjaga rihma ning ema vaatas seda pealt. 3 kuud varem, kui sedasama tehti Aidaga, oli Sara kord inimeste toiminguid jälgida. 10. aprillil läks Sara esimest korda emast lahku ja tuli tagasi, siis jahtisid nad ja sõid saaki koos ning läksid lõplikult lahku 15. aprillil. Mai alguses kohtusid nad taas ja Sara oli heas vormis. Raadiosignaal katkes 5. mail saatja defekti tõttu.

2.3.1992. a murdsid Aida ja Wina (F22, sünd. 1991) metskitse. Ööl vastu 4. märtsi saagi juurde tagasi tulles langesid nad üksteise järel lõksu. Wina sai saatja esimest, Aida teist korda. Wina läks emast lahku 12. märtsil, kuid pooleteise kuuga, enne ema valdustest lahkumist, kohtusid nad 20 korral. Juunis läks Wina Prantsusmaale. Aasta hiljem, 1993, sünnitas ta 2 poega 30 km kaugusel oma sünnikohast. Talvel olid mõlemad pojad alles, kuid kevadeni elas vaid 1. Wina oli kuuldel kuni 22.12.1994. a, teistel andmetel peiliti teda viimast korda 15.11.1995. a, jahihooajal.

M15 Luca (sünd. 1995) varustati saatjaga 10.2.1996. a. Märtsis tekkis Lucal soov liikuda mõnd aega iseseisvalt, kuid ta ei teinud seda koos õega. Nad kohtusid järjest vähem. Peale ühist söömaaega läks Maya jalutuskäigule, kuid Luca jäi ema juurde. 15. aprillil läks temagi emast lahku, kuid kuni mai lõpuni registreeriti tema kohtumisi ema (28), õe (31) ja isaga (9). Maya kohtus isaga aprillist maini 8 ja emaga 32 korda, edasi kuni 1997. a veebruarini isaga 64 ning emaga 104 korda. Mai lõpus väljus Luca ema territooriumilt ja omandas ala, mis kattus veidi Elsa ja kirdes poolenisti Taro omaga. Septembri keskpaigani kohtus Luca isaga veel 30 ja Elsaga 26 korral. Viimati peiliti Lucat koos Elsaga 21.9.1996. a.

Kuidas läks Amba ja Taro poegadel

M11 ehk Amos sündis pesakonna ainsa pojana 29.5.1993. a, 21 päeva vanuselt sai ta kõrvamärgi ja kaalus 1,1 kg. 1994. a kevadel läks Amos otsima oma ala. 31.1.1995. a püüdsid uurijad ta kinni, varustasid raadiosaatjaga ja kaalusid teda (19,5 kg). Amos omandas Miro endisel alal 418 km2 maad naaber Momo territooriumist kirdes, ligi 30 km kaugusel oma sünnikohast.

1995. aastal sündis Amose noorem vend Aron (M14), kes sai kaelarihma tavatult noorena, 31.12.1995. a. Pooleaastastele ilvesepoegadele veel tavaliselt raadiosaatjaid ei panda. Aroni eakaaslane Kali (F25, Gaia ehk F30 tütar) varustati saatjaga 20. detsembril, ta iseseisvus samuti väga vara, 15.2.1996. a, ja viskas saatja kaelast 2. juulil.

Aron läks oma ala otsima juba 28.1.1996. a ja jõudis 31. jaanuaril Amose juurde - vend tunneb alati venna lõhna. Amos "konsulteeris" nooremat 40 korral, seejärel läks Aron 24. aprillil teele ja leidis endale ala veel kaugemalt, Amose alast 20 km kirdes. Vendade valduste vahele jäi Amose partneri Nina ala (F29, sünd. 1993, peilitud alates 5.3.1996). Esialgu jahtis Aron seal rebaseid ja sõi Nina murtud metskitsede jääke, siis sai kätte kitsepüüdmise nipi ja hakkas neid järjest edukalt murdma. Enne sügist jõudis Aron ette võtta veel 2-3 pikemat ekskursiooni Juura kaunites looduspaikades. Amos viibis Nina juures märtsis-aprillis (neid on 22 korda koos peilitud), kuid Aron viibis koos Ninaga 34 korral (detsembris saadi uuesti kokku ja kuni veebruarini kohtuti 18 korda). Nii 1996. kui 1997. aastal sai Nina pojad, kokku 3, kellest 2 hukkusid enne sügist ja 1 elas kevadeni.

Amos leiti surnuna 7.8.2002. a - puu otsas turnides jäi ta paremat tagakäppa pidi rippuma 1,2 m kõrgusele okste vahele kinni kiilununa.

Ilves Kora Šveitsi rekord

Loode-Alpide projekt algas Simmentalis, Berni kantonis ilves Korast ja tema tütardest ja lõppes samuti nendega. Kora murdis metskitse ja peitis selle osaliselt sööduna lume alla väljaspool metsa (Kora näitas ennast lagendikel sageli). 6.1.1997. a ilmusid pimeda saabudes metsa piirile Kora ja Sina. Nad vahetasid pilke, millest projekti töötajad lugesid välja teksti: mine söö, mina tulen hiljem. Esimesena langes metskitse kõrvale seatud lõksu 8-kuune ja 9,5-kilone ilvesepoeg, kes sai kaela raadiosaatja ja numbriks F31. Kora tuli Sina jälgedel, langes samuti lõksu ja temast sai F32. See 1994. aastal sündinud ja 17,7 kg kaalunud emailves sai eelmisel kevadel oma esimesed pojad, kes varustati kõrvamärkidega. Nüüd oli 2 pojast elus vaid Sina, kes alustas iseseisvat elu 8. märtsil.

Kuni 9. novembrini elas Sina oma ema 114 km2 suurusel alal ja oli teadlik 2st emale 7. juunil sündinud pojast. 4. juulil juhatas koer teadlasi järsakus asuva ruumika, mitme väljapääsuga varjulise koopa juurde, mis oli varem rebase eluase. Ilvesepoegadele pandi kõrvamärgid, kuid talveks polnud enam elus kumbagi ning järgmisel aastal Korale poegi ei sündinud. Aprillis püüti nüüd juba ettevaatlik ja vilunud Kora suurivaevu kinni ja asendati ta kaelarihm.

Kora kontrollis oma valdusi 90% ulatuses ja kui ta kasvatas poegi, 81-87% ulatuses. Sina omandas 26 km2 suuruse ala 10 km kaugusel ema ala piirist. 19.4.1998. a läks tema saatja katki, kuid Sina jäi septembris ja novembris metsakaamera piltidele. 12. detsembri pildil kahlas Sina sügavas lumes väga kõhna ja väsinuna.

4.12.1998. a pimedas koju sõitnud projekti töötaja Fridolin Zimmermann jõudis vaevu pidurit vajutada ja Kora lippas eest ära ega ületanud teid enam kunagi.

29.5.1999. a sündis endises koopas Korale 4 poega - enneolematu juhtum Šveitsis. 18. juunil märgistati pojad ära. Kora väljus tagakäigu kaudu ja niipea, kui teadlased lahkusid, tuli poegade juurde tagasi. Uurijad mõistatasid, kes oli nelikute isa: hea sõber Kobi, kellega Kora ala suuresti põhjaosas ristus, jäi suvel laviini alla ning naaber Nico tapeti.

Kora oli viimast korda kuuldel 18.6.1999. a, teistel andmetel 5.5.2000. a. Ta kuulsatest nelikutest elasid talve üle 2. Ella (F56, 11 kg) oli 8.2.2000. a nii väike, et talle ei osatud rihma hästi kaela sättida ning 23. veebruaril viskas ta selle maha.

Kas ilves murrab saaki rohkem kui söögiks vajab?

1998. a aprillis murdis Kora samal päeval metskitse ja jänese, kuigi hiljuti murtud noor mägikits polnud veel täiesti ära söödud. Uurijad oletasid, et Kora kasutas haruldast jahiõnne varude tegemiseks, ja nii see oligi: Kora sõi ära vana saagi, siis asus uue kallale, kuni sõi selle lõpuni ära.

30.6.2000. a nägid uurijad ilves Raja pesa läheduses peidus valgejänese jäänuseid ja mõni meeter eemal ümiseja, kes ei elanud metsas ja oli kaugemalt toodud. Raja piirdus väikeste saakloomadega, keda sai tassida pesa juurde. Ka juuli keskel liikus ta vaid 5 km kaugusele, sest ta ei raatsinud oma 7-nädalast tütart kauemaks üksi jätta.

31.1.2000. a peitis noor ilves Tito sokujäänused kuuse alla lumme üsna lagedal maastikul, nii et sarved paistsid lume alt välja. Sokk kaalus veel 11 kg. Lähima sulaga tuli ilves oma "külmkapi" juurde tagasi. Titole õpetas säästlikku suhtumist ta noor 2-aastane ema Tana, kes tõi oma pojad murtud metskitse juurde juba augusti algul. Saagi kõrval magati ja mängiti, kuni söödi see täiesti ära. Aasta jooksul ei ole uurijad avastanud ühtegi toiduraiskamise juhtumit. 62 km2 suurune ala, mis ulatus Charmeyst Jauni, oli 4 ilvesele liiga väike. Oma elu jooksul murdis Tana 2 lammast, kuid tal õnnestus hoida elus ning kasvatada aastaseks kõik 3 poega, pealegi oli see tema esimene pesakond.

Metskitsed lõhuvad puid, kinnitavad ilveste ümberasustajad, seega on ilvesed metsale kasulikud. Kuid rohelised sillad üle kiirmaantee, kus sillal kasvab mets, ei ole jõudnud veel igale poole isegi Šveitsis. Autoteed jm inimese tegevus põhjustab aastas 14 000 metskitse hukku ning jahimeestele laekub 40 000 metskitse. 1 ilvese kohta on Šveitsis 320 jahimeest. Ilvesejaht on küll ammu keelatud, kuid ilvesenahad on liikvel ja ilvese peast tehtud karvamütsid on jahimeeste seas moes. Kunagi olid jahimehed ilvestega ühes leeris, "koristades" nõrku ja haigeid sõralisi, kuid nüüd, infrapunasihikute ja ülitäpsete optiliste püsside ajastul ei jää jahimeestele ette just nõrgemad ega haigemad, eriti kui loomi auto või mootorsaanidega jälitatakse. Kui aga poleks ilveseid, ei jätkuks sõralisi kõigile jahimeestele nagunii.

3.01.-31.7.2003. a sõid LUNO projekti ilvesed ära 110 metskitse (Aika ja Odin 8, Aura 24, Nura ja Ayla 5, Baya 14, Turo 23 ja Vino 11) ning 40 mägikitse (Nura 5, Aika, Baya ja Turo 2, Odin ja Aura 3, Vino ja Ayla 12). Murti 4 jänest: Turo, Nura ja Baya (2). Vino ja Nura said ümisejad ja Odin rebase. Väikeloomade jäänused võisid leidmata jääda, kuid sõraliste osas registreeriti kõik: 74% raadiosignaali järgi ja ülejäänu ilveste järel käies. Keegi tundmatu ilves murdis 9 mets- ja 4 mägikitse. Veel 3 mets- ja 4 mägikitse kanti Roco nimele, kes oli väidetavasti kadunud 2001. aastal.

"Hirvehundid" ja lambad

Šveitsi 360 000 lambast hukkub või sureb suvistel karjamaadel 1-5% ehk 3600-18 000, neist ilveste süül 0,4% ehk kõige enam 145. Teiste aastate statistika järgi oli Šveitsis 450 000 lammast ja 57 000 kodukitse. 27 a jooksul (1973-99) maksti lambapidajatele välja kompensatsioonid 1182 kiskja murtud looma eest.

Esimese lamba murdsid ilvesed Šveitsis 1973. ja teise 1975. aastal. 7 lammast murti 1979. aastal ning edasi iga aasta järgmiselt: 10, 45, 47, 34, 23, 54, 68, 71, 78, 59, 36, 19, 30, 20, 50 ja 41 (1995. a). Esimene kodukits langes Šveitsis ilvese läbi 1980. aastal. Järgmised (8) sõid ilvesed 1982. aastal, 1985. ja 1986. aastal 1 ning 1988. aastal 4 kodukitse. Need loomad on ilveste püsivaks huviobjektiks alates 1989. a-st (12): 1990. aastal murti neid 3, edasi 5, 2, 3, 4 ja 1995. aastal 13.

37% Šveitsi lambamurdmise juhtumeid koondus 1980ndate lõpus alale 5000 ha. Lamburid panid lehte, et ainuüksi 1988. aastal tapnud ilvesed 1000 lammast. Tegelikult registreeriti kõikide kiskjate poolt murtud koduloomi kokku 1988. aastal 158 ning 1989. aastal 429. Raadiosaatjatega varustatud lambad ei eksinud enam mägedes ja peale 1990. a langes kadunud lammaste number 147ni.

Vahemikus 1996.-2001. a on ilvese hambajälgi tuvastatud 775 lambal ja 120 muul koduloomal. (Aastateks jaotatuna on lammaste, kodukitsede ja koduhirvede numbrid: 60/10/2, 86/14/7, 88/12/10, 190/17/3, 199/17/18, 152/6/4.) 1999. a sügisel taheti ilveste kaela määrida 221 lammast, kuid ekspertiis leidis ilvese hambajälgi 151 lamba kehas. 12 lammast surid õnnetustesse ja haigustesse, 5 tapsid koerad, 4 said endale rebased ning 6 lammast murdsid muud loomad. 16 lammast olid just enne ekspertide tulekut salapäraselt kadunud. 27 juhul ei saanud lamba surma põhjust kindlaks teha, sest alles oli vaid luustik. Teatavasti ei vii kiskjad oma ohvreid kuigi kaugele, et neid kohe hommikul koera abiga leida ei saaks. Vaid 3% hukkunud lammastest murravad mägedesse eksinuna metsloomad või kaovad lambad nii, et neid hiljem ei leita. Kaevata ilvese peale (ehk läheb läbi?) oli kasulik sellepärast, et ilvese tekitatud kahjud maksti kinni 100% ulatuses, ebaselgel lammaste surmapõhjusel aga 50%.

Vahemikus 1993-2002 murdsid ilvesed Alpides, Diemtigtalis, Berni kantonis, 68 lammast ehk 6-7 lammast aastas, 1991.-2001. a Kientalis, Berni kantonis, 42 lammast ehk 4 lammast aastas, 1983.-96. a Turmatmanntalis, Wallise kantonis 28 lammast, mis teeb välja 2 lammast aastas, ning muudes kohtades ei teinud ilvesed isegi nii palju "pahandust". Et just sealkandis oli metskitsi ülekütitud, ei maininud teadlased kuigi meelsasti, on ju kõik ilvesteuurimist finantseerivad ja korraldavad asutused, sekka muud võimuorganid, täis jahisportlasi.

1990ndate lõpus tekkisid suuremad probleemid Berni kantonis Saanenis ja Simmentalis, eriti Jaunis (1997 - 45, 1998 - 53, 1999 - 76, 2000 - 191 kodulooma). Seal on raadiosaatjatega jälgitud 8 isasest ja 14 emasest ilvesest lambakarjas käinud 7 isast ja 4 emast: 1998. aastal murdsid nad 17, 1999. aastal 9 lammast. Tegelikult viibis mõni ilves kodukarjast mitte kuigi kaugel 31, karjamaal 51 korral ning 279 väidetavalt toimunud lambaröövi ajal ei olnud karja läheduses mitte ühtegi ilvest, mida farmerid loomulikult ei uskunud. Väljastatud konkreetsete ilveste mahalaskmise luba pidasid nad ebapiisavaks ja korraldasid piirkonnas tõelise ilvestegenotsiidi.

Juuras (Jura, Berni ja Waadti kantonid) murti koduloomi tunduvalt vähem ning mõnel aastal ei murtudki: 1981. ja 1982. aastal 3, 1986. aastal - 11, edasi 30, 5, 9 ning 1990., 1993. ja 1995. aastal 2 looma, 1999. aastal murti 10, 2000. aastal 43 ja 2001. aastal 33 ohvrit - kokku 20 aastaga 153. Need on lambad, kodukitsed ja noored laamad, lisaks 1 taltsutatud muflon 1990. aastal ning 41 kodustatud hirve vahemikus 1981-99. (Ilvesel võib tekitada vastumeelsust lambaliha vastu, kuid seletada talle metsiku ja inimesele kuuluva hirve erinevust ei ole võimalik.) 2003. aastal toimus Juuras lambarööve vaid 3 kohas lähestikku (oktoobri seisuga 8 lammast ja 2 kodukitse), mis viitab 1 konkreetsele ilvesele või avameelselt öeldes kindlale "probleemsele" jahipiirkonnale, kus on sõralisi liiga aktiivselt kütitud.

Lambamurdjad ja patuoinad

Kõige vähem maitseb ilvestele just lambaliha, väidavad teadlased, kes on loomaaedades eri lihasortidega katsetanud. Ilvest on hale vaadata, kuidas ta üritab paksust lambakasukast kaelasooneni läbi närida, ütlevad ilves Nico karjamaavideokaamerasalvestusi vaadanud inimesed. Teisalt meenutab lambamurdmiste graafik aastate kaupa jänesekõverat.

Koduloomadele spetsialiseeruvad väga vähesed ilvesed, see on pigem maitsevääratus või tehakse seda olude sunnil. 4.8.2000. a augustis jälitati Juuras peale korduvat ebaõnnestunud lambamurdmiskatset ilvest. Küla serval hüti taga nähti 2 poega. Jura kantonis, Soubeys asuva Montenoli küla elanikud lasid ilveste pesakonnal minna, kuid tapsid varsti salaja emailvese. 29. augustil ilmus küla peale kõhnunud 3-kuune emane ilvesepoeg, kes järgmisel päeval kinni püüti ja ametnikele edasi anti. Teist poega polnud enam ja päästetu kaalus vaid 1,5 kg. Metsajaamas Landshutis kosus ta kiiresti ja juba 7. septembril viidi ta Langenbergi loomaparki Zürichis ning pandi kokku 2 noore ilvesega.

9.4.1999. a lasti Berni kantonis maha ilves, kes püsis 2 nädalat karjamaa lähedal, nädala jooksul sõi ainult 1 lammast ning inimeste lähenedes ei taganenud sellest, vaid urises. Selle isailvese mahalaskmiseluba väljastati mitte lamba, vaid kärntõve pärast.

Sarcoptes scabiei ehk rebaste kärntõbi kestab nädalaid, muudab täielikult ilvese välimust ja kurnab looma peaaegu liikumisvõimetuks. Vahemikus 1988-96 oli see Šveitsis ainus ilveste surmahaigus. Kes tõlgib scabies nagu sügelised, ei eksi väga. Seda on Šveitsis avastatud 1996. aastal 7, 1998. aastal 8 ning 2 järgneva aastaga 10 ja 5 haigusjuhtu, Skandinaaviaski leiti sarcoptest ilveste roojast. Ilvesed nakatuvad sellesse süües rebast või rebastega kokku puutudes ning levitavad seda ka ise.

Teine kärntõbise laskeluba kirjutati välja F49 ehk Sira nimele. Olles võimetu jahtida paremat saaki, murdis ta koera ja sõi selle, jäädes ajalukku Šveitsi ainsa koerasööja-ilvesena. Et ilvesed murdvat koeri ja kasse, kuid ei söö neid, on Brehmi-aegne jutt, sest kassikorjuseid pole ilveste reintroduktsioonist saadik registreeritud ega ekspertiisile viidud. Sira sündis 1993. aastal ja kinni püütuna 7.4.1997. a kaalus ta 18 kg ning haldas 45 km2 suurust ala. 1996. a kasvatas ta üles tütre Ursa, sai poja ka järgmisel aastal ning oli kuuldel kuni 19.4.1998. a. Sira tapeti 8.11.1999. a Berni kantonis Kandergrundis.

M34 ehk Zeusil avastati nii rebaste kärntõbi kui Notoedres cati. Zeus püüti kinni täiskasvanuna (23,5 kg) 19.9.1999. a. Enne seda jäi ta 1998. a pildile. Zeus omas 269 km2 suurust ala, murdis 2 lammast (neist 1 karjamaal), ja suri 30.12.1999. a, olles haiguse tõttu tundmatuseni muutunud.

3st lambamurdmise eest karistatud ilvesest olid 2 teadlastele tundmatud: 29.7.1999. a Freiburgi kantonis, Montbovonis tapetud täiskasvanud emane ja 28.9.1999. a maha lastud isane. Esimese arvele kirjutati 17, mis peagi eksituseks osutus, teise süüks pandi 26 lammast, kuigi ta murdis 1.

Tõeline proff lambamurdmise alal oli hoopis M21 ehk Nico, kes lasti maha Freiburgi kantonis 31.8.1998. a 13 lamba eest. 1998. aastal sõi ta ära 4 või 6 lammast ja 1 kitse. Ta hakkas lambaid vaatamas käima iga õhtu ja tegi seda täiesti avalikult. Ta pidas kinni isegi kellaajast. 15 jälgimiskuu jooksul murdis ta 11 kodulooma, neist 2 karjamaal. Kuna lammastel olid kaelas kaitserihmad, leiutas Nico uue murdmise taktika: ta lõi lambale vastu nina ja näris uimast looma kaelast rihma kõrvalt. Tänu Nicole testiti lambakaelarihmu Langenbergi pargi ilveste peal ja töötati välja parem variant.

Nico püüti projekti jaoks kinni 10.6.1997. a juba täiskasvanud ja 25,5 kg kaaluvana. Uuesti püütud 22.7.1998. a ja 16.7.1999. a, sai ta uue raadiosaatja ja teda uuriti võimalike tervisehäirete suhtes, mis võiksid ajendada nii suurt lambalembust. Kas lambajahile ajas teda liiga väike ala - vaid 71 km2 - kõige väiksem teiste projekti isailveste seast või naaber Rodo eeskuju, jäi teadmata, nagu seegi, kes (kas) ja kui palju lambaid tegelikult murdis. Lambakahjud olid ülepakutud 13 korda: Nico naabrinna Kora alal pandi kirja 600 lammast. Kora pole neist ühtegi murdnud, pealegi oleks 600 lamba kallal pidanud 25 ilvest terve suve jooksul vaeva nägema.

Õige või vale, keda see huvitab

Nn probleemsete loomade mahalaskmise luba väljastatakse siis, kui 5 km ümbruses on aasta jooksul olnud 15 lambamurdmise juhtu, kui aga neid esines ka eelmisel aastal, siis piisab 12 lambast. 1 ilves 15 lamba eest tundub farmeritele nende mõnitamisena riigi poolt, oleks veel 15 ilvest 1 lamba eest! 1998.-99. a lamburite nõudmisel kõrvaldatud 5 ilvesest lasti 3 korda maha vale loom (lambaröövid jätkusid), suhe 2:3 pidas paika ka hiljem. Et lube väljastatakse ka ilvesepoegade eest hoolitsemise ajal, ei huvita jahindusametnikke ega farmereid.

18.10.2001. a lasti Berni kantonis maha emane B1922 (sünd. 9.6.1999). Ta jäi lammaste läheduses pildile 5. juulil, 27. augustil ning 7. ja 29. septembril. Teadlased uskusid, et põhjuseks, miks ilves hakkas 2,5-aastaselt äkki nii tihti lambaid jahtima, olid ilvesepojad, kes olid nüüd määratud näljasurmale. See ilves tapeti süüdistatuna 10-30 lamba murdmises ehk kõigi kohalike ilveste ja mitteilveste pattude eest. Järgmine seaduslik "lunastaja", 22-kilone isailves, langes 21.3.2002. a Jura kantonis. Ta tuli tagasi eile murtud lammast sööma ja sai süüdistuseks 50 lammast vahemikus 2001-02.

M23 ehk Yaro, täiskasvanud 29-kilone isane, püüti Berni kantonis kinni 19.8.1997. a. Oma 209 km2 suurusest üldalast kasutas Yaro 1997.-98. a 191 ja 1998.-99. a 181 km2. Vahemikus 1998-99 sõi ta 5 lammast, siis pandi lambakarja eesel ja lambad Yarole enam ei maitsenud (vt ptk "Eesel lambakarjas ja erivajadustega ilvesed"). Teistel andmetel murdis Yaro 18 kodulooma, neist 3 karjamaal. 3. allikas väidab, et 1997. aastal sai Yaro 1 kitse ja 1 lamba, 1998. aastal 2-5 lammast ja 2 kitse ning 1999. aastal 3-6 lammast ja 0-1 kitse. 16 kuu jooksul murdis 5 kodulooma ka Yaro naaber Kobi, neist 2 karjamaal. Yaro saatja läks katki 20.7.1999. a ning peale 13 kuud teadmatust jäi Yaro 4.9.2000. a pildile metskitse söömas, järgmisel korral maiustas ta kotkaga. Yaro kasutas ikka sama ala Simmentalis ja ta kanti kahtlustatavate nimestikku. 2001. a jäi Yaro metsas pildile 4 korral ja 5.10.2002. a murtud laama juures. Laama omanikud nõudsid vastust, milline ilves karjamaal käis. Murdja oli projekti töötajatele teada, kuid ta nime ei reedetud. Ööseks pandi laama kõrvale kaamera, mis jäädvustas Yaro põnevust eksootilist looma uurides. Nüüd tuli tal vastutada 10 lamba, 1 kitse ja 3 laama eest. 20.10.2002. a pandi Yaro rajale lammas ja fotokaamera, et toimikusse laekuks pilt lambaga. Kui Yaro 25. oktoobril taas samale kohale uudistama tuli, lasti ta maha - süütult, nagu kinnitasid projekti töötajad.

2003. a septembri lõpuks registreeriti Freiburgi kantoni Alpides 70 lambamurdmist: teatati 2 kuni 5 lamba tapmisest öö jooksul, mis viitas koerakarja tegutsemisele. Teadlaste arvamust aga ei küsitud ja 29.9.2003. a lasti maha isailves B29. Lambaröövid aga jätkusid ning aasta lõpuseis oli 90 lammast.

Põgene, vaba laps

Šveitsi esimene, 1989. aastal väljastatud "patuilvese" mahalaskmise luba ei olnud realiseeritud. Veel 2 tundmatut looma lasid piirkonnast jalga niipea, kui neid 2000. a juulis ja septembris maha lasta lubati (Wallise ja Waadti kantonis). Ka 2001. a augustiluba aegus veretult ning 2002. a oktoobris pääses Berni kantonis püssimeeste eest minema 1 väidetavalt 4 lamba murdja.

31.7.1997. a varustati Freiburgi kantonis saatjaga täiskasvanud, 20,5 kg kaalunud ilves M22 ehk Rodo. Ta oli Nico, Zico ja Yaro naaber, kuid nende alad tema omaga ei kattunud. Oma 195 km2 suurusest üldalast kasutas Rodo 1997.-98. a 167 ja 1998.-99. a 124 km2. 25 kuu jooksul murdis ta 18 kodulooma, neist 3 karjamaal, teistel andmetel röövis ta 1997. aastal 3-5 lammast, järgmisel aastal 3-4 ja 1999. aastal 1-2 kodulooma. 18.8.2001. a väljastati 7 lamba eest Rodo mahalaskmise luba, kuid Rodo kadus piirkonnast ja luba aegus. Uurijad väitsid, et Rodo saatja läks katki 13.7.1999. a ja looma asukoht on teadmata. Hiljem avaldatud materjalides seisis, et saatjasignaal kadus ära 30.8.2001. a. Nii 2002. kui 2004. a jaanuaris-veebruaris jäi Rodo metsas pildile, kuid karjamaade läheduses ta enam ei liigu.

Võimud lubasid tappa ka šveitslaste suurima ilveslemmiku M31 ehk Tito, keda näidati kord 1999. a jaanuaris televisioonis ilvesepojana metskitse söömas ja 2 vennaga mängimas ning ta käekäiku jälgiti massimeedia abil. Titol oli suurte eredate "ubadega" kasukas ja oma kaelarihma saamise päeval 22.3.1999. a kaalus ta 13 kg. Nime ei saanud ta Jugoslaavia liidri, vaid ühe ilvesteuurija koera auks. 26.4.1999. a lahkus ligi aastane Tito ema juurest ja üritas ise jahtida - ilmselt lambaid, sest "teletähte" nähti mitme lamburi karjamaa läheduses. Lambakasvatajad ähvardasid tappa Tito ka siis, kui selleks luba ei anta. Juuniks olid murtud 2 lammast, 2 olid kannatada saanud ja 1 kadunud. Peilimine näitas Tito karjamaal olekut. Freiburgi kantoni võimud tulid koos riigi kõrgeima jahindusnõunikuga kohale rahustama La Périllouda vihaseid lambureid, kuid andsid alla. 16. juunil väljastati luba Tito mahalaskmiseks 3 lamba eest märkega "neist 2 karjamaal".

21. juunil leiti surnuna Tito ema Tana, kes kukkus kaljult alla Jaunist loodes. Pensionipõlves kaslaste kaitsjana kuulsust pälvinud Brigitte Bardot esines avalikult "orvuks jäänud ilvesepoisi" kaitseks. Ent Tito oli juba ema territooriumilt kadunud, kuigi võis selle pärida, ja teda peiliti 15 km kaugusel sünnikohast. Abi vajas hoopis Tana paarinädalane poeg, keda päästma ei hakatud. Nädala pärast jõudis Tito Kandertali, kuhu ta oleks võinud kauemaks jääda, kuid 28. septembril lasti siin maha teine lambamurdja-isane. Tito põgenes Kandertalist ega murdnud enam ühtegi lammast.

Elagu bürokraatia

Projekti töötajad naljatavad, et nüüdsest ei saa enam esitada kuivanud konti, öeldes, et lamba murdis ilves, sest seadus on täpselt sätestanud murdja tuvastamise protseduuri. Lambamurdmisest tuleb teatada viivitamata, korjust ei tohi ümber paigutada, ekspert sõidab kohale ja täidab rohked blanketid. Kahtlasel juhul saadetakse korjus laboratooriumisse. Ekspertiisi eest maksab tellija: Appenzellis 500 franki ja sama palju veel komisjonile, mis otsustab, kas tegemist oli ilvesega. St. Gallenis makstakse vaid komisjonile, kuid 1500 franki, Thurgaus saadetakse protokoll kinnitamiseks justiitsministeeriumisse. Lambakasvatajatel peaks kaduma himu oma lohakuse tõttu hukkunud lamba eest riigilt kompensatsiooni nõuda. Esitati ju varem ekspertidele nii haigustesse lõpnuid, laviini alla jäänud kui ka välguga tapetud lambaid ning kodukitsi.

Kui loom on murtud ilvese poolt, kuid metsas ning selle piirkonna kohta ei ole metsas karjatamine erandina mainitud, siis kompensatsiooni ei saa. Kui karjamaa asub üle 2080 m kõrgusel (kus ilveseid ei ela) või üle 850 m kaugusel metsaservalt, siis ärgu lambur ilvesejuttu rääkima tulgu. Kes ei viitsinud isegi riigiraha eest püstitada karjamaa ümber tara ega panna lammastele kaelarihmu, ärgu kompensatsioonile lootku. Lambakaelarihm on samas registreerimismärk ning olematuid loomi enam kirja panna ei saa. On välja töötatud hulganisti karjakaitsemeetmeid: väljaõpetatud valvekoerad, spetsiaalne ilvesevastane elektritara, vilkuvad lambid, isesüttivad prožektorid jpm, kuid rakendatakse neid väga visalt, sest tegelikult kaitsevad need meetmed ilveseid.

Eesel lambakarjas ja erivajadustega ilvesed

Eesleid on lambakasvatajad kasutanud Kanadas koiottide ja Namiibias gepardide vastu. 1 eesel kaitseb 200 lammast, ta on koerast tõhusam ja odavam ning kui lambakarjas on eesel, ei tule kiskjad karjale ligi. Uhkem ja tõhusam on laama (alpaka). Lambad hoiavad suurest kaaslasest eemale, nii et karjamaa äärelt lammasteni on piisavalt palju lagedat maad, mida kasutab laama ning mida ei julge ületada kiskjad.

Rohi ja lambad kasvavad ise - miks mitte kasvatada neid ka arvestades ilveste vajadust, mis pole suur? Teadlased seadsid aastanormi: lähtudes 1990. a ilvese arvukusest 50 lammast, kuid kisa tõstetakse ka üheainsa, ka metsa eksinud lamba puhul. Et hea karjaõnne tagamiseks tuleb osa looduselt saadud hüvesid loodusele tagasi anda, teadsid isegi me kirjaoskamatud esivanemad, tsiviliseeritult väljendudes: saaja - emake loodus c/o ilves. Inimesed tapavad inimesi palju rohkem kui kiskjad lambaid, kuid petitsioone kuritegevuse peatamiseks ei koostata. Inimsoost mõrvaritele võimaldatakse eluaegne ülevalpidamine ausate elanike arvel, ja loom, kes vajab süüa 5 korda nädalas, on kurjategija.

Aastail 1990-95 elas Šveitsis 130 ilvest ja registreeriti 196 lambaröövi, seega iga teoreetiline ilves himustab lambaliha 6 a jooksul vaid 1 korral - juhul, kui ilvesel nii vanaks elada lastakse (salaküttimise tõttu on Šveitsi ilveste keskmine eluiga 4,5 a).

Reeglina murtakse karjast ainult 1 lammas (79%). 2 lammast samast karjast murti 12% juhtumitel, 3 lammast 6% ja 4 lammast 3% juhtumitest. Ilvesed käivad rohkem väikestes lambakarjades, ent millegipärast tõstavad suuremat lärmi mitte 80- ega 300-pealiste, vaid 8000-pealiste karjade omanikud. Vaevalt 1 lammas neile endile elutähtis oleks, ilvesele aga küll, vahel tervele pesakonnale.

Kui ilves jahib lambaid, on ta enamasti metskitse püüdmiseks võimetu ja vajab abi. Kui lambaisu tekib juba harjumusest, tuleks korraldada kiskjale ümberõpe või ilves ümber asustada. Profülaktiline püüdmine on Šveitsis ametlik termin - karjamaa läheduses lõksu püütud või uinutipüssiga lastud ilvesed ei tulnud enam kunagi lambakarja.

M18 ehk Yaro poeg Lars sündis 1996. aastal Berni kantonis ja raadioilveseks tehti ta 22.1.1997. a. Nagu mõnedki noored ilvesed, proovis see 13-kilone murdja jõudu koduloomade püüdmisel, kuigi ema polnud talle seda õpetanud. Lars murdis 2 kodukitse (1 karjamaal) ja 1 hirve. Kui Lars 19. detsembril oma ohvri juurde tagasi tuli, tabati teda uinutipüssist ja lasti pärast ärkamist vabaks. Koduloomaisu oli kadunud ja talve veetis Lars Simmentalist eemal, kuid 1998. aastal tuli ta siiski sünnikohale tagasi. Oma ala leidis Lars 20 km kaugusel ema alast. Peale saatja katki minekut 11.2.1998. a jäi ta pildile metskitse juures 1999. a mais.

Pole teada, kas Larsil õnnestus üle elada 2000. a ilveste massiline hävitamine. Sama tume on M32 ehk Thori saatus, kes peale raadiosaatja katkiminekut 13.7.1999. a ilmus vaid korra fotokaamera ette - septembris. Thor püüti kinni 23.3.1999. a täiskasvanuna (23,5 kg) ja ta omas 162 km2 suurust ala. Ei ole endast märku andnud ka emailvesed Faya ja Ursa (F44 ja F40), kes omasid 36 ja 38 km2 suuruseid territooriumeid Waadti ja Berni kantonis. Faya varustati saatjaga täiskasvanud ilvesena (17,5 kg) 15.8.1997. a ja ta oli kadunud 22. detsembril. 1996. a sündinud Ursa (13 kg) püüti kinni ta iseseisvumise esimestel päevadel 13.3.1997. a, ta omandas ala 15-20 km kaugusel ema alast ja oli kuuldel kuni 20.3.1998. a. Lambakarjas need ilvesed käinud ei ole.

Salaküttide ohvrid

Esimene salaküttide ohver Juuras registreeriti Neuenburgi kantonis 1976. aastal (Alpides avalikustati surnud ilveste nimekirju alates 1996. a-st). Juuras, Neuenburgi kantonis lasti maha täiskasvanud emailvesed 15.5.1979. a ja 19.1.1989. a ning Waadti kantonis tapeti 24.10.1989. a täiskasvanud isailves. 31.1.1987. a ja 15. 5 1987. a lasti Waadti kantonis maha 2 ilvest ja 18.1.1993. a täiskasvanud emane. 14.1.1980. a salakütiti täiskasvanud ilves, 29.1.1980. a isane ilvesepoeg ning teine, 2 kuu noorem, tapeti 27.11.1992. a. 1994. a oktoobris lasti maha ilves Solothurni kantonis. Alpides sattusid salaküttidele ette Berni kantonis isane (23.12.1996. a) ja Freiburgi kantonis emane ilves (29.7.1997. a).

Ilves F39 ehk Mena varustati raadiosaatjaga 13.3.1997. a, tiinena kaalus ta 16,8 kg ja omas 40 km2 suurust ala Saanenis. 24. mail tõi ta ilmale emase poja. Mena tapeti 10. septembril ja ta keha on leidmata, ilvesepoeg leiti nälga surnuna 2. oktoobril.

Mena naaber F47 ehk Rena (sünd. 1995) sai endale raadiosaatja 25.2.1998. a, ta kaalus 19 kg ja tol aastal tal poegi polnud. 16.3.1999. a kohtus ta ilves Rodoga ja 29. mail sündisid nende 3 poega. 22. augustil leiti 1 isane poeg, FV17450, surnuna õnnetusjuhtumi tagajärjel, ülejäänud surid koos Renaga mürgitusse 22.2.2000. a. Farmerid panid mürgitatud lamba ka samal alal elanud Rodo rajale, kuid Rodo ei puutunud seda ja mürgitusid hoopis varesed. Rena, kes pole kunagi lambaid röövinud, oli ekspertiisil tunnistatud täiesti terveks ja oleks võinud veel kaua elada. Üks tema poegadest, isane, leiti 4 päeva hiljem koera abil sügava lume alt 50 m kaugusel emast, veel 2 päeva pärast leiti teinegi poeg, kellest metsloomad olid ainult pea, käpad ja selgroo alles jätnud.

Lambamaias Rodo tõmbas karjakasvatajate viha kõigile ilvestele ja mõne kuu jooksul tapsid nad kõik Berni kantoni projektiilvesed koos poegadega ja mõned ilma raadiosaatjateta ilvesed - nii palju lambaid Rodo küll ei murdnud.

Süüdi lamburite ees oli ka emane Jule (F54, sünd. 1998). Ta oli alles teismeline (14,5 kg), kui teadlased ta 14.8.1999. a lamba abil lõksu meelitasid - ainsana noortest projektiilvestest. 11 jälgimise kuu jooksul riisus see raadioilves 4 lammast, neist 2 karjamaal. Jule omas 55 km2 suurust ala Wimmis, kus 2000. a suvel sündisid tema pojad. Kui Jule 23. juunil tapeti, jäid pojad leidmata, kuid leiti Jule läbilõigatud kaelarihm.

Ei pääsenud farmerite käest ka Jule poegade isa Tell (M25, sünd. 1997). 11. septembril liikus ta veel oma alal, kuid 2 päeva hiljem oli ta sellest äkki liiga kaugel. 19. septembril leiti kuristiku äärelt ta kaelarihm ja tühi nööriga kinni seotud prügikott. Teises samasuguse nööriga kotis toodi 6. detsembril Thuni Migros Zentrumi kaubamajja tapetud emane ilvesepoeg kõrvamärgiga FV17433.

Petlik rahu Alpide looduses

Arvatakse, et julmaks teevad inimese sõjad ja vägivald. Kust tekib julmus 200-aastases rahuriigis kesk lambakarjade pastoraali? 2000. a jaanuaris saadeti Berni jahiinspektsiooni postiga 5 ilvestrofeed (sh 4 käppa) ja veebruari keskel veel 4 fotot tapetud ilvesest. Nüüd polnud enam tegemist "kahjurite" hävitamisega, vaid uhkustati oma "julgusega" seadusest kinni pidavate jahimeeste ees.

20.7. 2000. a kadus 5-aastase Raja (F38) saatja signaal, kuigi seade asendati alles 13. oktoobril ja Raja ei käinud oma väikese tütre juurest veel kuigi kaugele. Püütud teadlaste poolt kinni 12.3.1997. a täiskasvanuna (15,8 kg), murdis Raja 41 kuu jooksul 3 kodulooma, neist 1999. a 1 lamba, kuid mitte karjamaal. Signaal ilmus 23. septembril kohas, kuhu ilves poleks ise kuidagi jõudnud, pealegi liikus see kiirusega 90 km/h. Vigastamata kaelarihm leiti jahimehe autokastist, ja 2 kahtlustatavat jahimeest rääkisid ajalehereporterile, et nad leidsid rihma juba ammu ja unustasid autosse, muidu tahtsid nad saata selle looduskaitsesse näitamaks, kui ebamugavad rihmad paigutatakse ilvestele. Kohtus aga rääkisid nad, et ei ole Raja rihma kunagi näinud ega oma leheintervjuud lugenud, kuid samas irvitasid nad saali ees, et nendesugused mehed juba ei karda kohtunikke ega teadlasi, sest mitte keegi ei suuda neid kunagi karistada.

Kinnituseks, et võimudemonstratsioon jätkub, tapeti 15.3.2001. a Berni kantonis noor ilves ning suvel hakati nottima ilveseid ka Juuras. Et tuvastati ainult väike osa salaküttimistest, näitab erakordne hulk valdavalt Berni kantonis avastatud või kinni püütud ilves-orbe, kelle emad ei olnud enamasti teadlastele tuttavad. Kuna hukule määratud ilvesepoegadest satuvad inimese lähedusse väga vähesed, võib ette kujutada, kui palju hukkus neid tegelikult.

1997. aastal sündinud ja 8.6.1999. a Alpide projekti ilveseks hakanud ilves Case (F53, 18,5 kg) murdis oma elu jooksul 10 lammast, neist 2 karjamaal. Ta omas 109 km2 suurust ala, kus sai 21.5.1999. a 2 poega, talveks oli emaga kaasas 1 ja ta elas iseseisvumisealiseks. Ka 2000. a kevadel oli Case pesas paigal. Raadiosignaal katkes 28.8.2000. a, emailves oli kadunud ja pojad hukkunud.

26.12.2003. a tapeti Jura kantonis pooleaastane emane R66. Alpides, Waadti kantonis, tapeti 19.1.2003. a täiskasvanud emane ja 26.1.2003. a Freiburgi kantonis teine täiskasvanud ilves. Burgerwaldis leiti vereplekke ja karvu, mis juhatasid 78-aastase salaküti juurde, kes oli lühikese ajaga 4 ilvest tapnud.

2 Taro soost orbu ja väikesed kanavargad

22.9.2003. a leiti Montricheri küla lähedalt Waadti kantonis Juuras ära mürgitatud emailves ja nädala pärast tema emane poeg, samuti mürgitatud. Teine emane poeg taipas mürgist eemale hoida ja pidas näljas vastu veel 6 nädalat. Teadlaste jutu põhjal leiti ta 8. novembri hommikul külaaiast ning kohalike jutt pajatab, et ilvesepoeg käis linnumajas, kus tappis 14 parti. Nagu on Soomeski märgatud, tulevad nälga surevad ilvesepojad kanakuutidesse ja tallidesse sooja, kuid see 5-kuune väga kõhn ilves ei olnud võimeline jahtima ega eriti liikumagi. Ta võeti kinni paljaste kätega ja ta kaalus vaid 3,6 kg. Kohalikud elanikud ei kutsunud ilvesepüüdjaid, et looma aidata, vaid et teda tõestusmaterjalina esitada (murtud parte ette näidata polnud võimalik).

Ilvesepoeg viidi Landshuti metsajaama, kus ta 10. novembril koomasse langes ja suri - nagu pahatihti juhtub, ikka 3ndal päeval peale püüdmist. Vereproov näitas, et nälgimine kahjustas neere, kuid loomalast loodeti ikka päästa. La Garenne'i loomaaed sai kord sellise imega hakkama, kuigi tollal 6-kuune ilvesepoeg Toundra kaalus natuke rohkem. Loomaaed koos oma nn novembriorbude jaoks leiutatud soojenduslampide konstruktsiooniga oli valmis ilvesepoja vastuvõtuks ja väikese surma kahetseti seal veel teiselgi põhjusel: La Garenne'is elab veel ainult 12 a vanune vene päritolu ilvesepaar, keda noor ilves Toundra oma aedikust ei näe ja ta vajab enda kõrvale omasugust noort mängukaaslast. Pealegi oli ilvesepoeg tema sugulane.

Toundra on projektiilves Amba viimane tütar. Amba leiti tapetuna Neuchateli järve lähedal alles nädal peale Toundra päästmist. Ilmselt tapeti ema kaua aega tagasi, sest Toundra, kes tuli 13.11.2001. a Longirodi farmi Waadti kantonis, oli juba väga kõhnunud, ja nagu kõik 4-kiloseks nälginud ilvesed, sõi farmi linde vaid silmadega.

Ilvesepoegade emad võivad küll surra haigustesse, kukkuda kuristikku või, mis juhtub palju tihedamini, jääda auto alla, siiski on enamikes juhtumitest emailveste kadumise taga salakütid. Tappes ilveseid väidetavasti vältimaks lambarööve, toodavad inimesed kodulinnuröövleid, sest muud saaki jahtida 4-6-kuused ilvesepojad ei saa. Kuni lume tulekuni elatuvad ilves-orvud näriliste püüdmisest, kuid oktoobris-jaanuaris toob nälg ilvesepojad metsast kanalate juurde. 31.10.1996. a lasti Berni kantoni Alpides maha 4-kuune emane ilvesepoeg, kes üritas pääseda kanakuuti. 2.11.1996. a leiti sama koha lähedal nälga surnud ilvesepoeg, ilmselt samast pesakonnast, juba tugevasti lagunenud.

16.11.2002. a varahommikul teatati Hondrichist, Spiezi lähedalt, Berni kantonist talu õues jalutanud kodukassist 2 korda suuremast lühikese sabaga loomast, kes lasi teha endast paar pilti ja kadus. 18. novembri õhtul pääses üks ilvesepoeg Lattigenis kanakuuti ja murdis 4 kana. Spetsialistid seadsid kanakuudi lähedusse lõksu, panid sinna murtud kana ja 20. novembri hommikul istus lõksus 5-kuune ilvesetüdruk. Ta viidi metslooma hooldusasutusse Landshuti, kus asuti ravima koera hammustusest tekkinud sügavat mädanema läinud haava ilvesepoja tagajalas. Jälgi uurides saadi teada, et ilvesepoegi oli 2, kuid juba teatati teise ilvesepoja küülikumajja sissesaamise katsest. 21. novembril toodi Landshuti teinegi õde. Nende ema oli salakütitud mõnd aega tagasi.

Kuidas päästa päästetud ilves-orbe?

Esimene registreeritud emata ilvesepoeg leiti 17.8.1985. a Neuenburgi kantonist Juuras (4.10.1983. a leitud ilvesepoeg oli juba surnud).

Ilvesepoegade ema võib 3 esimese päeva jooksul oma pesakonna hävitada, kui ta näeb poegadel mõne tõsise vea olevat, kuid hiljem ei jäta ta neid enam saatuse hoolde. 15.7.2002. a leiti Berni kantonist haigusesse ja nälga surnud 2-kuune isane ilvesepoeg ja enne aasta lõppu veel teine, kes pooleaastasena ei kaalunud enam kui 2-kuune.

Üksi jäänud ilvesepojad üritavad jahtida mittejõukohast saaki ja neil esineb tihti suu- ja lõua-, aga ka muid traumasid. 25.7.1996. a leiti Berni kantonis, Wimmis, mitte kuigi tõsise kopsutrauma tagajärjel surnud emane ilvesepoeg - 3-kuune.

11.1.1997. a leiti Berni Alpides infitseeritud suutrauma tagajärjel surnud ilvesepoeg (emane). Ta ema skelett leiti alles juulis. 10. novembril püüti Berni kantoni Alpides kinni emane ilvesepoeg B1910, kes suri suutrauma tagajärjel Landshutis.

2.11.1997. a toodi Waadti kantoni Alpidest emane ilvesepoeg B1913. Ta viidi hiljem Langenbergi loomaparki, kus ta hukkus õnnetusse koos oma aasta noorema sõbrannaga, kes päästeti Berni Alpides 20.8.1998. a.

Teises kohas Berni kantonis püüti 23.10.1998. a kinni isane ilvesepoeg, kes suri haiguse tagajärjel Landshutis.

7.5.1999. a Waadti kantoni Alpidest leitud emane ilvesepoeg oli juba surnud. 6.11.1998. a leiti Berni Alpides nälga ja haigusesse surnud 5-kuune emane ja 2.12.1999. a pooleaastane isane.

23.10.2000. a toodi Berni kantonist, Alpidest, Landshuti 4-kuune isane ilvesepoeg ja 25. novembril, jällegi Berni Alpidest, päästeti näljasurmast väike emane. Ilvesepojad kosusid ja sõbrunesid ning 31.1.2001. a saadeti nad edasi Bruderhausi loomaparki Winterthuris. Suvel viidi noored ilvesed kokku 9-aastase isailves Luviga. 2 nädalat olid ilveste suhted head, kuid 4. juulil leiti emane oma kuudis surnuks puretuna - oli ta liiga õrn Luvi paaritumiskatse jaoks?

12.12.2001. a päästeti Waadti kantoni Juuras pooleaastane emane. Selle ilvesepoja õde hukkus autoteel 17. novembril ja ema leiti 20. novembril surnuna. Ilvesepoeg viidi Langenbergi loomaparki seltsiks sinna 2000. a septembris viidud ilves-orvule.

Autoohvrid, õnnetused ja haigused

Autoteede võrgustik on Šveitsis maailma tihedamaid. Esimene ilves-autoohver, emane, hukkus Juuras 18.3.1983. a, teine täiskasvanud emane suri 15.4.1997. a, noor isane 8.8.1996. a, täiskasvanud isailvesed aga 20.10.1984. a ja 21.1.1986. a. Nagu Kanadas, on liiklusohvrite seas ülekaalus emased ilvesepojad ja noored emased. Nemad hukkusid Juuras 29. mail 1990. a, 1.11.1991. a, 26.2.1992. a ja 29.9.2000. a. Vaevu aastaseks saanud Mona (F17), kes sai raadiosaatja 25. märtsil ja läks ema juurest ära 10. aprillil, hukkus autoteel 23.5.1990. a.

Noor emane Niza (F46, sünd. 1996, kaasatud Alpide projektiga 15.11.1997. a, 16 kg) jäi auto alla 20.1.1998. a.

Öösel vastu 11.8.2000. a hukkus Tito - juba 2-aastane ja 22 kg kaalunud Euroopa kuulsaim ilves, kes interneti kaudu sai paljude maade loodusesõprade lemmikuks. Ta sai autolt löögi, libises maanteelt alla ja murdis 3 küünt teetammist kinni haarata üritades. Trauma ei olnud tõsine, kuid Titole sai saatuslikuks sisemine verejooks.

Ka 2004. a novembri algul jäi Baselis auto alla märgistamata noor isane ilves.

Emased ilvesepojad hukkusid teedel 21.11.1981. a, 23.9.1992. a, 17.11.2001. a Juuras ja 31.1.1997. a Alpides. 6.11.2000. a jäi Alpides auto alla isane ilvesepoeg ja 6.10.1990. a Juuras korraga 2 - üks oli isane ja teise sugu ei saanud määrata.

Õnnetuse läbi hukkusid Juuras 4.6.1987. a korraga 2 emast ilvesepoega ja 31.1.1995. a veel 1, lisaks 1.4.1997. a 1 noor emane Alpides.

30.8.1985. a leiti Juuras teadmata põhjusel surnud täiskasvanud isailves, 30.3.1988. a ja 1.8.1998. a aga liiga ammu surnud loomad, et saaks määrata sugu või surmapõhjust.

Haigusesse surid 20.10.1989. a isane ilvesepoeg, 27.6.1995. a täiskasvanud isailves ja 22.4.1997. a emane.

Alpidest leiti 2 ilvese skeletid (28.8.1999. a ja 22.11.2001. a) ning 1 kakluses saadud vigastustesse surnud isailves (10.2.1998. a).

11.4.1997. a surnud F41 ehk Lenk oli leitud 4 päeva hiljem, kuid tema surma põhjus jäi teadlastele saladuseks. Lenk püüti kinni täiskasvanud ja 18 kg kaaluvana 26. märtsil koos tema vaid 3 kg võrra kergema poja Zikhiga (M20, sünd. 1996), kes viskas 24. juunil raadiosaatja kaelast minema, kuid andis endast regulaarselt märku kuni 2002. a-ni fotokaamerate ees jalutades.

F52 ehk Tana, 18,5-kilone 2-aastane 3 poja ema, meelitati 11.7.1998. a Freiburgi kantonis lamba abil lõksu ja varustati raadiosaatjaga. Tana kukkus kaljult surnuks 1999. a juunis.

M19 ehk Kobi, 24,5-kilone 151 km2 suuruse ala omanik Berni kantonis, varustas projekti infoga vahemikus 9.2.1997-13.5.1998. Juulis jäi ta fotokaamera ette ja 28.12.1998. a pildistati teda juba lumelaviini ohvrina.

Laviini alla jäid Berni kantonis 1 noor (6.5.1999. a) ja 1 täiskasvanud ilves (11.7.1996. a). 15.2.1995. a juhtus õnnetus Waadti kantoni Juuras emase ja 23.5.1996. a Berni Alpides isase ilvesega.

2 emailvest uppusid Berni Alpides ojja: 15.8.1996. a tundmatu ja 26.4.2000. a Hera (F51, sünd. 1996). 11.4.1998. a sai ta raadiosaatja ning 28. mail poja, kes elas talve üle. 18.5.1999. a sai Hera 2 poega, kellest 1 elas kevadeni. Hera omas 103 km2 suurust ala, millest 1998. aastal kontrollis 74, järgmisel aastal 69 ja ülejärgmisel 77 km2. Uuesti püütud 25.4.2000. a, sai Hera uue saatja, kuid narkoosist toibuja hüpe ei olnud täpne ja Hera kukkus vette. Ta luudes leiti vanu haavleid.

30.1.1999. a püüti kinni 8-kuune ja 8-kilone M28 ehk Pipo, kel olid mõningad vigastused alalõual ja kõhul, ent kuna ilvesepoeg näis hästi toidetud ja tugev, ei pidanud inimesed vajalikuks ta haavade ravimist. 4. veebruaril ilves suri ja ta haavad kihasid parasiitidest.

Berni Alpides, Saanenlandis, hukkus 14.4.1999. a 1-aastane emane B1931 - kellegi vaevaga üle talve elus hoitud tütar jäi kaelapidi kinni teadlaste seatud lõksu.

Šveitsi ilvesepesateadus

Dominique Boutros uuris 26 emailvest, kes 18 aastaga tõid ilmale 70 pesakonda - 30 pesakonda sündis Alpides (16 emast) ja 40 pesakonda Juuras (10 emast). Arvatakse, et emailves võib poegida 3 a järjest, siis aga jätab ta aasta vahele. Eestis on teada ka 6 a järjest paljunenud emailveseid: Tallinna Loomaaia ilves Tipp ja tema tütar, Elistvere pargi ilves Ene.

Järjest iga aasta poegisid Alpides 2-3 a vanused emailvesed 6 korda ja Juuras 1 kord, vanuses 3-4 ja 5-6 samuti 1 kord. Alpides sai 1 emailves poegi 4 korda järjest, vanuses 2, 3, 4 ja 5 ning teine 3 korda: 3-, 4- ja 5-aastaselt. 1 Juura emane poegis 5 korda järjest, 6-11 a vanuselt, teine vanuses 4, 5 ja 6 ning 3. emane 2-3- ja 6-7-aastaselt (2 a vahet). Teoreetiliselt sigivad emailvesed kuni 14., isased 16.-17. a-ni, kuid et populatsioon kestaks, peab iga emane kuni 5. eluaastani üles kasvatama vähemalt 2 järglast.

Alpide projekti ilvesed paljunesid 2-aastaselt 11 korda, 3-aastaselt 8 korda, 4-aastaselt 5 ja 5-aastaselt 4 korda. Juuras paljunesid ilvesed 3 korda 2- ja 3- aastaselt, 2 korda 4- ja 5-aastaselt, 4 korda 6-aastaselt, 1 kord 7-aastaselt ning 2 korda 8-aastaselt. 1993. aastal sai Elsa, 8-aastane emane Juuras, pojad mais ja augustis. Seejärel poegis ta veel 9-,10- ja 11-aastaselt (4 a järjest), ilves Mara aga 13- ja 14-aastaselt. Kuigi poegade ellujäämine ei sõltuvat ema vanusest, ei olnud Mara poegadel täiskasvanuks saamise õnne.

Juuras 1976. a sündinud F14 ehk Mara varustati saatjaga 13-aastaselt 8.7.1989. a ja ta oli kuuldel kuni 1.11.1991. a (15,5 a). Marale kuulub ka pikaealisuse rekord. Pojad sündisid talle 1989. ja 1990. aastal, kokku 5 poega, talveni elas neist 4 ja kevadeni 1, Mona, kes oma iseseisvuse esimese nädala jooksul kohtus emaga veel 8 korral ja veel 2 nädala pärast jäi auto alla.

Kõige tihedamini teevad Šveitsi ilvesed pesa langenud puude hunnikutes ja kaljuniššides, seejärel kaljukoobastes, puuõõnsustes, kaldu kukkunud puude vahel, rohu või samblaga vooderdatud kaljulõhedes, kuivanud puude tüvede sees, harvemini juurte vahel ja maa sees koopas. (Ilvesepoegi ei leidunud vanades rebase- ega mägraurgudes, mahakukkunud puude maast väljaväänatud juurte all ega tuulemurrurägas, noore kuusiku varjus ega sammaldunud mürsuaukudes, nagu meil.) Poegade värv sobib ideaalselt kokku pesa ümbruse värviga.

Emase puhkekohast pesa eest avaneb alati avar vaade ümbrusele. 5.7.2000. a lähenesid uurijad ilves Rajale (F38), kes lamas üsna puuvabal alal päikesepaistel kogu hommikupooliku 200 m kaugusel pesast, mis asus kõrgel järsakul kaljueendi ning mahalangenud puu varjus. Pesas oli 1,3 kg kaalunud sinisilmne ilvesetüdruk, kelle märgistamist inimeste poolt jälgis ema juba 30 m kauguselt puu oksalt.

Esimesel 2 päeval peale poegade sündi pühendavad emailvesed neile kogu oma aja, seejärel vähem, kuni 4-5 nädala vanuses vaid 1/2 ööpäevast kokku. 4-8% emastest jahib pesa läheduses, teised kaugemal. 1991. aastal uuritud Juura emaste isiklik territoorium kõikus 70-200 km2 vahel ja kui oldi pesas, ei ületanud see 6-9 nädala jooksul kontrollitav territoorium 6-9 km2. 3 kuu jooksul kasvas ala 18,5 ja lõpuks 84 km2 suuruseks.

