Matk Vapramäe ja Vellavere maastikukaitsealale
ehk kuidas me kahepeale 13 puuki kogusime

17. - 18. juuli 2006

Meie matk sai alguse Elvast, kust võtsime suuna otse Vapramäe maastikukaitseala poole.


Deja vu - eelmisel aastal olime
samas Elva poes!

Elva - väike ja vaikne puust linn

Verevi järv

Esimene plaaster Peedu juures

Kohe jalgsimatkaraja alguses pistis üks tädi meile kätte matkaraja küsitluslehed ning palus need siis täidetuna raja teises otsas istuva tädi kätte anda. :) Üsna jõuliselt andsid endast märku sääsed ja parmud, kelleta see matk oleks võinud olla palju meeldivam...


Kalevipoja tool

Asusime siis kohe küsitluslehti täitma

Hundikuristik Elva jõe ääres. Siin kohtasime lõbusaid kanuulisi.

Kooguga kaev Sohitalu juures, kust me küll vett võtta ei saanud, kuna puudus ämber

Vapramäe matkarajal

Jalgsimatkaraja lõpus. Saja meetri kaugusel ootab tädike küsitluslehti, sestap pidime need ära täitma.

Tädi soovitas meil läbi teha ka Vapramäe rattaraja. Niisiis asusime reipalt teele.


All jookseb Nõo oja

Tuuli

Rattarada läheb ka üle raudtee. Läksime otse üle, aga pärast selgus, et oleks pidanud tegelikult paarsada meetrit piki raudteed kõmpima.

Sõitsid saanid, sõitsid reed...

SöögipeatusSuurekingul

Lambad on siin ja lambad on sääl


Jõudsime ringiga jälle tädi nr 2 juurde tagasi ning tegime oma küsitluslehtedesse tagantjärgi veel kaks muudatust: esiteks et raudtee juures võiks olla silt, et mööda raudteed tuleb paarsada meetrit edasi kõmpida ja teiseks, et matkaradade kaardid võiks internetis paremini kättesaadavad olla. Tädike rääkis, et edasi tuleks minna Vellavere matkarajani. Kui Vapramäe rada on suhteliselt tihedalt asustatud, siis Vellavere olevat rokem "vaikus ja rahu". Veendusime selles peagi ka ise.


Viisjaagu kõrts (vaata pilti suuremalt - põnev tekst)

Ja see, mis Viisjaagu kõrtsist nüüdseks alles on jäänud...

Pärast üsna mitut kilomeetrit kõmpimist jõudsime lõpuks Elva jõe äärse tohutu suure luhaniiduni.


Suur Elva jõe luhaniit

Tore sild üle Elva jõe

Vaade sillalt. Vaat kus alles sellisel jõel oleks põnev kanuutada! :)

Ja siis me hakkasime seda luhaniitu ületama. Nimelt oli kaardi peal märgitud, et kui minna õigest kohast üle luhaniidu, jõuab ühe järveäärse saarekeseni, kus on Vellavere-Vapramäe-Vitipalu sihtasutuse poolt ette valmistatud tore telkimis- ja laagriplats. Aga kuna hein oli luha peal väga kõrge, siis me muidugi õiget kohta üles ei leidnud ja nagu pärast selgus, panime sellest kõvasti mööda. Niisiis tegime ühe korraliku ringi soisel maal. Meenus Peipsiäärne soo Lüübnitsa juures aastal 2004.

Õnneks jõudsime lõpuks ikkagi õigesse kohta välja ning ees ootas üks vaikusse ja rahusse uppuv metsik loodus.


Põnev jutt kunagisest talukohast sellel saarekesel

Laagriplatsile oli ehitatud mõnus paadisild, millelt ujumapääsemiseks tuli küll paarkümmend meetrit kõrkjate vahelt läbi murda

Karijärv

Vaade meie telgi juurest Karijärvele

Laagriplats oli uskumatult tore - esiteks oli seal ette valmistatud neli lõkkekohta koos grillresti ja terve kuuritäie kuivade puudega. Teiseks on sinna ehitatud indiaanitelgi moodi puust suur majake, kus, ma kujutan ette, on talvel väga mõnus tuld teha ja lihtsalt puhata. Lisaks on järvekaldal olemas mõnus paadisild, millelt saab ujuma minna. Kahju ainult, et enne tuleb mõnikümmend meetrit läbi pilliroo sumbata.

Kahjuks oli laagriplats täiesti niitmata ja seega kõik üsna heina sisse kasvanud. Ilmselt võib siit lugeda välja ka põhjuse, miks me esimesel päeval sellel lagendikul teineteise kerelt tervelt 5 puuki ronimast leidsime! Selle päeva jooksul sai üksteiselt mitu korda üle vaadatud, et ega mõnd puuki jälle külge pole saanud.


ISC reklaamfoto

Huvitav tekst Karijärve tekkeloost

Mingi ime läbi õnnestus siiski puuke vältida ka telgis magades.


Meie ase

Hommikusöömine

Kohapealne majake, mille sees on kasutamiseks suur lõkkeplats koos korstnaga. Põrandal heinad.

Mõtlesime tükk aega, et mis toksimine see küll on. Siis aga saime aru, et meist umbes kümne meetri kaugusel tegutseb rähnipoiss ega lase end meist sugugi häirida.

Järgmisel hommikul tegime suppi ja sättisime oma asju kokku. Käisime veel korra ujumas ka. Keskmiselt iga 20 minuti tagant leidsime ühelt meist puugi peal ronimas. Kui sealt soosaarekeselt lõpuks tulema saime, olime kokku lugenud 13 puuki.

Edasi võtsime suuna läbi Vellavere MKA keskuse Elva peale, ehkki tee peale jäi veel mitmeid väga ilusaid kohti. Ühest talust küsisime vett ning selle omanik ütles, et tema ongi selle saare laagriplatsi niitja, aga kuna sihtasutus pole temaga veel lepingut sõlminud, siis peame praegu veel heina sees sumpama seal...


Teel Vellavere MKA keskuse poole


Veel ilusaid vaateid

Tuule-nimeline alajaam

Põnev jutt ühest vanast asulakohast. Kuna silt asus teest nii kaugel ja vahepeal kasvas ohtralt nõgeseid, pidime lugemiseks infotahvlist enne pilti tegema.

Lõpuks siis jõudsimegi Elvasse tagasi, kus ostsime kohe Originaal-Koolat ja Vanilla Ninja jäätist... mmm. :) Ning kui jõudsime bussijaama, siis ootas meid Tartu buss juba ees!

Kokkuvõttes võiks öelda, et suurima elamuse saimegi sellel Karijärve-äärsel laagriplatsil. Sinna peaks veel tagasi minema, kui seal hein niidetud on või puuke vähem.

Läbitud distants: esimesel päeval umbes 25 km, teisel päeval umbes 13 km.