Uurijaid pani imestama, et 1997. aastal läks Raja endale pesakohta otsima oma naabrinna Frami territooriumile. Rajal oli 210 km2 suurune ala, mis on emase jaoks tavatult palju. Sellest kasutas Raja 166, järgmisel aastal 197 km2, 1999. ja 2000. aastal 116 km2. Frami valdustes oli vaid 97 km2, millest ta kontrollis 1997. aastal 68 km2, järgmisel aastal 66 ning ülejärgmisel 90 km2. 6.6.1997. a sünnitas Raja naabri territooriumil tütre Lara ning Framil polnud selle vastu kõige vähematki.

Fram, Saba ja Mila, Loode-Alpide tublimad

6.3.1997. a raadiosaatjaga varustatud Fram (F37, sünd. 1994, 17,5 kg) sai 1996. aastal 2 poega, sh Larsi, 15.5.1997. a sündis Clio ja 19.5.1998. a veel 2 poega. Kõik 5 väikest ilvest 3 uuritud pesakonnast elasid esimese eluaasta õnnelikult üle, mis teeb Frami uuritud 26 emailvese seas ainulaadseks. 17.5.1999. a sündinud pesakonna saatus on ebaselge: Fram oli mõnd aega pesal ja kohe seejärel üksi. Frami territoorium kuulus täiesti Yaro ala alla (Yaro valduste teine pool hõlmas Mila ja Jana maid) ning Rodo sama suurune ala paiknes ida pool veidi kaugemal. Oli see Frami kasvatuse või Yaro geenide teene, et nende pojad olid nii eluvõimelised? 1999. a hukkunud pesakond oli Nerolt.

Saatja asendati Framil 13.3.1998. a ning 18.11.1999. a oli see jälle vait, kuid Fram jäi pildile 2000. a novembris ja 2001. a veebruaris koos pojaga, 2002. a jaanuaris taas pojaga, suvel koos 2 pojaga ja viimati 2004. a veebruaris.

Frami tütar Clio (F50, 13,5 kg) ja Raja tütar Lara (F48, 13 kg) varustati saatjatega 13. ja 3.3.1998. a. Nad lahkusid oma emade seltsist ning kohe, Lara 18. ja Clio 19. mail, viskasid nad raadiosaatjad kaelast minema. Detsembris jäi Lara pildile. 6.6.1998. a sündisid Rajale 2 poega, kes olid elus viimati 1999. a märtsis. Suvel Rajale poegi ei sündinud.

Teine Loode-Alpide ilveste soo tugisammas on F34 ehk Saba (sünd. 1995, 18,5 kg, projektiilves alates 2.2.1997. a). Pojad sündisid talle 21.5.1997. a (3, talveni elas 2 ja kevadeni 1, Oora), 20.5.1998. a (3, talveni elas 3, kevadeni 2, sh Atos), 9.6.1999 (2 poega Balult, talve elas üle vähemalt 1, B1922) ja 2000. a 3 pojast elas talve üle 2 (FV17433 tapeti detsembris ja toodi prügikotis Thuni kaubamajja). Saba ei ole murdnud ühtegi kodulooma. 1997. aastal kasutas ta oma 79 km2 suurusest alast 35, järgmisel aastal 67 km2, 1999. aastal 52 ning 2000. aastal 62 km2.

Saba püüti uuesti kinni 16.2.1999. a ja saatja töötas veel 2000. a lõpus. Pildile jäi ta 15.12.2001. a koos pojaga, kuid sellestki on nüüd aastaid möödas. Kõik Saba naabrid - Hera, Oora, Kobi jm - on hukkunud, ent tore uudis oli Frami naaber Mila uuesti väljailmumine - ta jäi pildile 2003. a detsembris ja 2004. a veebruaris. Mila (F42, sünd. 1996) hakkas raadioilveseks 4.4.1997. a (12,5 kg). Kohe aprilli lõpus omandas ta hukkunud Lengi ala 5 km kaugusel oma sünnikohast. Mila kontrollis 1997. aastal 57 km2, järgmisel aastal 58 ja ülejärgmisel 82 km2. 2000. a märtsiks kuulus talle 124 km2 metsamaad. 18.5.1998. a sai Mila 3 poega (talveni elas 2 ja kevadeni 1) ning 29.5.1999. a 2 poega (talveni ja ka iseseisvumisajani elas 1). Uuesti kinni püütud 14.4.1999. a, oli Mila kuuldel kuni 24.3.2000. a ja 15.10. 2002. a jäi pildile koos oma 3 pojaga metskitse söömas.

Zico ja Nero, emailveste suurim lootus

Rodo täiskasvanud naaber Zico (M27, 21,5 kg) kaasati projektiga 7.9.1998. a. Ta murdis 4 kodulooma (kaebuste põhjal 1-3 lammast ja 0-1 kitse), neist 2 karjamaal. Peale Nico tapmist omas Zico 362 km2 suurust ala - sellesama, mida pidas kunagi ilves Sepp. 1998. a septembris haldas Zico 105 km2, 1999. aastal 92 ja 2000. a aprillis 345 km2, hiljem 386 km2. Zico püüti uuesti kinni 24.10.2000. a ja asendatud saatja töötas 2001. a märtsini. Pildile jäi Zico 2001. aastal 3 ja 2002. aastal 8 korda, samuti 2003. a detsembris ja 2004. a jaanuaris.

Rena poeg Nero (M24, sünd. 1997) püüti kinni koos emaga 25.2.1998. a, mil Nero kaalus 13,5 kg. 2 teist sama pesakonna poega ei elanud talveni. Nero läks emast lahku 15. aprillil ja väljus ema valdustest 25. septembril, ületas edasi-tagasi kiirmagistraali, tuli detsembriks sünnikohta tagasi ja otsustas jääda ema lähimaks naabriks. Aastaga omandas ta 121 (teistel andmetel 161) km2 suuruse ala ema naabruses (5 km). Renal oli 77 km2 suurune ala, millest ta 1998. aastal kasutas 59, järgmisel aastal 50 ja oma hukkumise aastal 54 km2. Nero kasutas 1999. aastal oma üldalast 90 km2 suurust osa ja 2000. aastal 104 km2. Nero raadiosaatja lülitus välja 2001. a märtsis. 1999. aastal jäi Nero pildile, seejärel 12.10.2001. a ja 2004. a jaanuaris.

2000. a sündis Raja viimane tütar ning sellest saadik viibis Nero pesa läheduses. Isa ei hoolitse, pigem valvab, arvasid teadlased - justkui teaks Nero ette, et pidi varsti kaotama nad mõlemad, nagu kaotas ta mõni kuu tagasi oma ema ja vennad. Nero ümber on hukkunud naabrid Yaro, Kobi ja Tell, lisaks mitmed emased.

Emailveseid hakkab nappima

Atos rändas liiga kaugele, kuid projektialal on veel liikvel Zico naaber Rodo, Ares, Zikh ja M37, kes aitavad Framil ja Milal jätkata Loode-Alpide ilveste sugu. Loodetavasti on 2-3 emasveterani kõrval teisigi, vigase saatjaga vanu või ilma saatjata nooremaid emaseid. Sajandivahetuse tapatalgute tagajärjena on Alpide populatsioon hakanud kahanema ja teadlaste nimestikes on palju ilveseid, keda pole nähtud elava ega surnuna.

Tina (F33, sünd. 1995), tapetud emaste Mena ja Rena naaber, sattus teadlaste kätte 14.1.1997. a 14,5-kilose tundmatu emailvese tütrena, oli teada ainult ta sünnipiirkond. Läbinud u 20 km, omandas Tina Etivazis 71 km2 suuruse ala, kus talle 4. juunil 2 poega sündis, neist kasvas suureks 1, Tell. 28.5.1998. a sai Tina poja, kes ei elanud talveni, igatahes jäi Tina saatja vait 23. juulil.

Ilves Dama (F35, 19 kg), mahalastud Sira naaber, püüti kinni täiskasvanuna 3.2.1997. a ja saatja töötas kuni 2.4.1999. a. Dama ei murdnud ühtegi lammast, vaid 5 muud kodulooma, neist 2 karjamaal (1997. ja 1998. aastal) ning 3 hirve (1997. aastal). Oma 113 km2 suurusest alast kasutas ta esimesel aastal 98 ja teisel 81 km2. 1998. aastal sündis talle poeg, kes kasvas suureks.

Dama naaber Jana (F45, sünd. 1996) püüti 21-kilosena kinni 15.10.1997. a ja ta omas 35 km2 suurust ala. Talle 24.5.1998. a sündinud poeg suri enne kevadet. Signaal katkes 8.11.1999. a, kuid 2001. aastal nähti Janat taas - elus, kuigi ilma poegadeta. Projektitöötajate rõõmuks jäi Jana 4.4.2002. a jälle pildile - koos pojaga metskitse söömas, kuid nüüdseks on sellest nii palju aega möödas.

Ilvesepoegadest hukkuvad rohkem kui pooled

Juuras hukkub 42-48% ilvesepoegadest, 56% noortest ja 87% täiskasvanutest (Poolas aga 52% ilvesepoegadest ja 63% noortest, Rootsis vastavalt 75-88% ja 62-81% ning 81-87% täiskasvanutest).

18 hukkunud pojast 1 suri haigusesse, 6 inimeste süül, 11 teadmata põhjusel. Kokku 54 pesakonnas (26 emasel) oli uuritud 102 poega, kellest 5 hukkus suvel, kuni oktoobri lõpuni veel 27, märtsini 24 ja ellu jäi 46 ehk 47%. 14 pesakonnas surid enne talve lõppu kõik pojad ja 16 pesakonnas pooled poegadest. Teiste teadlaste arvutustel on ilvesepoegade suremus 50% enne pere lagunemist ja seejärel, allesjäänute seast, veel 80%. 1-aastaseks elab 55% ilvesepoegadest.

Suguküpseks saab 40% sündinutest. 19st jälgitud noorest ilvesest Juuras (6 raadiosaatjaga ja 5 ilma, 11 emast ja 8 isast) omandasid isikliku territooriumi 7 (4 emast ja 3 isast), kes leidsid täiesti vaba ala, kuid tegid ka "ekskursioone" naabrite aladele. Ülejäänud 12 (7 emast ja 5 isast) hukkusid või väljusid signaali levialalt.

1998. aastal sündis Alpides 17 ilvesepoega 9 pesakonnas (4 pesas avastati 1, 2 pesas 2 ja 3 emasel oli 3 poega). Nendest kõigist elasid aastaseks ainult 3 ja suguküpseks sai 1, Saba poeg Atos. Ülejäänud 2, Karo ja Tito, surid vanuses 1,5 ja 2 a. Muide, kõik 3 käisid korduvalt uudistamas inimasulate läheduses.

Atos (M29, 12,5 kg) varustati saatjaga 17.2.1999. a. Ta lahkus emast 22. aprillil ja astus ema valdustest välja 2. juunil. Kord tammus ta mitu päeva kiirmaantee ääres ja pöördus tagasi seda targu ületamata. Atos leidis endale 140 km2 suuruse ala oma sünnikohast 25-40 km lõunas, Waadti kantonis. Saatja patarei lõppes ära 16.5.2000. a, kuid on teada, et Atos haldab oma territooriumi edasi. Pildile jäi ta 24.4.2001. a, samuti 2003. a detsembris ja 2004. a veebruaris.

Veebruar-märts on sobiv aeg noorte ilveste püüdmiseks, sest nad on juba piisavalt suured, et kanda rihma, ja on ikka veel emaga, mille tõttu on nende asukoht alati teada. Freiburgi kantonis 5.3.1999. a kinni püütud 10-kuuse isailvese ema oli uurijatele teadmata. M30 ehk Karo kaalus 13 kg ja tegi ulatuslikke rändeid igas suunas, juuli keskel rahuldas ta oma uudishimu 1 km kaugusel Berni kesklinnast. 21. septembril leiti Karo kärntõppe surnuna. Ka 31.8.2002. a nõudis kärntõbi Alpides 1 aastase isailvese elu.

Tito, tippvaritseja

23.1.2000. a sadas terve päev lund ja Tito magas kuivas kohas tuulevarjus kuuse all vaid 30 m kaugusel peilijast. Ka 15. juuni andmed tundusid uurijatele ebareaalsed: kuidas oskas Tito lamada 30 m kaugusel vaatajast nii, et isegi kõrvatutid teda ei reetnud.

Ilvesed võivad elada kultuurimaastikulgi, kui seal on, kuhu peitu minna, arvavad uurijad: ilves ei ole arg, vaid salatsev, ja talle meeldib mängida varitsemist. Projektiilvesed on liikunud suusatamiskohtades, suusaradadel ja isegi terrass-restoranide juures, ilma et inimesed neid märkaksid. 24.3.2000. a möödus Tito vaatlejast lähemalt kui 100 m ja metsatöölistest 250 m kauguselt. 1. veebruaril lamas Tito 100 m kaugusel maanteelt mahakukkunud puude juurtest moodustatud alusel. Teda oli näha ainult 5 m pikkusel teelõigul, tema aga jälgis inimesi ja teed. 7. juulil ei näinud peilijad lagendikul moskiitoparvest kuigi kaugele, kuid teadsid, et Tito jälgis neid 50 m pealt.

Lambakasvatajad küsisid uurijatelt, kus olid ilvesed, sest lähenes aeg lasta lambad karjamaadele. Eelmisel aastal polnud neil ilvestega probleeme. 17. mail ei tahtnud Kandergrundi farmer uskuda, et Tito viibis äsja ta maja taga. Mees saagis puid ja tegi lõket, Tito aga varitses lõkke läheduses ning jälgis tuld.

Šveitsis, kus ilveseid on märgistatud juba veerand sajandit, tuleb loomadel kuidagi tuttav ette, et pesa juurde ilmuvad kahejalgsed ja õiendavad poegade kõrvade kallal ning noortele pannakse kaela samasugune värk, nagu emal oli. Projekti ilvesed teavad, et neid jälgitakse ja lepivad isegi söögikohtade ülekontrollimisega (neid kohti otsitakse koerte abil). Samuti panid uurijad tähele, et 1990ndail hakkasid ilveseid üha rohkem väljaspool metsa liikuma, näiteks käis ilves Tina pidevalt metsapiirist kõrgemal, mida pole Šveitsis kunagi varem nähtud.

"Tito pildil!" oli sensatsioon lehtedes ja televisioonis, internetti aga pandi juhend, kuidas Tito pildi peal leida: kaugel tagaplaanil mäe otsas kuusest vasemal taeva taustal asuv täpp pidi suurendusel osutuma kõhna ilvese siluetiks (kõhnus on noore ilvese puhul tavaline, vabandasid teadlased).

Tito elas iseseisvalt juba 1 a, kuid oma ala tal polnud. Titole meeldis rännata, kuigi Adelbodeni kant tundus talle meeldivat kõige rohkem. Tito käitumist oli raske ette aimata - ta võis ette võtta kiirrännaku keset päeva, nii et ta saatjasignaalile jõuti järele ainult autoga. Kuid teatud oja ületas Tito alati samas kohas.

Šveitsi suurim rändur ilves Balu

M26 ehk Balu jäi lõksu 16.4.1998. a Diemtigtalis, Simmentali lähedal, täiskasvanud ja 24 kg kaaluvana. Balut nimetati ilves-turistiks, sest aina tuli teda paar nädalat taga otsida, enne kui ta saatja vastas. Septembris nähti teda 70 km kaugusel püüdmiskohast. Oktoobri lõpus ületas Balu 2000 m kõrgusel asuva mägimassiivi ja tuli Uri kantoni. 1999. a veebruaris ilmus ta välja Brienzersees, murdis metskitse 100 m kaugusel projektitöötaja Paolo Molinari majast ning kadus jälle 2 nädalaks ära. Balu territooriumiks (kui selline olemas oli) märgiti 1742 km2.

20.3.1999. a murdis Balu Simmentalis kodustatud hirve lausa aediku sees ja kohe süüdistati teda veel 1 "kunagi-kuskil" kodulooma röövis. Augustis pöördus Balu Kesk-Šveitsi, kuid aasta lõpuks oli ta tagasi Berni mäestikus. Öösel vastu 22. detsembrit ujus Balu üle Aare jõest ja ületas 2-suunalise kiirmaantee - ei pidanud paadunud rännumeest kinni isegi kõrge tara, ta ronis sellest üle nagu ka hirveaedikust.

Peale tagasitulekut Simmentali tegeles ta 2 pruudiga, kellest üks, Saba, sünnitas 9.6.1999. a kõrgel asuvas kaljunišis 2 Balu poega. Talve elas üle neist 1, B1922, see isasse läinud tütar, kellele ei lugenud tarad ega karjamaapiirded ja kes 2001. a oktoobris lambamurdjana maha lasti.

Balu teine pruut, Saba tütar Oora (F49, sünd. 1997), elas 5 km kaugusel ema alast oma 67 km2 suuruses "korteris", kus ta võttis vastu nii Balut kui 2 korda naabrit Telli, kuid poegi ei saanud. 13,5-kilosest Oorast sai raadioilves 6.3.1998. a, ta iseseisvus 1. mail ning aasta hiljem fotokaamera ette astudes oli ta igati korras, ometi suri ta 27.8.1999. a bakteriaalse infektsiooni tagajärjel.

2000. a märtsi algul oli Balu Berni kantonis, Stockentalis ja liikus nii vähe ringi, et uurijad olid mures. 14. märtsil püüti ta uuesti kinni, kuid viga ei märgatud. Siiski ei jahtinud Balu enam, ta sai ainult rebase ja 2 kivinugist, kes ise liikumatut ilvest uudistama tulid. 21. märtsil Balu suri - vana selgroovigastus pigistas kinni mitu närvi saba piirkonnas ning ilves ei saanud tühjendada soolt ega põit. Tosin haavlit jalas paljastasid Balu kohtumise salakütiga.

Igavad numbrid, taga loomade elulood

Ametliku statistika järgi (mis on palju tõepärasem kui Prantsusmaal) on 1970.-99. a Šveitsis hukkunud 89 ilvest, neist olid loaga maha lastud 5, salakütitud 20, auto alla jäänud 16, haigustesse või nälga surnud 12, õnnetustes hukkunud (laviini alla jäänud, kuristikku kukkunud, uppunud vms) 17, teadmata põhjustel suri 19 ilvest. Teises kohas on öeldud ilma salgamata, et juba 1997. a seisuga olid registreeritud 121 ilvese surmad, neist 29 autode ja 30 salaküttide süül. 2003. a lõpuks oli nimestikus 210 ilvest. Kahjuks ei hõlma see ausam statistika paljusid teadlaste töödes kirjeldatud juhtumeid ning Alpides hukkunud ilveste andmeid kuni 1996. a-ni tuleb huvilisel pelkadest mainimistest ja vihjetest kokku korjata. Teaduslikes töödes kirjeldatud seikade valik on juhuslik ning enamiku huvitavaid fakte jätavad uurijad enda teada.

Loode-Alpide ilveste uurijad üritasid täpsustada, kui palju ilveseid elas projektialal: 1998.-99. a oli saatjaga varustatud ilveseid 9 isast ja 14 emast, ilma saatjata 1 kuni 4 isast ja 6-7 emast. Suremus oli suurte seas 15-21% (6-8 ilvest), noortel 12-15% (2-4) ja poegade seas 46-52% (20-23). 1997. aastal surid 2 täiskasvanud ilvest nii 16 raadioilvese seast kui 21-25 ilma saatjateta ilveste hulgast. Noored, nii saatjaga (6) kui ka ilma (9-11) olid kõik elus. Järgmisel aastal suri 18st raadioilvesest 1 ning 3 ilvest jälgimata 15-19 looma seast. Noori oli saatjaga 5 (1 suri) ja ilma saatjata 10-12 ilvest. 1999. aastal oli täiskasvanud saatjaga ilveseid 21, neist 3 surid, ja ilma saatjata 18-22, kellest surid samuti 3. Noorte ilveste seast lahkus 1 loom nii 4 saatjaga kui 11-13 saatjata ilvese hulgast.

Loomaaialoomamaias ilves Ares

Ilveseid saab Šveitsis näha La Garenne'i, Haseli, Marécottes'i ja Servioni loomaaedades ning Bruderhausi, Langenbergi, Goldau, Riegelsee, Dählhölzli, Bieli, Bois du Petit Chateau jm loomaparkides. 19.11.2000. a suri St. Galleni kantonis, Peter ja Pauli loomaaias isailves Bobbeli ja 2004. aastal sündis seal ilveste pesakond (tavaliselt täienevad Šveitsi loomaasutused ikka loodusest päästetud ilvesepoegadega).

Vahel võib loomaaedades näha ka ilveseid, kes vabatahtlikult puuridesse ronivad. 9.3.2000. a püüti Berni kantonis, Riegelsee loomapargis kinni ilves, kes käis 3 õhtut järjest muflone vaatamas. 24 kg kaalunud isane oli 4. ilves, kes Šveitsi loomaaednikele vahele jäi. Ta sattus jalgapidi lõksu muflonile lähenedes, sai uinutinoole kerre ja raadiosaatja kaela. Ilvese nimeks sai Ares ja numbriks M35. Teda süüdistati pargi 2 metskitse, 1 mägikitse ja 1 mufloni murdmises jaanuaris. Süüdistused jäid tõestuseta, sest Kandertalis liikus teisigi ilveseid. Rohkem Ares puuriloomi ei himustanud. Ta saatja töötas 2001. a märtsini, kuid metsas jäi Ares 2004. a veebruaris pildile.

Arest ja ta 203 km2 suurust ala tunti varemgi. Ta vabastati huvi pärast just seal, kus uudistas Arese valdusi ilvesenooruk Tito, ent Ares oli nõus teda sallima. Noored isased käivad kord ühe, kord teise isase alal jahtimas, ilma et alaomanikud neile arvet esitaksid. Tito hoidus rohkem oru servale ja tegi pikemaid retki, Ares aga lühemaid retki samal alal. Tavaliselt on vastupidi: noored ilvesed võivad viibida nädalate kaupa samas kohas, täiskasvanud aga veedavad harva üle nädala ühes oma ala nurgas.

Ka M25 ehk Tell istus 1998. a novembrist alates pikalt Yaro territooriumil ilma omanikku pahandamata ja omandas alles siis 278 km2 suuruse ala 15 km kaugusel ema alast. 10-kuuse ja 13 kg kaalunud Telli püüdsid uurijad kinni 16.3.1998. a, ta lahkus emast 3. aprillil ja väljus ema alalt mai lõpus. Oma ala leidmiseks ületas ta 93 km. 1999. aastal, nagu paistis metsakaamera pildilt, oli Tell eluga rahul. Ta kasutas oma üldalast 237 km2 ning 2000. aastal, mil ta hukkus salaküti käe läbi, kuulus talle 125 km2 Berni Alpide mägimetsas.

Kuidas valiti Kirde-Šveitsi uusasunikud?

Loode-Alpide ilvesprojekt algas ilves Korast ja lõppes Kora tütarde Ella ning Aura kinni püüdmisega, Aurast omakorda sai alguse LUNO ehk Kirde-Šveitsi projekt. F57 ehk Aura (sünd. 1999) püüti kinni 8.5.2000. a Raja ja Kora alalt, ja kuna Rajal eelmisel aastal poegi polnud, oli ligi aastane, 12,5 kg kaalunud Aura teine 2st ellujäänud Kora nelikutest.

Enne, kui Aura otsustati uue projektiga kaasata, üritasid teadlased püüda uusi, tundmatuid ilveseid, kuid kätte saadi vaid Nura. Siis langes Albeuve's lõksu "vana tuttav" M33 ehk Vino. 24.2.2001. a püüti Charmeys lõksu teine Freiburgi kantoni elanik, seni ilma saatjata jälgitud M36, kes sai nimeks Odin. Noorena leidis ta endale ala vähem kui 5 km kaugusel sünnikohast, nüüd oli ta 5-aastane ja kaalus 20,5 kg. Eelmise projekti ilvestest olid veel üksikud loomad kuuldel ja neid oleks saanud püüda kergema vaevaga. Odini partneriks valiti Aura, kes püüti 10.3. 2001. a uinutipüssi abil Saanenis murtud metskitse juurest ja ta kaalus 17 kg.

Kaalumisel oli M22 ehk Rodo kandidatuur, kuid ta oli tuntud lambamurdjana. Vahemikus 24.2.-13.3.2001 püüti kinni Berni kantoni ilves M37, kes aga saadeti metsa tagasi, kui ilmnes tema värske pilt murtud lamba kõrval. Tragi M37 osutus ennast parandanud Rodost isegi karjahimulisemaks - 2 pildil 7st, mida ta 2002. aastal endast teha lasi, poseeris ta juulis ja septembris murtud alpaka juures, ja ka edaspidi laekus tema pilte teadlaste kätte rohkesti, viimati 2004. aastal.

Viimaks, 14.3.2001. a püüti Waadti kantonis, Les Diableretsis M38 ehk Roco, 5-aastane ja 21,5 kg kaalunud omapärase rosetikujulisega karvamustriga ilves. Roco läks vabadusse 8.4.2001. a ilma partnerita, sest emane, 14,5-kilone Baya (F59), 10-kuune, kuid eriti tragi eredatäpiline ilves, saadi kätte alles eelneval öösel Albeuve's.

Alpide ilvesed on omavahel suuresti sugulased. "Uut verd" loodeti tuua 2 a pärast Juurast. Uued ilvesed valiti 2002. aastal Berni kantonist, Moutierist metsakaamera tehtud piltide järgi: 17. juunil jäi pildile lootustandev isane, kelle pruudiks arvati sobivat palju vanem, kuid paljutõotav emane 6. veebruari, 23. ja 31. märtsi ning 5. mai piltidelt, kus ta oli koos oma 3 suure pojaga. Isane M39 ehk Turo püüti kinni 20.1.2003. a Belprahonis uinutipüssi abil. Ta oli 5-aastane ja kaalus 21 kg. 17,5-kilone emane Aika ehk F60 püüti lõksu 25.2.2003. a Roches'es. Koos temaga oli ta 8-kilone tütar Ayla (F61, sünd. 2002), kes püüti samasse lõksu 2 päeva hiljem.

Kuidas püüti asumisele määratuid?

Uinuti viiakse süstlaga õhupüssist ilvese musklisse (veeni ei tohi uinutisüstal sattuda, sest äkilise liigutuse korral põhjustab see looma surma). Süstimiseks on vaja teada ilvese täpset kaalu, mida saab teada täpselt alles pärast. Uinuti mõjub 2,5 tundi, kuid kuna üledoseerimine on tavaline nähtus, süstitakse kaslastele kohe ka ergutav aine, et nad kiiremini unest äratada. Narkoosis ilvese silmad kaetakse valguse eest ja kiiresti jahtuvat keha soojendatakse. Looma uinutamine öeldakse olevat stressi vältimiseks, ometi kuuleb narkoosis loom kõike ning tema võimetus vastu panna just suurendab stressi. Kui narkoosis loom uriseb puudutusele vastu, ei peaks olema kahtlust, et ta seda tajub, ometi meeldib inimesele kõiges kahelda. Kasulik on, et narkoosikogemus vähendab vabaks lastava looma usaldust inimeste vastu.

Vino sai oma esimese raadiosaatja 16.9.1999. a Waadti kantonis, Veveys, mil ta kaalus 22 kg ja omas 169 km2 suurust ala. 8.9.2000. a oli ta saatja signaal kadunud. 15.2.2001. a langes Vino teist korda lõksu, mis oli paigutatud tema teadaolevale rajale. 5-aastane, vanu kaklusarme täis näoga Vino kaalus 23 kg ja pani lõksus jõuliselt vastu, kuni teda õnnestus tabada uinutinoolega tagakintsu.

F58 ehk Nura püüti 8.2.2001. a Guggisbergis, Berni kantonis murtud metskitse juures. Nura oli siis 2-3-, teistel andmetel 1,5-aastane ja kaalus 16,5 kg. Kitse murdmisest teatati keskpäeval ja teadlased leidsid selle lagendikul üsna lähedal maanteele. Mehed seadsid kitse ümber häiresignaaliga lõksu ja läksid lähemasse tallu sooja. Jõudnud sinna kell pool 7 õhtul, tuli kähku tagasi minna. Nura ei pidanud lõksus kaua rabelema, talle visati võrk peale, tehti uinutav süst ja tõsteti algava vihma eest garaaži, kus teda kaaluti-mõõdeti ja võeti vajalikud proovid. (Internetipildilt vaatab pooleldi võrguga kaetud Nura fotograafile vastu süütu ja kurva etteheitega.)

Nura ja Baya saatjad läksid kiiresti rivist välja ning ilma signaalita ilveste otsimine võttis projektitöötajatel palju aega. Lõksulangemine jääb ilvestele (eriti emastele) alati hästi meelde, nii et Baya uuesti kinnipüüdmisega läks 2 a ja Nurat ei õnnestunudki kätte saada, sest isegi süües tundsid nad, et neid jälgiti.

LUNO ilvesed karantiinis

Kast, millega ilves hiljem vabakslaskmisekohale viiakse, seisab puuris algusest peale. Sinna võib peitu minna ja seal pimedas olla, kuid ainult Roco ja Odin võtsid kasti kiiresti omaks, teised eelistasid lamada lavatsil või maas õlgedel. Odin osutus juba aastaid 1st silmast pime olevat, mis siiski ei piiranud ta hakkamasaamist, vereproovidki näitasid, et ilvesed olid heas vormis, v.a mõned juurdetekkinud hambatraumad. Puurid said hammustus- ja kriimustusjälgi täis, sest esimestel vangistuspäevadel üritasid ilvesed ennast puurist välja närida või kaevata. Siis leiti üles piilumisluugid ja vahiti sealt uurijatele vastu, katsuti käpaga lukke ja näriti riive. Kõige rohkem meeleheitel oli Roco ja ta murdis hambatüki, ka Aika sai hambakahjustusi.

Üldteada on ka vangistatud ilveste näiline rahu: inimene võib tulla ligi ja loom ei tee väljagi. Selle taga on oletatud küll uhkust ja väärikust, küll põlgust, küll depressiooni, apaatiat, Turo puhul kartmatust. Ent ärgates transpordikastis (sõit vabakslaskmisekohale kestis 2 tundi) hakkasid vahepeal oma saatusega ära leppinud ilvesed taas rabelema ja õhuauke ründama.

Teist ilvest karantiinipuurist näha ei saa, sest puurid on üksteisest kaugel ja pööratud tagaseinaga vastamisi, kuid Nura ja Vino leidsid teineteist kohe üles ja häälitsesid pidevalt vastastikku. Mõnel määral vahetasid "infot" ka Odin ja Aura.

Karantiinis toideti ilveseid metskitselihaga, mida nad suvatsesid inimeste käest vastu võtma hakata kes kohe, kes alles 5. päeval. Noored suhtusid vangistusse muretumalt: Ayla võttis juurde 2 kg, Baya, Aura ja Nura 1 kg. Mida vanemad on ilvesed, seda rohkem nad norutavad ja kõhnuvad: Aika kaotas 2, Roco 1, Turo 0,5 kg. (Olles peagi teist korda kinni püütud, kaotas Turo 17 karantiinipäevaga 2, teistel andmetel 3 kg.) Vino ja Odini kaal ei olnud muutunud. Vino jaoks oli see teine vangistus ja ta pikutas ülemisel lavatsil, jälgides ümbrust stoilise rahuga. Seekord veetis Vino karantiinipuuris 16 päeva, Aika 27, Odin 26, Ayla ja Roco 25, Nura 23 päeva, Baya 14, Aura 13 ja Turo 6 päeva.

Ilvesed otsivad endale kodu

5.3. 2001. a lasti Zürichi kantonis vabadusse Nura ja Vino, 23. märtsil Aura ja Odin, 8. aprillil Roco ja 20. aprillil Baya. Kõik ilvesed käisid algul ringi ühe koha peal (5 km kaugusel vabastamisekohast): Nura ja Roco 2, Vino 6, Aika 7, Odin 8, Baya 13, Turo 24 ja Ayla 27 päeva. Kõik ilvesed, v.a Turo, on liikunud vabastamisekohast kagusse.

Aura ja Odini vabastamine toimus teistest kagus, St. Galleni kantonis, Toggenburgis, see koht jäi teiste ilveste teele ette ning Aura vabanemise ajaks olid Vino ja Nura lähedaloleva ala juba omaks võtnud. Odin kõndis Vino ja Nura valdustest läbi ning Aura ei hakanud üritamagi. Aura ei ole endale ala otsinud - 10 päeva pärast eemaldus ta vabastamisekohast 6 km kaugusele, kuid pole kunagi käinud sellest üle 14 km (2002. a juunis matkas ta koos Vinoga järvele lähemale, kuid augustiks oli tagasi).

Kõik Aura rännakud jäävad põhja-lõuna suunas 8 ja lääne-ida suunas 10 km suuruse ovaalikujulisse ala sisse, mis tähelepanelikult kaardile vaadates osutub 7-nurgaks.

Ilveste liikumine kantakse peale igat peilimist kaardile täppidena, kui aga täpid ühendada, tulevad sirglõigud, 3-nurgad jne - 4-nurgad nagu tavaliselt Vinol, 5-nurgad nagu Bayal, või 6-nurgad nagu Nural. Odini 8-nurkadel on alati paar nüri nurka, Roco 5-nurkadel oli 1 külg kaarjas ning Nura valduste piiril liikus Baya siksakkipidi.

Nura ja Vino alad langesid peaaegu kokku. Vino ala algas 22 km kaugusel vabastamisekohast, ilves käis kohapeal ringi, joonistades kaardile nurgelise 8, seejärel läks otsejoones Nurale järele ning nende tulevase kodu suunas. Ta oli sinna teel 1,5 päeva, ületades kuni 16 km korraga, kuid uue ala omaks võtmiseks käis ta ringi veel 21 päeva. 46 km peale tegi Vino 16 tagasipöördumist.

Nura käis läbi 33 km, põigates teelt eemale 23 korda. Nura lähenes oma tulevasele alale 3 km korraga ja jõudis sinna 8 päevaga, juba järgmisel päeval jalutas ta sellest läbi kuni Wallenseeni ja oli oma uue 10x12 km suuruse koduga rahul. Nura ja temast loodes asuva Aura ala kattuvad omavahel 1/5 võrra.

Odin lähenes oma alale kiirusega 14-15 km päevas, kuigi ta pöördus 182 korda tagasi (näiteks käis ta läbi Nura ala kuni selle lõunapiirini jms). Odin jõudis oma uuele 10x18 km suurusele alale Säntise piirkonnas (19 km vabastamisekohast) alles 46 päeva pärast. Peagi asus Odin ümber 5 km kaugemale, Alvieri, ületades selleks aga veel 34 km. Odin tegi suure 8-kujulise topeltsiksaki Vino valdustel, justkui veendudes, et see pole tema alast parem, siis läks ta pikemale retkele Reini jõe orgu, käis kuni Appenzellini ja jäi mõneks ajaks püsima Alpensteini.

Samaaegselt Odini jõudmisega Säntisesse jõudis Alvieri Roco. Esialgu rändas ta siksakkipidi põhja suunas, tuli mai alguseks kaarega tagasi, kõndis sirgjoones läbi Vino, Aura ja Nura valduste ja asus 10x12 km suurusele alale Toggenburgi, Reini oru ja Wallensee vahel 39 km kaugusel vabastamisekohast. Tee sinna võttis Rocol 28 päeva ja läbinud 47 km, tegi ta 76 tagasipööret. Üle 7-8 km pole Roco päevaga ületanud ega oma valitud alast väljas käinud.

Isailveste tants Baya ümber

Baya istus karantiinis täiesti üksi ja pääsenud vabaks, läks teiste ilveste jälgedel, ületades päevas kuni 10-11 km. Baya pöördus küll 81 korral tagasi, kuid naases peagi oma rajale. Jõudmaks vabastamisekohast 40 km kaugusele, oli ta läbi käinud kõigest 47 km. Ta põikas küll kirdesse, ometi kulges tema tee läbi teiste ilveste alade otse kagusse, kuni ta 5.7.2001. a lõplikult peatus.

Vino ja Baya tundsid teineteist juba Alpides, nüüd oli silmatorkavalt ilus noor julge emane Vino päriselt ära võlunud. Baya uus ala kattus aga 1/3 kuni 1/2 võrra Roco ja teist sama palju Odini omaga, mis andis isastele teatud õigused Baya suhtes. Lisaks kattusid 12% võrra nii Roco ja Vino kui Roco ja Nura alad. (Odini ala kattus Vino, Roco, Aura ja Nura omaga ainult 3-5% ulatuses.) Tegi Vino mida ta tegi, kuid sügisel paiknes Baya ala täielikult Vino valdustes, Nura alast kuulus Vinole 1/2 ning Aura alast üle sellegi. Kuid mitte kauaks.

3 isast ja 3 emast ühele alale oli vale proportsioon, sest looduses on sugupoolte suhe 1:3, 2:4 või 2:5. Mujal Šveitsis kattuvad emailveste alad keskmiselt 9% ja isastel 6% võrra. Emaste ja isaste territooriumid kattuvad peaaegu täiesti ning 1 isase alal elab keskmiselt 3 emast. Viimast korda kuuldi Roco saatja signaali 28.8.2001. a, siis oli ta jäljetult kadunud. Iga ilvest peilitakse 2-3 korda nädalas, seega võis Roco olla juba väljaspool Šveitsi. Lennukilt saab ära tunda kadunud looma signaali üle 2 km kauguselt, kuid otsingud ei andnud tulemusi. Uskuda salaküttimist uurijad siiski ei tahtnud.

Baya laiendas oma ala Roco ala osa võrra: varem kontrollis ta 55-70, nüüd 95 km2. Odin käis sageli Roco alal ringi vaatamas, kuni asuski sinna ning jättis oma endise ala maha. Odini teine ala hõlmas ligi 1/2 Roco alast, esialgu oli see 95, kuid varsti juba 130 km2 (95% Roco valdustest). Kuid tal oli ikka veel midagi puudu ning ta käis Wallensee kaldal ja isegi linna ääres, Walenstadti tulesid vaatamas. Samas, kui Odin oli kodus, liikus tema alal korduvalt Vino.

2002. a kogu talve ja kevade tegutses Odin Vinost põhja pool, omades naabriga üle 20 km piiri. Odin kontrollis ka Nura ala, Vino kükitas aga oma valduste idaotsas Aura läheduses. Alates novembrist viibis Odin pidevalt Bayaga 12x15 km suurusel alal Walenstadtist põhja pool. 2003. a aprillis hõlmas Odini ala peaaegu täielikult Baya ja veidi ka Nura oma. Vino saatja käitus ebakindlalt ja 14.3.2003. a kinni püütuna sai Vino uue seadme, samas kasutati võimalust ilvese ülevaatuseks. Vino kõhuõõnes avastati kasvaja, lisaks muid terviseprobleeme. 21. maini liikus Vino tavalisel kombel oma suurel, 10 km põhjast lõuna ja 15-20 km läänest itta ulatuval alal, kus ta suri 22. mai hommikul loomulikku surma.

Kes on kelle isa või ema?

Öösel vastu 17.11.2003. a püüti Baya alal murtud metskitse juures ligi 1,5-aastane Nemo, kes sai endale raadiosaatja ja numbriks M40. Püüdma mindi teist ilma saatjata isast, kes jäi 16.4.2003. a pildile Reini orus, Nemo polnud aga metsakaamera ette varem sattunud. Teise numbriks sai L60 ja teadlased naljatasid: kevadel avaneb poistele "lilleaed", mitte lasta ju vaid Odinil kogu ilu noppida.

Nemo geneetiline proov pidi näitama, kas ta on Baya või Nura poeg, isa määramisest rääkimata, kuid proovi tulemust ei ole avalikustatud. Inbriidingu oht oli määravaks argumendiks projekti jätkamise ja uute ilveste toomise poolt, rääkis siis Nemo proov projekti huvidele vastu, ilmutades näiteks Roco geene? Kuna "uue vere" sissetoomine ebaõnnestus (Turo ja Aika rändasid ära ning Ayla jäi auto alla), määrab piirkonna ilveste tuleviku see, kas Nemo ja L60 on Odini või Vino järglased. Nii 2002. kui 2003. a talve lõpul käisid Nural külas mõlemad. Kas Nural ka 2002. aastal poegi oli, lihtsalt ei teata. 2003. aastal sündis talle vähemalt 1 poeg ja andmed 2004. a suvel sündinud LUNO ilvestest ei ole internetti laekunud.

8.-9.4.2001. a viibis Vino Aura ja 19.-23.4.2001. a Nura juures. Järgmisel aastal veetsid Vino ja Aura koos 1 päeva (6.2.2002. a), siis 8.-12.3, 14.3. ja 1.-18.4.2002. a. Baya saatja ei töötanud ning jäi ebaselgeks, millal Vino Bayale 2 poega jõudis teha, kuid teadlased uskusid meelsasti, et Baya poegade isaks oli Vino. Veel aasta pärast oli Vino Aural külas 1.3. ja 13.-14.3.2003. a, Baya juures aga vaid 1 päeva (23.3.2003. a). Bayale sündis 2 poega, kelle DNA proov kinnitas Odini isadust. Poegade sünniajast lähtudes arvutati, et nad sigitati u 17. märtsil.

2003. a novembris viibis Odin pikalt Nural ja Aural külas. 2004. a mais oli Odin jälle koos Bayaga, või saabus ta palju varemgi.

Odini jälgedes tuli Nura ja Aura aladele Nemo ja viibis seal kuni detsembri alguseni. Siis leidis Nemo endale ala Nura jt vabastamisekoha lähedal, Aurale saabus kevadel aga veel 1 pikaaegne külaline - Nura 1-aastane poeg. Teine tundmatu, v.o Baya järglane, tegutseb Baya alast lõunas Sargansi linna ja Wallensee vahel. Kuid see võib olla ka sama tundmatu, kes jahtis Baya alal 2002. a novembris, mil Baya esimesed pojad olid alles väikesed.

Filmitud peresaladused

Aural ei ole poegi kordagi olnud, sellegipoolest on ta olnud kõige "korralikum" projektiilves: ta jäi sinna, kuhu taheti, ja on ainsana olnud pidevalt kuuldel. 29.12.2002. a lasi ta ennast kinni püüda ja asendada lõppenud patareidega saatja nii, et tema peilimisse ei tekkinud märkimisväärset pausi. Ent 2.8.2002. a oli talust kadunud kodukits. Ta jäänused leiti eemal rohuga kaetult. LUNO aladel ainsa koduloomast ilveseohvri murdis Aura - kõige paiksem ja vähemaga leppiv - ehk lihtsalt vähem võimas kui teised, nagu suures pesakonnas sündinust oodata võis.

Nura saatja vedas uurijaid alt 20.1.2002. a, nädala pärast käivitus see uuesti ja üksikuid signaale tuli hiljemgi. 5.3.2003. a jäi Nura metsas pildile, seejärel 17. märtsil kellegi jälgedes käies - tema pea oli küll tumedas laigus pildi äärel, kuid Nura identifitseeriti seljamustrite järgi. Augustis nägid kohalikud elanikud ilvest koos 1 pojaga ja kuna ühtegi töötava saatjaga ilvest selles piirkonnas polnud, teati Nurale õnne soovida. 28. augustil jäid Nura ja ta poeg pildile murtud ümiseja juures.

18.11.2001. a läks Baya saatja lõplikult katki. Novembrist märtsini Bayat uuesti kinni püüda ei õnnestunud, ilma lumeta oli teda jälitada raske, ka poegimise perioodil seda ei tehtud. Järgmised katsed võeti ette 2002. a veebruaris, kui Bayat nähti videokaameras. Peale mitmeid ebaõnnestunud üritusi lähenes Baya uinutipüssile nii, et püssisihikul asuv filmikaamera jäädvustas selgesti tema nägu, kuid kohe oli Baya laskekaugusest justkui haihtunud.

7.9.2002. a nägi üks välisturist Baya alal 2 ilvesepoega kaelarihmaga ema kõrval "pool tundi intensiivselt mängimas". Emailves ei teinud pealtvaatajast väljagi, nagu ei märka ilvesed ka hiljuti ümberasustatud metskitsi - Baya ei tajunud oma keskkonda mittekuuluva olendi lähedust.

14.11.2002. a teatasid jahimehed "pahandusest" ehk metskitsemurdmisest ilvese poolt. Öösel vastu 16. novembrit sõi ilvesepere kitse ikka veel. Ilvesepoegi filmiti infrapunakaamerast, korraks tuli kitse juurde ka Baya, kuid ta aimas teadlaste plaane ja kadus. Ilvesepoegi filmiti metskitsega maiustamas ka järgmisel ööl. Üks poeg oli eredate ja tihedate täppidega ning sõi keskendunult, teine aga, paksem ja kohevam, väikeste täppidega, vaatas rõõmsalt kaamerasse ja lakkus huuli. Baya ilmus välja alles varahommikul. Ta uinutati, vahetati välja raadiosaatja ja tõdeti, et Baya oli terve, heas korras ja kaalus 19 kg. Pojad vaatasid teadlaste toiminguid huviga pealt. Nemad pääsesid sedapuhku nii kõrvamärkidest kui proovide tegemisest.

20.6.2003. a leidsid uurijad Baya uue pesakonna, 1300 g kaalunud isase ja emase. Neid pildistati, märgistati ja leiti igati korras olevat. Baya vaatas protseduuri pealt ja hiljem kolis pesa ümber. Pesa asus maa suhtes 30-kraadise kaljuseina varjus madalas koopas, täis mulluseid lehti, mis olid ilvesepoegadega peaaegu ühte värvi. 21. oktoobril nähti koos Bayaga 2 ja 2004. a jaanuaris 1 poega.

Isemeelne "linnailves" Turo

Turo on väga täpiline ja eredate mustritega (k.a laubal), julge, erk, aval ja suuresilmne, suurepärases vormis ilves. Enne kastist välja hüppamist andis Turo vägeva hoobi tagajalgadega vastu kastiseina, nii et kast ähvardas laguneda, ja 7 tugeva hüppega oli Turo metsas. Seal istus ta 3 nädalat vaikselt, tasapisi liikudes edelasse, Juura poole, kuni ta äkki, veebruari keskpaiku suunda muutis, ning teadlased jõudsid talle vaevu järele.

Turo vabastati 26.1.2003. a Hinterthurgaus, Thurgau kantonis, Nura, Baya jt vabastamise kohast põhja pool. Arvati, et Turo rändab pruutide otsingul Winterthuri suunas, kuid Turo ujus üle Thuri, ületas 1. märtsil kiirtee A1 ja oli Winterthurist ida pool. 2. märtsil polnud teda üldse kuulda. 3. märtsi õhtuks oli ta juba Schaffhauseni kantonis ja sihtis Schwarzwaldi suurte metsade poole. Öösel vastu 8. märtsi jõudis Turo Saksa piiri lähedusse. Ta oli kõndinud avalikult mööda maanteed, ületanud raudtee ja ujus üle jääkülma Reini. Kui Turo oleks kolinud Saksamaale, poleks tema signaali enam kuulda, pealegi oli Turo geene LUNO aladel hädasti vaja ning Turo otsustati uuesti kinni püüda. Turo ületas juba piiri, ent piir tegi selles kohas kaare ja otsejoones liikunud Turo oli peagi taas Šveitsi territooriumil - veel kümmekond kilomeetrit. Uinutinool peatas ilvese 200 m enne Saksa piiri lõplikku ületamist. Turo oli läbi käinud 54 km, tehes 68 korral kõrvalepõikeid ja haake ning ületades iga päev 14-15 km. Ta oli karantiinis kaotatud 0,5 kg tagasi saanud ja kaalus 21 kg.

Küll üritasid projektitöötajad äratada Turos huvi 2 talle mõeldud pruudi, Aika ja Ayla vastu, kuid ilvestel olid omad plaanid ja Turol veel suuremad tembud varuks. Ilvesed vabastati 24.3.2003. a lähestikku - emased Zürichi kantonis ning Turo siiski LUNO teistele pruutidele lähemal St. Gallenis. Turo istus 8 päeva paigal, siis asus ta teele endise kiirusega ning endises suunas, kuid nüüd üha rohkem vasemale kaldudes, justnagu endise kodu poole. 28 päeva pärast jõudis Turo oma uuele alale, mis asus 33 km kaugusel vabastamisekohast. Turo uuris ala veel 9 päeva, pöörates ümber ja põigates teelt kõrvale kokku 104 korda ning tema suurim kõrvalepõige oli ekskursioon Zürichisse.

Teadlased ei uskunud oma seadmeid: Turo jalutas mööda suurt linna. Lumi oli veel maas ja Turo jäljed viisid tänavaviidani "Luchswiesenstrasse" (Ilveseaasa tänav). Turo peatus, nagu loeks ta silti või tõenäolisemalt posti märgistades. Kell 3 öösel 5.4.2003. a kõndis Turo piki tühja Seefeldstrasset, ületas trammirööpaid ega kiirustanud kuhugi. Ta lahkus kesklinnast ja piilus eramajade hekkide vahelt sisse, kuni jäi päevauinakule ühe villa aeda, kus ta oleks võinud hõreda põõsa tagant märgatud saada, kui keegi sinna vaatama oleks juhtunud. Turo pidi otsima emailveseid, arvasid teadlased, kuid mida otsis ta linnas? Emaseid (ka oma sugulasi) oleks Turo võinud kohata Zürichi loomaaias, kuid ta ei sattunud sinna.

Sisenenud linna põhja poolt ja väljunud lõunast, läks Turo kagusse ja siis itta - ikka kaldudes vasemale, nüüd juba ringipidi, vastupäeva, nagu ilvesed tavaliselt ka oma aladel liiguvad. Siis murdis Turo esimese metskitse ja puhkas tema kõrval mõned päevad. Kits otsas, tuli ta oma jälgedesse tagasi ning eemaldus Zürichist. Siis jalutas ta mööda Zürichsee põhjakallast kuni järve lõpuni ja alles 10 km kaugusel Nura ala piirist pöördus Turo taas Zürichi poole. Seejärel võttis ta suuna loodesse ja sisenes 30.4.2003. a jälle Zürichisse, seekord kagu poolt, Oerlikoni linnaossa. Jalutanud sellestki ilma häbenemata läbi, väljus Turo Zürichist põhja poolt, kus ta oli 3,5 nädalat tagasi sisenenud. Enne hommikut jõudis ta metsa, kuhu ta jäi elama pikemaks ajaks.

1. mai hommikul tabas öiseid turvakaamera linte vaadanud inimesi üllatus: keset peatänava sõiduteed kõndis rahulikult sinise kaelarihmaga ilves. 9. mail näidati seda videot televisioonis. "Mõnus linnailves" on Zürichis tehtud Turo kodulehekülje nimi. Linna elanikud naljatavad, et kui lähed aeda ja seal on ilves, siis see on Turo.

Suve veetis ta aega vaikselt ja paikselt metskitserikkas Zürichbergis, detsembris läks aga jälle itta ja üle maantee, kuid aasta lõpuks oli tagasi. (Ületada Šveitsi kiirteed ilma ohtu sattumata on eriline õnn: tavaliselt istuvad loomad tee ääres tundide kaupa, kuni tekib ületamiseks sobiv hetk, või otsivad nad viadukti või tunneli.) Kevadel võttis ta ette uue retke, seekord kagusse. 2004. a maist alates püsib Turo Zürichseest põhjas.

Veelgi tragim vana ilves Aika

Nagu ka Turo, ei tegele Aika paarilise otsingutega (truudust oma endisele partnerile võib kohata ka ilveste seas). Turo, Aika ja Ayla teed kulgesid sageli samasuunaliselt ja ilvesed käitusid sarnaselt.

Transpordikastist pääsenud, läks Aika kirdesse, joonistas Vino kombel jälgedega suure nurgelise 8, sõi ära metskitse ja läks otse kagusse kiirusega kuni 16 km päevas. Siis pööras ta lõunasse, läbis Nura ala ja suundus mööda Wallensee kallast läände, ületas öösel vastu 16. aprilli järvede vahelise jõe ja läks piki Zürichsee lõunakallast edasi, järve lõppedes aga Zugi linnani. Seni liikus ta endise kodu suunas. Aika käis Badenis, Aargau kantonis, keeras vastupäeva ringi ja läks sama teed pidi tagasi. Ta ületas kiirteed A3 ja A1, ujus üle jõe ja kõndis, olles täiesti nähtav läbi tihedalt rahvastatud alade. Ta tegi 148 tagasipööret ja olles läbinud 60 km, jõudis 2. mail vabastamisekohast 33 km kaugusel asuvasse Sihlwaldi loodusreservaati. Novembris liikus Aika taas veidi Zugi suunas, siis tagasi, kagusse Wallenseeni, siis lõunasse kuni järgmise järveni ja uuesti tagasi. Detsembri lõpuks jäi ta paigale Linthi jõe lõunakaldal, Aura ja Nura valdustest lõunas, kus ta viibis ka 2004. a sügisel.

Kohe peale Nura ja Vino vabaks laskmist hakati avaldama St. Galleni kantonile survet, et kohalikud võimud peataksid projekti. Samas käis meedias sõnasõda ja koguti allkirju nii LUNO vastu kui poolt. Oma abi pakkus Thurgau kanton, kuigi seal asub kiirtee A1 ja on vähe ilvestele sobivaid alasid, mida kinnitas ka Turo lahkumine Thurgaust. Zürichi kanton tahtis saada oma loodusesse 4 ilvest, (seal elavad Turo ja Nemo), Aika läks Glaruse kantoni ja ülejäänud valisid St. Galleni. Kiuste jahimeeste ja lambakasvatajate vastupanule ning provokatsioonidele lubasid võimud projektil jätkuda kuni 2003. a lõpuni. Projekti seadis ohtu hoopis 2 tõrksa Juura ilvese, Turo ja Aika, soovimatus jääda elama LUNO aladele. 2004. aastal uurijad praktiliselt ei tegutsenud, oodates, kuni otsustatakse 2006. a lõpuni kestva LUNO-2 kasuks.

Kas Ayla käis Liechtensteinis?

10-kuune eredate täppidega Aika tütar käis ligi kuu aega ringi oma vabastamisekoha lähedal. Ta suundus loodesse, seejärel itta, leidis oma ema 3 nädala taguse jäljeraja ja käis pikalt seda mööda. Oleks teadlased Ayla kas või kuu võrra hiljem vabadusse paisanud, nagu Baya, oleks ilvesepoeg Aylal palju kindlam tunne. Teisalt kes teab, mis juhendeid ema talle jälgedega lumme kirjutas. Sealt, kus ema lõunasse keeras, läks Ayla edasi kagusse, pöördus tagasi ja jõudis nurgelise kaarega taas ema rajale, läks tagasi lähtepunkti ja sealt lõunasse, itta, taas lõunasse ning jälle itta, ületades päevas 8-9 km, kuni kõndis üle Nura ning Baya alade. Seejärel läks Ayla kirdesse Appenzelli mäestiku poole, esialgu aravõitu kaarega, nagu polekski ta juba ilveskonkurentidest vabal maal, või ehk just sellepärast.

Kokku tegi Ayla oma teel 98 tagasipööret. 33 päevaga jalutas ta 54 km ja jõudis 16.5.2003. a omaenda alale - Bayast põhjas ja Nurast kirdes, Reini orus, kus ta sai hakkama mägikitse murdmisega. Juunis oli Ayla rihm 2 nädalat rikkis ja 14.7.2003. a see asendati. Aylat kaaluti, mõõdeti ja pildistati mureliku uurija süles - noor ilves oli silmnähtavalt väike, kuigi ta kaal ja mõõdud olid vanusega kooskõlas.

3.1.2004. a tuli St. Galleni piirkonnast Šveitsist Liechtensteini 1 ilves, kuid LUNO korraldajad väitsid, et kõik nende ilvesed olevat kodus. Tegelikult ei tööta alates 22.11.2002. a Odini raadiosaatja. Baya saatja lülitus välja 2004. a mais, Aura oma 15. juunil. Nii Baya kui Ayla, nagu piirile kõige lähemal elanud LUNO ilvesed, võisid 2-5 km jalutuskäigu küll 2 peilimise vahelisel ajal ette võtta. Roco kadumisest saadik on 2 km kaugusel Liechtensteini piirist leitud tundmatu ilvese poolt murtud metskitsejäänuseid.

2004. aastal, oma esimesel jooksuajal, väljus Ayla oma alalt ja jäi 5. ning 7. märtsi vahel auto alla. Ta keha uuriti Bernis ja peale autolöögist saadud vigastuste leiti ta naha alt haavel. Siis lepiti kokku, et üle piiri käis Ayla: ta olevat võinud kaotada kellelegi oma ala ning rännata naaberriiki, sest ta hukkus Liechtensteini ja oma valduste vahel, tagasiteel.

EUROOPA ILVESED SLAAVI ALADEL

EUROOPA ILVESED SLAAVI ALADEL

Euroopa ilves ehk Lynx lynx lynx, (North-)European Lynx ja Europäischer Luchs on teine Euroopas elav euraasia ilvese alamliik.

Euroopa teadlaste arvates jagunevad euroopa ilvesed Skandinaavia ja Balti populatsiooniks. Viimane hõlmab Poolat, Valgevenet, Ukrainat, Balti riike, Karjalat ja Koolat. Kuhu liigitatakse Venemaa Euroopa-osa euroopa ilveseid, ei ole veel justkui paika pandud. Kui kellegi arvates peaksid ka Uurali ilvesed ja koguni Lääne-Siberi euroopa ilvesed kuuluma Balti populatsiooni, siis tuleks need Euroopa zooloogid suunata geograafia järeltundidele.

Poolas ja Ukrainas elavad nii karpaadi kui euroopa ilvesed. Poolas paikneb euroopa ilveste asustus ribana piki Kaliningradi oblasti, Leedu ja Valgevene piiri. Valgevene keskel eraldub sellest ida poole viiv "koridor", mis ulatub peaaegu Ukraina-Valgevene piiril asuva väikepopulatsioonini. Kaliningradi oblasti 8-10 ilvesest surid või tapeti kaitsealusele staatusele vaatamata iga aasta 1-3 looma ja sealsete ilveste praegune olukord on ebaselge. Mõni loom elas oblasti keskel ja kirdepiiril, enamik aga kohas, kus kohtuvad Kaliningradi oblasti, Leedu ja Poola piirid. 2 ilveseasustust paiknevad Valgevene-Läti ja Valgevene-Vene (Pihkva oblasti) piiril. Nendes riikides leidub vaid killustunud ilveselevila saarekesi, päris-levialad algavad Põhja-Läti ja Lõuna-Rootsi laiuskraadidel ning sealt põhja poole kuni Jäämereni esineb ilveseid igal pool, kuigi mitte alati ühtlaselt.

Venemaa ilveseid kindlatesse populatsioonidesse ei jagata ja täpset ülevaadet nende kohta ei omata. Erinevate ametkondade andmed võivad suuresti erineda. Info liigub pealinna poole küll, kuid naaberoblasti kohta ei teata midagi. Arvatakse, et Venemaal võiks olla 36 000-40 000 ilvest - palju neist elab Euroopa-osas ja Uuralis ning palju Siberis ja Aasias, ei ole vene teadlased ühte meelt, pakkudes siia-sinna tuhandeid loomaisendeid. 1980ndate Kesk-Uuralis elas 2/3 NSVLi ilvestest.

Mõni euroopa ilves lisandub lähiaastail Bulgaaria loodusesse, nimelt saadeti 28.12.2003. a Jekaterinburgist Bulgaariasse 25.5.2003. a sündinud ilvesepoeg, loomaaiailveste Malõši ja Bukaša tütar, kes pandi paari Sofia loomaaia isase ilvesega. Nende tulevastele järglastele kavatsetakse anda väljaõpe ja saata nad metsa elama.

Euroopa ilvesed Poolas

1971.-88. a jahiti Poolas 21-59 ilvest aastas. Jahimeeste andmetel oli ilveseid 1963. aastal 330, 1974. aastal 300 ning 1988. aastal 435. Vahemikus 1976-89 kütiti kokku 408 ilvest. 1992.-94. a väideti euroopa ilveste populatsiooni suuruseks 500-600, kellest jahiti igal talvel 60 looma, kuigi teadlased rääkisid 200st allesjäänud isendist. 1995. aastal loendasid jahimehed 195 euroopa ilvest, teadlased aga 179 ilvest - nii karpaadi kui euroopa alamliigist kokku. Kehtestati ilvese jahtimiskeeld ja kohe järgmisel aastal pakkusid jahimehed ilvese arvukuseks 250, teadlased aga 150 ilvest. Nüüdsest ei loendanud ilveseid jahimehed, vaid teadlased ja nad tegid seda äärmise täpsusega: 3 metsamassiivis elas 4, 1 ja 1 isendit. Karpaadi ilveseid loendati 97, Poola Belovežjes (Bialowieska Puszcza) ning selle lähedal asuvas Puszcza Augustowskas (Poola-Valgevene-Leedu piiride ristumiskohas) elas 44 euroopa ilvest. 16 ilvest elas hajutatuna mujal, omaette asustustest suurim oli riigi kaguosas Roztocze rahvuspargis. Poola ilveste seas oli 33% poegi ja 22% paljunemisvõimelisi emaseid, kuid populatsioonide killustatus piiras teoreetilist pesade arvu 1/3 võrra. 2001. aastal oli euroopa alamliiki kuuluvaid ilveseid Poolas 60 ja veel 22 looma olid ümberasustatud Kampinose parki.

Poola Belovežje ilvesed

Belovežje ürgmetsa Poola osas (51 km2) oli 1990ndail 10-19 ilvest 100 km2 kohta. 1978.-94. a hukkus seal 11 ilvest: 6 lasti maha salaküttide poolt, 1 suri marutaudi, 1 tapeti farmi läheduses, 2 surid teadmata põhjusel ja 1 "kogemata haavatuna". Valgeveneski on tõdetud, et kõige rohkem (35-37%) jäävad jahimeestele ette ilvesepojad ja poegadega emased, sest nad käivad päeva jooksul vähem kui isased, vabad emased ja noored loomad. 2001. aastal tapeti Poola Belovežje kaitsealal 3 ilvest 9 raadioilvese seast.

1991. aastal uuriti Belovežjes 2 isailvese alasid, mis kohati lähenesid omavahel 3 km kaugusele, kuid ei kattunud. Ilvesed said raadiosaatjad veebruaris ja märtsis ning neid jälgiti sügiseni. Mõlemad olid ühtlaselt pruuni kasukaga loomad, seljas ja külgedel täppe polnud, kuid käppadel olid selged täpid - tüüpilised euroopa ilvesed. 5-6-aastane Bazyli kaalus 20 kg ja omas 210 km2 suurust ala, 3-4-aastane Makary (19 kg) aga 90 km2. Punahirvest jätkus ilvestele 3-4ks ja metskitsest 2 päevaks. Söömist alustati tagakintsust, kuid vahel ka turjast ja kaelast. Külmal ajal sõid ilvesed 87% sõralisi ja 11% jäneseid, murdsid ka 1 noore metssea.

Kui tahetakse jätta ilvesest apla ja kahjuliku kiskja muljet, kirjutatakse, et Poola Belovežjes murravad ilves ja hunt 75% punahirvedest. Neist murrab hunt 66% ja ilves 9% - need numbrid lastakse käiku, kui ilvest on vaja kaitsta. Murtud metskitsede seast tarbib hunt 25% ja ilves 37%, põtrade osas kulub hundile ja metssigadele 11 ning ilvesele 1%, metssiga sööb aga 33% kõigist murtud metskitsedest ja 35% punahirvedest.

Stagnantide hirm - Kampinos

Kampinose rahvuspark (Puszcza Kampinoska, 221 km2) asub Visla ja Bzura jõekäärus 50 km Varssavist läänes, kuigi pargi idaots käib vastu linna piiri. 200 a ei ole sealkandis ilveseid elanud ja 1994. aastal lasti metsa esimesed loomad, kes olid kasvanud loomaaedades, kuid hakkasid käituma looduses metsikute ilveste moodi. 1992. aastal tekkis idee, et ka puuris sündinud ilvesed on võimelised instinktide najal ja õpetust saades metsas hakkama saada. Vähemalt 3 kuud hoiti ilveseid omaette piisava suurusega metsaaladel, võõrutati inimestest ja õpetati neile jahtimist.

1994. aastal lasti vabaks 2 isast ja 5 emast ilvest, kes omandasid 50 km2 suurused alad, järgmised loomad toodi 1996. aastal, neist 1 sai vastavalt oma päritolule skandinaavia nime Freja. Domineeriv emailves Theresa pidas oma ala 2 a üksi, seejärel jagas seda talve jooksul noore "rootslannaga". Kevadel vahetasid nad oma alad ja nihutasid ümber piirid, kõik väga sõbralikult. Theresa üllatas pargi töötajaid veel kord: veetnud 2 talvelõppu metsas, tuli ta 3ndal pulmaajal tagasi tarastatud alale ainult selleks, et paarituda seal ilves Spenseriga.

Teine 1994. aastal ümberasustatud emailves rändas pargist välja edelasse, liikudes mööda Bzura jõe äärt, ületas kiirtee ja asus elama metsa 60 km kaugusel pargist, kus ta mõni aasta hiljem salakütiti. Projekt nägi ette 4 isast ja 7 emast, kuid 1995.-96. a hukkusid maanteel 2 emast ja 2 isast ning 3 emasel sündisid pojad. Esimest pargis sündinud ilvesepoega nähti 10-kuuselt koos emaga 1995. a pulmaajal ja ta käitus nagu täiesti metsik ilves. Järgmine pesakond sündis 1996. aastal. Suureks saanud ilvesepoegadel oli 1 tülikas iseärasus - nad on vahel jahtinud kodukasse, pargil oli aga plaanis taastada, lisaks kobraste, põtrade, piisonite jm reaklimatiseeritavate loomade asustustele, ka metskassi populatsioon.

Kuni 2000. a-ni hukkus 30 toodud ilvesest 13 looma (6 jäid auto alla, 2 tapsid salakütid, 5 suri teadmata põhjusel, teistel andmetel koertelt ja kassidelt saadud nakkustesse), seega kaotused olid isegi väiksemad, kui teistes, metsikutele loomadele toetuvates projektides. 2001. aastal oli Kampinoses elus 22 looma. 16 ilvesest, kes olid pärit Poola ja Saksa loomaaedadest, hukkus 9 isendit, aga 16st Skandinaavia päritoluga ilvestest ainult 2. Nälga ei surnud keegi, kuigi seda juhtub ümberasustatud ilvestega sageli.

Kampinost ja Harzi kritiseeriti ja tehti maatasa algusest peale, nähtust üritati küll keelata, küll maha vaikida (vt Harzi kohta ptk "Karpaadi ilvesed"). Viha Kampinose ja Harzi vastu paiskub välja isegi kuivakeelsetest teaduslikest dokumentidest, kommentaaride lahtrist. Numbrite ja diagrammide vahele tuuakse pikk emotsioonidest segane tekst, kus korduvad laused: "nagu meie kõik teame", "nagu on kõigile teada" jms, kuid mingeid süüdistusi kinnitavaid fakte ega numbreid ei järgne. Nimekad Šveitsi teadlased kirjutavad (või tsiteerivad kedagi teist ilma viitamata?): selle asemel, et tappa ülemäärased loomad, saadavad loomaaiad nad Kampinose parki. 30 aastaga olevat Euroopas esinenud küllalt juhtumeid, kui loomaaiad ilvesed ise loodusesse lasid: kui 180 km kaugusel polnud ühtegi ilveste populatsiooni, kahtlustati, et need olid loomaaiailvesed. Ka teatud osa Šveitsisse ümberasutatud ilvestest oli ebaametlikult sinna toodud ning sama palju just loomaaedadest, kuid see olevat teine asi. Kuna Kampinoses "ei õpita 1970ndate vigadest", tulevat selliseid praktikaid igati taunida ja neile ühiste jõududega rahvusvahelisel tasemel lõpp teha (salaküttide vastu ei tõsta samad teadlased häält pooltki nii kategooriliselt). Kõik jutud Kampinose ja Harzi ümber on ametialane võimuvõitlus ja vastaste nägelemine, kuhu loomad üldse ei puutu, kuid võivad kannatajaks jääda.

Infoaugutäitja Kampinos

Teine Kampinose töötajate teene on katse ühtlustada erinevate ametkondade andmebaase loomaaiailveste kohta, mida kasutavad ka projekti ägedamad kritiseerijad. Ükski loomaaedade vaheline organisatsioon ei oma täpset ülevaadet maailma puuriilvestest. EAZA (European Association of Zoos and Aquariums) on Euroopa, EARAZA on Euraasia loomaaedade organisatsioon, veel on olemas AZA ja ülemaailmne WAZA, lisaks ühendused loomaliikide kaupa ja üldisemat sorti loodusorganisatsioonid. Nende andmebaasid puuris peetavate ilveste kohta on valikulised, puudulikud, kooskõlastamata ja üksteisele vastu rääkivad. Infopuuduse tõttu ei lasta ilvestel paljuneda, sest paljudes loomaaedades arvatakse, et ilveseid ei ole kellelegi vaja. Mujal (koguni naaberriigis või -maakonnas) otsitakse edutult oma noorele ilvesele partnerit. Kui on juttu Euroopast, siis oleks EAZA andmebaas võinud täiuslik olla, kuid see hõlmab ainult EAZA liikmeid. Šveitsi 18 loomaaiast, kus Kampinose uurimuse järgi hoiti 2002. aastal ilveseid, on EAZA liikmeid vaid 3. Šveitsis on loomaaedu ja -parke, kes ei usaldanud Kampinosele oma andmeid, lisaks väiksemaid eraaedu, millest ei ole kellelgi ülevaadet, kurdavad Šveitsi ilvesteuurijad. Selline andmebaas oleks ka neile vajalik, kuid kes seda nende eest koostaks?

Seisuga 1.1.2002. a oli Kampinose andmebaasis 38 isast, 47 emast ja 4 teadmata soost ilvesepoega, kokku 89 euroopa ilvest. Aasta lõpuks oli neid 31 Euroopa loomaasutuses 34 isast, 49 emast ja 6 teadmata soost looma. Karpaadi ilveseid oli 13 loomaasutuses, aasta algul 30 (16 isast ja 14 emast), aasta jooksul lisandus neile 1 emane. Jakuudi ilvest peeti 20 asutuses, 19 isast ja 31 emast. Baikali ilvest hoiti 3 kohas: aasta algul 1 isast ja 2 emast ning aasta jooksul 1 emane lahkus. Altai ilvesed (1 isane ja 2 emast) elasid 1 Euroopa loomaasutuses. "Muudest alamliikidest ilveseid" (alamliik ebaselge) oli 49 loomaasutuses aasta alguses 112 (56 isast ja 56 emast) ning aasta lõpus 116 (60 isast ja 56 emast). 12 loomaaias hoiti hübriide: aasta algul 14 isast ja 13 emast ning aasta lõpus 15 isast ja 12 emast.

Šveitsi teadlaste meelest on Euroopa ilveste loomaaiandus kriitilises seisus, sest 128 loomaasutuses sündis 2002. aastal vaid 8 ilvesepoega, neist 4 hübriidi. 4 ilvesepoega sündis Tallinnas, neist 2 pandi magama ja 2 saadeti Kampinose parki. Elistvere varjulise aediku poolmetsikud ilvesed oleksid sobinud loodusesse vabastamiseks paremini, kui 1,5 a klaasi taga eksponeeritud Tallinna loomad, kuid Elistvere ilvestest ei teadnud statistika midagi, nende ilveste hulka ei teatud ka Tallinnas.

Valgevene hääbuvad ilvesed

Veel hiljuti oli Valgevene ilvesteallikaks Leedule, nüüd on sama ilvestevaesed mõlemad. 1870ndail käisid arvukad Valgevene ilvesed isegi loomaaias jahil. Ka 20. sajandi algul oli neid rohkelt. Siis oli Valgevene kaetud metsadega 1/2 ulatuses, nüüdseks on metsi 30% pindalast ja neist on asustatud ilvestega 1/5, mida teadlased peavad ligilähedaselt kriitiliseks olukorraks. Nad tahaksid luua ilveste kaitsealasid, kus keelataks nii ilvese, kui ka metskitse ja jänese jahtimist, kuid see jääb ilmselt unistuste valda.

Nagu igal pool mujal, hävitati suurem osa ilvestest enne II maailmasõda, seejärel kasvas nii ilvese kui hundi arvukus (viimased kuni 4000 isendini). Stalini ajal hävitati kiskjaid samasuguse agarusega nagu nõukogudekorra vastaseid inimesigi, hiljem nii eelneva ajajärgu propaganda mõjul kui lõbu pärast. 1967.-73. a jahiti 200-300 ilvest, siis kuni 1989. a-ni veel 283 ehk 40 looma aastas. 1969. aastal tapeti 70 ilvest ehk 25% populatsioonist, 1972. aastal 60 ehk 21%. Vahemikus 1974-1989 kõikus ilvese arvukus 321st kuni 490ni (1976. a rekord). 1975. aastal tapeti 34 looma ja 1983. aastal vaid 2. Põhjusi, miks arvukus langes 20 aastaga 2-kordselt, ütlesid teadlased mitte teadvat.

1963. aastal esitati nahavarumiskontoritesse 324 ilvesenahka ehk 1/10 nahkadest, mis saadi poole sajandi eest. 1980ndail võeti ilves välja väärtuslike tööstuslike prioriteetide nimestikust, kuid jahti ei keelatud. Ilvesenahk maksab Valgevenes 300-500 dollarit ja nahad lähevad otse välismaale. Alates 1993. a-st on ilves Valgevene Punases raamatus kahaneva haruldase loomaliigina. 1996. a talvejälgede loendus näitas 206 ilvest (võimalik topeltarvestus). Väliskolleegide jaoks ümardati saadud arv 250ks, 2003. a loenduse tulemus samuti. 2003. a algul päästeti lahti jutt, et ilvesed olla hakanud jahtima koduloomi, nii et nende püüdmine koerte ja lõksude abil olevat õigustatud.

Hankimaks andmeid kaduvast liigist on teadlased nõus jahimeestega koostööd tegema, nii saadi teada, et detsembris tapetud ilvesepojad kaaluvad tavaliselt 8-9,5 kg (8 poega), 3 poega kaalus 11,5-14,1 kg ja 1 ilvesepoeg 5,5 kg. Täiskasvanute ilveste osa jahipaunas on 12%, ilvesepoegade osa 35%. 8.4.1963. a mahalastud emasel oli 1g kaalunud ja 22 mm pikk embrüo ning isailveste seemnerakud olid aktiivsed veel aprillis (Karjalas mais ning üksikisenditel isegi juulis). Kaitsealadelt on pärit säästlikumal kombel korjatud andmed: 1945. aastal uuriti pesa 3 u 4-5-päevase pojaga, kes olid 21-22 cm pikad ja kaalusid 245 g, 1951. aastal leiti juuni 1. nädalal juba 4 nädalat vanad pojad, kes kaalusid 1500-1550 g. 1964. aastal sündisid ilvesepojad mai keskel ning 2,5 nädala vanuses olid pesa kõigil 3 pojal silmad täiesti lahti.

Valgevene Belovežjes (Belaveži rahvuspark, 875 km2) jälgiti 1991.-94. a 13 täiskasvanud ilvest ja 21 poega ning leiti, et suguküpsete emaste seast paljunes 70-75%. Isastel olid 194 km2, emastel 97 km2 suurused alad, kuigi mõni isane paigutus aastaga ümber 60 km võrra. Siingi olid ilveste alad enamasti pikerguste 6- ja 7-nurkade kujulised.

Marutaudi juhtumeid registreeriti 1982. aastal Minski oblastis, kus isane hammustas koera ja siga ning 22.10.2001. a luusis Bresti oblastis Kamenetsi linna õuedel rahumeelne ilves, kes oli samuti marutaudis. Ent näiteks täiskasvanud ilves, kes Grodno oblasti sõjaväeosas voolu alla jäi, marutaudis ei olnud. Peale trihhinelloosi leiti ilveste kõhtudes veel 10 liiki usse ning 1950ndail avastati ilvese jäänuseid 2 hundi kõhus.

Halljänest sõi emailves koos 2 pojaga 2/3 võrra ja siis mindi saagi kõrval magama, isane aga sõi jänese ära ja läks jalutama veel 2-3 km. (Karjalas on reegliks, et peale sööki jalutab ilves ilma jahtimata läbi veel 1/3 oma päevaretkest.) Korraga söövad Valgevene ilvesed 400-900 g liha, rekord on 1200 g.

Ilvesepoegade suremus esimestel kuudel on 48%. Kui kaitsealadel leitakse emata ilvesepoegi, siis kasutatakse neid hariduslikel eesmärkidel. 1998. aastal näidati ilvesepoega Belovežjes turistidele, ka Minski Loodusmajja toodi 2003. aastal sündinud emane ilvesepoeg, keda demonstreeritakse koos teiste loomapoegadega rändloomanäitustel.

Euroopa ilvesed Ukrainas

1996. aastal loendati Ukrainas 11 euroopa ilvest, seejärel aastate kaupa 12, 22, 22, 29 ja 2001. aastal 20 ilvest (jahimehed pakkusid 27), kõik loomad elasid Valgevene piiril. Peale 1986. a Tšernobõli plahvatust ei ole ilvesed seal peaaegu üldse paljunenud, alles 2002. aastal leiti Polesje looduskaitsealal 2 esimest pesa. Katastroof mõjutas ka Valgevene poolel asuvat Pripjati looduskaitseala, peale Belovežjet suuruselt järgmist Valgevene ilveseasulat (u 10 isendit 651 km2 peal).

Jahikeeld kehtib Ukrainas 1980. a-st, kuid 2003. a oktoobri lõpus lasti maha Ukraina esimene vabadusse tagasi lastud suurkiskja, inimeste poolt üles kasvatatud raadiosaatjaga ilves. Oma vanematega see 1,5-aastane ilves justkui läbi ei käinud, kuid kohe peale ta hukkumist kolis ilvesepaar Polesjelt ära 200 km kaugusele Mežiretšje kaitsealale, ületades mööda jääd Kiievi veehoidla. Isane lasti maha, sest jahimees polevat nii haruldast looma varem näinud, ja emasele sündis 2004. a kevadel uues kohas 4 poega.

Inimesed ei tee sageli vahet jahikeeluga ja jahikeeluta kaitsealadel, aga ilvesed küll. Veel 2000. aastal oli ilves Polesje kaitsealal haruldane külaline, nüüd võib 201 km2 suurusel looduskaitsealal ilvestel kitsas hakata ja osa neist kavatsetakse ümber asustada teistele aladele (2005. aastal kuni 8 looma).

Polesje ilvesepoeg Glaša

11.8.2002. a panid inimesed metsas sambliku põlema. Kaitseala töötajad teadsid, et seal asus ilvesepesa. Emailvese häält kuuldi tulest kaugemal, kuid mindi ikkagi pesakohale vaatama. Emailves oli just 2 poega kaugemale viinud ja häälitses kaeblikult vastu pesas ootavale 3ndale. Mehed matkisid ilvesehäält ja poeg tuli nähtavale. Püüdma teda ei hakatud, sest loodeti, et ema viib ära temagi, kuid hommikul kutsus ilves poega juba 5 km kauguselt. Poeg tegi näljast häält, kuid kadus meeste eest põõsasse ja nende näugumisele enam välja ei tulnud. 12 päeva hiljem pandi samblik uuesti põlema. Kaitseala töötajad kaevasid kraave ja täitsid need veega, et panna tulele piir, siis nähti kraavipervedel ilvesepoja jälgi - ta sõi kraavi uppunud närilisi. Veel mõni päev hiljem tuli ilvesepoeg üle tee autole tähelepanu pööramata, ta lubas endale jope peale visata ja ennast kinni võtta. Autos sõi ta aplalt ära 2 keedumuna. Kuna ta käis hõõguval turbal, olid ta käpad kõrvetatud ja padjandid veritsesid.

Kaitsealarahvas venitas Glaša üleandmisega loomaaiale, sest loodeti korraldada ilvese loodusesse tagasi laskmine. Ta paigutati varjulisse aeda, kus põõsastesse peitunud ilvesepoeg pidi õppima vältima inimesi. Ülikooli tudeng Marina Škvõrja on tuntud raadiosaatjad kaotanud loomade tagaotsijana, kes on ka Poola Belovežjes tööl käinud. "Temale ei tee vaeva talvel 3 ööks metsa minna, et suhelda huntidega", ütles kaitseala direktor Sergei Žila. Poolas küsis Marina töötasu asemel korras raadiosaatja Glašale. Nüüd visati ilvesele taas peale jope, mis teda seekord enam täiesti ära ei katnud. Ilvest hoiti peast kinni ja talle pandi kiiresti raadiosaatja kaela - Sergei ja Marina said kahekesi hakkama ja looma ei tulnudki uinutada.

Talve lõpuks viidi Glaša metsa, eemale inimasulatest ja teistest emailvestest, vana isailves Igori alale, kes pidi nooremat õpetama ja kaitsma. Glaša ei tahtnud kandepuurist väljuda ja teda tuli sealt välja raputada, sest kitsas suletud ruumis, ümbritsetud omaenda lõhnaga, tunnevad loomad ennast turvaliselt. Siis jooksis 10-kuune ilves metsa ja fotograafid ei jõudnud nupule vajutadagi. Sergei ja Marina käisid mööda jälgi ja ilves põgenes nende eest, nagu metsloom peabki tegema. Vabastamine on loomadele suur stress ja kodunemine võtab palju aega, sest mets on alles tundmatu ja võõraid lõhnu täis. Glaša uuris hoolikalt oma uut kodu ja käitus nagu metsas kasvanud ilves, kuigi oli varem vaid hiiri püüdnud. Esialgu jäeti Glaša päevaste magamiskohtade lähedusse liha, sest sõraliste murdmiseks oli ta veel liiga väike.

Et sama isailvese alal elas veel 2 emast, kellel oli kummalgi 2 varsti iseseisvuvat poega, kartsid hooldajad Glaša pärast, kuid kõik läks libedalt. Hoopis sügisel, kui mets oli raagus ja loom paistis kaugelt, lasi noore ilvese maha kohalik vanamees. Reporterile ütles ta, et ilves läks kanalasse. Glaša leiti raadiosignaali järgi metsa alt ja korralikud rasvavarud näitasid, et ta oli oma metsaeluga hästi hakkama saanud. Vanamehelt võeti ära registreerimata püss ja ta ei saanud isegi trahvi.

Koola ja Karjala ilvesed

Kümmekond aastat tagasi püsis Norra-Vene piiril vähemalt 3 ilvest ja Norras, polaarjoonest põhjas asuvas 3 maakonnas oli paljunev populatsioon 10 loomast. Norras on ilvest kohatud kuni 70nda laiuskraadini, Koolas kuni 69ndani. Kui ilvesed juhtuvad vahel Murmanski lähedusse, siis Koola poolsaarel ei kohata neid peaaegu kunagi (v.a lõunas). 1960.-70. a elas Murmanski oblastis 4-10 ilvest, 1973. aastal kütiti seal ilvesepoeg. 1975. a novembri lõpus tapsid koerad ilvesepoja, kes oli kaua nälginud ja kaalus 5,6 kg. Nii jahimeeste kui teadlaste sõnul oli mõlemal korral tegemist "noorte ilvestega". Murmanski oblastis keelati ilvesejaht ära 1982. aastal ja Põhja-Karjalas 1995. aastal.

Nagu igal pool Venemaal, põhineb ilvese arvukuse statistika riigile müüdud nahkade arvul. 1940. aastal jahiti piirkonnas 12 000 valgejänest ja üle 80 ilvese, muudel aastatel ei saadud üle 20 ilvese. 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses notiti maha kõik juhuslikud ilvesrändurid ja kuni 1980ndateni ei teatud ilvesest paljudes Karjala rajoonides midagi.

Karjala ilves toitub 72% ulatuses valgejänesest, 20% tedrelistest. Nagu ka Rootsis ja Kanadas, õnnestub iga kolmas jänesejaht. Külma kliimaga on ilvese päevavajadus 1-1,5 kg liha. Vahel süüakse raibet ja 1960-70ndail sõid ilvesed hundile mõeldud mürgitatud liha. Põhjapõder on suurem, kui kodustatud põder Lapimaal, ja siin jääb see ilvestele kättesaamatuks. Karjalas kõigub jänese arvukus 40-50st kuni 12-15 jäneseni 10 km2 peale. Ilves võib piirata jäneste ülemäärast paljunemist, kuid ta ei saa tekitada ega soodustada nende arvukuse langust. Kus esineb jänese arvukuse kõikumist, pühendub ilves rohkem rebaste püüdmisele ning Karjala rebased kardavad isegi ilvese jälgi.

Jänestetsükli tõttu kõigub ka ilvese arvukus: mõned aastad ei kohata ühtegi ilvest, siis (iga 7-10 a tagant) satub neid inimestele ette järjest mitu. Mida rohkem lõuna poole, seda rohkem ilveseid Karjalas elab: alates 0,2 jäljest kuni 13 jäljeni 10 km peale. Karjalas on eri aastail elanud 600-850 ilvest, Leningradi oblastis 350-600. Kesk- ja Lõuna-Karjalas lastakse maha 100-120 ilvest aastas, ja seal ilves ennast asula lähedal meelsamini ei näita. Juhtus seal ilvestel murda külakoer või kass, tassiti saak tavalise 200-300 m asemel kuni 2 km kaugusele. Kui ilves püüdis mahajäetud küla peal kinni jänese, viis ta selle 700 m majadest eemale.

1989. a jaanuaris otsiti ja "lokaliseeriti" Leningradi kesklinnas mitu päeva ilvest. Paljud nõudsid tema maha laskmist, kuid loom saadeti siiski metsa tagasi. 2002. a aprillis tõsteti Karjala ajakirjanduses kisa arvatava inimsööja-ilvese ümber. Tegelikult leiti 26. märtsil nädal tagasi kadunud metsatööline, loomahammastest puutumata, kurk noaga läbi lõigatud, kuid laiba kõrval oli uudishimulike loomade, ka ilvese, jälgi.

Ilvesed Arhangelski ja Vologda mailt

Vanasti kasvas nendes 2 oblastis mets 90% pindalast, kuid poole sajandiga viidi seis 57%ni. Arhangelski oblastis leidub 10 km teelõigul keskmiselt 0,6 ilvesejälge, Vologda oblastis on sama tihe ilveseasustus ainult lõunas ja kirdes. 1940. aastal kütiti Arhangelski oblastis 667 ilvest, Vologda oblastis 380. Kohe peale sõda hävitati ennast vahepeal taastanud populatsioon peaaegu täielikult. 1950ndail oli ilveseid vähe, ja kui 1960ndate alguseks langes jälle suur jahisaak, siis vähenes see iga talvega, kuni 1970ndate 1. poolel saadi kätte vaid üksikud loomad. Alates 1982. a-st (3-4 ilvest) kasvab saagikus 200 ja 50 loomani 1986. aastal, seejärel tuli taas langus.

1970. a aprillis lasi Arhangelski miilits püstolist maha rahva eest kioski katusele põgenenud ilvese - võimud ei lubanud looma kinni püüda. 1971. a jaanuaris järgnes sulale pakane ja lumele moodustus murduv jääkoorik, mis takistas jahtimist. Arhangelski oblastis ilmus Kamenka küla prügimäele suur isailves, kes urises inimestele, kuid ei lahkunud. Varsti tapeti ta ära, kuigi prügimäel ei ohustanud ta kedagi.

1978. a augustis leidis jahimees Vologda oblastis, Njuksenitsa rajoonis kassisuuruse nälginud ilvesepoja, kes suri samal päeval mehe kodus. 1985. aastal sõi Arhangelski oblastis ilves autotee ääres huntide murtud põtra, autode lähenedes läks ta pisut eemale ning siis jätkas söömist. 1985.-86. a väga lumevaesel talvel tuli ilves koos pojaga 3 korda Njuksenitsa suure asula äärel puukuuri sööma sinna visatud koeraraibet, kus nad lõksu püüti. Samal talvel leiti Totma rajoonis 2 nälga surnud ilvest. 1998. a talvel tuli Arhangelski lähedal linnufarmi ilves oma 2 pojaga, hiljem leiti 1 poeg nälga surnuna.

2002. a jaanuaris jahtis ilves Vologdas linnavareseid. Inimesed hakkasid viskama ilvese pihta lumepalle ja ta põgenes metsa tagasi. Ajaleht võttis oma kohuseks kodanikud läbi noomida: ilves nalja ei mõistvat ja lumesõda võinud esile kutsuda mistahes traagilisi tagajärgi, loom võivat tulla linna tagasi ja maksta kätte. Eelneval aastal lasti Vologdas maha väga kõhn ilves, keda kirjutaja arvates ei tohtinud kinni püüdma üritadagi, sest kunagi Moskva oblastis olla samasuguse aktsiooni käigus loom tõmmanud küüntega üle inimese kaelasoone.

6.8.2002. a hukkus Arhangelski oblastis, Issakogorski linnas ilves, väidetavasti võitluses koertega. Ta polnud näljas ega marutaudis ja kohalikud jahimehed küsisid korjuse endale topise tarvis. See ilves olevat elanud kesklinnas keldris ja samas elav kooliõpetaja oli igale poole kaevanud, et ta õpilased käinud ilvest sageli vaatamas, mänginud ilvesepoegadega ja lubanud nad endale koju kasvatama võtta, kui täiskasvanud emailvese "nagunii maha lasevad". Kes võttis pojad ja kas neid üldse olemas oli, jäi teadmata.

26.3.2004. a kl 7.30 istus Vologda linnas ja vahtis ringi suur tugev ilves. Kui talle hakati, võrk käes, lähenema, tõusis ta rahulikult ja läks metsa poole.

Komimaa ilvesed

Neenetsi autonoomse ringkonna põõsastikes elab u 50 ilvest. Ilveste asustustihedus kasvab lõuna suunas, kuid metsaga hästi varustatud Komis on ilves haruldane: 0,1-0,2 jälge 10 km teelõigul, Sõktõvkari ümbruses on kohti 0,2-0,3 jäljega ja lõunas on u 100 km2 suurune piirkond tihedusega 0,6-0,8 jälge 10 km peale. Vanasti ohverdasid komid ilveseid oma iidolitele. 1940ndail jahiti ilveseid Komis 200 ringis, 1960ndail saadi 180 nahka aastas. Komi sajandi suurim ilvese arvukus (880 looma) registreeriti 1969. aastal ja 1970ndate 1. poolel olid ilvesed samahästi kui kadunud. 1980ndate algul kasvas saagikus jälle 20 loomani, seejärel langes taas.

1941. a mais leiti Petšoora-Ilõtši looduskaitsealal nälga surnud noor, 1974. a kevadel aga väga kõhn täiskasvanud emailves. 11.5.1982. a leiti heinakuhja alt nälga surnud 1-aastane isailves, kes kaalus vaid 8,7 kg. 1986. a detsembris tappis koer näljast nõrgestatud isailvese, 13.12.1992. a tapsid inimesed küla lähedal 5,6 kg kaalunud emase ilvesepoja. 1994. a novembris tuli küla lähedale 20-kilone isailves, kes samuti tapeti, ja teadlased panid kirja, et nälg soodustab ilveste kaitsereaktsiooni vähenemist, pealegi ei ilmne käitumishäired siis, kui loom on juba silmnähtavalt kõhn, vaid veel täiesti vormis olles.

Jänesed söövad ilveseid

Kui Peterburi ümber ja Novgorodi oblastis on ilveste asustustihedus rahuldav, siis Pihkva oblastis peetakse ilvest ohustatud liigiks, kelle küttimine on 1993. a-st keelatud. Ilvest on peetud peamiselt jänesepüüdjaks ja teadlastele ei jõudnud kaua pärale, et piirkonniti nii erinev sõraliste, jäneseliste jm osa suhe ilvese ratsioonis sõltub just sellest, kui palju on piirkonnas sõralisi, ennekõike metskitsi. Pihkva oblastis on ilveste saagis 9% sõralisi (neist 3% metskitsi), 28% jäneseid ja 25% linde. Belovežjes, kus sõralisi on rohkem, on ilveste ratsioonis 10% jäneseid, Altais aga 7%. Tatarstanis ei ole sõralisi ja jäneste osa ilveste toidust on 65%.

Pihkva oblastis on 150-250 ilvest, luuleiud aga näitavad, et ilvesed elasid seal juba siis, kui Pihkva oblasti territooriumil oli stepp. Novgorodi oblastis elab sõltuvalt aastast 250-400 ilvest. Tveri oblastis on ilvese arvukus 40 a jooksul kõikunud 40st 400ni, 10 kordset arvukuse kõikumist registreeriti ka Uuralis. Kui 1950ndate lõpuks oli Tveri (tollal Kalinini) oblastis vähem kui 100 looma ja 1960ndate algul loendati 153 ilvest, siis 1979. aastal oli neid 600. Veel 10 a pärast elas Tveri oblastis 700 ilvest, kes ainult jäneste, lindude ja hiirte peal kasvasid vahel kuni 30 kg raskusteks, kuid uue sajandi alguseks vähenes nende hulk taas üle 2 korra.

Karjalast Komimaani, alates Tveri ja Permi laiuskraadilt ning kuni tundrani reguleerivad jänesed ilvese arvukust 7-8-aastases tsüklis. Kui jänesed surevad, toimuvad suured ilveste ränded, reeglina ida suunas (neist suurim oli Komis 1941. aastal). Kuigi jänesed on koprofaagid ehk oma toidulauda omaenda väljaheidetega mitmekesistavad loomad, ei päästa neid näljasurma eest seegi. Täiskasvanud ilves vajab sööki iga 48 tunni tagant ehk 2 jänest iga 3 päeva tagant. Ühed teadlased arvavad, et ilves eelistab jänest, kuid hädaga sööb ta ka metskitsi, teised arvavad vastupidi, leidub ka täielikke kitsesöömiseeitajaid.

Kesk-Venemaa ilveste populatsioonid kasvavad vähehaaval, kuid isegi väga soodsad olud ei kutsu esile populatsiooni kiiremat kasvu. Erinevalt huntidest, ei suurene ilvese arvukus siin isegi 5-kordse valgejänese arvukuse kasvu puhul (ainult Tveri oblastis kasvas ilveste hulk 10-20 võrra). Ilveste arv väheneb 4 a peale jäneste populatsiooni kahanema hakkamist. Jänese madalaim ja ilvese suurim arvukus langevad kokku, kohe hakkab ilveste arv kiiresti langema, olgugi et jäneste arv juba kasvab. Siis jälle langeb jäneste ja isegi huntide ning hakkab kasvama ilveste arv. Seejärel hakkab kasvama jänese ning kasvab ilvese arvukus.

Tverimaa ilvesed ja muud tegelased

20. sajandi algul said jahimehed paar ilvest iga kord, kui mindi koeraga välja, kuid 20 aastaga oli Tveri metsade rikkus suuresti ammendatud. 1940ndail jahiti ilvest Tveri oblastis 15-64 looma aastas ja kui 1950ndail maksti ilvesenaha eest viljaga, kogunes aastaga üle 100 naha. 1960ndate lõpus tapeti ilveseid 40% ulatuses, seejärel vähem. 1983.-85. a tõusis ilvesenaha hind ja neid varuti jälle 100 aastas kuni 1990ndate keskpaigani (25% populatsioonist).

59% Tveri oblasti territooriumil kasvab mets, mida raiutakse üha rohkem, ometi on ilveseid rohkem just raietega puudutatud metsades. Ilvesed, nagu ka jänesed ja metskitsed, kasutavad teid, mis on rajatud metsaveo jaoks. Metsaraie kõrval käivad ilvesed mürale vaatamata, tulevad öösiti nuusutama masinaid ja tööliste majakesi ning kusevad puutüvede värsketele lõikekohtadele. Korduvalt tuli teateid metsatöölistelt, kes lähenesid oma masinatega uudishimutsevatele ilvestele kuni 5 m kaugusele. 1984. a märtsis kõndis 1 ilves 500 m värske mullavalli peal, kuigi võis käia selle kõrval mööda teed või metsa varjus.

Ilvesed hoiduvad metsaraiete ligi kui territooriumi valdajad - mida teeks inimene, kui suur röövlisalk tema omandit laastaks ja abi poleks kusagilt võtta? Kahjutasu saab ilves siis, kui värskele raiekohale tulevad sööma jänesed. Kui hakkab kasvama võsa, tulevad nii ilvesed kui jänesed jälle tagasi. Kuni puutüved kõvaks muutuma hakkavad, jäävad sinna jänesed koguni päevaunele.

Lagedat maad Tveri ilves ei pelga, kuid enne lagedale minekut istub ta kaua metsa äärel ja jälgib toimuvat. 1983. a veebruaris-märtsis käisid ilvesed uudistamas paljudes asulates. Gora külas istus ilves 100 m kaugusel elumajast ja vaatas ringi, käis tänaval, läbis kalmistu, jalutas maanteel ja läks lõpuks metsa - kokku 1,5 km lagedal maal. 1984. a märtsi lõpus tulid Stolovaja külla teed mööda 2 ilvest, üks jäi metsa äärele, teine käis kogu inimtühja (osaliselt mahajäetud) küla läbi, kokku 2 km, ning toppis oma nina ka lehmalauta. Sama aasta detsembris mängisid mahajäetud Gulnevo küla maja katusel ilvesepojad.

Ilvesedki vajavad endale sarnast rehabilitatsioonikeskust, nagu on Tveri oblastis asuv perekond Pažetnovite karukasvandus, perealgatus "Tšistõi less". Alates 1975. a-st tagastati seal loodusele üle 100 päästetud karupoja, mõni aasta oli peres 18-20 karu korraga. Karupoegi, kes on mitu kuud elanud inimeste juures, vastu ei võeta, ka on olnud kasvandikke, kes ei õppinud inimesi kartma ja neid tuli saata tsirkusse või loomaaeda. Inimese poolt kasvatatud karud tõstetakse nn metsamajja magama talveund, kevadeks tuhmub karude mälu ja eeldatakse, et loom ei tunne enam oma kasvatajat. Siis saadetakse karu augustis metsa või jäetakse metsamaja veel 1 talveks "kursust kordama".

Suured uurijad väikeselt kaitsealalt

Tveri oblastis, Rževi ja Velikije Luki vahel asub väike Keskmetsa looduskaitseala, kus ilvest on uuritud aastakümneid tavatu põhjalikkusega. Nii Vjatka kui isegi Tšernogolovka ilvesteuurijate materjalid tuhmuvad Keskmetsa peaaegu tundmatute käsikirjaliste päevikute ees.

Keskmetsas katsetati ka ilveste rehabilitatsiooniga. 1985. a märtsis saadeti metsa 22-kuune puuris kasvanud isane. Ilvese teekond peale vabanemist kujutas endast 80% ulatuses ringi käimist ja haakide tegemist ning 1 km läbimise ajal peatus loom 40 korda, et midagi nuusutada. Enne minemist uues suunas tuli ta oma vanadesse jälgedesse tagasi, juba tuttavasse kohta. 2 nädalat käis ta üksinda, kuni kohtus soo äärel emasega. Esialgu oli noor isane ärevil ja ettevaatlik, siis käisid ilvesed kõrvuti ja mängisid teineteisele selga kargamise mängu.

Keskmetsa kaitseala asutati 1930. aastal ja esialgu tulid sinna elama 6 ilvest, 4 a pärast oli neid juba 18. Pärast sõda ja 1950ndail lubati kaitsealal nottida kõiki loomi ning 1961. a-ks, mil kaitseala selle sõna tõelises mõttes "uuesti avati", oli piirkonnas 4-6 ilvest veel alles. 20 a pärast elas kaitsealal paikselt 17 ja 6-9 ilvest käis uudistamas. 1980. a-ks, kaitseala ümber toimunud raiete tagajärjena alanes kaitseala ilveste hulk 4-6 loomani, praeguseks on neid jälle 16-20. Jaanuaris-veebruaris läbivad kaitseala isailvesed, keda pole seal varem nähtud, üks selline loom läbis 1981. aastal 2 päevaga 30 km, teine käis 1978. aastal otsejoones 47 km üle 4 ilvese alade.

Isailveste alad kattusid 10-15%, emaste ja isaste alad 50% ulatuses. Alal on kohti, kus ilves ise elab ja kus ta külalisi vastu võtab. Jooksuajal käib emasel sabas mitu isast. Kuna see toimub emase isiklikes valdustes, ei teki isastel territoriaalseid pretensioone. Pole õige, et vastassoolised ilvesed suhtlevad ainult jooksuajal, väidavad Keskmetsa töötajad. Ilvesed suhtlevad aasta ringi ja isade lühiaegsed kohtumised poegadega toimuvad igal ajal. Pole õige, et ilvesed elavad sügaval metsas ja tihnikutes: päris metsa ei tahtnud kaitseala ilvesed minna, püsides rohkem metsa äärel.

Oma alal liiguvad ilvesed kogu aeg uusi teid rajades, kuni ala on risti-põiki läbi käidud ja omandatud. Siis kasutatakse seda ühtlaselt, kuid ääreosad hoitakse tagavaraks. Kui jäljed on kadunud, kordavad ilvesed varasemat teekonda piinliku täpsusega. Päevas ületab ilves 0,3-28 km, talvel käib emane poegadega kuni 5 km ja isane 6,5 km. Metsateid kasutavad ilvesed järjest üle 5 km pikkuste lõikude kaupa, aeg-ajalt teelt kõrvale astudes ja suundudes otse sinna, kus viibivad parajasti jänesed. Metsas on ilvesed jäneste asukohast teadlikud kuni 150 m pealt, lagendikul veelgi kaugemalt. Ilvesed ületavad teid alati samas kohas vaid 15% juhtumitest (Vjatkamaal näiteks 70%). Ilveste teekond kulgeb mööda jäätunud ojasid ja jõepervesid 5% ulatuses, teid pidi 17%, metsaväludel 2,5%, metsa ja raiesmiku piiril 2%, soo ja metsa piiril 1,3%, sama palju ka tuulemurruala ja metsa piiridel ning päris lagedal, kokku u 70% metsa varjus ja 30% lagedates kohtades. Kui ilves rändab, liigub ta 12-15 km korraga otsesuunas ega varitse saaki, vaid püüab selle kinni vaid siis, kui saakloom on tal otse ees. Jahtides liigub ilves 72% radadest siksakkipidi, 12% ringjalt, 6% kaarjalt ja 10% sirgelt.

Kuigi ilvesed tulevad sageli nende kohtade ligi, kus nad on maganud, ei maga nad samas kohas 2 korda järjest, v.a halva ilmaga. 1980. a novembris olid valgejänesed suurte lumesadude ajal paiksed ja nende läheduses viibis 4 km2 suurusel alal 3 täiskasvanud ilvest.

Keskmetsa ilveste söömis- ja kükitamistavad

Keskmetsa kaitsealal ei soritud ilveste magudes, vaid rahulduti ekskrementide uurimisega. Talvel koosnes ilveste menüü 42% võrra jänestest, suvel söödi 40% ulatuses linde, närilisi aga 5 korda rohkem kui talvel. Söödi nirke ja oravaid, vahel ka kopraid. 3/4 jänestest püüti kinni söömise ajal, üksikjuhtumitel ka magavana. Varitsedes jänest oli ilvestel edu 7% juhtumitest, hiilides kohale aga 23%. 22 korda lähenesid ilvesed raipele, kuid nad sõid seda vaid 8 korral. Halvaks läinud ega kõvakskülmunud liha ei söönud ilvesed kunagi. Kuna metskitsi kaitsealal ei ela, oli kohaliku ilvese aastanorm 90 valgejänest, 50 tetre, 20 metsist, 25 muud lindu ja 10 oravat. 4,4% ulatuses sõid ilvesed ka rohtu ning muid taimeosi. Kui ilveseid ei segatud, sõid nad 2 päevaga jänese ära, jättes järele söögitrakti, varbad ja tagumiste jalgade tallad. 27.11.1975. a jänese juurest ehmatatud isane tuli tagasi 18.2.1976. a, kaevas jänese välja ning sõi selle lõpuni.

Jaht ja söömine võtavad ilvesel palju vähem aega kui oma territooriumi korrastamine lõhnamärkide uuendamise teel. Kõige rohkem (kuni 39%) meeldivad ilvestele väikesed kuused, ka ekskremendid jäetakse nende alla. Selleks valitakse mitte väga silmatorkavad, kuid küllalt silmapaistvad puud - 1 kuuseke paljude hulgast, kuid piisavalt eriline. Teisel kohal on langenud puude juured (nende kõrvale kustakse 28% ja jäetakse ekskremendid 18% kordadest). 17% juhtumitel kastetakse kände, kuid kükitatakse nende juures vaid 4%. Inimese tegevuse jälgi märgistatakse vedelalt 6% ning ekskrementide abil 5% juhtudel. Ekskremente jäetakse lagedal maal ja hangedes (31%), harvem puude ja põõsaste kõrval. Söögi- ja puhkamiskohtades kaetakse mõlemad väljaheited lumega, mujal mitte. Talvel on 41-61 cm kõrgusel asuv plekk kollakas-rohekas, suvel pruunikas-kollakas, vahel värvitu. Vahel seisab ilves objektist liiga kaugel ja vedelik läheb mööda.

Märgistatakse igasuguseid vertikaalseid pindu, ka seisvaid ja langenud tüvesid, mõlemat sorti märke jäetakse tuulemurdudele, vähem metsa ja raie piiril, veel vähem metsa ja sooala piiril, metsavälude äärel ning teede- ja jõepervedele. Näljane ilves võib kasta objekte 10 km teelõigul 31, söönud isend 152 korda ja ta võib kuni 3 korda kükitada. Kord 10 km peale jätavad loomad ekskremente just teede ääres. Märgistamisega tegeldakse kõige rohkem jaanuarist veebruarini, kõige vähem novembris-detsembris ja märtsis. Metsas teeb isailves keskmiselt 2 märki 1 km peale, teedel liikudes aga 3-4, emased samuti või tihedamini, jooksuajal mõlemad rohkem. Emastel sagenevad märgistused endise pesakoha juures ja lähenedes magamiskohtadele, isastel aga ala ääremail. Kui isailves kohtab teise isase jälgi, käib ta mööda neid, tehes 2-3 korda rohkem märgistusi, samuti uutes kohtades. Kui külaline kavatseb alale pikemaks jääda, kastab ta territooriumivaldaja märgistused üle, kuigi üldiselt käitub aralt. Ala omanik pagendab teda, kuid ei jälita. Iseloomulik, et peale vanade loomade kadumist käivad uued täpselt samu radu pidi.

Kesk-Venemaa ilvesed

1950ndate lõpus langes ilvese massilise hävitamise tagajärjel igal pool järsult ilvese arvukus, omajagu ohvreid nõudsid ka hundimürgid. Intensiivne ilvesejaht kestis kuni 1960ndate 2. pooleni. Moskva, Kaluuga ja Rjazani oblastis nüliti kuni 10 nahka, Jaroslavli oblastis 20, Smolenski oblastis 40 ja Kostroma oblastis 130 nahka aastas. Ivanovo ja Vladimiri oblastis kohati ilvest 500-1000 päeva tagant, kuid ikka notiti kõik püssi ette sattunud loomad.

Vladimiri oblastis on metsa 56%, Moskva oblastis 45% aladel. 1960ndail ei elanud seal enam üldse ilveseid, hiljem kohati üksikisendeid. Tänu jahikeelule kasvas 1991. a-ks Vladimiri oblasti ilveste hulk 30 isendini. Moskva oblastis loendati 1982. aastal 26, 1989. aastal 51 isendit. Need polnud küll "täiskohaga" ilvesed, vaid piiriületajad Rjazani oblastist. 1994. aastal hakkas suurenenud salaküttimise tagajärjel ilveste arv jälle vähenema ning "külalisesinejaid" loendati ainult 12, kõik Šatura rajoonis. 2002. a suvel elas Moskva oblastis 10 ilvest, 50 hunti, 45 000 valgejänest ja 6500 halljänest. Oblasti Punases raamatus on ilves 1. kategoorias ning jaht on keelatud, Ivanovo oblastis samuti.

Metsad katavad 1/2 Smolenski oblastist, 1964. aastal loendati seal 44 ning 1995. aastal 174 ilvest. Kui Jaroslavli oblastis (50% metsa) nähti 1960ndate algul 36, siis 1990. a-ks juba 250 ilvest. Tuula oblastis (16% metsa) ilveseid pole, kuid Rjazani oblastis, kus on kõigest 27% metsa, elas 1964. aastal 2 ja 1995. aastal 147 ilvest. Metsad katavad 36% Brjanski, 50% Ivanovo ja 48% Kaluuga oblasti territooriumist ning 30 aastaga kasvas nende metsade ilveste arv 1st 40ni.

23.10.2002. a põgenes Kostroma linnas puu otsa ilves, keda ründasid varesed. Ilves võeti puu otsast maha, raviti terveks ja lasti loodusesse tagasi. Selle linna jaoks oli see esimene ilvesekülastus. Kostroma oblastis (77% metsa) oli ilves arvukas ka 1960ndate algul (340 looma) ja 30 aastaga kasvas nende hulk väidetavasti 1069ni.

Tšernogolovka ilvesed

Kui mujal tehakse loomalaibateadust, siis Moskva teadlased M. Jerofejeva ja S. Naidenko Ökoloogia ja Evolutsiooni Probleemide Instituudist uurisid koos oma Berliini kolleegidega ilveste paaritumist. Tšernogolovka Teaduslik-Ökoloogilisel baasil on loodud looduslikud tingimused ja sai modelleerida erinevaid situatsioone. Selgitati välja, et emased olid partnerite suhtes vähem agressiivsed ja kiiremini nõus paarituma, kui isased olid eelnevalt nende head tuttavad. Paaritumise pikkus kõikus 40st 715 sekundini. Teise isasega paaritusid emased keskmiselt 1 minuti võrra pikemalt. Kui esimese paaritumise pikkus oli seotud ilvesepoja sigitamise tõenäolisusega, siis paaritumisel teise isasega sellist seost polnud. Ei leitud samuti seost paaritumisperioodi pikkuse ja tiinestumise ega paaritumiskordade arvu ja tiinestumise vahel. Nii mõnelegi emasele piisas ainsast vahekorrast, kuid tõenäolisem oli ilvesepoja sigitamine siis, kui emane paaritus kahe isasega (see kehtib ka inimeste kohta) ja rohkem edu on sellel isasel, kellega enne harvemini suheldi. Östrus kestis emastel u 6 päeva ja oli tegemist indutseeritud tüüpi ovulatsiooniga.

Tšernogolovkas võeti lindile 326 pulmahäälitsust 2 emaselt ja 2 isaselt ilveselt ning urinaid 10 emaselt ja 13 isaselt, neid töödeldi arvutil ning järeldati, et 56% "aom"-taolistest isaste hüüdudest jääb vastamata ega mõjuta teiste ilveste käitumist, kuid vahel, eriti jooksuajal, esineb pikki dialooge. Häälitseb ilves oma lemmikkohal, käppi kõrgemale toetades, pead kuklasse visates ja suud laialt avades. Uriseb ilves sisse hingates ja sisiseb välja hingates, isased võivad lisaks sisinale ka räusata(tegelikult teevad seda ka emased). Kõike seda teab iga loomaaednik, kuid ometigi on tehtud algus ilveste suhete ja suhtlemisviiside uurimiseks.

Tšernogolovka baas asutati 1975. aastal, et uurida metsloomade käitumist võimalikult loodusele lähedases keskkonnas. Seal uuritakse ilveste suhtlemist, kasutades selle juures mõõtmist ja statistilisi uurimismeetodeid, huvitudes ilvesehüüu amplituudidest jms, kuid mitte veel looma psühholoogiast.

Kui mullu varastati osa Tšernogolovka ilveseaia välisvõrest, olid ilvesed juhtumisi oma talvealal teise võre taga. Ajaleht hoiatas vargaid, et nad enam ei tuleks: Vasja, Katja, Maša jt on küll inimsõbralikud kiisud, keda ka külalistele näidatakse, kui on aga jutt nende isikliku ruumi sisse tungimisest, ei pruugi nad nalja mõista.

Vjatkamaa ilvesed

Kirovi linn sai tagasi nimeks Vjatka, kuid asub ikka veel Kirovi oblastis, kus mõnes rajoonis pole metsa, mujal on ilveste asustustihedus 0,1-0,95 looma 100 km2 peale, sajandivahetusel oli u 2000 looma. Jänestetsükkel määrab ilvese arvukust: 1977.-83. a oli 100 km2 peale 1-2 ja 1986. a kevadeks 3-4 looma. Kõige tihedam asustus on Udmurtia piiril, olgugi Udmurtias omi ilveseid vähe (6 looma vahemikus 1991-94 ja 10-15 ilvest aastail 1975-81). Kuna Udmurtias on ilvest pidevalt liiga intensiivselt jahitud (70-80 ilvest aastas, nagu 1970ndail), rändasid nad Kirovi oblastisse: 1984. a oli Udmurtias äkki peaaegu 60 ilvest, 1 a pärast 20 ja 1986. aastal 10, Vjatkamaal aga tõusis ilveste arv 917-lt 1080ni.

Kirovi oblasti ilveseid jahiti piiramatult 1974. a-ni, siis kehtestati jahihooaeg novembrist veebruari lõpuni. Viimasel ajal nihutati selle algus 15. oktoobrile, mis kutsus esile teadlaste vastuväiteid, sest nii vara emata jäetud pojad ei jää ellu (nagu 2 nädalat siin midagi muudaks). Salaküttidele määrati trahvid, kuid loa alusel tapetud ilvese eest anti veel hiljuti välja põdra tapmise luba. 1984. aastal elas Vjatkamaal 1420 ilvest, peale jahihooaja lõppu oli neid 1203 (jahitud 15%). Maha lastakse seal 5%, ülejäänud loomad püütakse raudadega. 1988. nälja-aastal oli ilveseid kerge jahtida ja nüliti 402 ilvesenahka, ehkki tavaliselt toodi turule 50 nahka aastas. Rekordid püstitati ka 1941. aastal (200 nahka), 1955. aastal (400) ja 1969. aastal (ligi 300 nahka) ehk iga 14 a tagant.

Vjatka teadlased väidavad, et alla aastaseid ilveseid ei ole looduses nii palju, nagu neid jahisaagiks langeb, nad lihtsalt jäävad tihedamini püssi ette. 1977.-97. a andmete põhjal tehtud vanuseuuringus käsitleti 21 alla aastast ilvesepoega (13 emast ja 8 isast) ning 13 noort ilvest (vanuses 1,5 a, 7 emast ja 6 isast). Jahimehed loovutasid uuringule täiskasvanud ilveseid 22 emast ja 20 isast looma, kokku 76 keha. 2-aastaseks osutusid neist 8, 3-aastaseks 9 ja 4-aastaseks 7 looma. 5-aastaseid avastati 5, 6-aastaseid 3 ja 7-aastaseid 4 ilvest. Erinevalt Baltimaadest olid võrdselt esindatud kõik vanused, mis vihjab, et populatsioon ei olnud siis veel inimeste sekkumisega kahjustatud. 8-aastaseid leiti 2, 9-aastaseid 3, 11-aastaseks osutus 1 ilves, kellest vanemaid loomi pole inimeste kätte sattunud (nagu ka 10-aastaseid). Kuna aga ilveseid on Kirovi oblastis palju vähem, kui saakloomade arvukus lubaks ja nõuaks, on ilvest jahitud intensiivsemini kui tohtis.

Kus magavad ilvesed Vjatka taigas?

Vastupidiselt levinud eelarvamusele jäävad ilvesed uinakule üldsegi mitte varjulistes kohtades, mõni lausa välu keskel. 23% juhtudest magati tasasel pinnal, muidu otsiti kõrgemat kohta. Kõige rohkem eelistati künkaid, kände, langenud puude tüvesid, magati ka puutüvedest kuhjatiste peal, harvemini puu all, väikeste kuuskede vahel, tiheda põõsa sees, mätta otsas. Vahel valiti magamiseks kummalisi kohti nagu lumega üleni kaetud noore kuuse peal ja mahajäetud sipelgapesa otsas. 33% juhtudest asus magamiskoht 20-30 m kaugusel oja või jõe äärest. Nii Komis, Karjalas kui ka siin on reegliks, et ilves läheb päevaunele 30-40 m kaugusel lagedast, soost, raiesmikust või harvendikust. Magatakse ka järve ääres, aga ka seina ääres, olgu see mahajäetud maja või vare, ühelt poolt on magaja kaitstud ja teiselt poolt avaneb vaade kaugele. Äratatud päeval inimese sammude kajast, eemaldub ilves 50-100 m kiire sammuga, seejärel rahulikult.

Poegadega emased eelistavad puhkamiseks varjatumaid kohti. Pesakonnad magavad endise pesa läheduses, kuid väga harva korduvalt samas kohas, kuni talve lõpus minnakse kaugemale magama. Veebruari lõpuks hakkab 1 poegadest, seejärel teisedki, magama küll ema lähedal, kuid mitte enam ühes keras, lõpuks magavad kõik 1-2 m üksteisest eemal.

Mõnel üksikul emailvesel pole ala, kus ta sagedamini käib ja magab, teised emased jaksavad pidada nii 11 km2 kui 35 km2 suuruseid talvealasid. Samas piirkonnas pidasid 1 pojaga emased 15 ja 42 km2, 2 pojaga emased 18 ja 42 km2 suuruseid valdusi, 3 pojaga emane aga 63 km2. (Ala suurus sõltub alati toiduoludest.)

Keda jahivad Vjatka ilvesed?

Vjatka spetsialistid on uurinud 76 ilvese magude ja soolestike sisu ning 95 ilvese ekskremente. Valgejänest defineeriti 52-67% ulatuses, tedrelisi 9-13% (kümmekond aastat varem oli nende osa ilveste ratsioonis 2-3 korda suurem, jäneselisi aga alla 50%). Küsitledes jahimehi tuli välja, nagu sööksid ilvesed rebast 41% kõigist saakloomadest, maosisu järgi aga 10 korda vähem. Oravad, kassid, koprad ja nirgid mahtusid 2 ja 4% vahele, 1% ulatuses sõid ilvesed noori metssigu, põtru ja koeri, samuti putukaid, nukke ja vastseid. 1,3% leidudest olid odraterad! Näriliste jäänuseid (5%) leiti ainult poegade kõhtudest - mahalastud emaste pojad toitusid emade toidupeidikutest, ja kui "pärand" otsa sai, püüdsid pojad närilisi. Lehmaraibet leiti 4-7%. Kirovi oblasti ilvestele kuulus NSVLi raipesöömiserekord (15% ratsioonist), järgnesid Mordva ilvesed oma 12% ja Pihkva oblasti ilvesed 8%ga.

Jooksuajal söövad ilvesed alati vähem: 11 täiskasvanud ilvest said 5 päevaga vaid 1 jänese ning teise jänese ja tedre püüdis emane oma 2 poja jaoks. Euroopas on teada, et poegadega emane jahib tagavaraks ka jooksuajal ning talve lõpus sageli rohkem kui enne. Olles hiljuti söönud, peidab ta saagi lume alla ja tuleb hiljem selle juurde tagasi või söövad seda pojad, kui ema on pulmas. Vjatka kandis vaatasid paaritumist pealt 2 poega, 20 ja 45 m kauguselt, ja isane ei teinud neile midagi. Avaldades sellist, oma maa teadlastele sensatsioonilist, tähelepanekut, pelgasid uurijad konservatiivide süüdistusi ja kiirustasid lisama: poegade jäljed olid väikesed, ehk olid pojad sügise poole sündinud. Oma poegi tuntakse lõhnast ja neid maha ei murta, kuigi võõraste, eriti isaste ilvesepoegadega, võib see jooksuajal juhtuda. Rootsis murravad isakarud võõraid poegi ka väljaspool jooksuaega - kuigi karud ei liigu karjana, valitsevad nende ühiskonnas samasugused seadused nagu hundikarjas ning sama kehtib ka ilveste kohta.

Ilves ründab jänest kuni 25 järjestikkuse hüppega alates 1,35 ja kuni 2,15 m. Üksikhüppe rekord oli 3,85 m. Üle 50 m ei jälitanud saaki ükski ilves, kuid ohvri poole tehti kuni 43 hüpet. Pärast puhkamist suunduvad ilvesed teist jänest otsima, olgu esimene jänes või siinsamas kõrval.

Kuuldes lume all lindu sahistamas, püüab ilves teda augu juures või lendu tõusmisel, kuid mitte alati ei taipa ta linnu täpset asukohta. Kui karakal hüppab, püüdmaks lendu tõusvat lindu, siis ilves püüab linnu ennetades selle lendu tõusmist. Linde söövad lõpuni isegi hiljuti söönud ilvesed, kuid jänesejääkidest peidavad nad lumme või lehtede alla ka pisikesi osi. Kui ilves ei peida jäänuseid, siis ei kavatse ta tagasi tulla. Oktoobris-novembris ning veebruari lõpus ja märtsis ootab ilves koprakuhilate väljapääsu juures kopraid.

Nälg ja haigused, traumad ja kannibalism

Talve algul jahivad ilvesed rohkem ja koguvad rasva - kuni 13% kehamassist. (Suvel võib ilvest intensiivselt toita, kuid rasva tal peaaegu ei moodustu.) Poegadest on kõhnad rohkem kui pooled, 1-aastased on enamasti normaalse toitumusega, täiskasvanud normaalsed või üle selle. Emastest on hästi toidetud vaid üksikud ja poegi kaotanud emased. Talve lõpuks on nälg tavaline ja rasvavarudest ei piisa. Talve lõpus söövad ilvesed kuni 2 korda rohkem kui sügisel (1 emane sai hakkama 5-kilose rebasega). Jaanuaris-veebruaris jahivad ilvesed päeval, v.a kl 13-15.30, kõige tihedamini kl 11-12 vahel.

Kirovi oblastis on isegi juunis ja augustis hallad maas, mis saab saatuslikuks paljudele loomapoegadele. 44% jahitud ilvestest avastati ussid, 28% trihhiinid. Tõdeti, et ilvesed ei läinud sellest kõhnemaks, kuid ilveseid söönud inimesed põdesid raskelt ja mõned surid. Juhtumeid kommenteeriti nii: see on ainus kahju, mida ilves inimesele teeb.

8% kütitud ilvestest puudusid varbad varasema lõksu sattumise tagajärjel ja 7% olid naha all vanad haavlid. 1 isasel oli murtud ja kõveralt kokku kasvanud saba. Koljutraumasid leiti 12% emastest ja 19% isastest - 1/3 neist olid põsesarnavigastused, ülejäänud juhtumitel oli murtud nina või otsmikuluu. Kesk-Uuralis tehtud traumauurimus näitas ligi samasugust pilti. Mõned vigastused olid väga rängad, kuid nendega elati edasi, ning 1 isasel põsesarnaluu üldse puudus (oletati kaasasündinud viga).

Kui ilvesed jäid väikestesse, näiteks nugiseraudadesse (6 juhtumit) ja olid kinni vaid varbaotstest, siis istusid nad ennast liigutamata ega proovinudki vabaneda.

Ilvesed söövad sageli lõksu jäänud loomi, vahel ka liigikaaslasi. Hundid söövad lõksu jäänud hunti elavana, ilves aga surnuna. 3 juhul sõid pojad ära oma lõksus hukkunud ema (1 juhtum jänestevaesel, 2 jänesterohkel aastal). Ilves näris oma käpa läbi, vabanes lõksust ja suri ning pojad sõid ta ära, alustades sisikonnast.

Teadus teaduse pärast

Kirovi oblastis uuriti ilveseid ilma nahata: nülitud isaste keskmine pikkus oli 98, emastel 87 cm. Kõiki uuritud ilveseid kaaluti ja mõõdeti nahas ja seejärel ilma, kõige suurem isane oli nülituna 104 cm pikk, 68 cm kõrge ja rinna ümbermõõt oli 45 cm. Koos kasukaga saadi keskmiseks kaaluks isastel 16,3 ja emastel 14,7 kg, ainult 7% jahimeeste poolt teadusele ohverdatud ilvestest olid suuremad ja kaaluti koos nahaga: emane 19 kg, isased 22, 25 ja 29 kg. Alla aastased ilma nahata isased olid 7-10,3 kg rasked, emased 5,7-9,9 kg, aastased ilma nahata isased kaalusid 11,3-13,3 ja emased 11,1-12,4 kg. Mis mõtet on ilvesel ilma nahata - ei looma- ega kasukasõbrale, või tõid need teadmised kasu loomaarstidele, et vastavalt "puhtast" kaalust ilvestele rohtu doseerida? Suurimat 1975. aastal kütitud emast ei ole komisjon näinud ega kaalunud, kuid jahimehe öeldud 34 kg olid uurijad varmad maailmarekordina teaduslikesse töödesse panema.

Kui teadlases pole aukartust elava ees, muutub zooloog diplomeeritud lihunikuks. 1 emane, kelle vasemal esikäpal puudus 2 varvast, oli teadlastele ammu tuttav. 2 a käis ta sama pojaga ning jahimeestest teadlastele ei andnud asu soov teada saada, oli see uus poeg või vana. Selleks lasti noor ilves maha ja saadeti laborisse. 1980. a talve lõpus käis sama emane 3 pojaga (hoida suurt pesakonda talve lõpuni elus on eriline oskus või õnn). Järgmisel talvel käis emailves üksinda, seejärel koos 3 pojaga ja 1983. a kevadeni taas 3ga. Jälle uudishimutsesid uurijad, kas need olid tunamullused pojad või uued ja 1 notiti maha - ta oli alla aastane. Ka 1984. a talve lõpus käis emane 3 pojaga. Jahimeeste abiga koguti laborisse vanuseuuringutele veel 9 emailvese pesakonnad - 4 emaselt võeti 1 ja 5-lt 2 poega, kokku 14 väikest ilvest, 8 emast ja 6 isast.

Erilist teaduslikku väärtust omasid aprillis tapetud emased, kes olid uuritud vahemikus 1978-97 ja sisaldasid aprilli keskel 12-13 mm ja 0,5-0,6 g kaalunud embrüoid, aprilli lõpus olid leiud aga juba 20-25 mm pikad ja 1,0-1,4 g rasked. Samadel aastatel tapetud isaste munandid suurenesid detsembrist märtsini ja hakkasid kergenema aprillis, pealegi oli parem munand vasemast alati 1 mm võrra suurem.

Ilvesed asulates

1984. a detsembris kl 17-22 nähti külaprügimäel lauda taga ilma varvasteta ilvest - haav oli värske. Teisel õhtul ronis ilves kuuri, kus ta hommikul tapeti - see oli teine, väga vana ja kõhn ilma kihvadeta isailves, kõik teised hambad nürid. 1986. a veebruaris lasti Kilmezi küla laudakatusel maha väga kõhn ilves. Nii 1985. a kui 1988. a veebruaris tulid Zaretšnõi küla traktorijaama kõhnunud ilvesed, kes lasti maha. 1986. aastal käisid nälginud ilvesed nii Kotelnitši linnas kui Roždajevo küla laudas, nemadki tapeti. Aidata näljaseid ei taibanud keegi, kuigi loomad olid silmnähtavalt abitud ega näidanud üles agressiivsust, ei vastanud koerte puremisele ega üritanud pugeda peitu. Need olid jänestevaesed aastad, millest jahimehed väga hästi teadsid ja tõid ettekäändeks, et väikestesse linnadesse, nagu Omutninsk, tulevat ilvesed igal talvel.

1988. aastal suri nälga 13% ilveste populatsioonist, mida polnud juhtunud vähemalt 10 a. Inimeste lähedusest abi otsinud ilvestest tapsid inimesed 22 looma, 1 tappis koer ja 1 suri kurnatusse. Jaanuaris tuli suvilate juurde vana kõhnunud emane, kel olid kõik hambad kuni igemeteni ära kulutatud. Oktoobris tulid lauta 2 poega, kelle ema tapsid sama küla jahimehed. Ilvesepojad tapeti hanguga. Zujevka väikelinnas lasti samal ajal maha väga kõhn noor emane ilves. 1988. a novembris Zalazno külla juhtunud ilvesepoeg ei pannud üldse vastu ja mees võttis ta kinni paljaste kätega. Novembris käis Sinitsõno küla lähedal ilves, kelle kallale lasti lahti koer ja siis lasti loom maha. 1989. a jaanuaris tuli Seleznjovo küla farmi suur isailves, raud käpa ümber, valvur tappis ta hanguga, naaberkülas leiti aga laudakatusel surnuna teine ilves, käpp raudus.

1998. a jaanuari lõpus lasti Vjatka (end. Kirovi) linna äärel suvilate kandis suur isane, kes oleks pidanud kaaluma 25, kuid kaalus 15,5 kg. Ta maos oli tedrejäänuseid, kuid hambad olid täiesti nürid. 25.1.2003. a istusid Slobodskoi linna keskel majade vahel õues 2 väga kõhna ilvest, kes olid seal ööbinud. Üht sunniti metsa tagasi pöörduma, teine keeldus ja ta lasti maha. Ilves polnud marutaudis, nagu ka tema saatusekaaslane 12 a tagasi samas linnas.

19.1.2004. a avastati Mari vabariigis, Volžski linnas asuva leivatehase alal väidetavasti 1-aastane, tegelikult 8-kuune ilvesepoeg. Esmaspäeval tööle tulles nägid inimesed looma meeleheitlikult väljapääsu otsimas ja hakkasid teda pilduma millega juhtus. Ilvesepoeg taganes garaaži ja puges nurka. Miilits nägi looma rahulikult käituvat ja loobus sõda mängimast. Väike loom oli nii ehmunud, et lasi ennast ilma vaevata kinni võtta. Ta paigutati ööseks miilitsaosakonna koerakuuti ja viidi järgmisel päeval metsa, kuigi jaanuaris emata jäänud ilvesekutsikas on määratud näljasurmale.

"Münchhauseni rekord" läks Uurali jahimeestele

1966. aastal elas Uurali keskosas 5500 ilvest, 1970. aastal u 3500, 1974. aastal 2500 ilvest. 1984. aastal loendati vaevalt 1000 looma, siis varsti 1500, kuid 1990. a-ks alla 500 (kuna 1983. aastal tõsteti ilvesenahahinda, hakati ilveseid rohkem jahtima). Sajandi lõpuks tõusis arvukus siiski taas ja kõigub 1000-1500 vahel. Mets kasvab piirkonnas 80% territooriumist.

1970ndail jahiti Sverdlovski oblastis keskmiselt 210 ilvest aastas (Permi oblastis 170, Tšeljabinski oblastis 100, Baškiirias 90, Kurgani oblastis 3). Kui Sverdlovski oblasti ilvese arvukus langes alla 2000, kehtestati jaht lubade alusel ning alates oktoobrist, mis tekitas paksu pahandust: Uurali jahimehed rääkisid ajalehes ja kirjutasid teadlastele, et nende kandis tapavad ilvesed järjest kuni 12 suurt põtra, tapavad nad ka metssigu, hundid aga söövad ainult nii palju, nagu nälg nõuab, kodukassistki vähem. Smolenski oblasti jahimeeste sõnul sööb samast alamliigist ilves 4 päeva jooksul kas 1 valgejänese või 1 halljänese ja 1 orava, ju siis erinevad Smolenski oblasti ilvesed Uurali omadest nagu kodukass lõvist. Ehk just sellistest ilves-godzilladest kirjutas "Eesti Jahimees" (nr 3, 2001, lk 18): ilvese ööpäevane jahiteekond on 1520 km (15-20 km asemel), pesakonna suurus 35 (mitte 3-5), jälg on 1013 cm pikkune, üksikute jälgede vahe on 4050 cm, ilvese ekskremendid on 1050 cm pikkused ja "lõpprünnak saagile toimub enamasti 1015 m kauguselt".

Teadlaste meelest oli Kesk-Uurali ilveste ratsioonis vaid noori ja haigeid põtru, sedagi väga vähe. Metskits täitis suvel 8% ja talvel 18% ilveste toidusedelist, tedrelisi söödi suvel 24% ja talvel 17% ulatuses ning närilisi suvel 10% ja talvel 5%. Ilmnes hoopis: Sverdlovski oblastis jahitakse jänest sellisel määral, et ilvesed on sunnitud ebatavaliselt palju külakoeri ja raibet sööma (6% kumbki). Kui 20 a tagasi oli ilveste ratsioonis 40% jäneseid, siis nüüd ainult 30%.

20.1.1969. a tuli Mordvas jahimajandi tarasse emailves pojaga, kes murdis metskitse, kuid jahimeeste imestuseks ei tundnud ta huvi suurte hirvede vastu. Mordvas ei ela kuigi palju metskitsi ja 41% ilveste ratsioonist koosneb noortest hirvedest, 30% jänestest ja 16% lindudest.

Kõige rohkem liha, 1510 g, leiti Kesk-Uuralis 12.1.1972. a lõksu jäänud 27,6 kg kaalunud isailvese maost, see küll ei klappinud "kümnete kilode kaupa õgiva" ja metskitsi massiliselt hävitava kahjuri müüdiga. Kuna pooled inimesed usuvad siiralt oma väljamõeldisi, teostasid jahimehed 10.1.1979. a "teadusliku eksperimendi", tappes kohe peale söömist emailvese koos 2 pojaga. 17,5 kg kaalunud emase seest leiti 1,1 kg liha, isase 8,9 kg kaalunud poja seest 760 g ja emase poja (7,8 kg) kõhust 680 g.

Kuidas need loomad küll tehtud on?

Bioloogia (tõlkes "eluteadus") on surnud teadus, sest ta uurib enamasti surnud ainet, üritades järele aimata, kuidas ja milline oli see elavana. Kesk-Uurali ilveste uurijad J. Malafejev jt on kinnitanud oma 1986. aastal ilmunud raamatus "Analiz populatsii rõssi Srednego Urala", et vahemikus 1966-83 on nad uurinud 775 ilvese kolpa, 140 keha, 98 magu ja 40 ekskrementi, kuid mitte ühtegi looma ei olnud tapetud spetsiaalselt uurimuse jaoks. Loomi kaaluti ja mõõdeti ilma nahata, kuid võrreldes teiste regioonide andmetega, kus uuritavaid loomi ei nülitud, olid Uurali ilvesed ikkagi pisut kogukamad. Kaaluti ja mõõdeti kõike, mida ilveses ainult leidus, võrreldi teiste teadlaste saadud andmetega ning esitati saadud tulemused tabelite ja diagrammide näol, kaasates kõrgemat matemaatikat. Uuriti silmaläätse mõõtmete muutuvust sõltuvalt soost ja vanusest, arvutati koonu pikenemise kiirust kasvueas jne. Kui teadlastel tekiks kunagi himu taasluua hävitatud liik, on andmed olemas, või koguti neid paljast uudishimust? See, mis uuritavat biomassi elusaks tegi, jäi avastamata.

Uuritud kehad jaotusid vanusegruppidesse järgmiselt: tapetud ilvesepoegi oli 147 emast ja 82 isast, 1-aastaseid loomi 77 emast ja 51 isast, 2-aastaseid kummastki soost 41 looma. Koos vanusega kahanes ilveste arv, kuid mitte nii järsult, nagu Lätis ja Eestis. 3-aastased olid 27 emast ja 26 isast, 4-aastased 25 emast ja 20 isast, 5-aastased vastavalt 21 ja 15, aga 6-aastased 15 ja 13 looma. Elada 7-aastaseks oli õnne 11 emasel ja 9 isasel, 8-aastaseid oli kumbagi 8 looma, 9-aastaseid 7 emast ja 3 isast, 10-aastaseid vastavalt 2 ja 3. Leningradi Loomaaias elasid mõned ilvesed 19-20-aastaseks, loodusest ei leita aga kuigi tihti ka 11-aastast ilvest (siin 2 emast ja 1 isane) ega 12-aastast (kumbagi 3). 12-aastased isased kütiti 20.1.1967. a, 22.2.1973. a ja 25.2.1980. a. Emased elavad tavaliselt kauem: 2 ilvese vanuseks määrati 13 ja 3 ilvese vanuseks 14 a. 28.2.1970. a püüti Pervouralski rajoonis raudu 15-aastane emane ja 20.1.1975. a Irbiti rajoonis teinegi.

Trihhiine esines 28% ilvestest, on teada loomade hukkumist A-vitamiini puuduse tagajärjel.

Uurali ilvesed, täheteaduse tundjad

Ilvesed linnatänavatel oli teadagi imperialistide väljamõeldis, olgugi et ilves kuurikatusel ja heinakuhja otsas on Euraasias tavaline. Reeglina saavad ilvesed jälgida taluõues toimuvat küllalt kaua, enne kui neid märgatakse (kui neid üldse märgatakse). Nälja-aastail on ilvesed käinud isegi suurte majade pööningutel. Ehk alluvad nad kosmilistele rütmidele, mille vastu on tsiviliseeritud inimene tuimaks muutunud? Miks muidu esineb linnakülastusi äkki korraga mitu?

9.9.2002. a jalutas Sverdlovski oblastis, Krasnouralski linna keskel trepikoja 2. korrusel ilves. Miilits haavas teda ja jahimehed "lõpetasid töö ära", kuigi looma oleks võinud kinni võtta ja metsa tagasi saata. Ilvese keha saadeti kohaliku uurimisinstituuti, kus ei leitud looma käitumisele ühtegi seletust - ei marutaudi, nälgimise tunnuseid ega haigusi. Esineb siis ilveste seas uneskõndimist? Samal päeval sealsamas, Jekaterinburgi linna lähedal, tuli ilves suvila õue ja hakkas kaevama maja alla koobast või käiku. Majas oli 2 inimest. Päästeteenistus ajas ilvese metsa tagasi ja looma kavatsused jäid saladuseks. Teadlased ainult laiutasid käsi: jooksuajal tulevad ilvesed küll linna äärde, kuid alles veebruaris.

2003. a veebruari algul tõi keegi Kurgani oblasti jahimees Tšeljabinski loomaaeda 2-3 aastase ilvese. Puuri panduna keeldus ilves söömast ja inimestest välja tegemast, isegi teise ilvese seltsi panduna ei tahtnud ta kaua olukorraga leppida. 8. mail meelitati ilves kasti ja ta sõidutati teise puuri, kus nõutava 4 m kõrguse aia asemel oli 2,5 m kõrgune võre. Sellest kargas ilves üle ja oli hetkega kadunud. Nüüd läheb ta metsa tagasi, arvas loomaaia direktor, sest ilvesed oskavad orienteeruda tähtede järgi. Samal päeval nähti ilvest linnapargis ja 13. mail linna äärel mööblivabriku juures, kus ta sai löögi autolt, ent tõusis üles ja põgenes. Kui Soomes jälitatakse selliseid ilveseid, veendumaks, kas nad on tõesti vigastamata, siis Uuralis arvati, et ilves läks koju.

Ilvesed ja marutaudis "vampiirid"

2001. a jaanuaris purelesid Samaara oblastis, Kineli rajoonis ilvesed ja külakoerad. Mõni päev hiljem lasti maha 1 ilves ja ta oli marutaudis. Koeraomanikud keeldusid minemast kaitsesüstidele, ükski koer haigeks ei jäänud, kuid võimude arvates pidid kõik rajooni ilvesed marutaudis olema. Jahimehed moodustasid salga, et läbi kammida kõik metsad (mida on steppide vahel vaid üksikud) ja lasta maha kõik ilvesed, kuid nad ei saanud kätte ühtegi.

2002. a augustis jäeti Kaasani loomaaia kassa ette rebasepoeg. Ta võeti loomaaias vastu ning järgmisel päeval suri ta marutaudi. 13 töötajat, kes teda puudutasid või tema kõrval seisid, saadeti süstidele, loomaaed aga pandi kinni, et mitte nakatada külastajaid, kuigi marutaud levib ainult hammustuse ja süljega kokkupuute kaudu. Ajaleht tõi seletuseks, et samas regioonis suri juulis marutõppe 1 naine, kes nakatus oma kassilt aprillis - teadusevõhikute meelest tõestas see, et marutaudipisik oleks võimeline nakatama kedagi veel 3 kuu jooksul väljaspool peremeesorganismi, näiteks maapinnal.

31.12.2002. a leiti Lipetski loomaaias üks ja 1.1.2003. a teine marutaudis rebase laip, seekord ilvestepuuri kõrval. Töötajad ei välistanud, et ilvesed tapsid rebase. Ilvesed olid marutaudi vastu enne vaktsineeritud, kuid linnakodanikud, kes teisi surnud rebaseid tänavatel üles korjasid ja prügikastidesse panid, ei mõelnudki vaktsineerima minna.

2003. a veebruaris Tatarstanis, Nižnaja Uratma külas hammustas marutaudis ilves farmis 2 lüpsjat ja 3 lehma. Tänu kaitsesüstidele jäid kõik kannatanud terveks. 2003. aastal jäi Tatarstanis marutaudi 153 rebast, 103 muud looma ja kõigest 1 ilves.

Venemaal oli registreeritud palju juhtumeid, kui ilvesed lasti küla prügimägedel või ketikoera rünnates maha, või murdis ketikoer ilvese ning 1 juhtumil ründas ilves kassi otse maja lävel - ükski nendest ilvestest polnud marutaudis ja mõnda ei toonud asulasse kindlasti mitte nälg.

Kui keegi võtab marutaudijuhtumite rohkust liiga dramaatiliselt, mõelgu 2004. a märtsis 16-le marutõppe surnud ja ligi 300-le siis veel haigestumata brasiillasele, kes langesid marutaudis nahkhiirte rünnakute ohvriks. Nahkhiirte asulatesse tulek oli metsaraiumise tagajärg, mis on üheks loomade linnatulemise põhjuseks ka meie maailmajaos (õnneks ei oska rebased lennata).

Meie teine marutaudi suurlevitaja kährik ei tulnud Eestisse omal soovil, vaid Stalini tahtel, Euroopasse aga "Reichi looduse rikastamise" plaani osana. Tulemuseks on Saksamaal miljon kährikut, Frankfurti ümber 100 looma 1 km2 peale, kuid marutaudi ei ole. Et kährikud torude kaudu majadesse ei roniks, õpetatakse elanikkonnale meisterdama võresid jm takistusi ning jahimehed saavad demonstreerida oma vajalikkust. Meie kährikud veel majadesse ei tungi, kuid näiteks Barentsi mere ääres ollakse hädas sinna Stalini käsul toodud suurte Kamtšatka krabidega.

METSLOOMAPIDAJAD VENEMAAL

METSLOOMAPIDAJAD VENEMAAL

Mida tuleks Euroopa Liidus ja Eestis kohe, eranditult ja juba ette ära keelata, on suurkiskjakasvandus

nii naha ja raha nimel, jahimeeste lõbuks kui ka igasuguse kasuteenimise eesmärgil.

Rõss tuleneb vanavene sõnast rõssitj (hiljem rõsskatj) ehk hulkuda midagi otsides. Vanasti oli rõss meessoost, mõnes oblastis on see nii siiamaani, kirjakeeles aga on rõss naissoost. Veel 19. sajandil oli kasutuses naise eesnimi Rõssja, nüüd on Rõssja ja Rõssjka hüüdnimed, levinud internetikasutaja- ning kassi- ja koeranimed. Perekonnanimena eksisteerib Rõss kirillitsas kirjutatuna nii 1 s-i ja peenendusmärgiga kui 2 s-i ja peenendusmärgita. Tavalised on perekonnanimed Rõssev, Rõssjev, Rõssin, Rõssitš, Rõssjonok jpm. Rõss tähendab nii looma kui hobuse traavisammu, sõna on kasutusel ka koeradressuuris. Kui räägitakse rõssist ukraina või valgevene ajakirjanduses, siis juttu võib olla nii ilvesest kui ka riisist.

Mõned vanavene hõimud olevat ennast tootemlooma järgi "rõssitšiteks" nimetanud. Praegustele Vene "lynxofiilidele" meeldib uskuda, et ka sõnad Russj (Vene) ja russ- (venelane) tuletati sõnast rõss, ja et russõi ehk juustevärv, mille järgi venelased endale nime olevat saanud, esines kunagi kujul rõssõi ehk "ilvesepruun". Igatahes kaitsnud ilvesekujukesed kaelas muinasvenelasi kurjuse vastu ning ebameeldivuste ja ohtude eest retkel. Ka legendide Kõuts Bajuun pidi olema ilves.

Nikolai Kljujev kirjutas ilvestest, viidates kreeka müütidele, kuid ilves sobis hästi kokku ka ta enda luule vanausukoloriidiga. Hoopis tõsine vaidlus tekkis ilvese pärast Igori retke poeemi uurijate vahel. Pardus, mis vana-kreeka keeles tähendas "kirjut", oli tõlgitud kord ilveseks, kord gepardiks, kord leopardiks. Enne mongoli iket oli Venemaal pardustega tegelejate jaoks spetsiaalne ametinimetus. Parduseid kasutati jahil ja sellest on alles joonised, mis ei selgita siiski looma liigikuuluvust. Indias ja Iraanis kasutati jahil geparde ja karakale. Euroopa lõvi oli hävitatud Balkanitel enne meie ajaarvamist. Kaukaasia leopard suri välja alles mõned aastad tagasi. Luuleiud näitavad, et Krimmis elasid leopardid veel 7. sajandil, kuid luuleleiud (vanavene kirjaallikad) viitavad järjekindlalt terminile ljutõi zverj, kes erinevalt ilvesest ja gepardist ründas inimesi. Võtnud arvesse, et leopardi ei olevat võimalik taltsutada, kuid ilvest ja gepardi küll, välistasid teadlased "jõhker loom"-leopardi, jäädes valima 2 kaslase vahel. Geparde peeti ka keskaja Euroopa lossides, koguni toaloomana, koduilveski polnud Vene metsataludes teab mis haruldus. Vaidlusega parduse ümber ühinesid ka zooloogid, kellele meeldis arvata, et Igori retke kroonika kirjapaneja pidas silmas ibeeria ilvest, sest teda kutsutakse siiamaani parduseks.

Segadus "punaste" ilvestega

Moskva Loomaaias paljunevad ilvesed hästi, ka "Safari"-nimeline rändloomaaed rikastus 2000. aastal 3 ilvesepoja võrra. 2002. a algul lubas Eesti saadik Moskvas Karin Jaani võtta oma ülalpidamisele 1 loomaaia ilvese. Suvel said 2 ilvest pojad, kellest 2 saadeti järgmisel suvel Moskvast Mordvasse, Saranski loomaaeda. 2004. a augustis sündisid Moskva Loomaaias 2 "punast ilvest", kes polnud kindlasti mitte "red lynx" (punailves, bobcat, lynx rufus).

Novosibirski loomaaia koduleheküljele paigutati 2003. aastal euraasia ilvese pilt, ka kirjeldus vastas tõele - elab Euroopas ja Aasias ning võib kaaluda kuni 50 kg, kuid nimesilt teatas: Felis rufus ehk punailves (rõžaja rõss). Punailves elab Põhja-Ameerikas ja kaalub poole vähem. Veebimeister lubas silti parandada, kui vea teataja teaduslik kraad on kõrgem kui veebiteksti koostaja oma. Ka ühes Vladimir Baranovi jutustuses jalutab siberi taigas sooja kliima lembeline punailves.

2003. aastal kirjutati Penza loomaaia kohta, et isailves Tšip õpetab oma poeg Askoldile jahtimist, ka "punailvestel" (rõžaja rõss) on 2 poega - emane on Lusie ja isane veel ilma nimeta. 23.10.2003. a toodi Sotšist Kaasani loomaaeda lõbus ilvesepoiss Rõžik. Kaasanis elavad nii euroopa kui siberi ilvesed, Rõžik olevat aga punane ilves ehk rõžaja rõss. Teises artiklis oli punane võetud jutumärkidesse ning seletatud, et ilvesepoeg on tulipunast värvi, mis on ilveste puhul väga haruldane, ja kui ilvesepojalt järelsugu saadakse, saadetakse osa Sotšisse tagasi, sest nemadki on "punastest" ilvestest huvitatud. Euroopa loomaaednikud ei saa oma vene kolleegidest sageli aru: euraasia ilvest Lynx lynx nimetatakse tihti kas kollaseks või punaseks ilveseks, rõžaja rõss (ruuge, kollakaspunane) on samuti kasutuses, kuigi see tähendab Lynx rufust ehk punailvest, kes Venemaale juba naljalt ei satu. Ka "sinine ilves" on olemas - jakuudi ilves, kuigi see on samuti kanada ilvese nimi. Punailvese nimi on üldse eksitav - ta on euraasia ilvesest palju hallikam, hoopis raskem on leida euraasia ilvest, kes poleks "ruuge".

Ilves maakaardil, ulmes ja äris

Rõss-Kabatšok on küla Peterburi lähedal, Rõss on sõjalis-patriootiline klubi Doni-äärses Rostovis ja jõgi metsatus Volgogradi oblastis. Ilvesega vapid on Ust-Kubinski rajoonil Vologda mail ja Turki linnal Saraatovi oblastis (kus mets kasvab vaid kitsa ribana jõekaldal). Metsastepid ja stepid algavad Orjoli, Kurski ja Belgorodi oblastis, metsa on vähe Lipetski, Tambovi ja Voroneži oblastites ning mets puudub täiesti Doni-äärse Rostovi, Stavropoli ja Astrahani oblastites, samuti Kalmõkkias. Metsatuks võib pidada ka Samaara (Kuibõševi) ja Orenburgi oblasteid, kuid sealgi ei ole ilves päris tundmatu. Küllalt suure osa Nižni Novgorodi (Gorki) ja Simbirski (Uljanovski) oblastit katab mets ning vähemalt viimases on ilvesejaht keelatud. Penza linna ümbrus ja Permi oblast on valdavalt kaetud metsaga, samuti Tšeljabinski oblast, Komi-Permi alad ja Baškiiria. On küllalt metsi ka Mari, Tatari, Tšuvaši ja Mordva autonoomvabariikides, kuid andmeid sealsete ilveste kohta on väga vähe.

Ilves on Valgevene 10-rublalisel paberrahal ja Gomeli linna vapil, "Valge Ilves" on Gomeli intellektuaalsete mängude klubi. Petroskois on kaablifirma "Ilves". Venemaal on multifilmistuudio "Lynxfilm", ilvesenimeline topisestuudio, lumesõiduk, mootorratas, helikopter ja grafomaanliku proosa server. Arõss on asula Kasahstanis. "Rys" on mööblivabrik Poolas, kuid "poola rõss" ja "afgaani rõss" on tuvi- ja koeratõud ning vene firma "Lesnaja rõss" tegeleb hoopis vutimunadega.

Viimase paari aastaga on ilvesed vallutanud vene interneti. "Mingi totaalne ilvestumine (obrõssenije) on toimumas", kaebas üks tõsisem ilveste pooldaja, "isegi ilves-avataarlannad olevat tekkinud!" Ulme vallas leidub "libailves" Piter Linksi kodulehekülg ning hulganisti poolanonüümseid fantaseerimiskatseid ilveste teemadel, on kehval tasemel teoseid Ilves-Linnust, Ilves-Printsessist, nõiapealiku tütrest Hiilivast Ilvesest jpms. "Väikese Emailvese muinasjutud" arvestavad vähemalt ilvese olemust: tegelane käib, vaatleb ja mõtiskleb (puudub igasugune võitlus, kuid ei puudu areng).

Sergei Lukjanenko on moodsa "maagideproosa" tunnustatumaid nimesid. Ühe tema romaani tegelane põgeneb metsa koos ilvesest armukesega, siis eelistab ta ilvesele rotti, kuid märkab, et rotid taastavad tuumarakette vallutamaks maailma, mille julge mees loomulikult päästab. Militaristlik-paranoialiku vaimusünnitisega on tegemist ka Aleksandr Gromovi "Keelatud maailma" romaanisarja puhul: teises mõõtmes elava Ilvese rahva sõjavägi ei jäta sõdimata inimeste maailma kahtlaste väärtuste nimel, Ilvese maailma Nõia oda kaunistab ilvesenahk ja "ilvesmeeste" kaelas on ilvesekihvadest keed.

Vene internetis leidub nii ilvest tutvustavaid lehekülgi kui sajanditaguseid kõlakaid ning õpetust, kuidas seada raudu, on topiste ja kasukate müügikuulutusi, isegi ilvesenahast sukad ja vaibad on olemas, ei puudu vestid ja tissivestidki. 1958. a Leningradi oksjonil müüdi 2050 ilvesenahka 73 dollari eest tükk, 1965. aastal juba 95 dollari eest, 1973. aastal 660 dollari eest (isegi soobel maksis 155 dollarit). 1974. aastal maksis ilvese nahk 800 dollarit, praegu aga 45-50 dollarit, olles karusnahkadest ikkagi kõige kallim. Palju rohkem antakse elus loomade eest. Hundi- ja ilvestemüügi kuulutusi on nähtud Moskvas laternapostidele kleebituna, rebasepoegi pakuti metroos matkakotist ja Linnuturul saab osta kas või puumat. Venemaal on eksootiliste loomadega kauplemine (15 miljardi dollari eest aastas) uimastiäri järel teisel kohal.

Seadustatud ja põrandaalune ilvesteäri

USA nahafarmide eeskujul hakati Moskva oblastis, Saltõkovski sovhoosis, NSVLis esimesena kasvatama ilveseid juba 1986. aastal. Selleks ajaks oli nn zverosovhozil juba 65-aastane rebasekasvatamise kogemus. 2000. aastal oli sovhoosis 40 ilvest, keda kasvatati väidetavasti loomaaedade, tsirkuste ja uusrikaste jaoks. Direktor Aleksandr Saidinovi omaloodud reegli järgi müüakse ilveseid eraisikutele ainult juhul, kui ostjal on oma maja ja aed. Paraku müüdi 2001. aastal 2 emast ja 3 isast ilvest 500 dollari eest Valgevenesse, Grodno lähedal Ozjorõ külas asutatud loomakasvatusfarmi, mis vajas ilveseid kasukatena müümiseks läände. Juunis sündisid ilvestel pojad. Kuna 1 kasukale läheb 14 ilvest, lubati poegadel elada emadega terve aasta ja alles siis pandi nad eraldi puuri.

19.9.2003. a peeti Moskvas Kaasani raudteejaamas kinni mees, kes sõidutas Adleri rongi ette käruga 3 suurt kangasse mähitud pikergust karpi, mis äratasid miilitsa tähelepanu. Mees väitis, et katte all puurides olid lambakoerakutsikad, kuid sealt kuuldus turtsumist ja sisinat. Need olid 4-kuused ilvesekutsikad, 2 emast ja 1 isane. Mees väitis, et ta oli ostnud loomad siberi jahimeestelt ja tahtis nad oma talus üles kasvatada, ta kaaslane aga rääkis, et Adleris oleksid nad iga ilvesepoja eest saanud 400-600 dollarit ja et ilvesed kavatseti viia sealt edasi Türki. Põrandaaluses farmis Moskva oblastis Tomilinos kasvatasid mehed nii ilveseid kui muid väärtuslikke loomi. Et puurid oleksid sõidu ajal puhtamad, ei antud ilvesepoegadele mitu päeva süüa ega juua. Ilvesepojad viidi konfiskeeritud loomade hooldusasutusse.

2003. a märtsis esines Kirgiisias Moskva tsirkus "Imperiaal". Tagasisõidul arestiti piiri peal tsirkuse varad, sest loomakollektsiooni olid lisandunud 2 ebaseaduslikku irbisepoega. Tsirkuseid on Moskvas ja selle ümber nüüd palju, neist "ausat loomapaberiajamist" eelistavad ainult 2-3.

Ilvesed tsirkuses

Müüt, et ilves ei ole dresseeritav, on lõhutud, ja ilves kujunes tsirkustes moeloomaks. Uus trend sai alguse poolesajanditaguselt Venemaalt, Natalja Durovast ja ta vanaisa taltsast emailves Kotkast. Natalja esines Vladimir Durovi loomateatris alates 4ndast eluaastast ja teda õpetati valu taluma publiku ees naeratades. 19-aastaselt ei taibanud Natalja katsetada oma uut kleiti juba proovi ajal ning esinemisel hakkas ilves mängima ta koheva seelikuga, kriimustades dresseerija jalgu. Natalja kannatas esinemise lõpuni, kuid trauma tõttu pidi ta teatrist lahkuma. Nimelt olid Durova põhinumbriks ratsatrikid, milleks ta enam ei sobinud. Lõpetanud kõrgkooli, tuli Durova loomateatrisse tagasi ja ta esimene tegu oli uus number ilvestega. Vanaisa Durovi Loomateatris on praegugi ilveseid.

1970ndate lõpus esines oma ilveste programmiga Mihhail Bagdassarov, 1980ndate lõpus tegi Larissa Tihhonova numbri ilveste ja metssigadega Tšeljabinskis. 2001. aastal võtsid Mariza ja Valter Zapašnõi oma numbrisse 6 ilvesepoega. Ilveseid on ka Moskva Tsvetnoi bulvari tsirkuses, Galina ja Vladimir Dobroljubovi numbris ning Moskva Suures Tsirkuses Marina Gratševa ja Sergei Panasjuki numbris (4 ilvest ja 5 karu), ilvestetaltsutajana on tuntud ka Vladimir Dobrjakov. Ukrainlased Galina ja Viktor Nikulin esinesid Eestis 2004. a aprillis-mais oma numbriga, kus tegutsesid koos ilves, hundid ja lõvid. 21.1.2002. a juhtus Odessas, Ukraina ainsas eraloomateatris õnnetus, mis nõudis ka ilves-ohvri: püüton neelas soojenduslambi, tekitades lühise ja loomad lämbusid suitsu sisse.

Nõukogude tsirkus oli saanud maailmakuulsaks oma julmuse poolest loomade kohtlemisel, kuid käsutama ning karistama loomi pidid eri töötajad. Tuntud tees "mõõdutunne helluse ja karmuse väljendamisel" ühendab praegugi vene tsirkuse 2 äärmust: ühed hoiavad loomi hirmus ja teised lähtuvad usaldusest. Varem teiste kaslastega töötanud taltsutajad ütlevad, et karistatud tiiger võib ise leppima tulla, kuid usalduse kaotanud ilves vaatab inimesest mööda ja maiuspaladega teda ära osta ei saa. Ilvese allutamise asemel ekspluateeritakse looma rituaalilembust. Looma mõne iseloomujoone ära kasutamiseks luuakse korduv situatsioon, kus looma tegevusele reageeritakse alati ühtemoodi, nii valib ilves endale ise triki ja taltsutajal tuleb sellega leppida või loom loomaaeda saata. Ilvesed ei talu muudatusi, olgu jutt küljealuse vahetusest või numbrite järjekorra muutusest, kuid loomade rahustamiseks peab inimene kiirendatud korras läbi tegema koos ilvestega mõnd neile pähe kulunud rituaali.

Isailvesed on asjalikud ja kohusetruud, emased aga kirglikud, kuid tujukad esinejad. Isased on kuulekamad ja kiinduvamad ning neid on kergem üle kavaldada, kui aga loom peaks kompromissile minema, siis teeb seda pigem emane. Olles sisemiselt arglikud, toetuvad nad dresseerija enesekindlusele - rahvahulkade nähes on arad ka taltsad ilvesed. Nad tunnetavad inimese sisemist pinget ning reageerivad allumatusega, sellepärast ei tohi taltsutaja korrakski mõelda näiteks oma pereprobleemidele. Ka inimeste hirm lööb kiskjast näitlejad rööpast välja ja nii mõni (ka tiigrite) taltsutaja pidi pahandama publikuga: miks te trügite esimesse ritta, kui ise kardate loomi, te ei lase loomadel töötada.

Jahil saab inimene kinnitust oma loodusevalitseja-müüdile - tema jõud on loomadest üle - ning sedasama saadakse vaatajana tsirkuses, kus loomad täidavad inimese käske (õnneks on loomi, kes võtavad seda mänguna ja naudivad oma tööd). On küllalt nippe, millega loomad pannakse sooritama inimesele iseloomulikku tegevust või tegema looma jaoks mõttetuid asju, kuid see ei vaimusta enam üha suuremat osa vaatajatest ning uute liikide areenile toomine pole lahendus. Huvitavam ja kasulikum oleks tutvustada etenduse kõrval, millistele loomaomadustele toetutakse trikkide loomisel, muidu jääb tsirkus paljalt meelelahutuslikuks ja inimkeskseks.

Iga loom on inimese peegel

Mida kõike saab kuulda loomaaia ilvestepuuri juures: üks inimene ütleb ühe ja sama ilvese kohta "kui suur", teine aga "kui väike", mõned ütlevad "nunnu", "kui armas", teised aga "küll on kuri", "kui tige!". Kord mängis üks sünnist saadik lutipudelist toidetud ja täiesti taltsas ilvesepoeg, haarates ja tirides oma tuttavate laste läbi võre pakutud rohukõrsi. Üks liigtõsine noorepoolne mees aga arvas, et loom jahtis lapsi - küll on salakaval õel kiskja!

Iga inimese märkus loomaaia ilveste kohta iseloomustab ütleja enda olemust. Sellepärast ei tohiks inimene pidada suuri ega ohtlikke loomi enne, kui ta ise ei muutu valdavalt positiivselt mõtlejaks ja enda vastu täiesti ausaks.

Väikesed inimlapsed on loomadest vaimustuses, suuremad juba ükskõiksed ning algkoolilapsed on sageli julmad. Üks tüdruk avaldas tahtmist ilvestel kõrvatutid ära lõigata ja üks poiss tõi kuuldavale oma unistuse, kuidas ta ühe ilvestest maha lööks. Paljud naisterahvad igatsesid kui ühest suust "sellist kiisut endale diivani peale" - veel üks algelise teadvuse väljendus: kõike, mis meeldib, tahetakse kohe endale.

Inimesel on veider harjumus metsast midagi koju kaasa tassida: ta korjab lilli või murrab oksa, toob koju ka loomi - et nende sarved või nahad seinale riputada. Looma tapmine pole muud, kui looma hinge kehast pagendamine eesmärgiga muuta elusolend elutuks asjaks ehk esemeks, mida takistamatult omada saab. Muidu saab selle endale keegi muu. Materialistlik hinge olematuks kuulutamine muutis asja näiliselt mugavaks, kuid ei muutnud teo sisu, ja usub enesepetja seda või mitte, tegu läheb ikkagi kirja.

Pisut arenenum inimene tahab omada elusat looma ja alistab teda, pannes ta koos endaga elama. See on omakorda sama, mis armastatud inimese maksku mis maksab endale saamine, enda külge sidumine ja olme vahele vangistamine. Leidub nii loomi kui inimesi, kes sellise eluga rahul on, siiski on see omamisehimu teine aste. Kolmas aste oleks vaadata ringi endale midagi ihkamata, lihtsalt enda rõõmuks. Selliseid inimesi ei karda ega ohusta ükski metsloom.

Kodused loomaaiad

Vene duuma liige Aleksandr Ossovtsov hoiab oma kodus Vene suurimat eraloomaaeda (ligi 70 liiki), kuid mitte näitamiseks, vaid enda tarbeks. Üksiklooma pidamine on jõukohane paljudele tavakodanikele. Kui 2001. aastal läks Penza loomaaia töötaja Jelena Demakova protestiks direktori vastu töölt ära, ostis ta 400 dollari eest endale oma lemmiku ilves Aleksi.

Moskva Loomaaia töötaja Natalja Istratova rääkis raadios, et looma õigesti koheldes võib pidada linnakorteris mistahes kiskjat, ilma et ta ohtlikuks muutuks, kuid soovitas kaaskodanike julgustuseks kujundada mõne toa puuriks. Ka tahavad loomad teatud vanuses saada oma kodukarja pealikuks, nii hakkab isane loom rivaalitsema teise "isase" - peremehega, ja kastreerimine sel juhul ei aita. Istratova tõi näiteks filminäitlejast ilvesepoisi, kes elas oma dresseerija kitsas korteris. 3-aastaselt algas tal vaikne, kuid visa võimuvõitlus peremehega, mis on selles vanuses täiesti normaalne (emastel u 2-aastaselt). Siiski, kui loomal on oma privaatne ala, kuhu tagasi tõmbuda, ei lähe suhted kunagi teravaks.

Loomad tunnevad eksimatult ära, kui nende endi asemel armastab omanik nendes oma mälestust kellestki teisest. Mitte kõik "lohutusloomad" ei saa hakkama selle stressiga, nagu ka Bakuus elanud Berberovite pere lõvi King II, kelles nähti pidevalt tema kuulsat ja süütut eelkäijat. King I hukkus 1970ndail filmimise ajal miilitsa lasust, siis oli tegemist arusaamatusega. King II polnud algusest peale kuigi leplik loom, ja peale peremehe surma arvas ta enese perepeaks olevat. Korteris oli veel väike kiuslik koer, puuma jt loomad. Kord tuli King II vannituppa, kus millestki ärritunud perenaine lõi teda koonu pihta märja rätikuga. Lõvi räuskas ja perenaine põgenes vannitoast, lukustanud sinna koos lõviga ka oma poja ja koera, kes oma klähvimisega lõvi lõplikult endast välja ajas. Poiss hukkus ja lõvi tapeti. Ehmunud puuma põgenes akna kaudu ja ta lasti samuti maha.

1980ndail tekkis Berberovite eeskujul küllalt palju metsloomapidajaid - üks naine hoidis oma korteris Kiievis lõvi, leopardi ja hulga väiksemaid loomi. Ajakirjandus kasutas teda nii nagu hetkel vaja: kord õhutamaks armastust loomade vastu, kord näitena inimesest, kes varjas oma harrastuse taha soovimatust täita oma kodanikukohust kommunismi ülesehitajana.

Ilvesepoiss Marilyni lugu

Riigiduuma saadik Boris Nadeždini naine Anna unistas "suurest kassist" ja 2001. aastal sai ta sünnipäevaks 3 nädala vanuse, Omski loomaaiast pärit jakuudi ilvese. Anna toitis teda iga teise tunni tagant kitse- ja hiljem lahustatava kassipiimaga. Aastaselt kaalus ilves 25 ja 1,5-aastaselt 30 kg ning oli 75 cm kõrge, kuigi oli veel kasvueas. Päevas kulus talle ära 1 küülik või 5-6 rotti, vahel ka elustoiduna. Ilves käis oma 1m pikkuses "Catsaniga" liivakastis ja talvel eelistas keskküttega korterile võretatud rõdu, kus istutati tema jaoks väike mets. Ta polnud kedagi kriimustanud ega midagi ära rikkunud. Kui külas käisid Nadeždinite sugulased oma lastega, mängis ilves nendega, küüned sisse tõmmatud. Ka endast 4 kuud nooremale peretütrele ei ole ilves kunagi viga teinud. Ilvesepoiss sai endale nimeks M. Manson (suupäraselt Marilyn), sest üle kõige meeldis talle perenaise viiulimängule kaasa ulguda.

Kui ilvest silitati või tema kõhtu sügati, nurrus ta "nagu traktor". Kui küsiti, kus pall on, siis tuhnis ta selle kust tahes välja ja veeretas kohale. Ilvese kasuvanemad imestasid, et loom rääkis "pikka juttu", kuid näuguda nagu ei osanud. Peremees jutustas, kuidas aastaid tagasi päästis kodukass tema elu, andes märku tulekahjust, kuid Marilyn oli juba aastaselt kassidest palju targem ja ta sai aru kuitahes keeruliselt sõnastatud lausetest.

Dolgoprudnõis asunud tippmaja korter jagunes pererahva omaks, pigem ilvese omaks ja päris ilvese omaks alaks. Diivanile, kus ilvesele meeldis küüsi teritada, ei tohtinud keegi istuda. Kui külalised istusid sinna nalja pärast, tuli ilves ligi ja urises hoiatavalt, seejärel hakkas oma pehme käpaga sissetungijat togima, kuni lükkas inimese diivani pealt maha. Sama taktikat kasutas ilves ka siis, kui taheti vajutada teleri nupule. Kord tahtis Anna välja lülitada "mingit jubedat filmi". Ilves lükkas ta käe eemale ja vaatas 2,5 tundi kestnud "õuduka" tähelepanelikult ja huviga lõpuni. (Moskva ja Kaliningradi loomaaias näidatakse telesaateid veel ainult ahvidele.)

Suvel hakkas ilvesele meeldima tühi, lõpuni ehitamata naabrisuvila, kus ta päevade kaupa viibis, kuni ilmus kohale omanik. Ilves pidas maja aga enda omaks ja nähes ilvest jooksid inimesed minema. Seejärel läks ilves koos naabri rotveileriga jalutama ja nad olid mitu päeva kadunud. Ilves tuli tagasi üksinda, rahulolevalt ja mitte eriti näljaselt. Naabrikoera ei leitud. Suvilaaed varustati üleronimist takistava konstruktsiooniga ja nüüd vaatas ilves ükskõikselt oma suvilaõues siblivaid kanu (oma "kodu" lähedal ilves saaki ei murra).

Sügisel tuli korterisse filmigrupp. Üks tütarlaps kartis ilvest ja pererahvas palus teda minna teise tuppa, sest looma häirib, kui teda kardetakse. Ere valgustus tegi ilvese niigi ärevaks. Marilyn turtsus hirmunu peale, ja kui too ikka ära ei läinud, tuli ilves ligi ja võttis õrnalt hammastega tütarlapse põlvest kinni, vaadates talle küsivalt otsa. Ilves sai oma tahtmise: ebamugav inimene oli ta valdustest kadunud.

Ilvesele ei meeldinud, kui magamistoa uks ööseks kinni pandi. Anna läks tööle ja ilves oli niigi päev läbi üksinda. Kesköö paiku, mõni minut peale pere voodisse minemist, kriipis ilves magamistoa ust. See kujunes rituaaliks: ilves urises ja peremees urises vastu. Esialgu ilves põgenes, siis harjus ära ja kriipis edasi. Mees avas ukse ja andis ilvesele pehme sussiga koonu pihta. Varsti piisas ainult sussi mainimisest läbi ukse: ilves turtsus lühidalt ja läks oma lemmikdiivanile. Hommikul keeldus ta peremehega mängimast kuni lõpuks lepiti ära. Perenaise peale ei solvunud ilves kunagi.

Peremehele meeldis edvistada, kirjeldades ilvese sussiga peksmist - kui ohtlik loom ta korteris elas ja talle allus. Tavaliselt läks Anna mehe praaliva jutuga kaasa, kuid naljatamist ilvese aadressil tema ei sallinud.

Ilvesele sai saatuslikuks uusrikaste trend: isegi väiksemad koerad pannakse reisimise puhul magama, et nad sõidu ajal pererahvast ei häiriks. Kolimisel suvilasse 2003. a mai lõpus ei ärganud ilves üles. Peremees ei tahtnud, et uinutijutt teistele kõrvu jõuaks, arvatagu parem, et loom oli haige. Nähes oma lohutamatut kaasat, hakkas rahvasaadik, kes oli äsja õhutanud naisi sünnitama poegi sõjaväe tarvis, ematunnetest midagi aru saama.

Veera Tšaplina ilves ja lõvi

Kiskjate kodus pidamise juured ulatuvad 1930ndate Moskvasse, kus elasid Veera Tšaplina raamatus "Hüljatu" (vk "Kinuli") kirjeldatud loomad, paljude praegugi võimul olijate lemmikud, kelle lasteaias esinemise ajal koos lastega tehtud pilte hoitakse siiani armastusega alles.

Ärritunud liigsest tähelepanust, hakkas puuriilves oma poegi ringi tassima ja 1 ilvesepoeg sai ema lõugade vahel surma. Hiljem hoolitses ilves poegade eest edasi, aga neist väetima, emase Taska, tõi raamatu autor endale koju. Metroos kitli vahel süles istus ilvesepoeg rahulikult, kodus kasti panduna aga ei lasknud end enam puudutada, vaid urises ja hammustas (tüüpiline käitumisjärjestus ka metsas püütud ilvesepoegade puhul - ilvesepoeg tunneb ennast tundmatus olukorras seda turvalisemini, mida vähem vaba ruumi ta ümber on). Terve öö näris Taska kasti, keeldus söömast ja kargas küüntega näkku lõvitüdruk Hüljatule. Puuri panduna oli Taska üleni nähtav, ta karjus ööd läbi ja näris puuri varbaid, kui aga puuri uks avati, et julgenud Taska hulk aega välja tulla, siis astus ta mööda toapõrandat nii, nagu kardaks kõrvetada saada, ning jooksis kapi alla. Varsti õppis Taska käest toitu võtma ja nurrudes ennast vastu perenaise jalgu hõõruma ning karjus siis, kui teda üksinda jäeti. Taska kasvas oma vendadest kiiremini, oskas laua pealt täpselt veerevale pallile hüpata, sõi liha, mune, mannaputru ja tema jaoks püütud varblasi. Kord solvus ilvesepoeg väga, kui Hüljatu sõi ära talle mängimiseks pakutud varblase. Vihastades kargas ilves korraks lõvile kallale ja viha oligi möödas, lõvi vihastus aga harva, kuid solvus kaua.

Taska ja Hüljatu tutvumine kestis mitu päeva. Iga lõvi liigutuse peale jooksis ilvesepoeg kapi alla, siis tuli ise lõvile lähemale ja lõi hellitavalt nurru - nagu emad oma poegi julgustavad. Ta lähenes lõvile pea poolt, näidates sellega, et ta kavatsused on ausad. Lähenedes ta jooksis, peatus järsku ja nurrus, kord aga hüppas lõvipoeg ilvesele vastu, selga, ja ehmus isegi, ning samamoodi juhtus hiljem ka Taskaga. Lõvi oli kuu võrra noorem, kuid ilvesest mitu korda suurem. Kui lõvi ei viitsinud nii palju hullata, tiris ilves teda sabast, kargas ümber ja rabas käpaga, siis taandus lõvi oma tuppa ja jälgis ukseava. Sinna ilmus ilvese kõrva vari, siis silm, siis kargas Taska toa keskele ja lõi nurru lahti. Omas toas julges Hüljatu anda Taskale kõrvakiilu ning ilves üritas lõvi enda tuppa meelitada: ta teeskles äraminekut, saba püsti, lõvi jooksis järele ja sai kohe toa lävel küüntega pihta. Siis lahutati loomalapsed kaltsu abil, kuid kohe kostis igatsev kisa ja ukse kraapimine.

Lõvipoega ühiskoridoris ei kardetud, kuid ilvest nähes põgeneti oma tubadesse laiali. Ka zootehnikust raamatuautor ei teadnud, et ilvesed ei ründa inimesi, see oli veel 30 elanikuga ühiskorterite ja õudse-kiskja-müütide aeg. Kord tõmbas Taska külaliselt teki pealt ära ja tassis külalise riided laiali - külaline ööbis ju tema toas. Kui mees tõstis lärmi, ronis väike loom kapi alla, olles äkki kõigi meelest inimverejanune kiskja. Huvitaval kombel ei pidanud isegi raamatuautor millekski lõvi ka suurena sooritatud tempe, kuid ilvese iga pisiulakus viis teda endast välja. Taska otsustati viia loomaaeda tagasi, kuigi peremees tahtis hoopis lõvi ära anda. Mõni tund enne planeeritud kolimist poos Taska ennast kogemata üles diivanikatte narmastesse. 3 nädalat ei lubatud Hüljatut Taska tuppa, kuni seal oli kõik muudetud. Lõvi otsis ilvest igal pool, siis lamas ta kurvalt ja keeldus söögist. 1,5 a hiljem teadis Hüljatu ette, et ta viiakse loomaaeda. Kuigi väljaminek tundus tavalise jalutuskäiguna, põgenes ta autost tagasi koju, laua alla ega lasknud panna endale kaelarihma.

Näiteid teistsugusest looduskirjandusest

Vahelduseks sajandi 1. kolmandiku naiivsele laste- ja loomasõbralikule vaatenurgale tuli jõuline, ideeline ja ülipolitiseeritud looduskirjandus. Ivan Sokolov-Mikitov suhtub oma lasteraamatus "Aasta metsas" mõistvalt rebase ja kotka röövretkedesse, karudki on sümpaatsed, kuigi nad rüüstavad sipelgapesi, ka jahimehed on tublid, kuigi nad kütivad "jänkukesi". Ainult kord, justkui kiitvalt, ütleb autor hundi kohta "röövel", kuid ilvese jaoks leidub tal küllaga süüdistussõnu. Jahimeestele kehtis metskitse jahtimiskeeld, ilvesele mitte - kuidas inimene sellist ebaõiglust taluma pidi? Ja kuidas tohtis lubada, et erakuelu elav loom meeldiks kollektivismi vaimus kasvatatud nõukogude lastele? Sestap pidi raamatuilves krahmama puudelt magavaid linde ja tapma öö läbi loomi, hävitades metsas kõik metskitsed, jänesed, üldse kõik elusolendid. Ainult ilvesepoeg on autori silmis lõbus ja armas, kuni ta suureks ei ole kasvanud.

Tulevased "vaprad kodumaakaitsjad" pildusid P. Lesnovi raamatus keppidega puu otsa pagenud 4 kuu vanust ilvesepoega. Loom näitas turtsudes hambaid ja ronis ühelt peenelt oksalt teisele, kuni kukkus maha ja jooksis teise puu juurde. Seal kordus sama juba autori õpetusel ja heakskiiduga. Üks poiss ronis lähemale, et tõugata loom puu otsast maha, ilvesepoeg aga haaras toikaotsa hammaste vahele või lõi selle pihta käpaga. Püüdjad - ka zooloogist raamatuautor - arvasid, et ilvesepoeg kartis vett ning ajasid ta kaldale "lõksu". Iora jõgi ei ole väike, kuid ilvesepoeg ujus sellest rahulikult üle, keerdkohtadest eemale hoidudes, ja kadus metsa.

Samasugustele suureks kasvanud "tublidele poistele" sobis lugeda Gerassim Uspenski raamatut "Kaitsealustes põlismetsades", kus metsailu jäi autori ennastülistava loomanottimise kirjeldamise varju. Isehakanud kohtumõistja looduse üle, laseb nõukogude looduseuurija ilveseid maha karistuseks kõikide murtud loomade eest. Autor tapab ilvese tema mõnulemise hetkel, olles ilvese purju jootnud.

Inspektor Kunakk, Komissar Rexi kolleeg

Ilves Kunakk, vene vaatajate lemmik, oli alguses Vitali Bianki 1925. aastal ilmunud jutustuse "Murzuk" nimitegelane. Praegu naiivsena tunduv Bianki teos kuulub siiani koolide mahukasse kohustusliku suvekirjanduse nimestikku (sest Venemaal nõutakse lastelt ikka veel lugemist, ja mitte 1 raamat õppeveerandis, nagu meil).

"Murzuk" toetub loole, mida on mitmed teadlased oma teostes kusagil kuuldud jutuna reaalse juhtumi pähe toonud. Seesama lugu leidub ka Enn Vaino raamatus "Elu kuldsed päevad - II": metsamees tappis ilvese ja võttis endale ilvese poolt murtud soku, siis tappis ta mõnuga üksteise järel 3 ilvesepoega, ent leidnud 4nda, viis selle endale koju. Lool on erinevaid lõppe, millest eesti autor valis järgmise. Noorena jahtis ilves naabrikanu, ilma et naabrid teaksid, mis loomaga tegemist. Kord sai ilves kuuli tagakäppa, lakkus oma haava ja puhkas nädala, siis tuli koju. Et naabrid "häbist" teada ei saaks, tappis peremees ilvese ning mattis ta oma eelmise lemmiku, rebasepoja, ja teiste kasvandike kõrvale (inimlikkusehood ei olnud tal ennegi kaua kestnud).

Bianki jutustus algab sellest, et ilves hüppab puu otsast metskitsele selga, pealegi mõni meeter kohast, kuhu ilves oli just oma 2 poega kolinud - emailves jahtis sokku, endal veel 1 poeg kolimata. Kõik toimus metsamehe nähes, kuid 1920ndail ei saanud oodata elutõesemat juttu isegi nii looduslähedaselt kirjanikult. Vanamees lasi ilvese maha, kits sai samuti pihta, vanamees võttis mõlemalt nahad, tappis 2 ilvesepoega ja ära minnes leidis 3nda, kelle ta üles kasvatas. Iseloomulik, et lähedasema küla elanikud ei tundnud ära ilvesejälgi ja pidasid ilvest libaloomaks.

Vaino loo ilvesepoeg andis metsavahi koerale nina pihta ja möödus edaspidi koerast väärikalt nagu tühjast kohast, kuid Bianki ilves õppis koeralt kodukitsi õhtuti koju ajama. Suurena käis ilves metsas endale toitu hankimas ja tõi saagi ka peremehele. Ilvesele ei meeldinud jätta peremeest koos külalistega enda majja, kuid ilves kuulas sõna ja läks metsa jahtima.

Nõukogude tegelikkusesse ei sobinud jõhker loomaaiapidaja, nii tuli autoril ta ameeriklaseks teha. Mr. Jacobs sai Murzuki endale ähvarduste ja kavalusega. Järgnes loomaaia enam kui õudsete olude kirjeldus. Vanamees tuli oma ilvest vaatama ja avas salaja puuriukse, nähes, kui kõhnaks ilves muutunud oli. Kuul lõikas ära ilvese sabaotsa ning Jacobs sai surmavalt vigastada kukkudes, kui ilves temast üle hüppas ja ära jooksis. Tee metsa kulges läbi linna ning autor nautis täiega oma satiiri, kirjeldades linnakodanike argust ja valelikkust. Ilves aga varjas ennast pargipuul, mille all magas kodutu mees - selle puu otsa ei taibanud tagaajajad vaadata. Ilves leidis tee koju 100 km tagant, kuid kaotas oma kasvataja. Inimeste kommete hea tundmine tegi Murzukist eduka koduloomamurdja, kes jäi alati tabamatuks. Pooliku saba järgi tunti ta ära ja tema hulljulgetest rünnakutest teatasid lehed, kuni ilves asus elama sügavale metsa.

Raamatus suri metsamees vanadusse, filmis aga salaküttide käe läbi - nii olevat põnevam. 1971. aastal valminud filmile "Tropoi beskorõstnoi ljubvi" järgnes 1982. aastal "Rõss võhhodit na tropu", kus ilves Kunakk aitab paljastada põrandaalust sooblifarmi ja päästab oma pantvangiks võetud sõpra - uue metsavahi. 1986. aastal tehti jätkuosa "Rõss vozvraštšajetsa" ning 1994. aastal "Rõss idjot po sledu".

Mitu ilvest mängis Kunakki alates 1960ndate lõpust, ei mäleta enam keegi, 1 viimaseid Kunakki osatäitjaid elab Gosfilmi Leonovskaja zoobaasis Petuškis, Vladimiri oblastis. Vahepeal laenutati ilvest loomakäitumise uurijaile, kes teda rihma otsas jalutasid ja oma kodudes võõrustasid. Sarja režissöör Agassi Babajanil on aga siiani meeles teine, eriti taibukas ilves, kes kord läks filmimise ajal metsa ja otsustas sinna jääda. Võeti ette näitleja vennast dublant, kes metsa ei kippunud, kuid mida tehti esimese ilvesega 1 päeva jooksul, tuli teisega üritada 2 nädalat.

Elus läheb teistmoodi kui filmis

Ilusad filmilood levitasid veendumust, et kui filmi tegelased said metslooma kasvatamise ja pidamisega hakkama, siis suudab seda igaüks.

4000-5000 a tagasi kodustati Egiptuses kass (uuemate luuleidude järgi tehti seda 9500 a tagasi Küprosel). Enne kassi Euroopasse jõudmist ohjeldasid närilisi kodustatud tuhkrud, kes elavad nüüdki paljudes Venemaa korterites juba lemmikloomana. 8000-10 000 a tagasi kodustati ja aretati hunt koeraks, ka nüüd elab hunte mitmeski Moskva korteris, omanikel on olemas hundipidamisluba ja hundil pass. Puudub veel ainult terviklik andmebaas, mis annaks vastuse, kui palju ja mis liikidest kiskjatele on linnaluba antud.

2003. a lõpus leidsid ehitajad Peterburgis, Moskva prospektil majakeldrist 11-kuuse karupoja toru külge aheldatuna. Ta neelas alla isegi talle naljaviluks pakutud suitsud. Miilits ei uskunud karujuttu, küll aga tsirkuse esindaja, kes tahtis looma endale saada. Siis toodi kohale loomakaitse ja ilmus välja karuomanik, karupaberid korras. Ta olevat looma remondi ajaks korterist välja tõstnud ja pahandas, et keldrikarujutt oli lehtedesse jõudnud.

Teine karupoeg, Maša, mängisid mustlased maha ühele Moskva oblasti perefarmile. Nad õpetasid perelastele uimastite tarbimist ja nendega kauplemist, noored läksid kinni, pereisa jõi ennast loomaks, farm lagunes, kuid külaelanikud ei jätnud maha noort karu. Talle toodi süüa, kuid 8 a jooksul ei ole Maša kordagi talveund maganud, pole tal selleks ka vajalikke rasvavarusid. Karu ei tahagi enam muud kui "Medovoje" õlut. Võimud on otsustanud, et peremehetu karu tuleb maha lasta, lehed ja looduskaitsjad otsivad Mašale elukohta, külarahvas käib aga karupuuri juures nagu klubis juttu ajamas ja napsu võtmas.

Moskvas müüakse kõiksugu loomapoegi, kellest mitte kõik ei satu hoolitsevatesse kätesse. Aeg-ajalt tuleb loomaaial mõnele "korterikiisule" appi tulla, nagu juhtus 2000. aastal 1 aastase lõvipojaga. Tema päralt oli suur trellitatud tuba ja armastav hooldaja, kuid peale lahutust ei saanud perenaine enam oma suurt lemmikut toita.

2004. a märtsis ujus Kirovi oblastis Hlõnovka jões kohaliku ärimehe krokodill. Ärimehe naine nõudis klassikaliselt "kas mina või koletis" ja troopikaloom topiti jäätuvasse vette. Ka endise Ida-Saksamaa ärimehed ei jäänud vene uusrikastele alla: kõigest nädal hiljem avastati elus krokodill Dresdeni prügikonteinerist.

Relvastatud küünte ja hammastega

"Kui lõvi on korterielu jaoks liiga suur, siis aretagu geneetikud kääbuslõvi, olgu kassi- või hamstrisuuruse", kirjutas keegi õpilane King II kohta. 2003. aastal aretati Novosibirski Tsütoloogia ja Geneetika Instituudis välja kodurebane. Muudetud geenidega rebased on koera moodi sõbralikud. Ühel pool hoitakse tavalisi rebaseid ja teisel pool mutante ning neid lastakse külastajatel omavahel võrrelda: ühed on agressiivsemad, teised leebemad, kuid nende luud on peenemad ja hapramad. Ilvese aretamise kallale veel ei asuta, kuid puuriilveseid soovitatakse firmadele siseinterjööri osana, et töötajad saaksid loomi vaadates lõõgastuda. Ei võeta vaid arvesse, et ilves ei talu negatiivselt meelestatud ega ärritunud inimesi. Ülitundlikkus ja sõltuvus ümbritsevast harmooniast on ka suurte kaslaste omadus.

Vähemgi hirmumõte metsloomaga kohtudes võib saada inimesele saatuslikuks, sest loom "nakatub" sellesse. Kui loomal polnud varem kogemusi inimestega, siis otsustab ta alles nüüd, oma ala peremehena sissetungijale lähenedes, kuidas tuleb inimesega käituda. Kiskja töötab nagu ülitäpne emotsioonide radar, peegeldades tagasi suhtumist endasse tugevasti võimendatuna - nii vihkamist kui armastust. Joogidele ei tekita oma emotsioonide valitsemine raskusi, ka väikesi lapsi, kes ei oska veel looma karta, tabab sellises olukorras looma hoolitsev keelelapsatus üle näo. Ent tasakaalututel, pidevas stressis viibivatele linnaelanikele võivad osutuda ohtlikuks ka vares või pargiorav.

Paljud USA kiskjapidajad esitavad loomast loobumise põhjuseks väsimuse. Suurkiskjapidajateks ei sobi hajameelsed, õnnetusi juhtub ka proffidega, sest inimene ei suuda olla kogu aeg püüdlikult tähelepanelik. Moskva Suure tsirkuse taltsutaja Andrei Silovski ülitaltsana tuntud tiigreid ja leoparde kutsutakse esinema isegi lasteaedadesse - ilma kaelarihmade ja ohutusvõreta. Kuid olles taltsad publikuga, aktsepteerivad kiskjad oma inimperest vaid 1 inimest ja kipuvad näitama teistele oma võimu. Dresseerija naine sattus haiglasse, kuid ei hakanud ajama süüd oma kõige rahulikumale tiigrile ning Caesari programmist ei eemaldatud. Miks võib jalakäija otsasõidus süüdi olla, aga õnnetustes kiskjatega on süüdi alati loom? Aga loom võib küll tunda süümepiinu, nagu tiiger Shere Khaan, kes 4.12.2003. a hammustas oma dresseerija kaela katki ja viibib siiani depressiooniravil Jalta loomaaias.

Iga kaslane kardab püstiseisvat inimest. Kaslase usalduse võitmiseks tuleb suhelda temaga maas istudes. Kui aga tiigri pea on inimese peast kõrgemal, võib tiiger hetkeks unustada oma aukartuse ja isegi kiindumuse. Publik ootab efektseid trikke ega aima, et juba tiigri kõrgele toolile istuma panemine on kangelastegu.

"Tulevikuinimene" ja metsloomatrendi tulevik

Inimesi, kes sobivad suurkiskjapidajateks, on maailmas üksikuid, nad on pigem erakud kui trenditeenijad ja on meie aega kannatama sattunud. Kaunase lastekodu kasvandikku Petras Kažauskast tõmbas loomaaeda nii väga, et ta ei kannatanud isegi värava avamiseni. Üritades aiast üle ronida, vigastas ta oma selja ja arstid ei lubanud, et ta kunagi terveks saab. Kooli lõpetas ta voodis ja siis halastas loomaaed kodutu üle: Petras pandi elama loomaaia territooriumil seisnud furgooni, kus ta toitis lutipudelist karu-, lõvi- ja tiigripoegi. Nende järele sirutudes õppis Petras püsti tõusma ning lõpuks käima. Tema kasvatatud lõvi Garsia ja 1 tiigripoeg viidi Lipetskisse. Petras saatis nad kohale ega suutnud nende juurest lahkuda. Ta lõpetas Lipetskis kõrgkooli ja töötas loomaaaias 15 a.

Petras viibis sureva Garsia puuris, lõvi lakkus ta käsi ja sellest ajast peale tundsid Petrast kõik suured kaslased. Inimesed seda välja ei kannatanud ja Petras läks tööle kaubavagunisaatjana. Oma vagunis ravib ta abivajavaid loomi ja leiab neile hea kodu ning vahel kutsutakse teda loomaaedadesse appi. Kord tõi ta linna pealt tagasi loomaaialõvi Amoni - võttis lõvil lakast kinni, noomis ta läbi ja talutas puuri tagasi. Teinekord opereeris Petras kohaliku tuimestusega puuma käppa, kelle küüned olid sissepoole kasvanud. Kord võttis Petras vastu lõvi Gemma poegimise, viibides 2 ööpäeva puuris, kuhu talle kõik vajalik läbi puurivarvaste ulatati. Teised ei julgenud puuri aitama tulla, sest lõvi urises, Petrast käpaga kinni hoides ja tal eemalduda keelates.

Kodukiskjapidamise nimeline "korralagedus" on võimalik ehk ainult USAs või Venemaa hiiglariigis, kus seaduste arutamine lükatakse aastakümnete võrra edasi ja kui olukord kord kriitiliseks muutub, pöördub kõigelubamine kõigekeelamiseks - ilma mõtlemata, mis loomapidajatest ja loomadest edasi saab ning teadvustamata head, mida "halb" olukord oli võimaldanud. Hea on see, et tavalisest palju rohkem inimesi on õppinud lähemalt tundma loomaliikide hingeelu ega usu enam, et loomad on ainult tungide najal liikuv biomass. Olemaks õnnelik, vajab inimene enda juurde kedagi elavat. Tsiviliseeritud tehiselu, karvakasuka surnud ilu, mugavused ja asjad ei anna olemise täiuslikkuse tunnet. Kui täiuseigatsus kasvab suuremaks, kui eelnevatel põlvkondadel, ei too enam leevendust kodukassid ega moodi läinud linnapargi puude kallistamise tehnikad. Inimene vajab, et teda armastaks keegi, kes on temast suurem - siit on kiindumus tiigritesse või soov kuuluda kokku suure puutumatu metsaga.

Inimkonna arengut saadavad igas mõttes tõusud ja mõõnad. Kui USAs hakatakse kiskjapidamist keelama ning piirama, siis Venemaal on see alles hoogu võtmas. Kunagi hääbub see nähtus seal ja ilmub välja kusagil mujal, ehk siis õpitakse metsloomadega targemini koos elama, et vältida ohvreid ja loomapiinamist inimkeskses miljöös.

SKANDINAAVIA ILVESED

SKANDINAAVIA ILVESED

Ibeeria ilves on range kaitse all, Norra ilvesed mitte. Neid on nüüd juba ühepalju - kumb peab kauem vastu?

Sajandeid tagasi elasid ilvesed 1/3 Norra, 1/2 Rootsi ja 2/3 Soome territooriumil ehk igal pool, v.a põhjaalad. Nüüd elavad ilvesed kuni kõige põhjapoolsemate fjordideni, kuid mitte Norra kõige läänepoolsemas ega Rootsi lõunapoolsemas otsas. 1995. aastal väideti Rootsis elavat 1000 ilvest (tegelikult u 700), Norras 600 (tegelikult u 500) ja Soomes 850-1000 (tegelikult u 800). Seega ametlikult (jahimeeste arvates) elas Skandinaavias 2500 ja ekspertide arvates kuni 2000 ilvest. 2001. aastal koosnes Põhjamaade populatsioon jahimeeste hinnangu järgi 2800st ilvesest, neist elas Norras 327 looma, nüüdseks veelgi vähem. Soome ilvese arvukus 870 oli üle pakutud ja Rootsi oma koguni 2-kordselt.

Euroopa Liidu direktiivi § 16 eeldab, et alates 1995. a-st lastakse kiskjaid maha spetsiaalset õpetust saanud küttide poolt ja ainult konkreetseid loomi, kes tõesti "pahandust" teevad. Kogu Euroopa Liidus on igasugune ilveste häirimine keelatud, Soome ja Rootsi said erandi ning Norra kui Euroopa Liitu mittekuuluv riik teeb mida ise tahab. Soomet ja Rootsit süüdistatakse, et seal tapetakse ilveseid mitteselektiivselt ehk jahilube jagatakse seal, kus ilvesed ei ole kahjusid tekitanud. 2002. a detsembriks anti kogu Soomes välja 47 ilvesejahtimisluba, aga põdrakasvatusaladel elas 50 ilvest. Kelle jaoks siis on ülejäänud 800 ilvest, küsivad nördinud jahimehed. Ida-Soomes loendasid nad 290, Lääne-Soomes 290 ja sisemaal 230 ilvest - kas see on ka tõsi, ei selgu kunagi. Soomlased pole harjunud defitsiidi ega talongisüsteemiga ning olukord tundub neile tõesti talumatu. Ent olgugi ilveseid Soomes ja Rootsis u sama palju kui meil, on Soome pindala 7,5 korda suurem kui Eesti oma, Rootsi aga 10 korda suurem.

Soome "tänavailvesed"

Soomes on ilvese-nimeline teater, kunstigalerii, autokool, restoran, armeeüksus, mitu hotelli, puunuga ja burger, rääkimata juba rohketest klubidest ja spordivõistkondadest. Häme linnal on ilvesega vapp. Helsingis, Vuosaaril on Ilveskorven puisto, mida kaunistab ilvese puust kuju. 2002. aastal nähti äärelinnas liikumas ka päris-ilvest.

Uurijate sõnul käis vahemikus 1770-1890 ilveseid Soome linnades vähe, näiteks hunte juhtus sinna sadu kordi rohkem. Jyväskyläs nähti ilvest 1880. a veebruaris, 1885. aastal mitu korda, samuti 1886. ja 1887. aastal, lisaks juhtum 1886. a alguses, mil ilves soojendas ennast saunakambris. 24.12.1881. a nähti Jyväskylä eri otsas korraga mitut ilvest. Suvel juhtuvad ilvesed linna harva, erandiks vaid 17.8.1881. a Kristiinankaupunkis surnud ilves ning juhtumid 9.2.1865. aastal Töölös ja 1882. aastal Viiburis. Pori linnas käis ilves 9.4.1868. a, Turus 7., 9., 11. ja 16.2.1878. a, samuti 14.2. ja 4.4.1868. a, ning Neulamäkil nähti ilvest 16.3.1881. a. Peaaegu kõik juhtumid toimusid külmal ajal.

4.5.2003. a leiti Joensuu lähedalt, Kontiolahtilt surnuna 11-kuune ilves. Esialgu teatati, et tegemist on mingi tundmatu viirusega, kuid uurimus näitas, et loom suri nälga, mis on tüüpiline äsja iseseisvunud ilveste puhul.

2003. a juulis jalutas Hyvinkääl suvila õuel noor uudishimulik ilves. Kuna Soomes on marutaud vaktsineerimise teel nulli viidud, ei tekkinud suvila omanikel ühtegi halba kahtlust ja loomast tehti mõned naljakad pildid.

2003. a augustis käis peaaegu igal õhtul Tampere linna piiril asuva maja õue lähedal teine uudishimulik ilves. Pahandust ta ei teinud, kuid hirmunud elanikud taotlesid mahalaskmise luba. Soome ilvestesõprade survel andis ministeerium loa seada ilvesele lõks ning viia loom kaugemale pelglikest inimestest. Sellest juhtumist kirjutati: "Mõnele on liig, kui ilves ennast vaid näitab".

8.7.2003. a leiti Konnevesilt autoteelt surnuna 19 kg kaalunud emane, ja kuni järgmise kevadeni toimus veel 8 liiklusõnnetust ilvestega. 22.11.2003. a Joroisel jooksis täiskasvanud ilves küljega vastu liikuvat autot, ja kui teda lähemalt vaatama tuldi, siis ta sisises ja põgenes metsa.

2004. a aprillis liikus Koskenpääl õue lähedal 1 kõrvaga ilves, kel oli puudu 1 esikäpp. Jahikoerte poolt äranäritud kõrvadega ilvest pildistati juba üle 100 a tagasi Kanadas, kuid Soomes olevat see esimene juhtum.

25.5.2004. a leiti Joensuust, Mutalast, kuuri alt täiskasvanud ilves, kes tuli sinna surema. Vigastusi ega haigusi tal ei leitud.

6.6.2004. a tuli Eurajoki asula juurde kõhn haige ilves, kelle politsei maha lasi.

Kõige tähelepanuväärsem juhtum ilvesega registreeriti 2004. a mais Viitasaaril (vt "Eesti ilvesed", ptk "Ettevaatlikkus ei ole õige sõna").

Sõda ja rahu põhjanaabrite metsades

1860ndail tapeti Soomes 50 ilvest aastas, vahemikus 1879-1889 kokku 4058 ilvest, ebaametlikult palju rohkemgi. Kui 1890ndate algul lasti igal aastal 130 ilvest, kümnendi lõpu poole vaid 76. Sajandi lõpuks kadusid ilvesed Ahvenamaalt, 20. sajandi algul Lääne- ja Lõuna-Soomest, 1920ndail Kesk- ja Edela-Soomest. Sõja ajal sai ilveste populatsioon pisut kosuda, siis asuti neid taas ahistama. 1960. a-ks oli Soomes 70 ilvest, 1963. aastal 30-40.

1962. aastal anti välja viimased preemiad 15 ilvese tapmise eest ja kehtestati Lääne-Soomes, 1968. aastal aga kogu Soomes jahikeeld, mis kestis 1982. a-ni, kuid ikkagi tapeti või leiti surnuna 1962.-72. a 111 ilvest. Kui ilveseid oli 10-20 piiris, toimus sisseränne Rootsist ja Karjalast. 1968. aastal elas ilveseid vaid Vene piiril, aga 1978. aastal juba sisemaal ja neid oli 100-200 vahel. 1980ndail jahiti taas 60-70 ilvest aastas ja 1991. aastal lubati tappa kuni 200 ilvest. Kes väitis, et juba 1990. aastal elas Soomes 500 ilvest, kes aga, et poole vähem. 1980.-90. a kütiti Soomes ametlikult 497, järgneva 5 aastaga veel 330 ilvest.

1995.-96. a talvel oli Soome ilveseid järsku 790. Ilmselt 3-kordistus nende arvukus Euroopa Liitu astumise stressi tõttu. Järgmise talve olla üle elanud 795, edasi aastate kaupa 810, 835, 855 ja 870 ilvest. Mure vähenevate kvootide pärast kasvatab ulukite arvukust igal maal. 2001. aastal teatas Soome 800-1000 ilvesest. Neist elas Lääne-Soomes 33%, Ida-Soomes 35%, Sise-Soomes 27% ja Põhja-Soomes 6%. Ametlikel andmetel oli sündinud 100-120 pesakonda, kokku 160-190 ilvesepoega. 2001.-02. a talvel jahiti 58 ilvest: 15 Põhja-Karjalas, 15 Põhja-Savos, 13 Kymis ja 15 mujal. Kevadeks olnud alles 870 looma. Jahilube jagati välja järgmiselt: Edela-Häme 2, Kainuu 3, Kymi 6, Lappi 3, Oulu 3, Pohjanmaa 1, Põhja-Karjala 14, Põhja-Savo 9, Rootsi Pohjanmaa 4, Uudenmaa 2 ja muud piirkonnad lube ei saanud. Kütiti 36 ilvest ehk 11 looma vähem, kui oli lubatud, ja 2003. a kevadel väideti olevat elus 850 looma, neist Põhja-Karjalas 170, Põhja-Savos 115 ja Kymis 75 ilvest. 2003. a lõpuks arvati Soomes elavat 920-940 ilvest. Jahipiirkondade aladel loendati 270-290 ilvesepoega 155-160 pesakonnas.

Kuigi Šveitsi teadlaste kokku pandud 2001. a ülevaade Euroopa ilvestest väidab, et Soomes on ilves täielikult kaitstud ja ilvesejaht seatud §16 alla, käib Soomes ilvesejaht ikka edasi. Euroopa Liidu koosseisus olles tapeti Soomes ametlikult 511 ilvest ja veel hulganisti salaküttide poolt. Looduskaitse sõnul ei taha ükski jahindusametnik täita direktiive ilveste kaitse osas, vaid kantakse hoolt, et paberid oleksid korras. Määruse järgi tohib jahtida ilveseid siis, kui nad teevad pidevalt "pahandust" või tekib oht ühiskonnale, kuid ka siis ainult nii, et jahtimine ei häiriks populatsiooni (§ 28(1)), ja kui "karistusjahiga" liiale minnakse, keelab § 24 jahipidamise üldse. Euroopa Liit sekkus korduvalt Soome jahindusse, sest jahilubade väljaandmise ja konkreetsete kahju tekitavate loomade vahel ei paistnud olevat seost, leidus ka muid seadusest üleastumisi. Kindlasti olid sekkujad ise jahimehed, muidu tekiks neil soov seaduserikkujaid karistada.

Jahipiirkonnad saadavad andmeid vastava piirkonna ilvese arvukuse kohta ja saavad septembrikuu jooksul ministeeriumilt numbri, mille piiris nad jagavad ilvesejahtimislube, ja kui on tahtmist, saadakse lisa - nagu andis Maa- ja Metsamajanduse ministeerium 2003.-04. a talve lõpuks 6 lisaluba vastuseks Euroopa Liidu järjekordsele sekkumisele novembris. Ekstraload anti välja alal, kus oli tekitatud kahju, kes aga vastutaks 44 niisama tapetud looma eest, neist 13 Põhja-Karjalas ja 10 Põhja-Savos ning ülejäänudki aladel, kus ilvesed pole kunagi kahju teinud?

Jahihooaeg kestis seekord detsembrist veebruari lõpuni, põhjaaladel 15. märtsini, eluga pääsenud oletatavasti 920 ilvest ja oodati 155-160 poja sündi. 2004. a suveks oletati ilveseid elavat Soomes kuni 1000: Põhja-Karjalas 180, Põhja-Savos 145 ning Satakuntas oli Soome väikseim ilveseasustus (20 looma). Need on jahimeeste andmed, mille ülekontrollimist ei võta Soomes vaevaks keegi, kuid talvel lubati küttida juba 75 ilvest.

Kabinetiteadlaste riik

Ilvesteuurija Ilpo Kojola ei ole kordagi ilvest metsas kohanud ja peab seda samahästi kui võimatuks, kuigi lisab, et teoreetiliselt võib ilvest kohata üle kogu Soome. Tema ei pea metsa minema, sest tähelepanekuid ilveste kohta tuleb talle niigi küllalt: 2001. aastal u 3400, seejärel u 5400 ja 2003. aastal 6936 blanketti koos täidetud maastikukaardiga. Need on nii jahimeeste kui tavakodanike raportid kohtumistest ilvestega. Küsitlustel peeti ilvest kõige sümpaatsemaks kiskjaks, teisel kohal oli karu, vaid 10% küsitletutest pidasid ilvest ohtlikuks loomaks (hunti aga 50%, kuigi hunte elab vaid idapiiri läheduses).

Uurija hindab Soome ilvese arvukust 800-900 piiris olevat ja väidab, et ilves on väljaspool ohtu - loomulik järeldus teadlaselt, kes toetub jahimeeste andmetele. Jahitakse ainult 50-70 ilvest aastas (vt tabel), näiteks 1990. aastal lasti maha 72, ja vaevalt neid määrasid suurendatakse, arvab Kojola, sest ilves ei tee kellelegi viga, v.a arvatud mõned konfliktid Soome põhjaosas, kus ilvestel ei ole korralikke elu- ja toitumistingimusi ja nad on sunnitud jahtima erapõtru. Ent seal on ilveseid üsna vähe ja rohkem jahilube seal jagada ei saagi. Pealegi kuuluvad limiidi alla ka autoteel hukkunud loomad, nii vähendati 2004. a algul Põhja-Karjalas lubade arvu 1 ilvese võrra.

Metskits on Soomes haruldane ning näiteks Lõuna-Häme ilveste toidusedelis on 43% valgesabahirvi (50 a tagasi Põhja-Ameerikast toodud Odocoileus virginianus) ja 42% jäneseid. (2004. a septembriks lasid jahimehed maha 68 000 hirve ja 3000 metskitse.) Ilveste asustus on tihe lõunas, mujal nö sporaadiline. Kuigi Rootsis ja Norras on asustus tihe, muutub see Soome piiri läheduses hõredaks. Mida põhjapoolsemal alal ilves elab, seda suuremaks ta kasvab, nii on Lapi ilvesed Lõuna-Soome omadest kogukamad. Eriti märgatav on see talvel, sest Lapi ilves vajab ka paksemat talvekasukat, siiski pole ta kere kunagi 160 cm pikk, nagu Soomes kord väideti. Teadlased ei ole ühte meelt, kas Soome ilvesed kuuluvad Põhjamaade või Balti populatsiooni, sest hävitatud loomade asemele tulid Karjalast uued. Ent vaidlus on kabineti-tähtsusega: nii rekoloniseerijad kui varasemad Soome asukad on Lynx lynx lynx'id ja skandinaavia ilvesed ei kipu eraldi alamliigiks.

2003.-04. a talvel kavatses Jahinduse ja Kalamajanduse Uurimisosakond varustada raadiosaatjatega mõned Kuhmo ilvesed - saadud info abil oleks kergem põhjendada Euroopa Liidule ilvesejahilubade jagamist.

Vääriti mõistetud vaimne pärand

Soome väidab end olevat maailma kõige jahimeesterikkam riik (6% elanikkonnast) ja USA kisub esikohta endale, nagu oleks tegemist teab mis auga. Soosivat suhtumist elu hävitamisesse kinnistavad uutesse põlvkondadesse aga kultuur ja haridus, kuigi need justkui peaksid vastupidi tegema. Aleksis Kivi 7 venda elasid Ilvesjärve ääres ning lasid ilveseid maha täitsa niisama. Loomulikult ja lõbusalt tapetakse raamatus loendamatul hulgal loomi, kellest enamikku toiduks ei tarvitata. Et raamatus on elutruult kirjeldatud kirjaoskamatute inimeste sisemaailm, ei anna põhjust tegelaste ega nende tegude võltspateetikasse rüütamiseks. Kiiresti muutuvas maailmas teiseneb kõik peale suhtumise kultuuripärandisse, ja tõrkugu noored lugemast vanamoodsa keelega teoseid, mõjutavad neid müüdid raamatu kohta. Nii levib ka romantiseeritud suhtumine jahimeestesse. Neid on Soomes 297 000, neist 11 450 naist.

Ühe kooli poolt läbi viidud küsitlus näitas, et isegi loomaaednikel seostub ilvesejahi probleem eelkõige sellega, kui vahva ilvesejahistseen tolles romaanis oli. Palvele korrata äsja öeldut kohmetusid loomakasvatajad äkki ja jäid esimest korda mõtlema.

WWFi vaatleja kinnitas, et Soomes on ohtlikult suur salaküttimise osakaal, ilveseid püütakse keelatud moel, raudadega, ametnikud teavad sellest ega karista kedagi. Soomlane olla alati metsloomi püüdnud ega küsinud kelleltki luba. 2003. a jaanuaris tabati Ylä-Savos rühm metsavargaid, kes tapsid ka ilvesepoja - ettekavatsetult, nagu nad üles tunnistasid. Sealkandis oli teada ka muid salaküttimise juhtumeid. Riik konfiskeeris Iisalmi jahindusettevõtte varad, kuna selle liikmed olid vargil käimisega jahimehe ausa nime ära määrinud, loomade elu eest ei küsitud trahvigi.

Loomade mootorkelkudega tagaajamine on Põhja-Soome noorte tuntud lõbustusviis. 30.1.2001. a aeti mootorkelkudega ilvese jälgi Pallas-Ounastunturi rahvuspargis, kus loomahäirimine on keelatud - üle 30 km, seekord kahjutult. 1999. a märtsis jälitati kelguga poegadega emailvest, kuni ta alla aeti. Vähemalt poegadel õnnestus pääseda.

Olukord allumatute riikidega Euroopa Liidus meenutab igas Eesti koolis tuttavat lauset: "Meie ei saa korrarikkujatele midagi teha". Ometi tuleb muutuda ebapopulaarselt rangeks ja teha, juba mõtlematute korrarikkujate endi pärast.

"Jõuluvana põtru" jagub 5 kiskjale

Põdrajahile läheb ilves siis, kui ta ei saa kätte jäneseid. Viimati murdsid ilvesed palju põtru 1992. aastal (jälle jänestetsükkel?). Põdrakasvatusalad asuvad Lappi läänis, mõnevõrra ka Põhja-Kainuus ning Oulu lääni põhjaosas. 1995. aastal murdsid ilvesed Soomes 0 lammast ja 87 põhjapõtra, järgmisel aastal 92, ülejärgmisel 131 põhjapõtra, 1998. aastal 97, seejärel 86, 136 ja 127 põtra. 2003. aastal kirjutati ilveste arvele äkki 1489 põtra ning ligi 10-kordne juurdekirjutus tõi lisajahilube.

Ilvesel õnnestub põdrajaht teistest kiskjatest paremini, eriti talvel. Ta saab kätte ka valgesabahirve ja tal esineb kõige vähem ebaõnnestunud rünnakukatseid. Siiski ütleb statistika, et tapetud põtrade seast on 7% murtud ilvese poolt, 25% karu, 46% ahmi, 20% hundi ja 2% kotka poolt. Kui jutt on põdravasikatest, on ilves süüdi samuti 7% juhtumites, kotkas murrab aga 42% ning arvesse tulevad ka rebane ja kaaren. 1976.-90. a tapsid kiskjad 13 959 põtra (ilvese osalust statistika üldse ei maini). Näiteks 1994. aastal leiti 2188 kiskjate läbi hukkunud põtra, lisaks hukkus neid 4200 looma auto- ja 500 raudteedel.

Kiskjate tapmise asemel soovitatakse Soomes ehitada elektriaiad neile 1/4 põtradest, kes pole metsas karjatatavad - siin on jutt metsatutest aladest, kus tavaliselt pole ka ilveseid. Metsikud põhjapõdrad on Lapis ammu ära kütitud ja majandites kasvatatakse nende poolmetsikuid järglasi. Karjala poolt tulevad küll mõned metsikud põdrad, kes on suuremad ja mustade koonudega, ja põdrakasvatajatele ei meeldi, et metsikud loomad ristuvad nende metsas vabalt käivate poolmetsikute kodupõtradega.

Kahjutasu makstakse välja igal juhul, kontrollimata, kes kahju põhjustas, kiskja pannakse kirja põdraomaniku ütluse järgi. Murtud põtru registreerivad politsei, kohaliku omavalitsuse esindajad ja mõistagi volitatud jahimehed. Ligi 40-liikmelise Wild Lynx ry asutaja ning kiskjaekspert Jussi Ristonmaa nõuab, et iga ohver oleks pildistatud, vigastused kirjeldatud ning uuritud spetsialisti poolt. Tema sõnul maksab valitsus elanikkonnale ülemäära kompensatsioone, kuigi sageli pole kahju tegija olnud ilves või mingit kahju ei tekitatudki. Wild Lynx ry pakkus välja maksta oma "vastutusraha" neile, kes tõesti kannatab ilvese läbi, riik aga suunaku kompensatsioonideks mõeldud raha ilveste abistamiseks.

Wild Lynx ry, inimlikkuse ime

Jussi Ristonmaa kiindumus ilvestesse tekkis 1995. aastal, mil ta vabastas ilvese salaküttide püünisest. Seejärel hakkas ta lõksulangenuid loomi sihikindlalt otsima ja vabastama. 1999. aastal asutas ta Wild Lynx ry - see andis talle õiguse loodusest leitud vigastatud, haigete ja nälginud ilveste abistamiseks. Mõnd aega oli Jussil Jyväskylä lähedal Laukas oma "ilveshoidla", kus viimati said 2000.-01. a talvel abi 2 ilvest.

Iga talv leiti Soomes abi vajavaid ilveseid, suurem osa nendest olid emata jäänud ilvesepojad. Jussi korraldas neile ravi looma leidmise kohale lähimas hooldeasutuses - küll Ranua loomapargis, küll Ähtäri pargi loomahaiglas, ka Ilomantsi jahindusuurimisjaamas, kus said aastate jooksul abi paarkümmend ilvest. Kuid just Ilomantsi "proffidega" tekkis Jussil 2002. a detsembris ületamatuid raskusi. Nurmiselt leiti hobusetallist sinna sooja pugenud pooleaastane ilvesepoeg, kelle politsei reedel Ilomantsisse tõi. Kuna oli nädalalõpp, ei saanud Jussi korraldada nälginule glükoositilgutit ja ilvesepoeg suri. Tilguti maksab 60 eurot päevas, lisaks rohud ja arstiteenused, Jussi oleks maksnud ka rohkem, kuid nädalalõpp oli kohalikele loomaarstidele liiga püha.

22.12.2003. a leiti Kuhmost pooleaastane kaua nälginud ilvesepoeg. Tema sai Oulanka rahvuspargis asuvasse Kuusamo metsloomakeskusesse. Nagu ka Wild Lynx ry, on see keskus üksiküritajate ettevõte, kus elavad ja lasevad ennast eksponeerida näljasurmast päästetud karud ning 4 ilvest (vanim neist oli juba 18-aastane).

2003. a juuli lõpupäevil leiti Lohjast suvilate lähedalt ligi 10 nädala vanune emane ilvesepoeg, kes tavalise 3 kg asemel kaalus 1,4 kg ja kannatas vedelikupuuduse käes. 2 päeva karjus ilvesepoeg üksi sügavas kraavis, kuni ta välja aidati. Tänu glükoositilgutile sõi ta nädala pärast juba kanakoibi ja võttis peagi 1 kg juurde, kuid haigestus sügelistesse. Ähtäris raviti ta terveks ning jäeti parki elama, augusti lõpuks kaalus ta 2,2 kg ja sai nimeks Sussu (vt pilt lk 88).

Ilvesehulluks kutsutu aitab ka teisi kiskjaid

Jussi korraldab ilvest ja teisi kiskjaid tutvustavaid üritusi, levitab nende kohta moonutamata teavet ja saab jahimeestelt ähvarduskirju. Vaajakoski ja Lauka kooliga on Jussil eriti tugevad sidemed, esimeses on tekkinud Ilvestesõprade klass. Mujaltki tellitakse ilvese ja hundi diapositiivisarju ning suurkiskja teemalisi tunde. Viimati käis Jussi idapiiril pildistamas ja lindistamas karu ning lootis meelitada raipele ahmi, sest see on ainus kiskja, keda Jussi pole veel vabas looduses kohanud ega pildistanud.

"Isegi looduskaitsetöötajatel on eitav suhtumine ilvestesse, veel eitavam huntidesse ja karudesse," kurdab Jussi. "Ollakse valmis kaitsma puid ja maastikku, aga kui kiskja tapab, et süüa ja ellu jääda, rikub ta looduse steriilset pilti ja teda ollakse nõus kasvõi hävitama."

Nii Šveitsis kui Siberis on tähele pandud, et ilveste sagenenud ilmumine asulate juurde ning suur ilves-orbude hulk on märk populatsiooni kriitilisse seisu jõudmisest. Ent Soome teadlased ei huvitu ilves-orbudest, nende töö on üldistada andmeid ning kui Euroopast ilves-orbude kohta küsitakse, pannakse lahtrisse 0 - nagu ka enamikus küsitletud maades, kus pelga kontrollimise peale leidus mahasalatud ilves-orbe kuhjaga.

Igal maal tehakse paremal juhul sõnu: ei tohi küttida poegadega emaseid, tuleks keelata ilvesepoegade tapmine jne. Kes aga keeldub osalemast ühiskondlikest looduskaitsemängudest ja üritab omakasupüüdmatult midagi loomade heaks ära teha, tembeldatakse "ebaametlikuks" ja koondutakse vandenõuks entusiasti vastu. Kui miski ei aita, võetakse põlualune palgatööle, kus ta lihtsalt peab kompromissile minema.

2004. a suvest töötab Jussi WWFi suurkiskjanõunikuna Soomes. Ehk suudab ta ka ametnikuna mõjutamatuks ja ausaks jääda. Kui suvel surid 2 liiga halvas korras leitud ilves-orbu, tegi Jussi ettepaneku ministeeriumile korraldada vastukaaluks jahiturismile veretu kiskjaturism - näidates ja tutvustades inimestele loomade elupaiku, korjata raha nälgivate ilvesepoegade abistamiseks.

Soome parkide ilvesed

Turu kandis asuv Lieto Zooland (2000 looma 60 liigist) on kaasaegsem võrreldes Helsingi Korkeasaari loomaaiaga, kus ilvesed on elanud alates 1897. a-st. Ilveseperepea Enok sündis 27.5.1993. a Nordens Arki loomapargis Rootsis ja tuli Helsingisse 1994. aastal. Nordens Arki ilvesed on heleda kasukaga, kuid Enok on pruunikas, hoopis tema kaaslane Iina on hele. Tema sündis 24.5.1991. a Korkeasaaril. Nende 1995. aastal sündinud järglased Matti ja Maija viidi 1997. a aprillis Poolasse, kus nendest said Kampinose looduskaitseala metsas vabalt elavad ilvesed. 1 ilvesepoeg sündis 19.5.1997. a, seejärel tulid 26.5.1998. a ilvesepojad Paula ja Pauliine ning 11.5.2000. a sündisid isane Rufus ja emane Rakel.

Ranua loomapargi juhataja Elina Torvinen on üles kasvatanud lutipudeli abil ilvesed Kissa ja Väinö (omastele Väiski) - 1989. ja 1996. aastal. Kissa aedikukaaslasteks olid 1995. aastal sündinud isane Keijo ja 1986. aastal sündinud emane Muska. Praegu elavad pargis 31.5.1997. a sündinud õed Isa ja Bella, samuti taltsad loomad.

Ähtäri pargi isailves Mauku (1992-2003) hoolitses hästi nii emailveste kui järelsoo kasvatamise eest. Tema valitses 3 emast: 1992. aastal sündinud õdesid Viirut ja Vinkut ning 1994. aastal sündinut Kisut. 2001. a varakevadel toodi parki Rootsist 2-aastane isailves Orvar, kellelt sai 2002. a mai lõpus Vinku 2 ja Viiru 3 poega. Vinku pesa oli eemal nähtavast alast, kuid Viiru poegi jälgiti vabalt ema külje all lamamas ning juunist alates emaga ringi liikumas. Ilvesepoegi sündis ka järgmisel aastal.

Mis on kummiilves?

Maailmas on kombeks vormistada loomade sponsoreerimist "ristivanemlusena": selle asemel, et pillata raha korjanduskarpi või saata see loomapargi kontole, teadmata, kas see kunagi konkreetse loomani jõuab, võib looma ristivanem ise osta loomale toitu ja ise looma ka sööta. Ristivanemateks ei valita tuntud isikuid, et nende kaudu pargile kasu või kuulsust saada, vaid igal loomal võib olla palju ristivanemaid. Soovi korral saavad nad samahästi kui parkide pereliikmeteks, nagu on Ähtäri loomapargis Kesk-Soomes. Üksildasi või oma elus vähe arusaamist ja õrnust kohanud inimesi aitab edasi teadmine, et keegi vajab nende abi ja armastust. Inimene reedab kergesti oma sõpru, loomad mitte kunagi. Mõni ristivanem (soome keeles kummi) võtab oma ülesannet ka nii tõsiselt, nagu Kisu-nimelise ilvese ristiisa: kuna omastava käände tunnuseks on -n, võttis see Soomes kuulus inimene endale meiliaadressi kasutajanimeks kisunkummi.

Ähtäri loomapargis elavad ilvesed alates 1973. a-st ehk asutamisest saadik. Neil on 800 m2 suurune ala, mis on küll jagatud 2ks osaks, kuid ilveseaia 2 pere vahel valitsevad aina head suhted. Ähtäri pargis saab 60 ha suurusel alal näha 62 loomaliiki, ka rästikuid, papagoisid ja lumeleoparde ning pargis viibida tohib nii kaua kui keegi tahab. Ähtäris õpetatakse inimestele ära tundma looduses abi vajavaid loomi ning eristama neid tegelikult mitte abi vajavatest. Pargi loomahaiglal on pikaajalisi kogemusi päästetud loomade hooldamise osas.

Ähtäri ilvesed kaaluvad 15 kuni 26 kg, kuid nad mängivad samu mänge mis kodukassidki, ütleb talitaja Tiina Nordberg-Kari. 15. juunist 15. augustini viibib ta, nagu teisedki loomahooldajad, aedike sees 2 korda päevas, toites loomi turistide nähes ja rääkides nendest külastajatele. Muidu annab ta ilvestele süüa kord päevas, v.a kolmapäeval ja pühapäeval. Poegade imetamise ajal jäävad toiduvabad päevad ära ning lihale lisatakse kaltsiumit ja vitamiine. Ilvestel on isu ära siis, kui ilm kiiresti vahetub, eriti kui sügis läheb üle talveks. Suvel süüakse üldiselt vähe, sügisel ja talvel palju. Ähtäri ilveseid küsitakse pidevalt mujale, viimati viidi nooremad Poolasse, ka osa 2002. a poegi lubati Kampinose parki saata.

Ilvesed-filmistaarid

Väinöt kasvatati algusest peale filmis "Poiss ja ilves" osalemise jaoks. Dublandiks taheti kasutada Kissat, kuni toodi Rootsist, Eskilstunast, Parken Zoost 1 kuu vanused Isa ja Bella, keda oli ema samuti hüljanud. Neid õpetas välja Elisabet Jonsson, kes on üles kasvatanud palju tiigreid, leoparde ja ilveseid. 1997. a augustis ja septembris mängis filmis Väinö ning 1998. a märtsis vaheldumisi Isa ja Bella.

Filmitegijad ütlesid: nad kiristasid oma kiskjahambaid, teades, et iga minut filmimisplatsil maksis 1200 marka, ilvesed aga mängisid mõnuga - kuid mitte seda, mida inimesed tahtsid nendega mängida. Ilveseid harjutati küll inimhulkade ja autodega, kaamerate surina ja kõiksugu mölluga, kuid loomad suutsid keskenduda ja töötada vaid pool tundi korraga. Ka üritati vähendada inimeste hulka filmimisplatsil, sest ilvesed pidid enne tööle asumist üle nuusutama kõik osalised ja veenduma olukorra turvalisuses.

Kõige raskem oli sundida ilveseid välja nägema ohtlike loomadena, sest kurjaks ei teinud neid ükski mäng. Ühtegi kaadrit loomadega ei loodud arvuti abil ning vaatajal tuli rahulduda ilvesepildiga puu otsas ja verevärvi plekiga puu all. Asjata nähti vaeva, meelitades ja sundides ilveseid puu otsast koerale selga hüppamaks - nii nägi ette stsenaarium, kuid mitte loodus. Ilvesed olid veendunud, et puu otsast tullakse alla tagumik ees. Soovides kaadrisse saada ilvese ärevat pilku, näidati Väinöle kanu, ent hiljem leiti ilves koos kanadega õue peal sõbrustamast. Kui 12-aastaselt peaosatäitjalt küsiti, mis tunne oli vabal ajal jalutada ja hullata metsloomaga, vastas poiss, et nagu koer oleks kaasas.

Väinö hukkus 1998. a kevadel, olles peaaegu täiskasvanud ilvese suurune. Ta turnis aial ja kukkus libastudes kirvetera otsa. Väinöt hakkasid asendama 9-kuused Isa ja Bella. Vaatajad on pahandanud, et talve saabudes ilmus ekraanile märgatavalt väiksemaks jäänud ilves. Filmitegijad oleksid pidanud andma ilves-näitlejatele kasvamisaega, nüüd aga sai kinnituse ohtliku kiskja müüt - vaatajad võtsid tõena pähe, et ilvesepoeg, kes sellise suuruse juures on veel üsna abitu, suudab murda täiskasvanud põhjapõtru.

Mõndagi Rootsi ilvestest

Ilveseid elab hajutatult 56ndast laiuskraadist põhjapoole Smålandis ja kuni Vätterni järveni. See populatsiooniosa on eraldatud muudest Rootsi ilvestest. Tihedam ja ühtlasem, kuni Lapimaani ulatuv asustus algab Vänerni järvest ja Stockholmist põhjast, kuigi ilveste leviala jätkub kitsa ribana Hjälmareni ja Vätterni järvede vahel kuni idarannikuni. Ilveste koduala suurus muutub lõunast põhja 180st kuni 2780 km2-ni isastel ja kõigub emastel vahemikus 98-759 km2. Olles 2 kuud pesas, kontrollib emane 33-100 km2 oma territooriumist.

1960.-67. a leiti 146 jahitud ilvese kõhust ainult 1 liiki toitu 114 korda, 2 liiki toitu 25 ja 3 liiki toitu 7 ilvesel. 89% ulatuses sõid ilvesed imetajaid, vaid 19 juhul leiti linde ja 2 korral kala. Suvel söödi sõralisi vähem kui talvel, mil leiti põhjapõdraliha 57 ja metskitse liha 32 korral, jänest 35 korda, närilisi 14, lammast 7 ja rebast samuti 7 korral.

Rootsis on olnud 2 suuremat ilvesprojekti: 1994. a-st alates Bergslagenis ja Sarekis, kus paralleelselt Norraga uuriti u 200 looma, ning teine projekt alates 1996. a-st Grimsöl. Võimalust mööda paljastavad ja naeruvääristavad teadlased müüte: et ilves sööb ainult värsket saaki, tapab rõõmu või vere joomise pärast, saab 7-8 kutsikat, kes on kohe inimohtlikud ja paljunevad juba 1-aastaselt ligilähedaselt geomeetrilises progressioonis. 1998. a seisuga oli Norras ja Rootsis kokku registreeritud vaid 72 pesakonda, kus oli üle 3 poja. 3 nädalaste kolmikute kaal oli 970-980 g.

2-aastastest emastest poegis 56%: Grimsöl kõik 4 uuritud emailvest, Sarekis ja Norras Hedmargis 1 emane 4st, Nord-Trondelagis aga 3 uuritud 4st loomast. 3-aastaste ja veelgi vanemate emaste seast paljunes 80%: Sarekis 32 ilvest 39st, Grimsöl 5 ilvest 10st, Hedmargis 25 emast 31st ja Nord-Trondelagis kõik 4 ilvest. Suurim uuritud rändaja oli aga raadioilves Abel Sarekist, kes käis läbi 400 km ja ta lasti maha Nord-Trondelagis.

Kas ilves on kahjur?

Ilves on kasulik mitte vaid loodusele: kui põdra murdjaks on ilves, saab põdraomanik kompensatsiooni täies mahus. Sellepärast, kui põder on murtud, soovitakse, et süüdlaseks oleks ilves. Karjapidaja saab mitte eriti väikest raha ka siis, kui ei suudeta tuvastada ühtegi kiskjat, ja see ajendab pettustele, kah mitte harva.

Vahemikus 1990-1994 murdsid Rootsi väidetavasti 1000 ilvest 234 lammast ehk 47 lammast aastas, mis teeb välja 0,05 lammast 1 ilvese peale. 1997. aastal murti 153 lammast, edasi 157, 51, 98 ning 2001. aastal 130, kokku 589 kaebust - ikka tuleb välja, et ilves ei ole lammastest toituv loom (0,12 lammast 1 ilvese kohta aastas).

Põhjapõder Rangifer tarandus on metskitsesoku suurune, ilves saab ta kätte 45 juhul 64st uuritud katsest, ehk palju hõlpsamini kui Lõuna-Rootsis metskitsi püüdes. Kodustatud põtru kulus 1994. aastal ilvestele ära 2563. Jagatuna ilveste arvule on see 2,5 põtra 1 ilvese kohta aastas. Jagame 2,5 põtra 365ga?

Põhjapõdrad ei ela ainult aedikutes, vaid karjatavad ennast metsas, paljud metsistuvadki. Peab siis ilves neil põtradel vahet tegema? 1990ndate lõpus kanti ilveste arvele 20 000-40 000 põhjapõtra aastas, mis tähendaks, et ilvesed toituvad ainult põhjapõtradest. Ometi püüavad neid vaid põhjaläänide ilvesed, seega numbrid on ülepakutud.

Noored põdrad on tõesti Põhja-Rootsi ilveste põhitoit (83%, ja 8% jänesed). Vahemikus 1995-97 jälgiti Sarekis 6 raadioilvest. 57 ründamiskatsest õnnestus neil 37. Põhjapõdrast jätkus ilveseperele 3 ööks, kuigi veeti 5 ööd põdra juures, mis viitab reeglile, et 1 päev 5st jääb ilvestel toiduvabaks. Ainult 27% murtud põtradest oli hea tervise juures.

1980ndail on uuritud, et põhjapõtradest langevad kiskjate saagiks noored ja enamasti emased loomad, idaaladel ja metsades püüavad neid ilvesed, läänes ja mägedes aga ahmid. Kus pole karusid ega hunte, langeb noori põhjapõtru ilveste saagiks murtud loomadest 55%, ahmi saagiks 8%, kotka saagiks 4%, kuid üldsuremuse pilti ei mõjuta kiskjate sekkumine vähimalgi määral - põtrade loomulik suremus on palju kordi suurem.

Jämtlandis elab 17% Rootsi põhjapõtru, seal murtud põtradest 1/2 läheb ilvestele, mujal Põhja-Rootsis 20%. Jämtlandis, 37 700 km2 suurusel alal, loendati ilveseid mootorsaaniga liikudes ning järeldati neid olevat 38-74 looma (1-2 ilvest 10 000 km2 peale).

Ilvesejaht Rootsi moodi

Levinud enne üle kogu Rootsi, taganesid ilvesed 20. sajandi algul jahimeeste eest riigi põhja- ja lääneossa. 1911.-15. a jahiti 4 põhjaläänis 10-30 ilvest aastas, kuni vaid üksikud loomad 1920ndail püssi ette juhtusid. Vahemikus 1928-43 kehtis täielik jahikeeld, siiski tapeti üle aasta 1-2 ilvest. Ilveste arv hakkas kasvama ja nad pöördusid tagasi Värmlandi, Gästriklandi ja Smålandi. Siiski oli 20-25 kütitut looma populatsioonile liig ja kuni 1950ndate keskpaigani tuli jahimeestel taas üksikute saadud ilvestega leppida. 1960.-63. a elas Rootsis 200-300 ilvest, kellest jahiti paarkümmend looma aastas, kuid juba 2 a pärast tapeti 55 ning 1967.-68. a talvel saadi kätte 72 ilvest. Enam polnud loodus nii helde (30-50 looma aastas, edasi veelgi vähem) ning kui 1984. aastal saadi kätte vaid 12 ilvest, keelati ilvesejaht ära. Siiski andis valitsus 1986. aastal jahimeeste nõudmistele järele, lubades jahtimist 3 põhjapoolses läänis, ent muidugi seisab andmebaasides jahitud ilveste tulbas, 1984.-94. a lahtris 0.

Pärast Neuchateli kohtumist, kus Rootsi esindaja rääkis vajadusest keelata jaht üleüldse, õnnestus looduskaitsel sundida valitsust alates 1991. a jaanuarist tühistada põhjaterritooriumide eristaatus. Rootsis oli siis 200-300 ilvest, 1994. a sügiseks 700 - parajalt palju, et neid jälle jahtida lubada (vt tabel): esialgu mõned, siis kümmekond ja siis kohe 100.

Kuigi 2001. aastal ilmunud "Eesti suurkiskjate ohjamine ja kaitse" väidab, et ilves on Rootsis alates 1991. a-st kaitse all, on ilvesejaht Rootsis uuesti lubatud alates 1994. a-st perioodiks 10. jaanuarist 31. märtsini ning sellest ajast peale on tapetud üle 800 looma, pooled neist lõksudes, mis on samuti lubatud.

1996.-97. a talvel lubas Rootsi valitsus jahtida 1/6 populatsioonist ning tagantjärele väideti, et ilvese arvukus ei arvatud olevat 700, vaid üle 1000 looma. Sajandivahetusel, vaatamata Euroopa Liidu protestile, lubati Rootsis jahtida 183 ilvest väidetud 1500st ning oli püstitatud sajandi rekord - tapeti 165 looma. Nagu igas riigis, söödetakse Rootsi lehelugejale sisse võltsitud andmed jahiulukite arvukuse kohta: pärast mitut aastat intensiivset jahtimist väideti 2001. a kevadeks ilveseid olevat koguni 1400-1800, mispeale arvati isegi Norras, et nii palju ilveseid ei saaks Rootsis olla isegi siis, kui Soome uuesti Rootsi kuningriigi koosseisu kuuluks. Euroopa Liidu pinnimise peale tunnistas Rootsi, et 20. sajandi lõpuks olnud neil alles 1200 ilvest, kuid 2003. a-ks oli neid 900, sest ilvesed olla Soome ja Norrasse ära rännanud. Rootsi lehed kirjutasid aga ikka veel 1400st ilvesest.

"Ilves-loom" ja valelik inimloomus

Rootsi lodjur koosneb sõnadest lo (ilves) ja djur (loom). Selma Lagerlöf kirjeldas ilveseid nagu "jalust kangeid ja kohmakaid nagu suuri ebaõnnestunult loodud kasse", kes "näisid häbenevat näidata ennast teistele loomadele ja turtsusid, kui keegi neile lähedale tuli". Kui inimene seisaks käed vastu maad, jalad sirgelt, oleks temagi selg ettepoole kaldu ning tagajäsemed liiga pikad ja kanged. Kuid palju häbiväärsem on inimese kangekaelsus.

Võimud väitsid, et 1980ndate keskel langes ilvese arvukus mitte üldse küttimise, vaid kärntõve ja viirusenteriidi (kassikatk, panleukopeenia) tõttu. Haigestumisjuhtude arvu tookord ei teatatud, kuid 10 a pärast leiti haigustesse surnud ilveseid järgmiselt: 1996. aastal 4, edasi 9 ja 8 ning 1999. aastal 2 looma. Autoohvriteks langes 1995. aastal 25 ning kuni 1999. a-ni vastavalt 19, 14, 16 ja 20 ilvest.

Rootsi ilveste populatsioon võiks teadlaste meelest kasvada 3000ni ja loodus kannataks seda, kui vaid inimesed suudaksid veidi kannatada. Stefan Jonsson, zooloog ja kiskjaekspert, kirjutas 1983. aastal oma raamatus "Lodjur", et jahtimine 25% ulatuses tähendab Rootsi ja Norra ilveste populatsiooni peatset hävimist. Autor toonitab illegaalse jahtimise uurimata, kuid määravat osatähtsust: isegi siis, kui teaduslikud näitajad lubaksid veel ilveseid jahtida, tuleks arvestada ka illegaalse jahtimise prognoosiga, sest olgu jutt ilveste, metskitsede või jäneste salaküttimisest, mõjutab see lõpuks ikkagi ilvest.

Norra ilves sõnas ja müütides

Ilves ehk gaupe tuleb vana norrakeele sõnast gan, mil oli palju tähendusi: auk, tühimik, kõri, kurk, neel, kisa ja itkemine. Tegusõnana tähendas see veel krahmamist, ablas olemist, ammuli sui vahtimist, jõllitamist ja haigutamist. Nüüd tähendab see endiselt jõllitamist, aga ka kaela välja sirutamist ja taevasse vahtimist (kõik kirjeldatud tegevused on ilvestele omased). Et tekiksid norra sõna gaupe, islandi gaupa ja fääri geupa, ristus vananorra gan anglosaksi sõnaga geopan, mis tähendas midagi väiksekest. Ulv tähendab hunti ja Bjorn karu ning need on norra eesnimed, ilvest ega ahmi aga nimeks ei pandud.

Norra teadlased kutsuvad oma uurimisobjekte Norra tiigriteks, minitiigriteks ja lumilõvideks. Norrast on pärit ka "miniilvesed" ehk nüüdseks kodukassitõuna tuntud norra metskassid, kellel on väikesed kõrvatutid. Selle metskassi tõid Norrasse viikingid, kuid ei kodustanud teda ja metskass sai maailmakuulsaks goblincati nimelise koletisena. Isegi trolle ei kardetud Norra külades rohkem kui teda. Kõrvatuttide tõttu usuti, et tegemist oli kodukassi ja ilvese ristanditega, kel oli kombeks teritada küüsi vastu majaseina ning seda jubedat kriginat ei osanuvat külarahvas millegagi võrrelda. 1930ndail, et norra metskassid ära ei kaoks, viidi mõned salakaubana USAsse ja hakati neid paljundama kodudes. Metskassi ja kodukassi ristamisest tekkinud kassitõugu tunnistati 1970ndail ning siis avastati Norraski, et "goblincat" taltub suurepäraselt. Ta on küll sõltumatu, kuid kiinduv, tark ja mänguhimuline.

Varem kartsid norralased kassi rohkem kui ilvest, nüüd aga näidatakse Bergen-Geilo-Oslo marsruudil liikuvatele turistidele farmi, kus kasvatatakse hunte, ilveseid, polaarrebaseid, põhjapõtru, metskitsi, hobuseid jpm loomi, teostades ühiskonnas kiskjahirmuteraapiat.

A. E. Brehm kirjutas, et Norras ratsutas noor ilves kord kodukitse seljas ja ehmunud kitsekarja kisast, klammerdus ohvri külge veel kõvemini ega saanud oma küüsi kitse seest välja. Šveitsis aga kaevas ilves uru kitsekuuti ja jõudis vaid august sisse piiluda, kui sokk ta tappis. Meiegi ajal on tähele pandud, et eri maade ilvesed on osavad "metroo"-ehitajad (loom liigub nähtamatuna kaevikus üle lageda), ja vahel ratsutavad nad ka saaklooma seljas.

Ilves Norras, põdrad korras?

2-2,5 miljonist lambast saavad kiskjad endale 5-10%, väidetakse Norras, seega 125 000-250 000 lammast aastas? Murtud põhjapõtrade arvu Euroopasse üldse ei teatatud, samuti mitte teiste kiskjate ohvrite arvu. Ilvese olukorda Euroopas kokkuvõtvas dokumendis on kirjas, et Norra ilvesed murravad lambaid igal aastal u 9000: 2000. aastal 8337, edasi 7330 ja 6853 ning 2004. a 3 kvartali jagu on 6198 lammast. Kõrvale on märgitud, et arvud tähendavad välja makstud kompensatsioonide arvu ja mitte sõnagi sellest, kui palju lambaid murdsid ilvesed tegelikult. Kes sundis Norra teadlasi esitama ekspertide andmete asemel lamburite pakutud numbreid, pealegi nii ühekülgselt?

Needsamad teadlased on omal maal avaldanud järgmist: 2001. aastal dokumenteeriti Norras 379 lambamurdmist ilveste poolt, kuigi kompenseeriti kõik 7330 kaebust, seega süüdistati ilvest 6951 korda niisama. Karud murdsid 434 lammast, hundid 69, ahm 658 ja kotkas 109 lammast või talle. Farmerid aga kaebasid karu, hundi, ahmi ja kotka peale vastavalt 3054, 788, 13 535 ja 897 korda põhjendamatult. "Teadmata kiskja" oli ekspertide sõnul süüdi 9 korral, kuid farmerid esitasid ka selliseid kaebusi 4287 tükki. Seega tegelik "pahandus" sündis 1658 korda ja 29 891 korral oli lammaste surmapõhjuseks miski muu.

1994. aastal surid Norra karjamaadel loomulikku surma 116 000 lammast, neist ilveste arvele kirjutati 5460 ja teiste kiskjate tööks 9240, mis kõik omanikele kompenseeriti. Lambakasvatajad väitsid, et 1995. aastal murdsid ilvesed 8000 "lambukest", 1996. aastal 9862 ja 1997. aastal 9075 "süüta loomakest". 1998. aastal surid karjamaadel 30 000 lammast ja farmerid märkisid blankettidesse igaüks endale "meelepärase" kiskja, ilvest eelistasid 9204, 1999. aastal aga 9300 lamba omanikud. Ohvrite arv kasvas ilusti, miks said ilvesed 2000. aastal äkki vähem "hääli" - vaid 8337 süüdistust? Samal ajal avaldasid teadlased oma lambaröövide uurimuse tulemused. 641 öö jooksul dokumenteeriti 2 ilveste poolest rikkamas regioonis, Hedmargis ja Nord-Trondelagis, vaid 63 lamba ning 3 kodukitse murdmised ilveste poolt. Vahemikus 1994-1999 käisid paha peal 34 raadiosaatjaga ja 6 ilma saatjata ilvest. Nad olid igas vanuses, mõni käis karjas 1, mõni 2-3 korda 5 a jooksul. Ainult lambalihale spetsialiseerunud ilveseid ei ole teadlased leidnud. Peale ilveste murdsid lambaid ka teised metsloomad ja külakoerad.

Chupakabra alamliik - lynx oviensis?

Vahemikus 1992-95 pandi alla 600 Norras elava ilvese süüks 18 924 lammast, seega 4731 looma aastas ehk u 8 lammast 1 ilvese kohta. Oletame, et see on tõsi ja Norras elab mingi eriline lammastest toituv alamliik. Jagame 8 lammast 365ga ja arvude maagia kaotab oma mõju. Lamburid nõuavad kõikide ilveste hävitamist, sest ilvesed ei söövat muud kui vaid lambaid. Ent isegi need andmed, mida Euroopa eksperdid arvasid mitusada korda ülepaisutatud olevat, näitavad selgesti, et ilvesed samahästi kui üldse ei toitu lammastest. Muidu sööks iga ilves korra 45 päeva tagant.

Lars Gangås, kes kulutas 4 a lambamurdjate jälgimisele, kinnitas, et ilvestele ei meeldi lamba kasuka vill ja ilvesed püüavad lambaid vaid äärmises näljas, ka lõbu pärast tapmine on inimeste loodud müüt. Raadiosaatjaga ilves Helga ja tema 3 poega olid pesas 200 m kaugusel karjamaast ning selle asemel, et püüda lambaid, kulutasid ilvesed kuni 18 tundi metskitse püüdmiseks. Kõlbasid ka põdrad, hirved ja suuremad linnud, ning kõik, kes ära tapeti, söödi ka ära.

Täielikult söödud olid 8% uuritud lammastest, sest sööjat ei segatud. Kuna ilvesed sõid lambaid mitu päeva mitte kuigi kaugel murdmiskohast, näitas seda, et lammaste tagaotsimisega suurt vaeva ei nähtud. 56% juhtumitest oli söödud 3/4 lambast ja 36% juhtudest oli ilves kohe minema ehmatatud.

Lambaliha ei maitse ilvestele, väidavad uurijad, kuid vahel osutub lambajaht tulusamaks ettevõtmiseks kui mõne uluki varitsemine. Murdmise edukus on 12 õnnestunud katset 13st. Ilvestele on lambad kerge, kuid iseseisvuvatele noortele mitte eriti jõukohane saak. Igatahes ei sõltunud noorte ilveste ellujäämine 3 kuu jooksul peale iseseisvumist lammaste murdmisest või mittemurdmisest. Suured isailvesed himustasid hõlbusaaki sagedamini kui emased, kes poegisid sageli lambakarjade läheduses, kuid täiesti ignoreerisid neid. Isaste ilveste puhul tõid uurijad välja seletuse: kui karjamaa on isailvese alal, siis ta lihtsalt peab seda kasutama.

Riik hakkas küll juba nõudma turvameetmete rakendamist karjamaadel: elektrikarjuse juhtmete vahe peab olema alla 20 cm, siis ei mahu ilves läbi. Šveitsis on välja töötatud veelgi kindlamad abinõud, kuid nende vastu ei tunta huvi - kompensatsiooni saada on mõnusam ja arendades hiiglaapla kiskja müüti saab riigilt lisajahilube välja pressida. Teadlaste meelest pole põhjust rääkida üksikutest "probleemsetest" ilvestest, nagu Šveitsis, vaid massiliselt probleemsest vabakarjandusest, mis kiskjatele asja nii lihtsaks teeb.

Norra lambad sõid ilvesed ära

1990ndate lõpus elas Norras kõigest 50 hunti ja 1997. a ilvesejahikvoot (146) hõlmas 25% populatsioonist. 1998. aastal oli kvooti (155) lamburite nõudel suurendatud ja tapeti 117 ilvest veel elavast 403st (Euroopasse teatati, et jahiti 82 looma 500-600st). 2001. aastal lasti ametlikult maha 39% populatsioonist, Euroopasse aga teatati, et 26%. Et Norras tapetakse poegadega emaseid ja ilvesepoegi, nimetasid teadlased seda bioloogiliseks diversiooniks ja tegid petitsiooni "Lambad ei ole ohustatud - ilvesed on".

Kuna illegaalse ilvesetapmise eest pannakse vangi, üritavad ilvesejahi suurendamisest huvitatud isikud levitada müüti ühiskonna enesekaitse vajadusest. Katse mõjutada ühiskonna arvamust põhines kuulujutule, et Lillehammeris nähti tänaval ilvest - ju on siis neid liiga palju ja mõnda võib ikka tappa ka.

Euroopa ja maailm taunib Norrat ka mõtlematult suurte jahikvootide eest, kuid Norra puhul on needki "veel liiga uus" progressiivne muutus, sest enne 1994. a tapeti ilvest ilma igasuguste piiranguteta. Kritiseeritakse ülipikka jahihooaega - veebruarist aprilli lõpuni (mõnel aastal võivad aprilli lõpuks juba pojadki pesas olla ja pole kuigi eetiline tegu lasta emane maha ka mõni päev enne poegimist). Väidetavasti on Norra ilveste populatsioon stabiilne põhjas ja kagus, kuid kahaneb riigi kesk- ja edelaosas. Kvoodid määratakse 13 maakonnas, 6 maakonnas jätkub küttimine siiani piiramatult, need on 4 maakonda läänes ja 2 põhjas. Emastele seatakse viimasel paaril aastal eraldi kvoot, ja kui see saab täis, lõpetatakse jaht ära. Põhimõtteks on jahtida 1 ilves regiooni peale (lubatakse siiski 3-4), ning arvestamata salaküttidega võib isegi selline jahikorraldus jätta kõik regioonid ilma ilvesteta.

Norra ilveste olukord läheneb ibeeria ilveste omale

1850. aastal olid ilvesed levinud kogu Norras, ent 1940. a-ks ainult "saarekestena". 1800ndail jahiti ilvest 120 looma aastas, 1850ndail pisut alla või üle 100, kuid 1848. aastal tapeti 148 ja 1860. aastal 152 ilvest. Need andmed on pärit allikast, kus vähemalt 1990ndate osas esineb kõvasti alandatud numbreid, kuid üldist tendentsi näitavad numbrid küll. Perioodil 1866-1870 jahiti u 180 ilvest aastas, siis hakkas arvukus langema ja 1873. aastal saadi kätte vaid 92, kuid 2 a pärast korraks taas 192 looma. 2-3 a püsis jahiedukuse näit 150 juures ning järgnes taas langus, kuni saadi 1883. aastal kogu Norra pealt kätte 47 ilvest. Tõusude ja mõõnadega läks asi edasi, 20. sajandi alguseks oli aastanormiks 20-30 ilvest, 1923. a-ks 6 ja 1929. aastal saadi kätte üksainus. Seejärel püüti veel 5, 2 ja 2, siis aastate kaupa 0 või 1, suurima saagikuse aastaiks osutusid 1938. ja 1939. a - 3 ja 2 looma. 1930. aastal oli Norras kõige enam 150 ilvest ja nad elasid vaid riigi keskel.

1940ndate lõpupoole hakkas ilvese arvukus kasvama (jahiti juba 8 ringis), kuni 1960ndail hakati küttima 20-30 ilvest aastas. Kuna huntide arv Norras vähenes ja metskitsede arv suurenes, tuli Rootsist ilveseid pidevalt vähekaupa juurde. Nii 1963. kui 1984. aastal oli ilveseid ikka veel 150, kuigi jahimehed väitsid, et 700 looma. 1960.-68. a kütiti 286 ilvest, sh 3 poega. Vahel saadi jahil ka üle 50 looma aastas ja 1991.-92. a arvukuseks pandi kirja 300-400, mille puhul sattus ilves äkki ohustatud loomade nimestikku. 1994. a-st hakati ilvesejahti piirama ja esitama ilvese arvukuse kohta täpseid ümardamata numbreid. Ometi just nüüd hakkas ilvesejaht hoogu võtma, jahihooaega pikendati kuu võrra ja kvoodid kasvasid 155 loomani. Suurim arv ilveseid (128) tapeti jahilubade alusel 2001. aastal, alles jäi 327 looma. Kvoote hakati järk järgult kärpima kuni 50 loomani 2004. aastal, kuid arvukuse langus ei peatunud. Viimati said jahimehed 150-200 looma seast endale 35 ilvest, neist 12 emast looma, ning u sama palju ilveseid langes salaküttide käe läbi. WWFi arvates mahuks Norrasse 1000 ilvest (jahimeeste arvates on neid veel alles 250). Kõik Norra ametkonnad esitavad erinevaid jahitud ilveste numbreid (vt tabel), kuid isegi jahindusametnikud tunnistavad, et kohati notitakse ilveseid just selleks, et neid enam üldse ei oleks.

Norra metskitsemurdmise uurimus

Teadlased varustasid raadiosaatjatega 168 metskitse. Neist laekus Akershusis jahimeestele 24, auto alla jäi 10, rebaste roaks läks 19 ja ilvestele 13 (8%). Hedmargis langes ilveste roaks 36 raadiometskitse 116st.

2000. a kevadeks oli varustatud saatjaga 41 ilvest ja 135 metskitse. 3 a jooksul murdsid ilvesed neist 13 looma (Tor 3, Haakon, Mons ja Vilma 2, Aurora ja Torbjorn 1 ning 2 metskitse sai ilma raadiosaatjata ilves). Ka saatjaga varustamata kitsi leiti murtuna, neist ilveste jagu oli 11. Suurim metskitsemurdja oli isailves Mons (4 kitse 31 päeva jooksul), teistele jätkus saakloomi kauemaks (emased Mette, Vilma ja Aurora murdsid 2 metskitse 30 päevaga).

2001. aastal murti 15 saatjatega metskitse, neist mitte ühtegi ilveste poolt, 31st 2002. aastal murtud metskitsest laekus ilvestele 1 loom. 2002. a mai lõpuks olid 54 raadiokitse hukkunud, neist ilveste läbi 5 (Mons sai 2, Aurora, Tor ja Vilma 1). Jahimehed said 7 raadiokitse, koerad tapsid 2, rebane murdis 6 talle, auto alla jäi 2, õnnetustesse hukkus 3 ja 1 suri teadmata põhjusel.

2002. a sügiseks oli murtud 47 metskitse, neist ilveste poolt 5, lisaks sai Tor 1 noore looma (teised kiskjad aga 30 noort). Kõik 2003. aastal murtud 34 kitse läksid teiste kiskjate söögilauda. Novembrist kuni 2003. a märtsini suri haigustesse 4 raadiokitse, hulkuvad koerad murdsid 3, ilvesed 3, rebased 2, auto alla jäi 2 metskitse ja lasti maha samuti 2.

Dokumentaalfilm "Snolove" jälgib ilves Martine (F138) ja ta 3 poja (2 emase ja 1 isase) elu perioodil 2.1.-2.4.2000. Suure pere metskitsevajadus on suurem ja nälg tavaline. Martine sai 3 kuuga 15 metskitse (iga 6-7 päeva tagant).

Enese teadmata filmistaariks

Martine emal Mor Åsel (F104, sünd. 1990) oli haruldast õnne elada 6,5-aastaseks. Püütud kinni 14.3.1995. a, omas Mor Åse Hedmargis 600 km2 suurust ala, kus tal 1994. ja 1996. aastal pojad sündisid. Kui Mor Åse 1997. a märtsis kvoodi sees maha lasti, päris Martine oma ema ala. 1998. a suvel sai Martinest 2 poja ema ja detsembrist alates raadioilves. Ta tütar Mari (F140) varustati raadiosaatjaga 1999. a märtsis, kuid seade oli nõrk ja oktoobris polnud signaali enam kuulda. Martine vend Åsleik (M116, sünd. 1996) tehti raadioilveseks 1997. a veebruaris, aga septembris leiti ta kaelarihm Glomma jõest. Otsides endale ala, rändas noor ilves läbi 65 km ja oli tapetud salaküttide poolt.

2. ja 4. jaanuaril said Martine ja pojad metskitsed, 6. jaanuaril käis ilvesepere läbi 3,5 km, seejärel 3 km, 5 ja 1 km mööda metskitsejälgi. Alles 11. jaanuaril õnnestus murda metskits, järgmine langes Martine saagiks 21. jaanuari õhtul, veel valgel ajal, 500 m kaugusel Gjesåse kirikust. Vahepeal sattus Martine kitserikkale alale, kuid jaht ei õnnestunud. Neil päevil sumpas pere lumes 4, 5 ja 2 km iga 2 peilimise vahel (pere asukohad olid kaardil ühendatud sirgjoonega, kuna aga jahil tehakse palju ringe ja tagasipöördeid, siis on läbi käidud palju rohkem).

23. jaanuaril, metskitsega lõpetatud, läks pere edasi. Järgmise söögikohani oli 6 km ja 2 päeva, siis veel 3,5 km ja 2 päeva. Nüüd tundis Martine rahutust ja kitsejäänused jäid matmata. Ilvesed sammusid läbi ühekorraga 10 km, siis puhkasid terve ööpäeva ja käisid veel 6 km. Metskitse said nad alles 31. jaanuari õhtul 100 m kaugusel inimmajast. Pärast nädalat kestnud nälga püsisid ilvesed metskitse juures 3 päeva - esimese päris kõrval, seejärel mõnesaja meetri kaugusel.

Algas ilvesejaht ja ilveste käitumisest oli tunda, et nüüdsest kartsid nad jätta maha "asitõendeid", näiteks hoidusid nad eemale metsasihtidest ja 4. veebruaril püütud metskitse ei söödud lõpuni, vaid peideti lume alla hilisemaks kasutamiseks ning kiirustati 3 km söögikohast eemale. Järgmise päeva ja öö veetis ilvesepere loodusreservaadis Starmoenis. Sealt läksid ilvesed 4 km kaugusel asuva maantee juurde varitsema ja 4. veebruaril sai Martine kraavi libisenud metskitse, kes sai autolöögi. (Põdrad liiguvad sügavas lumes küll, metskitsed rohkem lebavad maas või eelistavad liikuda autojälgedes, kuigi jäävad ka auto alla.)

8. veebruaril tuli Martine alale isailves Boygen (M108). Ta püüti kinni täiskasvanuna 11.2.1996. a ning jälgiti 2001. a aprillini. Boygen omas Hedmargis ala, mis jäi suvel sama suureks kui talvel, venides vaid pisut ida suunas, nagu ta naabritelgi.

Esialgu magas Boygen 1 km kaugusel pere puhkamiskohast ja sõi Martine lumme peidetud metskitsejäänuseid. Boygen jättis emase alale oma lõhnamärke ning värske metskitsesoku Martine peidiku lähedale. Õhtu saabudes lahkus Boygen emase valdustest ja Martine pere tuli oma metskitse juurde tagasi. Esialgu ei võtnud Martine "kingitust" vastu, vaid sõi oma metskitse, olles Boygeni külaskäigust teadlik, ja murdis 9. veebruaril veel 1 kitse, mille ta 3 peaaegu emasuurust poega 2 ööga täiesti ära sõid. Seejärel liikus pere ööpäeva täiesti puhkamata ning 12. veebruaril ei liikunud nad peaaegu paigast. Pidev liikumine päästab jahimeeste eest ja 7-10 km pikkused päevaretked muutuvad tavaliseks, siis puhatakse õhtu saabudes, ja kui võimalik, murtakse saaki 2 päeva järjest (16. ja 17. veebruar).

19. veebruaril tuli Martine Boygeni jäetud soku juurde ja see maitses hea. Järgmist korda sõi pere 25. veebruaril ning jäi lebakule 200 m kaugusel metskitsest ja 50 m eemal metsamajast. Vahepeal jälitas Martine haavatud metskitse, kuid muutus äkki umbusklikuks, siis käis ta metskitsetalle järel ning katkestas jälitamise, kuigi oli 6 päeva söömata. Martine nuusutas küll 3 nädala taguseid vana kitse jälgi, kuid jahiõnne oli tal alles 29. veebruaril, seejärel 7. märtsil. Enne kui 12. märtsil metskits kätte saadi, tuli perel ületada otsejoones 14 km ja peale metskitse söömist veel 11 km, kuni 17. märtsil järgmine loom saagiks langes.

19. märtsil puhkas pere 1 km kaugusel Boygenist. Isase hüüetele tuli Martine kohe vastu ja kohtumine võeti filmile. Martine ja Boygen puhkasid koos, käisid läbi 6 km ja paaritusid. Martine pojad käisid koos nendega, mis võis tähendada, et nad olid Boygeni pojad. Veel kord puhati koos ja 21. märtsil läks Boygen külla teistele emailvestele. Martine pere saatis teda 2 km, seejärel käidi 8 km ilma isaseta.

Järgmisel päeval jahtis Martine taas autotee veerel ja 1 tema poegadest hüppas autole ette. Kuni Boygen 2. aprillil tagasi tuli, varitses Martine ikka maantee läheduses, siis käisid nad jälle koos, nüüd juba 4-kesi, ja toimus teine paaritumine. Martine käis poegade saatel aprilli keskpaigani, siis sündis talle 2 poega, kuid sügisel nähti temaga ainult 1. Sellegi poja saatus on teadmata, sest Martine tapeti kvoodijahil 2.2.2001. a.

Norra ilvesprojektid

Samaaegselt Rootsi Sareki ja Bergslageni uurimisprojektidega alustati Norras ilvesprojektiga Nord-Trondelagis. Norra tuntumad ilvesteuurijad on Reidar Andersen, John Odden ja John Linnell, kuid sama palju tänuväärt on Jon Wikne töö, kes, olemata bioloog, kajastas internetis maailma ilveste käekäiku, vahendas ilves-uudiseid ja kogus allkirju ilvesejahi keelamise poolt Norras.

1994. aastal püüti kinni 6 ilvest Hoylandetist ja Grongist ning lasti nad vabaks Namdalenis. Kuni 1997. a märtsini varustati saatjatega ja uuriti 15 ilvest. 22.4.1994. a püütud Marilyn andis uurijatele põhjalikku esmateavet ilveste liikumisest ja jahikommetest. Jälgimiseaja jooksul murdis ta 10 lammast, muidu oli ta jahtinud sõralisi, ning sai 1995. aastal pojad. Emailves Nilsine kasvatas 1994. aastal 2 poega ja kontrollis 200 km2 suurust ala, kuid tema kõrval omas 1 poegadeta emane 1500 km2 suurust territooriumi ja teine 2 pojaga emailves omas sama palju. Keskmine emailvese ala suurus oli 300-400 km2 ja emaste talvealad olid sama suured kui isastel ning suvel tõmbusid need kõigil ilvestel väiksemaks. Noored emased rändasid sama palju kui täiskasvanud isased.

Nord-Trondelagist lõunas Rootsi piiri läheduses Hedmargis alustati 1995. aastal ning jätkati 2001. aastal Akershusis ja Ostfoldis suurema Kagu-Norra ilveste uurimisprojektiga. Otsides endale ala, rändas 3 ilvest Opplandi, 1 ilves Sor-Trondelagi ja Telemarki ning 2 ilvest elas Buskerudis, kus nad kõik peagi tapeti. 5 ilvest pidasid ala mõlemal pool Norra-Rootsi piiri ja 7 ilvest läks elama Rootsi, kus neid jälgisid Bergslageni uurijad, ka seal on nad kõik praeguseks tapetud või teadmata kadunud.

2 maakonda Norras, Hedmark ja Nord-Trondelag, on ainsana andnud looduskaitsele võimaluse mõjutada ilvesekvoote, kuid ka teadlaste võim ei küüni keelama raadiosaatjatega ilveste küttimist. Kui 1998. a jahihooajal tapeti 1 raadiosaatjaga emane, olid teadlased rõõmsad, et ainult 1. Praeguseks on 76st raadioilvesest jälgimisel vaid 5 (neist 1 Hedmargis, 1 ilvese saatja lülitus välja 2004. a augustis ja ainult 1 emane Akershusis sai 2004. aastal pojad). Projektiilvestest tapeti kvoodijahil 24, salaküttide poolt aga vähemalt 13 ilvest, 3 looma jäi auto alla ja 3 suri haigustesse, 5 ilvesepoja ja 1 täiskasvanud ilvese surmapõhjus jäi selgusetuks ning 19 ilvese saatus on teadmata (enamikku peetakse salakütituteks). Lisaks suri 1995. a augustis korduvmärgistamise ajal narkoosi tõttu Hedmargi isailves Aslak (M106, sünd. 1992), kes püüti esmakordselt kinni 1995. a märtsis, mil ta omas 3000 km2 suurust ala.

76 raadioilvese hulka ei arvata aga 4 saatjaga varustamisel hukkunud ilvest. Šveitsis püütakse ilveseid metskitse söömisel uinutipüssi abil või meelitatakse loomad kasti, kuid Norras on kasutusel ka ohtlikumad meetodid nagu taldriklõksud ja taga ajamine koerte või autoga (tagaajamise käigus ülekuumenenud loomad surevadki narkoosi). Lõksu püüdmisel hukkusid 3 ilvest ja 2 metskitse. 1996. aastal murdis täiskasvanud isane lõksus luu, ka 2001. a sügisel suri lõksus 1 emane. Erinevast Šveitsist varustatakse siin emailveseid raadiosaatjatega ka pesitsemise ajal. 1999. aastal implanteeriti Norras 7 g kaalunud saatjakiip 5-nädala vanuse ilvesepoja ja 20 g kaalunud kiip emailvese kõhtu, 3 nädalat hiljem leiti mõlemad surnuna. Teistele ilvesepoegadele tätoveeriti vanuses 5 nädalat kõrva number ja talve lõpus said ellujäänud endale kaelarihma. Neid on ümbermõõduga alates 26 cm emastele ja üle 30 cm isastele. Norras on uuritud nii uinutite kui raadiosaatja kandmise mõju ilvese organismile.

Täiskasvanud, varem püüdmata ilvesed, saavad koos raadiosaatjaga kõrvalestale tätoveeritud numbri. Hedmargi projekti ilvestele jagati numbreid alates 100st, kuid uurijate materjalides võib kohata märkusi 2004. a veebruaris kohatud ilvestest F02 ja F03 ning surnuna leitud ilvesest F01.

Peeri ja Hedda pere

Hedmargi projekti esimene ilves, Peer (M101) jäi uurijate lõksu 9.2.1995. a. Peeri püsipartner Hedda (F121) varustati saatjaga 1997. a märtsis. Erinevalt enamikust projektiloomadest oli neil 2 ilvesel õnne elada 11-12-aastaseks. Surnuna kaalus Peer 21,5 kg. Ta lasti maha kvoodijahil 1.2.2002. a, mil ta saatja enam ammu ei töötanud. Hedda pidas vastu veel 1 a. Hedda ja Peeri viimased pojad, isane M149 ja emane F150, sündisid 29.5.2001. a ning kuu aja pärast kaalusid 1150 ja 1050 g. Neid nähti liikuvat koos emaga, kuid mingil ajal hukkusid nad teadmata põhjusel.

Hedda ja Peeri poeg Skallagrim (M113, sünd. 1996) oli kuuldel 1997. a veebruarist septembrini. Ta rändas Opplandi 95 km kaugusele sünnikohast, kus ta tapeti 1998. a kvoodijahil. Hugin (M124, sünd. 1997) leiti detsembris surnuna, põhjus teadmata. Sama pesakonna poeg Munin (M125) läks Rootsi ja ületas oma ala leidmiseks 75 km. 2000. a veebruaris oli ta levilt kadunud. Hedda tütar Hedvig (F137, sünd. 1998) käis läbi üle 30 km, ja kuna tal oli nõrk saatja, ei ole temast alates 1999. a septembrist enam teateid. 1 a noorem Heidi (F141) varustati saatjaga 2000. a aprillis. Heidi elas Opplandis ja oma ala tal samahästi kui polnud. Septembris oli ilves levilt kadunud ja 2002. a veebruaris lasti ta kvoodijahil maha, nagu ta isagi.

Peeri ala üle võtnud Halvor (M159, sünd. 2000) ja Hedda elasid jahihooaja kahekesi üle ja kevadel sai 2-aastasest isasest üle 10-aastase Hedda teine ja viimane partner. Heddat jälgiti helikopterilt, kuid kätte ei saadud, ja alles suvel, koertega jälitatud, sai ta uue raadiosaatja. Temaga käinnud Halvor jäi teadlaste kätte juba aprillis ja ta kaalus 16 kg. 2004. a veebruaris oli ta veel kuuldel, siis väsis saatja patarei ära, Hedda tapeti aga 2003. a veebruaris kvoodijahil.

Peeri naabrid ja sugulased

Ilveste vaidlused territooriumide ümber olevat Norras, erinevalt Šveitsist, üsna teravad. Kohti, kus isaste alad nurkapidi kokku saavad, nimetavad uurijad hot-spotideks. Nooremaid ja nõrgemaid tõrjutakse oma territooriumilt välja. 1995. a märtsis raadioilveseks saanud, tõenäoliselt Gyda ja Boygeni poeg Mads (M105) läks 10 kuu vanuses rändama põhja suunas. Ta ei riskinud minna läbi noore Odini ega vana Peeri valduste, vaid läks nendest suure ringiga ümber, seejärel tegi "jänesehaagi" ning samasuguse kaare ümber Peeri märgistamata põhjanaabri ala. Jalutanud läbi 170 km, pääses Mads Sor-Trondelagisse, kus kadus oktoobris levilt ja on uurijate meelest salakütitud.

Isailvesed Odin (M122, sünd. 1993) ja Loke (M120, sünd. 1995) püüti kinni 1997. a märtsis, mõlemad tapeti kvoodijahil 2000. a veebruaris. Nad võisid olla Peeri pojad, sest nad tohtisid liikuda läbi Peeri ja teineteise valduste. Enne kui Loke omandas pikerguse 5-nurga kujulise ala Peerist põhjas ning teisel pool järve idas, tegi ta ulatuslikke retki igale poole.

Kõik isaste alad kattusid mõnevõrra, talvel oluliselt ja suvel peaaegu üldse mitte. Isailveste suvised alad venisid ida suunas, säilitades siiski oma põhikuju, v.a Odin, kelle rombikujuline ala muutus suvel pikerguseks, ümmarguste nurkadega 6-nurgaks. Peeri 6-nurkne ala ei muutunud suvel väiksemaks, nagu naabritel, kuid alade vahele tekkis vaba koridor, mida ei jätnud kasutamata Grim (M132, sünd. 1996), 1998. a jaanuaris saatjaga varustatud ja 1999. a veebruaris kvoodijahil langenud isailves. Grimi püüdmisest jäid teadlastele kustumatud mälestused, eriti Tom Udole, kes sai kriimustada ja hammustada. Jäänud taldriklõksu, näris Grim selle osi ja võttis projektitöötajad vastu tõrksalt, pikk pulk põiki suus (grim tähendab "naeratus", "irve").

1997.-98. a talvel kattus Peeri ala poole võrra nii Odini kui Grimi territooriumidega ning Odini ala kese paiknes Grimi ja Peeri alade lõikumispunktis. 1/2 Odini valdustest idas ja läänes kuulusid siiski vaid temale. Järgmisel suvel pikenes Odini ala itta, kattudes Peeri alaga vaid servapidi, ning Grim mahutas oma ala täpselt Peeri-Odini ja Boygeni alade vahele. Ta laiendas seda hiljem, jäädes Odini lõuna- ja Boygeni läänenaabriks.

Gyda, Helga ja Nora pojad

2002. a augustis kadus levilt emailves Gyda (F119), kuigi alles aprillis sai ta uue raadiosaatja, mis pidi töötama 2 a. Helikopteriga jälitatud ja kinni püütud, oli ta kevadel oma kõrge ea kohta (10-12 a) väga heas vormis ja kaalus 18 kg. Nüüdki otsiti teda helikopteri abil ja kammiti läbi suurem osa Kagu-Norrast, kuid projekti kõige pikaealisem emane oli kadunud jäljetult.

Gyda püüti esimest korda kinni 1997. a märtsis ja ta omas Hedmargis ala, mis oma suurusele vaatamata oli väga tihedalt "ära trambitud" ehk igakülgselt kasutatud (sama torkas silma ka Hedda puhul). Gyda tütar Gudrun (F127, sünd. 1996) tehti raadioilveseks 1997. a juulis, kuid 11 kuu pärast oli ta kadunud. Samavanune Gro (F131) sai raadiosaatja 1997. a detsembris ning järgmise aasta augustis jäi ta auto alla. 1996. aastal sündinud Kark (M114) sai kaelarihma 1997. a veebruaris ja suundus Rootsi. Tema teekond meenutas nurgelist tagurpidi S-tähte pikkusega 180 km. 2001. aastal sai tühjaks Kargi saatja patarei, kuid Rootsi uurijate sõnul oli selle ilvesega kõik korras. Gydal olid pojad ka 1997., 1999. ja 2000. aastal, viimane tütar F151 sündis 2001. aastal ja langes kvoodijahil oma territooriumi omandamise ajal.

28.3.1996. a sai kaelarihma 2 pojaga emailves Helga (F110). Suvel sai ta 3 poega ja järgmisel aastal 1. Helga tapeti jahiloa alusel 1998. a veebruaris - liialt vara, et poeg suudaks ilma emata ellu jääda (Šveitsi kliimas on see mõnikord võimalik). Helga tütar Vår (F109, sünd. 1995) langes 9-kuuselt koos emaga lõksu, teine ilvesepoeg jäi ilma saatjata. Iseseisvunud Vår suundus edelasse, siis joonistas kaardile täpse 4-nurga ja käis oma ala otsides läbi 30 km. 1996. a detsembris leiti ta kohas, kus ta 4-nurka alustas, kärntõppe surnuna. Helga poeg Vincent (M123, sünd. 1996) kolis 1997. a suvel Lillehammeri kanti ja läks edasi 80 km mööda Opplandi, kuni kadus oktoobris levilt (uurijad kahtlustavad salaküttimist). Sama pesakonna poeg Jules (M117) kadus kuuldelt 1997. a märtsis. Tema teekond kulges edelasse ja sarnanes kaardil suure nurgelise S-tähega. Oktoobris jõudis Jules Telemarki ja oli uuesti kuuldel kuni novembrini. Olles läbi jalutanud 220 km, kadus ilves taas levilt, liikudes sirget teed pidi Rootsi suunas.

Nora (F111) püüti 1996. a juulis 2 poja emana. Nora elas Odini alal ja sai 2 poega ka järgmisel aastal, ülejärgmisel aga 3 poega, kellest 1 suri suvel. 2001. a mais oli Nora jäljetult kadunud. Nora poeg Froydis (M115, sünd. 1996) sai 1997. a veebruaris erinevalt oma vennast või õest raadiosaatja kaela ja läks endale kodu otsima. Ta käis Norra territooriumil piki nurgelist "8" ja ületas Rootsi piiri. Siis jalutas Froydis 230 km lõunasse paralleelselt Norra piiriga kuni ta 2000. a märtsis kvoodi sees maha lasti. Ta 1 a noorem õde Norunn (F130) kadus 1999. a augustis põdrajahi ajal ehk oli salakütitud. Samas pesakonnas sündinud Njål (M126) läks 1998. aastal kaugele Rootsi (üle 200 km), kuni 2000. a märtsis teda enam ei kuuldud. 1998. a juulis varustati kõrvamärkide ja hiljem saatjatega Nora pojad Njord ja Nena (M135 ja F136), esimene oli kuuldel detsembrini ja teine 1999. a aprillini.

Hedmargi emailveste lood

Ilves Odat (F139, sünd. 1993) nähti 1998. a lõpus koos 2 pojaga ning veebruaris varustati ta raadiosaatjaga. 1999. aastal sai Oda jälle 2 poega, kuid nad surid juulis. Järgmised pojad sündisid 2 a pärast ja saatsid ema, kuni temast 2002. a veebruaris kvoodijahi ohver sai. Catalina (F112) oli kadunud (salakütitud) kohe peale raadiosaatjaga varustamist 1996. a oktoobris ja ta 3 poega leiti nälga surnuna.

Tyra (F118, sünd. 1995) varustati saatjaga 1997. a märtsis. Tyra sai pojad 1998. aastal ning langes kvoodijahil 2000. a märtsis. Solveig (F102, sünd. 1994) püüti kinni 23.2.1995. a, ta rändas lõunasse 60 km, kus ta jäi septembris kadunuks. Anitra (F103) oli püütud kinni 8 kuu vanuses 1.3.1995. a. Ta käis läbi 125 km, kuni hukkus oktoobris autoteel.

Ingrid (F107, sünd. 1994) püüti kinni 1996. a jaanuaris ja suvel vahetati välja vigane saatja, uus seade töötas 2001. a aprillini. 1997. aastal märgistati kõrvamärkidega 2 Ingridi poega, M128 ja F129, kes said nimeks Inge ja Inger ning surid oktoobris nälja ja parasiitide tagajärjel. Järgmised pojad sündisid Ingridile 2000. aastal, kuid 1 kaksikutest suri suvel.

Ulla (F134) oli kuuldel 1998. a märtsist 2000. a oktoobrini oma Norra-Rootsi piiril paikneval alal. 2000. a suvel sai ta 2 poega, pere edasine saatus on teadmata. Ullale sündis 1997. aastal poeg Ull (M133), kes varustati saatjaga 1998. a veebruaris ja ta jalutas läbi 200 km mööda Rootsit, kus ta tapeti kvoodijahil 2002. a märtsis.

Alates 29.12.2000. a. oli kuuldel Rootsi piiril elanud Julia (F144, sünd. 1999), kelle saatja patarei lõppes ära 2003. aastal, kuid ilves tegutses edasi, olles ellujäänutest nüüd kõige kauem jälgitud raadioilves. 2004. a kevadel leiti üles Julia lõhutud kaelarihm. Märtsis jälitasid uurijad helikopteriga, püüdsid kinni ja varustasid GPS-seadmega oma viimase Hedmargi ilvese, Randi (F176, 17 kg), kes käis koos pojaga. Suvel jäi Randi ilma emakssaamise õnneta, sest isailveseid piirkonnas ei leidunud.

Projekt kolib uutele aladele

Aeg, mil Norra ilvesed võisid mõnikord elada 10-aastaseks või surra mistahes vanuses loomulikku surma, on praeguseks möödas. Kaasates projektiga emade juurest lahku minevaid poegi, ei julge uurijad ennustada, kui paljusid neist saavad nad veelkord käega puudutada - enamikul ei lasta elada kuni saatja patarei vahetuseni. Kui ilvesest jääb alles vaid kaelarihm, saadetakse see humanitaarabi korras postsotsialismi maadele, nii toodi ka Eestisse 5 ilvese raadiosaatjad. Nendel olid emaga mänginud ilvesepoegade hambajäljed, rihmadel võib leida ka noorte, oma missiooniga veel leppimata ilveste küünejälgi.

Buskerudis, Oslost loodes, asus Mette-Mariti (F147) 5-nurkse kujuga ala, mis ulatus lausa linnapiirini. 1 Mette-Mariti 2st pojast hukkus 2001. a algul ja märtsis sai emailves raadiosaatja kaela. Rohkem ta poegi ei saanud ning 2003. a märtsis lasti ta jahil maha. Veidi enne seda, veebruaris, vaatasid teadlased valmis veel 2 ilvest, kuid kätte õnnestus saada vaid väikest kasvu 8-kuune Toya (F165, 11 kg). Ta omandas Mette-Mariti valdustest loodes kitsa pika ellipsikujulise ala piki Tyrifjordeni järve kallast. Augusti keskel murdis Toya 2 raadiosaatjaga lambatalle. Piirkonnas uuriti parajasti lambatallede suremise põhjust, nüüd teadsid inimesed, kelle kaela ajada kõik 300 talle. Toya kadus jäljetult veel enne augusti lõppu.

Oslo ühineb idas Oyereni järvega Lillestromi linnaosa kaudu. Oslo, Lillestromi ja Oyereni vahel on raadioilveste Vilma ja Haakoni ühisvaldused. Vilma (156 F) kaasati uurimusega 2002. a veebruaris. Ta lõksu meelitamisega läks palju aega, ta pooleaastane poeg Hans (M155, sünd. 2001, 9 kg) püüti kinni nädal enne jõule ja tagastati emale raadiosaatjaga varustatuna. Hans lahkus Vilmast 23.4.2002. a ja suundus siksakkipidi edelasse, väljus ema alalt ja jõudis 7. oktoobril merelaheni, uuris uusi paiku ja pöördus tagasi. 27. oktoobril sisenes ta ema alale samas kohas, kus väljus. Külastanud ema, suundus ta Rootsi ja rändas usutavasti kuuldealalt välja.

Haakon (M146, varustatud saatjaga 2001. a märtsis) veetis 2002. a aprillis paar nädalat Vilmaga, seejärel läks mööda maanteed 4-5 km itta, väljudes oma 480 km2 suuruselt alalt. Haakon käis sageli teisel pool Oyereni järve ja külastas korduvalt Oslo äärelinnu. Sel kevadel jõudis ta külastada ka 1 märgistamata emailvest Ski kandis. Vilmal teisi peigmehi polnud ja ta oli pesas juba enne 20. maid. Suvel kaotas ta oma ainsa poja, kuid järgmisel suvel sai asemele 3. Ilvesepoeg F170 suri suvel ja M168 oli püütud teadlaste poolt 2004. a veebruaris. Ta kaalus 11 kg, kuid oli kaelarihma kandmiseks liiga väike. Ilvesepoeg M169 sai venna kinnipüüdmisest targemaks ega jäänud enam uurijatele ette.

Vähemalt 3 emast teenindanud Haakon leidis Vilma jaoks aega märtsi keskpaiku, siis läks ta Oyereni taha. Aprillis aga käis Vilma oma 2 isase poja ja 1 märgistamata isailvese saatel, kes murdis kogu kambale raadiosaatjaga metskitse. 2004. a juunis sai Vilma pojad - projekti ainsa ja võib-olla viimase pesakonna.

Haakoni pruudid Oyerenist idas

Aurora (F145) püüti kinni Oslost idas asuvas Akershusis 2001. a märtsis. Tal olid kaasas 10-11 kuu vanused kaksikud-tütred, kellest 1, Glenda, sai raadiosaatja 1. septembril. Glenda (F142) lahkus ema juurest 16.4.2001. a, kuid hoidus veel hulk aega ema läheduses. Ta omandas seal peaaegu võrdkülgse 5-nurga kujulise ala ema valdustest lõunas, Rootsi piiril, kuid võttis ette ka pikemaid uurimisretki. Glenda, kellest algas projekti Akershusi periood, lasti kvoodi sees maha 2003. a veebruaris. 1 a varem lasti kvoodijahil maha Glenda naaber Gunn (F154, sünd. 1996, raadioilves alates 11.11.2001. a), kes elas mõlemal pool riigipiiri.

Aurora jagas ala isailves Toriga. 2001. a suvel sündis talle 2 poega, M153 ja Are (M152). Esimese saatus peale iseseisvumist on teadmata. Are lahkus emast 10.4.2002. a ja veel enne kuu lõppu lasti ta kvoodijahil maha 60 km kaugusel ema alast. Sama kuu sees paaritus Aurora nii Tori kui Monsiga ning enne 20. maid sai ta maha 2 isase pojaga, kes mõlemad kasvasid iseseisvumisealiseks. M160 sai raadiosaatja ja nimeks Brede, kuid seade vedas alt ja ilvese saatus on teadmata.

2003. a paaritusajal käis Aurora nii Tori kui Haakoniga, tulemuseks pojad F166 ja M167, mõlemad olid talve lõpuni elus, kuid isane poeg lasti 2004. a veebruaris kvoodijahil. Emane poeg Sofie sai märtsi lõpus raadiosaatja. Märtsi esimesel poolel käis Aurora taga Torbjorn, seejärel Haakon ning aprilli keskpaigani käis Aurora koos tütrega. Siis kadus Aurora jäljetult, Sofie väljus ema alalt ning julges alles suve lõpuks sinna tagasi pöörduda. Piirkonna jahikvoot (3) sai täis enne aprilli lõppu, kui lasti maha 1 ilma saatjata ilves, kuid kohalikele jahisportlastele sellest ilmselt ei piisanud.

Aurora lõunanaaber Valborg (F164, 16,5 kg) püüti kinni 2003. a veebruari keskel, mil ta käis 3 poja saatel. Üks poeg lasti talve lõpus maha, teine elas vähemalt 1-aastaseks ja M161, Tobben, kes varustati saatjaga kuu aega varem kui ema, elas 2-aastaseks. Mais lahkus ta ema juurest ja suundus otse lõunasse, ületas 3 nädalaga 100 km ja omandas novembriks 6-nurkse kujuga ala Edi lähedal Rootsis. 2004. a juuni algul leiti ta teadmata põhjusel surnuna.

2003. aastal paaritus Valborg Torbjorni ja Haakoniga ning sai 3 poega, kes kaalusid 4 nädala vanuses 1030, 1090 ja 1200 g. Ometi kadusid F172 ja F173 enne suve lõppu ja Valborg hakkas liikuma lõunasse mööda oma pikka kitsast ala Akershusist Ostfoldi. Oktoobris arvasid teadlased, et Valborg tahtis oma valdusi laiendada, kuid tema ränd meenutas rohkem põgenemist. Valborgi viimane poeg, M171, jäi 19.12.2003. a auto alla ja Valborg langes kvoodijahil 12.2.2004. a.

2003. aastal sündinud Anita (F175), kelle ema on teadmata, kaalus 2004. a veebruaris kinni püütuna 15 kg. Ta sai endale ala Aurora valdustest idas ja märtsi lõpus käis alla aastase emailvese taga Torbjorn, piirkonna suurim isane. Anital oli uut tüüpi saatja, mida oleks võimatu välja lülitada salaküti poolt, ometi kadus Anita juunis ja nädal aega kestnud helikopteriotsingud tulemusi ei andnud.

Isevärki isailvesed ja viimased "kagunorrakad"

Roger (M162, sünd. 2001) püüti kinni 2003. a jaanuaris. Ta olevat käinud koos ema ja vennaga veel 1,5-aastaselt. Suvel omandas Roger pikerguse 6-nurga kujulise ala Tobbeni alast loodes, poolenisti Rootsis. Roger tapeti kvoodijahil Ostfoldis 1.2.2004. a.

Fridtjof (M143, sünd. 1999) sattus teadlaste kätte Akershusis 30.11.2000. a 18-kilose ilvesnoorukina. Ta läks põhja suunas, kuid pöördus 3 päeva pärast tagasi lõunasse. Ta liikus Rootsis paralleelselt Norra piiriga, kuni väljus jõulude ajal kuuldealalt. 10.2.2001. a tuli Fridtjofi signaal 24 km kauguselt ja tema jälgimise võtsid enda peale Rootsi ilvesteuurijad. Kuid ka nende kuuldeulatusest kadus ta 3 kuuks, tulles peaaegu sama teed pidi tagasi, seekord Norra poolel, kuni ta 20.5.2001. a jõudis sinna, kust ta oma retke alustas. Kuuldud Ostfoldis, jalutas ta ida suunas veel 17 km, kuni kadus lõplikult levilt. Teadlaste arvates oli ta salakütitud Rootsis.

Magne (M158, 20 kg) varustati saatjaga 2002. a veebruaris. Aprillis oli ta kadunud ja ilmus augustis taas välja - asula servale, kust teadlased teda taas edasi jälitada said. Magne pöördus tagasi oma peaaegu võrdkülgse 5-nurga kujulisele alale, mis ulatus Rootsi territooriumile ainult veidi, kuid sellest piisas, et tappa ilves 2003. a märtsis Rootsi kvoodijahil.

Magne alast eemal edelas, ka osaliselt Rootsis, asus samakujuline M157 ehk Monsi ala. See ilves püüti kinni 2002. veebruaris ja kohe üllatas ta uurijaid oma minekuga põhjanaaber Tori (148 M) alale, kes teenis teadust 2001. a märtsist. Seal viibis Mons Auroral külas, Tor viibis sealsamas ja tal polnud Monsi vastu mitte kui midagi (ta oli ise just saabunud Magne alalt, kus ta veetis nädala märgistamata emailvese seltsis). 2003. a veebruaris tapeti Mons kvoodijahil Ostfoldis, Tor aga langes suvel salaküttide ohvriks.

Tor oli võimas isane, kes sai 1 metskitse nädalas, mis räägib ka Tori 670 km2 suuruse ala kasuks. Sügisel hakkas Tori lõunanaaber Torbjorn laiendama oma valdusi põhja suunas. Detsembriks tuli otsejoones üle järvejää Tori edelanaaber Haakon, käis ala läbi ja läks sama teed pidi tagasi. Jõuludest kolmekuningapäevani uudistas Tori alal 1,5-aastane isailves Odd.

Haakoni idanaaber Torbjorn (M163) sai esimese raadiosaatja 2003. a lõpus, kuid juulis oli ta kadunud ning ilmus augusti keskel välja Rootsis. Tulles tagasi, asus ta Tori alale ja sai 2004. a veebruaris uue saatja. Torbjorn kaalus 26 kg, mis on Kagu-Norra rekord. Odd (M174, sünd. 2002), oli detsembris Tori valdustes kinni püütuna 18 kg raske teadlastele tundmatu emase poeg. Ta omandas Tori alast põhjas 1281 km2 suuruse territooriumi (peaaegu sama, mida haldas Anita) ega tundnud puudust metskitsedest (1 kits 8-10 päeva tagant). 2004. a augustis lülitus ta GPS saatja välja, kuid Odd oli septembris veel elus - nagu ka Randi, Sofie, Vilma, Torbjorn ja Haakon - viimased Kagu-Norra projekti ilvesed.

LÄTI JA LEEDU ILVESED

LÄTI JA LEEDU ILVESED

(Mida kõike teavad ja arvavad Leedu elanikud oma ilvestest, vt ptk "Missugune loom on ilves?" algusest.)

Leedu teadlastel tasuks ilveste uuringutega kiirustada, ometi otsustasid nad mitte osa võtta rahvusvahelisest loomade raadiomeetriliste uuringute projektist ja piirdusid rahva suhtumise uuringutega kiskjatesse. 2003. a oktoobris Järvseljal toimunud Balti suurkiskjauurijate kokkutulekul rääkis ilveste uurija Linas Balčiauskas, et leedulased on harjunud jätma karjad ööseks ilma piirdeta karjamaadele, mistõttu murravad hundid mõnikord karjaloomi, kuid ilvesed seda ei tee.

1996. aastal arvasid jahimehed Leedus elavat 600 hunti, keda nad metskitsede vähenemise põhjuseks on pidanud, teadlased pidasid selleks aga jahimehi. Ilveste ja huntide suhteid uuritud pole, kuid kõige suurem ilvese arvukus 1970ndail oli Leedus tõepoolest just siis, kui hundi arvukus püsis kõige väiksem. Praegu kahaneb ilvese arvukus kiiresti koos metskitsede arvuga (väidetav toidupuudus), pole puudust ka salaküttidest. Kuigi ilvesejaht on keelatud alates 1979. a-st, leidub internetis küllalt välisturiste Leetu ilvesejahile meelitavat reklaami. Karistamatult lastakse ilvest ka erametsades. Kuna kaitsealadelgi tohib loomi küttida, saadakse ilveseid kitsejahil "kõrvalproduktina".

Enamikes Leedu kaitsealadest ilves ei ela, erandiks Kamanose kaitseala põhjapiiril (2-3 ilvest) ja lõunas Valgevene piiril asuv Čepkeliai looduskaitseala. Mõni ilves elab ka Labanorase pargis, kuid vaevalt enam Leedu Rahvuspargis.

19. sajandi lõpus oli Leedus metsi 56%, 20. sajandi alguses 24% aladel. Praegusest Leedust on metsa all 30% maad, suurem osa siit on kõrged läbipaistvad männikud. Metsad on teedega hästi varustatud ja nad kammitakse korralikult läbi nii jahimeeste kui marjuliste ja seeneliste poolt. Nii palju võsa, tihnikuid ega rägastikke nagu meil Leedus ei ole.

Mida teavad ilvestest Leedu teadlased?

Leedus on uuritud kiskjaloomade kõhuusse: ilvesel leiti 8, hundil 16, rebasel 21 ja kährikul 13 liiki. Tehti järeldus, et koerlased on ussitanud rohkem kui kaslased ja rebane on kõige rohkem ussitanud liik. 13 uuritud ilvesest leiti kõhuusse kõigil, trihhiine aga 4 ilvesel. Marutaudi ei ole ilvestel kunagi leitud ja sajandi jooksul nimetatakse vaid 1 juhtumit, mil seda on kahtlustatud: ilves tuli maja lähedusse uudistama.

Leedu ilvesed ei pelga inimesi nii nagu meie omad, kuid ilveste vähesuse tõttu on otseseid kohtumisi ilvestega registreeritud vähe (nagu oli meil 1960ndate lõpus). Samas on tavaline, et ilvesed jälgivad metsatöölisi või varitsevad teede ääres, kuni möödakäija-inimene neile jänese suhu ehmatab. Üks ilves käis inimesega paralleelselt temast 25 m kaugusel, kuni sai metskitse kätte. Teinekord püüdsid jahimehe poolt ehmatatud metskitse emane ilves koos 2 pojaga.

1967. a veebruaris jälgiti Leedus jänesejahti: emailves haavas valgejänest ja lasi ta lahti, et pojad õpiksid saaki püüdma. Jänes saavutas kohe 200 m suuruse edumaa ja ujus üle jõe, noored ilvesed järel, kuigi nad oleksid võinud samahästi ka jääd mööda ringi jänesele vastu tulla. Tihedas põõsastikus lootis jänes endale varju leida, kuid ilvesepojad said ta seal kätte.

Oletatakse, et ilves paljuneb kord 2 a jooksul, poegi sünnib 2-3 (püstitamata rekord kuulus 11.4.1967. a maha lastud ilvesele, kelle seest leiti 4 embrüot). 22.5.1968. a avastati Leedus veel üks eriline ilvesepere - pesa 3 pimeda pojaga asus 2,5 m kõrgusel murdunud paju tüve sees, kuhu emane ronis sisse ülevalt poolt. Selliseid pesi tuntakse Põhja-Ameerikas, palju harvemini leitakse neid Euroopast ja Siberist.

Leedu ilveste hävitamise kroonika

19. sajandil kadusid ilvesed Lääne-Leedust. Viimased lasti seal maha 1861. ning Ida-Preisi (Kaliningradi oblasti) aladel 1879. aastal. Kiiresti vähenes ka Ida-Leedu populatsioon. 1921.-27. a said jahimehed kogu riigist 7 ilvesenahka ja ilves tunnistati hävitatud liigiks. Alles 1938. aastal nähti Leedus taas 1 ilvest ja kuni 1940. a-ni avastati veel 3.

1948. aastal toimunud loenduse käigus leiti 23 looma jäljed enamasti Valgevene piiri läheduses. 1960ndail kütiti sama palju loomi juba iga aasta. 1970ndail elas ilveseid Leedu 33 rajoonis ning neid jahiti aastaringi ilma piiranguteta, kuigi kätte saadi vaid 10-20 ringis. Jahimeeste andmete järgi kasvas ilveste hulk kiiremini kui loogiliselt oletatav arvukus. See püsis 120-150 looma piiris ning 1974. aastal väidetud number 210 võis olla karusnahkade moodi minekust tingitud juurdekirjutus. Numbrit jäädi uskuma, ilvest hakati rohkem jahtima ning 3 aastaga jõuti seisu, et ilvesejaht tuli päriselt ära keelata.

1980ndail toimus ilvese arvukuse kasv, kuid osadesse rajoonidesse, kus 1970ndail ilvesed ära hävitati, ei ole nad enam tagasi tulnud. 1988. aastal väideti Leedus elavat 215 ilvest, kuid 1993. aastal jälle 2 korda vähem. Üksikud metsad, kus ilvest on pidevalt kohatud, asusid kirdes, kagus ja läänes, lisaks paar kohta Kesk-Leedus. 1995. aastal loendati Leedus 18 rajoonis 98 ilvest, neist 76 looma registreeriti koha peal elavana ja 22 läbirändajatena, kelle puhul on võimalik topeltlugemine. Jahimehed pakkusid 106 ilvest. Kõige rohkem - 21 looma - leiti Panevežyse rajoonis, naaberrajoonis Biržais 12, Kretinga kandis 11, Jurbarkase lähistel 8 ilvest. Mujal Leedus oli neid vähem, enamasti 0-2 ilvest rajooni peale. Mõni ilves liikus 100 km2 suurusel alal, mõni rahuldus ka 10 km2 suuruse "korteriga".

1996. aastal leiti ilvesejälgi juba 21 rajoonis 44st, kõige suurem asustustihedus (3-4 looma 100 km2 peale) oli Biržai rajoonis, mis on aastakümneid olnud Leedu ilveste kõige kindlam kants. Sealgi oli ilvese arvukus kahanema hakanud, kuid jahimehed väitsid, et Leedus elas 110 ilvest, 1997. aastal 106, edasi 85 ja 1999. aastal 81 looma, ehk ikka mõnikümmend ilvest rohkem, kui teadlaste meelest.

Kui loomi on vähe, esitatakse täpsed ümardamata numbrid, sest tähtis on iga loom, ometi toodi 2000. aastal Leedu ilvese arvukuseks küll 77 (loendusandmed), küll 87 (jahimeeste arvamus), küll "ligi 100" (ajaleheinfo). 2001. aastal loendati 75 ilvest, jahimehed pakkusid 103, järgmisel aastal aga 70 (loendus) ja 111 ilvest (jahimehed). Erinevates väljaannetes muutusid need numbrid küll 100ks, küll 200ks.

Jahimeeste arv ümardati vähendamise teel 30 000ks ehk 1 ilvese peale oli vähemalt 428 jahimeest ning ajakirjanduses käis poleemika, miks ei lubata ilvest jahtida - vähemalt veidi veel, enne kui Euroopa Liit kiskjajahi päriselt ära keelab. Kuni 2000. a-ni polnud ilves kantud Leedu Punasesse raamatusse, kuigi Euroopa (ja isegi Venemaa) on üle 10 a seda Leedult nõudnud.

Leedu ja Läti ilvesed sõnas ja pildis

Leedu kirjanduses mainitakse ilvest nii karvakasuka, looma kui ka ülekantud tähenduses, Lätiski pole märgata, et folkloor või muinasjutud ilvesest eemale hoiaksid, nagu meil. Ilvesest on tehtud ka laule (R. Pauls - D. Avotina "Vientulîba" jt). Lätis on ilmunud Ülo Russaku (lätipäraselt Ilo Rusaks) raamat "Lûšu imperija".

Lûšys on järv Leedus ja Lûšiai on kohanimi. Leedus on omajagu Lûšis-perekonnanimelisi isikuid. Peale tavalise Lûsis ehk "ilves" on lätlastel perekonnanimed Lûsinš ja Lûsîtis ehk "ilvesekene" ning Lûsens ehk "ilvesepoeg". Ilva on liivi naisenimi, mida lätlased eelistavat rohkem Ilve kujul ning mitmes Läti linnas on olemas kingapood "Ilves apavi" (-s on siin omastava käände lõpp).

Lätis on ilves joonistatud Jekabpilsi ja Leedus Raseiniai linna vapile. Lätis on korvpallivõistkond "Latvian Lynx", jäähokimeeskond "Lûsis" jm. Ilvesenimelisi spordiklubisid on ka Leedus, näiteks karatee klubi ja Jurbarkase linna võistkond "Lûšis-Skorpionas". Ilves oli 25-litisel paberrahal (1991. a talong ehk liti eelkäija).

1998. a oktoobris saadeti Tallinnast Kaunase Loomaaeda 3-aastane emane ilves Hipp, kelle fotot ilvesepojana saab näha 1995. a detsembris ilmunud Eesti Telefoni 50-kroonisel telefonikaardil ET0032.

Kui Lahemaa rahvuspargis (pindala 649 km2) elab 10-15 ilvest, siis tingimuste poolest sarnases Gauja pargis Lätis (pindala 920 km2) ei pesitse ilveseid ja nad juhtuvad parki harva. Ilvesed elavad Grîni reservaadis ja Slîtere rahvuspargis, kuid muudes parkides ja looduskaitsealadel, isegi Íemeri rahvuspargis, ilveseid pole. Seevastu on Läti jahimeeste arv 36 000 (seisuga 1.3.2001. a) ehk 60 jahimeest 1 ilvese kohta.

Läti Medniek'u kroonika

Kuigi sõna mednieks ("jahimees") on tuletatud sõnast mednis ("mõtus"), tähendab medît läti keeles "jahti pidama" ja medît /pika e-ga/ "hooplema, ahvima".

16. sajandil pidid Läti maamatsid andma kõik jahitud ilveste nahad oma peremehele. Hiljem, kui nahku tohtis ka endale jätta, osutus rahva nahaahnus küllalt suureks ning 20. sajandi alguseks alanes jahi tõttu ilvese arvukus kriitilise piirini. Ilveskond jaotus 2 osaks: Kurzeme ja idapopulatsiooniks. 1914. aastal elas Lätis 20 ja 1925. aastal 74 ilvest. Tol aastal ei saadud kätte ühtegi ilvest, kuid vahemikus 1922-38 püüti kuni 7 ilvest aastas. Peale I Maailmasõda olnud Lätis "korralik hundiuputus", kuid ilvest olevat austatud, sest ta murdis metskitsi - järelikult tekitas metskitsede rohkus inimestele kahju ja ilveste tegevust peeti kasulikuks (aga miks siis hundid metskitsi ei murdnud, äkki polnudki "hundiuputust"?)

1940. a-ks hävitati täielikult ilveste populatsioon Kurzemes ja Ida-Lätis püsis elus veel 93 ilvest. 1941.-45. a oli ilves Lätis ametnike väitel osalise kaitse all, mis tähendab, et sagedase võimuvahetuse tõttu ei jõudnud ühiskond ilvestega tegelda. Peale sõda anti ilvese jahtimiseks välja load, kuid seda tehti alles peale ilvesenaha riigile ära andmist. Nii kaitsti loomakaitse kilbi all riigi monopoli karusnahamajanduses.

1946.-85. a jahiti ilvest piiramatult ja aastaringi. 1950ndail üritati Lätis, nagu Eestiski, esitada tulevikupõlvkondadele asja nii, nagu ilvesejahti üldse ei toimunud: dokumentides seisab, et 1950. aastal loendati 56 ilvest ning jahiti 0, kuid ajakirjanduse arhiivis sorijale avaneb teine pilt. Et ilvesejaht ikkagi toimus, peegeldavad ametlikud infoallikad alates 1958. a-st, mil loendati 30 ja jahiti 23 ilvest. Ikka langesid jahimeeste saagiks enam kui pooled ilvestest ning 1964.-66. a loendati Lätis ilveseid vähem kui jahiti (vt tabel). 1967. aastal jäi Lätis alles 10 looma. Jahimehed pidid piirduma 1-2 ilvesega aastas ja ilveskond hakkas kasvama. Tasapisi taastus Kurzeme populatsioon ja Riiast lõunas tekkis kitsas metsakoridor 2 idapopulatsiooni vahel.

1985. aastal, mil ilvese arvukus hakkas jahi tõttu jälle kiiresti langema, kehtestati jahihooaeg 1. oktoobrist 15. märtsini. Kuna jahitud ilveste arv oli ikka veel liiga suur, jätkus arvukuse langus (8 a jooksul 1/3 võrra) ning võimud olid sunnitud vähendama küttimismahtu. 1990ndate keskpaiku lubati korraks jahtida rohkem ning kohe ilmnes uus arvukuse langus, mistõttu lühendati jahihooaega. Kuna jahilubade arv jäi endiselt suureks, ei järgnenud hooaja lühendamisele oodatud arvukuse kasvu.

Kui 1950ndaist saadik esitati ilvese arvukuseks ümardatud, siis alates 1987. a-st eelistatakse täpseid numbreid. Nagu on tabelist näha, on Läti jahindusametnikud esitanud vahel ka naeruväärseid andmeid: 1969. aastal lasti maha 1,5 ja 1989. aastal 82,5 ilvest.

Läti ilveste haigused

2003. aastal oli marutaudi diagnoositud 54 rebasel, 46 kährikul, 3 muul metsloomal ja 23 koduloomal. Marutõppe suri 1 inimene. 2004. a 3 esimese kuuga avastati juba 140 marutaudis rebast, 54 kährikut, 4 muud metslooma ja 19 kodulooma. Marutaudis väikekiskjate murdmine on suurkiskjate töö, neid aga napib ja juba ammu, tunnistasid lõpuks jahindusametnikud, sest iga aasta kütiti 50-100 ilvest ja 140-150 hunti. 2001. a märtsis loendati Lätis 648 ilvest, 544 hunti, 6 karu ning 27 649 rebast, 12 657 kährikut ja 45 706 kobrast.

Ühtegi marutaudis ilvest ei ole Lätis siiani leitud ja pole registreeritud juhtumeid, kui ilves oleks rünnanud kodulooma või inimest. Küll aga leiti ilvestel eluohtlikke parasitoose, samuti trihhinelloosi. Nendesse ei ole küll ükski ilves surnud, küll aga surid 1996. aastal trihhinelloosi 2 inimest, kes olid söönud nakatunud ulukite liha. Vahemikus 1985-91 avastati trihhinelloosi 18 ilvesel 44st kontrollitud loomast.

Trihhinelloosi nakatumise näitajad (vt tabel) ei ole päris õiged, sest uuritakse ainult jahitud loomi. Võib oletada, et terve loom ei jäägi jahimehele ette ning saagiks langevad ainult mõne haiguse poolt nõrgestatud, vanad või nälginud ilvesed (47% jahil tapetud ilveste söögitraktid olid tühjad).

Jahimehed teadlasteks või teadlased jahimeesteks?

Ida-Lätis uuriti "doseeritud" ilvesejahi mõju ilvese arvukusele. 8 jahimajandi maadel mõõdeti ilveste asustustihedust 10 km2 kohta: 1990.-91. a saadi 0,2 ilvest, 1992.-93. a - 0, 1994. a jälle 0,2, 1995.-96. a aga 0,1 ilvest. Tiheduse 0,1 korral kütiti jahimajandis 1-5 ilvest 1-2 kaupa, tihedusega 0,2 aga 8-9 looma 1-3 kaupa, kuid järgmisel aastal ilveste asustustihedus langes. Kõikides jahimajandites oli pilt sama: 1997.-98. a - 0,2 ning 1999. aastal jälle - 0,1 ilvest 10 km2 peale.

Eksperiment oli veenev, kuid tõestada püüti niigi arusaadavaid asju. Tulemusi kommenteerides ei mainitud meelega seda, mida tähendas jahtimine 1-2 ning 1-3 kaupa: jahiti poegadega emaseid. Dauksteses lasti korraga maha 8 ilvest ja rohkem ilveseid jahimajandi territooriumil polnudki.

Liepâja rajoonis, Bârta kandis piirati 8.12.2001. a Masta metsas sisse 4-liikmeline ilvesepere. Ühed Läti teadlased arvavad, et emailves kasvatab poegi üksi, teised aga, et seda teevad mõlemad vanaloomad. Esimese teooria taga on kasuahnus: kui isailveseid võib olla vähem kui emaseid, siis tohtivat neid rohkem küttida. Praegu on Lätis 10 emase ilvese kohta 8 isast ning 70% emastest paljuneb. Teine teooria, et isased võtavad osa poegade väljaõpetamisest, oli levinud enne nõukogude plaanilise jahimajanduse tekkimist ega too inimestele kasu, seega peaks olema usutavam.

Ent selle asemel, et kutsuda teadlased jälgima "ebatavalise" ilvesepere käitumist, lasid jahimehed ilvesepojad maha ning kirjutasid uhkusega nii kohalikus lehes kui internetis, kui suuri ilveseperekondi neil ikka liigub - küll on nende rajooni metsamaad ikka hästi jahinduslikult korraldatud!

Ilvesepoegi notiti 1/3 ulatuses populatsioonist

Poegadega emaste jälitamine oli küll juba keelatud, kuid seda tehti igal pool avalikult. Läbiviidud vanuseuuringute käigus selgus, et 48 ilvese hulgast, kes lasti maha vahemikus 1998-2001, oli 6 isast ja 4 emast ilvesepoega, 2001.-02. a talvel lastud 30 uuritud ilvesest osutusid alla aastasteks 7 emast ja 6 isast ilvest. Et üle pooled ilvesepojad hukkuvad loodusliku valiku tagajärjel ja veel ligi pool ära jahitakse, ei tule ilvestel juurdekasvu, kuid see on jahimeestele tühiasi - ilvesepoegi on kergem jahtida.

Seadused ja kvoodid kehtisid riigimetsas, omal maal aga võis igamees küttida piiramatult või seda teistele lubada. Jahitud ilveste emakauuringutel saadud ja koos nende emastega nähtud poegade arvud ei klappinud omavahel ning teadlased kahtlustasid, et poegade jahtimisest enamasti ei teatatud.

Et Lätis ei esita loomade arvukuse kohta andmeid jahimehed, vaid metsamehed, ei taga siiski täielikku andmete usaldatavust. Metsamehedki on suures osas jahimehed või jahimeeste sõbrad ja suurema arvukuse juures sai piirkond rohkem jahilube. Kui keskmine ilveste asustustihedus on 2 ilvest 100 km2 peale ja üks Kurzeme metskond esitas andmeid 14 ilvesest, oli selge liialdus, mida ülemused õnneks ka läbi nägid.

Ka juhul, kui 14 ilvest võiks tõsi olla, tähendaks see 1-2-aastaste ilveste rohkust. Noored ilvesed poleks vanemate valdustesse ära mahtunud ja oleksid varsti lahkunud. Arvestades aprilli seisuks 14 ilvest, oleks metskond saanud rohkem jahilube aga järgnevaks talveks. Noored ilvesed oleksid juba mujale rännanud ja löögi alla satuksid täiskasvanud, paljunemisvõimelised loomad. Asja ausalt korraldades tuleks nõuda kohalikelt andmeteesitajatelt, et alla 2-aastased loomad kantaks eraldi lahtrisse.

Vanuseuuringud näitasid, et üldiselt on noored ilvesed liikuvamad ja pääsevad jahimeeste eest oma kindla ala puudumise tõttu kõige paremini ära. 1998.-2001. a uuritud 48 lastud ilvesest olid kuni 2-aastased 3 isast ja 5 emast, 2001.-02. a lastud 30 ilvese hulgast aga 2 emast ja 2 isast.

Läti ilveste vanuse uuringud

Vanade ilveste väike arv näitab, et Läti ilveseid on kõvasti ülekütitud, väidavad teadlased. Üle 10-aastaseid ilveseid ei sattunud teadlaste kätte üldse, 10-aastaseid leiti esimesel uuringuperioodil (1998-2001) 1 emane ja teisel uuringuperioodil (2001-02) mitte ühtegi. Kummalgi perioodil saadi kätte 1 (vastavalt isane ja emane) 8-aastane ilves, 9-aastaseid polnud. Esimesel uurimisperioodil avastati 2 (emane ja isane) 7-aastast looma, samuti 2 isast ja 4 emast, kes olid küll vanad, kuid kelle vanust täpselt määrata ei saanud. Teisel uurimisperioodil saadi selliseid ilveseid vaid 2 emast ja 1 isane, kuid 7-aastaseid mitte ühtegi. Kuna teisel uurimisperioodil on teadlased saanud uurida enam kui poolt kõikidest jahitud ilvestest, võib elutruu pildi saamiseks uuringutulemused 2ga korrutada.

Ilvesed on paljunemisvõimelised veel 13-aastaseltki, kuid kõige parem aeg selleks on emase 3. ja 6. eluaasta vahel. Uuringutulemustest võib aru saada ka nii, et 5-6-aastased ilvesed on juba nii kavalad, et oskavad jahimehi ninapidi vedada ega satu ka uurimisobjektiks. Võib aga oletada, et Läti ilvestel ei lasta kuigi tihti üle 5 a elada. Esimesel uuringuperioodil said uuritud 1 isane ja 2 emast, kes osutusid 5-aastaseks, ning 2 isast, kelle vanuseks määrati 6 a, teisel uuringuperioodil avastati 2 emast vanuses 5 ja 6, lisaks 6-aastane isane.

Inimühiskonnas lubatakse sõjaväeteenistusest kõrvale jääda noortel ja õppivatel isadel, loomi aga tapetakse hoolimata sellest, kas nad on jõudnud veidigi elada, kogemusi koguda ning järglasi kasvatada. Esimesel uuringuperioodil langesid jahisõltlaste saagiks 4 isast ja 5 emast vanuses 3 a ning 4-aastaseid ilveseid vastavalt 4 ja 2. Teisel perioodil leiti olevat 3-aastased 2 emast ja 1 isane, 4-aastaseks osutus 3 isast ja mitte ühtegi emast.

Ilvesejahi keelu lähenedes asuti intensiivsemini jahtima ka parimas eas olevat populatsiooni osa. Tulemuseks oli see, et Läti ilvestel oli enamasti õnne elada kõigest 3-aastaseks, mis tähendab, et isailvestel lasti küll suguküpseks saada, kuid neid lasti maha just oma esimeste poegade sigitamise eel, emased aga said üheainsa pesakonna poegi. Vanuseuuringu tulemuste avaldamisel tegid teadlased oma jahindusspetsialistidele paraja tembu: Euroopa kogenud kiskjauurijad nägid numbrite taga tõelist pilti ja mitte tuttavat "kõik on OK", millena neidsamu numbreid serveerida prooviti. Kiskjajaht oli keelatud ja Euroopa Liit ei teinud Lätist erandit. /Ja sellegipoolest jätkub Lätis ilvesejaht./

Nemad võidavad nagunii

Kurzemes asuva loomapargi juhi sõnul on enamik Läti valitsuse liikmeid, suuremaid zoolooge ja arste jahimehed, kes küllalt pea korraldavad ka Euroopa Liitu kuuluvas Lätis nii, et kiskjajaht uuesti lubatakse. Et "doseeritud" jahtimise korralduskava Euroopa otsust ei mõjutanud, palgatakse teadlased järgmist tegema. Siis võib mängida numbrite ja sõnadega nii, nagu vaja ning tasapisi korraldavad sidemed ja vastastikkused teenused asja ära ka Euroopa Liidus. Oma rahvale ajupesu teha on kõige lihtsam: lavastatakse paar kiskjarünnakut lammastele või inimestele, kutsutakse kohale reporterid ja ongi valmis (jutt oli pandud kirja 2003. a suvel).

Eelmine korralduskava nägi ette, et jahihooaeg kestaks detsembri algusest märtsi lõpuni, jaht toimuks valgel ajal, ainult püssi ja koertega ning väljaspool hooaega tohiks ilveseid lasta ainult karjas või linnas. Iga alla aetud või lambaröövli pähe lastud ilvese kohta oleks piisanud seletuskirja kirjutamisest, peaasi, et see laekuks samal päeval - ja mitte sõnagi ekspertiisi kohta. Seletuskirja hilinemise eest tuleks trahvi maksta. Riiast edelas ja lõunas oleks ilvesejaht keelatud, et säiliks koridor Kurzeme ja idapopulatsiooni vahel, muul alal piisaks 3-päevasest etteteatamisest metskonnale, suurema tasu eest oleks võimalik saada ilvese küttimisluba ka kiiremini. Jahimeeste huvid olid selles kavas liiga läbinähtavad, olgugi et asja tuum oli peidetud paljude ilvesekaitse vajadust toonitavatele sõnade taha.

Viimane, alles nüüd lühendatud jahihooaeg kestis 1.12.2002.-31.3.2003. a - Kurzemes lasti siis maha 50 ning Cesise ja Valmiera rajoonis 42 ilvest. Kevadine loendus olevat näidanud, et eluga pääses 667 ilvest. Järgmiseks talveks lubati seada veel väiksem kvoot - 50 ilvest, kuid Euroopa Liidu direktiiv keelas Lätis ja Leedus ilveseid, hunte ning kopraid jahtida. Vaatamata sellele, et ilvese tegelik arvukus on esitatust väiksem ja "mõningat salaküttimist" võimud ei eita, saavad Läti ilvesed ehk mõned aastad rahus elada.

2004. a algul jälitasid ilveseid hoopis zooloogid eesotsas Zanete Andersonega (rahvasuus vilkumeitene ehk "hundineiu"). Nende eesmärgiks oli varustada mõni ilves raadiosaatjaga. Kaua ei õnnestunud neil ühtegi looma lõksu meelitada, kuni saabus teade Kurzemest, Rojalt: üks naine nägi oma maja taga metsaserval ilvest metskitse söömas ja arvas, et loom tuleb oma saagi juurde ka järgmisel ööl. 17.3.2004. a püüti metskitse juures lõksu ja varustati raadiosaatjaga 2-3-aastane, 15,4 kg kaalunud emane ilves. Enne lume sulamist õnnestus teadlastel üle kavaldada teinegi ilves, mai lõpus aga suurenes "raadioilveste" hulk 2 korda: emailves sünnitas 2 poega.

Läti ilveste metsa- ja toiduolud

Enne sõda kasvas metsa 25% Läti aladel, nüüd on metsa all 70% riigi maast. Ometi on Läti metsad suures osas kõrged ja heledad, männimetsad suisa läbipaistvad. Juba esimeses suuremas metsas Zîle taga nägime bussiaknast 14.7.2003. a pisut peale lõunat poole tunniga jänest, 2 rebast ja teelt mitte eriti kaugel istunud ning vasemat esikäppa lakkunud ilvest. Sellist "ilveseõnne" on kergem kohata just Eesti piiri lähedal - eesti metsad on rohkem risustunud ja ilvestel on kergem ennast varjata, kuid teatud määral levivad eesti noored ilvesed ka Lätti, läbides elupaigaks mittesobivaid männimetsi.

Ometi pakuvad just "soojad" vähelumised männikud talvel ilvestele võimalust jahtida sinna kogunevaid metskitsi. Neid on Läti ilveste ratsioonis 90%. Valgejänese arvukus langes 1970ndail 29 000 loendatud isendist 13 000ni 1990ndate lõpus, seevastu kasvas koprapopulatsioon 76st 1956. aastal loendatud loomast kuni 40 000-70 000 isendini. Kobras sobib ilvestele vahepalaks ja loob inimese jaoks raskesti ligipääsetavad alad, mis sobivad ilveste elupaikadeks.

Lätis arvatakse, et sõltuvalt oma suurusest sööb ilves 1-1,5 kg liha päevas. Silmaga vaadates sööb ta päris vähe, sest selle kaalu sisse kuulub ka kondiosa. Metskitsest toitub terve ilvesepere mitu päeva ja saagiga toimitakse säästlikult. Riia Loomaaias sööb 18-20 kg kaaluv isane ilves 1,3 kg liha. Keskmiselt kulub ta toidunormiks 2 kg, sest talvel vajab ta mõnikord isegi 2,5-3 kg liha päevas.

Riia ilvesed on varsti minevik

Aastakümnete jooksul sündis Riias ilvesepoegi 12 korral: 3 korral 1 poeg, 6 korral kaksikud ja 3 korral kolmikud. Kõige tähelepanu väärivam juhtum oli 1959. aastal: 4. juunil sõi emane oma vastsündinud pojad ära, kuu aja pärast paaritus uuesti ja sünnitas 9. septembril normaalse poja.

1990ndail kadus Riia ilvestel järglaste saamise õnn ja lõpuks jäi alles vaid üks vana isane Nils. Ta sündis Tallinnas 2.6.1987. a ja 2.2.1989. a saadeti ta Riiga. Tal oli mitu paarilist, kes olid mingil põhjusel metsast loomaaeda toodud, kuid ükski neist ei elanud kaua. Nilsi vasem silm on hallikas-sinist värvi ja pime. Nils kuuleb (õigemini tajub) ainult sammude kaja, ent ta on reibas, elurõõmus ja kergesti erutuv vanake. Ta kõrvatutid ei ole kuigi pikad ega valged, mis on tavaline temast palju nooremate ilveste puhul. Ta kõnnak on üllatavalt nooruslik ja kerge ning hambad on korras. Aastate vältel on Nils jälginud künka tagant ilmuvaid trammisarvi, kuid iga uue trammi liikumist vaatab ta erilise põnevusega, katkestades selleks oma toimingud. Veel 16-aastaselt vaatas Nils huviga loomahäälte suunas ja kuulas mõnuga teise künka tagant kostvaid laule. Iga laulu lõppedes näis ilves pettunud ja hakkas liikuma, otsides uut tegevust. Õhtuti tuleb ta oma kuuti ja lakub ülima mõnuga oma karvu, kuid oma sakris selga ei ulatu ta enam kammima. Ta vanamoodne papagoipuuri meenutav kahekordse võrega kodu on enam kui kitsas ja ebamugav, kuid Nils ei oska paremat igatseda. Ta on alati olnud kõigega rahul, leebe iseloomuga inimsõbralik ilves.

Vaadates looma võib alati ütelda, kuivõrd armastavad teda ta hooldajad. Riia Loomaaed näib olevat imetletud ja ülihooldatud loomade asupaik. Lätis on laialt teada, et kõik loomaaia asukad on taltsad ja loomi paitamast ei keelata - võib-olla ei panda seda tähele meelega. Külastajate kallistusi nautis ka vana pärsia leopard ja ta taganes ise, kui enesetähtsusest pungil inimese jutt familiaarseks muutus. Suurkiskjate uuemad elamud on rajatud õnnetuskindlaks. Ilvese puur on künka otsas ning ilvest tülitamas ei käida, kuid metssigadeni ulatub igaüks. Nähes kiskjate sõbralikkust, ei jää lapsed uskuma ülepaisutatud hirmujutte metsloomade põhjusetusest kurjusest.

Ometi on loomaaia administratsiooni otsus, et peale Nilsi surma uusi ilveseid enam ei soetata: loomaaed hakkab spetsialiseeruma eksootilistele loomadele ning ilveseid ja muid Läti looduses elavaid loomi eksponeeritagu 2 loomapargis. Ametnikel pole kahju Riia lastest, kes peavad siis ainult võõramaa loomi tundma õppima, ja loomaparkidest kaugemal elavatest lastest, keda vanemad autoga igale poole ei vii. Kui veel kooliekskursioonid peaksid ära jääma, ei tunne varsti läti noored, eriti Ida-Lätis, oma maa loomi. Lapsed, kellel ei teki loomadega isiklikke suhteid ega positiivseid mälestusi mõnest metsloomast, võtavad edaspidi omaks, et kohalikud loomad on jahimeeste lõbu - lõvide kaitseks võib allkirja anda, aga oma "laanelõvi" või hävigu. Kui loomaaiast kaotatakse läti ulukid, kuid koduloomade osakond alles jäetakse, on selge, kelle tellimusega on siin tegemist.

Seni aga on Riia Loomaaia külastajate informeeritus palju parem Tallinnas nähtust: 3 tunni jooksul ei möödunud puurist kedagi, kes ilvest kellekski muuks loomaks nimetaks, kuid mõned isad ütlesid oma lastele, et ilves elas kunagi Lätis, aga jahiti ära.

Ilves Margerise lugu

16.10.1999. a näidati läti teleuudistes Riias, Teika linnaosas rõdu alt leitud kassisuurust ilvesepoega, keda jahimehed kuu aega korteris hoidsid ja kes oli 4ndalt korruselt kukkunud ning esikäpa murdnud. Jahimeestelt võeti ära litsentsid ja määrati trahvid, ilvesepoeg viidi loomaaeda ravile. Hooldajate emalik suhtumine kaotas ilvesepoja mälust kõik ebameeldivad kogemused inimestega. Margeris on siiras õrn loom, kuid kui teda paitatakse liiga pikalt, siis hakkab ta mängeldes näksama ja lõpuks võib näksata tugevasti - nagu enamik taltsaid ilveseid, kel läheb meelest, et inimesel puuduvad kirglikku "hammastega suudlust" pehmendavad karvad.

Esialgu peeti teda emaseks ja kutsuti Margoks, mis kõlab lätlasele nagu loomulik emase looma nimi. (Isaste ilvesepoegade sabaalused tunnused võivad kaua märkamatuks jääda isegi heade loomatundjate jaoks ja palju kindlam on määrata ilvesepoja sugu tema poisiliku käitumise järgi.) Aasta pärast sai Margeris oma uues elukohas Kalvenes endale noore Margo-nimelise sõbranna.

Oma ajutises puuris garaaži taga meeldib Margerisele ronida kõrgele lavatsile ja vaadata sealt üle majakatuste. Oma kuuti tulevad ilvesed ainult tugeva vihma ajaks. Avar metsaalune aedik ehitatakse kõigepealt ahmidele. Ilveste puur on tehtud pehmest painduvast võrest, allpool on tõmmatud elektrikarjus - komisjoni heakskiidu jaoks ning tüütute inimeste vastu. Iga korralik isailves hoiab kinni oma perest ja alast, olgu see või puurisuurune. 5-aastaselt sai Margerisest õrn ja hoolitsev isa.

Margeris saab aru läti kõnest ja oli selges hämmelduses, kuulates eestikeelset juttu, Margo aga tabas emastele omase vaistuga täpselt ära jutu sõnumi.

Kalvene loomapark

1993. aastal otsis Riia Loomaaed endale kohta oma kiangide looduslikes tingimustes pidamise jaoks. Kurzemes, Kalvene külas leiti lagunenud kolhoosifarm, kus saadi kohalik rahvas nõusse hakata rajama loomaaia filiaali. Kalvenesse hakati tooma ka muid loomi-linde ja koduloomi nagu läti sinist tõugu lehmi, keda on alles jäänud vaid mõni eksemplar. Loomapark "Cîruli" ("lõokesed") avati 1996. aastal. Riiast saadeti Kalvenesse ülemäärased karupojad, mõne aastaga asusid loomaparki elama kotkad, kullid, rebased, kährikud, metssead, ilvesed, ahmid ja hundid, kes 2003. aastal said 5 ning 2004. aastal 7 poega. Spetsiaalne keskkond on loodud siin isegi haruldaste konnade ning ritsikate liikide elupaikade külastajatele - et inimesed pääseksid neid jälgima ilma neid häirimata.

Pargis on 12 töötajat (talvel 11, sest kohvik on kinni). Nad teevad kõike oma kätega ja igaüks oskab hoolitseda kõikide loomade eest - asendamatuid ei tohi olla. Meestöötajadki ei kurda, et osa hoolealuseid tuleb lüpsta ja iga loom, taltsad kiskjadki, saavad oma portsu kallistusi - ajapuuduse põhjendus ei maksa midagi, loomad ja lapsed vajavad hella suhtumist iga päev. Heina ja kõike muud oma loomade jaoks kasvatatakse ja varutakse oma jõududega, ainult liha kiskjate jaoks ostetakse mujalt.

Palga pärast ei nuriseta, vaid tehakse kõike hingega, enda jaoks, leitakse aega puunikerdusteks ja aiapostidele iidsete mustrite põletamiseks, ka kivipurrete ladumiseks üle kraavide ning paljudeks pisiasjadeks, mis meie maal pigem tarbetu täiuse taotlemisena näiksid. Ilu ei tehta uhkustamiseks, vaid silmarõõmuks. Külastajate suhtes ollakse abivalmis ja avatud, mitte pealesunnitult viisakad ega kahtlustavad nagu meil. Kogu pargis valitseb eriline hingesoojuse õhkkond.

Ilves Margo, võit stagnatsiooni üle

Kasutusest kadunud sõna "stagnatsioon" pärineb ladina stagnumist ("seisev vesi") ja sobib hästi tähistamaks praegust seisu inimeste, sekka ametnike ja osa teadlaste suhtumises loomadesse.

10.11.2000. a sisenes Kurzemes, Liepâja kandis asuva Grobina alevi tööstuslattu väiksemat kasvu ilves. Ta võttis tööliselt vorstileiva ja sõi selle ära. Metslooma nähes pillas tööline leiva usutavasti ise maha ning märkas siis, et vaevu 5-kuusest ilvesepojast olid järel ainult luu ja nahk. Ettevõtte "Lauktehnika" tööline ei haaranud tapariista ega helistanud jahimeestele või päästeametisse, vaid Kalvene loomaparki. Ilves võeti kinni ja pandi imeks, kuidas ta veel liikuda suutis, kuid see on üks ilveste omapärasid - ka täielikku kurnatusse surev ilves suudab paista väljakutsuvalt reibas. Lisaks murdis ilvesepoeg kolimise käigus jala - emapiimast varajane ilmajäämine tingis kaltsiumipuuduse.

Ilvesepoeg pandi karantiini, kuid marutaudi ei ilmnenud tal siiamaani - ilmnes hoopis ametnike nõmedus. Ministeeriumist helistati ja riieldi, et kas välismaal õppimas käinud pargijuht ei tea, kuidas näeb välja ilves. Ministeerium väitis, et loom ei saanud ilves olla, sest ilvesed nii ei tee. Ent vorstileiva rööv oli vaid hädajulgus. Isegi pargirahva hellale hoolitsusele vaatamata ei saanud ilvesepojast inimeste sõpra nii tema eelnevate, meile teadmata kogemuste kui selle tõttu, et murtud jala ravi oli aeganõudev ning piinarikas.

Riskides oma metsloomapidamisõigusega, ei allunud pargi peremees Arnis Bergmanis ega perenaine Zaiga ametnike käsule kahtlane loom likvideerida. Ilvesepoeg Margo kasvas ilusaks ja terveks, kuigi pisut närviliseks loomaks. 19.5.2003. a sündis tal esimene poeg, kuid 2004. a pesakonna kaksikud surid 2 päeva vanuses paraviirusesse.

Ilves Leonora kutsikapõlv

Kui Eestis paljunevad puuriilvesed liigagi hästi, siis Lätis unistati ilvesepoja sünnist juba palju aastaid. Margo tegi kuudi alla ruumi, visanud sealt välja mulda ja puuripõrandat katvat puukoorepuru. 2003. aastal sündisid ilvesepojad igal pool varem ja inimesed ei jõudnud Margerist teise puuri panna. Ent vastupidiselt õpitule ja loomaaednike hoiatustele ei teinud isa järglasele midagi halba. Margo ajas teda esialgu küll eemale ja Margeris vaatas süütult vastu - mida ma tegin? - ning varsti lubas Margo teda ilvesepojaga kokku.

Nime Leo (hiljem Leonora) sai ilvesepoeg oma käitumise tõttu - vaktsineerimise ajal pani ta vastu nagu lõvi, nii et kolm inimest pidid teda kinni hoidma ning hiljem kulus Margol ilvesepoja rahustamiseks palju aega. (Kui esimene kokkupuude inimestega toimub nii, et saa ilvesepoega enam harjutada inimese käest õrnuseavaldusi vastu võtma, ja sama suhtumist õpetab ilves ka oma emastele poegadele.)

2 kuud elas ilvesepoeg kuudi all, siis hakkas ta väljuma ka inimeste nähes ja ründama isa saba ning tagajalgu. Kui saba närimine muutus liiga ägedaks, hammustas Margeris Leonorat nõrgalt, kasvatuse eesmärgil, ja Leonora asus isa peal trampides teda lakkuma. Nendega liitus Margo ja vastastikused õrnused kestsid kaua, eriti õhtuti.

Enne kuudi alt väljumist jälgis Leonora pikalt inimesi ja Margo käis võre juures külaliste peale urisemas. Siis tuli Margeris ja rahustas ning kallistas Margot, seejärel heitis külili kuudi ette märgiks, et ilvesepoeg võis välja tulla ja tegutseda inimesi tähele panemata (vt pilt lk 87).

Kuna Leonora pidi kevadel minema Lîgatne pargi suurele metsaalale elama, pidi ta varakult õppima saaki murdma. Puuri toodi elus küülik. Margo tõstis Leonora kuudi alt välja ja pani ta küülikuga vastamisi. Leonora ajas ennast ehmatusest pulgaks ja lasi esimesel võimalusel jalga.

Ilveste urin on petlik

Küll urises Leonora, kui tema transpordikast uues kohas avati, kui aga inimesed ära läksid või teda jälgimaks puu taha varjusid, rahunes ilvesepoeg ja asus oma uut kodu uurima.

Pühendamata inimesele ja koguni paljudele ilvesepidajatele tundub ilveste urin ühesugune kuri. Isegi inimese kodus kasvanud ja puuri pandud ilvesed vastavad inimese lähenemiskatsele vaikse hoiatava urinaga või turtsudes ning hõõruvad pead vastu võret näitamaks oma valduste piiri, seejärel lubavad nad inimesel istuda nende kõrval ja käituvad sõbralikult. Kuulates "kurjana" tuntud ilvese urinat võib jõuda erilise kogemuseni. Pidev urin läheb üha vaiksemaks ja meenutab rohkem nurrumist, ilves hakkab justkui uniseks jääma ja kiigub aeg-ajalt oma urina saatel. Ühel hetkel läheb urin üle lainetavaks, vaimustunud jutustavaks üminaks, veel hiljem lauluks. Ilvese kogu laulu ajal tuleb loomaga teatud vaiksel monotoonsel häälel rääkida. Kui inimene jääb hetkeks vait, katkestab ilves urina, avab silmad ja vaatab inimesele küsivalt otsa.

Olude sunnil toimus "lauluproov" Margoga 25.8.2003. a keset päeva, mil pargis liikusid külalised. Kui inimesed astusid ligi või nihkusid paigast, turtsus Margo nende suunas või sisises vaikselt, siis jätkas "laulmist". "Esinemise" lõpuks kissitas ta veel mõnd aega silmi, haigutas ja sõtkus mõnu pärast üht esikäppa (ilmselt häbenes ta võõraste nähes mõlemat sõtkuda). Seejärel käitus ta inimeste nähes palju stressivabamalt kui muidu (vt pildid lk 86).

Kõige pikem, kirglikum ja meloodilisem laul tuli 2002. a juulis Lîgatne pargis elava Muri suust. Isane ilvesepoeg Muri toodi Tallinna Loomaaeda 1987. a oktoobris. Lätti viidi ta 1998. a märtsis. Lisaks oma Lûsija-nimelisele sõbrannale sai 17-aastane Muri (lätipäraselt Muris) 8.3.2004. a oma hoole alla 9-kuuse Leonora. Kuigi Muri on ammu meie ilveste saadik Lätis, on tema pilt siiani Tallinna Loomaaia ilvesega postkaardil ja plakatil.

Noa laevaks kutsutud loomapark

Noa laevaks nimetatakse ajakirjanduses looduslikult kaunis kohas asuvat Lîgatne parki (ametliku nimega Lîgatne õppimise ja puhkuse park, mis asutati 1975. a suure Gauja rahvuspargi sees, nagu ka Elistvere park asub Vooremaa maastikukaitsealal. Lîgatne on Elistverest palju suurem: ühe looma juurest teise juurde minnes tuleb läbida kilomeetreid. Park asub suure metsa sees. Ka pargi vaatetorn (22 m) on 3 korda kõrgem Elistvere omast, aedikud on suuremad ja turvalisemad, karuaediku asemel on 2 suurt karuorgu.

Karusid elab pargis ehk rohkem kui neid Läti looduses leidub. Nii karu kui hunt (kes on Lätis arvukam kui meil) on kantud Läti Punasesse raamatusse. Erinevalt Eestist näidatakse Lîgatne pargis ka hunte ning hundi ja koera hübriide - juhtkonna meelest peavad nemadki taltsad olema, sest inimpelglikud loomad ei näitaks ennast. Ja mis rõõm oleks inimestelgi vaadata loomi, kes ei tunne oma näitamisest rõõmu ja rahuldust. Igale külastajale hundid ei lähene, kuid seistes loomahooldaja kõrval võib neid küll paitada ja nendega mängida. Suveajal on park lahti 6st 23ni, kuigi piletimüüjal on tavaline 8-tunnine tööpäev. Ööseks pannakse pargi autoteed kinni, kuid jala tulla võib iga kell. Külastajate järele siin ei luurata ja pargi telklaagris ööbijate ööretki pargis ei piirata. Seal võib ratsutada, ainult koeri ei soovitata endaga kaasa võtta.

Kunagi eraldas parki muust metsast 14 km pikkune võrkaed. Nüüdseks jäeti alles vaid võreosa, mis takistab erakarjamaa hobuseid pargipiiril ojasängi järsakult alla kukkumast. Aed metsa all tundus nõukogudemeelne - loomadelgi on õigus vabalt liikuda, ja kui metsarebane väljub hommikul karuaedikust, vajutab loomahooldaja vaid naeratades fotoaparaadinupule.

Suure metsa sees viivad ringi autoteed, jäädes kaugele loomaaedikest. Alles Lîgatnes sain aru Tallinna Loomaaias kuuldud jutust, mismoodi võis aastakümneid tagasi Tallinnast saadetud emailves pargis auto alla jääda, teine olevat metsas maha lastud. See juhtus enne 1981. a, mil Lîgatnes asus tööle Velga Vîtola. Tema ilvesed püsisid koduõues ja said endale metsas suure võretatud ala.

Kodukarud ja looduses hakkamasaamise tingimus

Kõik meie vööndi loomad on üles kasvanud Velga majas, isegi põdrapoeg tuli sinna üheks ööks ära mahutada, kui õhutemperatuur muutus liiga järsku. Velga maja võis suvel ära tunda väikese õues komberdava karu järgi. 12.1.2002. a sündinud karu Lîzîte oli haiguse tõttu pooleaastaselt veel väga väikest kasvu, kuid võitles kiivalt oma kasuema tähelepanu pärast. Majja ei tohtinud Velga külalisi siis üldse kutsuda ja vestles nendega lävel istudes. Karupoeg tuli võõrale tagant ligi ja nuusutas ta üle, kui aga võõras pisutki liigutas, lõi karutita talle õla pihta. Tal olid juba arvestatavad küüned, mida ta ka Velgale aeg-ajalt näitas. Siis seadis Lîzîte ennast Velga sülle ja imes kaua ning isukalt tema lõuga ja käsivarsi.

11.1.2001. a sündinud karupoeg Ilzest saavad läti loomasõbrad lugeda menukast Velga raamatust "Ilzîte. Lâcenîtes memuarî" (2002). Järgmisel aastal peaks valmima teine raamat.

Karukasvandikud jäävad elama puuri, sest Lätis ei tegelda loomade ettevalmistamisega loodusesse minekuks, nagu Nigulas. Kui aga juhtuks, et Lîgatne ilvesed pääseksid vabadusse, siis Velga arvates saaks Muri toiduhankimisega hakkama, kuid Lûsija mitte. Kui puuri tuuakse elusad küülikud, siis "musta töö" teeb Lûsija ja Leonora eest alati Muri.

Lûsija toodi Velga juurde 2-kuuselt. Ilvesepoeg kolas oma pesa ümbruses, kuid emaga jahil ei olnud ta veel käinud. Muri toodi loomaaeda 5-kuuselt peale 2-3 kuud kestnud jahipraktikat. Kuigi Muri sai edaspidi värskelt surmatud toitu, säilitas ta kutsikapõlves õpitu meeles ja Lîgatnesse sattunud, murrab ta Velga sõnul saaki "professionaalse hammustusega".

Ka ilves Margo oskab kanu murda, Margeris aga mitte, sest tema sattus jahimeeste koju enne 3.-4. elukuud.

Järgides kaaslaste eeskuju, õpivad ilvesed murdma saaki ka suurena, kuid Lûsijat takistab kutsikapõlve seik: ta puurikaaslaseks olid mõnd aega küülik ja kass, pealegi valitses puuris just küülik.

Ilves Lûsija lugu

Lûsija leiti Valmiera rajoonist, Dikli vallast, mahajäetud metsatalu õue kõrgest rohust. Teismelised tüdrukud pidasid hüplevat looma jänesepojaks ning tahtsid teda lähemalt vaadata. Siis arvasid nad, et see oli metsa eksinud kassipoeg ja tõid ta särgi vahel enda koju, kus täiskasvanud tüdrukuid targemaks tegid. Teades, et tegemist oli ilvesega, poleks lapsed looma sülle haaranud.

23.7.1997. a toodi ilvesepoeg Velga juurde. Nädal aega veetis Lûsija toas väikeses puuris, siis hakkas ta majas ringi liikuma. Ta osutus mänglevaks ja lõbusaks loomaks ning täitis sõnalisi käske, näiteks "hüppa". Lûsija nurrus ja kargles rõõmust, kui temaga tegeldi. Ta võttis toitu Velga ja tema laste käest ning hõõrus ennast vastu nende jalgu, kuid ta ei lasknud ennast paitada ega sülle võtta. Lûsija sõbraks sai siiami kassipoeg, kes esmakohtumisel Lûsijat, ta puuri katusele karates, väga ehmatas. Täpselt samamoodi tutvustas Lûsija ennast hiljem vanale Murile, talle suure rõõmuga selga hüpates.

Iga öö pidi Velga taluma kassipoja ja ilvesepoja lõpmatut võiduronimist riiulitele 1 m kaugusel Velga voodist: kassipoeg hüppas üles ning ilvesepoeg üritas talle järele saada, turnides, kraapides ja lõpuks riiulilt maha potsates. Õue puuri viidi Lûsija novembris, mõistagi koos sõber-kassiga. Seal ronis Lûsija juba vabalt puuri seintest üles ja ringiratast mööda lage alla.

19.3.1998. a toodi Lûsijale seltsiks ligi 11-aastane Muri, kes kössitas tuimalt, eraldatuna puuri teisel poolel, kuni nädala pärast avati uks ja 9-kuune Lûsija sööstis Murit sakutama, lakkuma ning kutsus endaga mängima. Muri säilitas rahu ja väärikuse ning kui väike emane läks ülearu tormakaks, tõstis Muri käpa, kuid pole kunagi löönud.

2001. a mai lõpus sai valmis suur võrguga piiratud metsaala, mis vastas igas mõttes ilveste maitsele. Kuid lahkumiseks kitsast vanaaegsest puurist pidid pargitöötajad loomad uinutama, sest "kuri Muri" ei oleks nõus jalutama rihma otsas uuele territooriumile, ka Lûsija pole kunagi käinud koduõuest kaugemal. Muri astus Lûsija ja võre vahele iga kord, kui arst püssi tõstis. Ennast lubas Muri magama panna küll, kuid näinud kaaslase süstlaga tabamist, hakkas Lûsija puuris ehmunult ringi jooksma ning teda tuli lasta 5 või 6 korda. Vaid 2 korda elus urises Lûsija inimeste peale: majja toomise päeval ja nüüd.

Uinutatuna vaktsineeriti Lûsijat marutaudi vastu ja kanti ilvesed uuele kohale. Narkoosis viibiv loom jahtub kiiresti, seetõttu mässiti ilvesed soojalt tekkide sisse ja tehti äratav süst. Kogu järgmise päeva varjasid loomad ennast igaüks omas kuudis. Muri küll uuris ümbrust ja tuli Velga kutsel sööma, kuid tema inimestes pettunud sõbranna käis söömas vaid siis, kui kedagi polnud näha.

Piisavalt oma uusi valdusi uurinud, üritas Lûsija siingi võrkupidi üles ronida. Ilveseaia võrk pole eriti tugev, kuid see on painutatud ülemises osas sissepoole, et ronija välja ei saaks. Kaevata oskavad ilvesed samuti hästi, sellepärast ulatub võrk maa sisse 0,5 m võrra.

Lûsija ja Muri kooselu

Ka 6-aastaselt oli Lûsija endiselt kergejalgne ja kergemeelne. Murile vastu tulles võis Lûsija temast lihtsalt üle hüpata. Ta ihkas mängimist ja asus varitsema igat talle vähegi tuttavat inimest. Lûsija hiilis tema taga vaarikapõõsastes ja kargas inimese ette välja just siis, kui seda ei oodatud. Kui tema varitsemiskoht ära arvati, väljus ta põõsast imestunud ja pettunud ilmega. Ilvesepoegi, keda pargis nii igatsetakse, ei ole talle kordagi sündinud, kuigi Muri on täitnud eeskujulikult oma kohust.

Sattumaks Lûsijaga ühele lainele tuleb kiita teda läti keeles. Eestikeelseid komplimente ta küll kuulab, kuid jääb nende suhtes ükskõikseks. Seevastu kuulab Muri eestikeelset kõnet suure huvi ja tähelepanuga.

Muril on pikad valged kõrvatutid, millest vasem on sissepoole viltu. Muri on väikest kasvu (5-aastaselt kaalus ta vaid 14,5 kg). Nii siidist ja pehmet kasukat nagu Muril ei ole ühelgi Läti ega Eesti puuriilvesel. Tallinnas erines Muri teistest ilvestest oma eredatähnilise karvamustri poolest, kuid ta sobib hästi oma läti sõbrannade sekka, kes on samuti kirju mustriga. Nilsi seljal mustreid ei ole, Leonora on eredatäpiline ja Lûsija kasukal on pikergused kurgikujulised mustrid (rosetid).

Tavaliselt võtab külalisi vastu Muri: uriseb, hirmutab ja võib võret rünnata. Nii täidab Muri oma ilvesekohust, kaitstes oma ala ja peret. 2002. aastal murdis torm ilveste alal maha mitu puud ja andis korrastatud ümbrusele veidi metsiku metsa välimuse. Pargi töötajad tahtsid suuremat laastatust ära koristada, kuid Muri ei lasknud neid oma puude ligigi.

"Liiga tõsine, liiga range", arvas Muri kohta Velga. Nõudlik ja õiglane Muri on olnud Lûsijale isa, sõbra ja partneri eest, kes jääb kannatlikuks ka siis, kui noor edev kaasa närvidele käib. Lähenedes toidule esimesena, jätab Muri Lûsijale tema osa alles. Suhtudes Lûsijasse nagu oma tütresse, kipub Velga Murit nagu väimeest kiruma: "Torisev laisk pensionär!", siiski on ta ekskursioonidel pargi külastajatele alati Murit galantsuse musternäidiseks seadnud.

Kuna Murilt ega Lûsijalt enam järelsugu ei oodata, loodetakse tuua Eesti puuriilveste seast Leonora jaoks mõni noor isane.

Pildike ilveste pereelust (5.8.2003. a)

Lûsija tuli Muri kuudi ette, hõõrus Muriga päid ja nihutas oma sabaaluse otse Muri nina ette. Muri nuusutas seda tähelepanelikult ja lakkus selle üle. Lûsija pööras näo Muri poole ja lakkus üle Muri põsed ja nina. Muri hakkas vaikselt ja kiitvalt urisema. Lûsija istus otse tema ette ja hakkas ilutsedes lakkuma oma tagajalgade valget sisepoolset osa. Muri urises mõnust. Lûsija taganes ning jäi kännul ootama, kuid Muri ei viitsinud rohkem kui ühe sammu talle järgneda. Siis tegi Lûsija kummalist häält: nagu koputaks keegi vastu tühja klaaspurgi põhja, hoides kätt vastu purgiava. Lûsija näis veidi pahur, hääleski kuuldus tujukust. Muri ei võtnud ikka veel vedu. Siis kõndis Lûsija veel kaugemale ja istus kõrgesse kohta, pilk ainiti Muril: "tule järgi, või muidu..." Muri astus kuudist välja ja sirutas ennast, ringutas korra ja otsustas tagasi pikali minna. Juba sadas peenikest vihma, kuudi läheduses oli vanal ilvesel kindlam tunne.

Lûsija lahkus oma "vaatetornist" ja mõne aja pärast, kui käisime teda kutsumas, kostis võsast keset ilveseaeda, kus Lûsija tavatses päeval magada, purgihäält meenutav vastus.

Mõne tunni pärast kutsus Lûsijat Velga poeg. Kohe ronis Muri kuudist välja ja kiirustas Lûsija magamiskohale. Seal seisis ta Lûsijat varjates ja piilus kutsujat altkulmu, mõistatades, ega poiss tema "tüdrukule" midagi halba teha ei kavatsenud.

Perepildike aasta pärast (6.8.2004. a)

Leonora tulekust saadik on Lûsija muutunud kurvemaks, sest Muri hoiduvat rohkem noorema poole, ja Lûsijale tundub, et Velga samuti. Saanud endale igatsetud mängukaaslase, pole Lûsija enam nii rõõmus. Vahel kutsub ta Leonorat mängima just selleks, et Leonora saaks endale vähem inimeste või Muri tähelepanu.

Muri on muutunud aga nooremaks, õrnemaks, usaldavamaks ja leplikumaks. Küllap oli ta väiksena suur nurrulööja, sest ta urin sarnaneb üha rohkem nurrumisega, eriti siis, kui Muri ennast urinal magama uinutab. Muri manitseb inimesi ilveseaia läheduses korralikult ja vaikselt käituma, kuid kurja looma ta enam ei näitle. Ta uriseb rohkem harjumusest, samuti olles omaette, nagu ta mõtiskleks või pomiseks endamisi. Inimesed hakkasid märkama, et Muril on lapselikud silmad. Muri on nagu isa, noor vanaisa ning armunu korraga.

Koidikul ronis Muri Leonora lemmikpuu, langenud haava tüvele ning kratsis seda, hõõrus vastu puud oma koonu ja kukalt, veerles külili tüvel ja näris koort. Ta tegi kõike ülima põhjalikkusega. Tulles puu alla päevauinakule pidi Leonora tundma Muri lõhna ja aimama õrnust, mida Muri oli puusse salvestanud. Veel mitte täiesti suguküps Leonora pidi harjuma Muri hoolitsusega järkjärgult: lõpetuseks sättis Muri ennast tagumik vastu kändu, vaatas ning kaalus, kas "märjuke" ikka õigesse kohta satub ja ega seda liiga palju ei juhtu tulema?

Leonora jälgis seda kaugemalt ja lähenes Murile mööda puupalki. Nad läksid paralleelselt, kumbki justkui omaette ja ometi koos, põõsaste varju. Lûsija ronis aga Muri kraabitud tüvele, hõõrus kiirustades vastu seda oma kaela ning kriipis veidi, nagu lisaks mehe "armukirjale" oma kadedat kommentaari.

Tasus Leonoral tulla Muri lähedusse võre juurde külalist uudistama, suundus Lûsija üha kiirendades sammu Leonora poole, kuni too tema eest jooksma pistis. Neid polnud mõnd aega kuulda, siis kostis vaarikapõõsast Lûsija pahane manitsev hääl - nagu loksuks pudelis vesi.

Lûsija tuli, hõõrus Muriga päid ning lakkus üle Muri põse ja kaela. Muri lakkus vastu. Nad õrnutsesid õhinal, silmad kissis. Esimese fotoaparaadiklõpsu peale pöörasid nad segased pilgud heli suunas, siis aga jätkasid keelte laksudes edasi, kuni Muri küllastunult pikali heitis ja Lûsija ta sabaaluse vargsi üle nuusutas. Pahandus oli ammendatud ja Lûsija suundus vaarikapõõsastesse Leonoraga mängima.

EESTI ILVESED

EESTI ILVESED

Kundast leitud ilveseluud kinnitavad, et ilvesed elasid Eestis kohe peale jääaega, enne inimese saabumist, juba 10 000 a tagasi.

Šveitsi teadlaste koostatud aruandes ilveste olukorrast Euroopas on öeldud, et Eestis elab ilveseid 94,4% territooriumil ehk v.a ainult linnad ja et ilveseid oli 2001. a seisuga 900 (kõrval seisab märge, et seda jahimeeste esitatud numbrit tuleb alandada 20%, st 180 looma võrra). Enamikus Euroopa maadest pannakse teadlaste esitatud numbrid lahtrisse "Lisaandmed", kuna jahimeeste pakutud numbrid on "Ametlik arvestus" ning teadlased peavad seda oma käega kirjutama. Eesti puhul jäid "Lisaandmed" täitmata ja fakti, et 1999. a seire näitas 450 looma, mainiti kommentaaride seas. Samas öeldi, et 1996.-2000. a kütiti ametlikult 1012 ilvest ning populatsioon kahaneb.

Euroopasse esitatud andmetel hukkus meil 1996.-2001. a autoteel 1 ilves, Eestis aga kirjutati, et ainuüksi 2001. aastal hukkus Eesti teedel 5 ilvest, neist 4 Harjumaal, näiteks 1 emane ilves 27. augustil Kose vallas, Tallinn-Tartu maantee 45. kilomeetril. 2002.-03. a talvel jäi auto alla 1 ilves Järvamaal Imaveres, ka järgmisel talvel hukkus maanteel 1 ilves. Need andmed ilmuvad rajoonilehtedes, keskandmebaasi sageli jõudmata. Sama kehtib ka ilves-orbude avastamise kohta: Euroopa andmebaaside jaoks pole neid leitud, kuid ainuüksi 2002.-03. a talvel nähti neid vähemalt 5, neist 2 saadi kätte. Lisaks teatati 2003. aastal 5st surnuna leitud ilvesest.

Euroopas on hunt, ilves, karu ja kobras täieliku kaitse all, Eestile lubati pidada neid kaitstavateks liikideks, keda võib küttida, kui on tagatud populatsioonide hea seisund. Ilves sai kütitavate liikide sekka 5-aastase katseajaga, 2009. aastal erand kas tühistatakse või pikendatakse tähtajatult. Karu lubati küttida vaid erilubadega ja piiratult.

Eesti ilveste ajalugu

4000-8000 a tagasi, kui kliima oli soojem ja kasvasid laialehelised metsad, elas Eestis ilvese konkurendiks olnud metskass. Nüüd elab neid näiteks Tšehhis ja Šveitsis.

Aino Kallas mainis oma "Hundimõrsjas", et 1600ndail oli kiskjate, sh ilveste kari Eestis väga suureks kasvanud, ehkki neid oli varemgi väga palju olnud. Kui 1860ndail olid hundid veel levinud üle Eesti, siis ilvesed hakkasid moodustama "saarekesi" ning taandusid asustamata aladele. 1910ndate keskel oli ilveseid veel ainult suurtes metsamassiivides ja arvukamalt Kagu-Eestis. 1920ndaiks jäi alles veel ainult 50 ilvest, keda jahiti aasta ringi. 1931. aastal elas neid Viru- ja Pärnumaal ning vähesel määral Võrtsjärve ümbruses, Peipsi läänerannikul ja Lõuna-Petserimaal. 1936.-37. a talvel oli Eestis 15 ilvest ja neist jahiti 8 looma. 1937.-40. a olid ilvesed täieliku kaitse all. 1940. aastal elas Eestis 11 hunti, ilveste hulk oli jahikeelu ajal kasvanud 20-lt 40 loomani (teistel andmetel 27-lt 46ni). Kui poleks alanud inimjaht ehk sõda, oleksid kõik kiskjad uuesti ja lõplikult hävitatud juba siis, ja seda mitte vaid Eestis. Sõja ajal polnud inimestel mahti jahil käia.

Pärast sõda istutati metsa poole rohkem, kui oli seni, ning kõikide loomade arvukus tõusis. 1950. aastal olevat Eestis elanud 250 ja 1954. aastal 275 ilvest, siis hakkas ilvese arvukus kiiresti langema. Harry Lingi diagrammilt on numbreid raske täpsemini määrata: 1948. a kütiti 6-7 ilvest, 1949. aastal 4-5, edasi 11-12, u 7, u 32 ja 1953. aastal u 29 ilvest (teistel andmetel jahiti iga aasta 30-35 looma). Küttimise kohta 1954.-62. a seisab ametlikus statistikas 0, kuid H. Ling kirjutas, et iga aasta lasti maha 30-40 ilvest. Alates 1954. a-st on ilvese arvukus ja kütitud loomade arv näidatud tabelis raamatu lõpus. 1966. aastal oli Eestis taas kõigest 60 ilvest ja H. Ling soovitas kehtestada küttimislimiidid, kuigi Venemaal arvati, et ilveseid oli Eestis "väga palju", st rohkem kui mujal NSVLis.

1970. a olukorda kajastab Kustas Põldmaa raamat "Kodumets": ilves oli suur haruldus ja neid oli u 80: Alutagusel, Jõetagusel, Kõrvemaal, nn Vahe-Eesti metsamassiivides, Võrumaal, Pärnumaal, kohati ka Võrtsjärve ümbruses ja Peipsi läänerannikul. Otsides uusi ja ohutumaid elupaiku tulid üksikud ilvesed saartele, kus neid varem ei olnud (Hiiumaa, Saaremaa). Metsavaestes Harju- ja Läänemaal ning Kagu-Eestis kohati ilvest väga harva. Jahindus pidi juhinduma nõudest, et ilveste asutustihedus ei langeks alla 5000 ha isendi peale, kokku ei soovitatud küttida üle 30 ilvese aastas. Ilveste arv hakkas kasvama ebareaalselt kiiresti, ehk soodustas seda H. Lingi loodud üle-eestiline ulukivaatlusvõrgustik, mis koosnes osalt vabatahtlikest, osalt metsavahi ametit pidanud jahimeestest. Sellele ohjeldamatule kasvule (vt tabel) saadi panna piir alles ettevalmistudes astumiseks Euroopa Liitu, mil töötati välja uued ulukiloendusreeglid.

Juba 1984. aastal väitsid Mati Kaal ja Tiit Randla, et "kuna kehtib preemia, pole põhjust küttimist maha salata", seega pidid ilvese laskeandmed olema objektiivsed, kuid ametlik loendus oli pidevalt ülepakutud. 1970ndate algul tõusis ja kümnendi keskel langes metskitse arvukus, millele järgnes ka ilvese arvukuse langemine ning Kaal ja Randla pakkusid keelata paiguti metskitsejaht, et mõni saakloom jääks ka ilvestele: "ilvest tuleb lugeda looduslike koosluste loomulikuks komponendiks, kellel on tähtis roll oma saakloomade asurkondade elujõulisuse säilitamisel". Need sõnad olid vaevalt jahimeestele arusaadavad, määravaks osutus, et kuigi preemia ilvese tapmise eest jäeti ära, maksis ilvesenahk täpselt sama palju. Pealegi said 1981. aastal kõik Eesti ilveste nahad ja kolbad rahvusvahelisel jahitrofeede näitusel kas kuld- või hõbemedalid, moodustades ligi ½ kogu NSVLi poolt esitatud ilvestrofeede hulgast.

Ilvesejaht algas 7. novembril ehk just proletaarse revolutsiooni aastapäevaks, vabas Eestis (1995) nihutati jahihooaja algus 1. novembrile ja enne astumist Euroopa Liitu (2003), otsustati alustada ilvesejahti 1. detsembril ning lõpetada endiselt 28. veebruaril.

Kes on pahuksis matemaatikaga?

Metskitsi oli 1990. aastal Eestis jahimeeste andmetel 54 500, neist kütiti 9600, aga 2000. aastal pandi kirja 30 000 metskitse, kelle arvu "piirati" 3615 looma võrra. Kui viimased oleksid jäänud metsa, poleks tekkinud suuremat puude laastamist, nälga ega kiskjate arvu olulist suurenemist.

Valgejänes olevat kadunud ilveste süül, ütlevad jahimehed. Aastakümneid tagasi, kui ilveseid oli napilt ning jänest kütiti riigiplaani alusel, ületasid kütitud jäneste numbrid ilveste söödud jäneste arvu nii mitmekordselt, et oleks algkooliõpilaselegi selge, kes "hävitas" jänesed. Vahemikus 1999-2001 kütiti siiski iga aasta 600-700 valgejänest ning halljäneseid 3 korda rohkem - milleks kütitakse "hävitatud" jänest?

2000.-01. a talvel oli ametlikult kütitud kokku 38 193 looma 14 liigist, mis on ilvestele saakloomadeks, lisaks kütiti 5212 kiskjat ja 2747 põtra, kokku 46 152 looma, lindudest rääkimata. Kui seda jagada 14 014 jahimehe vahel, tuleb igale jahimehele oma loom iga kuu tagant, kuid seda peetakse väheks.

1998. a kevadel paljastas Harri Valdmann "Eesti Looduses" sihikindla metskitse arvukuse vassimise. 1997. aastal panid jahimehed kirja 29 000 metskitse (oodatud juurdekasv oleks 10 000 talle). Sellest piisaks 150 ilvesele, kui jätta kõrvale hundid ja jahimehed. Kui oletada, et ilveseid oli 400 ja hunte 120, lisaks 4600-5000 kitse jahimeeste tarvis, siis pidi Eestis olema vähemalt 36 000 metskitse. Kuna ilveseid oli tegelikult rohkem (jahimeeste endi väitel 1200) ja teatud suur osa metskitsi hukkub teistel, k.a looduslikel põhjustel, ilma et nende arvukus märgatavalt langeks, pidi Valdmanni meelest Eestis olema u 100 000 metskitse ja 30 000 talle.

12.1.2004. a "Postimehes" kinnitas Keskkonnaministeerium, et jahimehed petavad riiki nii kiskjate kui saakloomade arvukusega, teatades ilveseid olevat 3 korda rohkem ja metskitsi 3-6 korda vähem, kui näitavad seireandmed. Kui 9000 põdrast kütitakse iga sügisel üle 6000, poleks liigi ellujäämine võimalik, kuid põtru ei näi Eestis vähenevat. Tiit Randveer pakkus metskitse arvukuseks 40 000, Kaarel Roht 60 000-80 000 looma. Ka hunte ei saanud olla 620 ega isegi 130, nagu väideti, sest Eestis on 8 hundikarja (suurim neist koosneb 7 isendist), kelle alaks on 500-1000 km2. Jahimehed olla kohanud hunte 32 kohas, neist 3 looma Saare- ja 1 Hiiumaal. Teadlaste ja jahindusspetsialistide meelest ei olnud hunte mingil juhul üle 100, kuid kaardile kantuna näitasid jahimeeste koondatud andmed 60-70 hunti. Et hoida tervise juures huntide saakloomapopulatsioone peaks hunte olema 100-200 vahel. Et hunte kütiti lähtudes ülepakutud arvust (11 looma 16st lubatust, eelmisel talvel aga 30 hunti 40st lubatust) oli ministeeriumi arvates suur viga. Kuna Lätis ja Venemaal on samuti madalseis, pole sealt huntide tulemist loota, rääkigu jahimehed Peipsi tagustest huntidest palju tahes.

Ilvese arvukust hinnates toetusid zooloogid pindala suurusele ja saakloomade arvukusele ning viimase liiga madalana esitamise tõttu saadi aastate kaupa minimaalset ilvese arvukust kõikumas 300-500 vahel. Seireandmed on näidanud 1990ndate lõpus veidi suuremat ja jahimeeste kogutud andmed 3-4 korda suuremat arvukust. 1999. a ilvese loenduspäeval nähti 330 isendi jälgi, arvukuseks (koos oodatud juurdekasvuga) hinnati 450, kuid ametliku, ka välismaale saadetava numbrina eelistati ikka jahimeeste väidetut - 1100 ilvest. 2001. a seireandmeteks kirjutati 600-800 ilvest. Peale sajandivahetust hakkasid jahimeeste andmed vähehaaval kahanema ja seireandmed pisut liiga kiiresti kasvama ning tegelikku numbrit tasuks otsida mitte nende vahelt, vaid seireandmetest allpool.

2003. a kevadeks oli Eestis jahimeeste arvates 950 ilvest, seire näitas 620-670 looma, mida ajalehtedes ümardati kord 630ks ja 720ks, kord 900ks ja 1000ks. Osa ajalehti avaldas tõrksalt 7 a taguseid jahimeeste andmeid (1200 ilvest), üritades neid koguni suurendada (1300, kord lausa 1369). Isegi "Postimees" tõi korduvalt artikli pealkirja kõrvale ulukiarvukuse aegunud numbreid (2004. a märtsi kohta 1000 ilvest, 170 hunti ja 550-600 karu, kuigi artikli sees olid teised andmed). Ka jahimeeste endi loendusandmed erinevad väga: ühed on avaldatud kodulehekülgedel, teised rajooni- või vabariigilehtedes, kolmandad numbrid on esitatud pealinna. Raamatu lõpus on tabelitesse koondatud samuti vasturääkivad ja mitte alati objektiivsed numbrid, kogutud eesmärgil näidata, kuivõrd erinevaid andmeid meil avaldatakse.

Uued reeglid ulukimatemaatikas

Alates 2003. a-st seati sisse uus andmete kogumise kord, mida Keskministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Peep Männil eri maakondade jahimeestele isiklikult tutvustas. Kohtumisel ütles üks jahimees, et 13 hundi asemele pandi Tartumaa kohta kirja - "nalja pärast" - 32 hunti, number on läbi käinud kõik väljaanded ja keegi pole seda üle kontrollima tulnud. Kuna jahilubade arv sõltub jahimeeste esitatud loomaarvukuse suurusest igas piirkonnas, esitatigi suuremaid numbreid, eriti patustasid sellega Männili sõnul Jõgevamaa ja Hiiumaa jahimehed. Männil kinnitas, et kuigi numbrid ilvese arvukuse langust ei näita, jätkub see siiski. Kuna maakondadelt tuleb selget arvukuse ülepakkumist, ei otsusta jahikvootide üle enam jahiühendused, vaid Keskkonnaministeeriumi juurde loodud nõukogu. 2001. aastal pakkus Asko Lõhmus Eesti ilvese arvukuseks 600-800, Harri Valdmann 500-600 ilvest, Peep Männil aga arvas, et andmed näitavad arvukuse muutusi alles mõneaastase hilinemisega ja nii tekibki üleküttimise oht. Samas mahus küttida võinuks ehk veel, kui ilveseid oleks tõepoolest 900, kui neid on aga juba 700, mis on tõenäolisem, siis on tegemist liigi hävitamisega. Nii piirati Eestis esimest korda ilveste küttimist, soovides jääda 100 looma laskelimiidi juurde, et korvata viimaste aastate liiga aktiivse jahtimise tekitatud kahju.

Arvukus 1000 näis liiga kunstlik, nagu muudki nulliga lõppevad numbrid. Kritiseeritud liialdamises, teatas Jõgevamaa tavalise 100 ilvese asemel 90 ilvesest, teised "ümmarguste" arvudega maakonnad esitasid mitteümmargused, seevastu palju suuremad numbrid. Ilmnesid vasturääkivused, kui aga uluki ala kaardil näidata ei suudetud, ei peetud nüüd ka esitatud numbreid usaldusväärseks. Nii arvestati ministeeriumis ilvese 2004. a minimaalseks arvukuseks Jõgevamaal 45 looma. Pärnumaa jahimehed pakkusid 103, kuid tõenäolisemaks peeti 75 ilvest. Pärnumaal on ilvest kütitud väga intensiivselt, nii et ka 75 oli pigem kokkulepitud number tegelikkuse ja jahimeeste pakutu vahel.

Valitud, volitatud või vabatahtlikud ulukiloendajad-jahimehed peavad nüüd koguma andmeid iga kohatud, kütitud, murtud või hukkunud looma, ka ülesaetud karu kohta, kaardistama ilvese- ning hundiradu jpm. Et välistada pettust murtud metskitsede arvude osas, kohustati loendajaid võtma ning edastama keskkonnateenistusse iga leitud metskitse tervisliku seisundi määramiseks luuüdiga toruluu ja vanuse määramiseks lõualuu.

2003. a talve lõpuks saabus Keskkonnaministeeriumisse 175 ilvesevaatluskaarti, kuigi jahipiirkondi on üle 300. Ka kütitud ilveste DNA proovide, emakate ja munasarjade ning kihva juure lõigete kogumisega said hakkama väga vähesed jahimehed - osalt põikpäisest soovimatusest alluda uutele eeskirjadele, osalt mõeldes, et andmed kütitud loomade vanuse ning sigivuse kohta võiksid jahilimiite mõjutada. Puudulikke andmeid korjati suuliselt suheldes kohalike jahipiirkondade esindajatega. Ilvest olevat nähtud 1293 korral: 860 üksikult, 163 paariti ja 252 korral nähti ilvesepoega või pesakonda.

2002.-03. a talvel registreeriti ilveste peregruppe ehk poegadega emaseid: Harjumaal 10, Hiiumaal 5, Ida-Virumaal 9, Järvamaal 7, Jõgevamaal 10, Läänemaal 4, Lääne-Virumaal 13, Pärnumaal 11, Põlvamaal 5, Raplamaal 10, Saaremaal 0, Tartumaal 6, Valgamaal 10, Viljandimaal 10, Võrumaal 9. Pesakonnad hoidusid maakonnapiiride lähedale ja neid loeti topelt. Kuna ilvest kavatseti nüüd lubada jahtida juurdekasvu ulatuses, näitasid need numbrid maakondade lootusi jahilubade jaotusel. Et esitada suuremat ilvestearvu, liideti loendusandmetega ka "surnud hingi", nagu 2002. a märtsis Viljandimaal: arvestati 66 ilvest, kellest 8 olid just kütitud.

2004. aastal saabus ministeeriumi 214 loenduslehte: ilveseid olevat nähtud 1463 korral, neist 969 üksikisendeid, 201 korda täiskasvanud loomi koos ja 292 korda pesakondi (ilmselt kohati enamikku neist korduvalt). Kui eelmisel aastal arvestati u 120 pesakonda, siis nüüd pandi kirja 134. Kokkuleppeliselt suurendatakse järgmisel kevadel kõiki arve veelgi - ega Euroopa Liit neid üle kontrollima tule.

2003. a kevadel vähendati Keskkonnaministeeriumis jahimeeste esitatud arve topeltloendatud isendite võrra ning teatati, et ilveseid on kõige tõenäolisemalt 620 ja populatsiooni tuleb hoida "kerges tõusutrendis". Nimelt on ilmnenud nn metskitsede nakkuslik pasatõbi, mis kaasneb metskitse arvukuse kõrgperioodidega ja ilmneb siis, kui suurkiskjaid on eelnevalt liiga intensiivselt kütitud. Ent Euroopa Liitu astutud, kirjutas "Eesti Jahimees": kui ulukeid on liiga palju, hakkab loodus neid ise reguleerima, tekivad pasatõbi või marutaud, seega, et midagi sarnast ei juhtuks ka ilvestega, tuleb hakata suurendama nende küttimismahtu. Selle asemel, et tõmbuda tagasi ja lasta loodusel ennast ise korda teha, rikub inimene looduslikku tasakaalu veelgi enam, pealegi aukohuse täitmist teeseldes. 2004. aastal pakkusid jahimehed taas u 1000 ilvest, kuid ametlikult pandi paberile palju reaalsem number - 730 looma. 2004.-05. a talve limiidiks määrati 115 ilvest.

Keskkonnaministeeriumi arvates hoolivad jahimehed küll metsavaradest, tahtes jätta need endale ega müüks neid läände, nagu ärimehed teeksid, kui jahimehed metsa "kaitsmise" juurest ära kõrvaldataks. Omandist lähtudes toimib riik loogiliselt, kuigi ei arvesta võimalust, et keegi võiks kaitsta loodust omakasust üldsegi lähtumata.

Lemmiksõnaks on nagunii

Uus ulukite jälgimiskava tekitas jahimeestes pahameelt ja vastuvaidlusi. Küsiti, milleks seda kõike vaja on, kui Euroopa Liitu astudes ilvesejaht nagunii ära keelatakse. Jahihooaja lühendamise kohta öeldi: nagunii pole novembris veel õiget lund maas, kuigi eesmärgiks oli anda ilvesepoegadele kasvamisaega - varem tohtis lasta põdrajahil ka ilveseid, tehes sellest märke põdra laskeloa taha, kuid jahimeestel polnud nagunii aega vaadata, kas ilvesel oli poegi kaasas. Nüüd öeldi, et jahimeestel polnud nagunii aega kuni veebruarini ilvestega tegelda, sest siis aeti metssiga taga. Kvootide vähendamist kommenteerisid nii ametnikud, teadlased kui jahimehed ühesuguselt: nagunii realiseeritakse lunastatud lubadest ainult pooled, kõik jahimehed ei kohta nagunii ilvest, loomad kavaldavad pooled jahimeestest nagunii üle jne. Poegadega emaste laskmise keelu kohta öeldi: laseme nagunii - enne pojad, siis ilma poegadeta emased, nagunii laseme ilveseid edasi, lubatakse või mitte, sest nagunii kütivad jahituristid kõik metsad tühjaks jms.

"Kui jaht ära keelatakse, milleks siis metsa minna, kas värsket õhku hingama või?" küsisid jahimehed P. Männililt. Mõnikord on jahimeheks saamine metsa mineku ettekäändeks - inimene kardab süüdistust ebapraktilisuses ja teeb endale metsa asja, teised aga lihtsalt ei taha endale tunnistada, et ilma püssita (koerteta, kambameesteta) nad metsa minna ei julgeks, kolmandad peletavad jahil igavust. P. Männil mainis esteetilist elamust ilvest metsas elusana kohates küll, kuid üks ajakirjanik arvas, et ulukite teemal on kasulikum vait olla: nagunii kammitakse artikkel jahindussõbralikuks, sest loomade vallas kehtib ikka veel nõukogude stagna ja õiglust määravad aastakümneid tagasi jahil sõlmitud suhted.

"Küttimise täieliku keelustamise korral kuuleksime peagi kummalisi lugusid, kuidas 10-kilosed ilvesed lehmi murravad," ütles Tiit Randveer. "Selliseid pabereid hakatakse vormistama, olen kindel." Sarnased jutud ja paberidki levivad juba nagunii, sest inimeste saamahimu on piiritu. Asi on ühiskonna vaimses küpsematuses ehk võimetuses loobuda oma harjumuspärastest mängudest, mis juba endalegi üha enam kohatuna näivad.

Võrreldes Narva taguste alade (0,046 ilvest 10 km2 peale) ja Pihkva oblastiga (0,02 looma) on Eestis ilveseid küllalt, kuid kõigile ei jätku neid nagunii: Jõgeva- ja Hiiumaal olla 0,3 ilvest, Tartu-, Põlva-, Võru-, Saare- ja Läänemaal alla 0,1 ning mujal Eestis 0,1-0,2 ilvest 10 km2 kohta. Jahimaad on 1 jahimehe kohta keskmiselt 200-400 ha, Põlvamaal üle 500 ja Harjumaal 18-70 ha. Jahimehi on Eestis 1% elanikkonnast. Jahimeeste arv kasvab jõudsamini kui ilvese arvukus (vt tabel), pealegi on nö potentsiaalsete jahimeeste arv palju suurem kui paberil. Mitte kõik endisel ajal jahindust harrastanud isikud ei jõudnud veel osta endale nõuetekohast relvakappi või kinni maksta jahiluba, ei pääsenud läbi kohustuslikust atesteerimisest jne, kokku üle 6000 inimese.

Aasta varem oli Harjumaal 42 jahimeest 1 ilvese vastu ja 2002. aastal, mil Saaremaal sündis esimene ilvesepesakond, oli maakonnas 190 jahimeest 1 ilvese kohta. Kellele 936 Saaremaa jahimehest võimaldatakse maha lasta ainus limiidiga lubatud ilves 2004.-05. a jahihooajal ja kas sellest saab kellegi jahimehe elu ilusaim sündmus?

Süütud lambad, kaval salarelv

Vähemalt 4ndat aastat peab Hiiumaal vastu üksainus hunt, kel õnnestus pääseda jahimeeste käest ja kellele Euroopa Liidus ehk armu antakse, kuigi kõige rohkem kahju teevad spetsialistide arvates just üksikud hundid: nad võivad oma väikese territooriumi kiiresti tühjaks süüa, hundikari aga liigub suuremal territooriumil. Hiiumaal elavate ilveste hulk on Keskkonnaministeeriumi meelest palju väiksem, kui jahimehed rahvast uskuma panna tahavad ning seal on notitud ilveseid pesakondade kaupa (2002.-03. a talvel tapeti 1 päevaga 3 ilvest). Sellise tempoga "loodusressursse kasutades" jõutakse peagi Saaremaa olukorda, kus ilvesejahti seni ei toimunud ja nüüdki tasuks ilveseid pigem mujalt sisse vedama hakata, mitte lubada küttida 5 ilvesest 1.

Kiskjajahilubade riigilt väljapressimine käib Eestis sama stsenaariumi järgi, nagu mujal Euroopas (vt ptk "Karpaadi ilvesed" ja "Skandinaavia ilvesed") ning ikka rahva arvamuse suunamise abil. Lehed on juba kirjutanud asulates jalutanud karudest ja kahtlaselt käitunud inimhuvilisest hundist, nüüd oli ilvese kord. Marutaudki on ära kasutatud. Et lambarööve ilveste poolt Eestis polnud, tuli need tekitada. Kui ilmus esimene artikkel lambamurdjatest huntidest, loeti seda huviga, ent järgmised täisleheküljed samal teemal libistati vaid pilguga üle. Mahukad ajalehed on tekitanud kiirlugeja tüübi, kes paneb tähele eeskätt pealkirju. 2004. a septembrilõpukõmule valiti nimeks "Ilves murdis 20 lammast" - lugeja pidi järeldama, et korraga. Tegelikult kadus Hiiumaal Pühalepa vallas 66-pealisest lambakarjast 20 looma, kellest leiti 3 (teistel andmetel 4), röövlit ega murdjat ei ole nähtud ning karja ei valvatud. Ekspertiisi ei toimunud, kuid kohaliku keskkonnateenistuse ametnik arvas: kui mitte hunt, siis ehk ilves.

2004. a jaanuaris Tartus rääkis üks kooliõpetaja Saksamaal peaaegu rahvusliku katastroofi vallandanud ilvestest ja huntidest, kes hävitavat lambaid, jättes enda järel korjustega kaetud välju. Üks internetis "kodus olev" õpilane selgitas välja, et Saksamaal elab ainult 30 ilvest, kes murdsid 13 aastaga 13 lammast, ka hunte on üksikuid. Ülejäänud õpilased võtsid kõlaka tõe pähe.

Kui lamba kehal pole iseloomulikke sügavaid kriimustusi, siis polnud tegemist kaslasega, ka "klassikaliselt" läbinäritud kõri viitab koerlastele, aga kas huntidele? Lund pole, öelda ei saa, arvati Virumaal. Hambajälgede järgi saab määrata nii koera tõugu kui paljusid muid asju, kui sellest vaid keegi huvitatud oleks. Paljud keskkonnateenistusedki pole erapooletud ametkonnad, pigem jahiseltside filiaalid. Ja kui Eesti suurkiskjad ei õpi ruttu lambaid ning inimesi murdma, keelatakse meil 5 a pärast kiskjajaht päris ära.

1999. a sügisel ja järgmisel talvel on hulkuvad koerad murdnud poisi ja noore naise. Esimesel korral, Tartus, kuulus koerakari poolenisti asotsiaalile, aga teine kord, Harjumaal, üritas politsei ajada süü vanale ilvesele, kaitsmaks koerte rikkaid ja võimukaid omanikke, kuigi nii käpa- kui hambajäljed olid koerte omad.

2002. a suvel kirjutas "Eesti Jahimees", et külakassid rüüstavad linnupesi palju rohkem kui ilvesed ja et koerte karjad on Eestis murdnud koguni hunte. Viljandimaal on hulkuvad koerad tapnud metskitsi 1 aastaga rohkem kui kõik maakonna ilvesed. Ulukiloendaja ankeedis on oma lahter koerte tekitatud kahju jaoks. Zooloogid arvasid, et jahimehed võiksid rohkem lasta hulkuvaid koeri, sest erinevalt hundist ei karda nad inimest ja vahel maksavad meelega inimestele kätte. Kui on aga konkreetseid teateid koerajälgi täis metsatukkadest, kus oli hiljuti ilveste jälgi, viivad teadlased jutu teisele teemale: koerhundid? hübriidid? on neid meil üldse olemas? Et ilvesed peavad perede kaupa endale uut elupaika otsima, ei puutu nagu asjasse.

27.9.2004. a kirjutas Tartu Postimees, et me ajame süü igasugu loomadele, kuigi kõik maainimesed teavad, kuidas lambavargus tegelikult käib - tullakse kolmekesi džiibiga ning võetakse ka vasikaid ja kitsi. Oktoobri algul avaldati lehtedes pisike teade, et Valgamaal, Londi külas teeb koerakari lehmadele tõsiselt viga, ja lehesuurune artikkel hundi poolt murtud õuekoerast. Novembris teatati, et hulkuv koer murdis Põlvamaal 21 kana ja mõne päeva pärast said oletatavad hundid hakkama "peaaegu terve lambakarja" murdmisega (lund polnud veel). Siis nõuti lehe kaudu lisahundilube - miks mitte hundi saakloomade jahi piiramist?

Et rahvas ei hakkaks kahtlema karutapmise vajaduses, avaldati teateid rüüstatud mesipuudest peaaegu iga nädal. Oktoobrilõpu kõmuks sai jahimehe ründamine karu poolt, kuid kohalikud keskkonnaspetsialistid teadsid mainida, et jahipiirkonnal oli eelnevalt karu laskmise luba, mis nüüd maha kanti, ja et tegemist oligi karujahiga, millest ajaleht jälle kõmu tegi (ega ometi omal soovil?). Millal lavastatakse inimese ründamine ilvese poolt?

Eesti ilveste vanuseline koosseis ja surmastatistika objektiivsus

Harri Valdmann ja Egle Vulla uurisid 15 mahalastud ilvese vanust: 7-kuuseks osutus 1 ilves, 2-, 4-, 8-, 11- ja 12-aastaseks samuti 1 ilves, 5- ja 7-aastaseid oli kumbagi 2 ning 6-aastaseid 5 looma. 13 ilvest olid kütitud 2002.-03. a talvel, 1 (8-aastane isane) saadi teadmata ajal ja teadmata kohas ning 5-aastane emane kütiti 30.12.2001. a. Kokku saadi 6 isast ja 9 emast, mis kinnitas, et isaste/emaste vahekord on ligikaudu 40%/60%. Vanuseline seis oli parem kui Lätis, kuid halvem Uuralis uuritust. Kõik emased olid "keskeas": 4 ilvest, kes osutusid 6-aastaseks ning kõik 5- ja 7-aastased loomad, lisaks Läänemaal 25.1.2003. a tapetud ilvesepoeg. Mõlemad kõrges vanuses isased olid pärit Lääne-Virumaalt: 12-aastane kütiti 26.1.2003. a ja 11-aastane 17.2.2003. a.

Ilvese loomulik arvukus kõigub aasta jooksul suuresti ja mõistlikum oleks tähistada seda 2 numbriga: juunis koos vastsündinud poegadega ja veebruari-märtsi lõpus (näiteks 900/400). Võiks arvestada ka täiskasvanud ja pojad eraldi (näiteks juulis 450/400 ja märtsi lõpuks 300/150). 1000 ilvese seas leidub Rootsi teadlaste arvates 200 reproduktiivset emast. Eestisse ei mahuks väidetavasti üle 200 isase, sest isailvesed vajavad kuni 200 km2 suurust ala (kuigi nad lepivad ka palju vähemaga). Tegelikult ei olnud Eestis sajandi jooksul kordagi 1000 ilvest, pigem oli neid sageli poole vähem, kuid ka 1000-lise ilvesekarja puhul ei saaks Eestis olla kunagi üle 200 pesakonna ega üle 500 täiskasvanud ilvese. Väidetakse, et 45-49% ilveste seast on pojad ja et 50% ilvesepoegi ei ela isegi esimese talveni. Kui ilvesepoegade korjuseid ei leita, ei tähenda see, et neid pole (sama käib orbude kohta). Šveitsi andmetel hukkub 1/2 ilvesepoegadest esimese 10 elukuu jooksul ja veel 1/4 kuni 2-aastaseks saamiseni. Juura mägedes on 20-22st jälgitud ilvesepojast 3-aastaseks saanud vaid 3 kuni 6 ilvest.

Ilvesepoegade loomulikku suremust ei arvestata küttimist plaanides piisavalt. Näiteks oli 2003. a algul Imavere jahipiirkonnas Järvamaal 6 ilvest: 1 üksikloom ja 2 perekonda. 1 ilves jäi talvel auto alla ning maakonnas kütiti 3 ilvest. Ametlik kadu Järvamaal oleks siis 4 ilvest, lisaks leidmata jäänud 2 (3?) üksikut ilvesepoega Jänedal, kes ei saanud nii noorena ellu jääda, samuti nende kadunud ema. Ilveste surmastatistikasse on kandmata ka Ahula külla tulnud ilvesepoeg ning tema kadunud ema. Koos nendega oleks Järvamaal hukkunud vähemalt 9-10 ilvest, mitte 3, nagu seisab ametlikus aruandes. Ilmselt võib ilveste suremus olla ka mujal 3 ja enam kordi suurem kui ametlikult arvesse võetav.

Teadlased ületavad oma eelarvamused ilvesepoegade suhtes

5 nädala vanuses kaalub ilvesepoeg keskmiselt 1,9 kg, 7 nädala vanuses 2,1 kg. 9-nädalased ilvesed on 2,5 ning 10-nädalased 3,4 kg rasked. 7-kuuseks saavad ilvesepojad tavaliselt peale jõule ja kaaluvad 7,5 kg, 9-kuuselt aga 10 kg ringis. 1-aastased ilvesed on kuni 13 kg rasked. Alles 1,5-aastaselt saavad nad täiskasvanud ilvese suuruseks, kaaluvad 15 kg ja nende hammastik on iseseisvaks jahtimiseks enamasti küps.

1950ndail arvasid eesti zooloogid, et juuni lõpul hakkavad noored ilvesed koos emaga jahil käima (tegelikult teevad nad siis oma esimesi samme pesa ümbruses ja õpivad iseseisvalt vett jooma). Ilves saavat suguküpseks ja iseseisvuvat 4-5-kuuselt (selles vanuses joovad mõned ilvesepojad veel emapiima). 1970ndail imestasid vene teadlased, et emailves ei toonud oma 2-kuistele poegadele saakloomi (mõned ilvesepojad näsivad selles vanuses küll luudeta liha) ja et 9-kuune koos emaga jooksuajal käinud ilvesepoeg ei tiinestunud. Veel 1984. aastal arvasid zooloogid, et vastsündinud ilvesepojad on ruugjas-pruunid (tegelikult helehallid), neid on 5-6 (tegelikult 1-3), nad iseseisvuvat vanuses 6-9 kuud ja saavat suguküpseks 10-kuuselt (tegelikult 22-30 kuu vanuses). Seega hinnati valesti ka ilveste sigivusvõimet, liigi taastootmise kiirust ja plaaniti küttida rohkem, kui tohtis.

Eesti zooloogide raamatutes seisab, et ilvesepojad elavad paar aastat koos emaga oma isa territooriumil, kuid sealsamas väidetakse, et ilveste perekonnad lagunevad veebruaris-märtsis. Tegelikult, nagu teisedki kaslased, jätavad emailvesed oma pojad maha järk-järgult, saates neid iseseisvale toiduhankimise praktikale kord-korralt järjest pikemaks ajaks (vt ptk "Karpaadi ilvesed").

1994. a seadus lubas korraldada ilvestele, v.a kutsikatega emastele, nii peibutus- ja varitsus-, kui hiilimis- ning ajujahti. 1.3.2003. a jõustus seadus, mis poegadega emaste jälitamise keelu eraldi esile tõstis. Keskkonnaministeerium avaldas oma rahulolevat suhtumist: poegadega emailveseid olevat hakatud vähem taga ajama, sest kui 2002.-03. a jahihooajal oli kutsikate osa jahitud ilveste hulgast 36% (st 63 ilvesepoega), siis 2002.-03. a talvel vaid 22% (st 18 ilvesepoega), hilisematel andmetel 24% (20 ilvesepoega). 18 või 20 tapetud loomalast on parem kui 63, kuid kas võib pidada ka edasi rahuldavaks, kui seadust täidetakse 76-78% võrra? Trahv ilvesepoja tapmise eest on 3 korda suurem kui täiskasvanud ilvese salaküttimise eest ehk 3x15 000 krooni. Kui seda raha iga kord sisse nõuda ja suunata Tallinna Loomaaiale ja Nigula turvakodusse, siis aitaksid tapetud ilvesepojad hoida elus paljusid loomi.

Poola Belovežjes kütiti 37% ilvesepoegadest, ilvesnoorukeid vanuses 1-2 a 12%, täiskasvanuid loomi 51%. Kesk-Uuralis kütitakse ilvesepoegi 28%, noori ilveseid 19%, täiskasvanuid ilveseid 53%, kuid vanuseuuringu tulemuste järgi on sealne ilveste populatsioon paremas seisus kui meil. 2003.-04. a talvel kütiti meil 81 ilvest, neist 23 ilvesepoega (28%) ning vastutusele ei võetud kedagi. Emaseid loomi tapeti 31 (38%), eelmisel jahihooajal aga 50% ehk 40-41 ilvest.

Piirkondades, kus on rohkem jäneseid, on emata jäänud ilvesepoegadel rohkem elulootust, sest metskitse püüdmisega nad toime ei tule ja peavad piirduma närilistega. Alles märtsis võivad mõned tugevamad pojad metskitse murda, eriti kui lumeolud seda soodustavad, raskendades metskitsede liikuvust. Ent just märtsis on täheldatud kõige kõrgemat ilveste suremust, eeskätt iseseisvuvate poegade tõttu. Uurides ilveste ekskremente, on teadlased märganud (muide, ka Eestis), et talve lõpus kippusid ilveste ratsioonis närilised ülekaalus olema, kuigi peaks suurenema sõraliste osakaal. Harri Valdmanni sõnul tähendab see suurt hulka nälgivaid ilvesepoegi, kelle emad on maha lastud. Nii sattusid toitumuse uuringutega seoses laborisse 1999. (2000.?) a jaanuaris tapetud ilma emata ilvesepojad, isane ja emane, kes sõid prügimäel kodusea korjust.

Keda söövad ja mida põevad Eesti ilvesed?

Poola ilvesed pelgavad jahtida lagendikel, meil aga pole ilvese jälgimiseks vaja alati metsa minna, sest ilves jahib sageli metsa või välu serval (näiteks 1986. a talvel Palmse mõisapargi allika juures). Kui metskitsed kogunevad põllule, on ilves lähedal, kuid väetatud põllule kits välja ei tulevat. Valvekoerad haukuvad siis, kui ilves on kaugemal, ja kui koerad vait jäävad, võib ilves näiteks aiamüüril turnida, nagu tegi 1 Jõgevamaa ilves 2002. a veebruaris 10 m kaugusel majast, mille elanikud ei tea sellest siiani.

Šveitsis uuriti ilveste maitse-eelistusi: tagakintsudest alustati 15%, kõik teised metskitseosad said esimesena söödud võrdselt 10% juhtudest. Siberis uuriti jänesesöömise järjestust: ennekõike jõid ilvesed verd ja sõid siseorganeid, siis pead, kaela ja õlaliha ning ülejäänu, tagajalad mitte alati lõpuni. Eesti ilves alustab metskitse vere lakkumisest ja rindkerest ning tagumisest kintsust. Saak peidetakse lume või okste alla ning hiljem jätkatakse teise tagakintsuga, siis asutakse esijalgade kallale. Ilvesed eraldavad saakloomal pea kerest, sooled ja magu lohistatakse söögikohast kaugemale, ei sööda ka küünistega käpaotsi ega sõrgu.

Metskitse püüdmiseks võib ilvesel kuluda 2-3 päeva, vahel võib õnnestuda ka 1,5 km pikkune jahilkäik. Paariti jahtides ajab ilves saaklooma jahipartnerile ette. Meil ühinevad jahiks noored ilvesed, Kanadas ka täiskasvanud. Emane võib murda 2 looma - endale ja poegadele. Saagi kõrval viibitakse kuni 8 päeva. Teoreetilist aastanormi (30-40 metskitse või 80 jänest) mitmekesistatakse igal maal paljude asendusliikidega, Eesti ilvesed söövad kuni 7% ulatuses rebaseid. Ida-Virumaal on vähem metskitsi, seal püütakse rohkem jäneseid ja kopraid. Põdra murdmine on 3 hundi töö ja jutud põdra seljas ratsutavast ilvesest võiks kanda rekordiraamatusse.

Epp Moks ja Harri Valdmann uurisid 61 kütitud ilvest ja avastasid 5 pael- ja 3 ümarussiliiki, millesse ilvesed nakatusid usside vaheperemehi süües - närilisi, jäneseid ja kala, kuid erinevalt koerlastest oli parasiite ilvestel vähem ja puudus täiesti just metskitsedele iseloomulik ussiliik. Kassisolkmega oli nakatatud iga teine ilves (inimlastel olevat sama pilt). Keeritsussid leiti igal 3ndal ilvesel (veterinaarlaboratooriumi andmeid vt tabelist). Trihhinelloosi peetakse lihasööjate loomade haiguseks, kuid 1999. aastal nakatus Järvamaal 1 kodusea söömisel mitu peret. Sellest ajast peale kontrolliti laboris 5473 siga ja need olid terved. Trihhinelloosi avastati aastate kaupa 2 metsseal 560st laborisse toodust, 5 loomal 710st kontrollitust ja 8 loomal 1181 metssea hulgast. Vahemikus 1999-2003 avastati 8 trihhinelloosi-kandjat karu, 13 hunti, 33 nugist, 4 mäkra, 4 minki, 155 kährikut ja 341 rebast. 2004. a 1. poolel kontrolliti trihhinelloosi suhtes 539 looma, kellest 6 olid haiged, 3st kontrollitud ilvesest osutus trihhiinide kandjaks 2.

2003. aastal leiti ümarussid 1 loomaaiailvesel ning 1 irbisel, nende puurikaaslastel usse polnud. Emased loomad nakatuvad isastest harvemini ja kevadeti vabanevad ilvesed oma ussidest. Viirused, bakterid ja ainuraksed on loomaaiailveste probleem. Nii puuris kui metsas esineb ilvestel vahel nohu ja loomaaias vaktsineeritakse neid rhinotrahheiidi vastu. Loomaaia töötaja Tatjana Miljutina tõi kord endale koju vastsündinud ilvesepojad, kellele emailves oli liiva peale kühveldanud, ja kui ilvesepojad välja kaevati, tegi ta seda uuesti. Pärast poegade surma selgus, et neil oli toksoplasmoos, mis oli kohe selge ilvesepoegade emale, kuid mitte kassile, kes kasulapsed ennastsalgavalt omaks võttis. Kass kuulis näljaste poegade piiksumist ja jooksis nende juurde, nii kaitsevalmis, et ründas koera, kes lihtsalt lähedal juhtus olema.

Marutaudis ja "kindlasti marutaudis" ilvesed

6.7.2000. a "Vooremaa" kirjutas, et Vana-Jõgeva külas tuli ilves keskööl välja maanteele ja käis mõned meetrid just peatunud auto suunas. Autorahvas hakkas klaase üles keerama, uskudes, et ilves on kindlasti marutaudis ja kargab aknapraost sisse. Ilves aga ei pannud autot millekski ja kargas teisele poole teed võsasse, kust kostis kräunumist ja veel kellegi möirgamist, nagu hirmunud inimesed seda nimetasid. Jahindusspetsialist selgitas, et inimesed ise on loomade rännuteed nii ära rikkunud, et loomad tulevad asulate lähedale. Kuna ligi 1/3 Jõgevamaa ilvestest paiknes just Jõgeva, Kungla, Torma ja Sadala jahipiirkondades, kus on neid ka kõige rohkem jahitud, pidid nendele aladele ilmuma läbirändajad ehk endale ala otsivad loomad. Ent millegipärast usutakse meil, et iga ilves, kes ennast vähegi näitab, on kohe kindlasti marutaudis.

2000. a märtsis sattus Tallinnas Kadrioru staadioni WCsse ilves, kes otsis väljapääsu ja näris päästeameti poolt nurka aetuna veetorusid. Ilves viidi loomaaeda, kus teda lubati mõned päevad jälgida ja siis tagasi metsa viia. Mati Kaal oletas, et noor ilves tuli Viimsilt, kust ilvesed ikka talvel Muuga suvilate kandis käivad õunapuude koort näksivaid jäneseid püüdmas. Viimsi poolsaar on Tallinna ja Muuga poolt sisse piiratud ja oma ala otsivatel ilvestel ei ole teed teistesse Harjumaa metsadesse. "Teadagi marutaudis", arvati ilvese kohta, kuigi tolle aasta ainus marutaudis ilves tapeti Järvamaal. (2003. aastal kirjutas Tiit Randveer, et paar aastat tagasi olla marus ilves Järvamaal autot rünnanud - või pidas ta silmas pseudorünnet Jõgevamaal?)

Nii 1998. kui 1999. aastal avastati Eestis 2 ning 2 järgneval aastal kummalgi 1 marutaudis ilves, kuigi teiste loomade seas hakkas marutaud kiiresti hoogu võtma. Hiiumaal ega Saaremaal ei ole marutaudijuhtumeid olnud, kuid Vormsilt saadeti laborisse 2 marutaudis rebase pead. Kõik imetajad võivad levitada marutaudi, ka inimene, kui ta oma ligimesi hammustama hakkab. Marutaudis looma iseloom muutub vastupidiseks ning võimendub: arast loomast saab hulljulge, endisest julgest aga ülipelglik. Marutõve (raabies) peiteaeg on 12 päeva kuni 1 a, lühim kindlaks tehtud peiteaeg oli 4 ööpäeva, pikim 19 a. Veekartus tähendab, et tugevad neeluspasmid esinevad vedeliku neelamisel, ja ainult mõnikord ka vett nähes. Levinud soovitus pritsida marutaudikahtlase looma lähedusse vett ja vaadata, kas ta ehmub, tuleb kõrvale jätta: terve loom võib ehmuda liigutusest ning pooled marutaudis loomad ei pelga vett.

Sigade katku diagnoosimiseks kogutakse metsa alt metssigade roojaproove, kuid marutaudi diagnoosimiseks on vaja looma aju. Loomad tapetakse igaks juhuks: "nagunii marutaudis" (vt tabelist, mitu looma langeb iga aasta inimeste paranoilise marutaudihirmu ohvriks), kuid veel hullem on, kui loomi laborisse ei viida.

15.12.2001. a teatas ajaleht "Vooremaa", et Puurmani vallas, Kalikülas asuva Pahklepa talu peremees lõi kaikaga maha oma koeraga pimedas purelenud ilvese, kelle karv olevat veidi tokerdanud. Ka koera karv oli erutusest püsti, pealegi püsisid rekordiliselt kõvad külmakraadid. Ilvese keha põletati ära laborisse viimata. Sama tehti ka teiste sama nädala ohvritega - lähedal Neanurme talus. Seal tapeti kõhnad ilma emata ilvesepojad: üks lasti maha puu otsas, kuhu koerad olid ta ajanud, teine leiti puu all juba surnuna. Tõenäoliselt olid nad Pahklepa talus tapetud ilvese pojad. Enn Vilbaste ütles nende kohta: "Kui jätame lapse ilma vanemateta, siis on tal võimalus kas surra või vargile minna", kuigi varguseni asi ei jõudnud, ilvesepojad kõigest tulid inimese valdustele liiga lähedale ja lasid koertel ennast rünnata.

Veterinaarlaboratooriumi väitel uuriti 2001. aastal vaid 1 ilvest, kellel marutaudi ei leidunud, üle-euroopalisse aruandesse pandi aga andmed 3 marutaudis ilvese kohta Eestis. Esialgu sattusid 3 laborisse viimata "nagunii marutaudis" ilvest noore zooloogi diplomitöösse, siis ajakirja, edasi vabariiklikusse andmebaasi.

26.9.2002. a lasti Viljandimaal Penuja külas maha tõesti marutaudis ilves, kes oli asula ainsa 3-kordse maja valgustamata trepikotta lõksu jäänud ja keldrisse peitu pugenud. Kottpimedas, kl 23 läks mees oma koeraga välja ning ukse juures läks lahti kakluseks "mingi võõra koeraga". Mees surus kiiresti oma koera õue ja tõukas võõra looma jalaga trepikotta, viskas ukse kinni ja alles siis taipas, et ta ei pääse enam koju. Loom osutus ilveseks.

Siis kordasid ajakirjanikud sageli jahimeeste juttu, et hundid ja ilvesed levitavadki marutaudi ning tuleb suurendada jahilubade arvu, ent aasta hiljem, olles peaaegu Euroopa Liidus, hakati kordama Euroopa teadlaste juttu: marutaud tekib liialt kütitud ilveste ja huntide alal, sest ilvesed ja hundid söövad rebaseid ning kährikuid, kuid ise haigestuvad väga harva. Närilisterohkele suvele järgneb marutaudirohke talv, mis liigselt paljunenud näriliste sööjad ära korjab, seega on marutaud kasulik. Kui loodusele "appi" tulevad jahimehed ja vähendavad rebaseid liiga, paljunevad närilised taas ülearu ja on oodata marutaudijätku.

12.11.2003. a tapeti Järvamaal, Oisu kandis, Tänassilma külas täiskasvanud emailves, kes oli samuti tõesti marutaudis. Päev varem oli ta rünnanud õuekoera, siis liikus ta metsatöölistele liiga lähedal ning lasi jällegi jalga, mida marutaudis loomad alati ei tee. Siis tuli ta tagasi talu õuele, kus naine (perekonnanimega Usutav) ta hanguga tappis.

Uskumatud ilvesejutud

Tiit Kändleri 1997. a artiklis "Ilves kõnnib omapead" on kirjas: "Maran märgib kurvalt, et tema Pups jäi marutõppe ning tuli loomaaeda viia, et seal terveks ravida". Marutõppe jääb inimene, loomal on marutaud ja see on ravimatu. Ilves õige nimega Pumps suri 17-aastaselt vanadusse ja loomaaia töötajatele näis uskumatu Marani väide, nagu ei mäletaks ilves oma peremeest üle nädala - see oli öeldud eneselohutuseks.

1953. a talvel lasti Kaiavere metskonnas maha Eesti kaalurekord - kuni 40 kg kaalunud isailves (küllalt usutav jahimeheinfo). Aakres aga puhkas ilves metskitsesõimes ja veel kuskil roomas ilves teineteisest 12 m kaugusel olnud ning ilvest oodanud küttide vahelt lagedal maal täiesti märkamatult läbi. Mõlemad jutud on zooloogid teadusega kaasanud. 1978. aastal avaldas "Eesti Loodus" jahimehe baika laadi loo, kuidas ilves ründas oma poegade röövijat, kuid jopp päästis mehe. Sama väheusutav on jutt jahimeest kuni autoni saatnud ilvesest. 1940. aastal Keila kihelkonnas, Saue vallas, Ääsmäe külas üleskirjutatud jutu järgi "kukkus" puu otsast maha "kollane kera" ja kargas kisades inimest ähvardanud hundile kallale. Pärast ägedat võitlust murdnud ilves hundi ja teisel päeval oli hunt ära söödud. Lugu sattus seekord õigesse kohta - rahvaluulearhiivi.

1930. aastal jäi ilves Võrus aiast üleronimisel aialattide vahele kinni, 1954. aastal kukkus ilves Pärnu randa tühja lubjaauku, kust ta välja ei saanud. 1992. aastal lasti ilves maha Tartus Raadil õunapuu otsas. 2002. aastal tuli Viljandimaal taluõuele kanu murdma puuke täis kõhn "muldvana" ilves, kes maha lasti. Kuna ilvese keha teadlastele ei laekunud, nimetame loo kinnitamata teateks.

21.4.2001. a hommikul aitasid Rapla päästetöötajad Seli suvilate vahel elektriposti otsast alla ilvese. Ta oli sinna koerte eest roninud, seal terve öö istunud ning näis külmetavat ja ehmunud. Päästeteenistuse direktori asetäitja Meelis Saar soovis, et loom oleks päästetud. Kavandamisele läks aega üle tunni, sest kutsuti kohale elektrikud, kes liinidest voolu välja lülitasid, siis asetati ilvese kõhu alla redel nii, et loom oli sunnitud sellest kinni võtma ning lasti koos redeliga maapinnale, kus ilves kohe metsa jooksis.

Kas ilves on lõvi või leopard?

Eesti loomi ja linde tähistavate perekonnanimede seas on Ilves 22. kohal. Ilves on tihti, Ilvest ja Ilvik, Ilveste, Ilve ja Ilver harva esinevad perekonnanimed, leidub eestlaste seas ka mõni üksik Rõss. Ilves on olnud vana-eesti mehenimi. Eesnimesid Ilvi, Ilva, Ilve ja Ilvo võib kohata tänapäevalgi. "Vanas Kandles" leiame sõna ilvi (nii nimetavas kui omastavas käändes). Ilvese (nimetavas käändes) esineb Muhu rahvalauludes. A. Saareste sõnaraamat nimetab looma ilv ja ilvi (peaaegu anagramm sõnast "lõvi"). Stahli sõnaraamat sisaldab sõna ilwis, Gösekenil on ilw ja ilwisck. Ilv (omastavas käändes ilve) öeldi Hiiumaal Reigis ja Saaremaal Kaarmas. Lääne-Harjumaal ja Põhja-Pärnumaal öeldi ilbes.

Ilvakas on rahvakeeles "alp", "kerglane". Ilvesepea, ilveslill, ilvesehänd ja ilveshein on taim teise nimega villpea. "Ilvesteade" on teatevõistlus orienteerumises. Tallinnas Nõmmel ja Pärnus Räämas on Ilvese tänav, Pärnumaal on Ilvese raba ja Ilvese küla, Tartumaal Ulila kandis on Ilvese bussipeatus. Valge Ilves on bussipeatus Palivere kandis Läänemaal. Ilvesekõrb on kohanimi Saaremaal, Mustjala vallas, Silla küla kandis. Võrumaal Kääpa külas on Ilvese Kaubanduskeskus. Ilvest kujutav embleem on Tallinna Loomaaial, Tartu Orienteerumisklubil ja "Ilves-Extra" õmblusettevõttel. Eesti kontuur meenutab ilvesepead, kelle kõrvad on "kärbitud", sest kõrvatutikujuline Kurkula poolsaar asub Vene territooriumil.

Eesti vapil on 13. sajandi Tallinna vapilt pärit lõvid, šoti keeles aga tähistab ilvest sõna lioncs - samahästi kui lõvi. Lumilõvideks ja metsalõvideks kutsutakse ilveseid Skandinaavias. Lõvi on vapper, laia hingega avameelne loom, ilves on ettevaatlik, kaval, salalik ja tembumeelne - kumb on rohkem eestlase moodi ja kumma moodi meeldiks eestlasele rohkem välja näha? Ilves on eestlase orjastamata, argiteadvusega konflikti sattunud ja alateadvusesse tõrjutud "mina", karu ja hunt on aga vastavalt ida ja lääne poolt tunginud vallutajad - nende ees lömitati, ilveseid aga muinasjuttudes kas välditi või nimeti neid lõvideks.

Itaalia vanad asukad nimetasid ilveseid leopardideks. Läbi saksa keele tulid eesti kirjaallikatesse "põhjamaa leopard" ja "põhjamaa panter". Idanaabrid ei salga, et Pihkva vapil oli vanasti ilves, kuid aastate jooksul kasvas talle leopardi saba. Eksootiline loom vapil nägi soliidsem välja. Pealegi moonutas keskaja joonistamisstiil loomi aina kellekski teiseks. J. Heveliuse atlases "Prodromus Astromiae" (1690) joonistati ilvesele pikk saba. Karvu ega vurre sel ilvesel pole, nägu on lamba oma, kõrvad siiski pisut teravatipulised. 16. sajandi Inglismaal joonistatud ilvesed on küll lühisabalised, kuid kõrvad on neil ümmargused, nagu lõvidel, ja ilma tuttideta, vurrud on väga pikad ja esijalad on palju pikemad kui tagajalad. Aga "Quest for Glory II: Trial by Fire" arvutimängu lõvid näevad ilveste moodi välja.

Näiteid ilvestest eesti kirjanduses

Richard Roht kirjeldas oma jutus "Kodus ja metsas" kassi seiklusi, sh kohtumist ilvesega, ka raamatus "Suvised rõõmud" (1936) on ilves mainitud - kuna Eestis elas vaid paarkümmend ilvest, oli tegelastel haruldast õnne neist mõnega kohtuda. Riimipaarist "ilves - pilves" ei pääsenud ka tunnustatuimad luuletajad, kuid Ilmar Laabani 1-realises luuletuses kõlab see uudselt: "Ilm läheb pimedaks, kui ilves palub, et pilv teda imetaks".

Ülo Russaku raamatu nimi "Ilveste impeerium" (2001) seostub "Pingviinide saarega", kuid teos räägib "ilveste impeeriumi" üürnikest Voitkadest. Raamat paneb mõtlema, miks on igal pool rahvakangelasteks olnud röövlid ja seiklejad, rummujürid ja robinhuudid ning kuidas võivad kultuurirahvad ülistada ja idealiseerida häbenemisväärset? "Retk läbi Euroopa" (2003), mille autor on Andrus Kivirähk, pajatab karu, hundi ja ilvese rännakust Pariisi eesmärgiga röövida hauast Chopini sääreluu ning teha sellest trummipulgad. Loomulikult väidetakse siingi, et ilves hüppab saakloomale selga puu otsast - nagu ka Enn Vaino jahiproosas, kus asjalike tähelepanekutega segi esineb NSVLis igal pool tuntud jahimeeste luiskelugusid.

Veel aastakümneid seisavad raamatukogude riiulitel ja "harivad" rahvast paljud kaasaegsele zooloogiale vastu rääkivad teosed. Endine loomaaiadirektor Friedrich Koržets kirjutas oma voldikus "Tallinna Loomaaed" (1960): ilves on "vihane röövloom, kes tekitab suurt kahju jahimajandusele. Saaki püüab koera kombel jälitades, juurde hiilides või puu otsast ootamatult kallale tungides." Samavõrd iganenud teavet leidub ka looduslooõpetaja Kustas Põldmaa raamatus "Kodumets" (1975): "Ilves kihutab saaklooma taga ajades nagu hurdakoer, kuni ohver ära väsib ja kiskja saagiks langeb."

Nurgakiviks meie zooloogias on Juhan Auli, Harry Lingi ja Kalju Paaveri raamat "Eesti NSV imetajad" (1957). Seal on selgesti öeldud, et erinevalt hundist ei jälita ilves saaki, vaid varitseb maas kännu või põõsa taga, kust teeb mõned kiired hüpped. Raamatust nähtub järk-järgulist loobumist külajuttudel põhinenud postulaatidest ja lähenemist kaasajateaduses valitsevatele vaatepunktidele. Ent kirjutades, et ilves varitseb puu otsas harva, jäi täpsustamata: olgugi kõrges kohas istumine on ilvese lemmiktegevus, ei kasuta ta oma kõrgel olemist ohvri ründamiseks. Zooloogias tooni andvas õpikus äratrükituna hoiaks see väide ära paljusid spekulatsioone ilvese puu otsast hüppamise teemal.

Raamatu autorite meelest murrab ilves rohkem loomi, kui korraga toiduks tarvitab: näiteks toodi välja Triigi ning Orava metsavahtide suust tulnud kinnitamata teated 2 ja 5 metskitse öö jooksul murdnud ilvestest 1921.-22. a ja 1953.-54. a talvel. Need üksikjuhtumid muudeti üldtõeks ja paigutati muudesse väljaannetesse, teadmata veel, et võrreldes teiste loomadega ei suuda ilves nõrgavõitu lõugade tõttu süüa läbikülmunud toitu ning ta metskitsesöömise aeg on piiratud. Ka on talvel ilvestel pojad kaasas, mis ei ilmne alati jälgedest, vaid suurenenud saakloomade murdmisest. Soojema ilmaga tullakse saagi juurde tagasi või söövad seda teised loomad - raisku ei lähe looduses midagi. Ent kuna ilves "sööb Eesti NSV tähtsamaid ulukeid", tekitades sellega "väga tunduvat kahju" sotsialistlikule jahimajandusele, peeti õpikus vajalikuks ilvese arvukust vähendada ja säilitada neid ainult looduskaitsealadel.

Ökoloogilise mõtlemise ajastu algas 1960ndate lõpus. 1979. aastal Tiit Randla koostanud "Jahimehe käsiraamatus" kirjutas Mati Kaal, et kuigi 1970ndail oli meil ilveseid sama palju kui hunte, ei tekitanud nad majandusele kahju. Vahel kipub ilves murdma rohkem saaki, kui jaksab korraga ära süüa, sest mitte kõik jahipäevad ei ole nii viljakad, pealegi on ilveste elupaikades ka sõraliste arv väga suur. Mati Kaal kinnitas, et ilves ei hüppa mitte kunagi puu otsast ohvrile selga, ent samas jagas raudade seadmise õpetust: kuna erinevalt hundist ei ole ilves pelglik võõraste lõhnade suhtes, et tule raudu enne kasutamist keeta.

Kogumik "Eesti ulukid" (1982) toob välja Jerzy Krupska sõnad: mitte kiskjad ei reguleeri saakloomade arvu, vaid see toimub "alt üles" - saakloomade rohkus või vähesus reguleerib kiskjate arvukust. Nikolai Rukovski eesti keelde tõlgitud raamatus "Mööda ulukite jälgi" (1987) on öeldud: "Kui aga arvestada, et ilvese sigimiskiirus ja sellest tulenev looduslik juurdekasv on palju kordi madalam kui tema saakloomadel, pole võimalik teda pidada kasulike loomade hävimise põhjuseks."

Ettevaatlikkus ei ole õige sõna

Leidnud nähtuse seletamiseks mõne sõna, tahab inimene, et elu alati selle järgi käiks. Ilves on enamikes olukordades ettevaatlik, kuid ka väga uudishimulik - mõlemad inimese mõistusesse ei mahu. Inimene tahab, et olukorra nimi oleks "marutaud". Kui ettevaatliku looma asemel oleks ilvese külge pandud kokkuleppeline silt "ettearvamatu käitumisega loom", oleksid ehk paljud süütud ilvesed ellu jäetud. Nagu iga kaslane, teeb ilves seda, mida parajasti õigeks arvab: ta kas käitub ettevaatlikult või millegipärast täiesti vastupidi.

Kõikide maade ilvesed käituvad ühtemoodi, inimene aga vastavalt omal maal kombeks saanud mallile. 19.3.2004. a uudistas Venemaal, Vjatka lähedal Ossinovo küla hoovis ilves. Maja omanik läks öösel õue asjale ja nägi, et 3 koera värisesid nurgas ja olid vait. Peremees jooksis püssi järele, kuid ilves oli juba läinud. 2004. a mais teatas Soomes, Viitasaaris elav pere, et saatus on neid õnnistanud huvitava süüdimatu noore ilvese eksemplariga - 2 korda jäi ilves keset õue paigutatud lõksu kinni, ta aidati välja ja naljatati, kas loom jääb lõksu ka 3ndat korda või on juba õppust saanud.

Eelmistel aastatel on samasuguste ilveste puhul Soomes võetud kätte fotoaparaat või kinokaamera, meil aga järjest püss. 20.5.2004. a kell 7 hommikul seisis Rõngu vallas õues noor kõhnavõitu ilves ja vaatas ketikoeraga tõtt. Teisele loomale silma vaadata on kaslaste suhtlemisviise: ilves nagu naelutab teise looma paigale ja uurib oma vastast pikemalt ning sellega ei kaasne alati ründamissoov. Kohtumine võis jääda inimestele teadmata, nagu neid küllalt jääb, sest hüpnotiseeritav koer ei haugu, kuid teine, ketivaba koer jooksis eemale ja tõstis kisa. Miks tuli ilves inimese valdustesse, andis teadlane Harri Valdmann mitu võimalikku seletust: noor, kogenematu, äsja iseseisvunud loom otsib endale ala ja võib sattuda kuhu iganes; pealegi on tegemist isasega, mis suurendab ettearvamatu käitumise võimalust; noor rändur on näljas ja uudishimulik.